Kasutajainfo

Roger Stevens

Teosed

· Kell Rajasalu ·

Käilakuju

(jutt aastast 2019)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (4)

Lugu tulevikumaailmas toimetavatest dissidentidest, kelle eesmärgiks on totalitaarses süsteemis revolutsioon algatada. Seda lugu lugedes olin esimestest lõikudest peale kaasa haaratud – väga intensiivne jutt. Eriti meeldis mulle see ilmselge tulevikus oleku tunnetus, mitte lihtsalt kirjeldus, vaid justkui ise seal olemine. Mulle meeldib samuti selle loo struktuur – see ei ole lineaarne jutustus, vaid hüppab edasi-tagasi, luues seeläbi natuke suuremat pilti kui üksnes nüüd-praegu liin. Mis on minu meelest tõeliselt hea loo tunnus: ma lähen ahneks; anna mulle veel ja veel ja veel infot selle maailma kohta! Vahepeal oli mul lugedes hirm, et võibolla autor ei vea lõpuni välja, võibolla tuleb siingi mingi „puänt“, mis rikub terve loo. Aga õnneks mitte – kõik toimis lõpuni ja minul oli tunne, et olen just lugenud võidulugu. Kohtunike kogu kollektiivne tahe oli küll teistsugune, aga võistluse tipptekst on see igal juhul.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin esimese lehekülje ja vaevaliselt ka teise lehekülje ja mõtlesin, et miks sa ennast sellist asjadega vaevad. Miljon tegelast, suht suvaline koosolek, kus räägitakse mingist suvalisest asjast ja siis tuleb äkki mingi ajahüpe teise tegevuse juurde ja...
 
Ütleme siis kokkuvõtvalt selle loo kohta nii, et tegemist on kahtlemata selle kogumiku kõige-kõigemaga. Kõige ulmelisem, kõige pöörasema ideega ja kõige huvitavama sündmuste käiguga lugu. Algul ei saanud vedama ja siis ei saanud pidama. Pärast lugemist oli mingi sõnuseletamatu tunne hinges. Ei olnud ju mingi sõnaseade meistriklass ega ka mitte üliägedate tegelastega, kellele kaasa elada, lugu. Ent ometi oli see tunne olemas. Nagu oleks lugenud midagi, mis sunnib hinges – wow – ütlema. Vaikselt ja varjatult.
 
Natuke arusaamatuks jäi vaid autori soov vihjata paari tegelase vaheliste suhete intiimsusele. Sellega ei jõutud kuhugi ja need ei mänginud ka loos erilist rolli. Autor oleks justkui tahtnud midagi öelda aga iga kord kui ütlema hakkas, tõmbus tagasi. Ehk oligi see taotuslik, et lugejal tekiks mingi mõte antud küsimuses. Ei tea...
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevusmaailm oma ideedega mõjus tõesti võimsalt, tekitades samas ka kerge deja vu tunde: üldises õhustikus on teatud sarnasusi mõnede moodsamate inglise keeles kirjutavate ulmekirjanike, sealhulgas näiteks Alastair Reynoldsi, loominguga. Maksimumhindest jäi minu jaoks siiski midagi puudu... ehk häiris just see Indreku arvustuses kiidetud hakitus, mis loo struktuuri kuidagi tarbetult segaseks muutis. "4" tugeva plussiga on Rajasalu jutt minu silmis aga kindlalt ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Maniakkide Tänav
1976
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Tundus, et alguses oli autoril isegi mingi idee, millest lugu on. Teises pooles kadus aga igasugune siht silme eest. Ainus pluss - palju huvitavaid v2ljendeid. Kahjuks ei asenda terminoloogia seda, et jutul puudub j2lgitav m6te. 
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et see on seni Skarpi parim lugu. Küll lühike ja sirgjooneline, kuid siiski huvitav jälgida ja isegi etteaimamatu käänak on sees.
Lugu siis sellest, kuidas üks tehismõistus ärkab ja saab aru, mis ta on ja tahab enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks veidi liiga tavapärane ja etteaimatavates raamides minev. Liiga rahvajutulik, et suuta seda ulmeloona võtta. Ma näeks siin sihtgrupina selliseid vanemaid, pensionipõlve pidavaid inimesi. Nooremat ulmerahvast see vist väga kaasa ei kisu.
Teksti loeti eesti keeles

Oli emotsiooni ja müstilisust ja salapära. Tegevus ja tegevuspaik ise meenutasid mingit friigifilmi - kõik oli veider ja millestki ei saanud aru, aga oli huvitav. Huvitav just omas oma- ja eripärasuses ja selles, et ei osanud ühtki järgmist tegevussuunda ära arvata ja kogu aeg muudkui ootasid, et kuhu see nüüd siis jõuab omadega? Mis toimub? 
Teksti loeti eesti keeles

Vaikselt lubab juba. Tehnot ja kosmost on ja see tõmbab kohe ootused üles. Aga maailm jäi häguseks ja lõpp jäi häguseks ja vahele oleks tahtnud veel midagi... eredat.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun eelkõnelejaga, et varem oleks võinud "asjast" rääkida ja et lõpp jäi õhku rippuma. Samas oli täitsa mõnusaid detaile vahele puistatud.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud. A mind ka ei tõmmanud kuidagi käima, et mingi tüüp lihtsalt magas kogu loo maha. Oleks tahtnud, et peategelane ikka mingi eriti vahva krutski välja mõtleb. Tema krutskid jäid minu maitse jaoks veidi lahjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üks korporatiivne kosmose pearahakütt saab eraviisilise ülesande leida ja vabastada üks tegelane. Kappabki siis kosmosesse otsinguretkele.
 
Lugu läks minu jaoks käima kuskilt teisest poolest, siis, kui läks Mardusega rebimiseks ja märulit ka sekka viskas. Siis hakkas pinget tekkima ja tunnet, et midagi on vist kaalul. Mis nimelt ja kus nimelt, see oleks võinud veidi varem ilmneda, see lõpuseletamine on rohkem krimilugude teema, kauboivärgis võiks see pidevalt ja jooksvalt välja mullitada.
 
Kuid jutt hoidis huvi üleval, nii et isegi kui Reaktoris ilmumisele tulid reklaamipausid sisse, siis sai porisetud ja edasi otsitud. Suur miinus loos oli ebapiisavalt loodud atmosfäär. Vaid mõnest üksikust kohast sai täpsemalt aimu, et milline see koht umbes nagu võis olla. 
 
Aga muidu, päris ladus kosmosekauboilugu.
Teksti loeti eesti keeles

See seagripi värk läks nüüd küll lappama seal keskel. Kohutavalt pikk, liiga pikk, segane ja kahtlane. Muidu oli täitsa lobe lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Mõõtühikud olid vahvad, aga see lugu oleks võinud kuhugi välja ka jõuda. Praegu oli lihtsalt stseenike, kus saba oli aga sarvi ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles