Imelik jutt ja raske hinnata. Ühe kontorirotiga juhtunud loost sügaval nõukogude ajal. Mees on kaotanud oma a/ü-pileti ja passi ning ei julge kellelegi rääkida kadumise asjaoludest, sest kardab, et pannakse hullarisse. Lugeja ei saa ka teada, mis on juhtunud. Vihjeid on vaid 10 kuud tagasi kusagil Karujõe krahvilossi kandis juhtunud paadiõnnetusele, kus mees kuidagi kaldale sai, aga sõbrad enam mitte. Siis on mehe eluolu kirjeldust: tööl tiksumist, napsitamist, tutvumine mingi naisega. Alles viimastel lehekülgedel saame teada, et tüübil on juhtunud kas 1) ajaränd tagasi ("aega, mil Marx polnud veel sündinud", nii et siis enne 1818-ndat), kus ta hing asus ühe tolleaegse aadliku kehasse või 2)oli ta oma varasemas elus see krahvi poeg. Igal juhul on tal võime taas minevikku minna ja kui ühek hetkel selgub, et Nõukogude passi ikka väga vaja on, ta seda teebki (sest tähtis dokument jäi toatüdrukust armukese öökappi!).
Igava- ja segasevõitu lugu, milletaolisi üle ühe järjest lugeda ei jaksaks.