Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Roger Stevens

Teosed

· Jack McDevitt ·

Omega

(romaan aastast 2003)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
0
1
1
0
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (2)
Urmas Roolaid

Raamatu süžee on lihtne. Üks sarja esimese osa lõpust tuntuks saanud Omega-pilvedest on endale vist sihtmärgi leidnud. Inimesed uurivad asja ja leiavad, et Omega ongi avastanud mõistuslike olenditega planeedi. Nood planeedi asukad elavad küll meie mõistes alles antiikajas, aga on muidu igati vahvad tegelased. Ning et mõistuslikud olendid näivad kosmoses väga haruldased olevat, siis otsustab Akadeemia (autori ilmne viide NASAle) proovida neid pilve eest kaitsta.
Paar lähimat laeva saadetakse kohe planeedi juurde ning Maalt on abi lisaks tulemas, aga neil kulub kohalejõudmiseks kolmveerand aastat ja saabutaks vahetult enne pilve rünnakut. Seega peavad mõnel üsna juhuslikult kohale sattunud teadlasel tsivilisatsiooni päästmisega ise kuidagi hakkama saama

Planeeti asustavad aborigeenid ja nende tsivilisatsiooni kirjeldus ongi raamatu helgemaid tahke, kõik muu on üsna keskpärane värk.

Laias laastus võib öelda, et siiani on autor sarja raamatud pannud kokku kolme teemat kasutades ja nendega varieerides ning neid erinevate taustalugudega kokku sidudes. Teemad oleksid pikk kosmoselend ja inimeste omavahelised suhted selle vältel, teiseks seiklused mingil planeedil ja kolmandaks teemaks mingi eksootilise kaadervärgi ehitamine, erilise toimingu sooritamine äärmuslikes tingimustes.

Sarja esimene raamat oli seiklus planeedil ja lend, teine osa seiklus planeedil ja ehitamine, kolmas raamat peamiselt lend pluss veidi seiklust, neljas raamat lend, seiklus planeedil, ehitamine pluss sideaineks seekord lennu korraldamise ning juhtimise protsess.

Aga nagu ma juba sarja teise osa puhul ütlesin, et autori kirjeldus millegi meisterdamisest mulle eriti peale ei lähe ning ka selles osas oli see tüütu. Samuti oli selles osas lennuaegne sündmustik igav, pingevaba. Seiklused planeedil on jah ilmselt raamatu parim osa, igati loetav, kuid põnevust nappis sealgi ja ootamatuid sündmusepöördeid polnud üldse. Ja mida eriti huvitavat sai olla raamatut tervikuks siduvates vahepajatuses sellest, kuidas varasemast tuttavast kapten Hutchist on saanud Akadeemia ametnik koos oma bürokraadimuredega ja perekonnaeluga? Nojah, see et ta ilmselt Omega-pilvede otstarbe lõpuks ära arvab ja see päris ootamatuks osutub, on väike plussike küll.

Kokku annab see sarja siiani kõige kesisema raamatu. Tegemist on täiesti tavalise ajaviitelooga. Veidi argipäeva, veidi armastust, veidi seiklust ja põnevust – aga just nimelt veidi, magedaks jääb see lugu, pole ka kedagi, kellele tõeliselt kaasa elada. Raamat jättis üsna külmaks, ja hindeks nõrk kolm.
Teksti loeti vene keeles
Indrek Rüütel

Akadeemia sarja 4. raamat. Meeldis mulle kusjuures rohkem kui Deepsix. Ma saan täitsa aru, miks see raamat võib tunduda raske ja igav - sest tegelikult siin muid suuri probleeme polegi kui seesamune igavus, sest kogu detailirohke lugu asetub lugeja ette äärmiselt aeglaselt. On Omega-pilved - teada-tuntud fenomen Akadeemia-sarjas - mis kulgevad Galaktikas ringi, pärinedes kuskilt tuuma kandist; neil pilvedel on "kombeks" lukustuda geomeetrilistele kujunditele ja et reeglina loovad selliseid asju arenenud tsivilisatsioonid, siis mitmete aastatuhandete pikkuste intervallide tagant laekuvad Omega-pilved hävitavad planeetidel tsivilisatsioone. Teadaolevalt on üks selline Maa poole ka teel, kuid esmane ärevus on haihtunud, sest hinnanguliselt saabub see 900 aasta pärast - küll jõuab sellega tegeleda.
 
Seega on üks McDevitti peamisi sõnumeid siin teoses nagu nii mõneski teises, et inimkond ei tegele tõeliselt oluliste küsimustega, sest mingid (hetkel kriitilisena tunduvad) päevakajalised pisimured näivad palju tähtsamad ja nii võib väga vabalt juhtuda, et me sureme välja, sest ma ei tea - nt palju olulisem põlvkonna, paari pärast saabuvast (saabuda võivast) kliimakatastroofist tundub see, millise rallitiimi valib järgmiseks hooajaks Ott Tänak või kas Eesti peab vastu võtma 2, 20 või 200 Sahara-tagusest Aafrikast või Süüriast või Afgaanist pärit perekonda... Või kas jätkusuutlikuks metsaraie mahuks Eestis on 8, 10  või 12 milj.tm? Läks päevakajaliseks poliit-halaks.
 
Kui avastatakse üks juhtumisi täitsa tore intelligente seltskond kauges maailmas, millele antakse nimeks Lookout, asub Akadeemia varasemast tuntud Hutchinsi juhtimisel päästemissioonile. Sest Omega-pilv on selle maailma "sihikule võtnud" ja neil pole luksust, et katastroofini oleks 9 sajandit. Pigem nagu 9 kuud. Püütakse välja nuputada moodust, kuidas Omega-pilve kõrvale juhtida või hävitada. Tehakse jälle tõsise(ma)id pingutusi üldse selle fenomeni mõistmiseks ja proovitakse tundma õppida avastatud tsivilisatsiooni, et plaan B või isegi C käigus päästa neist niipaljud kui saab, päästa nende tsivilisatsioon, isegi kui paljud saabuvas katastroofis hukkuksid. 
 
Nagu ikka on osad tegelased mõnusalt inimlikud ja tahavad aidata, sest nii on hea ja õige. Teised on sigudikest teadlased, kel pole sooja ega külma goomphadeks nimetatud tulnukatest, vaid nad on asjast huvitatud ainult puht-akadeemilisest vaatenurgast. Mis kõige kurvem, siis tundub, et ametkondi-poliitikuid paneb liikuma üksnes ainus mure: kui asjad kehvasti lähevad, siis ei taheta, et ventilaatori poolt laiali pillutud sitt nende kuuerevääri määriks ja neist meedias halb mulje jääks. Ei taheta olla süüdi. 
 
McDevitt suudab minu hinnangul vältida jutlustamist, aga ometi võib nii paljusid viimasel paaril, kolmel kümndendil (ja ilmselt varemgi) aset leidnud ulatuslikku kriisi kõrvutada siin kuvatuga.
 
Tegelikult pole Hutch teoses üldse peategelane. Tegelasi on palju, tähtsamaid ja vähem olulisi, sh tulnukaid. Kui üldse kedagi esile tõsta siis on nendeks minu jaoks kaks tüüpi: Digger ja Kellie, kes suurema osa ajast asjatavad Lookout'il ringi kui antropoloogid ja üritavad anda endast olemasolevate vahendite juures parimat, et teha ettevalmistusi päästemissiooni õnnestumiseks. 
 
Nagu eelnevas arvustuses viidatud, siis goomphade kultuuri kirjeldused on üks helgemaid momente teoses. Nagu enamik minu hinnanguid McDevittile, arvan siingi, et kui olnuks lühem ja tempokam, olnuks parem. Aga samas pole see teos tüüpiliselt nt Benedicti sarjale oma olemuselt detektiiviromaan, vaid pigem tekkib kohati tunne justkui loeks mingit teksti raamatusarjast Maailm ja mõnda. Reisikiri.
 
Erinevalt Deepsix'ist, mida lugedes oli pidevalt tunne, et no ei saa olla olemas sellist hulka ebaõnne, siin mõned asjad lähevad õnneks, teised mitte. Laias laastus siiski positiivne teos, vürtsitatud mõningase ängistuse ja murelikkusega.
Teksti loeti inglise keeles
x
Indrek Rüütel
1978
Kasutaja rollid edit_authors
edit_tags
edit_books
Viimased 25 arvustused:
Indrek Rüütel

Mant tõmbas mu osavasti „lõksu“ – Ats, Helina ja kassipoeg – no mis saaks sellise kenakese alguse juures valesti minna. Ja kui siis veel Atsi sõbraliku olemise pealt „mask maha langeb“, on intriig ka õhku visatud. Ja oh seda üllatust – korraga sattun kokku meenutusega vanast tuttavast – deemon Pasdefist, keda tutvustati loos „Ärge avage kirste“. Ma olen juba autoril nö peos ja loen põnevusega edasi, mis möll siis nüüd lahti peaks minema?
 
Noh – kapitäis karpe kassidega, kuse- ja laibalehka on siin omajagu. Natuke maagiat kah. Ilmselt ei ole see lugu sobilik nõrganärvilistele ja kassiarmastajatele...
 
Lugu siis sellest, kuidas Ats peab võitu saama järjekordsest deemonist. Ja mõni üllatus on samuti varuks. Nagu Mandile kombeks: kui juba jalg on gaasipedaalile vajutatud, siis surutakse see kasvõi läbi põranda, võidukalt lõpuni välja. Hullu moodi tahaks viriseda, aga eriti ei oskagi... Noh – sarnaselt looga „Ärge avage kirste“ on deemonile mingi jabur nimi välja mõeldud – Sooru, kõlab ka poole kohaga nagu mingi räämas kõutsi hellitusnimi, mitte miski vägeva ja ohtliku deemon-eluka aukartustäratav nimi. Ja nüüd on juba see tunne, et olen lugenud kangelase saamislugu (eelmine oli justkui eellugu), millele nüüd peaks siis järgnema seriaal „Ats ja Helina – maavillased deemonikütid“ või midagi sellest repertuaarist. 
 
PS. Ma olen ilmselgelt koerainimene... Aga midagi on nendes viimase aja kassilugudes :D
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Sihuke paraja kiiksuga jutt. Lihtsam on ilmselt öelda, millega ma rahul ei ole. Ei ole rahul sellega, et jutt on läbivalt selline natuke umbmäärane, muudkui vihjab ja vihjab. Esimeste lõikude juures balansseerin parasjagu sellel piiril, et kas mittemeeldimine on nii suur, et jätan pooleli või pole veel päris nii suur ja loen edasi. Siis kuskil umbes kolmandiku peal enam ei taha pooleli jätta – huvitav hakkas. Nii lühikese jutu puhul võiks huvitav hakata esimestest lausetest peale. Ja noh – ausaltöeldes pettis autor mind päris hästi ära. Selle eest plusspunktid. Ma ei saa ilma liigselt sisu ja üllatust reetmata rohkemat öelda, kuid ma tõesti ei arvanud, et siin on see lugu jälle siis. Ja siis veel teist korda pettis autor mind ka ära – ehk siis mina sain kaks üllatust.   
 
Spoilerdamata on suht-koht raske midagi sisust rääkida. Lugema peaks. Aga olgu siis öeldud niipaljukest, et tegemist on jutuga, mis antakte edasi ühe neljajalgse eluka perspektiivist. Aga mitte ainult.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

„Kelle kehas“ on krimiõudukas. See oli üks esimesi lugusid, mida jutuvõistluse töödest lugesin ja esimesi, mille juures tekkis tunne, et sooh – võibolla ei olegi see lugemine nii lootusetult jube töö kui ma kartsin? (Hirmud olid suured ja seejärel positiivne emotsioon suur ja üldse palju suuri tundeid ja palju sõnu jne.) Minu meelest on see päris nutikas jutt, kus võibolla õige veidi-veidi jääb vajaka keskse idee nö töömehhanismi selgitustest. Kõik on lihtsalt nii seepärast, et autorile tundus nii õige ja hea. Seda võib ka nii vaadelda, et vähe ulmet, rohkelt sürrealismi.
 
Hästi teravalt tahaks kritiseerida kaht nüanssi tekstis – esiteks 4-promillise joobega ei kakle keegi enam niiväga. Olgu, ulmeloos pole võimatu, et see kuulub mingi X-faktori hulka, psiivõime kui soovite. Aga siis tuleks sellele tegurile mingi kaalukeel anda. Kui see tähistab lihtsalt „maani täis“ seisundit, siis on autor lubanud endale kahetsusväärse libastumise. Teine teema on puhtalt keeleline, mis õnneks on Reaktori keeletoimetuse kangelasliku töö tulemusel likvideeritud. Originaalis oli siin tekstis ’seeriamõrvar’ mitte ’sarimõrvar’. Samuti oli tundmatu naise asemel kasutatud väljendit Jane Doe. See, et ma need konkreetsed näited keelekasutusest välja otsin, ei ole mitte autori hurjutamiseks (minupoolest vt lõpust punktiskoori tekstile kui tunned, et ma vajan rehabiliteerimist), vaid on õppekoht. Need kaks terminit on näited eestikeelsest lugemispeetusest koosmõjus Hollywoodi toodangu üledoosiga. Ja keeletoimetajad on kusjuures mulle öelnud, et ma puistan uljalt anglitsisme (ma ise enamasti ei saa sellest aru, sest eesti keeles sõnade järjekord ju tähtis pole eriti, eksole) ja teistes kohtades olen pidanud võtma teadmiseks kriitika, et mu jutt on nagu filmistsenaarium või väga filmilik. Selle välja toomise mõte on illustreerida asjaolu, et ma pole ise midagi „puhas poiss“ selles samas keelereostamises, mida siin kritiseerin; tegemist on meie kultuurmaastikku rängalt laastava epideemiaga, mis – väikerahva staatust arvestades – on ajalooline paratamatus, millega võitlemiseks võibolla väga palju vahendeid polegi...
 
Vaatan oma märkmeid kevadise lugemise ajast ja sealt leian: lõpus oleks ikkagi veidi tahtnud mingitki selgitust, kuidas see kõik toimida võiks – olgu või mingit demonoloogiat või kvantvärki või tont-teab-mis-parateadust. Hetkel on jutt täitsa hea, meeleolukas, ilma liigse ballastita, kuid kõik on lihtsalt nii nagu on, sest autor arvab sedasi hea olevat. Sürreaalne on see lugu pigemini, mitte ulme.
 
Nüüd on siis ära avaldatud ja mul on hea meel.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Õudusjutt ühest kirikust päästetud preestri käes olnud kirstust välja pääsenud kurjast vaimust ja mis kõik edasi sai… Tänavale omaselt tempokas jutt, ei mingit ülearust möla, kõik käib siuh-säuhh, pika sammuga ja lugejale ei anta õieti korraks hingegi tõmmata.
 
Mida heidaks tekstile ette? Alustuseks deemoni nimi Pasdefi – Eestimaises setingus jutu puhul oodanuks kasvõi midagi kodukootut. Ei suuda mina sellest mingit tähendust välja lugeda. Aga deemonite nimed reeglina ikka tähendavad midagi. Nõid korra justkui vihjab, et Pasdefi tähendab „kurja saatust“, aga no ei saa mina aru, mispidi eesti, vene, ladina või mõnes surimuri-keeles Pasdef võrduks kurja saatusega. Ja siis tegelikult ilmselt keeletoimetuslik probleem – on’s see nimi siis Pasdef või Pasdefi? Kohati jääb mulje, et nimetavas käändes käivad tekstist läbi mõlemad. Siis kõik see triangel-aktsioon, mis seal toimub… Väga lihtsalt käib kõik see deemoniga võitlus neil. Korraks ka ei tekki tunnet, et asi on jama, peategelased ehk ei pääsegi. Ja ausalt öeldes – Ivo on ikka üks rõlge molkus küll kui saadab deemoni oma paarimehele kraesse. Sealt maalt on mul raske talle kaasa elada. Leian end lootmas, et tegelikult saaks ta ise täpselt seda, mida teisele korraldas. Mis hea pärast peaks tema pääsema? Et kui tahab olla õudusjutt, siis happy end ei sobi mingist asendist.
 
Veel häiris mind see, et suur osa dialoogist ei sisaldanud viiteid sellele, kes mida ütles. Nõus – see muudaks teksti natuke aeglasemaks, kohmakamaks. Aga võimalik, et ka kiirustamisega üle pingutamine tekitabki pigem sellise B-kategooria madina mulje – õudus mõjukski õudsemalt kui antaks aega atra sättida, krutitaks pinget, loodaks õhustikku, oleks pöördeid ja ootamatu lõpplahendus jne.
 
Arusaadavalt on tegemist kohendatud tekstiga kuskilt kaugminevikust, aga kui juba hakata vana asja meelde tuletama, siis selleks, et lugejale silmad pähe jääks, võiks natuke rohkem 21.sajandisse seda lugu tuua.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Lugu, mida ma kvalifitseeriksin kui sotsiaalset satiiri. Samuti võiks seda lahterdada nn tuumapungiks. Perekond sõidab Californiast New Yorki muuseumi külastama. Ees ootab üllatus. Lühike, hoogne tekst, natuke anekdoodi tunnustega. Kuigi kui tõsiselt järele mõelda, siis on see vägagi sünge ja morbiidne maailm, mis lugejani tuuakse.
 
See anekdootlikkus ja mingi kohati täiesti ajuvaba (ülevõlli) jantimise kokku kirjutamine on Joel Jansi loomingus (niipaljukest kui ma seda lugenud olen) üks kandvamaid elemente. Head ja lahedat nalja on raske kokku kirjutada – seda toredam, kui see õnnestub. Jüri Kallase osalus-määra ei oska välja destilleerida, mitte et peakski. Küllap autorid jagavad tunnustuse kahepeale ilusti, sõbralikult ära.
 
Kui millegi kallal üldse iriseda tahaks, siis ikka jätkuvalt selle üle, et heade lugude juures on kange tahtmine maailm-ja-mõnda teemal rohkem saada, kui pakutakse.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Tuleb tunnustada autori püüdlust jutustada suure ambitsiooniga pikka lugu. 12+ tuhat sõna ja Reaktori versioonis on veel mõnisada lisandunud. Lugu ise on siis sellest, kuidas inimkonnal on tekkinud kontakt võõrtsivilisatsiooniga kosmosest ja toimub esimene ekspeditsioon nende võõraste kodumaailma.
 
Esimene emotsioon on, et mis tõeliselt nõme pealkiri on jutule pandud. Ei teagi, miks see nii mõjub... Lihtsalt. Mina ei suuda teksti sisusse niivõrd süüvida, et ma selle tähenduslikkusest aru saaksin – isegi arvestades, et märksõna käib jutust läbi.
 
Jutt on suht ladusalt kirjutatud. Võibolla õige veidi on selline venitamise maik man, kuidagi intensiivsem või tempokam oleks parem. Minu mõte võistlustöö lugemise aja oli: tasuks üle vaadata selle mõttega, kas saab midagi välja visata, mis päriselt oluline pole. Paraku väidab minu tekstiredaktor, et jutu algusesse on Reaktori versioonis tublisti sõnu lisatud ehk siis tempot on veelgi maha krutitud.
·Faktidest – on Amazonase jõgi ja on selle piirkonna geograafiline nimetus Amasoonia. Ei ole sellist asja nagu „vihmapilved Amazoni kohal“. Kui just ei peeta silmas sellenimelise firma peakorterit – kontekst siiski välistab selle võimaluse.
 
Omaette küsimus on, kas kontaktist maavälise eluga õnnestuks parima tahtmisegi korral vaikida mitu aastat...? Asjaolu, et Wikileaksid jmt pole suutnud senimaani paljastada mingit valitsuste vandenõud reptiilsete tulnukatega koostöö varjamisest viitab minu meelest eeskätt sellele, et taolist vandenõud lihtsalt pole olemas. Antud teemal kõige usutavam põnevus/ulmejutt keskenduks eeskätt sellele, kuidas vandenõu paljastatakse.
 
Välise nimel Jõur võiks olla ka mingi tähendus. (Hea küsimus üldse – miks ’välised’, mitte lihtsalt ’tulnukad’?) Point selles, et hetkel kõlab see väga eestipäraselt – aga miks peaks? Lihtsalt tingituna autori suvast ja/või suutmatusest midagi teistsugust välja mõelda? Samas on autor näiteks võtnud vaevaks estronaudi olemasolu selgitada – see ei ole asi iseenesest, vaid asi loogilise põhjusega.
·Kirstu pardal oleva pommi teema kipub veidi võssa kiskuma – esiteks, miks pidanuks Jõur sellest teadma ja delikaatselt vaikima? See oli selge usaldamatuse tunnus. Teiseks – mehhaaniline süütemehhanism kõlab ikka tõsise arhaismina. Olgu siis juba 'päästik' – praegu mõtlen lugedes mustast ümarast kerast, mille ühest otsast vaatab välja süütenöör ja siis paneb Road Runner sellele tule otsa, et Koiott õhku lasta...
 
Tegelikult on esimene ca 1/2 jutust üks suur infodump ja midagi õieti ei toimu.
 
Nii pika teksti puhul oleks juba peatükkideks jagamisest abi. See on muidugi minu täiesti personaalne kiiks – on ju terveid kõrgelt tunnustatud romaanegi, mille struktuuris pole peatükkidest ja osadest halligi.
 
Kogu see Oliveri kõhklus, mis neist saab kui nad Väliste kodumaailma jõuavad, ei mõju veenvalt. Iga intelligentne tsivilisatsioon, mis saadab välja uurimisjaamu, annaks nende "piloodile" ka mingisugusedki volitused terviku eest kõnelemiseks. Vastasel juhul poleks kontaktil ju suur mõtetki... Või noh, mingil hetkel tundus see teema kuidagi totter.
Täiesti lambist mainitakse teksti keskpaigas, et kuskil galaktikas luusib ringi mingi paha/kuri tsivilisatsioon (kas siit aimub Bobverse'i mõjutusi?) ja siis jäetakse see kontseptsioon tükiks ajaks unarusse.
 
Loo teises pooles kruvitakse pinget üles, on konflikte, tekkib nö kriis ja jõutakse selle lahenduseni.
 
Minu jaoks on suurimaks probleemiks loole valitud lõpplahendus. Olgu – ma saan aru, et võib küll jah niimoodi ka, võibolla annabki mingi olulise reaalsuse nüansi juurde. Aga... Ma olen siiski väga pettunud! Minu jaoks tegi see tühiseks suure osa sellest eelnenud headusest. Et noh – pole nagu „see päris“ enam.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Jutt Eestist Austraaliasse UFO-sid otsima läinud tüüpidest. Minu esimene emotsioon seda juttu lugema asudes oli, et UFO-kütid ei sisenda enesekindlust "hea ulme" osas.
 
Esimene ca 1/3loost on lihtsalt kulgemine kuskil Austraalia tühermaal - mida pole on ulme. See iseloomustab minu kui lugeja kannatamatust – ei ole aega nuppe sättida, ei ole – jutt kihutab lõpu suunas nagu laupkokkupõrke kursil võidusõiduauto müüri poole. Aeg on asuda „asja“ juurde!
 
Emu alla ajamine ja segase jutuga tüdruku ilmumine ei kvalifitseeru minu silmis (piisavalt) ebatavaliseks juhtumiks. Kui tahta nt mingit X-files'i stiilis episoodi, peaks kohe alguses "andmiseks" minema.
 
Sellel kohal, kus hakkab korralise sotsiaalpoliitilise süsteemi kirumine ja "analüüs" stiilis "niinimetatud ametlikud valitsused ei esinda enam ammu oma rahvaste huve ja on moondunud omavahel rivaalitsevateks parasiitorganismideks, mis käituvad oma primitiivsete ja agressiivsete reeglite järgi, millel ei ole mingit pistmist nende rahvaste heaoluga, keda nad nagu peaksid esindama" hakkab minu viitsimine selle tekstiga tegeleda sootuks ära lõppema.
 
Teises pooles võtab lugu natuke konkreetsema pöörde ja ma kannatan ilusasti lõpplahenduseni ära. Mis kõige naljakam – omas jaburuses hakkas see jutt lõpupoole mulle isegi natuke sümpaatsemana tunduma – umbes nagu mingi endid väga tõsiselt võtvaid idioote kujutav komöödia. „Uluru“ on hea näide väheke absurdini viidud jutust. Seejuures ei tohi tõlgendada minu kriitikat „Uluru“ komöödialikkuse aadressil selliselt, et ma põhimõtteliselt „mingeid naljalugusid“ kõrgelt ei hinda. Kui on ikka hästi tehtud huumor, siis on see väga hea. Lihtsalt – hästi tehtud ja ponnistatud huumori vahel on suur ja sügav kuristik, mille ületamine nõuab annet ja ilmselt ka head õnne. 
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

See koht, kus siis 3.5 ei ümmardu päriselt 4 peale välja. Tegelikult on mu meelest hää raamat. Nagu öeldud - ilmselt eesti ulme kõige kosmilisem teos. Lakooniline, sirge ja karge seiklusjutt. Mastaapi on, ideid on. Mida napib on ehk tegelaste kultuurkiht. Selliste mastaapidega loo puhul rohkem draamat ja ehk ka traagikat oleks tarvis. Ma tean küll Mandi kreedot, et viimistlemise käigus tuleb palju ja soovitavalt veelgi rohkem tekstist välja rookida, aga kuskil maal on piir, kus triloogia jagu materjali surumine üheks kolmesaja-leheküljeliseks romaaniks teeb sellele loole tänamatult palju haiget. Rohkem ongi mõnikord see, mis ta on - rohkem ja parem :)
 
Ehk siis tehtagu järgmine kord paremini. Oskust on küll.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Akadeemia sarja 4. raamat. Meeldis mulle kusjuures rohkem kui Deepsix. Ma saan täitsa aru, miks see raamat võib tunduda raske ja igav - sest tegelikult siin muid suuri probleeme polegi kui seesamune igavus, sest kogu detailirohke lugu asetub lugeja ette äärmiselt aeglaselt. On Omega-pilved - teada-tuntud fenomen Akadeemia-sarjas - mis kulgevad Galaktikas ringi, pärinedes kuskilt tuuma kandist; neil pilvedel on "kombeks" lukustuda geomeetrilistele kujunditele ja et reeglina loovad selliseid asju arenenud tsivilisatsioonid, siis mitmete aastatuhandete pikkuste intervallide tagant laekuvad Omega-pilved hävitavad planeetidel tsivilisatsioone. Teadaolevalt on üks selline Maa poole ka teel, kuid esmane ärevus on haihtunud, sest hinnanguliselt saabub see 900 aasta pärast - küll jõuab sellega tegeleda.
 
Seega on üks McDevitti peamisi sõnumeid siin teoses nagu nii mõneski teises, et inimkond ei tegele tõeliselt oluliste küsimustega, sest mingid (hetkel kriitilisena tunduvad) päevakajalised pisimured näivad palju tähtsamad ja nii võib väga vabalt juhtuda, et me sureme välja, sest ma ei tea - nt palju olulisem põlvkonna, paari pärast saabuvast (saabuda võivast) kliimakatastroofist tundub see, millise rallitiimi valib järgmiseks hooajaks Ott Tänak või kas Eesti peab vastu võtma 2, 20 või 200 Sahara-tagusest Aafrikast või Süüriast või Afgaanist pärit perekonda... Või kas jätkusuutlikuks metsaraie mahuks Eestis on 8, 10  või 12 milj.tm? Läks päevakajaliseks poliit-halaks.
 
Kui avastatakse üks juhtumisi täitsa tore intelligente seltskond kauges maailmas, millele antakse nimeks Lookout, asub Akadeemia varasemast tuntud Hutchinsi juhtimisel päästemissioonile. Sest Omega-pilv on selle maailma "sihikule võtnud" ja neil pole luksust, et katastroofini oleks 9 sajandit. Pigem nagu 9 kuud. Püütakse välja nuputada moodust, kuidas Omega-pilve kõrvale juhtida või hävitada. Tehakse jälle tõsise(ma)id pingutusi üldse selle fenomeni mõistmiseks ja proovitakse tundma õppida avastatud tsivilisatsiooni, et plaan B või isegi C käigus päästa neist niipaljud kui saab, päästa nende tsivilisatsioon, isegi kui paljud saabuvas katastroofis hukkuksid. 
 
Nagu ikka on osad tegelased mõnusalt inimlikud ja tahavad aidata, sest nii on hea ja õige. Teised on sigudikest teadlased, kel pole sooja ega külma goomphadeks nimetatud tulnukatest, vaid nad on asjast huvitatud ainult puht-akadeemilisest vaatenurgast. Mis kõige kurvem, siis tundub, et ametkondi-poliitikuid paneb liikuma üksnes ainus mure: kui asjad kehvasti lähevad, siis ei taheta, et ventilaatori poolt laiali pillutud sitt nende kuuerevääri määriks ja neist meedias halb mulje jääks. Ei taheta olla süüdi. 
 
McDevitt suudab minu hinnangul vältida jutlustamist, aga ometi võib nii paljusid viimasel paaril, kolmel kümndendil (ja ilmselt varemgi) aset leidnud ulatuslikku kriisi kõrvutada siin kuvatuga.
 
Tegelikult pole Hutch teoses üldse peategelane. Tegelasi on palju, tähtsamaid ja vähem olulisi, sh tulnukaid. Kui üldse kedagi esile tõsta siis on nendeks minu jaoks kaks tüüpi: Digger ja Kellie, kes suurema osa ajast asjatavad Lookout'il ringi kui antropoloogid ja üritavad anda endast olemasolevate vahendite juures parimat, et teha ettevalmistusi päästemissiooni õnnestumiseks. 
 
Nagu eelnevas arvustuses viidatud, siis goomphade kultuuri kirjeldused on üks helgemaid momente teoses. Nagu enamik minu hinnanguid McDevittile, arvan siingi, et kui olnuks lühem ja tempokam, olnuks parem. Aga samas pole see teos tüüpiliselt nt Benedicti sarjale oma olemuselt detektiiviromaan, vaid pigem tekkib kohati tunne justkui loeks mingit teksti raamatusarjast Maailm ja mõnda. Reisikiri.
 
Erinevalt Deepsix'ist, mida lugedes oli pidevalt tunne, et no ei saa olla olemas sellist hulka ebaõnne, siin mõned asjad lähevad õnneks, teised mitte. Laias laastus siiski positiivne teos, vürtsitatud mõningase ängistuse ja murelikkusega.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Ian Cormaci ECS'i agendiks saamise lugu - sõda pradorite rassiga on läbi saanud, Polity võitis, kuid nagu ikka, siis tegelikult on sõjas kaotajateks isegi võitjad. Separatistid, kellest oli juttu ka Prador Moon'is ajavad siingi oma Polity-vastast rida. Natuke on sekka ka Pradoreid endid, meenutusi Pradori sõja päevist, Cormaci lapsepõlvest jne. Meeldivalt tempokas lugu, mitte ülearu pikk (vähe möla, pikk samm) - jätkuvalt mõjub kui huvitav sissejuhatus sellele, mis järgnema peaks. Ilmselt nii ongi mõeldud.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

2019.a jutuvõistlusest on nüüd juba žürii mätta otsast räägitud ja kirjutatud päris omajagu palju. Täheaeg 18 esitleb siis võistluse esikümne. Teise kümne ja veel kaugemagi poole lugudest on osad jõudnud vahepeal ka Reaktori veergudele. Loodetavasti ilmuvad ka mõnedki veel hetkel avaldamata head ja väga head võistlustööd erinevates kohtades. Lugejatel on nüüd võimalus öelda oma arvamus, koostada oma pingeridasid, kas nõustuda või vaielda žüriiga. Minu hinnangul on tegemist ühe väga väärika Täheajaga - kui ikka juba neli juttu on minu jaoks hindega "5" ja veel neli tükki "4", siis panen tervikule ka "5". Mitte, et see oleks täiuslik antoloogia, kuid siin on lihtsalt niivõrd palju suurepärast kraami.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

„Apollo 18“ – on nagu pealkirigi ütleb Kuulendude teemaline lugu. Selline ehe vandenõuteooria jutt. Nagu autor ise sissejuhatuses ütleb, siis on teemaks "miks jänkid Kuu peal käimise ära lõpetasid".
 
Hea näide sellest, kuidas kirjade vormis saab päris hästi lugu teha. Ameeriklane ja hiinlane, mõlemad vastavalt oma riigi kosmoseagentuuride töötajad, suhtlevad salaja krüpteeritud kirjavahetuses vahetades informatsiooni, mis siis õigupoolest ikka toimus nendel kuumissioonidel. Puänt on lool minu meelest vägagi mõnus, samuti on suudetud luua õhustikku ja paranoia tunnetust.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Küberpunk jutt, mis oma sisu poolelt tõi mulle silmade ette „Valmistub esimene mängija“. Mõjus samamoodi natuke arvutimängu ümberjutustusena ja see on peamisi faktoreid, mis selle loo minu jaoks tüütuks muutsid. Kuhugi minnakse, midagi tehakse, peab midagi saavutama. Pärast on tagantjärgi isegi keeruline meenutada, mille nimel kogu see jant käis... Häiris püüdlik estonglish loo alguses. Maailma üldisem kirjeldus jäi minu jaoks puudulikuks, mis on ju iseenesest hea loo tunnus – minus on tekkinud uudishimu. Tegemist sellise lihtsakoelise jutuga, mis on kirja pandud üle keskmise hästi. 
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

"Siis, kui nad tulid..." on kurb lugu sõjast, selle laastavast mõjust, mõttetusest. Lugedes läks tegelaste saatus korda ja samas tundub ka kuidagi veidralt päevakajaline, mõeldes tänase maailma konfliktidele ja pingetele.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Minu jaoks isiklikult on nii õudus kui fantasy sellised žanrid, kus mind on raske veenda või enda poole võita. „Riisirahvas“ on näide tekstist, mis need alamžanrid omavahel oskuslikult põimib. Mul on lihtsam loetleda asju, mis mulle selle teksti juures ei meeldi: esimesed leheküljed käib üks heietamine, mis tekitab küsimuse, kus on ulme? Ei ole ju inglaste rännakumuljed Hiinas midagi üleloomulikku – jah, on võõras maa, võõras kultuur, kuid mitte ulme! Miljöö kirjeldamisel võiks ilmselt detailsemaks minna – heakene küll, haritud eestlane võiks teada, et riisi kasvatatakse sisuliselt vees (üleujutatud põllud), aga kui kirjeldus on mäekülgedel laiuvatest põldudest ja terrassidest tuleb juttu alles hiljem, siis on kerge hakata kujutlema lainjaid, kuldseid viljapõlde... Minu jaoks on paratamatu see, et kõik, mida on püütud õudsena (õõva, hirmu tekitavana) välja mängida, jääb üksnes vastikuks – jäle, mitte hirmus. Aga... Ja see on oluline! Tegemist on tervikliku, oma mütoloogia ja sisemise loogikaga jutuga. Mida on kaugelt enam kui suure osa tekstide kohta saaks öelda. Siingi on autor võtnud rahulikult aega lavakujunduse paika sättimiseks, aeglaselt pinge üles kerimiseks ja siis „läheb andmiseks“.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Selle väga põhjalikult läbi mõeldud maailmaga aurupunk-jutu juures häirib mind vast enim asjaolu, et veel ca 1/3 juures pole justkui see „päris asi“ veel pihta hakanud. Käib kompamine ja adra seadmine. Küll aga kompenseerib loo teine pool selle täielikult. Seega tuleb selle jutu juures kindlasti kannatlikkust varuda ja see saab rikkalikult kompenseeritud. Minu parimate oletuste kohaselt on tegemist samaaegselt nii aurupungi kui alternatiivreaalsusega (või siis alt-ajalooga), milles Inglismaa analoog on sõjas Mandri-Euroopaga. Siin jutus on nii kellavärgiga roboteid, hiiglaslikke õhu-sõjalaevasid, jälitamist, aktsiooni, inimlikke probleeme kui üllatusi. Maailm, tegelased, miljöö – kõik toimib kooskõlas. Mitte küll minu lemmik, aga igati väärikas võidutöö võistlusele.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

"Sümpaatia" oli vast esikümne lugudest üks enim vastakaid arvamusi tekitanud tekst, mille osas ma ei salga, et selle sinna „upitamise“ eest kannan mina suurema osa vastutusest. Esimese hooga mõjus loo avastseen kui Eesti vaste „Elavate surnute“ teleseriaalile. (Lihtsalt vahemärkusena olgu öeldud, et ka RMK metsamajakeses ja Kose-taga metsatalus toimuv „Elavate surnute“ kloon oli võistlustööde seas täiesti olemas – „Päikese all“ – nii et kes zombisid armastab, võiks selle teksti ilmumist oodata.) „Sümpaatia“ plussideks on minu meelest selline loomulik Eestis toimuv üleloomulikkus – pole siin seda poppi etnoõudust, pole siin veidrat ponnistust, mis ei mõju usutavalt; on loodud oma „maailm“ – hea küll see on väike ja ma tahaksin hirmsasti natuke rohkem tausta saada, mis on minu puhul täiesti tüüpiline; tausta on alati justkui liiga palju (igavad lood) või liiga vähe (põnevad lood). Ja seal on huvitav keskne probleem ning veel üks nüanss, mida ei saa liigselt sisu reetmata välja öelda. Minu hinnangul väga hea jutt. Võibolla prohmakana tooksin välja asjaolu, et sõjalises konfliktis vaenlase territooriumil kogemata lastekodu hävitamine koos kaasnevate tsiviilohvritega ei saa olla ajendiks tuumalöögi andmisele. Aga see on lõppkokkuvõttes pisidetail – võibolla annavad avaldaja ja toimetaja andeks kui autor seda osa jutus korrigeerib? Samuti tuleks jutule minu meelest kasuks kui keskse antagonisti isik ja eesmärgid oleks natukenegi detailsemaks lahti kirjutatud. 
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Esimese ehmatusega loen: LAIBAkass... teritan silmi ja siis saan ikka aru, mis kirjas on. Loen ja mõtlen, et lugu, mis algab sõnadega: "Otu asetas hiire keset viie tee risti ning astus sammukese tagasi," on kas väga lahe või lootusetult nõme. Kaks hetke olen esimesel leheküljel veidi nõutu, et mis see siis nüüd on, mida ma loen, kuid siis saab lugu hoo üles ja autor ei võta enne jalga gaasipedaalilt kui lõppvaatuse „laupkokkupõrke“ järel (ja võimalik, et ka siis mitte). Ma naersin seda juttu lugedes, nii et silmad olid märjad. Ma ei mäletagi, millal ma viimati pärast Karlssoni lugude lugemist oleksin ühe raamatu või loo juures sedasi naernud. See oli niivõrd võrratu huumor! Mul on „ketserlik“ mõte, et niivõrd andekas autor võiks kirjutada lastejutte – jääb üle vaid loota, et see polnud ühekordne sähvatus, aga isegi sellisena väärib „Libakass“ kummardust. Naer on terviseks!
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Lugu tulevikumaailmas toimetavatest dissidentidest, kelle eesmärgiks on totalitaarses süsteemis revolutsioon algatada. Seda lugu lugedes olin esimestest lõikudest peale kaasa haaratud – väga intensiivne jutt. Eriti meeldis mulle see ilmselge tulevikus oleku tunnetus, mitte lihtsalt kirjeldus, vaid justkui ise seal olemine. Mulle meeldib samuti selle loo struktuur – see ei ole lineaarne jutustus, vaid hüppab edasi-tagasi, luues seeläbi natuke suuremat pilti kui üksnes nüüd-praegu liin. Mis on minu meelest tõeliselt hea loo tunnus: ma lähen ahneks; anna mulle veel ja veel ja veel infot selle maailma kohta! Vahepeal oli mul lugedes hirm, et võibolla autor ei vea lõpuni välja, võibolla tuleb siingi mingi „puänt“, mis rikub terve loo. Aga õnneks mitte – kõik toimis lõpuni ja minul oli tunne, et olen just lugenud võidulugu. Kohtunike kogu kollektiivne tahe oli küll teistsugune, aga võistluse tipptekst on see igal juhul.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Polity ja Pradorite kuningriigi sõda. Mulle täitsa meeldis ja ilmselt selliseks lihtsamaks sissejuhatuseks oma teistele Polity-sarja romaanidele Asher selle ongi kirjutanud. Sellisena täitsa töötas - mul on nii varasemad kui hilisemad vastavad teosed lugemata, nii et nüüd tekkis täitsa isu nendega tutvust teha. Ei tea - võibolla on igasugune filmindus mind kangesti ära rikkunud, kuid ma ei nõustuks väitega, et siin raamatus oli palju nn übervägivalda (kuidas need uudisterminid rupskiooper, rapper ja rümbarebu jt olidki?) - nõus, kui see oleks kinolinale manatud, siis saanuks ilmselt võigas küll, aga miskipärast loob juba esimene konfliktistseen, millega romaan sisse juhatatakse teatava eelduse, et inimlikul loogika ja hinnanguga sellele, mis on võigas ja mis normaalne pole siin midagi peale hakata.
 
Lühike romaan koosneb peaasjalikult mõnest liinist, mille ümber ehitatakse üles peotäis stseene: Jebel "U-Cap" Krongi nimeline sõdur, kes võitleb eesliinil pradoritega; keegi neiu Moria, kes töötab portaali juures ja kellele on äsja ajusse siirdatud illegaalne, ülivõimekas kompuuter, mille vastu ilmutavad huvi inimeste maailma valitsevad tehismõistused, sest tundub, et seda oleks võimalik kasutada portaalidest ka millegi suurema kui nt inimese läbi suunamiseks. Siis on seal veel üks separatist ja pradoritega koostööd tegev Conlan, kellel on täita väike roll. Ja loomulikult siis pradorist laevakomandör kapten Immanence, kes on inimeste vastase sõja juht. 
 
Inimestega on vaja sõdida siis peamiselt selleks, et saada 1) süüa - inimliha maitseb ootamatult hästi; 2) saada "toorainet" oma biorobotite valmistamiseks - pradorid nimelt kasutavad palju elusorganismide baasil loodud "droone" - eemaldatakse vastavalt vajadusele jäsemeid, kestasid, närvisüsteemi ja aju osasid; asendatakse need elektrooniliste ja mehhaanilise komponentidega;  3) saada enda valdusesse portaali-tehnoloogia, mida pradoritel pole; 4) lihtsalt selle pärast, et pidev sõdimine ja vägivaldne konkurents on osa nende liigiks olemisest 
 
Üldine etteheide teosele on tõesti see, et eespool nimetatud liinid on kõik väga pinnapealsed. Kohati vaat' et visandlikud. Teisalt muidugi on see, et lugedes jääb hinge kripeldama tunne, et tahtnuks kõige kohta rohkem teada saada, et autor võinuks põhjalikumalt ette võtta, see on tundemärk, et lugu läks korda, oli piisavalt huvitav kujutlusvõime käivitamiseks. Niisiis hindeks neli. 
 
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Ühel suvalisel päeval juhtus, et üks naine, kes oli parasjagu Islandil oma mehega matkamas, selle asemel, et teha läbi ebamugav vestluse teemal "kuule - mul on keegi teine", lükkas mehe üle kaljuserva alla kuristikku. Mees kukkus surnuks, aga üllatus-üllatus - mõned sekundid pärast vägivaldse lõpu leidmist haihtus mehe surnukeha õhku ja ta ärkas oma kodus, oma voodis ihualasti ja elusa ja tervena ja teadlikuna just aset leidnud mõrvast. Maailm polnud pärast seda enam endine: 999 juhul tuhandest, inimesed, keda tapetakse, haihtuvad ja ilmuvad uuesti välja oma kodus, olles samas seisundis nagu mõned tunnid enne oma vägivaldset surma.

See on siis natuke tausta muidu täiesti argisele tänapäevamaailmale, milles toimub Scalzi lühiromaani "The Dispatcher" (Ärasaatja) tegevus. Tony Valdez töötab Chicagos ärasaatjana - ametlikult litsenseeritud spetsialistina, kelle ülesandeks on päästa inimesi, kes on sattunud seisukorda, milles neid ootaks kindel surm (liiklusõnnetused, operatsiooniaegsed tõrked jmt situatsioonid). 'Päästmine' seisneb selles, et ta kasutab spetsiaalselt selleks otstarbeks loodud seadeldist, millega tulistab inimese ajusse miniatuurse lõhkeseadeldise, mis tapab tolle silmapilkselt, misjärel 999/1000st tuleb too tagasi...

Muidugi mõjutab see kummaline fakt, mille teaduslikku, filosoofilist või teoloogilist selgitust keegi üheselt anda ei oska, ühiskonda väga laialdaselt. Ja mitte kõik need mõjud pole ilmtingimata positiivsed. Tuleb välja, et Valdezi ammune tuttav, kellega nad ajasid ka kunagi üsna hämarat äri, on kadunud. Chicago politsei kaasab Valdezi uurimisse ja krimimüsteerium-seiklus võtab tuurid üles.

Loo lõppedes on üksnes kahju, et oli lühike, et pole tervet seriaali jne.

Scalzi ühest küljest näitab lugejale, mismoodi selline müsteerium võiks ühiskonnale mõjuda, arutleb möödaminnes teemal, kas see nähtus võiks tõestada näiteks Jumala olemasolu või mitte, kuid teisest küljest, rohujuure tasandil, hingelt on see lugu kõige ehedam krimiseiklus. Mis minu meelest on Scalzi üheks suurimaks plussiks autorina on tema lugude küllalt lihtne loetavus. Seegi jutt luges end sama hästi kui ise. Jah - ilmselt on see ka tema suur miinus autorina - inimesed, kes on küllastunud Hollywoodi stiilis lihtsatest lugudest, võibolla kirtsutavad ka tema juttude peale nina. Aga, kes ütles, et hea kirjandus ei peaks olema lihtsalt loetav, tervameelse tekstiga, tempokas ja nauditav seiklus?

Seesinane oli vahelduseks nagu sõõm värsket õhku. Kindel viis.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Eespool kommentaaris loole „Üksi“ olen juba sedastanud üht-teist žanritunnetuse puudumise kohta. Lugu „Ainult unenäos“ sobitub samasse kategooriasse. Kirjutatud pole ju sugugi pahasti. Lugu kui niisugune on ka olemas. Ja autorit tuleb tunnustada selle eest, et „kõik on/oli ainult unes“ saab siin lahendatud natuke teisiti – see, mis unes, ongi tegelikult päriselt. Jah – nii segane ongi... Minu meelest on ääretult halb lahendus jutule tõmmata lõpp kokku tõdemusega, oh kõik see oli õnneks/kahjuks uni. Antud lugu on vähemalt algusest peale, juba pealkirja tasemel aus – suurem osa sellest ongi unenäo kirjeldus.

Lühike sisukokkuvõte – mees ostab maamaja, näeb unes muudkui mingit naist, kes ta unenäkku vangistab, nii et ta sinna lõpuks peaaegu kooleb.

Kokkuvõttes selline „üritab olla õudne“ jutt. Kirjeldatu on minu jaoks isiklikult pigem vastik, eemaletõukav. Aga mis seal ikka – autor teadis, mida teha tahtis – oli sissejuhatus, oli teema areng oli lõpp – isegi puänt oli olemas; see kõik on suht-koht normaalselt kirja pandud – mida kokku on oluliselt rohkem kui mõnegi teise jutu puhul.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Olen Tolmovilt varem lugenud Reaktoris ilmunud „Kirjad Päikesele“, mis on meelde jäänud teatava rabedusega.

Esimese asjana võitis mind enda poole kohe käesoleva loo pealkiri - see läks mulle hinge, sümpatiseerides mulle kui koeraomanikule. Algus mõjus justkui kummardus Jack Londonile: hundi silme läbi antud looduskirjeldused. Sündmustik on viidud siis tuntavalt minevikku (omas mõttes sildistasin selle loo kui folk-ulme st fantasy-jutt) – mõisnikud, talurahvas jne.

Peategelane on naine, kes käib libahundiks. Juhtub intsident, et tapetakse mõisapreili ja siis juhtub veel üht koma teist. Lõppvaatus annab kogu loole kurva tonaalsuse.

Kusjuures kõrvutades seda juttu näiteks H. Käiti „Libahundi päevikuga“ on ilmselgelt selle loo „sõnum“ ju mingis mõttes sama: inimesed vihkavad erinevusi ja reaktsioon tundmatu suhtes on tihtipeale selle hävitada püüdmine, konflikt on justkui paratamatu. Ometi mõjub hundi südamevaev vähem „ideoloogiliselt laetuna“, rohkem loona, mitte mingi seisukohavõtuna (traktaadina) ja seetõttu ei ole eemaletõukav, vaid kõnetab sootuks paremini.
Teksti loeti eesti keeles