Kasutajainfo

Neil Gaiman

10.11.1960–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Neil Gaiman ·

Smoke and Mirrors: Short Fictions and Illusions

(kogumik aastast 1998)

Sisukord:
  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
1
2
2
0
0
Keskmine hinne
3.8
Arvustused (5)

Liiga hea raamat. Mul ei ole väga pikka aega olnud lühijuttude lugedaviitsimise tunnet - mõistliku kvaliteediga tellis on ikka palju turvalisem. Et kui vähegi midagi head on, siis on seda vähemalt palju. Peale Wheel of Time aeganõudvat (!) läbinärimist tekkis tunne, et ka iga mõnusamat sorti tellis võiks ikka vähemalt triloogia olla, siis jätkub rohkemaks kui paariks õhtuks... "Smoke and Mirrors" tuletas mulle nii selgelt meelde, kui hea võib olla lühijutt (hoolimata sellest, et see lühike on, eksole!). Kogumik sisaldab tervelt kolme juttu, mis panid hinge kinni hoidma - The Price; Snow, Glass, Apples ja Looking for the Girl. Kahel esimesel on baasis arvustused olemas, kolmas oli lihtsalt.. inimlik ja nukker ja tark ja ehe ja ilus ja. Nagu Gaimani kümnessetabamised ikka. Oli väga mitu lugu, mis olid vaimukad, andekad ja reaalsustkõigutavalt elusad. Jah, olid ka mõned, mis eriti ei korda ei läinud, aga kokkuvõtteks oli see jutukogu nii saatanlikult värskendav ja läbiloksutav lugemiselamus, et hüüaks kurnatud häälel "appi-hurraa" ja jääks lootma, et ehk antakse veel. Gaiman on Gaiman on Gaiman.
Teksti loeti inglise keeles

Gaiman on üks väheseid tänaseid superstaare ulmes. Tema teosed ei pea ilmuma ulme imprintides vaid saavad ilmuda general fictioni all. Tal on suured tiraazhid, hea ülemaailmse levikuga, ka see 98. aasta jutukogu on endiselt trükis ja hästi saadaval - ja sellest supertsaari statusest tulenebki miks Gaiman saab avaldada selliseid kogumikke, sest mitte iga kirjanik ei saa avaldada suure tiraazhiga noorepõlve suleharjutusi ja muid marginaalseid kribamisi. Või noh, tegelikult on Gaiman päris hea kirjanik ja vast üks ainukesi, kes on sellise staatuse saavutanud ainult viie avaldatud romaaniga (rääkimata sellest, et Anansi Boyz oli vasakliberalistlik sitt). Aga ta on hea kirjanik ja ka selles kogumikus on mitmeid suurepäraseid novelle. Kogumiku hinne ei tule sellest, et siin on mitmeid "kolme"-väärilisi jutte, sest pole vist ainumatki kogumikku, kuhu autor oleks suutnud koondada kõik superhead tekstid, ikka lipsab sisse vähem õnnestunud tekste. Hinne on neli miinus sellepärast, et Gaiman pole suutnud vastu panna ja on avaldanud ära rea suleharjutusi, proosapoeese ja suisa luuletisi nii et segamini suurepäratse novellidega ei moodusta nad mingit tervikut ega anna lisaväärtust vaid jätavad kogumikust pigem juhmi mulje. Ei, aga muidu on Gaiman hea, kohati väga avameelne (mõned ütleksid, et haige või rõve), tal on huvitav fantaasia, selline pisut kiiksuga ja kuni ta püsib meelelahutaja lainepikkusel ega ürita kunstkirjandusse pürgida ja eputama hakata, suudab ta kirjutada geniaalseid jutte. Gaiman ei armasta väga puänte ja kui selliseid lahtise lõpuga jutte ühte kogumikku liiga palju saab, siis ei ole ka vist väga hea. Aga muidu üpris huvitav kogumik, millest umbes pool on igati kvaliteetne kraam aga umbes ühe kolmandiku nn. proosapoeese (või mis need ka ei olnud) võite rahuga vahele jätta.
Teksti loeti inglise keeles

Selline piiripealne kogu. Peaaegu jama, aga napilt veel mitte.

Võtsin ta arvustamiseks uuesti kätte (mingis meeltesegaduses ostsin endale kunagi terve kuhja eesti keeles avaldamata Neil Gaimani raamatuid. Sellest pakis meeldis mulle õigupoolest ainult "Newerwhere") ning juba kerge lappamise tulemusena tahtsin kähku taas käest panna ja unustada.
Smoke&Mirrors vist ei ole halb raamat - ta sai hakkama sellega, mis ilmselt oligi tema eesmärk, nimelt mul oli raamatut lõpetades halb olla.

Et lõpulugu on suurepärane, aga ajju väga kraapima jääv Snow, Glass, Apples, oleks võinud ära kannatada. See lugu oli väga hea vähemalt, mis siis, et valus!

Aga ka ülejäänud kogu oli täis lugusid, mis isegi ei olnud väga põnevad ega kaasahaaravad ega eredad, aga jäid ajju närima nagu tegemata kodune töö, kalli koera surm või lihtsalt peavalu. Lugusid, mille jälg ei olnud "uus vaatenurk" ega "unustamatu tegelane" vaid mingi limane "nüüd on mul halb"-tunne.

Mis siis oli hea, et positiivne hinne ikkagi kokku tuli:

* õhustikuloomine. Kõik need erinevad räpased ja koledad kohad. Vihm, asfalt ja ängistus.
* Lõpulugu. Alguslugu, enam-vähem (igav, aga armas). "Mõrvamüsteeriumid", "Trollisild", "Valge tee". "Maitsemised".
* Sissejuhatus.

Muu: ma ei saa aru, kus on seal hea kirjandus (vaadates ohjeldamatuid kiidusõnu tagakaanel võiks arvata, et kuskil on). Jüri Ehlvest tuli kohati meelde. Või siis härra Lammas teosest "Sirli, Siim ja saladused". Kohati tulid meelde ka kõikvõimalikud omaenda teismelised sõbrad ja nende kirjutised.

Lugeda võib, kui on head närvid ja kergesti masendusse ei sattu. Aga minu riiulis on see raamat ülearu. Võin soovijaile ära kinkida, sest ei kavatse ise seda enam tervikuna kunagi lugeda.

Gaiman võiks rohkem täismahus romaane kirjutada. Tema romaanid on paremad.

Teksti loeti inglise keeles

 

Millegipärast kogumik ei meeldinud, kuigi sisaldas minu jaoks olulist Snow, Glasse, Apples’it ja neljaväärseid lugusid Wedding Present, Troll Bridge ja The Price. Mäletan, et tahtsin seda Lumivalgekese ja võõrasema lugu isegi ühte oma antoloogiaase saada. Ei õnnestunud. Kogumiku müüsin Estconil 4-5 aastat tagasi ära. Riiulil vaja ruumi teha eestikeelsele ulmele.
 

 NB! Teine Gaimani raamat, mille ruumipuudusel müüki panin, oli Ameerika jumalad. Ülejäänud Gaimani raamatuid säilitan.
 

Teksti loeti inglise keeles

Neil Gaiman on tõenäoliselt kuulsaim praegu kirjutav ulmekirjanik nii maailmas kui arvatavasti ka Eestis. Praktiliselt kõik tema romaanid on ka eesti keelde tõlgitud – ning populaarsemad neist, nagu "Ameerika jumalad" on järelturul praeguseks praktiliselt kättesaamatud.
 
Romaanidega võrreldes on tema lühilood seni siinmail vähem tähelepanu pälvinud, kuigi nii nende hulga kui ilmumise järjekindluse järgi pöörab Gaiman oma lühilugudele ise ehk rohkemgi tähelepanu kui oma võrdlemisi napile romaaniloomingule.
 
Juba seetõttu tuleb tunnustada tema ajaliselt teise lühilugude kogu "Suits ja peeglid" välja andmist. Samuti tundub mõistlik valik tõlkimist alustada just sellest, sest tema esimene ja lühem jutukogu "Angels and Visitations" hõlmab umbes sama loomeperioodi ja päris suur hulk lugudest mõlemas kogumikus kattuvad.
 
Samas tähendab autori varast loomeperioodi koondav kogu, et siia on lisatud päris palju lugusid, mida on raske mitte nimetada "katsetusteks". Selline valik on küll huvitav ja näitab autorit mitmekülgsemana kui muidu arvata võiks, nagu tegi näiteks ka kuulsa õuduskirjaniku Stephen Kingi esikkogu "Öine vahetus".
 
Eriti tuleb aga "katsetuste" ja küpsemate palade vahe esile siis, kui eristada kogumikus luule- ja proosavormi kasutavaid lugusid. Luuletuste puhul ei saa näiteks "Sisikonnalt ennustamise" (3/10) puhul teha muud, kui ära märkida rondellivormi või "Vampiiri öölaulu" (3/10) puhul sekstiini huvitavat kasutamist.
 
Teiste luulevormide juures matkib "Mööda valget teed" (5/10) nii ülesehituselt kui ka teemalt rahvalikku lugulaulu, "Nugade kuninganna" (4/10), "Rannahunt" (4/10), "Muutuste meri" (5/10) ja "Kõrbetuul" (5/10) on oma erineval viisil vaid mõõdukalt huvitavad proosapoeemid. Üsna arusaamatuks jääb lugu "Viirus" (2/10), mis võiks pärineda sama hästi kui mõne koolilapse salmikust.
 
Siiski leidub ka luulepalade hulgas midagi märkimisväärset. "Külmad värvid" (7/10) kujutab küberpungilikku Londonit, kus on muuhulgas avanenud ka põrguväravad ja tundub, et erinevad kuradid ja deemonid tunnevad end arvutite ja kapitalismi keskkonnas väga hästi. Loo esitamine proosapoeemina toetab hästi õhkkonna ebamaisust ning selline valik on ilmselge õnnestumine.
 
Proosa hulgast on kõrgemaid hetki võimalik palju lihtsamalt leida. Seda demonstreerib kohe esimene lugu "Pulmakink" (9/10), milles vastabiellunud paar leiab pulmakinkide hulgast ümbrikus kirja nende abielu kirjeldusega – kuid järgnevate aastate jooksul lähevad nende tegelik abielu ja pidevalt maagiliselt täienev kiri aina enam lahku.
 
Tegemist on suurepärase variatsiooniga Oscar Wilde romaani "Dorian Gray portree" teemal – kuid puändi poolest kuidagi veel süngem. Sellisele mõeldes tuleb ette hoopis Stephen Kingi romaani "Lemmikloomasurnuaid" moto, mis ütleb: "Mõnikord on surm parem".
 
Lugu "Rüütellikkus" (9/10) on eelnevaga võrreldes täiesti erinev – läbinisti helge ja ehk üks soojemaid lugusid terves kogumikus. Selles ostab inglise leskproua pudupoest väikese karika, mille ta paneb oma kaminasimsile. Kuna tegemist on Püha Graaliga, ilmub talle varsti ukse taha rüütel Galahad, kes palub seda endale.
 
Muude eeskujude hulgas võlgneb see lugu kindlasti midagi huumoritrupile Monty Python, kelle filmis "Monty Python ja Püha Graal" Briti politsei kuningas Arthuri ja tema rüütlid arreteerib. Kuid Gaimani lugu ei ole sarnaselt absurdne, vaid lihtsalt tore ja sõbralik.
 
"Nikolaus oli ..." (6/10) on imepisike laast, originaalis 100-sõnaline. Algselt Gaimani sõpradele jõulukaardi-tekstina kirjutatud lookene esitab aga täitsa hea mustast huumorist kantud versiooni jõuluvana olemuse kohta ja võiks olla lausa õppematerjaliks, kuidas öelda lühidalt kõike, mida vaja.
 
Lugu "Hind" (7/10) räägib kirjanikust, kellele meeldib hoolitseda hulkuvate kasside eest, kuid üks tema juurde sattunud suur must kass saab igal öösel kahtlaseid vigastusi. Seda lugu võib esile tõsta kui hästi õuduse ja lootuse vahel tasakaalustatud jutustust, mis on sellisena siin kogus ehk ainulaadne.
 
Muinasjutul põhinev "Trollisild" (7/10) on oluliselt nukram. See on lugu poisist, kes avastab, et lapsepõlvekodu lähedal asuva silla all elab ehtne troll. Lool on palju ühiseid jooni sama autori romaaniga "Ja tee lõpus on ookean", kuid puudub see heatahtlik abi, mille romaanitegelane leiab, ning siin jääb alles ainult kurbus.
 
Üsna stiilipuhas "Ära Jaagult küsi" (8/10) on õuduslugu karpi suletud vedrunukust – mõte, mis sarnaneb Hans Christian Anderseni muinasjutu "Vankumatu tinasõdur" kurjale vaimule nuusktubakatoosis. See lühike lugu rõhub eelkõige oma õhkkonnale, kuid teeb seda vaieldamatult suurepäraselt.
 
Hoopis teistsugune on pikem lugu "Kuldkalatiik ja teised jutud" (4/10), kus kirjanik lennutatakse Hollywoodi ühe filmi stsenaariumit looma. Siin on mitu huvitavat mõtet ajalikkuse kohta ja tõenäoliselt Gaimani oma kogemusest pärinevat head satiiri filmitööstuse praktikate osas, aga tervikuna jääb lugu tuimaks ja lohisevaks.
 
Lugu "Muutused" (6/10) on kogumikus ainus, mis ulme SF-suunda esindab – selles leiutab ekstsentriline teadlane vähiravi võimalusi uurides ravimi, mille manustamine muudab ohutult ja kiiresti patsiendi sugu. Kergelt satiirilises võtmes kirjutatud teksti tõstab keskmisest kõrgemale puänt, mis kõigele ka suurema mõtte annab.
 
Üsna omapärane on lugu "Öökullide tütar" (6/10), mis on kirjutatud otsekui 17. sajandil üles tähendatud rahvalik õudusjutt leidlapsest, kellel paistab olevat eriline side öökullidega. Siin ongi tegemist lihtsalt hästi õnnestunud pastiššiga, mis torkab sellisena pigem meeldivalt silma.
 
Huumori kaudu õuduskirjanik H. P. Lovecrafti loomingut parodeeriv "Shoggothi Vana Pentsik" (7/10) tõuseb esile oma kerge ja lõbusa õhkkonna poolest – olgugi, et Ameerika tudengist ränduriga Briti kolkakülas tegelikult midagi erilist ei juhtu. Eesti ulme kontekstis võib ära märkida Laur Krafti sarnast lühilugu "Ultima Cthule".
 
Loos "Tüdrukut otsides" (5/10) saab ühe fotograafi kinnisideeks salapäraselt ilmuv ja kaduv tütarlaps, kes aeg-ajalt erootikaajakirjadele poseerib, kuid kes ei tundu kunagi vananevat. Mõistatusega on seotud üsna kena idee, kuid seda jääb terve loo jaoks väheseks ja tervik tundub pigem venitatuna.
 
Ulmekirjanik Roger Zelazny romaanile "Üksildane oktoobriöö" teeb kummarduse lugu "Kõigest jälle maailma lõpp" (5/10), kus libahunt Larry Talbot peab pealkirjas mainitu ära hoidma. Jutustus pakub kindlasti huvi Zelazny ja Gaimani stiilide huvitava kombinatsioonina, kuid muidu selles palju mainimisväärset pole.
 
Ülimalt stiilne õuduslugu "Me teeme teile hulgihinna" (9/10) on üks kogumiku meeldejäävamatest tekstidest. Selles loos kahtlustab tagasihoidlik arveametnik oma kihlatut truudusetuses ning soovib palgata mõrtsuka oma rivaali kõrvaldama. Lõpuks ühe sobiva töövõtja leidmisel saab ta aga tollelt ootamatu pakkumise.
 
Iseenesest on see lugu küll üsna sirgjooneline ja põhineb palju kasutatud motiivil, mille klassikaliseks näiteks on W. W. Jacobsi "Ahvikäpp". Samas on see Gaimani variatsioon stiilselt ja osavalt kirja pandud ning kasutab mitut andekat elementi, seega pole siin mingit põhjust kiitusega kitsi olla.
 
"Üks elu, sisustatud varase Moorcockiga" (4/10) on aga jällegi lugu, mis pakub tõenäoliselt huvi vaid ulmekirjanik Michael Moorcocki loomingu austajatele. Idee kujutada peategelast Moorcocki ühe raamatutegelase Karl Glogaueri joontega ja teha temast teise raamatutegelase, Melniboné Elricu austaja pole halb, kuid ei enamat.
 
Lugu "Unenägude pühkija" (6/10) on kena väike miniatuur just sellel teemal, mida pealkiri ütleb. Eelkõige toetub see lugu õhkkonnale, kuid sellisena täidab see oma ülesande täiesti ausalt ning tulemusega võib kindlasti rahule jääda.
 
"Võõrad osad" (4/10) on lugu noormehest, kes suguhaigusesse nakatunult hakkab ühel hetkel tundma, et tema keha ei kuulu enam talle. Gaiman on ise tunnistanud, et ta kirjutas seda korduvalt ümber ning sellest võib ka tulla, et kuigi siin on head painajalikkust Jack Finney klassikalise "The Body Snatchers" stiilis, jääb tervik väga laialivalguvaks.
 
Isegi rohkem jubedus-, kui õudusloona mõjuv "Hiir" (7/10) räägib mehest, kellel on kaks probleemi. Tema kodus on hiir, kelle jaoks ta ostab lõksu – ning tema naine on soovimatult rasedaks jäänud. See sümbolismist pakatav lugu lööb lugejat kindlasti väga eheda emotsiooniga, isegi kui see palju enamat ei paku.
 
11-aastase tüdruku päevikuväljavõtte stiilis kirjutatud "Kui me läksime vaatama maailma lõppu" (5/10) räägib natuke kummalise perekonna veelgi kummalisemast väljasõidust rohelisse. Gaiman on siin loos ise ära maininud koomiksikunstniku Alan Moore'i mõju, ning viimase okultistlik pilk viimsepäevale on selle nukra loo ehk parim osa.
 
Ühe üsna sirgjoonelise hotellitoas toimuva erootilise loona algav "Maitsmised" (4/10) saab mingil hetkel ka väikese fantastilise mõõtme. Siiski eristub see lugu teistest pigem vaid tegevuse, mitte mõtte või vormi poolest.
 
Satiiriline õuduslugu "Beebikoogid" (8/10) pakub lahenduse olukorrale, kui kõik loomad peaks maailmast kaduma. See on kirjutatud parimas Jonathan Swifti sarnase pamfleti "Tagasihoidlik ettepanek" vaimus, ning kuigi mitte sama surmtõsine, mis röövib osa selle mõjukusest, on see kindlasti tugeva nakkusjõuga. Internetis elab see tekst näiteks juba täiesti oma elu.
 
Küllalt veider on lugu "Mõrvamüsteeriumid" (6/10), mille parem osa on taevas inglite seas enne maailma loomist toimuv mõrv ja selle lahendamine. Seda jutustust ümbritsev pikem raamnovell on aga tuim ja lohisev ning paneb küsima, miks seda oli üleüldse vaja lisada.
 
Kogumiku lõpetab väga kõrge tasemega lugu, Lumivalgekese muinasjuttu ümber mõtestav "Lumi, klaas ja õunad" (9/10). See jutustus esitatakse ühe teadjanaise poolt, kelle kuningas toob pärast eelmise naise surma oma lossi uueks abikaasaks. Varsti avastab naine, et kuninga laps eelmisest abielust on teatud viisil väga kõhedust tekitav.
 
Müütide ja muistendite teistsugusel viisil esitamine ei ole uus võte ning "Lumivalgeke" on varem samuti veidral ja õudustärataval viisil tõlgendamist leidnud näiteks Angela Carteri jutukogus "Verine kamber". Siiski on Gaimani töö suurepäraselt teostatud koletise-õuduslugu ning kui see ei peaks üllatama, siis ainult seetõttu, et lugu ise on niigi tuttav.
 
Kokku võiks Gaimani kogumikku ehk kõige üldisemalt nimetada vastuoluliseks. Siin on tõelisi tipplugusid, mille üle võiks iga kirjanik uhke olla ("Pulmakink", "Rüütellikkus", "Me teeme teile hulgihinna", "Lumi, klaas ja õunad"), kuid samas ka keskpäraseid lugusid ja lõpuks isegi katsetusi, mille suhtes oleks autor võinud ise kõrgemat kriitikameelt üles näidata.
 
Kuid mida see kogu kahtlemata teeb, on hea ülevaate andmine autori varasemast loomeperioodist (80ndate lõpust kuni 90ndate keskpaigani). Otsimine ja katsetamine käib selle kõige juurde üsna loomulikult ning kui võtta kogumikku sellise mõtte ausa väljendusena, ei saa ka nõrgemaid osi siin päriselt pahaks panna.
 
Lisaks tipplugudele, mis juba ainuüksi tasuvad ära terve jutukogu ette võtmist, kinnistub selle lugemisega ka väga huvitav pilt Gaimani armastusest õuduse vastu. Tõsi, see on alati olnud ka teemaks tema romaanide ja eriti tema kuulsa koomiksi "The Sandman" juures, kuid kuskil ei ilmne see nii ehedalt kui väga paljudes tema lühilugudes.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Üks toredaid nähtusi kirjastamises, mille jätkumist ma väga loodan, on kuulsate ulmekirjanike suhteliselt varaste jutukogude tõlkes ilmumine. Headeks näideteks on siin õuduskirjanduse superstaari Stephen Kingi kogumik "Öine vahetus" ja kaasaegse ulme tõenäoliselt kuulsaima praegu kirjutava kirjaniku Neil Gaimani kogumik "Suits ja peeglid".
 
Roger Zelazny on Eesti lugejale praeguseks juba üsna hästi tuntud. Seda tõenäoliselt eelkõige oma "Amberi printside" romaanisarja järgi, kuid tema romaanidest on juba ammu tõlkes olemas ka näiteks absoluutne tippteos "Valguse isand" ja kõige tähtsam tema viimastest teostest "Üksildane oktoobriöö", mitmest muust rääkimata.
 
Ka Zelazny esimese suurema juttude kogumiku "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud" tõlge rõõmustab palju rohkem kui näiteks mõned aastad tagasi tõlgitud Zelazny 1980ndatel ilmunud juttude kogumik "Igikelts ja tuli". Osa selle varase jutukogu põnevusest võib tulla 1960ndate kui autori kõige esimese loomeperioodi värskusest - näiteks on märkimisväärselt tugev lugu "Koguja roos" üks tema esimesi trükis ilmunud jutte üldse.
 
Huvitav on, et kogumiku mõttelise selgroo ja omamoodi triptühhoni moodustavad Iiobi raamatust oma laheda pealkirja laenanud nimilugu "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud", juba mainitud "Koguja roos" ja lisaks veel "See surelik mägi". Need lood on oma ideelt ja struktuurilt väga sarnased, kuigi sisult erinevad, ja samas ka kõik väga tugevad.
 
Kõigis nendes lugudes astub peategelane vastu millelegi, mis on seni jäänud kõigile alistamatuks. Loos "Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud" (8/10) on selleks Veenuse ookeanites elav universumi suurim mereelukas, loos "Koguja roos" (8/10) on selleks Marsi sureva tsivilisatsiooni keel ja kultuur, loos "See surelik mägi" (8/10) aga 50 kilomeetri kõrgune mägi ühel kaugel planeedil.
 
Sellisel vallutamisel on tähendus eelkõige väljakutsena, nendes lugudes kannustab peategelasi mõte, mida kuulus Briti alpinist George Mallory olevat kunagi Mount Everesti kohta öelnud: "Sest see on seal". Kuid tegemist pole siiski lihtsalt kangelaslugudega, sest iga nende kolme loo lõpplahenduses ei saa peategelane siiski päris seda, mida ta on tahtnud.
 
Kogumiku parimaks looks on minu arvates "Tee detsembrisse" (9/10). Selles ostavad kõigi poolt hüljatud geneetilise eksperimendi tulemused endale ühe planeedi, sest nad vajavad eluks äärmiselt külma kliimat. Planeet pole küll veel piisavalt külm, kuid masinate abil ning pika aja jooksul oleks see võimalik sobivaks teha. Mida aga tähendab see planeedi praeguste asukate jaoks?
 
See lugu pühendub jumala mängimise teemale, mille kuulsaimaks esindajaks siinmail on tõenäoliselt Arkadi ja Boriss Strugatski romaan "Raske on olla jumal". Zelazny enda loomingus on see teema esindatud päris tihti, kuid juba mainitud romaani "Valguse isand" kõrval on see lugu ehk parim selletaoline – hästi täpselt napp ja lööv, ilma millegi üleliigseta.
 
Jutt "Deemonauto" (5/10) esindab siin kogumikus ainsana stiilipuhast vanakooli pulp-fiction ulmet, mis pole sugugi paha, kuid on huvitav eelkõige kurioosumina. Tehismõistusega autod on loos moodustanud inimesi tapva ja tanklaid rüüstava röövlijõugu. Seda jõuku ja eriti selle ninameest lähebki peategelane jahtima, spetsiaalselt selleks ehitatud võitlusautos, millele on antud kauni daami isiksus.
 
Jutt "Koletis ja neitsi" (6/10) on midagi sellist, mida iga kirjanik võiks vähemalt harjutamiseks läbi proovida. Zelazny võtab siin kõigest paaril leheküljel kokku vana muinasjututeema, kus hirmsale koletisele viiakse ohverduseks neitsi. Puänt on üsna selge, kuid kõik selleni viiv on andekalt ja hästi kokku pandud – see lugu sobiks hästi igasse kirjanduse õpikusse.
 
Kogumikust leiab ka grupi kergeid naljajutte. Loos "Kogumispalavik" (5/10)saabub mõtlevate kivide planeedile mees plaaniga üks kividest jõukale onule kingituseks viia. Lugu "Suured aeglased kuningad" (5/10) räägib hiiglastest, kelle mõtted liiguvad aastate ja sõnad sajandite kiirusega. Loos "Eksponaat" (5/10) aga otsustab pettunud kunstnik ise muuseumis skulptuuriks hakata.
 
Need jutud on oma kergusest hoolimata päris head ja pakuvad teiste seas oma tooni poolest meeldivat vaheldust. Tõenäoliselt just selliste juttude põhjal jõudis Zelazny ka oma esimese selgelt humoorika romaani "Uksed liivas" kirjutamiseni.
 
Lõbusate lugude kõrval on aga siin ka kohe üks tõsisem ja isegi ehk sentimentaalne "See tormihetk" (6/10), milles peab väikelinn võitlema üleujutusega. Kahjuks ei ole siin vähemalt minu jaoks erilist tundeväärtust. Ehk on asi selles, et Zelazny vajutab siin teatud emotsionaalsetele nuppudele liiga ilmselgelt. Nagu ka mustkunstitriki puhul on läbinähtavus pigem loole kahjuks.
 
Looga "See tormihetk" kaasneva kerge pettumuse, teeb kuhjaga tasa "Jumalik hullus" (9/10). Selles loos avastab üks mees, et aeg hakkab mingitel hetkedel jooksma tagurpidi. Kuigi loo mõte on iseenesest lihtne, on see väga hästi teostatud ja saavutab mängleva lihtsusega selle, mida vaja. Tagurpidi voolava aja veider õudus annab loole veelgi mõju juurde.
 
Kogumiku lõpuosa juttudest on omamoodi harjutus ka "Corrida" (6/10), kus peategelane avastab ärgates, et on sattunud härjavõitlusele. Stiiliproovina on see üldjoontes õnnestunud, kuid mitte palju enamat. Loos "Armastus on imaginaararv" (6/10) põgeneb peategelane tee peal läbi lugematute maailmade - ning on tähelepanuväärne vaid seetõttu, et ennustab mingis mõttes ette "Amberi printside" romaanisarja.
 
Kõige viimane jutt "Lutsifer" (6/10) aga on tore tõsisem jutustus mehest, kellel on omamoodi kinnisidee. Väikese puändina kasutab autor siin nimetust "Lutsifer" hoopis Vana-Rooma mütoloogia tähenduses kui kedagi, kes kannab endaga valgust. See on näide heast pealkirjavalikust – näiteks "Prometheus" oleks olnud sarnane, kuid palju läbinähtavam valik.
 
Kuid enne lõpujuttu on kogumikus veel lugu "Mees, kes armastas faiolit" (8/10). Selle peategelaseks on mees, kes elab ihuüksi kalmistuplaneedil, kuhu tuuakse kogu universumi surnud. Ühel päeval kohtub ta aga legendaarse faioliga. Kuigi tegemist on sisuliselt haldja-muinasjutu töötlusega, on see märkimisväärselt hästi tehtud ja kuulub kindlasti terve kogumiku tugevamate palade hulka.
 
Tervikuna võib öelda, et see jutukogu ületab täielikult ootusi. Siin pole ühtegi nõrka lugu – isegi asjades, mida võiks nimetada "katsetusteks", on alati oma sära olemas. Mul on väga hea meel, et iga-aastasel ulmekirjanduse auhindade "Stalker" valimisel sai see kogumik aasta parima jutukogu, ning "Mees, kes armastas faiolit" aasta parima tõlkejutu auhinnad.
 
Võib ainult loota, et tõlkijad otsivad edasi tuntud autorite just varasemates jutukogudes leiduvat huvitavat materjali. Kindlasti võiks tõlkimiseks kaaluda näiteks Ray Bradbury kogumikku "The Illustrated Man" 1951. aastast või Ursula K. Le Guini kogumikku "The Wind's Twelve Quarters" 1975. aastast. Lootus jääb püsima...
 
Hinnang: 9/10 (autori parimale jutukogule ei taha vähem anda)
Teksti loeti eesti keeles

Sidewise in Time on jutukogu, mis pakub väikest väljavõtet Murray Leinsteri aastakümnete pikkusest ja viljakast loomingust. Siin tunduvad olevat praktiliselt kõik tema tuntuimad lood sees, kuigi "best of" kogumiku silti sellele otseselt pandud ei ole (samas tagantjärele mõeldes oleks seda võinud teha küll).
 
1. Sidewise in Time (1934) 8/10
 
Maad tabab ootamatult ajakatastroof, kus erinevate ajajoonte universumid ootamatult üksteise vahele kiiluvad. Nii satuvadki inimesed kaasaegsetest Ühendriikidest kõrvuti maailmadega, kus Ameerika mandrit valitsevad hoopis hiinlased, roomlased või viikingid. Kõike seda oli ette näinud ainult üks kolkaülikooli matemaatikaprofessor.
 
Alustuseks kohe üks täitsa tugev lugu, mis oli veel ka põhimõtteliselt esimene omataoline. Mulle meeldib, kuidas ettenägeliku professori plaanid hakkavad põhimõtteliselt esimesest hetkest viltu vedama ja näitavad, et maailmavalitsejaks hakkamine pole nii lihtne midagi. Loo järgi on nime saanud ka alternatiivajaloo kirjandusauhind (Sidewise Award).
 
2. The Runaway Skyscraper (1919) 6/10
 
Manhattanil asuvas pilvelõhkujas kontorit pidav noor insener on mures - tema ettevõte hakkab pankrotti minema. Kuid siis hakkab talle aknast välja vaadates silma midagi veidrat, nimelt on maailm hakanud liikuma tagurpidi ja seda aina suurema kiirusega... 
 
See on siis autori esimene ulmelugu (mõned seiklusjutud olid tal avaldatud ka varem) ja sellisena päris hea! See võlgneb muidugi päris palju H. G. Wellsi "Ajamasinale", aga sellele viidatakse ka teksti sees. Kuskil lõpupoole, kui õnnelikud pääsemised tulevad järjest mängu, kaotab lugu palju oma võlust, aga seni on see üllatavalt huvitav. 
 
3. The Mad Planet (1920) 4/10
 
Maapõuest vabanenud süsihappegaas on pannud globaalse soojenemise täistuuridel kiirenema. Kümneid tuhandeid aastaid hiljem on Maa lämmatav kasvuhoone, kus valitsevad vaid seened ja putukad. Ainsad ellujäänud imetajad on inimeste järeltulijad, kes on aga unustanud isegi tule ja tööriistad.
 
Siin on nüüd hästi-hästi palju selle veidra tulevikumaailma kirjeldusi ja lugu ise on ainult peategelase ringkäik selles koos samaaegse mehistumisega. Kirjeldada autor oskab, aga see lugu on umbes kolm korda pikem kui vaja oleks. See varane nägemus maailma soojenemisest on muidugi huvitav. 
 
4. Politics (1932) 3/10
 
Ameerika Ühendriigid on just saanud sõjas Vaiksel ookeanil kohutava kaotuse ja enamus tema laevastikust on nüüd merepõhjas. Sõjavastane liikumine nõuab kiiret rahu ja võimulolev partei on sellega juba nõus. Samas on viimase ja parima super-lahingulaeva meeskonnal teised plaanid.
 
See lugu on suhteliselt sirgjooneline merelahingu-seiklus. Kirjanduslik väärtus on siin üsna madal, kuid huvitav on muidugi vaadata seda, kuidas USA-Jaapani konflikti Vaiksel ookeanil ennustab autor sellega ette juba aastaid enne sõja algust tegelikkuses.
 
5. Proxima Centauri (1935) 7/10
 
Inimkond on hakkama saanud oma suurima projektiga, nimelt ehitanud ja lähima tähe poole teele saatnud ühe uurimis-kosmoselaeva. Kuid laevas on pika teekonna jooksul üles kerkinud probleeme ning kohale jõudes avastatakse, et neid ootavad nähtavasti vaenulikult meelestatud tulnukate laevad.
 
Tegemist on natuke vana kooli stiilis ulmelooga, aga siin on üllatavalt palju huvitavat. Põlvkondade vahelised konfliktid pikaajalisel tähelaevasõidul näiteks, lisaks pole ma kunagi näinud lihasööjatest taimedest põlvnevaid tulnukaid (väga äge idee). Loos on veel mitmeid käike, mis pakuvad ootamatuid üllatusi. Kokkuvõttes tubli tükk!
 
6. First Contact (1945) 9/10
 
Uurimisretke olev inimeste kosmoselaev kohtub esmakordselt tulnukate kosmoselaevaga. Esialgu alustatakse ettevaatlikku suhtlust, siis aga ilmneb keeruline dilemma. Kuigi sõbralikud, ei usalda kumbki pool teineteist ja ainsaks lahenduseks tundub olevat ikkagi sõda.
 
Mulle tegelikult tohutult meeldivad sellised lood, kus on vaja mingi pealtnäha võimatu ülesanne lahendada. Jah, siin on ka oma eetiline dimensioon, aga sisuliselt ei ole tegemist eetilise dilemmaga vaid tehnilise mõistatusega. Tõesti hea töö ja mul on hea meel, et sellele tagantjärele ka retro-Hugo auhind anti.
 
7. A Logic Named Joe (1946) 8/10
 
Leiutatud on personaalarvutid (mida kutsutakse "loogikuteks") ja aegamisi on kogu tsivilisatsioon hakanud sõltuma just tohutute andmekeskustega ühendatud arvutitest. Siis aga saavutab üks sellistest "loogikutest" teadvuse järgmise taseme. Arvutile omaselt ei ole ta halb ega hea, lihtsalt tahab probleeme efektiivsemalt lahendada...
 
Üsna uskumatu, et selline lugu kirjutati ajal, kui arvutid olid toasuurused monstrumid ja internetist ei nähtud veel undki. Nüüd, AI juturobotite esile kerkimisega lähevad silmad lugedes veel suuremaks. Lugu ise on sellises lihtne humoorikas võtmes jutustus, aga sellisele nägemusele aastate tagant ei ole lihtsalt võimalik madalat hinnet anda.
 
8. De Profundis (1945) 7/10
 
Merepõhjas elavate hiiglaslike mõistuslike olendite arvates on maailm väga lihtne - see on kivist kera vedelikust sisuga, kus rõhk on kera pinna juures kõige suurem ja kahaneb kera tuuma poole minnes. Tuumas asub maagiline substants nimega "õhk". Kuid mis saab siis, kui nende juurde langeb veider ese, mis sisaldab tillukesi mõistuslikke olendeid?
 
Jälle üks sedasorti lugu, mis mulle lihtsalt meeldib. Kuigi ega see nüüd objektiivselt nii eriline ei ole, aga igasugune võõra intelligentsi vaatepunktist (ja sellisena hästi) kirjutatud lugu läheb mulle korda. Lihtsalt hea.
 
9. If You Was a Moklin (1951) 8/10
 
Planeet Moklin ja selle elanikud moklinid tunduvad moodustavat nagu maapealse paradiisi. Kohapeal kaubandusposti pidavaid inimesi koheldakse kui parimaid sõpru. Kuid moklinitel on omadus üle võtta nende isikute välimust ja iseloomu, keda nad väga imetlevad ja varsti on mõned neist inimestega äravahetamiseni sarnased...
 
Inimeste kuju ja näo võtvate tulnukate lugusid on kirjutatud mitmeid, aga tavaliselt on tulnukad seal pahatahtlikud. Selle loo teeb eriliseks, et moklinid on tõesti läbinisti head, lihtsalt... teistsugused. Lõpupuänt on isegi natuke õõvastav, kuid samas täiesti arusaadav ja usutav, mis teebki selle heaks.
 
10. Exploration Team (1956) 8/10
 
Metsikule planeedile saabub inspektor, kes peaks kohalikku, robotite abil rajatud kaevanduskolooniat üle vaatama. Ta satub aga mingi veidra ebaseadusliku asunduse rajanud mehe juurde, kes elab koos kotka ja hiiglaslike karudega. Nagu ilmneb, on kohaliku looduse metsikud loomad robotikoloonia maatasa teinud.
 
See lugu on siinmail ilmselt kõige tuntum, sest ilmus see ju väga heas tõlkes legendaarses antoloogias "Lilled Algernonile". See on tõesti hea lugu, oma selge sõnumi ja väga küpse teostusega - Ain Raitviir tegi omal ajal ikka häid valikuid. See sai omal ajal ka Hugo auhinna (vahest kõige suurem tunnustus, mis Leinster eluajal sai).
 
Ma pean ütlema, et nii head kogumikku ei julgenud ma siit küll oodata, eelkõige seetõttu, et Leinsteril on selline pulp-fiction autori maine. Ühest küljest võib ju arvata, et tema ligikaudu 150st jutust ja lühiromaanist saab kümme väga head juttu ikka kätte, kuid kirjutamine pole päris selline numbrite mäng ning mõni võib ka eluaeg tühja tööd teha.
 
Tõsi, kõik lood polnud siin päris suurepärased, kuid ma saan kindlasti aru autori esimesena ilmunud loo kaasamisest (ning see teenib ka "hea" täiesti välja). Merelahingu-lugu ja ülekuumenenud Maa lugu on tõenäoliselt võetud illustreerima autori ettenägemisvõimet ja sellistena võib neid tunnustada küll, isegi kui kirjanduslikult nad väga ei paku.
 
Aga kõik teised lood olid sellised, mida oleks hea meel isegi suurematelt meistritelt oodata. Kui keegi arvas varem, et ehk Leinster kirjutaski ainult ühe hea loo (seesama antoloogias ilmunud "Uurimismeeskond"), siis siinne kogumik parandab selle arvamuse tõenäoliselt päris kiiresti.
 
Hinnang: 8/10 (madalamat oleks patt panna)
Teksti loeti inglise keeles

The Stainless Steel Rat on kergelt humoorikas kelmiulme-romaan. Galaktikas valitseb juba sajandeid rahu- ja heaoluühiskond. Kuritegevus on nii haruldane, et planeetide väikesed politseijõud pole palju enamat pargivahtidest. Kuid alati eksisteerib neid, kelle jaoks olla väljaspool seadust tähendab olla vaba.
 
Üks selliseid on peategelane James Bolivar diGriz, hüüdnimega Libe-Jim. Ta on lollitanud korravalvureid juba mitmekümnel planeedil, kuid nüüd on ta lõpuks leidnud endale väärilise vastase ja sattunud Galaktika eriüksuse kätte. Talle tehakse aga ootamatu pakkumine - kas ta ei tahaks oma oskuseid seaduse käsutusse anda?
 
Ma pean ütlema, et igasugused pikareskid ja eriti kelmikomöödiad mulle pigem meeldivad. Midagi lapselikult toredat on kogu selles trikitamises ja politseile pika nina näitamises. Romaani peategelane ongi just selline trikimeister, kes tegeleb kuritegevusega puhtast lõbust ja kes väldib hoolega kellelegi päriselt liiga tegemast.
 
Teine meister-kurjategija Angelina, kellega diGriz enamus raamatut mõõtu võtab, on aga hoopis teisest puust. Mulle meeldib aga see, kuidas selle kaudu siinse maailma utoopilist iseloomu rõhutatakse. Selgub, et Angelina minevikutrauma, mille pärast ta maailmale kätte maksab, ei ole samuti mitte kellegi süü.
 
Kuritegevus pole siin kadunud karmi ja efektiivse valitsuskäe tõttu, vaid tundub, et erinevad võimalikud kitsaskohad on lihtsalt võimalikult hästi ära silutud. Need, kes otsivad vabadust ja põnevust, saavad lõpuks tööpakkumise (nagu selgub, on kurjategijate üle kavaldamine isegi põnevam kui politsei lollitamine).
 
Niimoodi võttes on siin raamatus isegi midagi rohkemat, kui lihtsalt lahe ja lobe jutuke, kus autori jutustajakeel kenasti voolab. Ning isegi kui poleks, siis ei oleks ka selles midagi halba. "Hea tuju raamatuid" on tegelikult raskem kirjutada, kui arvatakse ning Harrison on siin seda teinud ikka täitsa hästi.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Jirel of Joiry on jutukogu, mis koondab kõiki autori jutte, kus esineb peategelasena Jirel, keskaegse Prantsusmaa väikese (ja väljamõeldud) Joiry vürstiriigi valitsejanna. Erinevalt samanimelisest 1969. aasta kogumikust on siia lisatud ka jutt "Quest of the Starstone".
 
1. Black God's Kiss (1934) 8/10
 
Jireli valdused on langenud, ta ise on vangi võetud ja omaenda lossis kongi heidetud. Vihast põledes vannub ta vallutajate pealikule kättemaksu ning sealsamas lossikeldris on kättesaadav üks hirmus saladus, millest teavad väga vähesed...
 
Kogumiku parim lugu ongi kohe esimene. Jireli raevukas iseloom hakkab kohe meeldima (kuigi lõpplahendus on sellega võrreldes ehk natuke vastuoluline?) ja selle teispoolse maailma veider õudus on väga meeldivalt lovecraftilik.
 
2. Black God's Shadow (1934) 4/10
 
Otsene järg loole "Black God's Kiss". Jireli hakkab südametunnistus vaevama ning ta otsustab ette võtta veel ühe teekonna oma lossi keldris asuva käigu kaudu.
 
See lugu samas... ei ole väga hea. Siin on mõned täitsa head sümbolid (kuju, vari ja hääl), aga muidu on see suhteliselt igav. Samuti õõnestab selline kergekäeline teine külastuskäik nagu esimese loo õudust. Mõned järjed võiks pigem kirjutamata jääda.
 
3. Jirel Meets Magic (1935) 6/10
 
Jirel koos oma meestega vallutab teda solvanud võluri lossi. Võlurit ennast nad ei leia, kuid kõige kõrgema torni aknast paistaks nagu mingi teine maailm. Jirel ainsana julgeb sealt aknast läbi astuda.
 
Siin loos on mõned täitsa head veidra õuduse kujundid ning mulle meeldib, kuidas kuri võlur osutub ühe teise jõu kõrval üsna ebaoluliseks. Muus osas ei ole see aga liiga tähelepanuväärne.
 
4. The Dark Land (1936) 6/10
 
Jirel on lahingus haavata saanud ja lamab surmaheitluses oma lossis. Siis aga haarab ta mingi tundmatu jõud ja ta ärkab tervena kuskil teises maailmas...
 
Siin loos on see "teise maailma sattumine" ehk kõige nõrgema seletusega, kuid see-eest on teine maailm ise oma elementaaljõududega täitsa tore. Terake õudust ka ja kokku saab selline hea keskmine jutt.
 
5. Quest of the Starstone (1937) 5/10 (kirjutatud koos Henry Kuttneriga)
 
Jireli käes on maagiline kalliskivi, mida ihaldab endale üks võlur. Läbi maagilise portaali tõmbab too kalliskivi röövimiseks endale kaugest tulevikust abimehe - kelleks osutub Northwest Smith!
 
Kuna igasugused Batman kohtub Supermaniga lood on fännide seas ülipopulaarsed, võis arvata, et ka Moore pidi lõpuks kirjutama oma kahe kuulsaima peategelase kohtumisest. Muud väga selle loo kohta öelda ei ole. 
 
6. Hellsgarde (1939) 7/10
 
Hulk Jireli sõjamehi on langenud ühe vürsti kätte vangi. Nende vabastamise eest esitab too Jirelile nõudmise - ära tuua üks aardelaegas ammu mahajäetud ja kummitavast lossist keset sood.
 
Üllatavalt hea lugu. See on teistest üsna erinev ja selle põhjal on näha, et Jireli lugudes oleks olnud veel kirjutamiseks ruumi küll. Kahjuks on see ka autori viimane.
 
Täitsa huvitav oli lugeda seda kogu pärast Northwest Smithi, sama autori teise kuulsa kangelase lugude kogu. Tuliselt raevukas Jirel on tegelasena isegi natuke huvitavam kui jääkülm Northwest, kuigi eks nad mõlemad on natuke üheplaanilised.
 
Samas on mul kindlasti kahju, et Moore ei jõudnud Jireli lugudega vähemalt sama palju (ja vahest rohkemgi) teha, kuna materjali oleks olnud küll. Huvitav, kas Jirel inspireeris Robert E. Howardi loodud tulise iseloomuga tegelast Punane Sonja, või vastupidi?
 
Aga tulemuseks ongi see, et tervikuna ei ole Jireli kogumik päris sama tugev kui Northwesti oma. Individuaalsete lugudena on "Black God's Kiss" ja "Hellsgarde" kindlasti midagi, mille üle võib uhke olla. Jirel tegelasena aga paneb mõtlema, mis oleks võinud olla...
 
Hinnang: 6/10 (lugude aus keskmine)
Teksti loeti inglise keeles

Second Stage Lensman on vana kooli kosmoseooper. See on otsene järg raamatutele "Galactic Patrol" ja "Grey Lensman" ning järgneb kohe eelmise osa lõpustseenile, kus Galaktikapatrulli laevastik ründab oma põhivastase, Boskone organisatsiooni teise galaktika juhtide, Eichi nõukogu planeeti.
 
Kuid nagu varemgi, selgub pärast lahingut, et Eichi nõukogu ei olnud ikkagi Boskone kõige kõrgem juhtorgan. Samuti on praktiliselt terve teine galaktika oma ressurssidega ikka veel Boskone käes. Ainult Kimball Kinnison, kellest on saanud nüüd esimene teise taseme läätsekandja, saab siin aidata.
 
Uskumatu, aga ma pean tunnistama, et doktor Smithi raamatud on nüüd kolmanda köite juures mulle täitsa armsaks saanud. Võtmeks, nagu ma ka teise raamatu puhul kirjutasin, on eelhäälestus. Teades, mis tulemas on, võib seda kosmiliste superkangelaste möllu täitsa meeldiva tundega lugeda.
 
Kuigi lugu on kõigis kolmes raamatus sisuliselt üks ja seesama, on kolmas ikkagi ehk kõige paremini kokku pandud. Erinevalt teisest osast, kus oli väga palju igavat põrandaalust uurimist ja luuramist, põrutatakse siin algus käima kohe suurema kosmoselahinguga ning ka edaspidi on vaiksemad osad madinaga kenasti tasakaalus.
 
Originaalis on selle raamatu pealkirjas "lensmen" (mitmuses), sest Kim pole ainus teise taseme läätsekandja. Samas ei saa tema vanad sõbrad Worsel ja Tregonsee enam eriti eetriaega - natuke jagub leheruumi uuele tulijale nimega Nadreck, kuid üldiselt on kogu lugu ikkagi Kimi pidu.
 
Samas saab siin läätsekandjaks esimene naine, juba esimesest raamatust tuttav Clarissa MacDougall. Ning kuskil pillatakse ka lause, mis ütleb midagi sellist nagu: "sugude vaheline võrdsus on kõige kindlam näitaja selle osas, kas selle planeedi kultuur on tsiviliseeritud või mitte". Jälle täitsa armas.
 
Smithi raamatutesse külmalt sisse hüpates ei hakka need tõenäoliselt meeldima. Aga nagu näha, kui mingil põhjusel võtad ette sarja läbi lugeda, siis võib see tasapisi peale minna küll. Mingis osas on Smith üllatavalt kindla ja stabiilse käega kirjanik ning vähemalt siit oleks nii mõnelgi teisel võimalik temalt õppida.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Kaasaegse ehk 1990ndate ja hilisema ulmekirjanduse oluline kuju Alastair Reynolds pole Eesti lugejale sugugi tundmatu. Kuigi tema kõige tuntumaid teoseid, kosmoseooperi-romaanide sarja "Revelation Space" pole seni tõlgitud, on juba aastast 2012 väikeste vahedega lausa neljas kogumikus ilmunud tema erinevaid jutte ja jutustusi. Selline valik olnud mingis mõttes isegi parem.
 
Astrofüüsiku hariduse ja Euroopa Kosmoseagentuuri töökogemusega kirjanik on ka ise mõnes vestluses arvanud, et tema tugevuseks on rohkem teoste ideed, detailid ja atmosfäär, mitte süžee. Ühte 600-leheküljelist "Revelation Space" romaani mõjutab süžee suhteline nõrkus minu arvates tõesti rohkem kui mõnekümneleheküljelisi lühivorme, mille hulgast võiks soovitada näiteks väga andekat tõlkelugu "Teemantkoerad".
 
Reynoldsi muudest sarjadest eraldi seisva romaani "Pahupidi pööratud" juures on mitmeid sarnaseid jooni just lühiromaaniga "Teemantkoerad". Mõlema puhul on tegemist autori ühe meelisteemaga, mille järgi on universum suur ja iidne ning täis ammu unustatud tulnukaliikide mõistatuslike eesmärkidega artefakte. Loomulikult on inimeste huvi selliste asjade vastu suurem kui nende ohutunne.
 
Raamatut "Pahupidi pööratud" alustades ei tule võrdlus "Teemantkoertega" küll kohe pähe, sest esimestest lehekülgedest oleks tegemist just kui hoopis ajaloolise romaaniga. Selles loos siirdub 19. sajandi alguse polaarekspeditsiooniks varustatud laev Norra merel otsima midagi, millest retke korraldaja alguses peategelasele, laevaarst Silas Coadele rääkida ei tahagi. Kuid mingil hetkel saab see lugu ootamatult otsa ning algab uus – sarnane, kuid siiski teistsugune.
 
Nimelt on nüüd 19. sajandi alguse purjelaevast saanud 19. sajandi lõpu aurulaev ning külmast ja tundmatust Norra rannikust sama külm ja tundmatu Patagoonia rannik. Peategelane Silas Coade on jätkuvalt laevaarst ning väikeste variatsioonidega on sarnastes rollides ka kõik teised ekspeditsiooni liikmed. Mis pole aga muutunud, on see miski tundmatu ja ähvardav objekt, mis on kogu nende reisi eesmärgiks.
 
Siinkohal on hea märkida, et ajalooliste romaanide ja ulmekirjanduse teed ristuvad kirjanike puhul tihti. Eestist tuleb sellega seoses meelde Indrek Hargla, kes on oma 15. sajandi Tallinna kriminaalromaanide järgi praeguseks tuntumgi kui oma ulatusliku ulmeloomingu poolest. Reynoldsi romaan aga paneb võrdlust tõmbama peamiselt "Hyperioni" ulmesarja järgi tuntud kirjaniku Dan Simmonsi suurepärase ajaloolise romaaniga "The Terror".
 
Reynoldsi romaan kasutab Simmonsi omale sarnaselt polaarkeskkonna raskuseid meisterlikult painava ja raske õhkkonna tekitamiseks. Kuid seal, kus Simmons püüab ajalootruult kujutada praeguseks legendaarset kapten John Franklini hukkunud ekspeditsiooni Loodeväila leidmiseks, saab üsna kiiresti selgeks, et sarnane materjal on Reynoldsil kasutusel ainult esimeseks paariks pildiks.
 
Siin võrdluses aga peitub minu jaoks ka Reynoldsi romaani suurim nõrkus. Ajaloolise romaani osad on kirjutatud üldjoontes tõsiselt ja siiralt, aga järgnevad, stiililt ulmekirjanduse 1920-ndaid ja 1940-ndaid järgi aimavad osad pole enam isegi mitte pastišš, vaid pigem paroodia. Mingis mõttes on loo seisukohast selline valik mõistetav, kuid vastumeel sellisest ebakõlast on ikkagi kerge tekkima. Õnneks mööduvad need osad kiiresti ning teose keskne osa pärast nendest erinevatest kattevarjudest läbi tungimist on jälle lugemist väärt.
 
Selgub, et tegemist pole mitte reaalselt erinevate ajastute lugudega, vaid hoopis kuulsa ulmekirjaniku Philip. K. Dicki stiilis reaalsust väänava looga. Ma ise võrdleks seda Dicki ehk natuke vähemtuntud, kuid mulle endale väga meeldiva romaaniga "A Maze of Death". Lisaks võib loo tuumast leida ka peategelasest arsti kaudu esitatud mõtte, mis on üks suurem lugupidamisavaldus arstiteadusele üldiselt. Midagi sellist ühest ulmeromaanist leida on üllatavalt meeldiv.
 
Nõnda võibki öelda, et kuigi Reynoldsi esimeses romaanitõlkes on nähtavaid ebakõlasid, õigustab see tervikuna siiski neid kõrgemaid ootuseid, mida tema seni eesti keeles avaldatud lühemad lood on tekitanud. Kindlasti on tegemist ühega parimate möödunud aastal ilmunud ulmeromaanide seast, mis tõuseb esile ajaloolise romaani aspektide poolest - ning minu jaoks eriti ka selle poolest, mis moodi autor arstiteadust mõtestab.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles
7.2023

Fantastic Tales on Italo Calvino koostatud kogumik eesmärgiga portreteerida ühte olulist kuid vähe käsitletud teemat 19. sajandi kirjanduses. Selleks on fantastilised lood, mis eristuvad tema sõnul selgelt kõigile tuntud ja iidsetest imelistest lugudest, ehk muinasjuttudest.
 
Põhiline erinevus on Calvino hinnangul asjaolus, et muinasjuttude puhul aktsepteeritakse fantastilist elementi kui olemuslikult selle maailma juurde kuuluvat. Ma ise mõistan seda nõnda, et näiteks piparkoogimajas elav nõid või printsiks muutuv konn ei ole seal midagi iseeneselikult imelikku.
 
Fantastiliste lugude puhul aga on fantastiline element midagi sellist, mis tungib ootamatult sisse meie realistlikusse maailma, kus mõistuspäraselt midagi sellist eksisteerida ei saaks. Selle iseloomuliku ebakõla tõttu seisavad fantastilised lood ka väga lähedal õuduslugudele.
 
Calvino on siin jaganud valitud lood kaheks. Esimene neist ja vanem on "nägemuslik", kus fantastiline osa tugineb eelkõige piltidele (ja on romantismi otsene järglane). Teine ja kaasaegsem on "igapäevane", kus fantastiline osa on teinekord vaid vaevumärgatav nihestus meie reaalsuses.
 
Osa I - Nägemuslik fantastika
 
1. Histoire du démoniaque Pacheco (1805) - Jan Potocki 2/10
 
"Kuratliku Pacheco jutustus" on lugu, milles nimitegelane räägib ennast tabanud needusest ühele teekäijale, kes on erakmunga juures kabelis endale öömaja otsinud.
 
See on selline lugu, mille kohta ma ütlen "ajaloolise väärtusega". Siin on muidugi huvitavat ka, näiteks jutustaja kirg oma isa uue naise ja tolle õe vastu, mis needuse käivitab, aga üldiselt ma selles väärtust ei näe.
 
2. Die Zauberei im Herbste (1808) - Joseph von Eichendorff 2/10
 
"Sügisnõidus" räägib rüütlist, kes leiab oma lossi lähedalt metsast pattu kahetseva eraku. Tundub, nagu oleks see erak seotud juhtumiga ristisõdade-ajast ja samuti hoiaks teda seal metsas kinni nagu mingi nõidus.
 
See on "ajaloolise väärtusega" lugu number 2. Looduskirjeldused on siin täitsa head (saksa romantism on selle osas ikka ületamatu), aga isegi täitsa olemasolev puänt ei tõsta seda lugu väga palju kõrgemale.
 
3. Der Sandmann (1816) - E. T. A. Hoffmann 3/10
 
"Uneliivamees" jutustab ühest noormehest, kes on lapsena kokku puutunud hirmsa vanamehega, kes koos tema isaga mingeid veidraid katseid tegi. Täiskasvanuna kohtub ta prillikaupmehega, kes talle seda vanameest meenutab ning kellel on mingi seos kõrvalmajas elava ülikooliprofessori ja tema kauni tütrega.
 
See lugu on väga veidral kombel erinevatest tükkidest koostatud. Siin on alkeemiat, arutlusi paranoia ja alateadvuse üle, siis veel midagi Frankensteini koletise või Pygmalioni kuju sarnast. Kõiki neid ideid võib tunnustada, aga kokku ei moodustu sellest erilist tervikut.
 
4. Wandering Willie's Tale (1824) - Walter Scott 6/10
 
"Rändur Willie jutustus" on lugu, mille nimitegelasest pime rändmuusik jutustab ühele noorele mehele Šotimaal. See räägib õelast mõisaomanikust, kes on hiljuti surnud. Kui tema poeg hakkab arvepidamist üle vaatama, näeb ta ühe rentniku võlga. Rentnik aga vannub, et ta maksis selle just enne mõisniku surma ära...
 
Täitsa hea lugu, aga eks Walter Scott ongi hea kirjanik. Muidu on see üsna tavaline muinasjutu-töötlus, aga kogu tekst on kirjutatud meeldivas šoti murdes, mis teeb lugemise üsna meeleolukaks ja selle eest tuleb hinnet tõsta.
 
5. L'Elixir de longue vie (1830) - Honoré de Balzac 5/10
 
"Pika ea eliksiir" on jutustus kergemeelsest Itaalia aadlimehest nimega don Juan. Isa avaldab talle surivoodil saladuse, et tal on õnnestunud hankida eliksiir, mis surnu tagasi ellu äratab ja laseb pojal vanduda, et too teda selle vedelikuga pärast surma võiaks. Don Juan aga otsustab eliksiiri endale jätta.
 
Tegemist ei ole üldse halva looga! Siin on olemas mõte "mida teeks keegi, kes teab, et tal on teine eluiga veel" ja üsna äge satiiriline lõpplahendus. Muus osas paneb tekst aga pigem õlgu kehitama ja mõtlema, et sama autori "Šagräännahk" oli ikka parem fantastiline lugu.
 
6. L'oeil sans paupière (1832) - Philarète Chasles 6/10
 
"Lauta silm" räägib ühest šotlasest, kes on äsja leseks jäänud - kuna ta on oma naise hirmsa armukadedusega hauda ajanud. Öösel koos ülejäänud külarahvaga pidutsedes teeb ta nende ebausu üle nalja, kuid selle kõige tulemusena ilmub välja haldjas, kes teatab, et ta on nüüd selle mehe uus abikaasa...
 
Täiesti ootamatult hea lugu täiesti tundmatult autorilt. Mingis mõttes üsna traditsiooniline lugu oma kuriteo ja karistuse sümmeetriaga, aga päris midagi sellist polegi mul varem ette sattunud. Huvitav, et šoti muistendid olid tolleks ajaks tänu Walter Scottile juba nii populaarsed.
 
7. La main enchantée (1832) - Gérard de Nerval 7/10
 
"Nõiutud käsi" on lugu, milles noor rätsepasell on peagi abiellumas oma peremehe tütrega ja pärimas tema äri - kuid tema õnne hakkab segama peremehe vennapoeg, kes on äsja sõjaväest tagasi jõudnud. Nii teeb sell kaupa ühe mustlasest ennustajaga nõiduse saamiseks...
 
Väga tore lugu, mis on läbivalt kirjutatud märkimisväärselt hea musta huumoriga. Mustlasest ennustaja, kes on kogu seltskonnast kõige haritum ja targem, on ootamatult loo parim tegelane.
 
8. Young Goodman Brown (1835) - Nathaniel Hawthorne 7/10
 
"Noorperemees Brown" algab puritaanide asunduses Salemis, kust värskelt abiellunud noormees peab teele asuma. Läbi metsa minnes kohtub ta sünge mehega, kes tundub olevat vanakurat ise ning tundub, et toimumas on nõiasabat...
 
Seda lugu on näiteks Stephen King pidanud üheks oma lemmiklooks. Mulle see ka täitsa meeldib - eelkõige sellepärast, et Hawthorne põhilise teksti taga on see rohkem mõistulugu uskumisest, paranoiast ja uskmatusest.
 
9. Nos (1835) - Nikolai Gogol 9/10
 
"Nina" algab nõnda, et ühel hommikul oma Peterburi korteris ärgates avastab major Kovaljov, et ta nina on kadunud. Loomulikult on see tema seisusest inimesele häbiasi ja ta hakkab jalamaid otsima võimalust põgenenud nina tagasi saada.
 
Ma usun, et see on õigusega vist üks kõige tuntum lugu siin kogumikus ja enamus on seda pidanud koolis lugema. Ma olen Calvinoga nõus selles, et tavaline viis tõlgendada seda puhta satiirina on väga poolik lähenemine. Ka Franz Kafka "Metamorfoos" pole ju lihtsalt satiir.
 
10. La Morte Amoreuse (1836) - Théophile Gautier 4/10
 
"Surnud armsam" on vana preestri jutustus sellest, kuidas ta noorena armus kaunisse kurtisaani Clarimondesse. Kui too sureb, hakkab noor preester nägema unenägusid, milles ta on aadlimees, kes elab koos Clarimondega Veneetsia palees.
 
Mingis mõttes on siin täitsa huvitavaid ideid, näiteks unenäo-elu versus päris-elu ja see, et Clarimonde pole mitte midagi otseselt kuratlikku vaid lihtsalt... üleloomulik. Muus osas aga ei ole see lugu liiga huvitav.
 
11. La Venus d'Ille (1837) - Prosper Mérimée 8/10
 
"Ille'i Veenus" on ühe arheoloogi jutustus, kes kutsutakse väiksesse Prantsuse provintsilinna seal välja kaevatud imelist Veenuse kuju vaatama. Samal ajal on seal plaanis pidada ka kahe kohaliku noore pulmad...
 
Mulle tõesti meeldib see lugu väga. See ei ole mitte lihtne Pygmalioni-loo töötlus, vaid pigem käsitlus ilust ja armastusest kui mingist hirmuäratavast jõust. Siin on ka üks põnevam tõlgendus Veenusest, keda tihti peetakse põhjuseta antiik-jumalate seas tühiseks ja kergekaaluliseks.
 
12. The Ghost and the Bone-Setter (1838) - J. Sheridan Le Fanu 3/10
 
"Kummitus ja kondiväänaja" on väidetavalt ühe Iiri preestri poolt rahvasuust üles kirjutatud lugu, mis räägib sellest, kuidas üks kohalik talupoeg, kes oli väga osav murtud ja nihestatud luid paika panema, pidi kummitavas mõisas valvet pidama.
 
Otseselt pole sellel lool midagi viga. See on kirja pandud mõnusas iiri murdes ja puänt on isegi omamoodi humoorikas, kuid suures plaanis on see lihtsalt aeglane ja igav.
 
Osa II - Igapäevane fantastika
 
13. The Tell-Tale Heart (1843) - Edgar Allan Poe 10/10
 
"Reetlik süda" on mõrtsuka jutustus sellest, miks ta oma kuritöö toime pani. Ta üritab kõigest hingest meile selgeks teha, et tema endaga on kõik täiesti korras, talle ei jäänud lihtsalt mingit teist valikut.
 
Calvino arvab, et see on Poe parim jutt üldse ja mina olen üsna nõus, või kindlasti on see parim tema monomaania-teemalistest lugudest. Kui näiteks sarnane "Must kass" on üsna groteskne, siis siinne lugu on täiuslikult tasakaalus realistliku tausta ja seda lõhkuva imeväikese nihestuse osas.
 
14. Skyggen (1847) - Hans Christian Andersen 9/10
 
"Vari" on lugu ühest põhjamaalt pärit teadlasest, kes läheb puhkusele lõunamaale. Ühel õhtul aknast naabermaja vaadates ütleb ta naljaviluks oma varjule, et too läheks sinna külla. Vari aga lahkubki selle peale ootamatult tema juurest...
 
Anderseni lugudele on süngus üsna omane, kuigi seda on hilisematest ümberjutustustes ja mugandustes alati maha nühitud. See lugu siin on aga mingis mõttes üks tema kalgimad ja lohutumaid. Kunagi noorena jättis see mulle tohutu mulje ja halvemaks see vahepeal läinud ei ole.
 
15. The Signalman (1866) - Charles Dickens 8/10
 
"Raudteevaht" on jutustatud ühe mehe poolt, keda hakkab huvitama tema kodutee lähedal töötav üksik raudteevaht. Tutvumise ajal näib vaht olevat kummaliselt närviline ja lõpuks jutustab ta uskumatu loo...
 
Väga ilus kurb lugu. Selle suurimaks tugevuseks on see, kuidas kujutatakse ajastu ühte väikest aspekti - raudteevaht kui tilluke hammasratas suures süsteemis. Dickens ikka oskab selliseid asju teha.
 
16. Son (1876) - Ivan Turgenev 5/10
 
"Unenägu" on ühe noormehe jutustus. Ta elab kahekesi koos oma emaga ja jutu järgi teab ta, et ta isa suri siis, kui ta alles väike laps oli. Kuid ühel päeval näeb ta unes tundmatut õela välimusega meest ning mõistab instinktiivselt, et hoopis see on ta isa. Siis aga kohtab ta sedasama tundmatut meest linnas...
 
Selle loo märkimisväärseks tugevuseks on see, kuidas haiglase ja nõrga noormehe reaalsus ja uni kokku hakkavad sulama. Mingil hetkel ei ole enam teada, mis on reaalne ja mis mitte. Muus osas aga on see paraku aeglane ja veniv.
 
17. Tšertogon (1879) - Nikolai Leskov 6/10
 
Selle loo jutustajaks on vana sõdur Krimmi sõja päevilt. Ta räägib, kuidas ühel päeval pärast sõja kuulsusetut lõppu kohtub ta ühe varustusülemaga, kes sõja ajal riisus ja varastas, samal ajal kui sõdurid nälgisid. Too aga esitab loost oma arvamuse.
 
Sisuliselt on tegemist lihtsalt anekdoodiga, musta huumorina saab võtta muidugi seda, et Vene sõjaväes ei muutu kunagi midagi. Tekst ise on muidugi hea, aga kuigi Calvino vannub, et ka siin on fantastiline element olemas, siis läks minust see küll mööda.
 
18. À S'y Méprendre! (1883) - Villiers de L'Isle-Adam 6/10
 
"Äravahetamiseni sarnane!" on lugu, milles kiirustab üks mees Pariisis ärikohtumisele. Vihma eest korraks varju otsides põikab ta sisse ühte tundmatusse hoonesse...
 
See vaid paari lehekülje pikkune lugu lööb eelkõige väga hea keelekasutusega. Puänt on siin loomulikult ka ning Calvino väitel on see esimene selletaoline, mis on iseenesest huvitav, isegi kui see enam nii värskelt ei mõju.
 
19. La Nuit (1887) - Guy de Maupassant 7/10
 
"Öö" on ühe mehe jutustus, mis algab sellega, kui väga talle meeldib öises Pariisis jalutada. Kuid ühel ööl, kui ta just väljas on, hakkavad tuled tema ümber kustuma...
 
Mulle see lugu tõesti meeldib. Siin on täpselt üks idee, aga see veidralt õudne reaalsusnihe on ikka tõesti hästi kujutatud.
 
20. Amour Dure (1887) - Vernon Lee 8/10
 
"Amour Dure" loos saabub Poola päritolu noor teadlane Itaaliasse ajalooteemalist artiklit kirjutama. Arhiivis töötades hakkab teda huvitama lugu 16. sajandil elanud naisest nimega Medea di Carpi, kes olevat hukka saatnud hulgaliselt kõrgest soost mehi.
 
Tõesti hea lugu. Peategelase aeglane ja järk-järguline vääramatu langemine on siin suurepäraselt kujutatud. See paar lõiku epiloogi, mis oli kõige lõppu lisatud, oli minu meelest küll täiesti ebavajalik, aga olgu peale.
 
21. Chickamauga (1889) - Ambrose Bierce 9/10
 
"Chickamauga" lugu toimub Ameerika kodusõja samanimelise lahingu ajal. Seda vaadatakse väikese lapse silmade läbi ja suur osa loost on arusaamatult veider, kuni...
 
Väga hea lugu, eelkõige just seetõttu, mismoodi selle veider õudus puändini viib ning seejärel seletuse saab. Bierce võttis ise nimetatud lahingust osa ja tema sõjakirjeldused on uskumatult tõepärased.
 
22. Les trous du masque (1895) - Jean Lorrain 5/10
 
"Augud maskis" on lugu, kus selle jutustaja ootab oma Pariisi korteris sõpra, et siis koos maskiballile minna. Kuid kui nad ballile jõuavad, on midagi viltu nii kohaga kui ka teiste maskeeritud külalistega...
 
Täitsa korralik lugu, eriti just hästi kujutatud õhkkonna poolest. Samas, ega see nüüd millegi poolest väga meeldejääv ka ei ole.
 
23. The Bottle Imp (1891) - Robert Louis Stevenson 5/10
 
"Kurat pudelis" on lugu, kus vaene havai meremees satub kokku jõuka ameeriklasega, kes pakub talle müügiks pudelit, teatades, et pudelis olev kurat täidab kõik omaniku soovid. On ainult üks reegel - pudel tuleb edasi müüa odavamalt, kui see ostetud sai.
 
See on nüüd selline lihtne mõistulugu, mis on oma sisu jaoks kaugelt-kaugelt liiga pikaks venitatud. Otseselt halb see muidugi pole, sest kirjutada Stevenson oskab.
 
24. The Friends of the Friends (1896) - Henry James 9/10
 
Loo "Sõprade sõbrad" jutustaja räägib, kuidas ta tundis kahte inimest (mees ja naine), kellest mõlemad olid näinud oma lähedaste vaimu. Omavahel ei olnud need kaks kunagi kohtunud - kuni jutustaja asus ühega neist abielluma.
 
Täiesti suurepärane lugu. Ma saan aru, et "Kruvi keere" on palju kuulsam, kuid see lugu siin meeldib mulle oluliselt rohkem ning lõpuks ometi saan ma aru, miks Henry James hinnatud kirjanik on.
 
25. The Bridge-Builders (1898) - Rudyard Kipling 8/10
 
"Sillaehitajad" räägib Briti insenerist ja tema abilisest, kes on viimased kolm aastat juhtinud hiigelprojekti - silla ehitamist üle Gangese jõe. Nüüd aga, kui sild on peaaegu valmis, ähvardab üleujutus seda minema pühkida.
 
Kipling on suurepärane kirjanik ja siinne lugu tuletab väga meelde minu ühte lemmiklugu "Džungliraamatust" nimega "Kuninganna teenrid". See pole küll päris sama hea, kuid väga märkimisväärne sellegipoolest.
 
26. The Country of the Blind (1904) - H. G. Wells 9/10
 
"Pimedate maa" on lugu, kus Andides eksinud mägironija satub muust maailmast juba aastasadu ära lõigatud orgu, kus elav hõim on geneetilise vea tõttu kõik pimedad - ning seda samuti juba mitmeid põlvkondi, olles kaotanud isegi mälestuse nägemisest.
 
Tõesti hea lugu. Wells oskab fantastilise loo rüüsse pandud mõistujuttu hästi kirjutada. See lugu siin omab mitmeid paralleele selle stiili meistri Jonathan Swifti "Gulliveri reiside" lugudega ja on isegi parem kui mõnigi neist.
 
Antoloogiat tervikuna iseloomustab väga suur mitmekesisus. Esimesed paar lugu panid minu kannatuse tõsiselt proovile, kuid tagasi vaadates olen ma isegi nende osas leebem ja tõden, et kui mitte midagi muud, siis värvi andsid nad ikkagi juurde.
 
Calvino jaotust nägemusliku ja igapäevase fantastika osas ei oleks ma vist ise ära tabanud, kuid kui lugejale juba niimoodi ots kätte antakse, siis võib seda jälgida ja noogutada küll. Mis siis, et mõned lood võiks nende osade vahel pigem ära vahetada.
 
Eelkõige on mul hea meel paljude autorite meelde tuletamise ja uute avastamise osas. Paljusid tõlgitud lugusid olin ma ka varem lugenud ja nende headus ei tulnud üllatusena, aga mõni oli minust ka mööda läinud ja ootas ainult avastamist.
 
Ning lõpuks on üllatavalt palju lugusid suurepäraselt säilitanud värskuse ja eheduse - ning paljude puhul mõtlesin ma, et see pole just esimeses nooruses, kuid siin on siiski tabatud midagi väga ägedat, mille peale võiks vabalt midagi uut ehitada.
 
Hinnang: 7/10 (tegelikult on sellisele kogule võimatu mingit koondhinnet panna, aga olgu siis kõiki äärmusi arvestades midagi sellist)
Teksti loeti inglise keeles

"Pimeduses sosistaja" on esimene maakeeles ilmunud Lovecrafti juttude kogumik. Kuigi peotäis erinevaid selle autori jutte oli perioodikas ilmunud varemgi (lisaks üks ka Öölase sarja antoloogias), oli see siin esimene mõtestatud üritus Lovecrafti kui kirjaniku siinmail esitamiseks.
 
Seda kogu saabki nii vaadata kahel erineval viisil. Üks on lihtsalt sinna valitud lugude summana, teine aga just nimelt autoriprojektina. Sest ühest küljest on see kindlasti kantud tahtest autorile au teha, aga teisest küljest arvan ma, et väheoluline pole siin ka katse anda portreed autorist tervikuna.
 
1. Kõrvalseisja (1926) 8/10
 
Loo jutustajaks on ihuüksi lagunenud lossis keset alati pimedat metsa üles kasvanud tegelane. Ühel päeval otsustab ta eluga riskides ronida lossi kõige kõrgema torni tippu, lootes sealt näha taevast, mida puude ladvad seni tema eest alati varjanud on...
 
Minu lemmiklugu siinses raamatus ja väga hästi valitud algus tervele kogumikule. Ma arvan, et paljud, kes Lovecraftist midagi ei teadnud, võeti selle raamatuga õnge just avaloo abil, mis meenutab Edgar Allan Poe paremaid novelle (aga näiteks ka Mary Shelley "Frankensteini").
 
2. Rotid müüri taga (1924) 8/10
 
Seda lugu jutustab jõukast Virginia suurmaaomanike perekonnast pärit mees, kelle esivanem oli kunagi ammu oma Walesis asuvatest valdustest mingi jubeda teo tõttu Ameerikasse põgenenud. Nüüd otsustab peategelane aga tagasi oma juurte juurde Euroopasse kolida ja ehitab kunagise lossi varemetele uue mõisa...
 
Jälle üks väga hea lugu. Peategelase rottide-teemalises maanias on samuti näha Poe mõjutusi, kuid muus osas on kõik siin just ehedalt autorile omane - põlvkondade tagused perekonnaneedused ja eelajaloolistesse kaugustesse kaduvad jubedused. Lõpuks ka see sümpaatne armastus kasside vastu.
 
3. Cthulhu kutse (1928) 7/10
 
Selle loo jutustaja leiab vanaonult päranduseks saanud asjade hulgast veidra savikuju. Asja lähemalt uurides satub ta lugema mitmeid tunnistusi mingi veidra sekti liikmetelt, keda politsei rituaalmõrvade eest arreteerinud on. Lõpuks kuuleb ta, et üks norra meremees on pääsenud tundmatu kaljusaare juures laevahukust...
 
Hoolimata loo ja tegelase kuulsusest (Cthulhu nime teavad tänu popkultuurile praeguseks needki, kes Lovecraftist kuulnudki pole), ei ole minu arvates tegemist kõige tugevama looga. Siiski on siin olemas see põhiline idee sadade miljonite aastatega mõõdetavast kosmilisest õudusest, mis on ehk Lovecrafti kõige olulisem leiutis.
 
4. Randolph Carteri tunnistus (1920) 6/10
 
Tegemist on tunnistusega, mille peategelane jutustab politseiuurijatele pärast seda, kui tema sõber on teadmata kaduma läinud. Nagu selgub, olid nad just eelmisel ööl koos surnuaias...
 
Naksakalt vahva väike lugu, mis rõhub eelkõige hästi kujutatud ja meeldejäävale õhkkonnale, isegi kui see väga palju enamat ei paku. Tegemist on ühega autori varasematest juttudest ja siit on hästi näha, kuidas tema "nimetamatud õudused" on alguse saanud.  
 
5. Pimeduses sosistaja (1931)  6/10
 
Jutustajaks on siin kirjanduse õppejõud Miscatonicu ülikoolist, kes avaldab ajakirjas loo naeruvääristamaks kohalikke rahvajutte veidratest, mägedes elavatest olenditest. Selle peale saab ta kirja vanalt talupidajalt, kes hakkab talle saatma veidraid fotosid ja isegi ühe seletamatu helisalvestise...
 
See on selline sisuliselt oluline lugu, mis jutustab palju huvitavat Lovecrafti loodud maailmast ja selle erinevatest tegelastest. Mi-Go tulnukad mulle tegelastena meeldivad ja siin on tegelikult palju lahedaid mõtteid, aga lugemiseks on enamus juttu kahjuks üsna veniv ja igavavõitu.
 
6. Ulmad nõiamajas (1933) 6/10
 
Loo peategelaseks on matemaatika üliõpilane Miscatonicu ülikoolis, kes on rahapuudusel üürinud toa "nõiamajaks" hüütavas viletsas majutusasutuses. Peagi hakkavad teda piinama jubedad unenäod, milles segunevad tema õpitud matemaatika veidrused vana nõia, rottmehe ja hiiglasliku mustanahalise mehe kujudega.
 
Siin on Lovecrafti maailma avava eesmärgiga sisuliselt oluline lugu number kaks. Ma olen lugenud seda lugu aastate jooksul korduvalt, kuid meelde ei jää sellest suurt midagi. Nüüd sain tänu sellele (taas)avastada, et see veidra matemaatika osa oli tegelikult täitsa hea, aga muu ei jätnud tõesti erilist muljet.
 
7. Pimeduses kummitaja (1936) 7/10
 
Enamik lugu on siin pärit noore kirjaniku märkmetest, keda hakkab huvitama kohaliku Itaalia kvartali keskel seisev mahajäetud ja halva kuulsusega kirik. Raamloona on siia lisatud tema sõbra kommentaarid, mis kirjeldavad seda, mis enne ja pärast juhtus.
 
Üsna hea lugu. Erinevalt kahest eelmisest on siin teksti vähem ja tempo kõrgem. Mulle meeldib ka see, kuidas itaallaste poolt Ameerikasse toodud katoliku kirik on siin see kattevari, mille tagant oluliselt iidsemad ja kosmiliste mõõtmetega jubedused välja ronivad.
 
Mida siis kogu kohta tervikuna öelda? Lugude summana vaadates ei ole siin ühtegi otseselt nõrka tükki, kuid samas asetavad esimesed kaks lugu lati ikka väga kõrgele, millele järgneb tuntav langus. Eriti just lugusid "Pimeduses sosistaja" ja "Ulmad nõiamajas" järjest lugeda on päris väsitav.
 
Samas, eesmärki autorit portreteerida teeb see suurepäraselt. Siin on üks heal tasemel algaja kirjaniku jutt, üks selgelt ennast leidnud kirjaniku hästi iseloomulik tekst ja küpse autori kõige viimasena kirjutatud lugu. Ka aeglasemad ja venivamad lood teenivad siin selget ülesannet autori loodud maailma maksimaalselt avada.
 
Ning lõpuks on siin üks lihtsalt poeetiliselt ilus lugu, millel pole Lovecrafti kuulsa maailmaehitusega suurt midagi pistmist, kuid mis on lihtsalt väga hea. Tervikuna ongi see kogumik nagu ajakapsel, mis on loodud eesmärgiga anda oma parim juhuks, kui hiljem enam mitte ühtegi Lovecrafti tõlkekogumikku ilmuma ei peaks.
 
Hinnang: 8/10 (lisapunkt kontseptsiooni teostuse eest)
Teksti loeti eesti keeles

Life During Wartime on sõjaulme-lugu. Peategelaseks on New Yorkist pärit noor David Mingolla, kes sõdib Guatemalas kahurväelasena. Nagu näha, on mingil hetkel Kanadast kuni Argentiinani kõik täiesti käest ära läinud ja Ühendriigid peavad võitlust maailmajao-suuruse kommunistliku ülestõusuga (mida juhivad kuubalased).
 
Tehnika teeb muidugi jõudsalt samme edasi. Isegi jalaväelase varustus on muljetavaldav, lennukite ja helikopterite piloodid on aga juba nii palju tehnikaga täiendatud, et nad liiguvad juba küborgite suunas. Lisaks on avastatud psiivõimed, millega on võimalik vaimselt teisi asju ja inimesi mõjutada.
 
Sõda aga läheb ikkagi halvasti. Ameeriklased tammuvad peamiselt džunglis paigal ja kannavad hoolimata tehnilisele üleolekule suuri kaotusi. Psiivõimed on ebastabiilsed ja nende teravdamiseks kasutatakse ohtralt narkootikume - mis tähendab, et vastavalt treenitud inimesed doseerivad tihti üle ja hakkavad amokki jooksma.
 
Mingollal on pikapeale sõjast kõrini saanud ja ta kaalub põgenemist Panamasse, ainsasse neutraalsesse riiki mandril. Enne aga löövad tal välja psiivõimed ja ta saadetakse väljaõppeasutusse. Samuti satub ta kokku saladusliku vastaspoole agendi Deboraga ja saab teada, et kuidagi suunatakse kogu konflikti kuskilt kaugemalt.
 
Ma pean ütlema, et see raamat on üsna vastuoluline. Džunglisõjast oskab autor hästi kirjutada (vaatasin hiljem, et ta on töötanud paljudes konfliktikohtades, sh Vietnamis sõjaajakirjanikuna). Näiteks raamatu esimene osa "R&R" oli kohe päris hea ja tõstis ootused üsna kõrgele.
 
Siis aga saadetakse Mingolla psiivõimeid õppima ja lugu käib kohe üsna korralikult maha. Teatud mõttes on mingid muutused vältimatud, sest sõjaulmest liigub lugu Panama-suunaliseks rännakulooks. Nii Mingolla kui ka Debora pettuvad erineval viisil ürituses ja neist saavad väejooksikud.
 
Tegelikult on siin ka toredaid asju. Džunglisse kadunud ja seal hulluks läinud eriüksus on lahe, samuti ka liblikaid kontrollivate psiivõimetega Nate. Ning kui üldse midagi lugu edaspidi kannab on see Mingolla ja Debora armastuslugu. Mingis mõttes on selles kogu loo parem osa mõttest ja moraalist.
 
Teine pool sellestsamast on aga minu jaoks täiesti arusaamatu. Mis mõte on siis lõpuks üldse salapärastel Sotomayoride ja Madradonaste perekondadel (v.a see, et autor üritab nagu lisada siia mingit osa Ladina-Ameerika maagilist realismi)? Mida peaks see ütlema sõja kohta? Ma ei tea ja ma ei usu, et autorgi seda päris selgelt teaks.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Against the Fall of Night on sureva Maa tüüpi ulmelugu ülikaugest tulevikust, kus aeg on ära kuivatanud Maa ookeanid ja kulutanud tolmuks tema mäed. Lõputus kõrbes seisab ja on juba vähemalt miljard aastat seisnud ainult üks linn - arvutite juhitud täiuslikus tasakaalus surematu Diaspar koos oma elanikega, kes kunagi linnast ei lahku.
 
Kui selline algus tundub väga tuttav, siis on see tunne täiesti õige. Täpselt samamoodi alustasin ma kunagi Arthur C. Clarke'i romaanist "Linn ja tähed" kirjutamist. Siinne lühiromaan ongi põhimõtteliselt seesama lugu ja just sellest kasvas natuke vähem kui kümme aastat hiljem välja romaan "Linn ja tähed", mis on enamikule juba tuttav.
 
Siiski, see ei tähenda, et selle loo teise versiooni lugemine midagi ei annaks - ning selle asjaolu põhjus on vähemalt minu jaoks viis, mil moel need kaks teksti üksteisest erinevad. Huvitaval kombel on see, mida ma romaanis nõrkuseks pidasin, lühiromaanis hoopis tugevuseks - ja lõpptulemusena on need kaks teksti võrdselt aga erinevalt head.
 
Ma olen jätkuvalt seda meelt, et romaani parim osa on esimene pool, mille peategelane Alvin veedab Diasparis ja alates Lysi jõudmisest käib see mingis mõttes maha, hoolimata põnevatest mõtetest ja kosmilistest mõõdetest. Lühiromaanis on aga see osa põhimõtteliselt olematu ja Alvin jõuab Diasparist välja juba esimese paari peatükiga.
 
Teoreetiliselt peaks see tähendama, et lühiromaan on oluliselt kehvem, kuid tegelikult siiski mitte. Kogu see kiire liikumine ühelt asjalt järgmiseni, mis romaani teist poolt iseloomustab, on lühiromaanis algusest lõpuni sama (ja romaanis üsna vähe muudetud). Üllatuslikult jõudsin ma lugedes selleni, et tegelikult see enam niimoodi ei sega.
 
Mingis mõttes ongi ehk seletus selles, et lühiromaan on kirjutatud noorema kirjaniku poolt ühekorraga ja seetõttu mõjub stiililt selge tervikuna (kuigi romaanist nõrgemana). Romaanis aga on tajutav ja minu jaoks häiriv erinevus vanema ja kogenenuma kirjaniku poolt lisatud suurepärase esimese osa - ning üsna vähe muudetud teise osa vahel.
 
Teoreetiliselt ma muidugi teadsin romaani loomislugu, aga juba enda jaoks selle seletuse leidmine tegi selle lugemise väärtuslikuks. Ning tegelikult on lühiromaan ka asjana iseeneses täiesti väärikas teos. Seda isegi siis, kui ta on oma olemuselt lähedasem Clarke'i lühiromaanile "Comarre'i lõvi" kui lõpuks valmiskujul romaanile "Linn ja tähed"
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Northwest of Earth on jutukogu, mis koondab kõiki autori jutte, kus esineb peategelasena Northwest Smith, juhutöödest elatuv kosmose-lindprii, kes on Maalt pagendatud. Huvitaval kombel on kõik lood esitatud nende kirjutamise järjekorras.
 
1. Shambleau (1933) 8/10
 
Northwest päästab Marsi väikelinnas raevunud rahvajõugu käest noore tütarlapse. Kuid nagu selgub, pole isegi paljunäinud lindprii varem sellise rassi esindajaga kohtunud.
 
Parim lugu terves kogumikus (uskumatu, et tegemist oli autori debüüdiga). Moore'i lood on tihti kantud lovecraftilikust õudusest ja siin tuleb see eriti hästi esile. Loo lõpp on tervikust pisut nõrgem, aga üldmuljet see väga ei riku.
 
2. Black Thirst (1934) 7/10
 
Veenuse sadamalinnas saab Northwest ühelt tütarlapselt kutse salapärasesse kindlusesse. Tollel tundub olevat eesmärgiks kindluse valitseja vastu mässu tõsta.
 
Täiesti korralik lugu, samuti meeldiva lovecraftiliku tundega. Esimest korda esineb siin idee ilust kui hävitavast loodusjõust, mida autor ka hiljem kasutab.
 
3. Scarlet Dream (1934) 8/10
 
Northwest ostab Marsi turult veidra mustriga salli. Samal õhtul magama jäädes siseneb ta unenäos selle mustri kaudu veidrasse paralleelmaailma ja jääb sinna lõksu.
 
Mulle meeldis see lugu pea sama palju kui "Shambleau", eriti paralleelmaailma veidralt õudse ülesehituse pärast. Lõpp on küll kaugele ette näha, aga sellest pole lugu.
 
4. Dust of Gods (1934) 7/10
 
Northwest palgatakse ekspeditsiooniks Marsi polaaraladele, et otsida midagi juba miljoneid aastaid unustatud linnavaremetest.
 
Jälle täiesti hea lugu lovecraftilikel teemadel. Plussiks on siin veel selle universumi ajaloo põhjalikum avamine.
 
5. Julhi (1935) 6/10
 
Northwest uimastatakse joogiga kuskil Veenuse kõrtsis ja ärgates leiab ta end salapärase linna varemetest.
 
Normaalne lugu, muudest pisut aeglasema tempoga. Lõpplahendusega ma ei ole rahul, see on ainuke, kus peategelane midagi halba korda saadab.
 
6. Nymph of Darkness (1935) 7/10 (kirjutatud koos Forrest J Ackermaniga)
 
Northwest kohtub öise Veenuse linnatänavatel tütarlapsega, kes põgeneb millegi eest. Aidates teda varjupaika jõuda, avastab Northwest valguse käes, et tütarlaps on nähtamatu.
 
Hea lugu, jällegi teemal "ilu on loodusjõud". Siin on peategelasel lõpplahendusega ehk kõige vähem pistmist ja ta on üldse rohkem kõrvaltegelase rollis, aga see ei sega.
 
7. The Cold Gray God (1935) 6/10
 
Salapäraselt kadunud laulja ilmub ootamatult välja ühes Marsi polaaralade linnas ja palkab Northwesti ühte veidrat karpi varastama.
 
Idee poolest normaalne lugu, kuid pisut veniv - ning samuti oli enamus siinset huvitavat tausta juba "Dust of Gods" loos läbi käidud.
 
8. Yvala (1936) 7/10
 
Northwest palgatakse ekspeditsioonile ühte Jupiteri metsikute kuude džunglitesse, kus olla nähtud erilisi kaunitare.
 
Kolmas lugu teemal "ilu on loodusjõud" ja ehk nendest kolmest isegi kõige parem. Sarnaselt "Shambleau" loole kasutab autor osavalt antiikmüütide töötlust.
 
9. Lost Paradise (1936) 8/10
 
Northwest viibib salaja Maal, kust ta kohtub ühe veidra ja talle tundmatu rassi esindajaga. Ühe teene osutamise eest lubab too paluda talt ükskõik mida...
 
Kolmas väga hea lugu siin kogumikus, väga meeldivalt fantastiline ja üsna kurb. Rangelt võttest ei juhtu siin midagi, aga tegelikult...
 
10. The Tree of Life (1936) 6/10
 
Northwest põgeneb Marsi kõrbes korravalvurite eest. Ootamatult kohtab ta ammusurnud linna varemetes salapärast naisterahvast, kes aga tõmbab ta kaasa kuskile veidrasse kohta.
 
Ei olnud halb lugu, aga see tundus natuke nagu nõrgem versioon loost "Scarlet Dream". Samuti on Northwest ka ise siin tavalisest nõrgem tegelane.
 
11. Quest of the Starstone (1937) 5/10 (kirjutatud koos Henry Kuttneriga)
 
Northwest tõmmatakse läbi maagilise portaali keskaegsele Prantsusmaale, kus ta palgatakse üht kalliskivi röövima. Kalliskivi omanikuks on aga Joiry Jirel!
 
Kuna igasugused Batman kohtub Supermaniga lood on fännide seas ülipopulaarsed, võis arvata, et ka Moore pidi lõpuks kirjutama oma kahe kuulsaima peategelase kohtumisest. Muud väga selle loo kohta öelda ei ole.
 
12. Werewoman (1938) 4/10
 
Täpselt mainimata asteroidil (?) kohtub Northwest igivana veidra needuse ja sellega seotud libahuntide-naiste karjaga.
 
Kõige nõrgem lugu terves kogumikus, aeglane ja igav ning ei jõua ka eriti kuhugi.
 
13. Song in a Minor Key (1940) 6/10
 
Northwest külastab saladuskatte all Maad ja see paneb teda mõtlema oma lapsepõlvele.
 
Ülilühike, kõigest paari lehekülje pikkune laast. Ühest küljest on see ilus lõpetus Northwesti lugudele, teisest küljest ei annaks see eelnevalt teiste lugudega mitte tutvunud lugejale mitte midagi. Jäägu siiski positiivne hinne.
 
Üldiselt üllatab Moore siin jälle positiivselt. Paljudes lugudest on selgelt näha, et tegemist oli Lovecrafti austajaga ning teatud aspektides kirjutab ta viimasest paremini. Kõik need tundmatud ja unustatud iidsed õudused annavad hästi edasi sedasama tunnet, et inimkond on üks väga väike ja tühine asi.
 
Mulle meeldib ka see maailm, kus lood toimuvad. Kogu elu on pärit juba miljard aastat tagasi hävinud nimetult planeedilt Marsi ja Jupiteri vahel, kust see siis edasi levis. Marsi tsivilisatsioonid on iidsed, Maa omad nooremad ja Veenuse omad kõige nooremad. Jupiteri metsikutel kuudel on küll elu, kuid mitte tsivilisatsiooni.
 
Selles kõiges on muidugi selgeid pulp-stiili mõjusid, kuid kuidagi tõusevad need lood Moore'i käes oluliselt kõrgemale. Tegemist ei ole lihtsalt kosmosekauboi-juttudega vaid millegi pisut enamaga. Ja kuigi pea kõik lood on selgelt ühe ja sama malli järgi kirjutatud, ei hakka see häirima.
 
Smith ise on ehk kõige vähem huvitav osa nendest lugudest. Ta on läbivalt külm ja tundetu (kuigi õiglase meelega, niipalju kui amet lubab) ning tundub, et kõik need erinevad naised nendes lugudes huvitavad autorit isegi rohkem kui tema peategelane. Viimasega on seotud ka see huvitav "ilu on loodusjõud" teema.
 
Mingis mõttes on sümboolne ka see, et Smith ei ole mingi üliinimene. Praktiliselt kõigis lugudes saaks ta lõpus lihtsalt hukka, kui talle poleks abiks keegi, keda ta ise aidanud on - või mõni tema vähestest sõpradest. Mingis mõttes ootasin ma pidevalt, kuidas mõnes loos ta Sherlock Holmesile sarnaselt ikkagi Reichenbachi kosest alla langeb.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Grey Lensman on vana kooli kosmoseooper. See on otsene järg raamatule "Galactic Patrol" ning jätkub põhimõtteliselt otse eelmise teose lõpustseenist, kus Galaktikapatrulli kangelane Kimball Kinnison võitleb sealse põhivastasega, Boskone organisatsiooni kohaliku juhi lord Helmuthiga.
 
Kohe selle võitluse järel selgub aga kaks asja. Esiteks on lord Helmuth suures Boskone organisatsioonis ainult väike mutrike ja kogu võitlust juhitakse naabergalaktikast. Teiseks on Boskone küll sõjaliselt lüüa saanud, kuid tegutseb edasi organiseeritud kuritegevuse võrgustikes.
 
Ma pean ütlema, et sedasorti lugude puhul on eelhäälestus täitsa vajalik asi. "Galactic Patrol" tekitas minus paraja tõrke seetõttu, et kõik meenutas nagu mõne superkangelase-koomiksi kohmakat ümberjutustust. Teades juba ette, mida siit oodata on, läheb lugemine palju libedamalt.
 
Täitsa huvitav on ka see, kuidas autoril väikestest mõtetest suuremad kasvanud on. Galaktikapatrulli esimesed lood ilmusid algselt 30ndatel ajakirja järjejutuna kosmosepolitsei seiklustest, aga siinse romaani juures on see kõik muutunud juba Kaose ja Korra ürgjõudude vastasseisuks.
 
Nagu ka enne, on siin olemas nii väike kui ka suur pilt. Päris pikalt veedetakse alguses aega organiseeritud kuritegevusega võideldes, mis sisaldab üsna vaikset salaagendi-tööd. Lõpus aga keeratakse kõik maksimumi, võitlusse asuvad tohutud tähelaevastikud ja planeete lennutatakse ringi kui mänguasju.
 
Siiski ei saa ma sellele mingit kõrgemat hinnet panna. Lugemine võis tänu häälestusele olla küll lihtsam, kuid sisu pole siin jätkuvalt siiski palju rohkem kui mõnes Marveli koomiksifilmis. Head superkangelased arendavad oma võimeid mõningase eneseületamisega edasi ja pahad saavad lõpus tuupi - kuni järgmise osani.
 
Hinnang: 3/10
Teksti loeti inglise keeles

The Sands of Mars on planeediseikluse tüüpi ulmelugu. Peategelaseks on Martin Gibson, kuulus ulmekirjanik, kellele on nüüd reklaamürituse mõttes antud pilet esimese suurema Maa ja Marsi vahet sõitva raketi katselennule. Gibsoni ülesanne on kirjutada reportaaže lennust ja Marsi kolooniast.
 
Taust pole siiski päris roosiline. Marsi koloonia on oma kümnekonna tegutsemisaasta jooksul küll jõudsalt kasvanud, kuid nüüd on Maa ühendvalitsuses võimu võtmas konservatiivsed jõud, kes ei näe pideval kosmosesse raha matmisel mõtet. Enesele teadmata satub Gibson nõnda mitme salanõu keskele...
 
Alustuseks pean kindlasti ära märkima, et tegemist on Clarke'i esikromaaniga. Seda arvestades kõlab hulk järgnevat kriitikat ka natuke loogilisemalt. Ma ei mõtle siin asjaolu, kus Marss on oluliselt rohkem elamiskõlblik kui tegelikult - ega kirjutamise ajal see veel päris lõpuni selge polnudki.
 
Pigem on asi selles, et Clarke on kogu loo üles ehitanud julesverneliku reisikirjana. Kahjuks polnud tal sellel hetkel veel sellist vilumust, mis seda eesmärki täita võimaldaks. Enamus peatükke on siin üsna puiselt esitatud ja igavad ning tegelikult oluliselt pikemad kui vaja.
 
Ma arvan, et tol hetkel oli Clarke kirjutanud lihtsalt juba paar pikemat populaarteaduslikku raamatut ning sellesse stiili natuke kinni jäänud. Ma arvan, et ka sellest romaanist saaks kärpimise teel päris kena populaarteadusliku lühiromaani, tehniliste faktide ja põnevate spekulatsioonidega.
 
Hetkel ongi need toredamaks pooleks. Tehnilised faktid on siin paigas ja spekulatsioonid (eriti Marsi maasarnastamisesse puutuv) meeldivalt lennukad. Asjaolu, et peategelaseks on ulmekirjanik, lisab huvitava metatasandi ning lisaks on siin peotäis viiteid ja kummardusi vanematele ulmekirjanikele.
 
Aga kõik muu, eriti suhetesse puutuv, on siin veel natuke abitu. Kuid siin tasub taas meenutada, et tegemist on esikromaaniga. See asjaolu võiks olla julgustuseks ka teistele alustavatele kirjanikele - vaadake, kust Clarke alustas ja siis seda, kuhu ta juba mõned aastad hiljem jõudis.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Alustuseks ütlen, et mul on hea meel näha Eesti raamatuturu vaikset ja pea märkamatut mitmekesistumist koomiksikunstist välja kasvanud graafiliste romaanide osas. Teenäitajad on siin olnud tõlked sellistest olulistest žanriteostest nagu Marjane Satrapi autobiograafiline "Persepolis" Iraani 1979. aasta revolutsioonist ja Art Spiegelmani holokausti-teemaline "Maus".
 
Viimase paari aastaga on tekkinud eriti huvitavaid ja eriilmelisi valikuid, näiteks kodumaise kunstniku Veiko Tammjärve töötlusi Arkadi ja Boriss Strugatski ""Hukkunud Alpinisti" hotellist" ja Andrus Kivirähki "Rehepapist" ning teisest küljest ka François Schuiteni ja Benoît Peetersi põnevalt arhitektuuriteemalisi raamatuid "Segadus Urbicande'is" ja "Brüsel".
 
Eelnevasse nimekirja sobib hästi ka Marjorie Liu ja Sana Takeda "Koletis", millesarnast varem tõlkekirjanduses lihtsalt saada ei olnud. Tegemist on graafilise romaani vormis klassikalise fantaasialooga, mille keskne tegelane on salapärase minevikuga tütarlaps Maika Poolhunt. Selle loo maailma kahe põhivõimu, inimeste ja arkaanlaste vahelises konfliktis ei ole tal abi oodata kummaltki.
 
Kuigi Maika on arkaanlane, on ta kättemaksu eesmärgil teinud endaga midagi hirmsat ning tema sees peitub nüüd koletis, mida isegi teised arkaanlased kardavad. Inimeste, eriti aga salapärase ja võimuka Kuma nõid-nunnaordu käest soovib Maika saada vastuseid oma ema surma kohta, mis juhtus siis, kui inimesed ja arkaanlased veel teineteist täielikult ei vihanud ...
 
Mõistatusliku loona toimib see mingis osas märkimisväärselt hästi. Marjorie Liu on eelnevalt pikalt töötanud Marveli koomiksikirjanikuna ning tema loo jutustamise viisis paistab sealt õpitud vilumust. Koomiksivorm annab juba loomu poolest kirjanikule tööks vähem mahtu ja seda olulisem on, et seda vähest kasutatakse hästi.
 
"Koletises" õnnestubki autoril üsna selgelt välja tuua, et peategelane Maika on sattunud üsna keerulisse võrgustikku. Inimeste ja arkaanlaste vastasseisus on kummalgi poolel mitmeid vastandlike eesmärkidega rühmitusi, kelle jõuvahekorrad pole sugugi paigas – ja lisaks on ka väliseid jõudusid. On alati hea meel näha teoseid, mis näitavad oma maailma põhiloost laiemana.
 
Kui kritiseerida, siis mingil hetkel läheb lugu isegi liiga kompleksseks ja autor püüab natuke liiga palju infot ühekorraga kokku panna. Parimateks vihjeteks loeks ma ise üksikuid nagu muuseas pillatud lauseid, mis võivad kuhugi jõuda alles hilisemates lugudes (näiteks vastasseis, mis näib eksisteerivat inimeste riigis nõid-nunnaordu ja peaministri vahel).
 
Sama võib öelda ka kunsti kohta, millel on siinse žanri puhul kaasautori roll. Kuigi Sana Takeda stiil on väga isikupärane ja tema juugendstiilist inspireeritud kujundused on muljetavaldavad, kipub see kohati samuti oma detailsuses silma väsitama. Sellistel hetkedel hakkan ma igatsema tühja ruumi ja lihtsate kontrastide järele, mida siin võib leida peamiselt vaid Maika ja koletise mõttevestlustes.
 
Siiski on tegemist tähelepanuväärse sissejuhatusega sarjale, kus praeguseks on juba seitse raamatut ja mis on ära teeninud ka mitmeid auhindu. On lihtne mõista, miks just see lugu on võetud üheks südamega tehtud tõlkeprojektiks. Juba selle erilisuse pärast olekski mul siiralt hea meel selle üle, kui "Koletise" järgmised raamatud samuti tõlkes ilmuda saaksid.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles

Earthlight on Kuul toimuv spioonilugu. Peategelaseks on audiitor Bertram Sadler, kes suundub parajasti Kuul asuva observatooriumi tegevusi ja kulusid üle vaatama. Tegelikult aga on ta värvatud Maa salateenistuse agendiks ning ta peab välja selgitama, kas observatooriumi töötajate hulgas tegutseb informaator.
 
Viimased 200 aastat on Päikesesüsteemis valitsenud rahu ja see on ka põhjuseks, miks sellise ülesande täitmiseks on leitud ainult keegi amatöör. Kuid nüüd on Maa ühendvalitsuse ning ülejäänud Päikesesüsteemi koloniaalvalitsuste vahel tekkinud vastuolud, mis ähvardavad paisuda sõjaks - ja Kuu on mõlema poole jaoks ülioluline...
 
Sellel lool on kindlasti ka väga positiivseid külgi. Clarke on loojutustajana enesele omaselt väga rahulik ja viisakas - ja sellist teksti on lugeda lihtsalt meeldiv. Samuti on tore, kuidas ta lisab tegevuse kõrvale sujuvaid arutlusi sellest, mismoodi üks või teine asi võiks tehniliselt Kuul toimida.
 
Raamatusse on sisse kirjutatud ka tolleaegseid unistusi sellest, kuidas Marss ja Veenus on enam-vähem inimestele talutavad ja nende koloniseerimine on lihtsalt kättevõtmise asi. Sellest pole muidugi midagi, kõik need mõtted pigem isegi toetavad kogu seda vaikse optimismi õhkkonda, mis kogu loost läbi kajab.
 
Pigem on probleem selles, et kogu lugu on suhteliselt mittemidagiütlev. Mingis mõttes on Clarke siin asjale lähenenud väga realistlikult, sest ma kujutan ette, et enamus luurajate tegevust ongi selline aeglane, vaikne ja igav arveametniku-töö. Lihtsalt... lugemisvarana ei ole see miski, mis vaimustust tekitaks.
 
Huvitav mõelda, et see väike romaan ilmus selliste tähelepanuväärsete teoste nagu "Lapsepõlve lõpp" ja "Linn ja tähed" vahel. Samuti pöördub Clarke tagasi Kuul toimuva juurde juba mõned aastad hiljem ja palju paremal viisil esitatud seikluses "Kuutolmu varing".
 
Kuid kriitikast hoolimata ei ole tegemist siiski kehva teosega. Selle päästab autori usk ja optimism sellesse, et inimkond on võimeline õppima ja arenema. Kogu konflikt, kuni päris heade lahingustseenide ja lõpplahenduseni, on siin esitatud justkui küpsuseksam, mille järel saabub juba lõplikult parem maailm.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Fury on seikluslugu natukese filosoofilise sisuga tsivilisatsioonist ja juhtimisest üldiselt. Pärast seda, kui inimesed on Maa tuumarelvadega õhku lasknud, on kogu inimkonnast alles ainult väike koloonia Veenusel. Koloonia linnad on kõik rajatud merepõhja, sest Veenuse tingimused oleks muidu üsna rasked taluda.
 
Loo alguseks on Maa hävitamisest möödunud 700 aastat. Veenuse koloonia on nende sajandite jooksul kõik sisemised konfliktid üle elanud ja nüüd valitseb seal juba ammu praktiliselt utoopia, kus kellelgi millestki puudust ei ole. See on saavutatud Surematute, käputäie erilise pikaealisuse mutatsiooniga õnnistatud tegelaste juhtimisel.
 
Surematuse mutatsioon on pärilik, kuid sellistel inimestel on väga harva lapsi. Siis juhtub aga, et kõige võimsama surematute perekonna, Harkerite noorim võsu ei pea hoiatusi miskiks ja tahab oma abikaasaga lapse saada. Abikaasa sureb sünnitusel ning õnnetusest segane isa otsustab lapse oma pärilusõigusest ilma jätta.
 
Ta palkab mustalt turult arsti ja geneetiku ning laseb vastsündinud lapse muuta inetuks, et temas keegi surematute päritolu ei kahtlustaks. Laps, kellel tuleb Sam Reedi nime all tundmatu orvuna üles kasvada, osutub hoolimata inetusest intelligentseks ja võimekaks - kuid millegipärast peitub temas alati mingi viha Surematute vastu...
 
Mind üllatas see lugu õige mitmes osas positiivselt. Siin on muidugi see osa Veenuse ookeanitest ja džunglitest, milles on palju vana pulp-stiili tunnet - kuid loo seisukohast pole see oluline ja sellest saab vabalt mööda vaadata. Natuke aegunud on ka see džungi taltsutamise osa, aga tegelikult on see siin pigem sümboliks.
 
Sümbolite osas töötabki see lugu kõige paremini. Tegemist ei ole mingi lihtsa kättemaksulooga vaid pigem mõtisklusega tsivilisatsioonist ja juhtidest. Ma ei üllatuks, kui Isaac Asimovi kuulus (ja hiljem kirjutatud) "Igaviku lõpp" oleks siit laenanud mõtteid selle kohta, kuidas paigalseis tähendab tsivilisatsiooni jaoks mandumist.
 
Aga peamine konflikt on siin erinevate juhitüüpide vahel, mis oleks nagu võetud Vilfredo Pareto kuulsast (kuigi praegu natuke vanast) eliiditeooriast. Surematute perekonnad pole siin mingid koletised vaid nad tahavad siiralt parimat - küll aga on nad oma pika vaate tõttu konservatiivsed ja aeglased. Seda kasutab Sam Reed edukalt ära.
 
Kui kritiseerida, siis vahepealsetes lõikudes kui ideed nii tugevasti esil ei ole, on tegevus kohati ikka igav ka. Aga siiski on tegemist omanäolise teosega, mis sama aja kirjutiste seast üsna selgelt esile tõuseb. Ja lisaks mainitud suurtele ideedele on siin ka palju selliseid, mis on küll väikesed kuid mõnusalt originaalsed ja elavad.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Galactic Patrol on vana kooli kosmoseooper. Galaktika on siinses loos juba tihedalt asustatud, kuid seni on igasugused asundused (ja kõikvõimalikud tulnukarassid) enamasti normaalselt läbi saanud, vaid planeetidevaheline kuritegevus tekitab probleeme. Tasapisi on aga Maa ja sellele lähemate planeetide korravalvuritest välja kasvanud Galaktikapatrull, mis on selle probleemi suures osas lahendanud.
 
Galaktikapatrulli teeb võimsaks salapärase iidse tulnukarassi kingitus - lääts, mille iga korravalvur peab enne volituste saamist välja teenima ja mis annab neile üliinimlikud võimed. Viimasel ajal aga toimub galaktikas asju, mis isegi need võimed proovile panevad. Kosmosepiraadid on nimelt muutunud ebatavaliselt võimsaks ja ei rüüsta ainult kaubalaevu vaid hävitavad ka Galaktikapatrulli sõjalaevu.
 
Noor läätsekandja Kimball Kinnison saab kohe peale volituste saamist raske eriülesande. Nimelt peab ta võtma ühe eksperimentaalse kosmoselaeva ja sellega iga hinna eest vallutama piraatide ühe sõjalaeva. Kimball saab küll vastaste laeva kaaperdamisega hakkama, kuid siis selgub hirmus tõsiasi - üksikute piraatide asemel seisab Galaktikapatrulli vastu terve sõjaväeline organisatsioon, kes on neist võimsamgi...
 
Peab ütlema, et päris nii lihtsakoelist teost ma otseselt ei oodanud. Smithi on mitmelt poolt tunnustatud kui kosmoseooperi-žanrile alusepanijat, kuid seda fakti võib küll hea sõnaga meeles pidada, aga ajalooliste teenete eest ei tasu kedagi ka liiga palju tunnustada. Praegu ette võttes paistab kogu Galaktikapatrulli maailm kahjuks küll selgelt alamõõdulisena.
 
Positiivseid külgi on siin muidugi ka. Kohati, eriti näiteks just esimese piraatide kosmoselaeva abordaaži kirjeldades, on Smithi kirjeldused võimsad ja huvitavad. Üks hea piraadiseiklus kosmoses pole üldse paha mõte ning siin võiks eeskujuks olla näiteks Rafael Sabatini "Kapten Bloodi odüsseia" või miks mitte Aino Perviku "Arabella, mereröövli tütar".
 
Ma ütlekski, et palju tugevam on selle raamatu esimene pool, kus Galaktikapatrull on neile endalegi teadmatult täiesti nurka surutud ning piraatide ülemvõimu eest põgenemisel tuleb kasutada nõkse ja kavalusi. Meelde tuli Eric Frank Russelli "Wasp", mis mulle täitsa muljet avaldas. Teises osas aga arendab Kimball oma supervõimeid edasi ja piraate hakatakse üsna vabalt teelt pühkima.
 
Sellel hetkel saab kogu loost üsna igav superkangelase-koomiks. Huvitaval kombel ongi Galaktikapatrull üsna hästi võrreldav Rohelise Laterna korpusega (kuigi vaatasin, et tolle kuulsa koomiksi looja seost eitab). Kas sellest võrdlusest või ajaloolisest huvist võib seda ja teisi Galaktikapatrulli raamatuid lugeda. Muus osas midagi väga soovitada siin aga ei ole.
 
Hinnang: 3/10
Teksti loeti inglise keeles

Joel Jans on Eesti ulmeringkonnas üsna erandlik autor oma püsiva ja aktiivse koostööloome poolest. Tema kaasautorlus on tõenäoliselt palju juurde andnud juttudele, mis on kirjutatud koos juba temast varem tuntud autoritega. Näiteks võib tuua toreda kosmoseseikluse "Kaelani vaakumis" koos Maniakkide Tänavaga ja õudselt naljaka Nõukogude-paroodia "Kuldse päikse all me elame ..." koos Veiko Belialsiga.
 
"Ajudraiver" on aga autori teine sooloromaan pärast "Tondilaternat", mis võitis 2019. aasta romaanivõistlusel II koha ning mille võtsid üldiselt hästi vastu ka lugejad. Tegemist on ka teise raamatuga, mille kaanel on Joel Jansi nimi, sest varasemates töödes kasutas autor peamiselt pseudonüümi J. J. Metsavana.
 
 "Ajudraiver" on stiilipuhas küberpunk, mis toimub pea tervenisti virtuaalkeskkonnas. Selle keskkonna on loonud kosmoses töötav tehismõistus, kes on hakanud inimesi taga igatsema pärast seda, kui nood on iseenda loodud biokatastroofiga end viimseni hävitanud. Kuid Päikesesüsteemis on ju energiat, ainet ja aega külluses, seega miks mitte ehitada üks tohutu arvutikeskkond, kus inimesed võiks uuesti elada. Mitte ainult viimased, vaid kõik inimesed, kes kunagi on elanud!
 
Ühel hetkel jõuab nii elluäratamise järg Felixini, kunagi 21. sajandi esimeste aastate Tartus elanud IT-meheni, kes noorelt rumalal kombel surma sai. Felix mõistab õige pea, et ta viibib virtuaalmaailmas ning talle usaldatakse natuke õiguseid virtuaalse Tartu arendamiseks. Kuid koos talle määratud juhendaja, 19. sajandi Moskvast pärit naise Sofiaga virtuaalmaailmades ringi vaadates juhtub midagi ootamatut.
 
Nagu ilmneb, on kunagise lahke tehismõistuse asemel virtuaalmaailmasid valvama jäänud uus tehismõistus, kes on paras türann. Eksisteerib vastupanuliikumine, kes püüab arvutiviiruste abil tema võimu kõigutada. Felix satub tahtmatult ühe sellise vastupanuakti pealtnägijaks ning kogemata jääb tema sisse kinni kriitiline tükk viiruslikku koodi, mida nimetatakse "ajudraiveriks".
 
Peab ütlema, et ideede poolest on see romaan märkimisväärne. On põnev, kuidas vene kosmisti Nikolai Fjodorovi idee kõigi kunagi elanud inimeste elluäratamisest, mida näiteks Meelis Friedenthal on tõlgendanud müstiliselt oma loos "Kõik äratatakse ellu", saab Jansi käes hoopis kuulsa briti ulmekirjaniku Charles Strossi "Accelerando"-lugude sarnase virtuaaltöötluse.
 
Virtuaalmaailmad ja küberpungilikud ideed on küll Jansile olnud juba ammu omased. Mainida tasub kindlasti humoorikat lugu "Tarkmees taskus", kus peategelane seikleb Kreutzwaldi muinasjuttude teemalises virtuaalmaailmas. Idee kellegi pähe kinni jäänud üliolulisest koodijupist, mis siin tegevust veab, vaatab kindlasti tagasi ka kuulsaima küberpungi-autori William Gibsoni loole "Johnny Mnemonic".
 
Võrdlus Gibsoniga toob ette aga ka loo põhilise kitsaskoha. Sisuliselt tõmmatakse Felix sellest õnnetust koodijuhtumist alates sõtta jumalate vastu – kõige kõrgemate panustega mängu, mida on võimalik ette kujutada. Lugu ise aga ei tule sellele päris järele ning jääb peaaegu lõpplahenduseni välja pigem rahulikuks nuppude liigutamiseks, kus olukorra tõsidus kipub meelestki minema.
 
Üldjoontes pole see küll kriitiline probleem, sest ka selles on meelde jäävaid hetki. Tipuks on näiteks röövretk 20. sajandi alguse vene avangardkunsti plaanide järgi ehitatud Moskvasse, kolossaalsesse Nõukogude Paleesse, mille tipus troonib Lenini hiigelkuju. Sellised päris ajaloos teostumata pöörasused on just midagi sellist, mida oodata virtuaalmaailmadest, kus kõik võib olla võimalik.
 
Nõnda võibki "Ajudraiverit" vaadata kui ühte head virtuaalseiklust. Kokku on see pandud autori "Tondilaternaga" võrreldes märksa ühtlasemalt ning stiililt on see üsna malbe, meenutades lausa nagu kummardust klassikalisele seikluskirjandusele. Oma valdkonnas on tegu hästi eristuva teosega. Lõpetuseks võib jagada kiitust ka Liis Rodeni illustratsioonidele, millel on teose õhkkonnas oluline osa.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti eesti keeles

Dangerous Visions on ulmeantoloogia, mille eesmärgiks oli anda tolleaegsetele kirjanikele väljund piiranguteta kirjutamiseks. Tagantjärele on seda hakatud käsitlema kui ulmekirjanduse "uue laine" sissejuhatust, eriti seetõttu, et antoloogia koostaja Ellison reklaamis seda kui teadlikku Rubico jõe ületamist.
 
Peab ütlema ka seda, et Ellison ise on nende kaante vahel omamoodi tegelasena olemas. Antoloogia alguses on kõigepealt juubeliväljaande sissejuhatus ja eessõna, seejärel veel kaks eessõna ja täiendav tutvustustekst algsest väljaandest - ning ka siis kui need pole Ellisoni enda kirjutatud, räägivad nad peamiselt ikka temast.
 
Lisaks sellele on Ellison kirjutanud igale loole eraldi pika eessõna (kohati sama pika kui lugu), kus ta peaks rääkima autorist ja teosest. Seda ta muidugi ka teeb, kuid kõige selle juures on olemas jälle tegelasena Ellison ise. Kõik see annab raamatu lõpuks pea lühiromaani mõõtu tutvumisürituse koostaja ja toimetaja endaga.
 
1. Evensong - Lester del Rey 7/10
 
Ilmaruumis käib sõda ülivõimetega olendite vahel, kes kasutavad galaktika enda energiat ja ainet tohutute püüniste ja relvade loomiseks. Üks säherdune olend on just lüüa saanud ja pageb viimast jõudu kokku võttes ühele vaiksele pastoraalsele planeedile. Kuid sinna jõudes taipab ta lõpuks selle planeedi tõelist olemust...
 
Del Rey ise ütleb järelsõnas, et see lugu on puhas allegooria - mina aga kutsuks seda pigem pastiššiks. Algselt tundub olevat see lugu nagu kosmilistest koomiksi-superkangelastest rääkiv, kuid siis paneb puänt asja paika. Päris rahuldav selline lahendus ei ole, aga nutikas ja kiiduväärt on see sellegipoolest.
 
Ohtlikkuse tase: pühaduseteotus on tänapäevaks pea kogu oma jõu kaotanud, seega nüüd võib seda lugeda lihtsalt kui huvitava mõttega juttu.
 
2. Flies - Robert Silverberg 9/10
 
Päikesesüsteemis plahvatanud raketi rusudest püüavad tulnukad kinni ühe inimkeha, keda on veel võimalik terveks teha. Nad loovad selle mehe uueks ning annavad talle teatud võimed, mille kaudu nad plaanivad inimkonda uurima hakata. Kui see mees on Maale tagasi saadetud, läheb ta kõigepealt oma kolme endist abikaasat külastama...
 
Silverberg on ohtlike teemadega varemgi katset teinud ja tema lugu "Öösse kaduv tee" (1958) oli ka Ellisonil seda antoloogiat koostades meeles. Siin paneb Silverberg aga selle kunagise looga võrreldes mitu vinti juurde. See lugu on lihtsalt suurepärane - väga karmilt teostatud aga jääb sellevõrra ka väga hästi meelde.
 
Ohtlikkuse tase: naistevastane vägivald on jätkuvalt üsna õõvastav - avaldamata see muidugi ei jää, aga ettevalmistamata lugejat lööb see tõenäoliselt üsna korralikult.
 
3. The Day After the Day the Martians Came - Frederik Pohl 7/10
 
Marsi ekspeditsioon on avastanud sealt pärismaalased, kelle tsivilisatsioon tundub üsna lihtsakoeline. Olles just tagasi jõudnud, on nad kaasa toonud ka mõned marslased, kes näevad välja nagu suured kurvad hülged. Kosmosekeskuse lähedal asuva hotelli peremees ja tema (mustanahaline) hotellipersonal peavad tegelema tohutu ajakirjanike summaga...
 
Esimesel pilgul tundub see lugu olevat natuke nagu lihtsakoeline moraalijutt, sest selle mõte on selge juba hetkest alates, kui esimesi anekdoote rääkima hakatakse. Kuid kuidagi on Pohl selle kõik nii üles ehitanud, et puändini jõudes võib mõistvalt noogutada ja heaks kiita.
 
Ohtlikkuse tase: rassism on alati olnud huvitavalt mitmetahuline ja mõte, mis on puändi taha peidetud, ei ole senini kuskile kadunud.
 
4. Riders of the Purple Wage - Philip José Farmer 3/10
 
Pool-utoopilises, pool-düstoopilises tulevikus peab noor kunstnik (kelle roll on tulevikuühiskonnas oluline) võitlust kunstikriitikuga (kelle roll on veel olulisem). Samal ajal aga jälitab viimane maksuametnik kunstniku vanaisa, kes oli kunagi kauges minevikus viimane suur maksupettur...
 
Selle loo peamine tõmbenumber on jamesjoycelik stiil. Kahjuks on see võttena huvitav ehk paari lehekülje ulatuses, aga seejärel lugu muudkui jätkub ja jätkub. Ma hindan tohutut hulka kirjandus- ja kultuurilooliseid viiteid ning stiili taha on peidetud ka päris huvitav tulevikumaailm, aga see kõik ei päästa üritust.
 
Ohtlikkuse tase: seksuaalselt on siin üks näputäis ohtlikkust täitsa olemas, kuid kõige suurem oht peitub siin paraku igavuses.
 
5. The Malley System - Miriam Allen deFord 7/10
 
Lugu algab erinevate jubedate vägivallaepisoodidega. Nagu hiljem selgub, siis on need osa tulevikusüsteemist, milles kurjategijatele nende roimasid uuesti ja uuesti ette mängitakse. Selle tulemusena on kuritegevus pea kadunud, aga kõigel sellel on väike varjukülg ka...
 
DeFord on lisaks ulmele ka tunnustatud krimikirjanik ning ka see lugu oleks vabalt võinud ilmuda mitte-ulmelises kogumikus. Vägivalla kujutamisel on ta selgelt kogenud ja osav, mis on ka loo põhitugevuseks - loo mõte aga on pigem huvitav kui päriselt mõtlemapanev.
 
Ohtlikkuse tase: vägivald ei kaota oma relevantsust vist kunagi ja paras annus õudust peitub jutus jätkuvalt.
 
6. A Toy for Juliette - Robert Bloch 6/10
 
Kuskil kauges tulevikus, kus nii Maa kui ka inimkond on suremas, elab üks tütarlaps, kes on sarimõrtsukas. Tema vanaisa, kes on ajarändur, toob talle oma retkedelt erinevaid ajaloolisi isikuid, keda tüdruk siis oma tuju järgi tapab. Kuid siis tuuakse talle kedagi ootamatut...
 
Tegemist on korralikult kirjutatud looga, mis aga mõttele endale väga palju ei lisa. Puänt on siin meeldivalt ootamatu ja tänu sellele on tulemus keskmisest meeldejäävam. Eessõnas on viidatud ka Blochi ühele kuulsamale lühiloole, mille pärast kähku üles otsisin, ning too oli parem.
 
Ohtlikkuse tase: natuke vägivalda siin on, kuid ei midagi eriti märkimisväärset.
 
7. The Prowler in the City at the Edge of the World - Harlan Ellison 7/10
 
Kuulus sarimõrtsukas Rappija Jack on ühe kujuteldamatult kauge tulevikumaailma veidriku poolt viidud tulevikulinna. Seal linnas alustab Jack taas oma hirmutegusid, kuid mingil hetkel hakkab talle koitma, et midagi on kõige selle juures nagu valesti...
 
Ellison on õuduse käsitlemisel väga osav ning ka siinne lugu pole erandiks. Kõige mõjusamad osad on küll need, kus ta laenab ajalooliselt Rappija Jacki ohvritega tehtust, kuid hirmutegude kõrval on siin nii mõnigi hea sisuline mõte ka viktoriaanliku Inglismaa ja tulevikuilma kohta.
 
Ohtlikkuse tase: väga põhjalik vägivald, mis ei lähe küll teatud piiridest üle (isegi Jackil on mingi moraal), aga võib lugejale korralikult mõjuda küll. 
 
8. The Night That All Time Broke Out - Brian Aldiss 9/10
 
Inglise maakohas oma esimest kodu sisustav abielupaar on rõõmus, sest lõpuks pärast pikka asjaajamist ühendatakse ka nende maja ajavõrgustikuga ja nad saavad aega edaspidi kraanist võtta just nii nagu vaja. Kuid samal õhtul toimub nende lähedal aja-pumbajaamas õnnetus...
 
Satiirilises võtmes jaburast ideest hoolimata on tegemist täiesti suurepärase looga. Mõne kehvema autori käes võiks see muutuda tüütuks targutamiseks loodusvarade ekspluatatsiooni ja väikekodanluse teemadel, kuid Aldiss kasutab siin meisterlikult hästi britilikku musta huumorit, mis ei lase lugu käest ka siis, kui see järjest hullemaid pöördeid võtab.
 
Ohtlikkuse tase: üsna keeruline on siit midagi ohtlikku leida, tegemist on lihtsalt väga hea looga. 
 
9. The Man Who Went to the Moon - Twice - Howard A. Rodman 8/10
 
Ühes Ameerika väikelinnas juhtub nii, et üheksa-aastane poiss läheb kogemata kuumaõhupalliga kaduma. Tagasi tulles räägib ta, et ta käis ära Kuu peal, ning sellest loost saab väike kohalik sensatsioon. Teine osa loost toimub aastakümneid hiljem, kui kunagisest poisist on saanud üksik vanamees...
 
Tore, südamlik ja nukker lugu. Ulmega on siin väga vähe pistmist ning ilmuda oleks see lugu võinud ükskõik millises ajakirjas või antoloogias. Kuid alati polegi sellised kriteeriumid olulised, sest hea meel hea loo lugemisest on ikka sama, milline see ka poleks.
 
Ohtlikkuse tase: konkurentsitult kõige vähem ohtlik lugu siinses antoloogias, lihtsalt hea.
 
10. Faith of Our Fathers - Philip K. Dick 10/10
 
Sotsialismileeri riigid on Kolmanda maailmasõja võitnud ning maailm on nüüd ühtse kommunistliku partei juhtimise all, kus jäme ots on hiinlaste käes. Üks noor Vietnami parteifunktsionär satub ootamatult vastupanuliikumise huviorbiiti, kui teda edutatakse. Nimelt on tal võimalus kohtuda partei peasekretäriga ning vastupanuliikumine kahtlustab tolle kohta midagi...
 
Fantastiline lugu ja üks kogumiku parimatest. Siin on hästi palju dickilikke elemente - nagu küsimus selle kohta, mis on ikkagi reaalsus, aga ka üks eelmäng sellest palju veidramast ja spirituaalsemast poolest, mis Dickiga alates 70ndate algusest juhtus. Siin on Dicki romaani "Mees kõrges lossis" aga ka George Orwelli "1984" elemente. See kõik kokku on tõesti suurepärane.
 
Ohtlikkuse tase: totalitarismi võit ei kaota ikka veel relevantsust, ükskõik mis vormis - kuid eraldi huvitav (kuigi ehk mitte nii ohtlik) on siin väike pühaduseteotuse element.
 
11. The Jigsaw Man - Larry Niven 8/10
 
Surma mõistetud mees ootab kongis kohtuotsuse täideviimist, kui ootamatult tekib tal võimalus põgeneda. Ta haarab sellest kohe kinni, kuid iga hetkega tundub, et väga kaugele ta ei jõua. Meeleheitlikult otsustab ta lõpuks, et kui ta juba surema peab, siis teeb ta enne vähemalt midagi sellist, mis ka surma väärt on.
 
Minu jaoks täiesti ootamatu teemaga lugu Nivenilt, kes on mulle rohkem meelde jäänud kõva SF teemade kasutamise poolest. Hiljem on selle mõtte variatsioone muidugi korduvalt kasutatud (Kazuo Ishiguro "Ära lase mul minna" tuleb kohe meelde), kuid see võib olla üks esimesi. Lugu on hea ja mõnusalt seikluslik, aga oleks parem kui see oleks kirjutatud veel rohkem musta huumori võtmes ja natuke vähem tõsiselt.
 
Ohtlikkuse tase: elundidoonorlus kerkib tänaseni ikka veel aeg-ajalt ohtliku teemana üles, kuid ma ei usu, et enamikku inimestest see väga loksutaks.
 
12. Gonna Roll the Bones - Fritz Leiber 9/10
 
Vaene söekaevur läheb õhtul välja eesmärgiga täringuid mängida. Tema saladuseks on talle end aeg-ajalt ilmutav võime täringuid kontrollida, millega ta võib suurelt võita (aga kui võime kaob, siis tavaliselt kaotab ta kõik). Kuid sel õhtul ei suuda ta arvatagi, kelle vastu ta lõpuks täringulauas mängima satub...
 
Täiesti suurepärane lugu. Mulle meeldivad tõsiselt sellised rahvajuttude fantastika-töötlused, kui need on hästi ja asjatundlikult tehtud - ning Leiber seda ilmselgelt oskab. Selle loo raamteema kaevuri naise ja ämmaga ei andnud minu arvates siin suurt midagi juurde, aga kõik muu oli ikka väga-väga hea.
 
Ohtlikkuse tase: ohtlikkust on siin sama palju kui mõnes keskmisest süngemas muinasjutus - ma avastasin ka näiteks, et loost on olemas illustreeritud väljaanne (lastele?).
 
13. Lord Randy, My Son - Joe L. Hensley 8/10
 
Ameerika väikelinnas elab mees, kellel on kerge arengupeetusega väike poeg. Viimast on ümbruskonna lapsed kiusama kippunud, seetõttu istub ta peamiselt kinnises koduaias. Mehe abikaasa tegi mõned aastad pärast lapse sündi enesetapu ja mehel endal on just diagnoositud vähk. Mis saab lapsest siis, kui ka tema surnud on?
 
Loo idee ei ole väga üllatav (kohe tuli meelde näiteks Jerome Bixby väga kuulus juba varem kirjutatud "Elu on hea"), kuid Hensley oskab ilmselgelt kirjutada. Teostus, mitte idee, teeb selle loo meeldejäävaks.
 
Ohtlikkuse tase: eriliste võimetega lapsed on teema, mida ikka ja jälle lugudes kasutatakse, kuid ohtlikkuse poolest on see pigem keskmisest madalam. 
 
14. Eutopia - Poul Anderson 10/10
 
Peategelaseks on siin paralleelmailmade vahel rändav noormees. Ta viibib parasjagu Ameerikas, mille on koloniseerinud tolle maailma Euroopa suurvõimud - skandinaavlased ja ungarlased. Kuid praegusel hetkel on peategelane põgenik, sest ta on ühes kojas sealset külalislahkust kuritarvitanud...
 
Mulle meeldivad väga igasugused hästi tehtud alternatiivajalood ning siinne paralleelmailmade süsteem on suurepäraselt välja mõeldud ja esitatud (lõbus on ka meie ajaloo esitamine täieliku düstoopiana). Mõtted selle üle, mis ühes utoopias puudu hakkab jääma, on küll varemgi nähtud, aga ikkagi ilusad. Puänt on siin üsna läbinähtav, aga ka see ei võta loolt mitte midagi ära. Üks parimaid lugusid siin kaante vahel.
 
Ohtlikkuse tase: see seksuaalne pool on praeguseks oma ohu kaotanud (hea on ka see, et puänt on esitatud kergel ja lõbusal, mitte surmtõsisel toonil) - kuid Antiik-Kreeka kultuuri teades võib seda mingis mõttes lugeda ka... ohtlikumal viisil. 
 
15. Incident in Moderan - David R. Bunch 6/10
 
Moderani maailmas käib lõputu sõda. Nüüd on aga tehtud väike relvarahu, sest laskemoona varustamisega on tekkinud ajutisi probleeme ja sõda pole ju lõbus, kui kõigil võrdseid võimalusi pole. Selle relvarahu ajal tuleb ühe sõjapealiku juurde mees, kes tahab talle tänu avaldada...
 
Nagu teada sain, siis on Bunch kirjutanud Moderani universumis hulganisti kergelt seotud lugusid. See siin on korraliku ideega ja meeldivalt satiiriline tükk, aga muidu mitte liiga meeldejääv.
 
Ohtlikkuse tase: sellise musta huumori võtmes esitatud lugu võtab enamuse ohtlikkust ära ka lõputu sõja ideelt.
 
16. The Escaping - David R. Bunch 6/10
 
Ühe vangistatud olendi sisemonoloogina esitatud jutustus tema olukorrast ja kuidas ta sellega toime tuleb. Ilmselt paikneb lugu samuti Moderani universumis.
 
Jällegi täiesti korralikult kirjutatud tükk, kuigi vormi poolest sama autori eelmisest loost väga erinev. Mulle meeldis eriti see kujund õhu tükkideks jagamisest ja kokku rullimisest, kuid kokkuvõttes ega siit palju enamat ka meelde ei jää.
 
Ohtlikkuse tase: üsna abstraktne ja mitte millegi poolest eriti ohtlik.
 
17. The Doll-House - James Cross 7/10
 
Ühel ametiredelit mööda ülespoole ronival mehel ei läheks muidu just halvasti - kuid selleks kulutab ta ka kogu aeg kõvasti raha, et ennast paremast küljest näidata. Kord, kui raha jälle otsas, läheb ta viimases hädas oma naise onu juurde. Too avaldab talle saladuse, mille järgi olevat tal oma isiklik oraakel...
 
Muidu oleks see üsna tavaline lugu ennustustest ja nende mitte-nii-täpsest täitumisest. Crossi variatsioon on aga lisaks ka päris hea pildike 1950ndate äärelinnas oma ameerika unistust taga ajavast mehest, mis annab tulemusele kõvasti juurde.
 
Ohtlikkuse tase: selline klassikaline lugu, kus on küll natuke minu jaoks ootamatut vägivalda, kuid päris ehmatav see siiski pole.
 
18. Sex and/or Mr. Morrison - Carol Emshwiller 7/10
 
Ühe naise juures on allüürnikuks veidi vanem ja tohutult paks meesterahvas. Naisel on seoses selle mehe kehaga kergelt haiglased kinnisideed, mis sunnivad teda end selle mehe tuppa peitma, et vaadata, kuidas too lahti riietub...
 
Veider lugu, mille tugevuseks on kergelt nihestatud reaalsusega mängiv atmosfäär ja sellest tulenev ebamugavustunne. Ulmega on Emshwilleri loos side õhkõrn, on mingeid vihjeid nagu oleks ehk see mees tulnukas (või hoopis see naine ise)?
 
Ohtlikkuse tase: iseenesest juhtub siin loos väga vähe, kuid võib kinnitada, et kummaline tunne on seda lugeda igal juhul.
 
19. Shall the Dust Praise Thee? - Damon Knight 7/10
 
Viimne kohtupäev on käes. Taevad avanevad ning Jumal koos kõigi taevaste vägedega astub maa peale. Kuid kus on inimkond, kõik elavad ja surnud, kelle üle peaks hakkama toimuma kohtumõistmine?
 
Knighti jutustust lugedes on natuke kahetised tunded. Ühest küljest on see 50ndate tuumasõja-maailmalõpu hirm praeguseks juba üsna kulunud, kuid teisest küljest on see piibellik dimensioon päris korralikult, hästi lühidalt ja löövalt tehtud.
 
Ohtlikkuse tase: järelsõnas väidab autor, et erinevaid toimetajaid see idee šokeeris, kuid jällegi, pühaduseteotus on praeguseks oma jõu kaotanud ja järele jääb lihtsalt korralik lugu.
 
20. If All Men Were Brothers, Would You Let One Marry Your Sister? - Theodore Sturgeon 10/10
 
Üks mees on avastanud, et kogu asustatud universumis peaks eksisteerima mingi planeet, kus elavad küll inimesed, kuid üldsusele on see täiesti tundmatu. Asja teeb veel veidramaks see, et väheste infokildude järgi peaks koht olema veel erakordselt jõukas ja arenenud tsivilisatsiooniga. Ta hakkab asja lähemalt uurima, kuid teda takistavad kogu aeg veidrad kokkusattumused...
 
Sturgeon on siin kirjutanud tõesti ühe ohtliku jutu ning sellel oleks vast tõesti olnud raskusi väljaspool seda antoloogiat ilmumisega. Veelgi enam, kuigi lugu mängib teemat kohati ehk rohkem üle kui peaks, on see jätkuvalt reaktsioone tekitav. Mingis mõttes on tegu parima siinse looga.
 
Ohtlikkuse tase: tõenäoliselt kõige kõrgem, nii ilmumise ajal kui ka nüüd.
 
21. What Happened to Auguste Clarot? - Larry Eisenberg 6/10
 
Uuriv ajakirjanik Pariisis peab välja selgitama, kuhu on kadunud kuulus keemik Auguste Clarot. Selle tegevuse käigus juhtub tal mitmeid veidraid asju ja äpardusi.
 
Sisuliselt on Eisenbergi jutustus lihtsalt üks pikk naljalugu või anekdoot, aga kuna ma muigasin ikka päris mitmes kohas, siis võib seda hinnata kui üle keskmise sooritust.
 
Ohtlikkuse tase: vägivalda on siin küllaga, aga enamjaolt on see koomiline, mitte ohtlik.
 
22. Ersatz - Henry Slesar 6/10
 
Kolmas maailmasõda on tehniliselt veel käimas, kuid reaalselt pole vist enam ei juhte ega sõdureidki eriti järel. Üks kuidagi ellujäänud sõdur jõuab viimaks just selliseks olukorraks mõeldud jaama, kus ta peaks saama süüa, juua ja puhata. Kuid jaama varustamisega on nagu on...
 
Slesari jutuke algab natuke satiirilises võtmes, kuid siis võtab varsti paar lisatuuri juurde ning loo puändiks on tegu juba sisuliselt anekdoodiga. Erinevalt eelmisest loost see just muigama ei võtnud, aga oma tragikoomilisuse tõttu hindan seda siiski üle keskmise.
 
Ohtlikkuse tase: rohkem on siin siiski koomikat kui traagikat.
 
23. Go, Go, Go, Said the Bird - Sonya Dorman 8/10
 
Maailmalõpp on tulnud ja mööda läinud. Postapokalüptilises maailmas, kus oht varitseb iga nurga peal, peab hädas olev naine jõudma tagasi oma suguharu territooriumile, samal ajal mõeldes tagasi erinevatele episoodidele oma elust.
 
Sünge ja hästi kirjutatud lugu. Dormani pala on jõuline ja kiire, natuke nagu James Tiptree Jr. lugu “Your Faces, O My Sisters! Your Faces Filled of Light!”, natuke nagu Cormac McCarthy "Tee" ja üldiselt lihtsalt väga hea.
 
Ohtlikkuse tase: pärast maailmalõppu võib oodata igasuguseid õuduseid ja siin on need ka korralikult esindatud - kuni puändini välja.
 
24. The Happy Breed - John Sladek 9/10
 
Masinad on lõpuks ometi inimestest targemad ning austusest oma loojate vastu hakkavad nad ühiskonda kohe nii ümber korraldama, et inimestel oleks mugavam elu. Nagu välja tuleb, on inimeste õnnelikuks tegemine raske töö, aga masinad muudkui pingutavad ja varsti on õnnetuid inimesi ainult käputäis...
 
Sladek on kirjutanud ühe suurepärase düstoopia. Kõige parem on loo esitamine "õnnetute" inimeste seisukohast, kellel on isegi raske mõista, mis nendega samm-sammult toimub. See lugu on terav utilitarismi-filosoofia kriitika aga ka väga hea lugu ning nende kahe asja kombinatsioon on vägagi lugemist väärt.
 
Ohtlikkuse tase: kuna iseõppivad tehismõistused on just praktikas moodi läinud, siis on see lugu lausa üllatavalt relevantselt ohtlik.
 
25. Encounter with a Hick - Jonathan Brand 8/10
 
Ühe galaktilise konverentsi baarileti taga istudes on ühelt kolkaplaneedilt pärit vanem delegaat närvivapustuse saanud ja surnud. Noormees, kes temaga vahetult enne seda rääkis, peab nüüd politseile aru andma, et mis siis tegelikult juhtus.
 
Sisuliselt on Brandi lugu lihtsalt üks järjekordne anekdoot. Aga nagu ilmneb, siis see ongi vahest kõige parem viis pühaduseteotuse-teemalist juttu kirjutada. Igal juhul on see lugu parem nii Lester del Rey kui ka Damon Knighti juttudest ja ühtlasi ka parim naljakas lugu siin antoloogias.
 
Ohtlikkuse tase: raske on ette kujutada, keda see lugu praegu enam solvata võiks.
 
26. From the Government Printing Office - Kris Neville 7/10
 
Lugu on jutustatud kolmeaastase lapse vaatepunktist. Nagu näib, siis püüavad tema vanemad teda kasvatada parimate soovituste järgi, mida valitsus annab (ja valitsusele on vaja teadlasi, sest maailm on selleks ajaks juba üsna raisku lastud). Last ennast aga teeb see ainult õnnetuks.
 
Natuke lihtsakoeline võib see jutt oma idee poolest olla, aga kuidagi paneb see mõtlema erinevatele praeguseks mööda läinud viisidele lapsi kasvatada ning eriti neile, mis olid tagasivaates... üsna halvad. Lisaks veel see taust rikutud maailmast ja meeleheitlikust teadlaste kasvatamise programmist teeb lõpuks kokku ühe päris hea loo.
 
Ohtlikkuse tase: mõte, et iga põlvkond rikub oma lapsi lihtsalt järjest uutel viisidel on tegelikult ikka päris sünge.
 
27. Land of the Great Horses - R. A. Lafferty 8/10
 
Kaks geoloogi kaardistavad India kõrbes maavarasid. Järsku aga ilmub nende kohale seletamatu fenomen. Samal ajal tunnevad teatud inimesed üle terve maailma mingit kutset...
 
Kirjutasin sellest loost mõnda aega tagasi seoses kogumikuga "The Best of R.A. Lafferty". Lühidalt: see on väga hea lugu ja Lafferty on häbematult hea kirjanik, keda peaksid rohkemad inimesed lugema.
 
Ohtlikkuse tase: tegelikult on see lugu üsna pehme ja sõbralik (kui just "mustlased on ka inimesed" ei ole radikaalne mõte) ja Lafferty oskab ka palju karmimalt kirjutada - võrrelge seda näiteks tema looga "Ride a Tin Can"
 
28. The Recognition - J. G. Ballard 8/10
 
Ühte väikelinna on jõudnud rändav tivoli. See on õhtuks lõbutsevat rahvast täis saanud, kuid jutu peategelane märkab sealt lahkudes, et linna saabub just ka teine rändav tsirkus. See on aga väike ja lohutu välimusega, koosnedes vaid paarist inimesest ja mõnedest loomapuuridest...
 
Tõeliselt hea lugu, isegi mitte niivõrd sünge, vaid hoopis kurb. Ballard rõhub siin peamiselt õhkkonnale ja see on tal suurepäraselt välja tulnud. Lugu ise läheneb mõistatusele vaid vihjamisi ja jätab lõpus kõik lahtiseks, kuid antud juhul sobib see hästi. Järelsõnas mainib autor ka ühte mõtet, mis tal oli konkreetsema lahenduse jaoks ja see oleks olnud oluliselt halvem.
 
Ohtlikkuse tase: siin loos on tõesti midagi häirivat, eelkõige kogu selle ütlematajätmise taga.
 
29. Judas - John Brunner 6/10
 
Masinjumala templisse saabub üks mees, kes peale jumalateenistust nõuab preestritelt kokkusaamist jumala endaga. Nonde kinnitusel on jumal väga hõivatud, kuid mees pääseb lõpuks siiski takistustest mööda. Nagu selgub, on mees ja jumal vanad tuttavad...
 
Ma ei oska päris kindlalt öelda, mida sellest tekstist arvama peaks. Kui seda peaks võtma tõsiselt, siis läheb Brunner siin lati alt läbi. Kui aga see on kirjutatud sarkastiliselt, siis on see kohati päris hea (tehnikute kinnitus "Kolm päeva!" pani mind küll muigama). Jätame siiski pigem positiivse hinnangu.
 
Ohtlikkuse tase: kui tänapäeval tahetaks sarnast antoloogiat planeerida, siis pühaduseteotust ei võetaks ohtliku teemana isegi kaalumisele.
 
30. Test to Destruction - Keith Laumer 6/10
 
Diktaator jahib siin loos vastupanuliikumise juhti, et temalt välja pressida tolle poolt planeeritava revolutsiooni võtmedetailid ning siis see ennetavalt maha suruda. Samal ajal läheneb Maale tulnukate laev, mille tehismõistused otsivad testimiseks ühendust sobiva olendi mõistusega...
 
Laumeri lugu on väga korralikult kirja pandud klassikaline seikluslugu. Samas, peale paari väikse noodi loo päris lõpus ei ole siin väga palju mõtlemapanevat. Iseenesest on selline lähenemine täiesti OK, aga teiste siinsete lugude kõrval jääb see lihtsalt natuke kahvatuks.
 
Ohtlikkuse tase: näpuotsaga on siin vägivalda ja paar mõtlemapanevat kübet on ka puändi juures, kuid üldiselt on tegu üsna leebe looga.
 
31. Carcinoma Angels - Norman Spinrad 7/10
 
Geniaalne poiss otsustab, et ta tahab saada rikkaks - ja saabki. Siis tahab ta teha suuri tegusid - ja teebki. Kuid mis saab siis, kui ta avastab, et ta on haigestunud vähki ja meditsiiniteaduse järgi pole tal selle vastu vähimatki võimalust?
 
Spinradi laheda musta huumoriga kirjutatud lugu meenutab alguses natuke Vonneguti, kuid alates vähi-diagnoosist läheb sõit ikka päris muinasjutuliselt pööraseks - kuni päris hea puändini välja. Siin on täpselt üks idee, aga see üks on päris hästi teostatud.
 
Ohtlikkuse tase: vähi üle nalja heitmises on kindlasti mingi tilluke ohtlik element olemas.
 
32. Auto-da-Fé - Roger Zelazny 8/10
 
Kummalises tulevikus on härjavõitlus ammu unustatud, kuid nüüd seisavad areenidel autovõitlejad, kes seavad end tehismõistusega varustatud 20. sajandi autode vastu. Lugu jutustab ühe kuulsa autovõitleja viimasest võitlusest.
 
Iseenesest on see Zelazny lugu ikka täielikult jabura ideega. Kuid kuidagi pigistab ta sellest välja jutu, mis pole mitte ainult tõeline vaid tegelikult täiesti üllatavalt hea. Ma ei imestaks, kui Stephen King siit midagi oma loole "Veoautod" oleks laenanud.
 
Ohtlikkuse tase: rohkem eriskummaline kui millegi poolest märkimisväärselt ohtlik.
 
33. Aye, and Gomorrah... - Samuel R. Delany 9/10
 
Kosmose vallutamine käib parajasti täie hooga, kuid kosmosesse lendajad on nende enda huvides vaja operatsiooniga sootuks muuta. Jälgides loo kaudu rühma kosmonaute, kes on parajasti Maa peal vaba aega viitmas, tuleb välja, et eksisteerib märkimisväärne hulk inimesi, kes just sellise operatsiooni läbinud kosmonaute ihaldavad...
 
Täiesti suurepärane lugu. Delany kasutab siin osavalt juba Ernest Hemingwayle omast võtet (näiteks kuulus lugu "Mäed nagu valged elevandid"), kus jutustuse põhilisest teemast ei räägita mitte sõnagi. Kogu see pinge, mis kuhjub siinse "elevandi" ümber, on vaimustavalt edasi antud. Andekas on ka selle jutu paigutamine antoloogia lõppu, sest paremat ankrut kogu kontseptsiooni kinnistamiseks oleks raske valida.
 
Ohtlikkuse tase: seda juttu saab lugeda väga erinevatel viisidel ohtlikuna, vähemalt senikaua kui seksuaalsus eksisteerib.
 
Kui hinnata antoloogiat tervikuna, siis on selle "piiranguteta kirjutamise" kuulsusel kindlasti omajagu väga spetsiifilist ajaloolist elementi. Kui viis aastat varem võis ulmekirjanikel neid piire tõesti rohkem ees olla, siis oli keskkond ka juba samal ajal nii kiires muutumises, et veel viis aastat hiljem ilmunud jätku-antoloogia "Again, Dangerous Visions" oli küll hea sisuga kuid ei üllatanud enam kedagi.
 
Tegelikult on valik siin ka palju mitmekesisem, kui ainult kuulsuse järgi arvata võiks. Ellison oli ühest küljest siin selle ohtlikkuse teemale rõhudes ehk osava müügimehe rollis, kuid koostajana teadis ta kindlasti, et tegelikult ei olegi võimalik ühte antoloogiat ainult ühte tüüpi juttudest koostada, sest siis ei jõuaks keegi seda lugeda. Mitmekesisus nii teemade, stiilide kui ka tooni poolest on siin just vooruseks.
 
Ning tegelikult on lood ka praeguseks ajaks päris hästi vastu pidanud. Peale Philip José Farmeri lühiromaani ei ole siin ühtegi otseselt nõrka või viletsat lugu - ja isegi tolle puhul näen ma selgelt, kuidas see võiks teatud lugejale väga meeldida (Hugo auhind ka tõestab seda). Paljud lood on oma tähenduses muutunud, osasid saab lugeda ja mõtestada teistmoodi, kuid nii võibki ju kirjanduses juhtuda.
 
Lõpuks võib veelkord kinnitada, et seda antoloogiat ei pea lugema kui kohustuslikku kirjandust tema ajaloolise väärtuse tõttu. Siin on ka praegu täielikke tipplugusid rohkem kui ma olen kuskil mujal kaante vahel näinud. Kuid lugejatele lisaks võiks siia raamatusse sisse vaadata ka kirjutamisega tegelejad, sest isegi amatööri pilgule paistab siin olevat inspiratsiooniks saadaval täiesti igihaljaid mõtteid ja võtteid.
 
Hinnang: 9/10 (hinne asjale iseeneses, ilma kirjandusloolise kihita) 
Teksti loeti inglise keeles

Carrie on õudus-ulmeromaan. Nimitegelane on noor tütarlaps, kes käib ühe Ameerika väikelinnakese keskkoolis. Oma usuhullust üksikema range käe all üksinda üles kasvanuna on tal maailmast natuke puudulikud teadmised ning lisaks peab ta kandma vanaaegses stiilis kombekat riietust. See kõik on temast teinud koolikaaslaste kiusualuse.
 
Kiusamise viimane ja kõige hullem juhtum leiab aset tüdrukute riietusruumis, kui Carrie'l esimest korda päevad hakkavad. Sellest saavad aga alguse kaks veidrat juhust - Carrie avastab endas üleloomuliku telekineetilise jõu ja üks ennast riietusruumis toimunu tõttu rohkem süüdi tundev tüdruk palub oma poiss-sõbral Carrie keskkooli lõpupeole kutsuda...
 
Ma pean alustuseks ütlema, et Kingi kuulsat esikromaani polnud ma varem lugenud (kuigi see on tõlkes juba ammuilma olemas). Sest noh - režissöör Brian De Palma väga hea 1976. aasta filmiversioon koos suurepärase Sissy Spacekiga peaosas on mul korduvalt nähtud. Samal põhjusel pole jõudnud tegelikult ka sama autori "Hiilgust" ette võtta.
 
Ning nüüd lugedes on mulje tegelikult väga positiivne, eriti just arvestades, et tegemist on esikromaaniga. Sest lühivormiga oli King selleks ajaks juba endale selge taseme välja kirjutanud (selle loomeperioodi jutte koondav "Öine vahetus" on täitsa lugemist väärt), aga arvestama peab, et romaan on natuke teist sorti ettevõtmine.
 
Mulle meeldib näiteks, kui efektiivselt siin leheruumi kasutatakse (ühe erandiga, millest hiljem). Algusest peale on paigas lugu suunavad tegelased, kelleks on tüdrukute kolmnurk: kiusatud Carrie, "hea tüdruk" Sue ja "halb tüdruk" Chris. Nende vastasmõju viib, nagu heale tragöödiale kohane, vääramatult katastroofini.
 
Siin võib kindlasti ette kujutada ka Kingi naise Tabitha suunavat kätt, ilma milleta selline tüdrukuteromaan vaevalt õnnestunud oleks. Samuti on mul hea meel lugeda Kingi teoseid ajast, kus ta veel oma toimetajaid kuulas ning ei venitanud igat viimast kui ideed minimaalselt 600-leheküljeliseks telliseks.
 
Sellega seoses ongi ehk vaja mainida teose kõige suuremat miinust, milleks on epistolaarses stiilis tegevuse vahele kiilutud väljavõtted hiljem asja uurima pandud komitee paberitest. Need on enamuses üsna tobedad ning loole millegi juurde andmise asemel lõhuvad need mõttetult teksti tempot ja voolavust. Ma ei imesta, et filmiversioonist need välja jäid.
 
Kuid kui need kohad natuke kiiremini edasi lehitseda, on selle romaani puhul tegemist ikkagi väga korraliku tükiga. Eriti annab loole juurde hea olustikupilt 70ndate alguse Ameerika väikelinnast koos asjaomase kõnepruugi ja muude pisidetailidega. Ning mulle meeldib alati, kui mõne teose sümbol on nii põhjalikult loosse sisse põimitud kui siin on veri.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Suurtest ulmekirjanikest rääkides ei tuleks Robert Silverbergi nimi tõenäoliselt jutuks päris esimeste hulgas – kuigi tegelikult võiks, arvestades tema loomingu märkimisväärset mahtu. Lisaks on imetlusväärne ka tema stabiilsus, Silverberg on kirjutanud pea katkematult 50ndatest kuni 2000ndateni ning võitnud kõik olulisemad ulmeauhinnad.
 
Seda kõike arvestades on teenimatult vähe tähelepanu saanud Silverbergi lühiproosa tõlkekogumike ilmumine, mis on väikeste vaheaegade järel Eesti lugejateni jõudnud juba 2016. aastast. See on olnud fänniprojekt sõna kõige paremas mõttes, sest tõlgete sari on olnud alates kureerimisest kuni konkreetsete lugude valikuni selle koostaja Raul Sulbi teha.
 
Omaette julgeks ja kompromissituks võtteks on nende kogumike juures koostaja lähenemine, mille järgi iseloomustab sarja iga köide autori mõnda erinevat loomeperioodi. Näiteks keskendub esimene köide ainult 50ndate väheväärtuslikule pulp-ulmele, mis tähendab, et selle taseme vahe teise, 60ndate tõsisemale perioodile keskenduva köitega on märkimisväärne.
 
Midagi sarnast võib öelda ka järgneva kahe köite kohta. 70ndate eksperimentaalsemale perioodile keskenduva kolmanda köite lugudes on nii selgeid õnnestumisi kui ka jutte, mida saab lugeda pigem katsetusteks. Käesolev, neljas köide "Lood Venia metsadest" koondab 80ndate küpse perioodi töid ja on meeldivalt ühtlase, tugeva tasemega.
 
1. Normaaljaotuse paremal nõlval 8/10
 
Millalgi tulevikus on leiutatud viis ajarändudeks minevikku, mida rikkad kasutavad lõbusõitudeks ajaloo pöördepunktide juurde. Kaks sellist ajarändurit kohtuvad Sarajevos ertshertsog Franz Ferdinandi mõrvamise juures ning jätkavad seejärel oma reise paarina. Kuid mõne aja pärast hakkab meest närima armukadedus ja ta plaanib ajarändude ühe reegli rikkumist.
 
Ajarännud on Silverbergi üks meelisteemasid ning kogumiku avalugu iseloomustabki autorit väga ehedalt, kuigi võib vaielda lõpplahenduse loogika üle. Vähemalt osaliselt on autor siinseid mõtteid ja teemasid edasi töötanud mõni aasta hiljem ilmunud ja veel paremas lühiromaanis "Teekond Bütsantsi".
 
2. Kesköötund palees 8/10
 
Meie aja maailmatsivilisatsioon on mingil hetkel kokku varisenud ning Ameerika Ühendriikide varemetele on tekkinud sadu tülitsevaid riigikesi. Peategelane, San Francisco keisririigi välisminister peab loos kohtuma Monterey vabariigi saadikuga, kes toob talle rahutust tekitavaid uudiseid.
 
Kuigi siin loos on eelkõige uute riikide kirjelduses mõningast musta huumorit, on see eelkõige siiski sügavalt melanhoolne olustikupilt tsivilisatsioonide haprusest. Silverberg viitab siin tekstis otseselt Rooma keisririigi temaatikale ning võrdlusi näiteks ajaloolise 3. sajandi kriisiga ei ole raske näha.
 
3. Mees, kes uitas ajas 6/10
 
Ühe kirjaniku juurde saabub veider väike vanahärra, kes palub ta abi oma mälestuste kirja panemiseks. Väidetavalt suudab vanahärra mõttejõul ajas liikuda, mida kirjanik ei usu, aga tema jutu paneb kirja sellegipoolest. Kuid lõpuks, natuke aega pärast vanahärra surma saab kirjanik salapärase ümbriku.
 
Tegemist on üsna lihtsa ajarännulooga, kus Silverberg kasutab mitmeid teistest lugudestki tuttavaid pildikesi. Siiski on see meeldivalt jutustatud ning lõpplahenduse mõte tõstab selle keskmisest tasemest kõrgemale.
 
4. Gianni 7/10
 
Leiutatud on viis asjade minevikust tänapäeva transportimiseks, kuid võimalused seda ajalugu rikkumata teha on piiratud. On algatatud suur pilootprojekt vaid 26-aastasena surnud Itaalia barokkhelilooja Giovanni Battista Pergolesi päästmiseks surivoodilt. Kuid mis saaks temast tulevikus?
 
On huvitav, et just muusika võib olla üks väiksematest Silverbergi meelisteemadest. See lugu pole päris nii hea kui Silverbergi ja Harlan Ellisoni ühiselt kirjutatud vaimustav "Laul, mida laulis zombi", kuid väga korralik on see sellegipoolest.
 
5. Šimpanside paavst 6/10
 
Grupp teadlasi on juba mõnda aega töötanud looduses ühe eriliselt intelligentse šimpansikarjaga, kellele nad on viipekeelt õpetanud. Šimpansid on hakanud inimesi mingit tüüpi jumalateks pidama – kuid mis juhtub siis, kui üks teadlastest jääb haigeks ja sureb?
 
See lugu on temaatiliselt hea, kuid teostuselt pisut liiga sirgjooneline – siin juhtuvad täpselt need asjad, mida teemat nähes ette arvata võib. Sarnane teema on autoril palju löövamalt ja lühidamalt lahendatud näiteks loos "Head uudised Vatikanist".
 
6. Thesme ja geirog 8/10
 
Majpoori-nimelise hiigelplaneedi on inimesed koloniseerinud juba ammu, kuid nüüd on lähikosmosest hakanud sinna saabuma ka teisi mõistuslikke liike. Nõnda kohtab isepäiselt kodulähedasse metsa kolinud tütarlaps Thesme sisalikulaadsete geirogide liiki kuuluvat Vismaani, kes on rännates jala murdnud.
 
Selle loo tegevus toimub autori ühe tuntuima ja ehk lugejasõbralikuima romaani "Lord Valentine's Castle" maailmas. Peab ütlema, et nimetatud romaani tunnetusega sobib see täiuslikult kokku ning alati on hea meel näha noortekirjanduse teemasid kasutavaid lugusid, mis tuletavad lõpuks meelde, et enamus noorte probleeme eksisteerivad ainult nende enda pea sees.
 
7. Jenniferi armuke 5/10
 
Loo peategelane on müügimees, kes käib tihti ärireisidel. Ühel hetkel hakkab talle tunduma, et tema naisel on armuke. Siiski, kui kavalalt ta ka ei püüaks oma naist ja oletatavat armukest vahele võtta, et õnnestu see tal kunagi – kuni ühe õhtuni.
 
Tänu Silverbergi kirjanikuoskustele on see jutustus täiesti loetav, kuid mingit meeldejäävamat mõtet siin ei leidu. Teiste juttude kõrval jääb see üheks nõrgemaks.
 
8. Nad pole meie vend 8/10
 
Ameerika kollektsionäär, kes armastab Mehhiko rahvakultuuri maske, juhatatakse sealkandis kogumisreisil olles ühte kolkakülasse, kus vanad kombed on väidetavalt veel täiesti elus. Sealses võõrastemajas aga peatub veel üks Ameerika turist, salapärane naisterahvas.
 
Siin on veidi üllatuslikult tegemist stiilipuhta õuduslooga, mis on Silverbergi loomingus haruldane, kuid teostatud on see väga hästi. Loosisesed viited Mehhiko surnutepäevale (Día de Muertos) võivad märkida ka kummardust Ameerika ulmeklassikule Ray Bradburyle, kes on seda temaatikat palju kasutanud.
 
9. Madu ja ookean, ookean ja madu 7/10
 
Peategelane on siin loos tavalist elu elada püüdev mees, kes on ka telepaat. Oma võimest pole tal mingit erilist kasu, pigem hoiab see teda ülejäänud inimestest teatavas eralduses. Kuni ühel päeval, saab ta telepaatilise sõnumi kelleltki teiselt.
 
Teema on siin taas hästi valitud, kuid muus osas liigub lugu üsna kindlat rada mööda. Sarnasest valdkonnast on autor kirjutanud ka imehea romaani "Dying inside", mis vaatab telepaatia-ideed palju nukrama pilguga.
 
10. Äravahetatud 9/10
 
Turistina Mehhikos püramiide vaatav ameeriklane tunneb hetkeks peapööritust. Seejärel tuleb tema juurde ta abikaasa, et viia ta tagasi hotelli. Probleemiks on ainult asjaolu, et peategelane pole abielus ning selles hotellis pole ta kunagi peatunud.
 
Silverberg on selle loo pühendanud teise Ameerika ulme suurkuju Philip K. Dicki mälestusele ning see näitab, kui oluline on selliste tribuutteoste puhul õige tunnetus. Erinevalt näiteks sarnasel viisil kuulsale ulmekirjanikule Roger Zelaznyle pühendatud loost "Call me Titan", ei viita siin jutustuse sisus Dickile eriti midagi, kuid viimasele iseloomulik painajalik atmosfäär on ilmselge ja lahendus isegi lohutum kui Dick oleks võinud ise kirjutada. See on selgelt kogumiku parim lugu.
 
11. Väärisasjad 7/10
 
Tulnukad on jõudnud Maale ning käivad siin nii lõbureisidel kui ka kauplemas, kusjuures eriti huvitavad neid kunstiesemed. Kunstiesemete müük tulnukatele on muidugi rangelt piiratud, kuid sellest hoolimata õitseb ulatuslik must kunstiturg. Nõnda tulnukatele kunsti müüv mees aga plaanib seekord küsida ühe maali eest erilist vahetuskaupa.
 
Hea lugu, mis puudutab nii majanduslikku kolonialismi kui seksuaalset enesehävituslikkust. Need mõlemad teemad on seotud ka näiteks ühe väga omanäolise ulmekirjaniku James Tiptree Jr. hästi sarnase, kuid veel löövama looga "And I Awoke and Found Me Here on the Cold Hill's Side", mis võib olla mõjutanud ka siinset lugu.
 
12. Sümbiont 6/10
 
Inimeste galaktilises sõjas ühe veidra tulnukarassi vastu kasutavad mõlemad pooled ulatuslikult bioloogilisi relvi. Aastaid hiljem kohtub üks endine sõdur kunagise relvavennaga, kes omal ajal nakatati lahingus tulnukate parasiitrelvaga.
 
Selle loo kohta on ka autor ise maininud, et see valmis tal väikese tagasivaatena oma 50ndate pulp-ulme perioodile ning mingis mõttes võikski seda sisult ja õhustikult võrrelda näiteks autori kunagise looga "Cutwoldi kütid". Sellisena võttes on see ka täiesti korralik lugu.
 
13. Gilgameš kõnnumaal 8/10
 
Põrgu on tõeliselt olemas ja see on lõputu kõnnumaa, mis ei saa kunagi täis. Terve inimajaloo jooksul on sinna saabunud kangelasi ja lurjuseid, kuningaid ja kirjanikke, kes kõik jätkavad lõputult sedasama, mida nad on eluajalgi teinud. Vanim neist kõigist, Uruki kuningas Gilgameš, on pärast aastatuhandeid sellest kõigest väsinud.
 
Tegemist on kogumiku ainsa auhinnatud looga (ulmekirjanduse tähtsaimaks auhinnaks peetav Hugo). Tõesti, kuigi teoreetiliselt tundub jaburana selline popurrii, kus esinevad näiteks kirjanik H. P. Lovecraft, doktor Albert Schweitzer ja legendaarne valitseja preester Johannes, paneb Silverberg selle toimima. Lugeja ei tohi kõike lihtsalt päris tõsiselt võtta.
 
14. Raudtäht 6/10
 
Neutrontähte uurima saadetud inimeste uurimislaev kohtub sihtpaika jõudes tulnukate uurimislaevaga. Nagu ilmneb, on viimasel oma seos tähe läheduses asunud hävinenud tsivilisatsiooniga, mille inimesed on just avastanud.
 
Tegemist on looga, mis autori märkuste järgi on algselt kirjutatud populaarteaduslikku raamatusse. Seda on oluline silmas pidada, sest lugu on küll täiesti korralik kuid väga palju enamat ei paku.
 
15. Mööda kiipi edasi ja edasi 6/10
 
Psühholoogi juurde tuuakse väga halvas seisukorras anorektiline poiss. Kui spetsialist on poisi lõpuks rääkima saanud, tunnistab too üles midagi veidrat – poiss nimelt näljutab ennast vabatahtlikult, et pääseda ligi arvutikiipide-tasemele.
 
Plusspunktid tuleb selles küberpungi-mõjutustega loos anda haiguse kujutamise ja loo üldiselt painava õhkkonna eest. Nende osavate valikute kõrval aga ei ole siin eriti palju enamat, mida välja tuua.
 
16. Võõral maal 5/10
 
20. sajandi lõpuaega saabub seltskond ajarändureid kaugelt tulevikust. Kuid kui üks neist kohalikku neiusse armub, tekib tal kohe dilemma, sest ta teab, miks nende seltskond parajasti just seda aega ja kohta külastab.
 
Autor on välja toonud, et selle loo on ta kirjutanud ühe esimese tuntuma naissoost ulmekirjaniku C. L. Moore'i loo "Vintage Season" töötlusena. Sellise mõttena on lugu muidugi kena, kuid kahjuks on teostus siin asjatult aeglane ja lohisev. Ka sisuliselt ei erine lugu väga kogumiku palju paremast avaloost "Normaaljaotuse paremal nõlval".
 
17. Lood Venia metsadest 8/10
 
Millalgi 27. sajandil pärast Rooma asutamist leiavad väikesed õde-venda Ülem-Pannoonia provintsis metsas mängides salapärase majakese, kus peidab end veider vanamees. Kuna Rooma keisrite kukutamisest on möödas vaid inimpõlve jagu aastaid ja Teise vabariigi võim pole veel iseenesestmõistetav, võib tegu olla poliitilise probleemiga mitte ainult kohalike jaoks, vaid ka palju suuremas pildis.
 
Alternatiivajaloolised jutustused maailmadest, kus Rooma impeerium on püsima jäänud, on ulmes üsna sagedasti kasutatav teema, vaadates tagasi juba ulmekirjanik Murray Leinsteri teedrajavale lühiromaanile "Sidewise in Time". Silverbergi variatsioon sellel teemal on väga hea ja sobib kenasti kogumikku lõpetama.
 
Kokkuvõttes peab tõdema, et tegemist on täpselt ühe sellise kogumikuga, mida võikski eeldada ühe tuntuima ulmekirjaniku stabiilsest ja küpsest loomeperioodist. Kui seda üldse kritiseerida, siis on siin ehk ühtlaselt tugeva töömaterjali kõrval natuke vähe selliseid tõeliselt säravaid lugusid nagu "Äravahetatud", mis jääksid märkimisväärselt kauemaks meelde.
 
Kuid on selge, et tegemist on teadliku valikuga. Paljud Silverbergi 80ndate lühiproosa tipud on juba tõlgitud – märkida tuleb lühiromaane "Saagu sõdur", "Teekond Bütsantsi", "Kodutee", "Salajane reisija" ja "Meid ootab Pimedus", mis on juba aastakümneid saadaval tänu mikrokirjastuse "Skarabeus" tööle. Olgugi, et nimetatutest mõne lisamine oleks kogumikku selgelt sobinud, tuleb hinnata ka tõlkevaliku laiendamist. See, et pärast järgmise köite ilmumist on meil omas keeles võimalik lugeda nii põhjalikku läbilõiget Robert Silverbergi loomingust, on tegelikult nagu väike ime.
 
Hinnang: 9/10 (siin sisaldub hinne mitte ainult konkreetsele kogumikule vaid ka kogu sarja projektile tervikuna).
Teksti loeti eesti keeles

"Hullumeelsuse mägedes" on õudus-ulmelugu, esitatud tagasivaatava jutustusena. Peategelaseks ja jutustajaks on geoloog William Dyer, üks Antarktika mägedesse puurimistöid tegema suundunud teadusliku ekspeditsiooni liikmetest.
 
Puurimistööde käigus avastab üks meeskond koopa, kus kivimisetete alt tulevad välja sadade miljonite aastate vanused senitundmatud olendid. Kuid enne, kui neid lähemalt uurida jõutakse, hävitavad tundmatud jõud kogu nende laagri.
 
Päästemeeskond, kelle koosseisus on ka Dyer, saab kohale jõudes ainult olukorda nentida. Kuid kuna üks hävitatud laagri meeskonnast on teadmata kadunud, nõustub Dyer koos ühe kaaslasega lendama kõrgemal mägedes asuvale platoole...
 
See on lugu, mida olen ise palju kordi lugenud ja kuulanud, peamiselt originaalis (see, et Lovecrafti tööd on autoriõiguse alt väljas, aitab nende levikule kõvasti kaasa). Silver Sära asjatundlik tõlge maakeelde rõõmustab mind muidugi ka.
 
Kuulamise poolelt arvan ma sealjuures, et enamus Lovecrafti töid sobivadki kõige paremini just kuulamiseks (või valjusti lugemiseks). Korralikult ja hingega välja hääldatud sõnal "blasfeemia" on hoopis teine mõju kui samal sõnal paberil.
 
See konkreetne lugu siin aga on isegi üsna kaine ja tagasihoidlik. Mingit suurt õudust ei maksa siit oodata ning see polegi loo mõte (klassikalisemat sorti õudust võib otsida näiteks autori nauditavast lühiloost "Olevus ukselävel").
 
Õudus on siin pigem eksistentsialistlikku laadi, mida ma üsna kõrgelt hindan. Esiteks inimkonna perspektiivist, kes ei kujuta kosmiliste tegelaste kõrval midagi enamat kui tühist liivakirpu. Teiseks aga veel laiemalt tsivilisatsioonide perspektiivist.
 
Sest ka inimkonnast mõõtmatult üle olevad tsivilisatsioonid lõpetavad siin kõik ühtemoodi. Kõrgajale järgneb mandumine ning mustadeks töödeks loodud (robot)orjade klass tõuseb varem või hiljem oma isandate vastu ja hävitab nad.
 
On tõenäoline, et Lovecraft on siin eeskujuna kasutanud Oswald Spengleri kuulsat teost "Õhtumaa allakäik", mis ilmus vähem kui kümme aastat varem. Siit on võimalik kätte saada selle kontsentreeritud versioon ja üldse mitte halvas mõttes.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles

Mehis Heinsaar on olnud Eesti üks parimaid ja huvitavamaid jutukirjutajaid juba üle kahekümne aasta. Samas on "Kadunud hõim" varasemate jutukogude kõrval alles tema teine täispikk romaan ning eelmine, "Artur Sandmani lugu" ei jätnud oma episoodilisusega vähemalt mulle erilist muljet.
 
Sellega võrreldes võib tõdeda, et "Kadunud hõim" on kirjutatud selgelt romaanivormis. On ka huvitav, kuidas romaan võtaks nagu ainest Heinsaare ühest esimeste hulgas ilmunud kuulsast lühijutust "Ilus Armin", kus teemad olid samuti võimukas naine ja kannibalism.
 
Üldisemalt paigutub "Kadunud hõim" aga üsna selgelt Eesti ulmes päris palju kasutatud alamžanri, mida kutsutakse nn etnoõuduseks. Selles pole ka ebatavaline võte panna peategelaseks mõni õnnetu rahvaluulekoguja – kohe tulevad sellistena meelde näiteks Indrek Hargla jutud "Kolmevaimukivi" ja "Meristepidu".
 
Heinsaare romaani peategelane on noormees, kes pärast ülikooli lõpetamist on jäänud pidetult Tartusse ringi triivima, töötades väikese osakoormusega kirjandusmuuseumis. Seal aga puutub ta kokku legendiga, mille järgi elab Soomaa läbipääsmatutes paikades juba iidsetest aegadest peale inimsööjate hõim.
 
Noormees haarab kinni võimalusest midagi avastada ja sellega leida oma elule mingi mõte ning suundub omal käel ja salaja asja uurima. Ähmaseid kuuldusi pidi liikudes jõuab ta lõpuks kogu maailmast eraldatud metsatallu. Talus võtab ta vastu noor neiu, kes teatab, et ta elab seal koos oma isaga, kuid viimast pole hetkel kodus ...
 
Peab ütlema, et Heinsaare romaan on mingites osades silmapaistvalt hästi õnnestunud. Kõhedust tekitavate elementide kasutamine on talle tuttav ka paljudest varem kirjutatud lugudest (kohe tuleb meelde nauditavalt jube lühiromaan "Ülikond") ja siingi romaanis tabab ta teatud momentides seda suurepäraselt.
 
Kõige enam on autor muidugi tuntud oma fabulismi poolest ja siin on see silmapaistev kahel viisil. Ühest küljest tuleb kiita taluperemehe järjest uskumatumaid jutustusi, mille kohta ei suuda isegi loo tegelased otsustada, kui palju tasub sellest tõsiselt võtta. Teisalt annavad romaanile tõelise värvi erinevate toitude kirjeldused.
 
Söömine on selles romaanis selgelt aukohal – seda mitte ainult lihtkirjelduste, vaid ka lõhnade, maitsete ja tekstuuride poolest, mis saavad autori keelekasutuses uskumatult elusaks. On päris julge võte kirjutada raamat inimesesöömisest ja teha sellest ood toidule, muutmata samas kõike seda lugejale vastikuks.
 
Kui teost kritiseerida, siis tuleb öelda, et tervik ei ole siiski veel päris ühtlane. Jutukirjutamise oskuse on Heinsaar väga täpseks lihvinud, kuid romaan ei saa koosneda ainult stseenidest. Nõnda võib siit leida kohmakavõitu üleminekuid jutustuse mõnest osast teise, mis ei haaku väga hästi toonilt ja viisilt.
 
Lisaks oleks mulle tegelikult rohkem meeldinud, kui reaalsus olekski jäänud taluperemehe fantastiliste ja kohati vastuoluliste jutustuste varju ning oleks jäänud vaid lugeja mõistatada, kui palju seal tõtt peitub. Selles osas oleks mõned stseenid loo lõpupoole võinud ehk pigem olla olemata.
 
Siiski on tervikuna tegemist selge õnnestumisega. Hea meel on näha, et autori püsivalt tugeva jutuloomingu kõrvale on tulnud nüüd näide ka üsna hästi õnnestunud romaanivormist. Lõpuks on tore ka see, et tulemust on juba märgatud ja romaan on kaasatud Tammsaare preemia nominentide hulka.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles

Doomsday Morning on düstoopiline ulmelugu. Millalgi 50ndatel on maha peetud tuumasõda (mida on hiljem hakatud kutsuma Viiepäevaseks sõjaks). Purustatud Ühendriigid ühendas pärast seda uuesti president Raleigh, kelle juhtimisel pöörduti tagasi 19. sajandi isolatsionismi.
 
Lugu algab 50 aastat hiljem. Kunagine kangelane president Raleigh on ikka veel president, kes formaalselt küll iga nelja aasta järel tagasi valitakse, kuid kes pole sisuliselt muud kui isevalitseja. Veel hullem, tema loodud sideagentuurist Communications US on saanud Comus-nimeline salapolitsei, mis kontrollib kõike ja kõiki.
 
Loo peategelaseks on endine näitleja ja lavastaja Howard Rohan, kes on pärast oma naise surma põhja käinud. Kuid ühel päeval tehakse talle ootamatu pakkumine. Nimelt on kõigi eest varjatud asjaolu, et Kalifornias on tekkinud keskvalitsuse vastu ulatuslik mäss. Rohan saab ülesandeks võtta üks teatritrupp ja sõita sellega kohapeale asja uurima...
 
Ma pean ütlema, et tegemist on ootamatult tugeva teosega - meenutades seda, kui ma lugesin Leigh Bracketti samuti düstoopilist romaani "The Long Tomorrow" ja olin ka väga positiivselt üllatunud. Võrreldes Bracketti pastoraalse düstoopiaga on Moore'i maailmaehituse pool aga ehk huvitavamgi.
 
Nimelt on siin võimalik ette kujutada sellist spetsiifiliselt ameerikalikku diktatuuri, mis on ehk inspireeritud president Franklin D. Roosevelti neljast ametiajast. Isegi mässajate viha ei ole siin suunatud mitte presidendi (keda enamus ikka veel kangelaseks peab) vaid aeglaselt absoluutse võimu omandanud salapolitsei ja selle juhi vastu.
 
Peategelane Rohan alustab natuke isegi steinbeckiliku tegelasena, kui ta töörentnikuna mööda Ameerikat rändab. Kuid kui ta sealt olukorrast välja tõmmatakse, tuleb temas väga kiiresti välja keegi, kelle armastus teatri vastu on ilmselge (teatrist rääkiv teema on ka üks asju, millest ma olen alati valmis lugema).
 
Kangelane pole Rohan samuti, pigem on tegu sügavalt konfliktse ja katkise antikangelasega. Tänu sellele on loos mitu huvitavat pööret nii tema suhetes oma uue teatritrupiga (kellest enamus on ka selgete omapäradega), mässajate ja salapolitseiga.
 
Kui üldse midagi kritiseerida, siis loo saladuslik superrelv tundus üsna lihtsakoelise lahendusena (kuigi idee loogika oli täiesti arusaadav). Samuti oli minu maitsele lõpplahenduse juures natuke liiga palju märulit, varasemad Rohani aeglased sisemonoloogid olid palju huvitavamad. Kuid suures pildis on need vaid väikesed puudused.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Desolation Road on maagiliste elementidega ulmelugu. Tegevus toimub kuskil täpselt määratlemata tulevikus Marsil, mille maasarnaseks muutmise protsess on küll veel pooleli, kuid suuremalt jaolt on planeet juba elamiskõlblik. Maalt tuuakse pidevalt laevadega inimesi juurde, kuid planeedi suures tühjuses on neil kõigil ees veel väga palju ruumi.
 
Sündmused algavad, kui ühes sealses kõrbes rändav doktor Alimantando jääb erinevate asjaolude kokku langemisel ühes tühjas kuid soodsas kohas kõrbet läbiva raudtee ääres paikseks ning annab oma elukohale nimeks "Desolation Road". Kuigi tegemist pole veel mingi asulaga, hakkab tema juurde raudteelt kogemata või põhjusega uut rahvast sattuma.
 
Põgenedes saabub härra Jericho, endine maffiaboss. Ränduritest perekond Mandella jääb paikseks, kui lapseootel naine peab seal ootamatult kaksikud ilmale tooma. Hulkur Rajandra Das visatakse just seal kohas rongist välja. Piloot Persis Tatterdemalion teeb hädamaandumise lähedal kõrbes. Keemik Mikal Margolis oma emaga ning tülitsevad perekonnad Stalinid ja Tenebraed tulevad maha vales peatuses...
 
Ma pean ütlema, et tegemist on üsna erilise looga. Mõned teised arvustajad on tõmmanud paralleele Gabriel García Márquezi kuulsa maagilise realismi romaaniga "Sada aastat üksildust", mis käsitleb Macondo küla ja Buendiate suguvõsa tõusu ja langust, kuid hoolimata selgetest mõjudest on McDonald lõpuks teinud ikkagi midagi hoopis teistsugust.
 
Siinset raamatut nimelt ei peaks lugema maagilise realismi alla. Taustaks on siin ikkagi puhas teaduslik SF ning maagilised elemendid on lihtsalt loojutustamise viisi teenistuses. Selles osas meenutab tulemus ehk kõige enam R. A. Lafferty mängulis-maagiliste viguritega jutte, mis sellest hoolimata on selgelt ulme põhivoolu osaks.
 
Kõige paremini sümboliseerib maagilise ja tehnilise osa lõikumist ehk Universumi Parima Snuukrimängija Limaal Mandella matšid ühelt poolt kuradi vastu ja teiselt poolt Marsi maasarnastamist juhtiva superarvuti vastu. Viimane mängib snuukrit surma mõistetud kurjategija inimkehast tehtud kaugjuhtimisega zombi abil.
 
Raamatu struktuur sobib selle kõigega üsna hästi. See algab tühja kõrbe ja ühe inimesega, kogudes seejärel lumepallina tegelasi ja mastaapi. Desolation Roadi linnakese teine ja kolmas põlvkond lahkub linnast, kuid seejärel naaseb, tuues endaga kaasa järjest enam ümbritsevat maailma. Suured jõud kasvavad ja satuvad vastasseisu ning endised sõbrad on sattunud erinevatele pooltele.
 
Selline lumepalliefekt on aga tegelikult ehk ka raamatu suurimaks puuduseks. Kuskil poole raamatu peal on tegelasi ja tegevusi nõnda palju kogunenud, et nende jälgimine on juba tõsiselt väsitav ja edasilugemine kogu sellest tulevärgist hoolimata pigem vaevaline. Kuni hakatakse jagama erinevaid lõpplahendusi, mis õnneks meenutavad alguse tugevust ja hea tuju jälle tagasi toovad.
 
Hinnang: 7/10  
Teksti loeti inglise keeles