Kasutajainfo

Karel Capek

9.01.1890-25.12.1938

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Siim Veskimees ·

Pilvelinnuste ajastu langus

(romaan aastast 2004)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2004

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
8
4
5
0
0
Keskmine hinne
4.176
Arvustused (17)

Esiteks, PAL on eesti meelelahutuskirjanduses igatahes väga kõva sõna. Võibolla koguni uus tase.

Üldiselt olin romaani lugedes meeldivalt üllatunud... Olgugi, et teosest leiab mõningaid kiirustamise märke, on Veskimees enamvähem üle saanud talle omasest puisest ja kuivast jutustamisstiilist. Romaan on hoogne, kuid samas ei teki tegevuse jälgimisel erilisi raskusi, nagu näiteks "Vesivõsu" puhul. See ilmselt ongi antud teose poolt märgitud kõige olulisem edasiminek.

Autor rakendab õnnestunult põnevike kuldreeglit: iga järgmine situatsioon olgu eelmisest kangem ning iga järgmine malakas, millega peategelane vehib, eelmisest pikem ja jämedam. Kuni lausa kanooniliselt kollivuudiliku lõpplahenduseni. Samas jääb peategelane lõpuni primitiivse tsivilisatsiooni esindajaks, kes mängib jõududega, millest tal endal on vaid väga hägune ettekujutus - episood kvantpommiga oli ses osas üks paremaid.

Loomulikult kuulub teos meelelahutuskirjanduse hulka, siit ei leia "Solarise" või "Inetute luikede" väge. Kuid selliseid pretensioone autor ei esitagi. Enda poolt määratletud piirides on Veskimees vähemalt minu meelest väga hästi hakkama saanud.

On naljakas lugeda tagakaanelt "tõsiteaduslikest seletustest", mida autor väidetavalt pakub. Jah, Veskimees oskab suvalisest humanitaarist oluliselt paremini pseudoteaduslikku pula ajada ning teeb seda nauditavalt, aga see kõik on ikkagi vaid fantastika. Hoolimata mõne kriitiku või arvustaja väidetest, ei ole Veskimees vähemalt minu teada veel Hard SF-i zhanri kuuluvat asja kirjutanud.

Nii pikast tekstist annab kindlasti leida hunniku marginaalseid loogikavigu, kuid üldmulje on siiski sidus. Vahest osutab jutustaja mõnele purjus keskkoolinoorele rohkem tähelepanu, kui oodata võiks ning jätab samas mõne tunduvalt olulisema tüübi (näiteks Alia) olemuse avamata. Samas vabandab autorit asjaolu, et suur osa jutustusest on edasi antud minategelase silme läbi, kellele too keskkoolinoor oli kindlasti oluliselt mõistetavam suurus. Siiski oleks romaan ilmselt oluliselt võitnud, kui eelajaloolisse maailma sattunud bussiseltskonna tegemiste asemel oleks näiteks legendide abil rohkem avatud supertsivilisatsiooni telgitaguseid.

Teksti loeti eesti keeles

Üks paremaid raamatuid, mida olen viimasel ajal lugenud. Ette heita pole midagi, eesti ulmes tervikuna täiesti uus tase. Episood bussiseltskonnaga mulle vastumeelne ei olnud, tegelikult oli see kohati päris naljakas( " Iik! Sarvedega ninasarvik! " ) . Huvitav metaulmeline leid oli ka palgasõdurite pealiku Villardi sissetoomine. Jään Veskimehe järgmisi raamatuid ootama! P. S. Mina küll ei märganud, et romaani mingigi osa tegevus toimuks eelajaloolisel Maal, nagu tagakaanel seisab.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaks patsutada autorile õlale ja öelda, et "Tubli, lase samas vaimus edasi, aga minust su fänni küll kunagi ei saa."

Erinevalt K.Sanderist pean nõustuma raamatu tagakaanel öelduga, et toimuva jälgimisega on lugejal tükk tegemist. Maa, vahemaailmad, mullid, muud maailmad, suur hulk tegelasi (kelle nimed pole meeldejäävad ja kellest hulk episoodilisi) erinevatest kultuuridest, kelle seisukohad ja seos toimuvaga kipuvad suhteliselt kiire tempo tõttu meelest minema. Saan aru, et autoril on kirjutades üldpilt silme ees, aga keskmise kiirusega lugeja peaks tegema märkmeid või pidevalt tagasi lappama.

Peategelasest macho on see pidepunkt, mis aitab mingit sidet sündmustega pidada. Teen siin võrdluse Lew R. Bergi kasuks, kelle napisõnalised ja karmid tegelaskujud mulle oma veel teravamas kontrastsuses sümpaatsemad on. Aga Bergi väljamõeldud Alf on ka päris lahe: mees armastab relvi, džiipe, tegevust, ei mõtle pikalt ja ei küsi endalt, miks ta pidevalt rabeleb. Ja miskipärast vaevab teda pidevalt pissihäda (Prostamol Uno?). Elus on Alf mahuka romaani lõppedes ainult seetõttu, et tegu on kirjandusliku tegelaskujuga – reaalses elus nii madala enesealalhoiuinstinktiga inimene vanaks ei elaks.

Umbes esimesed 50 lehekülge, kui sündmused veel tormama ei hakanud olid mulle päris meelepärased. Tundus, et tuleb suisa midagi Baturini-laadset, siis sujus asi action´iks. Avaldan veel tunnustust kaanekujundusele ja panen nelja miinuse.

Teksti loeti eesti keeles
4.2005

Veskimees, Alf ja muud machod.

Siim Veskimehe järjekorras viies romaan «Pilvelinnade ajastu langus» on kindlasti märk eestikeelse SF-kirjanduse teistsugusest kvaliteedist. Veskimehele on omane raskepärane stiil ning märulistseeenid, obstsöösne kõnepruuk ning naturalistlik lähenemine keha funktsioonidele. Ka ei karda ta öelda asju välja nii, nagu need tema meelest on. Juba see on lugupidamist vääriv. Tõsi, esimene kogemus Siim Veskimehega oli mulle hirmutav. Konarlik, üle kivide ja kändude lauseehitus, militaristlik sõnavara ning sinna juurde kuuluv indiferentsidesse kalduvad mõtisklused ei ole just kõige lihtsam tee lugeja meeltesse jõudmiseks. Seda enam, et esimene romaan «Operatsioon «Ogaline päike»» ei hiilanud just oma lugejasõbraliku küljendusega. Pärast paari lehte kipitasid silmad ning read läksid sassi. Nii jäigi esimene Veskimehe pikem teos minu poolt lugemata.

Omamoodi kummastav on noppida pärleid keset raskepärast teksti, nautida tabavaid ja täpseid ütlemisi. Tundub, et kes vähegi viitsib Siim Veskimehe kirjutatusse süveneda, leiab sealt ütlemislusti ning tabavaid keelendeid nii palju, et suudab andestada autorile hüpleva väljendamislaadi. Muutub nn. immuunseks kõikide stilistiliste ning keeleliste apsude suhtes ning unustab natukeks ajaks pesemata nõud ja poriseva abikaasa. Nõnda kaasakiskuvaks muutub lehtedelt lahtirulluv maailm. Veskimees on eelkõige ideekirjanik, range loogika nimel ei tee ta mööndusi humanitaarile, kelle vaene pea võib lõhki minna teoreetiliste ebamäärasuste ning siinuste jadast.

Romaanile «Pilvelinnuste ajastu langus» ei saa enam ette heita kaelamurdavat teekonda üle lausete räga. Pigem võib nimetada seda kergelt jalga nikastavaks retkeks. Ma ei saa öelda, et ta on easy reading. Võõrast maailmast pärinev enesest teadlik tehismõistus otsustab abi paluda erakliku eluviisiga noormehelt, keda ei hirmuta seiklused ning kellel on kadestamisväärselt terve mõistus ning refleksid. Suundubki see noormees zelaznylikku maailma, avastab endas amberi printsi võime liikuda varjudes. Need varjud on küll teistsugusemad, õigemini on olemas ainult üks suur vari, mis on liigendunud maailmade vahele. Nagu SF-le kohane, annab Veskimees seletuse varju olemusest täppisteaduslikke vahendeid kasutades ning seletab ka lahti nende maailmade teistsugususe, mõistagi läbi peategelase mõtete ning vastuvõtuvõime, mis kindlasti on suurem kui tavalisel itimehel. Siinkohal tekkis küsimus, kas alati peabki nii täpselt seletama asjade olemust? Kas peab selgitama, kuidas suunduvad infovood, ja mis kujundeid ja määramatusi need tekitavad. Siinkohal tuletasin hea sõnaga meelde Indrek Harglat, kes ka mõnikord ei vaevu ära korjama eeltööst jäänud traagelniite. Taustinfo on hea, kuid kui palju ja mismoodi seda serveerida? Kui Veskimees hammustaks ka selle pähkli katki, saaks ta minu näol kindlasti ühe suure fänni juurde.

Sisuliselt on tegu ulmepõnevikuga, täpsemalt märuliga. Tegevus jookseb hoogsalt sündmusest sündmusse, noormees Alf seikleb mürtsatuste ning seksi saatel maailmast maailma. Mõnikord näib kirjandusüldsus arvavat, et kui keegi kuseb seina najal ning näitab vänta ning kirjeldab seda metatasandilt ning kasutab bravuurset tänavapoisislängi, et see on uudne ja tore ning nauditav lugemiselamus, mida tuleb premeerida tohutute autasude ning autosignaalidega. Hästi, aga see, kuidas Veskimees nagu muuseas tarvitab suhteliselt vulgaarset dialoogi ning mehe ja naise bullshitta, näib nii loomulik ja konteksti sobiv, et igasugused muud ütlemised ei tule kõne alla, mõjuksid võõrikuna selle maailmade vahel seikleva itimehest macho suust. Tavaliselt paneb selline väljenduslaad kergelt väljendudes õlgu kehitama.

Romaanis sebib ringi, täpsemalt intrigeerib, ajab riigiasju, tolgendab niisama ning eksleb suur hulk rahvast, enamasti niivõrd võõrapäraste nimedega, et esimest korda nähes ei suuda neid välja hääldadagi. Ka sisaldab romaan hulgaliselt võõraid paiku, tegevuskohti ning -asjandusi. See kõik moodustab esmakordsel lugemisel päris suure segaduse. Tekst on tihe, tegevus vaheldub pikkade pseudoteaduslike kirjeldustega, ning hüppab ühest kohast teise. Iseenesest põnev on läbi ragistada kõik need seletused, siduda ühtseks tervikuks, mõtiskleda ette antud situatsiooni lahendeid otsides peategelasega kaasa. See kõik omakorda tekitas minu kui mängusõltlase ajus tugeva tahtmise mängida RPG-d, mille nimeks «Pilvelinnuste ajastu». Saad valida tegevuskoha, valida erilise isiksuse, kes areneb läbi aastatuhandete, kolib surres uude klooni ümber, ja lahendab mõistatusi, vahelduseks rändab vahemaailma ja notib seal hulga kolle maha. Sõdib kas uue või vana ajastu rahvaste poolel, arenedes saab uusi aju teada jne.

Siim Veskimehe puhul on tegu mu meelest autoriga, kes areneb pidevalt. Ta ei ole sündinud jutustaja nagu on Indrek Hargla, ta ei ole poeet nagu on Veiko Belials, aga tal on ideed. Sisu, kui tahate. Ja see viimane on üsna haruldane nähtus. Viimane romaan aga näiteb kindlaid edusamme jutustamisoskuse lihvimisel, poeetilist väljenduslaadi ning mõnusat ärapanemist ühiskonnale, täpsemalt selle tammumajäänud osale.

Teksti loeti eesti keeles

Ühel hetkel lugemise ajal arvasin, et hakkan konspekteerima ja kirja panema asjaolusid, mis mind häirivad. Aga siis jälle sain aru, et tegemist on manifestiga ning manifesti ei saa osade kaupa kritiseerida. Mis mulje on mul siis asjast kui tervikust?

Pidevalt tekkis silme ette Ivo Schenkenbergi kuju. Peamiselt see tugevate kunstiliste liialdustega edastatud “Viimse reliikvia” oma, kes teatas, et tema on tegudeinimene, mitte targutaja. Veskimehe peategelasel on muidki ühiseid jooni filmikangelasega – suhtumine naistesse, mitteallumine autoriteedile, tunnetatud (sõjalise)võimu vajadus. Kuigi Veskimehe raamat jättis lõpuks palju lahtiseks, andis viimane osa küll selgesti mõista, et teatavatest progressiivsetest ideedest hoolimata kistakse need võimalikud maailmad ilmselt üsna verisesse ja halastamatusse sõtta.

Kui mõtlema hakata, siis on sarnaseid väärtusi ennegi kõrgel hoitud – Nietzsche manifestid on kohati samalaadse suunitlusega. Eluvajadus, elutahe, mis määrab maailma ning ajaloo ja tuleviku. Loomulikult on Veskimehe peategelane mõtlev olend, ta kritiseerib ja arvustab meie ühiskonda – aga see kui käepärasena ning vormitavana ta maailma näeb, tekitab kohati õudu. Kõik, mis on olnud, on iseenesest väärt hävitamist, sest see on ühel või teisel viisi ebaõiglane. Mida hävitada, seda otsustab elu, see vis vitalis, mis eristab elus loodust surnud mateeriast. Kõik on idee poolest hea, aga ellu – ühiskonda – rakendades tuleb sellisest mõtteviisist vaid verd ja pisaraid ja koonduslaagreid.

Teksti loeti eesti keeles

Vabameelne seks, palju relvadega täristamist ja pikad teaduslikud seletused -- selge, see on ju Veskimees. Pean kohe ära ütlema, et need on kolm asja, mida ma ühest raamatust just tingimata ei nõua. Esimese puhul on mulle alati jäänud arusaamatuks, miks peaks teovõimeline kodanik kirjutama täiesti korralikku süžeearendusse sisse ootamatuid väljendeid a la "minu õnnetõlv tungis tema kireorgu" (tegelikult pole see pärit sellest raamatust, aga minu mäletust mööda mingist ulmekast küll), tulevahetuste käigu jälgimise üritamine paneb mul alati pea valutama ning mis puudutab tõsiteaduslikke seletusi... enne näidake mulle selle värgi töötavat mudelit... või ei, tegelikult paremgi, tooge mulle mõni neist pisikestest ja ohtralt kopuleeruvatest smeetelannadest ning ma sukeldun õhinal neisse "kvantpotentsiaalide vahedest" kubisevatesse lõikudesse. ;-)

Tegelikult on Veskimees ka minu jaoks üsna hästi hakkama saanud -- mainit kirglikke väljendeid suurt ei kohta, teaduslikud seletused olid hajutatud lühematesse lõikudesse, mis said ennem otsa, kui nad väga tüütama oleks hakanud ning kui relvadega vehkimist oleks ka pisut vähem saanud, oleks asi täitsa jonksus. Ehkki tegelaste ja nende nimede virvarr oli kahtlemata liiga kirev.

Teksti loeti eesti keeles

Mitte kyll päris algusest, aga juba nii umbes neljandiku pealt sai mulle selgeks, keda või mida see raamat meenutab: Luc Bessoni "Viiendat elementi". Neil mõlemil on sarnane mekk man: neljateistkymneaastane poiss visandab oma arusaama suurteosest; hiljem saab see poiss suureks, omandab tehnilise vilumuse ja saavutab (igayks omamoodi) kuulsuse; kord vanades paberites kaevates leiab meie lemmik taas oma noorusea loomingu ning - haaratuna suurest visioonist, mida ta selle taga kangastumas mäletab - teostab oma ammuse unistuse, tõestades, et juba siis oli ta väga tubli, aga keegi ei kuulanud. Egas see paha ole. Neljateistkymneaastase kohta isegi ysna hea. Vähemalt on visioon, on haaret; Bessoni ja Veskimehe maailmad ei ole mitte Jeremei omad. Aga iga asi on kinni oma alguses ja nii on needki.

Mõlema puhul yletavad tehnilised oskused syndmustiku võimalused. Kohati - ilmselt juba ammu silme ette kerkinud stseenides - kuhjatakse hunnikusse värvikaid tehnilisi detaile, mis lugejal-vaatajal kiiresti segi lähevad. (Filmi puhul häirib konarlikkus muidugi vähem, kaamera libiseb segadusest kiiresti yle ja kirev pilt ei jäta aega analyysiks.) Kolmeteistaastastel kaptenitel on lihtsalt kalduvus laduda yksteise järele ritta väändunud nimesid ja sõnaleide, mil on nende endi meeltes selgestimõistetav tähendus, mida nad kahjuks ei suuda lugejale edasi anda. Pole mõtet seda hukka mõista, see lihtsalt on nii; tean omast käest. On suurepäraseid vaateid, on vahvaid nalju (kyll rafineerimatuid, ent siiski), on põnevaid hetki, kuid faabula yldplaani segasust yletab ainult konkreetsete syþeeliinide segadik. Võõrrassid on kenad, kuid mitte originaalsed; tegelaste psyyhika on fikseeritud ja reaktsioonid - jah, kui piisavalt kiiresti edasi liikuda, siis ehk isegi usutavad. Peatuda siiski ei maksa. Samuti teist korda lugeda.

Kindlasti võidaks Veskimehe tekst palju, kui see oleks raamatu asemel jõudnud meie ette filmi kujul. Sest filmis pääseb lai haare rohkem mõjule ja varjab ära detailid, mis lugemisel silma riivavad. Pealegi on raamatuis eepilisuse pyydmine märksa raskem. Tolkiengi ei tulnud sellega toime, mis siis Veskimehest rääkida. On temagi ju pigem lyhikeste või keskpikkade þanride autor; kõik ta pikemad tekstid koosnevad reast lyhematest. Ning mis siin pattu salata, mulle meeldis ta eelmine tellis rohkem - kui praegune arengureas oma õigele kohale tõsta, mitte avaldamiskuupäeva otsustada, on areng silmaga näha; action`it on meil nii mõnigi teinud, kuid poliitilises ulmes pole Veskimehe haaret ja selget pilku Eestis millegagi asendada. Annaks Päris, et ta sellega kunagi jätkaks, kui ka mitte samas maailmas.

Kaanepilt mulle alguses ei meeldinud, ent kui raamatu läbi lugesin, sain aru, miks ta seal on. Sisu ja vormi yhtsus. Kogu see tellis näeb kaanest kaaneni välja nagu neljateistaastaste tehtud. Ka toimetamine. Tõepoolest - miks mitte ka nii? Loodetavasti julgustab see tulevasi noorautoreid.

Ja ikkagi tahaks ma teada, miks on yks konkreetne sort meesautorite ulmekaid selline, kus võõrplaneetidel meiega äravahetamiseni sarnastest rassidest naisterahvad tingimata (pool)paljalt ringi lippavad? Kas on tõesti inimesi, kelle arvates see raamatule midagi juurde annab? Mingeid erilisi emotsioone neis raamatuis ju sellega ei kaasne...

P.S. Minu8 meelest Veskimees kyll nii kole ei ole nagu ta ise ennast kirjeldab. Täitsa ponks poiss. Aga mis mina sest muidugi tean.

Teksti loeti eesti keeles

Umbes 180. leheküljeni see romaan mulle kangesti meeldis ja meeles mõlkus kõrgeim hinne. Kogu see maailmade süsteem oli päris huvitav ja viis, kuidas selle kohta tükkhaaval infot anti, tekitas põnevust.

Sealt edasi läks aga kõik miskipärast rappa. Kogu seda köitvat multiversumit hakati käsiltema kui midagi iseenesestmõistetavat ja ta taandus kulissiks mingis tavalises madinas. Peatagelane ja hulk teisi tegelasi seiklesid ühest maailmast teise ja askeldasid muidu ka ringi, nagu oleks neil midagi plaanis. Paraku jõudis romaani lõpp enne kätte, kui minusugune lihtne lugeja taipama hakkas, mida kõik need tegelased õigupoolest taotlevad, miks nad teevad seda mida nad teevad. Ega ma lõpuks ausalt öeldes enam uskunudki, et nad ise seda teavad.

Teksti loeti eesti keeles

Eesti Hard Core ulmekirjanduse tipptase. Mulle isiklikult tõsiselt meeldis. Isegi see meeldis et raamat oli kohati nii raske tehniliselt ja matemaatiliselt et sellest läbinärimine võttis aega. Aga minu meelest tasus see end ära. Raamatut lugedes tundus mulle koguaeg et autoril on tegelikult seda teemat ja ideed veel sadade lehekülgede kaupa mälus talletunud. Ja salamisi soovin ma ka raamatule järge. Või eellugu.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimees on viimase kümne aasta jooksul avaldanud kaheksa romaanimahus teksti. See on päris muljetavaldav number. Imetlemist väärib ka autori kirjutamiskiirus, kuigi see on mõneti selgitatav asjaoluga, et ilmselt oli tal osa materjali enne valmis kirjutatud. Samuti tuleb kasuks valemi tundmine ning Veskimehel on see üsna käpas, sest enamus tema teoseid on justkui ühe vitsaga löödud. Osaliselt on see ju tore, sest lugeja võib alati üsna kindel selles olla, mida ta sellelt raamatult oodata võib, teisalt on see jällegi mitte, sest ühe ja sama loo, milles ainult koha- ja tegealskujude nimed vahetuvad, korduvtarbmine tüütab lõpuks ära. Ka käesolev romaan järgib juba kindlalt välja kujunenud mustrit. On üks peategelane, keskmisest natuke haritum, võitluskunsti- ja relva huviline ning üsna painduva moraali ning lõdva püksikummiga. Satub ta siis kuidagi pooljuhuslikult võõrastesse maailmadesse seiklema ning lõpuks otsustab ainuisikuliselt ära ka põhimõtteliselt kogu universumi saatuse, ilma erilise vaevata sealjuures. Põhimõtteliselt pole mul selliste tegelaskujude ja teemaarenduste vastu midagi. Vahel on täiesti kosutav natuke vähem keerulisi raamatuid lugeda ning selles suhtes on Veskimees kindla peale minek. See on hea. Halb on aga üheülbalisus ning pidev augu ümber tiirutamine. Esimese probleemi vastu aitaks võib-olla tegelaskujude vastuolulisemaks muutmine, teise vastu juba autori poolse suhtumise muutmine. Ma ei ole pideva naistemurdmise vastu, kui see ei muutu eesmärgiks omaette või kui seda tehakse sujuvalt, möödaminnes. Võib ju küll väita, et selline käitumine on tegelaskujule tahtlikult omane, kuid milleks siis see pidev ette ja taha vabandamine? Et üks lubas ja teine ise tahtis? Tarbetu. Lisaks häiris veel peategelase lollus. Nii targa mehe kohta, nagu ta end ise väitis olevat, käitus ta kohati väga tobedalt, mitte sugugi paremini kui tema liigikaaslased põlatud Maalt. Positiivse külje pealt tasub jällegi ära mainida huvitavat maailma ning teemaarendust suuremas plaanis. Mikrotasandil jättis see küll kõvasti soovida, kuid makroga olid juba paremad lood ning päris põnev oli jälgida, kuhu välja jõutakse. Kõiki neid asjaolusid silmas pidades kahjuks üle kolme välja ei vea. Lugeda kõlbas, väga vastu ei hakanud, kuid samas ei jätnud ka erilist elamust
Teksti loeti eesti keeles

Vastuoluline raamat. Esimene, mida lugesin ühe kuu jooksul kaks korda. Põhjuseks see, et tegelasi oli minu jaoks nii palju, et hakkasin neid segamini ajama. Aga: ka teist korda oli huvitav lugeda. Eriti meeldisid väljamõeldud maailmad ja ka põnevust oli parasjagu ning põhjendatult. Kuu ordu poolt ärahirmutatuna olen seni Veskimehe raamatutest hoidunud, pärast kogumikku ja seda romaani väldin vaid ”Kuu ordu” sarja raamatuid. Hindeks kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Lühidalt - see raamat on üldistatuna kohe päris hea.

Ei, ma ei tee nalja, ei ilusta.

Küll aga on nii, et esimene pool on tipp-topp, igati viieline. Teine pool vajub sutsu ära - aga kõigest kohe pikemalt.
 

Loen ja loen ma raamatut, 50 lk on selja taga. Seejärel nõjatan raamatu laua peale ja jään mõtlema - täitsa lõpp, see on ju hea! Isegi väga hea! Jah, vahel kumab läbi seda Veskimeest, kes mulle kirjanikuna väga ei istu - aga seda ainult õrnalt. See raamat siin aga mõtiskleb, kirjeldab, filosofeerib ning kõike seda õrnalt, leebelt ja mõistlikult. Loen edasi ning esimene veerand raamatust ongi selline Väga Hea Raamat ©. Edasi jääb mõtteid veeretavat osa natuke vähemaks, tuleb asemele rohkem tegevusepõhine Veskimees - aga selline hea, lisaks on kogu maailmade vahel seiklemine ning maailmad ise põnevad. Ning vahele pikib autor endiselt meelisklevaid jupikesi seega raamat on ka poole peal endiselt väga tugev karm tõsiulme (minu tõlgendus “hard science fictionist” mida on ka teadusulmeks nimetatud).
 

Ning nii ongi raamatu esimene pool. Põmst kui oleks siis otsad kokku tõmmanud - ma usun, et oleks parima algupärase romaani Stalkeri lõdvalt ära toonud.
 

Raamatu peategelaseks on üliõpilane Alfred Karp, kelle tavaline, ehk tiba nürigi elu paisatakse ühel hetke pea peale kui temaga võtab ühendust üks mõistuslik olevus. Täpsemalt tehismõistus, arvuti, tehisintellekt - heal lapsel mitu nime. Alf paneb talle enda peas nimeks Hackel ning koos hakkabki siit peale Suur Seiklus, kus poiss mehistub käigupealt, varsti on tal juba relvad pihus ning avaneb tee läbi paralleelmaailmade Lõimekera maailmas. Nimelt on erinevaid maailmaid paljud, nad on omavahel seotud ning lisaks on tehtud ka mitmeid katseid mis on seni ebaõnnestunud. Alfred lähebki siis maailmu paika seadma koos teepealt leitud abilistega.
 

Kui raamatu esimene pool on kohati lausa mediteeriv siis teine pool on täis tegevus, maailmaid, tegelasi voolab kogu aeg peale ning enda lugemispilk kippus kohati küll uduseks tõmbuma ja tähelepanu hajuma. Ega ma raamatu lõpuks paljudest seostest ilmselt aru ei saanudki, üldjoontes oli erinevate rasside maailmad küll hoomatavad aga lõpupoole keskendusin rohkem hoogsale tegevusele kuna olin lootusetult eksinud selles, kes on nüüd kes ja mispidi järjekordne niit läbi erinevate maailmade jookseb. Oma osa on kindlasti ka allakirjutanu pealiskaudsuses aga ma natuke kahtlustan, et autor ajas maailma… st maailmad liiga kirjuks, samal ajal detailseks ja pealiskaudseks.
 

Kui rääkida sellest “hard science fiction” poolest siis Veskimees balanseerib enda (eba)pädevuse piiril, pakkudes lugejale kohati vihjeid taustal toimuvate reaalteaduste osas, kohati lembib (minu arvates) bluffimise ja pseudoteadusega. Üldjoontes on see taust ning väga tähelepanu ei tõmba, samas kohati pani natuke mõtisklema, et kas oleks võinud kuidagi teistmoodi ära lahendada. Nimelt enamasti saab lugeja teada teaduslikust poolest läbi peategelase silmade, kes on üsna rumala kuulaja vormis ning kellele üritatakse (paralleel)maailmade olemust seletada. Ning ega see enamasti väga hästi ei õnnestu, sama on ka lugejaga (vähemalt minuga). Endale meeldib rohkem näiteks Arthur C. Clarke lähenemisviis (kes oli muidugi ka reaalteadlane), kus lugejat tingimata ei valata infohunnikuga üle aga samal ajal on tunda kuidas kogu see ulme-värk baseerub tugevatel teadussammastel.
 

Kusjuures ma olen küll natuke kriitiline raamatu teise poole osas aga tegelikult oli see endiselt hooga loetav. Seega kokkuvõttes oli raamat ikka sümpaatne, eks võimalusel eelistanuks ise mõnes kohas teistsugust lähenemist aga noh - ei saa nõuda igale lugejale sobivat rätsepraamatut. Loomulikult leiaks raamatust siit-sealt veel mitmeid vigu aga taas - enda jaoks on üks olulisemaid mõõtmeid loetavus, ladusus. Kui raamat kulgeb kiirelt siis vead ei sega.
 
Raamatut saab täiesti tasuta lugeda siit - http://www.veskimees.eu/node/173
 

Üks jupike ka raamatust, mis iseloomustab teose olemust mitme nurga alt:

"Hele värviline valgus salapärasel lapsepõlvemaal – elav muinasjutt – põnev, salapärane ja lõputu. Tajuda loodust ja kõike ümbritsevat kui suurimat imet. Kuulata, näha, haista täitumatuna, küllastumatuna, alati uue, värske ja kaunimana... Kaaslaste lõbus käratsev summ ja vana õpetaja, tema taga varjudena ta nooremad abilised. Kui selgelt ma näen, kuidas aastate koorma all ägav mees, kelle vaim miilas valusas säras ka siis, kui keha puhkust nõudis, aina uuesti ja uuesti uute küsijate poole pöördus, kuidas ta suunurgad tuksatasid, kui ta endale pisut irooniat lubas, ent sellest hoolimata lahkelt vastas, kuidas kõhnunud sõrmed pigistasid vahtrapuust keppi, mida ta tavatses – rohkem kombe, kui vajaduse pärast – kaasas kanda, et sellele aeg-ajalt toetuda. Tema avas õieti mu silmad maailmale, tema andis asjadele nimed. Pikad tunnid, mil hüpnoinduktoriga täideti mu aju, ei ole jätnud mingit mäletatavat jälge, mõtte omandas maailm siis, kui tasane hääl selle kõik üle rääkis, seletas, näitas, jutustas lugusid või lihtsalt küsimusi esitas. Õpetaja pani varakult tähele mu huvi asjade vastu, mille teised ainult teadmiseks võtsid ja sellele kunagi rohkem tähelepanu ei osutanud. Näiteks et päikesevalgus on elektromagnetlainetus, maksimumiga 555 nanomeetri juures, mis omakorda on roheline valgus. Et tuli on C + O2 = CO2 pluss energia, millest osa on seesama elektromagnetlainetus, ainult pikemate lainepikkuste osas. Võib-olla ta tõesti ei imestanudki, et siis, kui ma, uurides Elu suurt mõistatust, DNA biheeliksit, seal, kus enamik leppis pakutud teadmiste ja praktiliste rakendustega, arvestatav osa tundis huvi meditsiiniliste aspektide vastu, üksikud süvenesid mutatsioonitehnoloogiasse ja veel väiksem osa insenergeneetikasse, tungisin geenimodelleerimisse ja tuhnisin raamatukogus unustatud ja taunitud teostes, mis ei olnud keelatud ja hävitatud ainult sellepärast, et midagi nii pööraselt looma likku lihtsalt ei ole meie rassile pähe tulnud. Õpetaja ei keelanud mind kunagi, andis ainult lisaks ajaloolist tausta, et asjad kohale asetuksid. Mäletan, kuidas lapselik vaimustus lahtus, kui mõistsin, et sellel tasemel, kus ma seda tollal uurisin, olid paljud avastused tehtud juba tsivilisatsiooni koidikul, rohkem kui 50 tuhat aastat tagasi..."
 

(lk 194-195)
 

Teksti loeti eesti keeles
x
Raul Veede
1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mõtlesin, et oleks pidanud ikkagi yhe panema. Lihtsalt inimeste ehmatamise huvides. No kes siis veel, kui mitte mina, eks ole.

Käsi ei tõuse. :D

Teksti loeti eesti keeles

Juba 16. lehekyljeks olin otsustanud, et tõlge on silmapaistvalt... hale. Edasine mu arvamust ei parandanud. Mind kui toimetajat lõbustab kurb tõsiasi, et aeg-ajalt võib originaali mõtet vaid ähmaselt aimata - selleks ei piisa lihtsalt halvast tõlkijast, see on juba saavutus.

Raamatut ennast hinnata on sellises olukorras kaunikesti raske. Eks ta veidi punnitatud ole ja armastusest pole Asimov kunagi eriti midagi teadnud. Psyhhoajalugu võib paljugi välja kanda, kuid siin on selle uudsus juba ammu kadunud ja kadunukese seljas ratsutamine pole kuigi ilus vaatepilt. Osalt on kesises muljes muidugi syydi tõlge, ent yhe lõigu piires sujuvalt vaatepunkti vahetamine, nii et selle kandja muutub juba arusaamatuks, on siiski Asimovi bläkk. Lugesin seda kord yrgammu ka vene keeles, aga kas ta juba siis nii vilets oli, ei mäleta.

(Jätke Jaanus Õunpuu nimi endale meelde. Ärge teda tööle võtke. Ärge talle raha laenake. Ärge talle tere öelge. Las sureb kurva ja hyljatuna, nii nagu tema Asimovi hylgas.)

Teksti loeti eesti keeles

Mitte kyll päris algusest, aga juba nii umbes neljandiku pealt sai mulle selgeks, keda või mida see raamat meenutab: Luc Bessoni "Viiendat elementi". Neil mõlemil on sarnane mekk man: neljateistkymneaastane poiss visandab oma arusaama suurteosest; hiljem saab see poiss suureks, omandab tehnilise vilumuse ja saavutab (igayks omamoodi) kuulsuse; kord vanades paberites kaevates leiab meie lemmik taas oma noorusea loomingu ning - haaratuna suurest visioonist, mida ta selle taga kangastumas mäletab - teostab oma ammuse unistuse, tõestades, et juba siis oli ta väga tubli, aga keegi ei kuulanud. Egas see paha ole. Neljateistkymneaastase kohta isegi ysna hea. Vähemalt on visioon, on haaret; Bessoni ja Veskimehe maailmad ei ole mitte Jeremei omad. Aga iga asi on kinni oma alguses ja nii on needki.

Mõlema puhul yletavad tehnilised oskused syndmustiku võimalused. Kohati - ilmselt juba ammu silme ette kerkinud stseenides - kuhjatakse hunnikusse värvikaid tehnilisi detaile, mis lugejal-vaatajal kiiresti segi lähevad. (Filmi puhul häirib konarlikkus muidugi vähem, kaamera libiseb segadusest kiiresti yle ja kirev pilt ei jäta aega analyysiks.) Kolmeteistaastastel kaptenitel on lihtsalt kalduvus laduda yksteise järele ritta väändunud nimesid ja sõnaleide, mil on nende endi meeltes selgestimõistetav tähendus, mida nad kahjuks ei suuda lugejale edasi anda. Pole mõtet seda hukka mõista, see lihtsalt on nii; tean omast käest. On suurepäraseid vaateid, on vahvaid nalju (kyll rafineerimatuid, ent siiski), on põnevaid hetki, kuid faabula yldplaani segasust yletab ainult konkreetsete syþeeliinide segadik. Võõrrassid on kenad, kuid mitte originaalsed; tegelaste psyyhika on fikseeritud ja reaktsioonid - jah, kui piisavalt kiiresti edasi liikuda, siis ehk isegi usutavad. Peatuda siiski ei maksa. Samuti teist korda lugeda.

Kindlasti võidaks Veskimehe tekst palju, kui see oleks raamatu asemel jõudnud meie ette filmi kujul. Sest filmis pääseb lai haare rohkem mõjule ja varjab ära detailid, mis lugemisel silma riivavad. Pealegi on raamatuis eepilisuse pyydmine märksa raskem. Tolkiengi ei tulnud sellega toime, mis siis Veskimehest rääkida. On temagi ju pigem lyhikeste või keskpikkade þanride autor; kõik ta pikemad tekstid koosnevad reast lyhematest. Ning mis siin pattu salata, mulle meeldis ta eelmine tellis rohkem - kui praegune arengureas oma õigele kohale tõsta, mitte avaldamiskuupäeva otsustada, on areng silmaga näha; action`it on meil nii mõnigi teinud, kuid poliitilises ulmes pole Veskimehe haaret ja selget pilku Eestis millegagi asendada. Annaks Päris, et ta sellega kunagi jätkaks, kui ka mitte samas maailmas.

Kaanepilt mulle alguses ei meeldinud, ent kui raamatu läbi lugesin, sain aru, miks ta seal on. Sisu ja vormi yhtsus. Kogu see tellis näeb kaanest kaaneni välja nagu neljateistaastaste tehtud. Ka toimetamine. Tõepoolest - miks mitte ka nii? Loodetavasti julgustab see tulevasi noorautoreid.

Ja ikkagi tahaks ma teada, miks on yks konkreetne sort meesautorite ulmekaid selline, kus võõrplaneetidel meiega äravahetamiseni sarnastest rassidest naisterahvad tingimata (pool)paljalt ringi lippavad? Kas on tõesti inimesi, kelle arvates see raamatule midagi juurde annab? Mingeid erilisi emotsioone neis raamatuis ju sellega ei kaasne...

P.S. Minu8 meelest Veskimees kyll nii kole ei ole nagu ta ise ennast kirjeldab. Täitsa ponks poiss. Aga mis mina sest muidugi tean.

Teksti loeti eesti keeles

Pratchett nagu Pratchett ikka. Mitte kõige parem, mitte kõige halvem. Tegelikult meeldib mulle Pratchetti juures just tema filosoofiline sygavus. Tal on oma visioon sellistest asjadest nagu myydid, muinasjutud, jumalate ja inimeste keerulised vahekorrad ja vastastikune sõltuvus - ja see on võluv. Kahju, et ta seda kõike lyhemalt ei kirjuta, kontsentreeritud tekst samal teemal võiks olla kuradima hea.

Ja muidugi lööb siin välja Pratchetti enda loomus. Sapine olla ja tögada võib ta hästi, aga ega ta enamikku asju päris maatasa ka tee. Sisimas pole tal vana paksu punanina vastu ju midagi. Eriti seoses rohke ðerriga.

Seepi ei mäleta. :(

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu tulemust me veel vaatame. Aga mul pole teist kohta, kus röögatada. (Esialgne hinne on tinglik, sest Pratchett pole seda tõlget ära teeninud.)

Viskan mina seliti, et hea lõõgastuse abil peavalust vabaneda. Ja mida ma näen? Lk.8 kirjeldatakse tormiliblikat:

"..tema tiibadel on kyllaltki huvipakkuvad mandlikoogi karva mustrid."

Liblikas. Torm. Ilmaennustamine. Fraktalid. Mandelbrot. Ei tule tuttav ette?

Mitte muhvigi. Ei vähimatki mõistusliku elu märki tõlkija tuhmides, laiaks astutud amööbi intellekti väljendavates silmades. Täielik mandlikook.

Teen Avo Reinvaldi kehast lahutatud pea eest kasti õlut välja.
------------------------------

Pakkumine on jõus ka pärast raamatu lõpetamist. Lugemise käigus ei läinud tõlge teps mitte paremaks.

Raamat ise polnudki kõige hullem, ehkki vahepeal kippus liiga segaseks. Austraalia iseloomustus oli päris tore. Jään ootama romaani suurtest rottidest.

P.S. Vesiir ikkagi. Mitte visiir. See käib kiivri kylge, erinevalt vesiirist, mis käib keisri või sultani vms kylge.

Teksti loeti eesti keeles

Eks sedasorti lood olid tollal nähtavasti õhus. Näiteks Conan Doyle`i ilmalõpulugu, mille nime ma praegu enam ei mäleta - kuidas Maa läbib koleda ja kohutava lõhnatu-maitsetu kosmilise gaasipilve - on olemuselt ysna samasugune. Kõik kohustuslikud elemendid on sees, pluss isegi siin puuduv yksikisiku tasandi syþee. Ja ometi ei ole "Täht" nii jõle saast kui Doyle`i lugu. Lihtsalt väga, väga tyytu.Pelgalt inimkonna tähtsusetuks kuulutamisest teravmeelsuseks siiski ei piisa. "Mis on yks kapral universumi ylevuse kõrval!" on öeldud ka "Ðvejkis", aga seal on palju muud ka veel. Siin ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu koosneb kahest motiivist: leiutisest ja teisilmatontidest. Tontide all pean silmas samasuguseid ebamääraseid okultisminähte nagu ei-mäleta-kelle raamatus "Punaste kõrvadega vaimud", filmis "Photographing Fairies" või teatud osas angloameerika lastekirjandusest. Motiivide vahel pole mingit seost.

Miks siiski kolm? Sest kirjutatud on ysna viisakas ja puhtas eesti keeles. (Jah, ajad on tõesti nii viletsad, et selle eest tuleb lisapunkt anda.) Autor ei ole lootusetu, ehkki kyysi närides järgmist tykki ootama ma ei jää.

Teksti loeti eesti keeles

Hilisematel aegadel on sedasinast aasi tuntud Njördi nime all. Ka eesti keeles. Ja ma kahtlen sygavalt, kas ta just ariaanide hulka kuulus - ehkki mine tea, võib-olla eitas just tema esimesena Jeesuse jumalikku loomust Isa ja Pyha Vaimu kõrval.

Hangisti (tavaliselt kyll Hengist, kahjuksei saa ma algtekstiga võrrelda) aegse Inglismaa asumaadest lugesin siit kyll esimest korda. Samuti olevusest nimega jahikytt. Kui aga lõpuks ariaanidest aarialasteks saanud hõim jagunes aarialasteks ja aariaeelseteks, sai minu napp aru otsa.

Pyyan kujutleda juttu niisgusena, nagu ta ehk võiks inglise keeles olla - ja oma aja kohta synnib syya kyll. Saab nelja ära, mitte väga tugeva, aga kõlbuliku.

Teksti loeti eesti keeles

Lugude valik on omaette teema; pudru moodi ta ju on, aga olgu siis peale. Võib yks niisugune ka olla.

Tõlge läheneb hääduselt Varrakule ja toimetus Krista Kaerale. See tähendab, et peaks olema vähemalt tsiviilkorras karistatav. Kui Ragnaröki kõrval on samas lauses Goetterdaemmerung, ariaanid vahelduvad sujuvalt aarialastega, eesti keeles räägitakse aasist nimega Niord ja Thuggee templist ning algtekstis täiesti korrektsest Assurbanipalist on saanud >i>Assurbapal - no mis kuradi tõlkimisest või toimetamisest me enam yldse räägime? Ime, et Howardist kaane peal Hogwarts ei saanud.

Olgu lugudega kuidas on, kogumik niisugusena, nagu ta mu laual on, saab ebaõiglase hinde, sest lugude eneste pärast lisan hindele yhe palli. Yllas soov, my ass... Läinud ja kusnud Howardi hauale, see oleks kah yllast soovi paremini ilmutanud. Mis teha, kui väljendusoskust napib.

Teksti loeti eesti keeles

Lugude hinded annaksid jah nelja, aga valik pole suurema asi, tõlge kah mitte ja toimetajatöö pole veel nii hull kui Howardi Aed täis hirmu puhul. Saab kolme ära kyll - ja see on heatahtlik hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Käib kah, aga haaret ei ole. Huvitav, kas seda pole mõni teemaga paremini sobituv kirjanik ymber kirjutanud? Burroughsi puhul on näiteks kloonid märksa etemad, võiks siingi proovida.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole õudne, aga ehk kellelegi teisele on. Kogu kirjeldatud situatsioon on ebausutav: milline inglane hakkab kulutama tervet laeva sellele, et ööpäevaringselt passida kohalike perverssete kommete toetuseks mingi liivaaaugu juures? Ja kui juba hakkabki, paneb ka sõdurite aheliku augu ymber. Pähh.

Kirjutatud polegi nii pahasti.

Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks pole mul nii pingul närve kuskilt võtta. Ei ole õudne. Ja teravmeelne ka mitte. Sama mehhanismiga lugusid on kirjutatud tuhandeid. Et aga ma ei suuda kindlaks teha, kui paljud neist kirjutati enne 1888. aastat, olgu siis neli.
Teksti loeti eesti keeles

Oskab jah. Ainult et materjalist jääb vajaka. Õudne ei olnud, venis ja ei jõudnud kah kuhugi. Et vähemalt stiiligi nautida, tuleb lugeda inglise keeles.
Teksti loeti eesti keeles

Tjah. Mida "kadudeta ümber panna ei saa", pandi kadudega. On Pratchett mis ta on, aga Varrakuga võiks lörtsimise eest teha seda, mida Lang omal ajal Kultuuriministeeriumile soovitas (ja oma soovituse eest kaposse kaevati). Ehk on Must Kass järgmine kord läbi astudes nii kena ja teeb asja ära? ;)

Jääb mulje, et isegi kui neid edaspidi mõnes originaalis oleks, ei hakka meil siin kyll keegi mingite viitetärnidega jamama. No kes see viitsib. Viskame neile sigadele mingi lobi ette, need ahmivad ju kõike. Ja kibe tõde, ahmivadki.

Masendav.

Raamat polnudki nii hull. Yht-teist aimdus isegi läbi tõlke. Elvishist on siiski kahju.

Teksti loeti eesti keeles

Täitsa tubli raamat. Virisen muidugi, et pole enam see, mis vanasti - aga olgu pealegi. Ajaviiteks igati sobilik ja mõnus.

Toimetajatöö on muidugi masendav. Krista Kaer võiks ennast läbi sõimata ja lahti lasta - halturðikuks kätte läinud. Oskab ju kyll, aga ei vaevu. Nii lähevadki rahva sekka sellised väljendid nagu varrakut tegema ja kaerastuma. Asi seegi, vähemalt rikastab eesti keele sõnavara.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumikus on kolm lugu, millest yhes on ulmeelement - mis on tekstis ilma igasuguse põhjenduse või seletuseta, ei haaku loo arenguga mitte kuidagi ja on nii karakterite arengu kui lõpptulemuse seisukohalt täiesti tähtsusetu.

Traguni tagasitulek (Enter a Dragoon) ei ole ulme. On niisama hea Hardy lugu. Klassikaline hea kirjandus, meenutab natuke Maughami, aga ei ole nii teravmeelne.

Muutunud mees (A Changed Man) sisaldab yht pisukest sõjaväekummitust, kellele keegi eriti ei reageeri. On kah täiesti loetav, aga napilt mitte nii hea kui esimene lugu.

Alicia päevik (Alicia`s Diary) on nirum kui eelmised. Segane armastuslugu kahtlase väärtusega karakterite, kuid hardylikult nutika lõpplahendusega.

Igas loos on kyll vähemalt yks laip, aga see pole mingi põhjendus kogumiku Baasi panekuks. Hardy enda tutvustamise seisukohalt enam-vähem tubli kogu, ehkki võinuks ka parem olla.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Amer, kes on elu otsa käinud ringi ja põdenud selle pärast, et kõik on lollid ja tema ka, laseb ajalehekuulutuse peale telepaatilisel gorillal endale õpetada, mis inimeste maailmal viga on. Lõpuks paistab kyll gorillagi yleyldisest lollusest masenduvat ning teeb enesetapu kopsupõletiku läbi.

Nii. Siin on teile spoiler. Ja see pole yldse mitte oluline. Sest syžeed sel raamatul pole, tegemist on puhtakujulise moraliteega. Iimesed on teinud teatud asju valesti ja kuna me juba kaanepildist peale teame, kes meid õpetama hakkab, on meil ka kyllalt hea ettekujutus, mida meile õpetatakse.

Lugedes tegin terve rea märkmeid. Ja mitte sellepärast, et see raamat mind kohutavalt inspireerinud oleks, need olid pigem seda "mis-kuradi-jura-ta-nyyd-ajab-see-ei-ole-yldse-nii"- tyypi märkmed. Yksikasjalikult ei ole neid siinkohal siiski mõtet esitada, sest kokkuvõttes langevad nad yhte kategooriasse: faktitruuduse on autor toonud ohvriks lihtsustavatele yldistustele, mis muudavad teksti kitsa silmaringiga inimestele paremini mõistetavaks. Mis on propagandateose puhul iseenesest loomulik. Ma lihtsalt ei kuulu selle raamatu sihtgruppi.

Palun minust mitte valesti aru saada: mul pole midagi ökoloogilise ilmavaate vastu. Ma olen lihtsalt märksa radikaalsematel seisukohtadel kui Quinn. Ja temaatikaga paremini tuttav. Pealegi pole kogu Quinni raamatus kuigi palju uut peale yhe hädapäraselt teravmeelse tõlgenduse mõnedele Esimese Moosese Raamatu legendidele (ja selleski suhtes olen oma assyrioloogilise tausta tõttu ylimalt skeptiline). Põhiliselt kurdab Quinn põllumajanduse kallal, mis on inimkonna allakäigu peamine põhjus - ent endale tyypilise järjekindlusetusega pyyab ta aeg-ajalt (mittte kuigi veenvalt) väita, et ega kogu põllumajandus kah paha pole. Ja kymme lehte hiljem sõimab seda ikkagi täies mahus. Yldse eelistab Quinn rohkem viriseda kujunenud olukorra kallal kui mingeid lahendusi välja pakkuda (välja arvatud mõned kaudsed vihjed Malthuse ja Lugano raporti temaatikale, mis jäävad kyll marginaalseks ja ebalevaks). Samal teemal on kirjutatud palju paremaid raamatuid, neid on ilmunud isegi eesti keeles. Lugege parem Hääletut kevadet või, minugi poolest, vana head Lugano raportit (ilma autori kommentaarita, see on hale iba).

Summa summarum: kui Coelho kirjutaks ökoloogiast, oleks tulemuseks Ishmael. Õige asja viletsa propageerimise eest kidur kolm. Seda tööd teeb ka Veskimees paremini.

Teksti loeti eesti keeles

Ajastule omane ebamäärane spiritualism.
Kaasaegse rahvausundi tyypnäide: meie kallid surnud passivad meid kuskil põõsas, naeratus näol. Mis nad seal teevad või kus nad sel ajal viibivad, kui me põõsa läheduses pole, ei maini keegi. Ega Burnettil suurt muud öelda olegi, aga ytleb ta seda kyllalt kaua. Samas on tal (jällegi ajastule tyypiline) kyllalt viisakas stiil, kahjuks hõre, nii et see päästab vast ehk hommikupooliku, kuid mitte terve päeva.

Neli ja pikk miinus.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu et sedasamustki... sisu ei olnud. :(

Oli häid mahlaseid kohti, mis yht või teist nähtust pilasid. Oli täitsa kena teooria lugude kohta ja Väga Armas Voodoo. Olid needsamad kolm nõida, kes mõnes muus osas kyll elavamad on olnud. Aga raamatu selgroog logises.

Teine asi muidugi, et pole ka enam seda värskust ja mahlakat lusti, mis Kettamaailma sarja esimestest raamatutest paistis. Mis seal imestada, eks Pratchettilgi ole aastad läinud. Vana mees tahab koju.

Olgu siis neli miinus.

Teksti loeti eesti keeles

Kena jah, et vahel harva mõni asi eesti keelde ka ymberlõikamata tuuakse. Kahju ainult, et nii harva.

Mõtlesin jupp aega, mis hinne sellele kogule panna. Ei mõelnud välja. Oli hulk tekste, mille ulmelisus enam kui marginaalne, samas pole sel ju kirjandusliku tasemega midagi tegemist. Ja tase on Kingal kõva, praktika muidugi abiks, ent on ka seda head kunstkäsitöölise tunnetust - mõni keskaegne vaip või vana mõõk ei pruugi ju kah otse kõrgkunst olla, aga ilus on vaadata. Sest et on hästi tehtud.

Mõni yksik lugu on tõeline briljant. Mõni jällegi... nojah, särab kyll, aga... klaasist. Ilus, kuid ikkagi. Mitte see.

Hinda siis sihukest. Otsustasin, et korjan lugude hinded kokku. 5,4,5,4,4,5,4,4,5,5,5,4,4,4. Neljad jäävad napilt enamusse. Seepärast panengi kogumikule... viie.

Kogu on yhtlane. Ja oma kõikumisega ulme ja õuduse piiridel näitab, et see kõik pole yldsegi oluline. Tähtis on hea kirjandus, mitte muu. Ses suhtes on kogu kupatus kuidagi tasakaalustatud, harmooniline - minu jaoks torkavad ehk eraldi silma vaid "Eluuria väikesed õed" oma þanrilise ja vormilise eripäraga. Aga seegi pole liiast.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt tuleb kogumikus ridamisi lugusid, kus ulmelisus on nii õhuke, et paistab läbi. Aga see ei häiri, lood on ikkagi head. Ja siis on siis jutuke - õigupoolest tõesti laast -, kus ulme ometigi sees. Ainult et... no on, jah, ulme, noh. Umbes samal või veidi vähemalgi määral kui Jaigu kaarnakivilugudes. Aga... peale pole temaga midagi hakata.

Paha ta ka ei ole. Jätab lihtsalt sellise ebamäärase tunde ja lugu ennast pidin (ainsana sellest kogust) paar nädalat pärast lugemist hoolega meenutama, enne kui koitis. On paremaid ka. Neli.

Teksti loeti eesti keeles

Õudusosa mingu minu poolest kus kuusteist, lahendus on see, mis hea hinde saab. Dilemmat oskab inimese ette asetada igayks, hetkeks tema viletsust nautida ja siis vanamammile patja näo peale suruda samuti. Aga selle peale enamasti ei tulda, et lasta inimesel oma kriisihetkel paljastunud närususe sees aastate kaupa mõnuga marineerida. Tõsi, sentimentaalsus kisub hinnet jälle allapoole. Nii et kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Ega ta midagi nii väga sisaldanudki, aga jällegi - nagu Kinga puhul ikka - kirjutatud on nii hästi, et halba hinnet kah panna ei saa. Kibe tõde, aga viletsalt kirjutatud loos peab idee ikka neetult hea olema, et tasuks teda sealt välja kaevama hakata. Ajaviitena eelistan iga kell briljantset muidunikerdust.

Endakiitus haiseb muidugi ka Kinga puhul, justkui oleks mõni kutsikas mööda läinud. Seepärast pigistan pool silma kinni ja, kinkides Kingale sellise ingliskeelses ilmas levinud jupstyki nagu benefit of doubt, eeldan talt piisavalt vaimuteravust ja head maitset, et võtta seda kirjatööd pigem kui eneseiroonia ilmingut. Olgem ausad, peategelasse suhtutakse siin ikka ypris sarkastiliselt. Oma kolleege lintðida armastavad enamasti just hea huumoritajuga inimesed ja nende hulka King nii või teisiti ka kuulub. Selle eest talle tugev neli pluss.

Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu. Nii raamatute osa, loodusekirjeldus kui nimede nimetamata jätt.

Sandri stiilitunnetus on õitsele löönud.

Teksti loeti eesti keeles