Kasutajainfo

Pasi Ilmari Jääskeläinen

30.06.1966-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Pasi Ilmari Jääskeläinen ·

Missä junat kääntyvät

(lühiromaan aastast 1997)

ajakirjapublikatsioon: «Portti» 1997; nr. 4
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Seal, kus rongid pööravad ringi»
Pasi Jääskeläinen «Taevast kukkunud loomaaed» 2002

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
4
3
0
0
Keskmine hinne
4.231
Arvustused (13)

Lugu ühest emast ja tema pojast. Poeg käib ronge vaatamas, algul koos isaga, pärast isa õnnetut surma üksinda. Teda lummab rongide isepäisus ja sõltumatus, nende tugevus ja julmus. Poiss leiab koha, kus rongid end ümber pööravad. Kutsub emagi kaasa. Kõik see juhtub siis, kui poiss on alles väike, nii 8-9ne. Ta näeb unes hirmsaid koðmaare, ta ei kontakteeru ümbritsevaga, aina mõtleb oma rongidest ja iganädalasest Mikihiirest... Ema keelab tal Mikikate lugemise, telekast multikate vahtimise, ühesõnaga kõik selle, mis viib lapse reaalsest maailmast välja. Annab lugeda isale kuulunud raamatu. Tänu sellele raamatule ja ka ema kavakindlale taktikale areneb lapsest edukas teadur. Kõik näib korras olevat. Kuid ühel hetkel otsustavad poiss, poisi pruut ja ema minna piknikule, raudtee äärde. Juhtub järjekordne õnnetus, poiss jääb ilma mälust ja elab siitpeale nagu 8-9aastane poiss, kelle elu valdavad koðmaarid rongidest ja kes tahab hirmsasti koduülesandeid teha. See selleks. Paralleelselt poisi saatusega esitab ema oma, milles on kummalisi ebakõlasid. Mis need aga täpselt on, jäägu lugeja enese avastada.
Teksti loeti eesti keeles

Teadmata põhjustel tekitavad tekstid, kus masin omandab teadvuse ja asub inimesega võitlusse minus automaatselt vastumeelsust. "Missä junat kääntyvät" on just selline vastumeelsuse tekitaja. Jah, jutustuses on ka palju muud, kondi küljes on päris palju liha, ent ikkagi pole päris minu maitse. Ka ise raudtee lähedal elanuna ei tundnud kuidagi ära tekstis kirjeldatud miljööd. Teise miinusena saab kindlasti välja tuua võimetuse väljendada 8-aastase lapse kõnepruuki. Poisi jutt on nagu paljulugenud mõtlejal, mida aga isegi keskmisest kiirema arengu puhul on raske uskuda. Teiselt poolt pakkus mulle huvi lapse ja ema suhe nähtuna ema - lihtsa inimese - silme läbi. Keelt valdab autor ka väga korralikult ja tõlge näib sellele hästi kaasa aitavat.

Ei arva siiski, et autorile kolme pannes liiga teen, sest tean juba praegu, et äsjailmunud eestikeelse kogumiku mõnele teisele tükile saab süümepiinadeta anda kõrgemaid palle.

Teksti loeti eesti keeles

Meeldis. On inimlikkust, sellega kaasnevat muret ja vaeva.

Veidi häiris aga, et tegelased on (minu maitse jaoks) liialt karikatuursed, liiga selged ning juba algusest oma tegevusele programmeeritud. Jutu läbilugemisele järgnenud emotsioon oli, et sisemonolooge ja arutlusi oli liiga palju, liiga vähe pilti. Võibolla oli viga minus, kuid ma ei suutnud ühtegi tegevuspaika näha ning lõppkokkuvõtteks muutus see pelgalt kirjelduste jadaks. Siiski, 4 plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Minu arust super-hea jutt. Naine oli ju psühootik või skisofreenik. Ühesõnaga omas maailmas ja seega polnud seal midagi masina teadvusega tegemist, kes inimesi oleks rünnanud. Lugu oli ju sisekaemuslik! Igal juhul mõnusalt mitmekoeline jutt, mis kohati meenutas Barkeri rongi-sundusi ja inimteadvuse pahupoole lugusid.
Teksti loeti eesti keeles

Segu Ray Bradbury ja Stephen Kingi parematest omadustest. Loo esimese ja teise poole vahel tundus küll nagu olevat teatud vastuolu nii et korraks paistis lausa et pean hakkama hinnet alandama, aga lõpp tegi kõik jälle heaks.

Igatahes võib aru saada miks autor on saanud kõik need kodumaised ulmeauhinnad. Jätkan kogumiku lugemist entusiastlikus meeleolus.

Teksti loeti eesti keeles

Esmatutvus Jääskelaineniga jätab kaksipidise mulje. Kui kirjanik, sõnaseadja on Jääskelainen igati tasemel, kõvasti üle keskmise isegi. On väga täpseid ja kujutelmadelt rikkalikke võrdlusi ning olukordade taustakirjeldusi. Juttu on ilmestatud elavate ja põnevate detailidega. Tegelased hingavad ja kõik muu selline. Nii et kirjutab hästi. Iseasi, millest kirjutab. Lugu on enamvähem selgelt jälgitav kuni viimase neljandikuni, pärast seda keerab asi koos rongidega kuhugi hämarale kahestumise haruteele ja ei tulegi sealt enam tagasi. Oli siis peategelasel kaks minevikku või mitte - väga kaua selle üle juurelda pole ju ka mõtet - aga mulle muutus see ema ja poja sahkerdamine nende rongidega üsna kurnavaks ja tüütuks. Sisu pakkus pidevalt põnevaid võimalusi, kuid jääb mulje, et seda kirjutati tõepoolest oma hirmude ja kompleksite ületamiseks ning lõpus jäi "nätakas" andmata. Tähendab, kaasa elama mind see lugu ei sundinud ja mingit olulist elamust ma ei saanud; küll aga võib kiita kirjakeelt ja stiili.
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt hea lugu, eriti lõpp, kui üks reaalsus sujuvalt teiseks üle läheb. Selle kõrval teised lood ei tundunud enam nii head...
Teksti loeti eesti keeles

See lugu on mitte poisist, vaid tema emast. Ja ema ise on omakorda Bradbury loomingust. Mitte ainult ei mõista mitte mingisugust fantaasiat või loovust, vaid vihkab kõige seesugust sygavaima hingepõhjani välja. Typaaž on niisugune, keda naljalt välja ei mõtle. Kui Jääskeläise ema tõesti selline oli, saan ma aru kyll, miks ta siiamaani lapsepõlvest yle pole saanud. Vaene loom. Uhh!
Täitsa hea novellimaterjal.
Teksti loeti eesti keeles

Esiteks: Jääskelainen on kahtlemata hea kirjanik. Halb või keskpärane kirjanik juba puhttehniliselt sellist tykki kirjutada ei suudaks.

Meelis Friedenthal märkis õigusega tegelaste karikatuursust. Eriti käib see minategelase, st ema kohta. Ma ütleks, et küllaltki odav võte on panna peategelane vaevlema isiku küüsis, kellel ei puudu ükski omadus, mis ulmehuvilisel lugejal võiks vastikust tekitada. Sellega seoses vaidlen vastu Oobile - minu meelest on vanamoor justnimelt välja mõeldud, konstrueeritud konkreetset sihtgruppi silmas pidades. Ulmekirjanik teab väga hästi, millised lugejad tema auditooriumist suurema osa moodustavad ning tal on lihtne visandanda neile sümpaatset või ebasümpaatset tegelast.

Mulle isiklikult hakkas lugu veidi närvidele käima sellest hetkest, mil poisile kolakas pähe kukkus ja ta taas lapsepõlve läkitas. Esiteks on see juhtum liiga konstrueeritud ja ebausutav. Kui just tingimata vaja mälukaotus sisse tuua, siis oleks ses osas oodanud sügavamale minekut, lihtsalt tõdemine, et täisjõus mehest sai justkui 9-aastane poiss, on lamedavõitu. Muidugi saab autor end vabandada lugu jututava minategelase piiratusega, kuid see on üsna mage ja kulunud vabandus.

Võibolla oleks lühiromaan olnud kunstiliselt jõulisem sellise võltsi happy end`iga, milles noored õnnelikult abielluvad ja kui nad surnud pole, elavad veel tänapäevalgi. Kuidas see biitlite laul käiski kastikestes inimestest...

28.01.2016: Aitäh Taivole täpsustuse eest Biitlite asjus!

Teksti loeti eesti keeles

Minule tundub see erakordselt hea jutuna. Kuid paljud arvustajad ei jõudnud Jääskeläisega ühele lainele. Sellepärast tunnen, et pean kirjutama sellest, millest aru sain.

Kõigepealt ema, kes esialgu tundub pelgalt ebakompetentse jutustajana, on peategelane ning tema poeg Ruupert muutub tagantjärele mõeldes järjest tähtsusetumaks. Seetõttu pole minu jaoks nii oluline, kas autistliku poisi mõttemaailma on adekvaatselt kirjeldatud või ei. Mina neelasin selle alla, sest autiste on üsna mitmesuguseid.

Eespool on arutatud, kas Emma on kirjutatud ulmefänni jaoks maksimaalselt ebameeldivaks ja kas see on sihilik või kogemata välja kukkunud. Mina ei pea sedagi tähtsaks. Võib-olla on see seotud sellega, et minu enda lähisugulaste seas on inimesi, kes ei salli ulmet ega koomikseid, aga ma armastan neid ikka.

See, mis on oluline, vist isegi ainus oluline idee jutus, on öeldud motoga: «Kui see vaid on sinu võimuses, siis ole kena ja muuda see olematuks! Ma annan, mida iganes!»

Oli siis peategelasel kaks minevikku või ei, küsitakse – ja oligi, algul üks, seejärel ajas minevikku kandumine ja siis teine.

Väikese Emma sõbranna hukkub tema silme all rööbastelt maha jooksnud rongi ette jäädes ja küllap siis Emma jumalalt midagi sellist palus. Tema soov täitus. Õnnetus jäi olemata, sõbranna ellu. Kuid Emma pidi selle eest maksma oma mehe, poja ja armastusega. Kas see oli siis seda väärt, küsib Jääskeläinen, ja vastus on ilmne: pigem mitte. See ongi minu meelest loo mõte, aga ta varjab seda osavalt üsna lõpuni, rääkides rongidest ja muust peamise teemaga mitteseonduvast. Vastukaaluks vajas jutt motot – ongi ainus motoga jutt kogumikus.

Kompositsioonilt on see jutt täiuslik, teostuselt samuti.

«Kuidas see biitlite laul käiski kastikestes inimestest...» – vist on mõeldud Malvina Reynoldsi 1962. aasta laulu "Väiksed kastid", mida on laulnud lugematu hulk isikuid, kuid mitte biitlid.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: veebruar 2019
jaanuar 2019
detsember 2018
november 2018
oktoober 2018
september 2018

Autorite sildid: