Kasutajainfo

Karel Capek

9.01.1890-25.12.1938

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Terry Pratchett ·

Interesting Times

(romaan aastast 1994)

eesti keeles: «Huvitav aeg»
Tallinn «Varrak» 2004 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
9
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.615
Arvustused (13)

"Et sa elaksid huvitavatel aegadel!" - see olla üks vana Hiina needus. Kettamaailmas kasutatakse seda needust Agatea Impeeriumis, Counterweihgt Continendil. Sealsamas, kust sarja esimeses raamatus tuli turist Kakslill pagasiga. Muidugi in Rincewind nüüd Kakslille kodumaal...

Ankh-Morpokisse lendab sõnumijtooja albatross ja nõuab Impeeriumisse Suurt Võlurit. Saadetakse Rincewind, kes muu... See Impeerium, kuhu õnnetu võlur satub, on üpris kentsakas. Ühest küljest oleks nagu tegu ülimalt tsiviliseeritud maailmaga - on tehnikat, mida Ankh-Morpokis pole. Palju on luuletamist, kunsti jne. Samalajal valitseb täielik, hmm, totalitaarne süsteem. On ka mässajaid, kes on innustust saand Kakslile reisiraamatust "Mida ma tegin oma viimasel puhkusel." Impeeriumis liigub ringi iidne legend, et kunagi tuleb Suur Võlur Punaarmee eesotsas ja kukutab vaenlase (millise?). Imperaatoril, kes ise vana ja väeti, on suurvisiir Hong. Klassikaline kurjam ja mõrtsuk, nagu ikka need esimesed ministrid on. Hong omab mässajate ridades spioone ja tema saatiski sõnumi Võluri järele. Hong tahab Imperaatori tappa ja süü Punaarmee kaela aajada.

Aga on ka Suur Müür, selle taga barbrarahvad ja loomulikult ka Hord, kes müürist läbi murrab ja Impeeriumit röövida tahab. Hordi eesotsas on barbar Genghis Cohen ja hirmus vägi koosneb kuuest barbari-ätist, keda kõrge vanuse tõttu keegi loomulikult ei karda. Asjata!

Ja on veel igasugu tegelasi - vana hea surm, mõned jumalad, kes kõike seda segadust korraldavad... Parimad kohad ongi seoses Hordiga, nendega kaasas olev endine õpetaja üritab vanamehi igati tsiviliseerida.

Hiina! Pratchett pilab nüüd Orienti nii kuis jaksab. Ilus see just ei ole, aga õnneks pole ka elu Ankh-Morpork`is teabmis etalon. Minu maitse jaoks Pratchett Lääne shovinistiks (a la Clancy) siiski veel ei muutu. Raamat on üsna poliitiline aga mitte väljakutsuvalt. Siin on vihjeid ja viiteid paljudele ajaloolistele ning geograafilistele seikadele. Tõeliselt vaimukas, leidlik ja fantaasiarikas tekst. On ka tegelt üsna traagilisi kohti, millised eriti lõpupoole selle raamatu "viie" vääriliseks tegid.
Teksti loeti inglise keeles

Järjekordne keskmisest mõnevõrra paremini õnnestunud Kettamaaima lugu. Igastahes on Hiinlaste pilamine Pratchettil märksa paremini välja kukkunud kui austraallaste kallal ilkumine hilisemas romaanis "The Last Continent".

Kõikvõimalikest andekatest leidustest oli peale kuueliikmelise barbarite "hordi" head veel "Hiinas" elutsev liblikaliik - Quantum Weather Butterfly. Teate kyll, need kelle tiivalehvituse peale nädal hiljem teiselpool maakera orkaanid tekivad. Ja kohalikud äpud-vabadusvõitlejad oma vahvate poliitiliste loosungitega ("May Silghtly Unpleasant Things Please Happen To Our Enemies") olid kah päris muhedad.

Mis pisut ära kippus vajuma oli raamatu lõpp. Traagika traagikaks, õnneks seda tegelikult eriti ei olnudki. Kyll aga jäi pisut lamedaks see kynka seest välja marssivate savisõdurite skeem. See selleks. Alla viie miinuse see hinnet ei tõmba.

Teksti loeti inglise keeles

Jälle Rincewind! Kui kaua võib surnud koera peksta?!? Kui esimeses kahes raamtus oli R. tõsiselt lahe tegelane, siis nüüd võib intelligentsem lugeja ette ennustada kõik sündmused ja kolmveerand teksti mitme lehekülje peale ette. Hiina parodiseerimine oli lahe, ebapratchettlikult meeldiv oli ka Austraalias toimuv lõpp.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates üks parimatest Pratchetti lugudest. Iseenesest on natuke kurb, et ta konkreetsete maade/keelte/kultuuride pilamisega tegelema on hakanud, varem ikka mõtles ise uusi kohti/kultuure/tegelasi välja, kuid tulemus pole üldse halb. Huvitav, miks Pratchettil nii kaua aega läks Kakslillest kirjutamisega?
Teksti loeti inglise keeles

Ei saanud täpselt aru, mis raamatul viga, kuid see osa tundus veelgi hullem olevat, kui "Härrasrahvas". Nii "vanadekodu", kui ka Punaarmee tegelased olid väga mannetult välja joonistatud ja ilma igasuguse isikliku omapärata, v.a. ehk Cohen. Isegi Nähtamatus Ülikoolis toimuv (mida oli väga vähe) oli huvitavam, sest tegelastel oli rohkem värvi.
Pratchettile tavapäraselt leidus muidugi ka mõningaid roppnaljakaid kohti. Üks parimaid minu meelest oli: Võlurid vaatavad seina peale lömmilennanud kängurut, mis oli teleporteeritud valesti Austraaliast ja siis kommenteerivad: "Mander XXXX peab ikka rikas paik olema. Näe kui suured rotid seal elavad"
NB! Ei pilata mitte ainult Hiinat: samuraidel, ninjadel ja sumo-maadlejatel ei ole Hiinaga mitte mingisugust seost.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates parim "Kettamaailma"-romaan pärast "Väikesi jumalaid" . Samasugune kergelt must-valge vabaduse-orjuse vastandamine, mis Pratchetti teosed huvitaval kombel paremaks muudab. Hiinlaste mõnitamine ei häirinud, ehkki nende iidne kultuur mõistagi austust väärib... Ütleme nii, et siin olid toodud välja selle kultuuri negatiivsed või õhtumaalastele lihtsalt grotesktsetena tunduvad omadused ja nendega sai palju nalja. Lugedes tekkis kerge paralleel Spinradi juttudega "Kuldhordi viimane lahinguhüüd" ja "Hiire aasta" . Huvitav fakt-veidi aega pärast seda, kui olin lugenud vastavat stseeni, nägin telekanaleid klõpsides juhtumisi sumomaadlusmatši ja hakkasin naerma. Nähtavasti ei suuda ma mainitud fenomeni enam tükk aega tõsiselt suhtuda, nii et järelikult on Pratchetti romaan mulle suurt mõju avaldanud.
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu sain raamatukogust täiesti kogemata-kui poleks olnud vaja nii väga Shakespeare Hamletit, poleks ka seda saand, kuna polnd seda kindlat raamatukogu enam ammu kylastand ja arvatavasti poleks ka peagi plaanis olnd(kusjuures nyyd on, sest avastasin sealt yhe kaua otsitud kogumiku esimese osa, mida seekord siiski ei laenutand)aga vedas. Eks vist oli saatuse käsi mängus. :P Enda lugemise kohta selle raamatu juures ytleks, et algul ei saand vedama-lõpus ei saand pidama(kui täitsa viimaste lehekülgede kohta nii vast öelda ei saaks, kuna need said kiiruga enne kooli läbi loetud, et ikka bussi peale jõuaks :D ). Alguses võtsin raamatut vastu kui ime-syvenesin vast rohkem kui tavaliselt iga nalja peale rohkem irvitades kui oleks...ytleme-normaalne.

Eks see punaarmee oli ainuke võimalus päästa 7 liikmeline vanadekogu..vabandust-hord. Teadagi ju, et pratchet tundub õnnelikke lõppe armastavat. No, tema stiilis õnnelikke lõpp. Eks Rincewind ole yks nämmutatud tegelane kyll, kuid imo saab meest ikka veel kasutada. Kui Pratchett talle paar kartulit annab siis vast ei läe ta veel puhkusele. ;)Siiski kaks kysimust jäi. Et mis see Hex siis lõppkokkuvõttes oli? Mingi imelik asjandus, mis mingis mõttes "elab"? Ning kuidas Pagas oma vägitykiga hakkama sai? Kuid see nõuaks vast paremaid teadmisi Pagasite tegemises nende kommetes ja elus. Ehk siis kysimus, millele kunagi vastust ei saa...

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu tulemust me veel vaatame. Aga mul pole teist kohta, kus röögatada. (Esialgne hinne on tinglik, sest Pratchett pole seda tõlget ära teeninud.)

Viskan mina seliti, et hea lõõgastuse abil peavalust vabaneda. Ja mida ma näen? Lk.8 kirjeldatakse tormiliblikat:

"..tema tiibadel on kyllaltki huvipakkuvad mandlikoogi karva mustrid."

Liblikas. Torm. Ilmaennustamine. Fraktalid. Mandelbrot. Ei tule tuttav ette?

Mitte muhvigi. Ei vähimatki mõistusliku elu märki tõlkija tuhmides, laiaks astutud amööbi intellekti väljendavates silmades. Täielik mandlikook.

Teen Avo Reinvaldi kehast lahutatud pea eest kasti õlut välja.
------------------------------

Pakkumine on jõus ka pärast raamatu lõpetamist. Lugemise käigus ei läinud tõlge teps mitte paremaks.

Raamat ise polnudki kõige hullem, ehkki vahepeal kippus liiga segaseks. Austraalia iseloomustus oli päris tore. Jään ootama romaani suurtest rottidest.

P.S. Vesiir ikkagi. Mitte visiir. See käib kiivri kylge, erinevalt vesiirist, mis käib keisri või sultani vms kylge.

Teksti loeti eesti keeles

Üle päris pika aja korralik Kettamaailma lugu, mis Pratchetti parimatele juttudele omaselt suutis vahepeal väga naerma ajada. Siiski jääb ta minu meelest veidi alla "Fantastilisele valgusele" ja veel mõnele varasemale tükile. Hiina pilamine oli muhe, aga vahepeal kiskus veidi üksluiseks. Samas ei saagi eeldada, et sellise kirjandusliku viljakusega autor nagu Pratchett suudaks iga kord täiesti värske huumoriga üllatada. Kõrgeim hinne jääb saamata, soovitada julgeksin aga küll.
Teksti loeti eesti keeles

Tjah, hoides end aastakese ja natuke enam Pratchetiist eemal (hmh, ka seesinane teos langeb sellesse eelajalukku), siis tleb välja, et on nauditav ja enamgi veel (fraas laenatud ja parafraseeritud H. Lehiste postuumselt avaldet antoloogiast "Valitud kaebusi."). Kui mitte muud, siis on Terry suutnud mäekõrguselt üle keskmise Lääne kultuuri inimese sisse elada väheke kürvalisematesse kultuuridesse. Paraku - ilma taotluseta neid mõista, jah - aru tema saab, ent liikumapanevatest mehhanismidest temal on pehmelt öeldes olematu aim ja hoomahtus. Ent hoolimata ja enamgi veel - lugu on hää, lugu on olemas ja lugu on kirja pandud. Olgu, Rincewind on ebasaamatum kui kunagi varem, aga ikka juhtub - ka parimatel meis tuleb helgeid päevi ette. Miks ma seda raamatut, mis on tegelikult "Discworld"`i sarja kõva keskmine kiidan? Ikka selle pärast, et Pratchett on tabanud mingit ida hingekeelt ja selle najal loo üles ehitanud. Lugu küll kipub oma telje ümbert aeg-ajalt eemaldume, ent siis kisuvad äärmiselt venivad (siidist??) traagelniidid sündmused nälle loo keskmesse tagasi. Imede ime - suudabki Terry kogu loo koos hoida ja ka rahuldavalt ära lõpetada. Selle poolest täiesti aktsepteeritav ja isegi hää lugu. Lugu on hea nii maakeeli, ehkki originaalis on tema veel etem. Sestap hinde kõrgeim määr ja patutunnistus, et päris kindlasti võtan ma ka tuleviku (ehk isegi lähedases) Pratchetti raamatuid oma käte vahele ja tõstan silme ette.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Raul Veede
1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mõtlesin, et oleks pidanud ikkagi yhe panema. Lihtsalt inimeste ehmatamise huvides. No kes siis veel, kui mitte mina, eks ole.

Käsi ei tõuse. :D

Teksti loeti eesti keeles

Juba 16. lehekyljeks olin otsustanud, et tõlge on silmapaistvalt... hale. Edasine mu arvamust ei parandanud. Mind kui toimetajat lõbustab kurb tõsiasi, et aeg-ajalt võib originaali mõtet vaid ähmaselt aimata - selleks ei piisa lihtsalt halvast tõlkijast, see on juba saavutus.

Raamatut ennast hinnata on sellises olukorras kaunikesti raske. Eks ta veidi punnitatud ole ja armastusest pole Asimov kunagi eriti midagi teadnud. Psyhhoajalugu võib paljugi välja kanda, kuid siin on selle uudsus juba ammu kadunud ja kadunukese seljas ratsutamine pole kuigi ilus vaatepilt. Osalt on kesises muljes muidugi syydi tõlge, ent yhe lõigu piires sujuvalt vaatepunkti vahetamine, nii et selle kandja muutub juba arusaamatuks, on siiski Asimovi bläkk. Lugesin seda kord yrgammu ka vene keeles, aga kas ta juba siis nii vilets oli, ei mäleta.

(Jätke Jaanus Õunpuu nimi endale meelde. Ärge teda tööle võtke. Ärge talle raha laenake. Ärge talle tere öelge. Las sureb kurva ja hyljatuna, nii nagu tema Asimovi hylgas.)

Teksti loeti eesti keeles

Mitte kyll päris algusest, aga juba nii umbes neljandiku pealt sai mulle selgeks, keda või mida see raamat meenutab: Luc Bessoni "Viiendat elementi". Neil mõlemil on sarnane mekk man: neljateistkymneaastane poiss visandab oma arusaama suurteosest; hiljem saab see poiss suureks, omandab tehnilise vilumuse ja saavutab (igayks omamoodi) kuulsuse; kord vanades paberites kaevates leiab meie lemmik taas oma noorusea loomingu ning - haaratuna suurest visioonist, mida ta selle taga kangastumas mäletab - teostab oma ammuse unistuse, tõestades, et juba siis oli ta väga tubli, aga keegi ei kuulanud. Egas see paha ole. Neljateistkymneaastase kohta isegi ysna hea. Vähemalt on visioon, on haaret; Bessoni ja Veskimehe maailmad ei ole mitte Jeremei omad. Aga iga asi on kinni oma alguses ja nii on needki.

Mõlema puhul yletavad tehnilised oskused syndmustiku võimalused. Kohati - ilmselt juba ammu silme ette kerkinud stseenides - kuhjatakse hunnikusse värvikaid tehnilisi detaile, mis lugejal-vaatajal kiiresti segi lähevad. (Filmi puhul häirib konarlikkus muidugi vähem, kaamera libiseb segadusest kiiresti yle ja kirev pilt ei jäta aega analyysiks.) Kolmeteistaastastel kaptenitel on lihtsalt kalduvus laduda yksteise järele ritta väändunud nimesid ja sõnaleide, mil on nende endi meeltes selgestimõistetav tähendus, mida nad kahjuks ei suuda lugejale edasi anda. Pole mõtet seda hukka mõista, see lihtsalt on nii; tean omast käest. On suurepäraseid vaateid, on vahvaid nalju (kyll rafineerimatuid, ent siiski), on põnevaid hetki, kuid faabula yldplaani segasust yletab ainult konkreetsete syþeeliinide segadik. Võõrrassid on kenad, kuid mitte originaalsed; tegelaste psyyhika on fikseeritud ja reaktsioonid - jah, kui piisavalt kiiresti edasi liikuda, siis ehk isegi usutavad. Peatuda siiski ei maksa. Samuti teist korda lugeda.

Kindlasti võidaks Veskimehe tekst palju, kui see oleks raamatu asemel jõudnud meie ette filmi kujul. Sest filmis pääseb lai haare rohkem mõjule ja varjab ära detailid, mis lugemisel silma riivavad. Pealegi on raamatuis eepilisuse pyydmine märksa raskem. Tolkiengi ei tulnud sellega toime, mis siis Veskimehest rääkida. On temagi ju pigem lyhikeste või keskpikkade þanride autor; kõik ta pikemad tekstid koosnevad reast lyhematest. Ning mis siin pattu salata, mulle meeldis ta eelmine tellis rohkem - kui praegune arengureas oma õigele kohale tõsta, mitte avaldamiskuupäeva otsustada, on areng silmaga näha; action`it on meil nii mõnigi teinud, kuid poliitilises ulmes pole Veskimehe haaret ja selget pilku Eestis millegagi asendada. Annaks Päris, et ta sellega kunagi jätkaks, kui ka mitte samas maailmas.

Kaanepilt mulle alguses ei meeldinud, ent kui raamatu läbi lugesin, sain aru, miks ta seal on. Sisu ja vormi yhtsus. Kogu see tellis näeb kaanest kaaneni välja nagu neljateistaastaste tehtud. Ka toimetamine. Tõepoolest - miks mitte ka nii? Loodetavasti julgustab see tulevasi noorautoreid.

Ja ikkagi tahaks ma teada, miks on yks konkreetne sort meesautorite ulmekaid selline, kus võõrplaneetidel meiega äravahetamiseni sarnastest rassidest naisterahvad tingimata (pool)paljalt ringi lippavad? Kas on tõesti inimesi, kelle arvates see raamatule midagi juurde annab? Mingeid erilisi emotsioone neis raamatuis ju sellega ei kaasne...

P.S. Minu8 meelest Veskimees kyll nii kole ei ole nagu ta ise ennast kirjeldab. Täitsa ponks poiss. Aga mis mina sest muidugi tean.

Teksti loeti eesti keeles

Pratchett nagu Pratchett ikka. Mitte kõige parem, mitte kõige halvem. Tegelikult meeldib mulle Pratchetti juures just tema filosoofiline sygavus. Tal on oma visioon sellistest asjadest nagu myydid, muinasjutud, jumalate ja inimeste keerulised vahekorrad ja vastastikune sõltuvus - ja see on võluv. Kahju, et ta seda kõike lyhemalt ei kirjuta, kontsentreeritud tekst samal teemal võiks olla kuradima hea.

Ja muidugi lööb siin välja Pratchetti enda loomus. Sapine olla ja tögada võib ta hästi, aga ega ta enamikku asju päris maatasa ka tee. Sisimas pole tal vana paksu punanina vastu ju midagi. Eriti seoses rohke ðerriga.

Seepi ei mäleta. :(

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu tulemust me veel vaatame. Aga mul pole teist kohta, kus röögatada. (Esialgne hinne on tinglik, sest Pratchett pole seda tõlget ära teeninud.)

Viskan mina seliti, et hea lõõgastuse abil peavalust vabaneda. Ja mida ma näen? Lk.8 kirjeldatakse tormiliblikat:

"..tema tiibadel on kyllaltki huvipakkuvad mandlikoogi karva mustrid."

Liblikas. Torm. Ilmaennustamine. Fraktalid. Mandelbrot. Ei tule tuttav ette?

Mitte muhvigi. Ei vähimatki mõistusliku elu märki tõlkija tuhmides, laiaks astutud amööbi intellekti väljendavates silmades. Täielik mandlikook.

Teen Avo Reinvaldi kehast lahutatud pea eest kasti õlut välja.
------------------------------

Pakkumine on jõus ka pärast raamatu lõpetamist. Lugemise käigus ei läinud tõlge teps mitte paremaks.

Raamat ise polnudki kõige hullem, ehkki vahepeal kippus liiga segaseks. Austraalia iseloomustus oli päris tore. Jään ootama romaani suurtest rottidest.

P.S. Vesiir ikkagi. Mitte visiir. See käib kiivri kylge, erinevalt vesiirist, mis käib keisri või sultani vms kylge.

Teksti loeti eesti keeles

Eks sedasorti lood olid tollal nähtavasti õhus. Näiteks Conan Doyle`i ilmalõpulugu, mille nime ma praegu enam ei mäleta - kuidas Maa läbib koleda ja kohutava lõhnatu-maitsetu kosmilise gaasipilve - on olemuselt ysna samasugune. Kõik kohustuslikud elemendid on sees, pluss isegi siin puuduv yksikisiku tasandi syþee. Ja ometi ei ole "Täht" nii jõle saast kui Doyle`i lugu. Lihtsalt väga, väga tyytu.Pelgalt inimkonna tähtsusetuks kuulutamisest teravmeelsuseks siiski ei piisa. "Mis on yks kapral universumi ylevuse kõrval!" on öeldud ka "Ðvejkis", aga seal on palju muud ka veel. Siin ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu koosneb kahest motiivist: leiutisest ja teisilmatontidest. Tontide all pean silmas samasuguseid ebamääraseid okultisminähte nagu ei-mäleta-kelle raamatus "Punaste kõrvadega vaimud", filmis "Photographing Fairies" või teatud osas angloameerika lastekirjandusest. Motiivide vahel pole mingit seost.

Miks siiski kolm? Sest kirjutatud on ysna viisakas ja puhtas eesti keeles. (Jah, ajad on tõesti nii viletsad, et selle eest tuleb lisapunkt anda.) Autor ei ole lootusetu, ehkki kyysi närides järgmist tykki ootama ma ei jää.

Teksti loeti eesti keeles

Hilisematel aegadel on sedasinast aasi tuntud Njördi nime all. Ka eesti keeles. Ja ma kahtlen sygavalt, kas ta just ariaanide hulka kuulus - ehkki mine tea, võib-olla eitas just tema esimesena Jeesuse jumalikku loomust Isa ja Pyha Vaimu kõrval.

Hangisti (tavaliselt kyll Hengist, kahjuksei saa ma algtekstiga võrrelda) aegse Inglismaa asumaadest lugesin siit kyll esimest korda. Samuti olevusest nimega jahikytt. Kui aga lõpuks ariaanidest aarialasteks saanud hõim jagunes aarialasteks ja aariaeelseteks, sai minu napp aru otsa.

Pyyan kujutleda juttu niisgusena, nagu ta ehk võiks inglise keeles olla - ja oma aja kohta synnib syya kyll. Saab nelja ära, mitte väga tugeva, aga kõlbuliku.

Teksti loeti eesti keeles

Lugude valik on omaette teema; pudru moodi ta ju on, aga olgu siis peale. Võib yks niisugune ka olla.

Tõlge läheneb hääduselt Varrakule ja toimetus Krista Kaerale. See tähendab, et peaks olema vähemalt tsiviilkorras karistatav. Kui Ragnaröki kõrval on samas lauses Goetterdaemmerung, ariaanid vahelduvad sujuvalt aarialastega, eesti keeles räägitakse aasist nimega Niord ja Thuggee templist ning algtekstis täiesti korrektsest Assurbanipalist on saanud >i>Assurbapal - no mis kuradi tõlkimisest või toimetamisest me enam yldse räägime? Ime, et Howardist kaane peal Hogwarts ei saanud.

Olgu lugudega kuidas on, kogumik niisugusena, nagu ta mu laual on, saab ebaõiglase hinde, sest lugude eneste pärast lisan hindele yhe palli. Yllas soov, my ass... Läinud ja kusnud Howardi hauale, see oleks kah yllast soovi paremini ilmutanud. Mis teha, kui väljendusoskust napib.

Teksti loeti eesti keeles

Lugude hinded annaksid jah nelja, aga valik pole suurema asi, tõlge kah mitte ja toimetajatöö pole veel nii hull kui Howardi Aed täis hirmu puhul. Saab kolme ära kyll - ja see on heatahtlik hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Käib kah, aga haaret ei ole. Huvitav, kas seda pole mõni teemaga paremini sobituv kirjanik ymber kirjutanud? Burroughsi puhul on näiteks kloonid märksa etemad, võiks siingi proovida.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole õudne, aga ehk kellelegi teisele on. Kogu kirjeldatud situatsioon on ebausutav: milline inglane hakkab kulutama tervet laeva sellele, et ööpäevaringselt passida kohalike perverssete kommete toetuseks mingi liivaaaugu juures? Ja kui juba hakkabki, paneb ka sõdurite aheliku augu ymber. Pähh.

Kirjutatud polegi nii pahasti.

Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks pole mul nii pingul närve kuskilt võtta. Ei ole õudne. Ja teravmeelne ka mitte. Sama mehhanismiga lugusid on kirjutatud tuhandeid. Et aga ma ei suuda kindlaks teha, kui paljud neist kirjutati enne 1888. aastat, olgu siis neli.
Teksti loeti eesti keeles

Oskab jah. Ainult et materjalist jääb vajaka. Õudne ei olnud, venis ja ei jõudnud kah kuhugi. Et vähemalt stiiligi nautida, tuleb lugeda inglise keeles.
Teksti loeti eesti keeles

Tjah. Mida "kadudeta ümber panna ei saa", pandi kadudega. On Pratchett mis ta on, aga Varrakuga võiks lörtsimise eest teha seda, mida Lang omal ajal Kultuuriministeeriumile soovitas (ja oma soovituse eest kaposse kaevati). Ehk on Must Kass järgmine kord läbi astudes nii kena ja teeb asja ära? ;)

Jääb mulje, et isegi kui neid edaspidi mõnes originaalis oleks, ei hakka meil siin kyll keegi mingite viitetärnidega jamama. No kes see viitsib. Viskame neile sigadele mingi lobi ette, need ahmivad ju kõike. Ja kibe tõde, ahmivadki.

Masendav.

Raamat polnudki nii hull. Yht-teist aimdus isegi läbi tõlke. Elvishist on siiski kahju.

Teksti loeti eesti keeles

Täitsa tubli raamat. Virisen muidugi, et pole enam see, mis vanasti - aga olgu pealegi. Ajaviiteks igati sobilik ja mõnus.

Toimetajatöö on muidugi masendav. Krista Kaer võiks ennast läbi sõimata ja lahti lasta - halturðikuks kätte läinud. Oskab ju kyll, aga ei vaevu. Nii lähevadki rahva sekka sellised väljendid nagu varrakut tegema ja kaerastuma. Asi seegi, vähemalt rikastab eesti keele sõnavara.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumikus on kolm lugu, millest yhes on ulmeelement - mis on tekstis ilma igasuguse põhjenduse või seletuseta, ei haaku loo arenguga mitte kuidagi ja on nii karakterite arengu kui lõpptulemuse seisukohalt täiesti tähtsusetu.

Traguni tagasitulek (Enter a Dragoon) ei ole ulme. On niisama hea Hardy lugu. Klassikaline hea kirjandus, meenutab natuke Maughami, aga ei ole nii teravmeelne.

Muutunud mees (A Changed Man) sisaldab yht pisukest sõjaväekummitust, kellele keegi eriti ei reageeri. On kah täiesti loetav, aga napilt mitte nii hea kui esimene lugu.

Alicia päevik (Alicia`s Diary) on nirum kui eelmised. Segane armastuslugu kahtlase väärtusega karakterite, kuid hardylikult nutika lõpplahendusega.

Igas loos on kyll vähemalt yks laip, aga see pole mingi põhjendus kogumiku Baasi panekuks. Hardy enda tutvustamise seisukohalt enam-vähem tubli kogu, ehkki võinuks ka parem olla.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Amer, kes on elu otsa käinud ringi ja põdenud selle pärast, et kõik on lollid ja tema ka, laseb ajalehekuulutuse peale telepaatilisel gorillal endale õpetada, mis inimeste maailmal viga on. Lõpuks paistab kyll gorillagi yleyldisest lollusest masenduvat ning teeb enesetapu kopsupõletiku läbi.

Nii. Siin on teile spoiler. Ja see pole yldse mitte oluline. Sest syžeed sel raamatul pole, tegemist on puhtakujulise moraliteega. Iimesed on teinud teatud asju valesti ja kuna me juba kaanepildist peale teame, kes meid õpetama hakkab, on meil ka kyllalt hea ettekujutus, mida meile õpetatakse.

Lugedes tegin terve rea märkmeid. Ja mitte sellepärast, et see raamat mind kohutavalt inspireerinud oleks, need olid pigem seda "mis-kuradi-jura-ta-nyyd-ajab-see-ei-ole-yldse-nii"- tyypi märkmed. Yksikasjalikult ei ole neid siinkohal siiski mõtet esitada, sest kokkuvõttes langevad nad yhte kategooriasse: faktitruuduse on autor toonud ohvriks lihtsustavatele yldistustele, mis muudavad teksti kitsa silmaringiga inimestele paremini mõistetavaks. Mis on propagandateose puhul iseenesest loomulik. Ma lihtsalt ei kuulu selle raamatu sihtgruppi.

Palun minust mitte valesti aru saada: mul pole midagi ökoloogilise ilmavaate vastu. Ma olen lihtsalt märksa radikaalsematel seisukohtadel kui Quinn. Ja temaatikaga paremini tuttav. Pealegi pole kogu Quinni raamatus kuigi palju uut peale yhe hädapäraselt teravmeelse tõlgenduse mõnedele Esimese Moosese Raamatu legendidele (ja selleski suhtes olen oma assyrioloogilise tausta tõttu ylimalt skeptiline). Põhiliselt kurdab Quinn põllumajanduse kallal, mis on inimkonna allakäigu peamine põhjus - ent endale tyypilise järjekindlusetusega pyyab ta aeg-ajalt (mittte kuigi veenvalt) väita, et ega kogu põllumajandus kah paha pole. Ja kymme lehte hiljem sõimab seda ikkagi täies mahus. Yldse eelistab Quinn rohkem viriseda kujunenud olukorra kallal kui mingeid lahendusi välja pakkuda (välja arvatud mõned kaudsed vihjed Malthuse ja Lugano raporti temaatikale, mis jäävad kyll marginaalseks ja ebalevaks). Samal teemal on kirjutatud palju paremaid raamatuid, neid on ilmunud isegi eesti keeles. Lugege parem Hääletut kevadet või, minugi poolest, vana head Lugano raportit (ilma autori kommentaarita, see on hale iba).

Summa summarum: kui Coelho kirjutaks ökoloogiast, oleks tulemuseks Ishmael. Õige asja viletsa propageerimise eest kidur kolm. Seda tööd teeb ka Veskimees paremini.

Teksti loeti eesti keeles

Ajastule omane ebamäärane spiritualism.
Kaasaegse rahvausundi tyypnäide: meie kallid surnud passivad meid kuskil põõsas, naeratus näol. Mis nad seal teevad või kus nad sel ajal viibivad, kui me põõsa läheduses pole, ei maini keegi. Ega Burnettil suurt muud öelda olegi, aga ytleb ta seda kyllalt kaua. Samas on tal (jällegi ajastule tyypiline) kyllalt viisakas stiil, kahjuks hõre, nii et see päästab vast ehk hommikupooliku, kuid mitte terve päeva.

Neli ja pikk miinus.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu et sedasamustki... sisu ei olnud. :(

Oli häid mahlaseid kohti, mis yht või teist nähtust pilasid. Oli täitsa kena teooria lugude kohta ja Väga Armas Voodoo. Olid needsamad kolm nõida, kes mõnes muus osas kyll elavamad on olnud. Aga raamatu selgroog logises.

Teine asi muidugi, et pole ka enam seda värskust ja mahlakat lusti, mis Kettamaailma sarja esimestest raamatutest paistis. Mis seal imestada, eks Pratchettilgi ole aastad läinud. Vana mees tahab koju.

Olgu siis neli miinus.

Teksti loeti eesti keeles

Kena jah, et vahel harva mõni asi eesti keelde ka ymberlõikamata tuuakse. Kahju ainult, et nii harva.

Mõtlesin jupp aega, mis hinne sellele kogule panna. Ei mõelnud välja. Oli hulk tekste, mille ulmelisus enam kui marginaalne, samas pole sel ju kirjandusliku tasemega midagi tegemist. Ja tase on Kingal kõva, praktika muidugi abiks, ent on ka seda head kunstkäsitöölise tunnetust - mõni keskaegne vaip või vana mõõk ei pruugi ju kah otse kõrgkunst olla, aga ilus on vaadata. Sest et on hästi tehtud.

Mõni yksik lugu on tõeline briljant. Mõni jällegi... nojah, särab kyll, aga... klaasist. Ilus, kuid ikkagi. Mitte see.

Hinda siis sihukest. Otsustasin, et korjan lugude hinded kokku. 5,4,5,4,4,5,4,4,5,5,5,4,4,4. Neljad jäävad napilt enamusse. Seepärast panengi kogumikule... viie.

Kogu on yhtlane. Ja oma kõikumisega ulme ja õuduse piiridel näitab, et see kõik pole yldsegi oluline. Tähtis on hea kirjandus, mitte muu. Ses suhtes on kogu kupatus kuidagi tasakaalustatud, harmooniline - minu jaoks torkavad ehk eraldi silma vaid "Eluuria väikesed õed" oma þanrilise ja vormilise eripäraga. Aga seegi pole liiast.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt tuleb kogumikus ridamisi lugusid, kus ulmelisus on nii õhuke, et paistab läbi. Aga see ei häiri, lood on ikkagi head. Ja siis on siis jutuke - õigupoolest tõesti laast -, kus ulme ometigi sees. Ainult et... no on, jah, ulme, noh. Umbes samal või veidi vähemalgi määral kui Jaigu kaarnakivilugudes. Aga... peale pole temaga midagi hakata.

Paha ta ka ei ole. Jätab lihtsalt sellise ebamäärase tunde ja lugu ennast pidin (ainsana sellest kogust) paar nädalat pärast lugemist hoolega meenutama, enne kui koitis. On paremaid ka. Neli.

Teksti loeti eesti keeles

Õudusosa mingu minu poolest kus kuusteist, lahendus on see, mis hea hinde saab. Dilemmat oskab inimese ette asetada igayks, hetkeks tema viletsust nautida ja siis vanamammile patja näo peale suruda samuti. Aga selle peale enamasti ei tulda, et lasta inimesel oma kriisihetkel paljastunud närususe sees aastate kaupa mõnuga marineerida. Tõsi, sentimentaalsus kisub hinnet jälle allapoole. Nii et kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Ega ta midagi nii väga sisaldanudki, aga jällegi - nagu Kinga puhul ikka - kirjutatud on nii hästi, et halba hinnet kah panna ei saa. Kibe tõde, aga viletsalt kirjutatud loos peab idee ikka neetult hea olema, et tasuks teda sealt välja kaevama hakata. Ajaviitena eelistan iga kell briljantset muidunikerdust.

Endakiitus haiseb muidugi ka Kinga puhul, justkui oleks mõni kutsikas mööda läinud. Seepärast pigistan pool silma kinni ja, kinkides Kingale sellise ingliskeelses ilmas levinud jupstyki nagu benefit of doubt, eeldan talt piisavalt vaimuteravust ja head maitset, et võtta seda kirjatööd pigem kui eneseiroonia ilmingut. Olgem ausad, peategelasse suhtutakse siin ikka ypris sarkastiliselt. Oma kolleege lintðida armastavad enamasti just hea huumoritajuga inimesed ja nende hulka King nii või teisiti ka kuulub. Selle eest talle tugev neli pluss.

Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu. Nii raamatute osa, loodusekirjeldus kui nimede nimetamata jätt.

Sandri stiilitunnetus on õitsele löönud.

Teksti loeti eesti keeles