Kasutajainfo

Roger Stevens

Teosed

· Joel Jans ·

Langtoni maailm

(jutt aastast 2019)
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-langtoni-maailm

ajakirjapublikatsioon: «Reaktor» nr 92 (mai 2019)
Hinne
Hindajaid
1
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (3)

Loo esialgne, lõputa versioon meenutas Lem'i Eedenit, kus pika tegevuse ja maailmakirjelduse peale kogu lugu lihtsalt paari lõiguga kokku pakitakse. Reaktorisse on jõudnud lõpuga lugu ja ma ei oskagi öelda, kas see lõpp on parem kui esialgne asjade kokku pakkimine või mitte. Ma arvan, et kui ma poleks alles hiljuti Eedenit lugenud, eelistaksin kindlasti Reaktorisse jõudnud lõpuga lugu.
 
Jutt ise aga on mõnusa kulgemisega retrovaimus sci-fi lugu, mille kogu olemus meenutab miskit arusaamatut sümbioosi Burroughsi Marsi printsessist ja lapsepõlve mälestustest esile ujuvast "Kolmanda planeedi saladusest". Mulle meeldib ja soovitan ka teistel lugeda. Jah - tegelikult tehkegi nii - lugege Marsi printsessi, Eedenit ning vaadake Kolmanda planeedi saladust ning seejärel lugege Langtoni maailma. Sobib sellesse nimistusse nagu rusikas silmaauku.
Teksti loeti eesti keeles

Langtoni nimeline planeet. Minajutustaja, kurikael Müller ja mingid suured monstrumid, kes jätavad endast maha mälustruktuure. Käib aktsioon nanomasinate üle ja ühe samas tähesüsteemis oleva maailma terraformimise teemal.

Algus on selles mõttes hea, et kohe selge - ulmejutt. Ei käi mingi hale olmeteemaline möga.

Kui mõelda võimalikule südamepahadusele ja oksendamisele skafandris, siis peaks olema a) miskid kemikaalid, mis viiks selle võimaluse nulli; b) miski toruots/huulik, millest kinni haarata ja otse sinna sisse oksendada

Vastupidiselt kuulujuttudele, ei taga kohvi lisamine jutu sisse lisapunkte :)

Üldiselt ei saaks nii võhiklik ja tuim tüüp nagu Müller üheski normaalses ühiskonnas tööd kosmosemissioonil. Ehk siis tema kohalolu põhjus on hoomatav kui mingi ideoloogiline sõnum, mida autor tahab selle klišeeliku tüübi abil esitada. Paraku kahandab selline "jutlustamine" jutu väärtust. Kui ma järele mõtlema hakkan, siis mulle tundub, et Mülleri näol on meil tegemist nii Joel Jansi kui Maniakkide Tänava nö tüüptegelasega, kes on suht samast kategooriast nagu nt Täionu jt, kes seiklevad „Mehitamata inimestes“. Selliste tegelaste ja nende toimetamiste pinnalt käivitubki palju viimasel ajal populaarseid diskussioone päti-, prole-, krahvi- jmt -ulme teemadel. Olgu – võib ju endale ette kujutada maailma, kus ongi kosmoselennud niisama tavalised kui meil täna taksosõit ja ilmselgelt pole ka iga roolikeeraja mitte see inimkonna kõige säravam pärl…

Teksti lugedes ei õnnestu mul siiski vältida üldmuljet, et mingi täiesti suvaline seltskond sehkendab planeedil: üks paneb nanod käima, teine ei viitsi vaadata, läheb hoopis süstiku juurde, kolmas tüdineb ka ära ja kõmbib tagasi jaama; peategelane töllerdab niisama platool ringi – ei mingit tegevuskava, ei mingit ohutustehnilist mõtlemist. Nagu oleks tegemist jalutuskäiguga pargis. Sellel kohal langes minu hinnang mitu pügalat.

Kui veel konkreetsetest asjadest rääkida, siis viiskümmend meetrit vabalangemist on selline, et ellu jäämiseks peab olema ikka mingi väga mõjuv põhjus, mitte lihtsalt "langtonlasele otsa kukkumine" – skafander üksi ei suuda sellises olukorras kedagi päästa. (Näiteks sillalt alla vette hüpates sooritavad inimesed enesetappe…) Siin oleks mingit tehno-mula selgitust tarvis minu veenmiseks.

Kui suuta üle vaadata selle vaheepisoodi veidrusest (inimsuhete ja dialoogide puisus, kunstlikkus, jaburus), siis tegelikult mulle meeldis ideena see langtonlaste kontseptsioon. Seda tuleks arendada kuidagi nii, et lugu isemuutuks ka tervikuna usutavamaks, tegelased rohkem päris inimesteks.

Jutuvõistlusele saadetud versiooniga võrrelduna on siin jutus mõningaid kosmeetilisi ja teisi päris olulisi muudatusi. Summaarselt on mõnisada sõna juures. Lõpp on uus – põhjalikum. Minu isiklik maitse, kuid mulle tunduks, et see jutt saaks parem kui siia nö rohkem liha luudele kasvatataks, veel rohkem inimeste motiive, sisekaemust, jutu sisusse puutuvate teemade üle arutelusid, sündmuste arengut kriisini, lahenduseni, miks mitte järgmise kriisi ja lõpliku puändini... Arvestades jutu (mulle tundub) suhteliselt suurt ambitsiooni võiks isegi kaaluda mõne väiksema kõrvalliini loomist ja sellega näiteks lühiromaani mahuni pürgimist. See muudaks tegelased rohkem päris inimesteks, kelle sehkendamised mulle korda läheksid.

Võrreldes võistutööga on liikumine minu hinnangul olnud kindlasti õiges suunas. Hindeks õige väikse mööndusega neli.

Teksti loeti eesti keeles
x
Maniakkide Tänav
1976
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Vimmakiskumine laevastiku siseselt kogub hoogu ja nüüd hakkavad omad keset vaenlase territooriumi ja meeleheitlikke võitlusi ühise vastase vastu, juba üksteist selga pussitama. Salapärase võõrrassi kuri käsi muutub üha karvasemaks ja on inimestevahelises sõjas sees sügavamal kui seni arvatud. Tegelased teevad ka omavahelistes suhetes tibusammu edasi ja seepärast ehk julgen ka talle kõrgema hinde panna. 
Teksti loeti inglise keeles

Armaada teekond läbi Sündikaadi territoriaalkosmose jätkub. Lahingud on põnevad. Armeesisesed kiskumised huvitavad. Taustal kumav tulnukate oht intrigeeriv. Tegelase isiklik elu on igav. Igav peamiselt seepärast, et tegelased on üsna staatilised ja korrutavad kogu aeg ühte ja sedasama juttu ja isegi mitte eri variatsioonides. See pani kannatuse vahepeal päris proovile, kuid kosmosesõda ise oli piisavalt huvitav, et võtan ette ka järgmise osa.
Teksti loeti inglise keeles

Kui muidu on militaarulmes valdavalt keskendutud ikka jalaväerühma rasketele võitlustele, siis seekord meeldiva erandina on peategelaseks kosmosearmaada juht, kes tõepoolest tegeleb ainult planeerimise ja lahingute üldjuhtimisega, ilma ise kordagi kellelegi kättpidi kallale minemata. Väga mõnus ja huvitavad kosmoselahingute kirjeldused.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu räägib kaptenist ja tema kosmoselaevast, kes peavad tegelema pikkadel üksildastel kosmosereisidel meeskonnas üleskerkivate kiimaliste tungide maandamisega. Ja hiljem siis ka kosmoselaeva omadega.
Väga vahva lugu, minu kaheldamatu lemmik 2020 aasta Erektorist. 
Teksti loeti eesti keeles

Oh sa püha ristike, ma polegi seda hinnanud. Parandan nüüd vea. On ju minu meelest tegu ühe Eesti ulme säravama tähtteosega :) Sihtgrupi jaoks muidugi.
Teksti loeti eesti keeles

Tundus, et alguses oli autoril isegi mingi idee, millest lugu on. Teises pooles kadus aga igasugune siht silme eest. Ainus pluss - palju huvitavaid v2ljendeid. Kahjuks ei asenda terminoloogia seda, et jutul puudub j2lgitav m6te. 
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et see on seni Skarpi parim lugu. Küll lühike ja sirgjooneline, kuid siiski huvitav jälgida ja isegi etteaimamatu käänak on sees.
Lugu siis sellest, kuidas üks tehismõistus ärkab ja saab aru, mis ta on ja tahab enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks veidi liiga tavapärane ja etteaimatavates raamides minev. Liiga rahvajutulik, et suuta seda ulmeloona võtta. Ma näeks siin sihtgrupina selliseid vanemaid, pensionipõlve pidavaid inimesi. Nooremat ulmerahvast see vist väga kaasa ei kisu.
Teksti loeti eesti keeles

Oli emotsiooni ja müstilisust ja salapära. Tegevus ja tegevuspaik ise meenutasid mingit friigifilmi - kõik oli veider ja millestki ei saanud aru, aga oli huvitav. Huvitav just omas oma- ja eripärasuses ja selles, et ei osanud ühtki järgmist tegevussuunda ära arvata ja kogu aeg muudkui ootasid, et kuhu see nüüd siis jõuab omadega? Mis toimub? 
Teksti loeti eesti keeles

Vaikselt lubab juba. Tehnot ja kosmost on ja see tõmbab kohe ootused üles. Aga maailm jäi häguseks ja lõpp jäi häguseks ja vahele oleks tahtnud veel midagi... eredat.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun eelkõnelejaga, et varem oleks võinud "asjast" rääkida ja et lõpp jäi õhku rippuma. Samas oli täitsa mõnusaid detaile vahele puistatud.
Teksti loeti eesti keeles