War with the Newts on satiiriline apokalüpsise-ulmelugu. Lugu saab alguse ühel väikesel Malai saarestiku saarel, kus pärlikauplejast kapten van Toch avastab väikese koloonia hiiglaslikke mere-salamandreid, kelle ainsaks elupaigaks on üks madal lahesopp.
Nagu selgub, on tegemist äärmiselt intelligentsete loomadega ning kapten van Toch õpetab nad kiiresti välja talle merepõhjast pärleid tooma. Vastutasuks annab ta salamandritele nugasid, mille abil nood suudavad võidelda haidega, kes on neid seni selles lahes vangis hoidnud. Mõne aastaga levivad salamandrite kolooniad üle terve Vaikse ookeani.
Inimesed avastavad peagi, et salamandrid on töökad, vähenõudlikud ja äärmiselt kiire õppimisvõimega. Nõnda lähebki lahti tohutu äri salamandrite püüdmiseks, kasvatamiseks, õpetamiseks ning eelkõige tööle rakendamiseks. Selline tasuta tööjõud toob inimestele tohutu majandusliku õitsengu, mille haripunktis on iga inimese kohta maailmas kuni kümme töötavat salamandrit. Aga siis...
Nagu arvata võib, on tegemist "orjade ülestõusu" tüüpi looga - Čapek on ka ise seda teemat kasutanud oma varasemas teoses "R.U.R.", kus orjade roll on antud robotitele. Kuigi viimane on tuntum ja kuulsam, on "Sõda salamandritega" minu arvates oluliselt küpsem ja paremini loetav teos.
Siin raamatus on nii mõndagi huvitavat. Autor mängib salamandrite peal satiiriliselt läbi otse ajaloost inspireeritud erinevad kolonialismi vormid - kapten van Tochi suhteline heatahtlikkus, millele järgneb aga kiiresti täiemõõdulise orjakaubanduse õudus ja lõpuks kapitalismi veskikivide ühtlane jahvatamine.
Tänapäeva lugeja loeks siit teosest välja ka kliimamuutuse-teema (kuigi autor vaevalt seda ette nägi). Kõnekas on see, kuidas riigid ei suuda loobuda hävingule viivast teest, sest see tähendaks märgatavat majanduslangust. Tore on ka see, kuidas näiteks Tšehhis arvatakse, et see teema neid ei puuduta, kuigi juba pool Saksamaad ja kolmandik Prantsusmaad selleks ajaks vee all on.
Teose vorm on samuti põnev. Lugu koosneb erinevatest dokumentaalset tüüpi jutukildudest - kõige parem on keskmine osa, mis on kogu erinevatest dokumendifragmentidest koos viidetega (mis on omakorda tihti poolikud). Selles on täitsa varajase postmodernismi värve - kohati tundub, nagu loeks mõnda Jorge Luis Borgese hüpertekstuaalset novelli.
Kriitikana võib välja tuua, et erinevad osad võivad siin olla erineva tasemega, geniaalsete osade vahel on ka keskpäraseid ja nõrku (ning tihti võivad viimased olla pikad ja venivad). Siiski on tegemist "hea klassika" tüüpi looga, mida võib ka praegu lugeda vabalt selle enese pärast, mitte lihtsalt närida selle kirjandusajaloolise väärtuse tõttu.
Hinnang: 7/10
