Kasutajainfo

Neil Gaiman

10.11.1960-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Neil Gaiman ·

A Study in Emerald

(jutt aastast 2003)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
0
2
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (8)

päris terane humoresk - sest ma ei kujuta ette, et keegi lovecrafti tegelasi tõsiselt saaks võtta. aga nad on kord juba stambiks kujunenud, head varnast võtta, kui keegi tahab miskit eriti õudset õudust markeerida. ja lisaks lovecraftile on siis parodeeritud sherlockholmesi. stiil on oletatavasti ajastupärane ja iseäranis meeldisid mulle need vahetekstid - ostke doktor jekylli patenteeritud pulbrit, päästke oma sisemine mina valla! nojah, sisust ei saa nii lühikese jutu puhul rohkem rääkida, et teistele ikka lugemisrõõmu jääks :)
Teksti loeti inglise keeles

Tõeliselt hea. Siiski üks vihje - tapetud on Böömi prints Franz Draco ja kogu tuba on täis rohelist verd, sest vaadake - kroonitud pead terves maailmas ei kuulu mitte inimliiki...
Teksti loeti inglise keeles

Ma tõesti ei saa sellest jutukesest aru. Ühest küljest pole ju halvasti kirjutatud. Aga teisest küljest on see mingit pidi nii sarnane Alan Moore asjadele, et ma ei suuda seda juttu Gaimani originaaliks pidada. Kes on lugenud Moore «League of extraordinary…» või «From Helli», saab aru. Jah koomiksikirjutajad mõlemad, ideed pole patendeeritud jne, aga ikka mage kui nii täpselt sama kummi venitama hakatakse.
Teksti loeti inglise keeles

Pagan, kui niimoodi edasi läheb siis tuleb ennast millalgi kokku võtta ja hakata Lovecrafti lugema :) Mis puutub Friedenthali kommentaari sarnasuse kohta Alan Moore loominguga siis c`mon - sellises võtmes asju on tehtud varem ja tehakse ka hiljem paljude autorite poolt. Temaatilisi antoloogiaid välja antud ja puha. Mingit plagiaati siin ei ole - samamoodi nagu ei ole Douglas Adams wannabe Terry Pratchett.
Teksti loeti inglise keeles

"Etüüd smaragdrohelises" on tõeliselt oivaline topeltpastišš, võrreldav Strossi "A Colder Wari" ja Mamatase "Move Under Groundi", aga eelkõige Gaimani enda "I Cthulhuga" — ainult et seekord ei kombineerita Lovecrafti mythost mitte Wodehouse`i, vaid Doyle`i pärandiga. Eriti üllatav on, et kogu selle muheduse juures suudab autor veel paar ootamatut vimkat sisse sokutada (mõnd neist ei pruugi Eesti lugeja olvata — Sebastian Morani tegelast Nõuka-aegses Holmesi-juttude kogumikus ei sisaldu). Pälvitud preemiaid — Hugot ja Locust — igati väärt lugu!
Teksti loeti inglise keeles ja mõnust mügisedes

Hugot ja Locust see lugu minu meelest küll väärt ei ole (aga sama võiksin öelda ilmselt kõigi need auhinnad pälvinud lugude kohta). Pigem läheb see jutt rubriiki, kus nimekas kirjanik võib kirjutada mida iganes, lisada mingisugust (pseudo)sügavust ja kriitikud on jälle sillas. Lugu on esimese Holmesi-jutu "Study in Scarlet" kloon, kuid sisse on põimitud motiive ka teistest juttudes ("Scandal in Bohemia", "The Adventure of Empty House"). On tõsi, et kui oled Cthulhu Mythose fänn, mõjuvad juba ainuüksi teatavad märksõnad plussidena, kui oled lisaks veel Holmesi-fänn, siis on veel tõenäolisem, et selline lugu kuidagi silma jääb. Samas jälle on kogu loo eesmärk lugejat tillist tõmmata ja tillist tõmbamine (vähemalt antud kontekstis) ei mõjunud mulle positiivse impulsina. Jäin hindamisel kolme ja nelja vahele kõhklema. Kaalukausiks sai mõte, et on teemasid, mille üle nalja viskamisel peaks ikka tõsiselt järele mõtlema ja Gaiman pole seda ilmselt teinud.
Teksti loeti inglise keeles

Juhtusin lugu täna juhuslikult lugema ja meeldis. Eks aitas ilmselt seegi kaasa, et omal ajal ole ka Holmesi kõvasti loetud ning mingil määral ka Lovecrafti.
Teksti loeti inglise keeles