Kasutajainfo

Mal Lewis Jones

Teosed

· Sever Gansovski ·

Den gneva

(jutt aastast 1964)

eesti keeles: «Raevu päev»
«Noorus» 1974; nr 1 – nr 2

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (7)

Vaat see on LUGU! Tõeline Lugu suure algustähega. Lugu, mida lugedes minul isiklikult tekkis sama küsimus, mis Lem ulmepamflette lugedes: KUST ta teadis, KUIDAS oskas ette näha? Võib-olla just see oskus, oskus ennustada linnulennu ja tolmukübemete liikumise järgi HOMSET teebki LIHTSALT kirjanikust HEA kirjaniku. Eriti just ulmekirjaniku. Millest on juttu? "Jälle me räägime inimesest", ütlevad Masinad Tehnikalaos Strugatskite jutus "Tigu nõlvakul". Jälle. See jutt on inimeseks olemisest, ilmselt siis INIMSUSEST? Kuskil, ühel kaugel maal, oli metsas labor. Laboris tehti geneetilisi eksperimente. Ja siis juhtus midagi. Eksperiment läks kontrolli alt välja. Ja looming jooksis laiali. Ei, mitte midagi hirmsat! Olid ju loomingu produktiks äärmiselt intelligentsed inimkarud (või karuinimesed?) otarkid. Äärmiselt intelligentsed. Suisa taibukad. Neid uuriti parlamendi ja inimõiguste ja ... ühesõnaga - igat masti komisjonides (nagu komisjone ilma vähe oleks!) ja leiti, et nad on kõigiti tublid, head ja korralikud. Nagu üks otark ütles: "Ma tunnen kõrgemat geomeetriat ja arvutan... kas ma pole siis inimene?" Tõepoolest - inimene mis inimene. Riided selga, mask koonule ja ... inimene mis inimene! Kurjad keeled isegi räägivad, et isegi väga mõne prominendi moodi... Aga eks kurjad keeled ürita alati laimata. Hea seegi, et neist mõned aeg-ajalt ära kaovad. Muidu mine tea, mis kokku latraksid! Ajavad rahva ärevusse. Ometi näitavad avaliku arvamuse uuringud, et sealsamuses metsas, kus otarke kõige rohkem elab ei tunne inimesed end millestki ohustatuna, läbisaamine otarkidega on hea. Ollakse vastastiku sallivad ja abivalmid. Mis siis, et otarkid on peamiselt lihasööjad- 50% karud ju! Mille üle te imestate? Aga kuuldused ikka roomavad ja roomavad... Et igasugu vaenulikele kõlakatele lõppu teha saadab Valitsus (demakraatlik, mitte mingi niisugune) kohale ühe (aja?)kirjaniku. Viimane peab tellimustööna kirjutama loo inimeste ja otarkide suhetest. Positivistliku. Ja rändabki sulerüütel koos kohaliku Metsnikuga otarkilaanes ringi. Paraku osutub tegelikus direktiividele mittevastavaks. :-((( Samm-sammult avaneb teistsugune tegelikkus. Farmerite pelglikud näod ja põiklevad vastused... Otarkide juurest naasnud veidrad lapsed... Loo lõpp on traagiline - Metsavaht tapetakse. Sihukene Lugu. Loo alltekst on nii selgelt nähtav, et selle loo avaldamiega kaasaegses Läänes tuleks vist rohkem löömist kui omaaegses N. Liidus. Mida siis öelda lõpetuseks? "Ta ei teadnud, et farmerid, saanud kuulda Metsniku surmast, mõistes, et nüüd ei kaitse neid mitte keegi... kaotanud viimase lootuse abile... kaevasid välja relvad." ("Raevu Päev").
Teksti loeti vene keeles

Head (ulme)kirjandust saab mõista nii ja naa... Gansovski antud lugu kuulub üliheade lugude hulka ning seda on võimalik tõlgitseda lõputult.

Tehti laboris karud arukateks... nüüd arvutavad, räägivad võõrkeeli ning söövad inimesi kah.

On üks ajakirjanik, loll ja ennasttäis... nagu nad ikka kipuvad olema. On metsavaht Meller — üksikvõitleja! Tal pole perekonda, pole maad, pole lapsi... tal on püss... temaga tuleb arvestada... otarkid arvestavad ja (vist isegi) kardavad. Sest lisaks kõigele laseb Meller kiirelt ja täpselt... täpne on ka tema inimese määratlus... otarkid sinna määratluse alla ei mahu.

Jutu motos küsib otark miski Komisjoni esimehelt, et kas nad pole inimesed, et mida inimesed neist enam oskavad... küsitaks Melleri käest... too vastaks, et otarkidel puudub oskus kaasa tunda... Isegi see tühine ajakirjanikunäru jõuab jutu lõpuks selle oskuseni ning hoolimata verisest ja surmalembelisest lõpust on jutus üsna elujaatav laeng.

Kummitama jäi aga hoopis Melleri suht triviaalne mõte, et kui meile saabuksid isegi miskid kaheksajalad Marsilt (vihje Wellsile ja Laginile), isegi siis leiduks inimesi, kes nendega kokku lepiksid ja koostööd teeksid...

Jutust on endises Nõukogude Liidus ka samanimeline film valminud: kui thriller on see suht vaadatav, aga filosoofia on seal üsna ära nüsitud ja silutud... üsna üheselt Lääne olude paljastamiseks.

Kahju!

Gansovski jättis otsad üsna lahti ning ameerika kriitik Algis Budrys oli 1968. aasta «Galaxy`s» üsna kindel: «Et hoolimata kummalistest pseudoinglise nimedest on tegu kriitikaga nõukogude korra pihta, sest kusagil maailmas ei eksisteeri kõrvuti hobutransport ja kõrgtehnoloogia.»

Vaat nii!

Lühidalt, kes tahab ennast pidada asjatundlikuks fänniks, see läheb nüüd siis lähiajal raamatukokku ning otsib üles 1974. aasta «Nooruse» kaks esimest numbrit... mäng väärib küünlaid!!!

1983. aastal tegi ajakiri «Uralski sledopõt» küsitluse vene fännide hulgas, et millised tekstid peaks esindama nõukogude ulmet võimalikus tõlkeantoloogias... «Raevu päev» oli lühijutu kategoorias ülekaalukas liider!

Ka tõlge on hea! Au ja kiitus kadunud Matti Vagale!!!

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Kunagi lapsepõlves sai vaimustuses oldud selle jutu järgi tehtud samanimelisest filmist. Seetõtu kartsin natuke - yldreeglina tundub sellises olukorras see, mida sa teisena loed/vaatad halvem. Kartused osutusid alusetuteks. Jutt on tõsiselt hea, ehkki teistugune kui tema järgi tehtud film.
Teksti loeti vene keeles

Tuttav lugu kõigile, kes juba 70-ndail Eestimaal ulmet lugesid. Tsiteeriksin teist (Jürkat painava kõrval) Melleri mõtet: "Aga nad ei tunne üldse elu. Ja seepärast ei oska nad kaasa tunda". Meller viitas siin noorele teadlasele Fiedlerile. Aforism, mis sobib iseloomustama paljusid poliitikuid, teadureid jne. Millest ka too alatine kollaboratsionismivõimalus ka kaheksajalgadega Marsilt. Jutule kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Karm ja eba6iglane lugu. Hoolimata oma maksimumhindest on kogu sisu väga kiivas ühele poole. Tegelt on muidugi 6igus hoopis lugupeet eelarvustajal Jyrkal, kes ytleb, et seda lugu oleks ehk ysna l6putult v6imalik m6testada. Ausalt öelda oleks minu jaoks i`le täpi peale pannud see, kui kasv6i natuke rohkem oleks valgustatud otarkide arusaamisi asjadest. Terakene kummaline tundub kiskajatest aretatud elukate puhul (mida karud siiski kahtlemata on) kaastunde ja mängureeglite puudumine. Erinevalt rohusööjatest on minu teada pea k6igil kiskjalistel oma nö "aukoodeks", mida järgitakse üsna järjekindlalt. Kannibalism kannibalismiks, mitte ei saa ma aru, miks seda alatihti teistele loomadele (v6i siis ulmekirjanduses ka teistele m6istuslikele olevustele) patuks pannakse, vaevalt et kellelegi on uudiseks ka inimese sellest patust mitte päris prii olemine. Ehk siis t6epoolest jutt inimestest ja inimsusest ja millele m6eldes l6peks isegi enam ehk ei olegi väga kerge eristada inimlooma otarkloomast ja yheselt öelda, et kes on 6igem.
Teksti loeti vene keeles

Mäletan et kunagi ammu (vähemalt viisteist aastat tagasi) oli mul plaanis eelarvustajate poolt mainitud 1974. aasta Nooruse numbrid kuskilt raamatukogust üles otsida ja loo eestikeelne tõlge läbi lugeda. Mingil põhjusel sellest kavast siiski asja ei saanud (ehkki teine Gansovski eesti keelde tõlgitud teos "Vincent van Gogh" sai Horisondist läbi loetud küll) ja ajapikku kadus "Raevu päev" mul meelest... kuni eestikeelse uustõlke ilmumiseni käesoleval aastal.
Jah, on hea lugu küll. Kerge vesternlikkus tuli 1964. aastast pärineva Vene autori loo puhul mõninga üllatusena, sobitudes samas tegevuse toimumisega "täpsustamata lääneriigis" (meenutades natuke Tiit Tarlapi loomingut). Tegevuskohast ja märulist olulisem on siiski arutlus otarkide inimlikkuse/ebainimlikkuse ning selle põhjal ka inimolemuse üle tervikuna. Need arutlused moodustavadki hoogsa seiklusjutuna vormistatud loo tuuma. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Tartu aastal 1920. Vabadussõda on läbi ja sõjavangist vabanenud minategelane naaseb koju, avastamaks, et ta vanemad on hispaania grippi surnud. Peiedel kuuleb noormees oma punase meelestatusega sugulastelt fjodorovismi ideede ja bolševike plaani kohta kõik kunagi elanud inimesed Nikolai Fjodorovi ideedele vastavalt ellu äratada. Edasised sündmused kulgevad teisiti kui meie ajaloos...
"Kõik äratatakse ellu" on segu alternatiivajaloost, sotsiaalsest teaduslikust fantastikast ja kristlikust müstikast, mis kasutab viimasel ajal ulmekirjanduses populaarseks muutunud 19. sajandi Vene filosoofi Nikolai Fjodorovi transhumanistlikku tulevikukontseptsiooni, sedapuhku pigem düstoopilise nurga alt. Heas kirjanduslikus stiilis kirjapandud ja põneva ideega lugu, natuke häiris ainult segane (ja justkui poolikuks jääv) lõpplahendus. Silma torkas ka see, et autor vältis elluäratamisprotsessi täpset kirjeldamist ja tekitas küsimuse, et kuidas see küll ammuste surnute, kellest ainult luud järel, puhul täpselt välja nägi.
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides postküberpunklugu lähituleviku Eestist, mille märksõnadena võiks mainida virtuaalreaalsust, unenäolisust, transhumanismi ja tuumasõda. Lühikeses loos on loodud tehnoloogiliselt üsna läbimõeldud tulevikumaailm, tekst on üsna tihedas stiilis kirja pandud ja sisaldab ootamatuid süžeekäänakuid. Maksimumhindes pole kahtlustki.
Teksti loeti eesti keeles

Lähitulevikus, kui inimkond jõudsalt Päikesesüsteemi hõivab, tuleb eestlastel originaalne ja morbiidne idee: ehitada mehitamata kosmoselaev-mausoleum nimega Toonela, paigutada selle pardale 300 hiljuti surnud inimest ning läkitada see igavesele teekonnale Päikesesüsteemist välja.
Veelgi kaugemas tulevikus on suur osa Toonelat puudutavatest andmetest hiiglasliku andmekustumiskatastroofi tõttu hävinud ja peamiseks spetsialistiks Toonelasse puutuva alal on Tartu Kirjandusmuuseumi folklorist Roomas Kingu, kelle teadmised põhinevad valdavalt rahvapärimusel. Seega on just Kingu isikuks, kes kutsutakse appi lahendama müstilist ja võimatut olukorda: objekt, mis ei saa olla midagi muud kui Toonela, on taas Maale lähenemas...
Põnevalt kirjapandud lugu, mis sündmustiku arenedes lugejale järjest uusi üllatusi pakub. Näha on ka teatud stiilimuutust Hargla loomingus, varasemate teoste lopsakad kirjeldused on asendunud kammerlikuma stiiliga. Autor pole enda loodud tulevikumaailma eriti detailselt lahti kirjutanud, ent lugeja saab toimuvast aimdust rohkete vihjete kaudu. Ka on autoril õnnestunud kirjutamine vastuolulisel teemal "Eestlased kosmoses" ilma, et see kuidagi kummaline tunduks. Hargla loomingule omaselt on "Toonela tagasitulekus" ka vihjeid nii tema varasemale loomingule kui ka kodumaisele ulmefändomile. 
Saatuse irooniana võib veel mainida asjaolu, et autor Eestile liigse internetiseerituse tõttu tulevikus aset leidvas andmekustumises eriti karmi saatust prognoosib ja Eesti riiki selle eest ka Roomas Kingu suu läbi kritiseerib. Irooniliseks muudab selle asjaolu loo ilmumine keset koroonakriisi, kus kõrge IT-tehnoloogia areng on meil aidanud just kriisiga paremini toime tulla. Vastava tsitaadi võib leida ka antoloogia "Ülestõusjad ja kodukäijad" esikaane siseküljelt - esimese raamatu, mille olen elu jooksul ostnud pakiautomaadi kaudu, kuna koroonakriis muul viisil ostmise võimatuks tegi. 
Teksti loeti eesti keeles

See natuke sentimentaalsevõitu lugu peaks vist žanriliselt postküberpungiks liigituma - lähituleviku ja virtuaalmaailma teemad, ent puudub düstoopiline element ning peategelasteks on nö. korralikud inimesed. 
Loperi loos kordub sama motiiv, mida on kasutanud ka näiteks Joel Jans - lähituleviku Tartu ja linnaserval paiknevassse hiiglaslikku ERM-i hoonesse rajatud Eesti kultuuriloo/mütoloogia teemaline virtuaalmaailm. Tekstis leiduvatest kliimamuutuse-teemalistest vihjetest võib järeldada, et selle tegevus toimub varemalt 2050. aasta paiku. Peategelaseks eakas ERM-i naistöötaja, kellel on Kungla-nimelise virtuaalmaailma sulgemise vastu võitlemiseks isiklik ja vägagi tugev põhjus...
Täitsa korralik jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Kui aastal 1989 täitus pool sajandit Asimovi esimese lühijutu ilmumisest, kirjutasid 17 ta ulmekirjanikust sõpra igaüks ühe loo, mille tegevus toimub Asimovi loodud ulmelistes maailmades. Nii sündis käesoleva antoloogia esialgne versioon. Kaheksa aastat hiljem, aastal 1997, mil Asimov oli juba surnud, täiendati seda antoloogiat kolme ta enda lemmiklooga ta loomingust ja rohkete järelehüüete ning mälestustega. Käesoleval aastal möödus Asimovi sünnist sada aastat ja sellega seoses ilmus antoloogia "Asumi sõbrad" 1997. aastast pärinev täiendatud variant ka eestikeelses tõlkes. 
Antoloogia lugusid eraldi olen juba arvustanud/hinnanud, nii et ega nende kohta palju rohkem öelda polegi. Ehk tasuks mainida, et nagu ka hiljutises Eesti autorite Asimovi-pastišše koondavas antoloogias "Isaac Asimov 100" oli "Asumi sõprades" minu maitse jaoks liiga vähe Asumit ja liiga palju roboteid. Psühhoajaloo teema on minu jaoks lihtsalt huvitavam kui robootikaseaduste paradokside teemalised mõttemängud. 
Päris huvitav oli ka antoloogia non-fictioni osa, mis sisaldab rohkelt teavet Asimovi isiku ja elukäigu ning eelmise sajandi USA ulmefändomite kohta laiemalt. Erilist äratundmisrõõmu pakkusid mulle Asimovi fotograafilise mälu kirjeldused ja liighea mäletamisega seotud rõõmud ning mured.
Antoloogia eestikeelse väljaaande puhul torkab silma kaks veidrat detaili. Esiteks on esikaanel raamatu autoriteks märgitud Isaac Asimov ja Martin H. Greenberg. Antoloogiatel pole autoreid, vaid koostajad, ja "Asumi sõprade" koostajaks ongi mainitud Greenberg, Asimovi enda autorlus selles antoloogias piirdub mainitud kolme jutu ja järelsõnaga. Teiseks puudub tiitellehel raamatu eesti keeles ilmumise aasta. 
Teksti loeti eesti keeles

Andri arvustusega üldiselt nõus. Teema (inimkonna juurte otsimine ülikauges tulevikus, kui mälestus Maast kui algplaneedist on kadunud) on ju äärmiselt huvitav, ent autor on suutnud selle esitada igavapoolse heietusena, mis koosneb peamiselt peategelase sisekaemustest ja tüütuvõitu dialoogidest. 
Sain taaskord selgemaks, et Cardi looming mu maitsega eriti ei sobi - peale "Enderi mängu" pole mul sellelt autorilt veel ühtki meeldivat teksti ette sattunud. 
Teksti loeti eesti keeles

Sarnaselt Andreasele pole ma loo aluseks olevat Asimovi juttu lugenud ning Clarke'i ja Baxteri "Kaugete päevade valgus" meenus ka mulle. Lisaks torkas silma kerge prohvetlikkus: 1989. aastal ilmunud loos oli mainitud Nõukogude Liidu lagunemist (muude riikide seas).
Aga segane ja hüplik jah... Võib-olla Asimovi looga tuttav olles jätaks parema mulje, ent praeguse seisuga tuleb hindeks "mitterahuldav".
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli see lugu esimene kokkupuude Maureen Birnbaumi (ja üldse Effingeri loominguga), samuti pole ma kunagi lugenud Asimovi "Nightfalli". Wikipediast selgus loo tausta uurides, et tegu on koomiliseks fantasyks liigituva jutuseeriaga, mille peakangelaseks erinevates ulmeteostes esinevates maailmades ringiseiklev mõõgavõitlejast neiu Maureen Birnbaumi, kes aeg-ajalt oma õnnetus abielus oleval sõbrannal Betsyl kutsumata külaliseks käib ja toda oma seiklustest laterdamisega tüütab. Birnbaumi lugudega mittetuttavate lugejate jaoks võib käesoleva loo lugemine antoloogiast "Asumi sõbrad" ilmselt parajalt segadust tekitada.
Aga üldiselt päris muhe tekst. Eriti torkab silma naisminategelas(t)e kasutamine meeskirjaniku poolt - riskantne võte, mis on minu meelest Effingeril päris hästi välja kukkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle päris meeldis. Turledove'i stiil erineb Asimovi "Asumi"-raamatute dialoogikesksest kammerlikkusest päris kõvasti ja ehkki loo tegevus toimub kauges tulevikus, on selles paras kogus Rooma impeeriumi languse aegset õhustikku. Nii et mõninga kõhkluse järel otsustasin maksimumhinde kasuks.
Teksti loeti eesti keeles

Suurimaks erinevuseks Asimovi stiilist on Sargenti loo puhul vast naispeategelase kasutamine ja kergelt feministlik alatoon. Ma ei kuulu lugejana vast päriselt käesoleva teksti sihtgruppi (tundub pigem noorteulme alla liigituvat), ent üldiselt päris sümpaatne tekst oma helgelt-optimistlikult mässulise alatooniga. Pluss tänaseks mõnevõrra aegunud ja seetõttu retrolikult mõjuv Malthuse katastroofi ohu teema...
Teksti loeti eesti keeles

Soome päritolu USA-s elava ja inglise keeles kirjutava ulmekirjaniku Hannu Rajaniemi romaani võiks žanriliselt liigitada alternatiivajalooliseks science-fantasyks. 
Teatavasti oli 20. sajandi alguses üsna populaarseks ajaviiteks spiritism - surnute hingedega suhtlemine meediumite kaudu. Rajaniemi kirjeldatud alternatiivmaailmas on spiritism saanud aga teadusliku aluse ja loodud side teispoolsuses paikneva Suvemaaga, mis on koduks surnute hingedele. Spiritism on segunenud tehnoloogia arenguga ja muutnud oluliselt 20. sajandi ajaloo kulgu. "Suvemaa" tegevus toimub valdavalt Londonis aastal 1938 ja on edasi antud spiooniloona, kusjuures Briti impeeriumi (mida valitseb Suvemaalt surnud kuninganna Victoria) põhivaenlaseks on kujunenud kunstlikult loodud jumalolendi valitsetav Nõukogude Liit. Hitlerist ega Kolmandast Reichist pole Rajaniemi romaanis sõnagu juttu, küll aga möllab (sarnaselt pärisajaloolegi) kolmekümnendate lõpu Hispaanias kodusõda, kus ristuvad Suurbritannia ja Nõukogude Liidu huvid. Luuretegevusse ja võimuvõitlusse on kaasatud nii elavate maailm kui ka Suvemaa. Romaani peategelaseks võib pidada Briti luureteenistuse SIS naistöötajat Rachel Moore'i, kes peab lisaks Nõukogude agentidele ja masinjumala eest Hispaaniasse pakku läinud stalinistidele tegelema ka oma kiuslike ülemuste ning kõikvõimalike isiklike probleemidega... 
"Suvemaa" üheks iseloomulikuks jooneks on tegevusmaailma kirjeldamise äärmine detailsus ja ideerohkus. Ehkki alternatiivajaloo ja üleloomuliku elemendi põiminine võib mõnedele ulmelugejatele kahtlase ideena tunduda, pole "Suvemaa" kindlasti üks neist romaanidest, kus näiteks Napoleoni sõdade ajastusse draakonid paigutatakse ja kogu muu tegevusmaailm samasuguseks jääb. Rajaniemi on detailselt ja põnevalt kirjeldanud nii neljamõõtmelist teispoolsust ning sealset eksootilist, ent samas kohati hämmastavalt maiste probleemidega kimpusolevat ühiskonda, maailmadevahelist suhtlust kui ka teadusliku spiritismi mõju maisele tehnoloogiale ja inimkäitumisele. Üks väike näide: Rajaniemi maailmas harrastavad Cambridge'i tudengid ülikoolihoonete tornidel ja katustel turnimist, kukuvad surnuks ning lõpetavad õpingud teispoolsuses viibides... kuna surmal pole pärast Suvemaa avastamist enam niikuinii mingisugust tähtsust. Hoogsa süžeega, ent samas äärmiselt tiheda tekstiga romaan on paksult täis erinevaid ajaloolisi ja kultuurilisi vihjeid (Suurbritannia peaministriks on näiteks Herbert West). 
"Suvemaa" on esimene eesti keelde tõlgitud Rajaniemi tekst ja ühtlasi mu esimene tutvus autori loominguga. Positiivne ja omapärane mulje jäi mulle sellest romaanist küll. 
Teksti loeti eesti keeles

Jah, see praeguseks peaaegu kuuekümne aasta vanune romaan meenutab tõesti Andry Weiri loomingut, seda küll 1961. aasta ja tollaste teadmiste kontekstis. Romaani ilmumisaastaks oli Kuu pinnal maandunud vaid mehitamata Luna-2, Apollo 11 lennuni jäi kaheksa aastat ja inimkonna teadmised Maa kaaslasest olid palju väiksemad kui näiteks teadmised Marsist Weiri "Marslase" ilmudes 2011. aastal. Seega mõjuvad Clarke'i Kuu-kirjeldused tänapäeval kohati üsna ebarealistlikult - kasvõi kuutolmu füüsikaliste omaduste kirjeldamise osas.
"Kuutolmu varing" tundub kohati kuivavõitu ja, nagu ülalpool öeldud, tänapäeval lugedes ka kergelt aegunud, ehkki lõpupoole kisub sündmustik  põnevamaks. "Linna ja tähtedega" ma seda romaani võrdlema kindlasti ei tõttaks, ent heatahtliku hinde "4-" teenib "Kuutolmu varing" mult siiski välja.
Romaani eestikeelses tõlkes võib leida paar veidrat "tõlkepärlit" - Jupiteri kuu Ganymede ja piiblikangelane Samson (eesti keeles on siiski tegu Ganymedese ja Simsoniga).
Teksti loeti eesti keeles