Kasutajainfo

Roger Stevens

Teosed

· Jack McDevitt ·

Omega

(romaan aastast 2003)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
0
1
1
0
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (2)

Raamatu süžee on lihtne. Üks sarja esimese osa lõpust tuntuks saanud Omega-pilvedest on endale vist sihtmärgi leidnud. Inimesed uurivad asja ja leiavad, et Omega ongi avastanud mõistuslike olenditega planeedi. Nood planeedi asukad elavad küll meie mõistes alles antiikajas, aga on muidu igati vahvad tegelased. Ning et mõistuslikud olendid näivad kosmoses väga haruldased olevat, siis otsustab Akadeemia (autori ilmne viide NASAle) proovida neid pilve eest kaitsta.
Paar lähimat laeva saadetakse kohe planeedi juurde ning Maalt on abi lisaks tulemas, aga neil kulub kohalejõudmiseks kolmveerand aastat ja saabutaks vahetult enne pilve rünnakut. Seega peavad mõnel üsna juhuslikult kohale sattunud teadlasel tsivilisatsiooni päästmisega ise kuidagi hakkama saama

Planeeti asustavad aborigeenid ja nende tsivilisatsiooni kirjeldus ongi raamatu helgemaid tahke, kõik muu on üsna keskpärane värk.

Laias laastus võib öelda, et siiani on autor sarja raamatud pannud kokku kolme teemat kasutades ja nendega varieerides ning neid erinevate taustalugudega kokku sidudes. Teemad oleksid pikk kosmoselend ja inimeste omavahelised suhted selle vältel, teiseks seiklused mingil planeedil ja kolmandaks teemaks mingi eksootilise kaadervärgi ehitamine, erilise toimingu sooritamine äärmuslikes tingimustes.

Sarja esimene raamat oli seiklus planeedil ja lend, teine osa seiklus planeedil ja ehitamine, kolmas raamat peamiselt lend pluss veidi seiklust, neljas raamat lend, seiklus planeedil, ehitamine pluss sideaineks seekord lennu korraldamise ning juhtimise protsess.

Aga nagu ma juba sarja teise osa puhul ütlesin, et autori kirjeldus millegi meisterdamisest mulle eriti peale ei lähe ning ka selles osas oli see tüütu. Samuti oli selles osas lennuaegne sündmustik igav, pingevaba. Seiklused planeedil on jah ilmselt raamatu parim osa, igati loetav, kuid põnevust nappis sealgi ja ootamatuid sündmusepöördeid polnud üldse. Ja mida eriti huvitavat sai olla raamatut tervikuks siduvates vahepajatuses sellest, kuidas varasemast tuttavast kapten Hutchist on saanud Akadeemia ametnik koos oma bürokraadimuredega ja perekonnaeluga? Nojah, see et ta ilmselt Omega-pilvede otstarbe lõpuks ära arvab ja see päris ootamatuks osutub, on väike plussike küll.

Kokku annab see sarja siiani kõige kesisema raamatu. Tegemist on täiesti tavalise ajaviitelooga. Veidi argipäeva, veidi armastust, veidi seiklust ja põnevust – aga just nimelt veidi, magedaks jääb see lugu, pole ka kedagi, kellele tõeliselt kaasa elada. Raamat jättis üsna külmaks, ja hindeks nõrk kolm.

Teksti loeti vene keeles

Akadeemia sarja 4. raamat. Meeldis mulle kusjuures rohkem kui Deepsix. Ma saan täitsa aru, miks see raamat võib tunduda raske ja igav - sest tegelikult siin muid suuri probleeme polegi kui seesamune igavus, sest kogu detailirohke lugu asetub lugeja ette äärmiselt aeglaselt. On Omega-pilved - teada-tuntud fenomen Akadeemia-sarjas - mis kulgevad Galaktikas ringi, pärinedes kuskilt tuuma kandist; neil pilvedel on "kombeks" lukustuda geomeetrilistele kujunditele ja et reeglina loovad selliseid asju arenenud tsivilisatsioonid, siis mitmete aastatuhandete pikkuste intervallide tagant laekuvad Omega-pilved hävitavad planeetidel tsivilisatsioone. Teadaolevalt on üks selline Maa poole ka teel, kuid esmane ärevus on haihtunud, sest hinnanguliselt saabub see 900 aasta pärast - küll jõuab sellega tegeleda.
 
Seega on üks McDevitti peamisi sõnumeid siin teoses nagu nii mõneski teises, et inimkond ei tegele tõeliselt oluliste küsimustega, sest mingid (hetkel kriitilisena tunduvad) päevakajalised pisimured näivad palju tähtsamad ja nii võib väga vabalt juhtuda, et me sureme välja, sest ma ei tea - nt palju olulisem põlvkonna, paari pärast saabuvast (saabuda võivast) kliimakatastroofist tundub see, millise rallitiimi valib järgmiseks hooajaks Ott Tänak või kas Eesti peab vastu võtma 2, 20 või 200 Sahara-tagusest Aafrikast või Süüriast või Afgaanist pärit perekonda... Või kas jätkusuutlikuks metsaraie mahuks Eestis on 8, 10  või 12 milj.tm? Läks päevakajaliseks poliit-halaks.
 
Kui avastatakse üks juhtumisi täitsa tore intelligente seltskond kauges maailmas, millele antakse nimeks Lookout, asub Akadeemia varasemast tuntud Hutchinsi juhtimisel päästemissioonile. Sest Omega-pilv on selle maailma "sihikule võtnud" ja neil pole luksust, et katastroofini oleks 9 sajandit. Pigem nagu 9 kuud. Püütakse välja nuputada moodust, kuidas Omega-pilve kõrvale juhtida või hävitada. Tehakse jälle tõsise(ma)id pingutusi üldse selle fenomeni mõistmiseks ja proovitakse tundma õppida avastatud tsivilisatsiooni, et plaan B või isegi C käigus päästa neist niipaljud kui saab, päästa nende tsivilisatsioon, isegi kui paljud saabuvas katastroofis hukkuksid. 
 
Nagu ikka on osad tegelased mõnusalt inimlikud ja tahavad aidata, sest nii on hea ja õige. Teised on sigudikest teadlased, kel pole sooja ega külma goomphadeks nimetatud tulnukatest, vaid nad on asjast huvitatud ainult puht-akadeemilisest vaatenurgast. Mis kõige kurvem, siis tundub, et ametkondi-poliitikuid paneb liikuma üksnes ainus mure: kui asjad kehvasti lähevad, siis ei taheta, et ventilaatori poolt laiali pillutud sitt nende kuuerevääri määriks ja neist meedias halb mulje jääks. Ei taheta olla süüdi. 
 
McDevitt suudab minu hinnangul vältida jutlustamist, aga ometi võib nii paljusid viimasel paaril, kolmel kümndendil (ja ilmselt varemgi) aset leidnud ulatuslikku kriisi kõrvutada siin kuvatuga.
 
Tegelikult pole Hutch teoses üldse peategelane. Tegelasi on palju, tähtsamaid ja vähem olulisi, sh tulnukaid. Kui üldse kedagi esile tõsta siis on nendeks minu jaoks kaks tüüpi: Digger ja Kellie, kes suurema osa ajast asjatavad Lookout'il ringi kui antropoloogid ja üritavad anda endast olemasolevate vahendite juures parimat, et teha ettevalmistusi päästemissiooni õnnestumiseks. 
 
Nagu eelnevas arvustuses viidatud, siis goomphade kultuuri kirjeldused on üks helgemaid momente teoses. Nagu enamik minu hinnanguid McDevittile, arvan siingi, et kui olnuks lühem ja tempokam, olnuks parem. Aga samas pole see teos tüüpiliselt nt Benedicti sarjale oma olemuselt detektiiviromaan, vaid pigem tekkib kohati tunne justkui loeks mingit teksti raamatusarjast Maailm ja mõnda. Reisikiri.
 
Erinevalt Deepsix'ist, mida lugedes oli pidevalt tunne, et no ei saa olla olemas sellist hulka ebaõnne, siin mõned asjad lähevad õnneks, teised mitte. Laias laastus siiski positiivne teos, vürtsitatud mõningase ängistuse ja murelikkusega.
Teksti loeti inglise keeles
x
Urmas Roolaid
21.07.1958
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

700 aasta eest kui elu Maal kliimamuutuse, ressursside lõppemise ja pidevate sõdade tõttu üsna võimatuks muutus, otsustasid suuremad riikide ühendused inimkonna päästmiseks hulga koloonialaevu teele saata. Suurejooneline plaan kukkus läbi, teele jõuti saata vaid kolm laeva.

Ühe laeva kolonistide saatus on kena olnud (Méridien). Saabuti probleemideta väljavalitud planeedile, kõik on kenasti sujunud, nüüd koloniseeritakse juba lähedalasuvaid tähesüsteeme, teadus ja tehnika on aastasadadega kõvasti arenenud (nanotehnoloogia, antigravitatsioon, valgusest kiirem liikumine...), on loodud vägivallavaba heaoluühiskond.

Teisel laeva kolonistidel oli väga "raske lapsepõlv" ja planeet (New Terra) kuhu laevaga toimunud avarii tõttu satuti, polnud ka kõige inimsõbralikum. Siiski on suudetud ellu jääda ja samuti üsna rahumeelne ühiskond luua ja jõutud juba enda tähesüsteemi ressursside väikestviisi kasutuselevõtmiseni. Oma tehnika arengult ollakse méridienlaste kolooniast muidugi kaugel maas.
Ja kumbki koloonia ei tea enne raamatu sündmusi teise olemasolust.

Juhtub aga nii, et méridienlaste ühte laeva rünnatakse, asja uurima läinud reisilaev Reveur augustatakse tundmatu hõbedase laeva poolt ka põhjalikult ära ja kuigi Reveur põgenema pääseb, ütlevad laeva mootorid peagi üles ja alus jääb kosmosesse triivima. 70 aastat hiljem on Reveur New Terra tähesüsteemist läbi triivimas. Raamatu peategelane kapten Alex Racine märkab triivivat "tulnukate" alust ja tal õnnestub see oma uurimislaev-puksiiriga kinni püüda. Edasi äratatakse Reveuri vähesed ellujäänud reisijad "unest" üles... Alexist saab esmalt uusmaalaste (New Terra) esindaja méridienlaste juures... siis méridienlaste eestkõneleja... siis méridienlaste kapten... sõlmitakse lepe méridienlaste ja uusmaalaste vahel - uusmaalased parandavad méridienlaste õpetuste järgi nende laeva, varustavad kõige vajalikuga ja aitavad nad koju tagasi ja saavad vastutasuks méridienlaste kõrgtehnoloogia. Kõik sujub ja méridienlaste poolt enda juhiks valitud Alexil on nende kojuviimisega seoses vaid üks, aga väga suur mure. Mis siis, kui méridienlasi rünnanud tulnukad on juba nende koduplaneedile jõudnud? See tähendaks, et tuleks olla valmis võitluseks, enda kaitsmiseks, aga...

Méridienlastega on nimelt see häda, et nad on oma heaoluühiskonnast tulenevalt äärmiselt rahumeelsed, neil pole sõdimisest halli aimugi. Ka uusmaalased pole kunagi sõdinud, kuid vähemalt nende psühholoogiale pole mõte vajadusel vägivalla kasutamisest, sõdimisest sedavõrd vastuvõetamatu, ilmselt seepärast, et nende uus koduplaneet pakkus aastasadade eest nende esivanematele üsna karme väljakutseid.

Aga aitab sisust. Mulle see vana-stiilne kosmoseooper meeldis. Mitmedki asjad olid raamatus sümpaatsed, tugevad tegelaskujud näiteks, aga kui vaid ühte asja eraldi rõhutada, siis ma tooks välja selle, et raamat ei olnud kuri, tige.
Nii et mulle meeldis selle raamatu positiivne õhkkond. Võib ju öelda, et see oli ehk liigagi positiivne, kõik muudkui sujus ja tagasilööke praktiliselt polnud (tehnoloogia varguskatse ja lõpus ühe hävitajapiloodi enda lollusest otsasaamine on terve raamatu kohta ikka vähe), kuid mis siis. Kurjust on ümbritsevas elus ja raamatuteski nii palju, et vahel kulub sõõm positiivsust ära küll. Eriti veel siis, kui selle positiivsuse juurde käib moraal, et ole sa nii arenenud ja nii ilusate aadete-vaadetega kui vähegi võib, siis kõik see on absoluutselt tähtsusetu, kui sa end ja oma maailma(vaadet) vajadusel kaitsta ei suuda - kaitseks tuleb valmis olla.
Ma ei arva, et raamat kirjanduslik tipptase oleks, aga viie miinusega saab ta minult hindeks küll.

Teksti loeti inglise keeles

Kui nägin, et raamatu motoks on Fermi paradoks (lühidalt: kus nad siis ometigi on?) ei saanud ma mitte teisiti, kui tuli Larsoni surematute palgasõdurite sari korraks pooleli jätta ja see raamat läbi lugeda.
Huvitas, kas autor tuleb mingi omapoolse vastusevariandiga välja või illustreerib mõnda tänapäeval levinud hüpoteesi. Ei tulnud Kern millegi originaalsega välja. Aga enda valitud vastusevarianti illustreerib ta oma looga päris kenasti.

Raamatut ennast on veidi keeruline ühegi konkreetse ulme alamkategooria alla paigutada, eks ta selline hard sf ja kosmoseooperi segu ole. Kusjuures nende tehnikaimedega on autor silmnähtavalt püüdnud piiri pidada. Suur enamus tema kirjeldatust on selline, mis meie praeguse teaduse ja tehnika taseme juures on vähemalt teoreetiliselt võimalikuks tunnistatud. Ning loo üks aluspõhimõtteid on, et inimesed valgusest kiiremini liikuda ei saa (oska). Sellest tulenevalt võtavad ka kõik raamatu uurimislennud Maa ajaskaala järgi aastakümneid aega. Uurijate enda jaoks on asi küll teine, aga seda sel lihtsal põhjusel, et punktist A punkti B kulgemise ajal uurijaid nende endi seisukohalt ei eksisteeri.
Kosmoselennud toimuvad Stargate`i kauge sugulase abil, ainult et raamatus liiguvad läbi väravate kosmoselaevad koos inimestega. Automaatsondid lennutavad von Neumani masinate põhimõttel end ise ehitavaid väravaid meie lähinaabrusest alates edasi galaktikasügavustesse. Päikesesüsteemis siseneb kosmoselaev pirakasse "väravasse", seal skaneeritaks ja salvestatakse kosmoselaeva (ja meeskonna) iga aatomi info ja aatomid ise hävitatakse. Seejärel saadetakse see salvestatud info võimsate laseritega footonitesse "kirjutatuna" vastuvõtvasse väravasse kusagil teises tähesüsteemis ja seal väravas pannakse saabunud info põhjal jälle inimesed ja laev kokku. Info ülekanne toimub muidugi valguse kiirusel, aga mitte enam. Nii et ka meie naabrite juures ärakäimiseks kulub Maa mõistes aastaid-aastakümneid, kosmoselaevas olijate jaoks tähesüsteemide vahel liikumine aga aega ei võta.

Raamatu peategelased käivad ära Tau Cetil, Gliese 581-l, 55 Cancril, CA3812 süsteemis ja lõpuks Mizar-Alcor süsteemis. Erinevaid eluvorme leitakse, aga keegi pole ligilähedalgi inimeste arengutasemele. Ja muidugi leitakse kunagiste kõrgtsivilisatsioonide varemeid, asukaist endist aga mitte jälgegi. Kern oli meie täiesti reaalseid naabermaailmu kirjeldades oma fantaasial lennata lasknud... Ja et uurijate igal naasmisel oli Maal jälle aastakümneid möödunud, siis oli Kernil hea võimalus anda ka enda kujutus inimkonna arengust.
Uurijate viimasena külastatavas tähesüsteemis kohtatakse viimaks ka meist palju arenenumaid tegelasi - von Neumani masinate-Bracewelli sondide baasil arenenud nanotehnilist eluvormi. Autor ütleb välja oma vastuse Fermi paradoksile, ja nagu juba kirjutasin, ei midagi uut, aga vaevalt ongi meie tänapäevase maailmamõistmise seisukohalt võimalik täiesti uue ja originaalse hüpoteesiga välja tulla (kõikvõimalikku on ju juba pakutud).

Kerni tähelepanu on raamatus üsna võrdselt jagunenud uurijate ja uuritavate maailmade vahel pluss vürtsiks veidi inimkonna arengut enam kui saja aasta jooksul. Et autor on raamatusse surunud kopsaka aja- ja ruumiskaala, siis jäävad nii raamatu peategelased kui külastatavad maailmad kahjuks veidi pealiskaudselt kujutatuteks aga noh, kaks kolmandikku raamatut aitas mu huvi üleval hoida ka see, et millise vastusega raamatu liikumapanevale küsimusele autor lõpuks välja tuleb... siis hakkas vastus juba kumama ja minu jaoks põnevus vähenes... ja raamatu lõppu pandud "galaktiline loomaaed" polnud ka just kõige säravam-uudsem idee.
Aga lugeda võis, neli minult hindeks. Ja nagu olen aru saanud, peaks siinsele raamatule ka kunagi järg tulema. Kindlasti võtan juba paljalt uudishimust ka seda lugeda sest praegu mina küll aru ei saa, mida autoril antud teemale veel lisada saab olla.

Teksti loeti inglise keeles

Saaga sündmustik liigub vääramatult ja kõrvalekaldumatult otsustava vastasseisu suunas mässuliste juhi Struthersiga, Kuninganna ja tema rüütlid muudkui valmistuvad ja valmistuvad selleks jõukatsumiseks ning koondavad ja organiseerivad oma jõude. Maa tuuakse ka täielikult suurde mängu kui kuninganna sinna visiidi teeb ja tulnukate väljailmumisest-olemasolust üllatunud ja jahmunud rahvamassidele Impeeriumi tutvustab ning Maa abi palub.
Aga kõigi nende suurte ja kauakestvate ettevalmistuste järel on raamatu lõpus toimuv võitlus Tritonil Impeeriumi Senati juures kuidagi kangesti alakaaluline. No madinat ju veidike on aga kõik kulgeb taas kangesti plaanipäraselt, ja igasugustest arvestatavatest üllatustest või ootamatutest sündmusepööretest on raamat ikka kohe täiesti vaba. Nii et veidi igavavõitu lugu kokkuvõttes - hirmus suur kõigi peategelaste aastatepikkune ettevalmistumine ja siis lõpuks üks lühike äge "sutsakas" ja kogu lugu, ongi Impeerium jälle õigesse suunda tagasi pööratud.

Aga noh, kui kunagi peaks sarja neljas osa ilmuma, eks ma ilmselt loen ka selle läbi. Ju seal minnakse chessorite impeeriumi vallutama (endaga liitma) ja ehk seal on põnevust ja ootamatusi rohkem. Sellele raamatule siin nõrk neli.

Teksti loeti inglise keeles

Kui sarja esimeses osas seati mänguplats tegevuseks valmis, anti erinevat taustainfot ja tutvustati meid heade poole peategelastega, siis selles osas läheb juba mässuliste ja Kuninganna pooldajate vahelisteks kokkupõrgeteks. Inimesed on selles võitluses muidugi väga tähtsas rollis kui ainsad, kes on täielikult immuunsed chessorite nn psüühilise relva vastu. Selline anomaalia ja selle kasutamine Kuninganna kasuks seab aga lõppkokkuvõttes ka Maa mässuliste löögi alla.

Loo sündmustik hüppab meie galaktika ühest tähesüsteemist teise ning Kuninganna Rüütlitel on võitluse organiseerimise ja juhtimisega käed-jalad tööd täis. Lisaks peategelastele tõusevad tähtsasse rolli ka hulk Impeeriumi admirale ja muid asjamehi (kelle kõigi meelespidamine lõpuks juba mõningast pingutust nõuab), kuid autoril jätkub palju tähelepanu ka Maa vabatahtlike tegemiste ja võitluste jaoks.
Sarja mõlemas osas on mõningaid fantaasialugude elemente - näiteks Kuninganna Nägija (ennustaja, prohvet), kelle mõistatuslikke nägemusi lahti seletada püütakse ja mida siis oma tegevuses arvestatakse - katsu sa neid tulevikuvisioone mitte arvestada kui need pidevalt sajaprotsendiliselt täppi lähevad.

Minule raamat meeldis ja kindla nelja saab ta hindeks.

Teksti loeti inglise keeles

Tohutus galaktikaimpeeriumis toimub mäss. Valitsevast dünastiast jääb ellu vaid selle üks liige, kukutatud kuninganna tütar Ellandra. Mässuliste eest põgenedes satub Ellandra kosmoselaev juhuslikult Maale kus insener Mike Carver sama juhuslikult madinale jalgu jääb ja aitab Ellandral mõneks hetkeks jälitajatest vabaneda. Tehakse Mike`ile selgeks, kui tähtis on temal aidata kaasa Impeeriumi taastamisele (Maal pole keegi varem veel tulnukaidki näinud, mingi galaktilise impeeriumi eksisteerimise teadmisest pole üldse mõtet rääkidagi...) ja võetakse kurss kauge Impeeriumi suunas tagasi, et legitiimne võim taastada. No ja lühidalt öeldes ongi sarja esimene osa sellest, kuidas troonipärija Ellandra koos oma sõprade ja liitlastega hakkab mässuga toimetulemiseks seaduslikule võimule ustavaksjäänuid jõude otsima, koondama ning organiseerima.

Kosmoseooper seega. Ja "epic sci-fi" nagu mitmed arvustajad internetis märgivad... üsna õigesti muidugi lähtudes sellest, et see sarja esimene osa on kahe tavalise romaani mahuga, erinevaid värvikaid tegelasi (inimesed, humanoidid pluss veel korralik "loomaaed" ka) on palju ning maailmu kus tegevus toimub on ka ohtralt, sündmused arenevad mitut liini pidi, tehakse ekskursse minevikku, on müstikat, kosmoselahinguid jne. jne. Mastaapne värk...

Raamatu esimene pool oli mulle üsna meele järgi, põnev ja haarav. Raamatu teine pool mulle enam niipalju ei meeldinud - tegevus kandus Impeeriumist pärit peategelaste minevikku ja muutus suurte tunnete ja ohtrate pisaratega seebiooperiks. Enne raamatu lõppu sai seebikas õnneks siiski enamvähem läbi ja lugu muutus raamatu esimese poolega võrreldavaks.
Mike`i arengut oli huvitav jälgida - tavalisest insenerist ja väikese firma omanikust kes rõõmustab oma firma projekti järgi Renosse ehitama hakatava maja üle kuni tuhandeid maailmu haarava Impeeriumi esialgu küll veel mitte võimul oleva valitsejanna Esimeseks Rüütliks ehk siis formaalselt Impeeriumi tähtsuselt teiseks isikuks.
Hindan: pool raamatut neli, teine pool kolm ja lõpp jälle neli. Veidi (minu) matemaatikat - annab nelja kokku küll :D. Ja kindlasti hakkan ka järgmist osa lugema - esimese osa kohatisele nutususele ja ülekaalulisusele vaatamata. Ja ei saa lõpuks märkimata jätta, et antud raamatu kaanepilt on ikka täiesti allpoole arvestust.

Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates on tegu ulmerüüsse topitud westerniga. Kauboid kosmoses... Tihedat tegevust ja paugutamist jätkub peaaegu igale leheküljele. Ei midagi erilist ega silmapaistvat aga ajaviiteks lugeda võib. Hindeks 3.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatu tegevus toimub tänapäeval. NASA on aga juba 60 aastat olnud teadlik asteroidide vööndis triivivast ning mitte mingeid elumärke andvast tulnukate kosmoselaevast. Kuid senini pole inimeste tehnilised võimalused lubanud laeva uurima minna. Parim mida siiani teha on suudetud, on Marsi uurimise sildi varjus tulnukate alust Marsi juurest pildistamas käia. Nüüd on aga üks asteroid paari aasta pärast laevaga kokku põrkumas, seega viimane võimalus laeva üldse uurida on peagi kätte jõudmas ja ka tehnika on aastakümnetega sedavõrd arenenud, et kohalelendamine on juba napilt võimalik, seega saadabki NASA kapsli 6-liikmelise meeskonnaga asteroidide vööndi poole teele.

Kapsli meeskond on selline, nagu oodata võibki: komandör (sõjaväelane), piloot, radist, arst, tehnikaspets ja ainsa tavatusena lingvist (dr. Jane Holloway) - juhuks kui kuidagi laeva sisse pääsetakse ja seal elusaid tulnukaid eest leitakse (mõlemaid võimalusi peetakse küll üsna minimaalseteks), aga eks nii tähtsa ja keerulise ettevõtmise puhul püütakse kõigiks ootamatusteks juba varem valmistuda.

Pärast kümnekuist lendu tillukeses plekkpurgis jõuavad astraonaudid laeva juurde, ning ennäe imet - laeva tuled sütivad ja maandumisdoki luugid avanevad... Peale väikest kõhklust maandatakse kapsel laevas ja seiklused algavad...

Kes võinuks arvata. et juba 60 aastat liikumatu ja väljasurnuna näiv laev polegi nii väga elutu, ja veel enam seda, et sündmuste võtmeisikuks saab geniaakne lingvist dr. Holloway...

Tegemist on Jennifer Wellsi debüütromaaniga ja minu arvates väga kõva sõnaga sel aastal ilmunud ulmeraamatute seas (no minu loetute seas igatahes... :D).
Mis mulle raamatus meeldis: NASA kapsli Providance meeskond on kõik lihast ja kuust inimesed (ja eriti käib see muidugi raamatu peategelase dr Holloway kohta). Tulnukate kosmoselaeva Speroancora navigaator Ei`Brai on üks huvitavamaid ja autori poolt läbimõeldumaid tulnukakujusid kellest ma viimasel ajal lugenud olen. Olgugi et raamat kuulub kosmoseooperi kategooriasse, on selles küllalt palju ka teadusulme elemente ja Wells on nende käsitlemisega hästi hakkama saanud. Raamatus on inimsuhteid, on eetiline dilemma... No ja raamat on lihtsalt huvitav ja haarav, mida veel tahta.

Seega minult hindeks viis ja jään huviga sarja järgmise raamatu ilmumist ootama.

Teksti loeti inglise keeles

Ühinenud Kolooniad on mingile planeedile korra loomiseks oma vägesid saatmas - suure transpordialuse 2000 sõduri ja merejalaväelasega. Ülesanne peaks lihtne olema kuna planeedil puudub kosmoselaevastik ja mingeid välisjõude ei teata ka seal viibivat. Nagu tihti, osutuvad luureandmed aga puudulikeks ja transpordilaev sõduritega tulistatakse kohalejõudes otsekohe alla. Ja raamat algabki sellega, kuidas üksikud katastroofi üleelanud sõdurid William Grace`i juhtimisel seejärel elus üritavad püsida ning siis ka oma algset ülesannet täita asuvad.

Raamatu esimene pool on üsna ebatüüpiline militaarulme, selles mõttes et ei mingit paugutamist. Allatulistamise üleelanud käputäis mehi tegeleb (ant)arktilistes oludes ellujäämisega ja soojemasse kliimasse liikumisega. Tegu on sellise militaristliku variandiga Scotti ekspeditsiooni naasmisest lõunapooluselt, ainult et erinevalt Scottist ja tema meestest õnnestub raamatukangelastel sealt lumepõrgust ka eluga pääseda (Amundseni ekspeditsiooniga ei saa raamatutegelasi võrrelda, selleks oli Amundsen liiga hästi ette valmistatud ja varustatud...). No ja siis järgneb juba üsna traditsioonilises stiilis militaarulme ehk vaenlase klobimine.

Veidi omapära loos ikka on - kas lugu nüüd just jõuliseks saab nimetada, aga ma ütleks et üsna naturalistlik oli ta küll. Võis lugeda ja sarja järgmiselegi osale tuleks pilk peale heita... Hinne on umbes selline nõrgemapoolne neli.

Teksti loeti inglise keeles

Meie galaktikas on kaks inimeste suurvõimu: Mitikase Impeerium ja Heliose Konföderatsioon, pluss hulk inimestega asustatud sõltumatuid tähesüsteeme.
Mitikases tekib konflikt imperaatori ja Senati vahel (kusjuures imperaator - hea, Senat - halb), puhkeb kodusõda, Senat hakkab alla jääma ja viimases hädas loob (hangib?) Senat endale superrelva - üliinimlike võimetega sõdurite armee. Edasi läheb kõik ludinal, imperaator saab lüüa ja Senati armee vallutab kogu Mitikase. Ainult et kas lihtsalt vallutab või seejuures tapab ka kõik Impeeriumi miljardid tavakodanikud? Ja kas Senatil on enam mingitki kontrolli enda loodud armee üle?
Igatahes hakkab see superjõud (nimetatakse pandoralasteks) üle Impeeriumi piiri läbi puhvertsooni moodustavate sõltumatute tähesüsteemide Konföderatsiooni poole liikuma ja näib, et miski ei suuda neid peatada. Kusjuures pandoralasi ei tundu huvitavad tähesüsteemide endale allutamine vaid lihtsalt hävitamine ja asukate mahanottimine. Sinna kust nad läbi on läinud, ei jää kedagi elusat järele.

Konföderatsiooni olukord on meeleheitlik ja ainus lootus näib olevat ülisalajasel ATAF (Advanced Tactical Assault Fighter) projektil - sellel konfliktipoolel siis salapärasel eriomadustega hävitajal. Konföderatsiooni kodanike eest hoitakse aga pandoralaste lähenemist saladuses (vaid vähesed kõrgemad poliitikud ja sõjaväelased on neid üldse kuulnudki) ja ATAF on veel salajasem värk...

Raamatu peategelasteks on viis White Knight nimelise eskadrilli pilooti keda algul koolitatakse ATAF-il lendama, siis võistlevale eskadrillile allajäänutena saadetakse kuhugi pärapõrgusse patrullima (no et oleks vähem võimalust saladusi välja lobiseda), kes seal Konföderatsiooni piiril ootamatult satuvad ikkagi ATAF-e piloteerima ja kel paari päeva jooksul tuleb pandoralastega nii lähivõitlusse astuda kui ATAF-idel nende laevastikuga võidelda ja kel õnnestub isegi ellu jääda.

Arvestades seda, et tegu oli inglise autori debüütromaaniga, pole tulemus ju üldse paha. Erinevalt paljudest mu viimasel ajal loetud militaarulme raamatutest kus põhitähelepanu on ikka lahingutel, relvadel, kus sageli iga üksikut lasku eraldi kirjeldatakse ja iseloomistatakse ning kus inimesed on romaanis vaid selleks, et nad relvad tööle paneks ja kus sõdimise taustast, põhjustest saab äärmiselt napi ja uduse ülevaate, siis Sweeney`l on just vastupidi: esikohal on inimesed ja sündmused oma põhjustega, paari toimuvat vastaste kosmoselaevade kokkupõrget kirjeldab autor küllalt lühidalt, üldiselt ega lasku detailidesse. Vahelduseks igatahes värskendav teistpidine lähenemine. Peategelastest piloodid on ka kõik lihast ja luust inimesed, igaüks erinev isiksus oma tugevate külgede, nõrkuste, eesmärkide ja soovidega.

Siinses esimeses osas jääb muidugi palju otsi lahtiseks, eriti mis ATAF-i ja pandoralastesse puutub... muide pandoralased olid autoril kurjuse sümbolina küll naljakalt šabloonsed (nagu mu ühes hiljuti loetud raamatus kuuejalgsed kaheksajalad :D) välja kukkunud - üleni musta riietatud, kiivriga ja seal punased silmad hiilgamas - pagana Darth Vaderi kloonid :).

Aga ühesõnaga kõlbas raamat lugeda küll ja mulle palju virisemisainet ei andnud (no tempokam oleks sündmustik minu arvates võinud ehk olla), seega neli hindeks.

Teksti loeti inglise keeles