Kasutajainfo

George Orwell

7.05.1903-22.01.1950

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· George Orwell ·

Nineteen Eighty-Four

(romaan aastast 1949)

eesti keeles: «1984»
««Loomingu» Raamatukogu» 1990; nr 48-51
autorikogu «Loomade farm. 1984» 2002
autorikogu «Loomade farm. 1984» 2010

Tekst leidub kogumikes:
  • Loomingu Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
28
8
2
1
0
Keskmine hinne
4.615
Arvustused (39)

Raamat, mida pean ilma kahtlusteta üheks olulisemaks oma elus. Seni loetutest kõige mõjusam ja ehmatavam düstoopia kirjanduses üldse. Endise Nõuk. Liidu kodanikud leiavad raamatust võib-olla rohkemgi kui vabas maailmas sirgunud.
On aasta 1984. Maailmas on 3 riiki kes lakkamatult omavahel sõdivad. Peategelane Winston Smith elab ühes neist, on parteilasest siblija, kes toimetab ümber juba ilmunud ajaleheartikleid, millest reaalsus ette jõudnud on. Ümberringi on pidev kahtlustamise õhkkond, sest Suur Vend jälgib sind! Kogu seda ühiskonda toidavad teleekraanid, mille kaudu inimesi nende kodudes samaaegselt jälgitakse ja juhitakse, vihkamise minutid, vanemaid üles andvad patriootidest lapsed, newspeak. Kusagil elavad veel proled. See, mis lugeja silme ette manatakse, on tõeliselt haige ühiskond. Kuid kindlasti võimalik arenguvariant ka 50 aastat hiljem.
Romaan avanes n.-ö. teisel lugemisel, sest esimesel korral köitis peamiselt süzhee. Teine kord oli juba silma ka detailidele ning filosoofiale. Viimasest siin igatahes puudu ei tule.
Teksti loeti eesti keeles

Oh neid hubaseid talveõhtud koos BBC-ga! On aasta 1984, "Orwelli aasta", ja järjejutuks on "1984". Kui kristalselt aus olla, siis väga sügavat muljet mulle romaan ei jätnud. :-( Tookord (1984) paistis jutt veidi abstraktsena. Üldiselt on kombeks Orwellist ja tema "1984" rääkides kombeks vihjata N. Liidule. Minule isiklikult tundub, et "Loomade farm" on rohkem Liidu-teemaline kui "1984". Liiga erinev on romaanis kujutatu "nõukogude tegelikkusest" ja vaevalt, et Orwelli romaan siis (40.nadate lõpus) oleks sellise resonantsi tekitanud, kui kujutanuks endast vaid "antisovetishtshinat", mida "külma sõja" ajal ilmus Läänes tonnide kaupa. Liidus jäi romaan kuni Hrushtshovi "sulani" pea-aegu et tundmatuks ja laiemalt hakkas vist levima alles Leonid Iljitshi aegse "samizdati" buumi ajal. Romaani tegigi (minu arvates) silmapaistvaks see, et seal ei kirjutatud (Lääne inimesele) lugusid kaugest "barbarite maast", vaid tegevus toimus tuttavas, koduses Londonis, millest Maailmariigi pealinna asemel (milleks kaugel 48.-ndal enamus britte seda ikka veel pidas) oli saanud halduskeskus Okeaania kolmandal lennurajal... Vihje ilmselt komentaare ei vaja! Tegevus toimub totalitaarses ühiskonnas, kuid see pole Stalini totalitarism! Ei, see on KOHALIK totalitarism, Lääne totalitarism. Selgel ja äratuntaval kujul. Nii äratuntaval kujul, et paljud uurijad peavad romaani "1984" selleks verstapostiks, millest alates algas vasakradikalismi populaarsuse langus Lääne haritlaskonna aga eriti noorsoo seas. Võib-olla on meil praegu raske tollast maailma mõista... kirjutati ju ainult 10 (kümne) aasta jooksul (1938-48) ajalehed ja ajalooõpikud (ja mitte ainult Liidus) kolm korda ümber. Igatahes pole Orwell sugugi nii üheselt ja lineaarselt tõlgendatav kui paljudes (eriti pärast 88. aastat Ida pool Elbet välja antud) raamatute ees-ja järelsõnades kirjutama kiputakse. Mulle paistab, et lisaks kõigele muule on tema "1984" ka eneseirooniat. Pisut. Ütlesin, et esimesel tutvumisel ei jäänud mulle "1984-st" eriti sügavat muljet. Tõsi. Ootasin midagi teravalt nõukogudevastast, midagi Nõukogude Liidust anno 1948... Olen hiljem romaani kõigis kolmes kohalikus (kahes "rahvastevahelise suhtlemise" keeles ja maakeeles) läbi lugenud ja iga lugemisega on arvamus tõusnud. Seda ei juhtu just sageli. Ja veel... Lugedes seda soppa, mida viimased kümnendid on toonud nn "progressiivse ulme" sildi all rahva hulka, lugedes tainapeadest "maailma"parandajate"" vaimustunud sõnavõtte nende soperdiste puhul; mõtlen: aeg oleks uuel Orwellil käised üles käärida, klaviatuur mugavamalt ette võtta ja ütleme "2089" valmis treida. NÄIDATA neile noorukestele tattninadele SEESTPOOLT seda paradiisi, millest nad oma mõttelaiskusest väärastunud ajudega unelevad.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Vaevalt, et Orwell oma raamatutega midagi mingi kindla riigi kohta öelda tahtis. Siis ta oleks töötanud ehk mingi ajalehe kolumnistina, mitte kirjanikuna. Nõukogude ühiskond andis mehele ehk mingi algimpulsi "Loomafarmi" või "1984" kirjutamiseks, kuid mille kuradi pärast pidi Orwell kirjutama raamatu mingist riigist! Lugedes lehti tekkis tal Orwellil, ma arvan, mingi algne ideesähvatus, sealt edasi aga liikus ta mõte täiesti uusi, kõigile teistele inimestele tundmatuid radu pidi. "1984" on kirjandus ja sellena tuleb seda ka vaadelda. Mitte metafoorses vormis ja pikalt lahti kirjutet ajalehe juhtkiri. Asi iseeneses. "1984" oli minu jaoks õudusromaan. Ei ükski Kingi raamat ega ükski õudusfilm pole pannud mind tõeliselt kartma, "1984" aga küll. Orwell on mõnes mõttes masohhist, et ta midagi sellist julges kirja panna, midagi niivõrd totaalselt masendavat, rusuvat ja surmahirmutavat. Hea raamat. Tõelise kire ja tundega kirjutatud.
Teksti loeti eesti keeles

Polegi suurt midagi lisada... vahest ainult seda, et "1984" on üks vähestest teostest, mida on õnnestunud ka ideaalilähedaselt ekraniseerida. John Hurt peategelasena on tõesti mõjuv. Orwelli idee on õige - kõige suurem oht inimese eksistentsile peitub temas eneses.
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Kehv. Paneb imestama, et keegi seda õudukaks nimetas. Kummitab tunne nagu Obrutshovi puhulgi, et need kaks - ´84 ja "Loomade farm" on ühe idee topeltesitus.
Teksti loeti eesti keeles

"1984" minu käest maksimumhinnet ei saa, kuigi ta jättis tõesti sügava mulje. Nii ilgelt haige ühiskond, et käis lausa närvidele. Mõelda, kui selline kunagi tulevikus tekiks. Õudne! Ees kõik juba ära räägitud, nii et mul nagu midagi rohkemat lisada ei olegi.
Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt on tegemist suurepärasel kirjanduslikul tasemel romaaniga.

Teiseks on "1984" ilmselt üks neist teoseist, mida "iga intelligentne inimene peaks lugenud olema", kui tsiteerida kirjanduse õpetaja lauset Tammsaare kohta. Seda on raske jätta võrdlemata A- Huxley "Brave New World`iga" ning silma torkab, et võrreldes BNW-ga on "1984-s" ühiskonna kontrollituse aste mitu korda suurem. BNW-s on pärast suuri vapustusi saavutatud siiski üsna suur stabiilsus ainelise heaolu taustal, "1984-ja" ühiskonnakorraldus aga toidab ennast ainelisest kitsikusest ning igikestvast sõjast. Mitte midagi pole mailmas muutunud "1984-ja" kirjutamise ajast selles mõttes, et ikka veel on selles romaanis kirjeldatud ühiskonnakord tõenäolisem, kui BNW oma. Ja ilmselt ka jääb tõenäolisemaks, sest läbi sajandite ja aastatuhandete on valitsejad siiski oma riike kontrollinud rohkem piitsa kui prääniku abil - see paistab olema inimmõistusle kui sellisele ürgomane.

Ulmekirjandus on täis ideid kollektiivsest ühiskonnast, ühtesulnud individuaalsuste kogumist ning "1984" on ka selles suhtes oluline romaan. Selle poliitiline põhimotiiv - pideva sõja taustal inimeste muutmine hingetuiks, mõtlemisvõimetuiks, pimedaiks käsutäitjaiks on kandvaks liinikis nii G. Beari "Hardfoughtis" kui ka paljudes muudes teostes. Idee on põhiolemuselt fashistlik, selle väikese erinevusega, et tavaliselt rahvust asendab inimkond. See käib muide ka Asimovi Gaia kohta, mida Good Doc on üritanud kujutada kõigiti harmoonilise kollektiivina. See käsitlus ei saa olla veenev, sest üldist harmooniat lõhkuvatele isikuvabaduste ning edasiviivale loomulikule konkurentsile võlgneb igasugune ühiskond niisuguse pisiasja nagu arengu - nii Gaia kui "1984" on surnud lõpud, mis on määratud varem või hiljem langema stagnatsiooni.

"1984-s" on säilinud rahvuste või vähemalt rasside piirid, kuid nähtus ise on sama. Seetõttu on meil ka raske öelda midagi romaanis kirjeldatud ühiskonnakorra kohta - nimetatakse seda inglise sotsialismiks (ingsots), kasutab ta fashistlikke ideid ning samal ajal on ühtviisi kaugel nii 20. sajandi fashismist kui sotsialismist. Käsitlus sellest vaatenurgast on mõttetu ning see on ilmselgelt autoripoolne eesmärk, kuna sarnased ühiskonnakorraldused lasi ta tekkida ka Euraasias ja Ida-Aasias hoopis teistest ideoloogiatest lähtudes. See pole ei sotsialism ega fashism, see on autoritaarsus kõige räigemal kujul ja ainult see.

Teose teist poolt, Armastuseministeeriumi seinte vahel toimuvat lugedes tuleb meeles pidada, et seal lõpeb fantastika. See kõik on juba olnud, see on toimunud kümnete, sadade, tuhandete inimestega, kuni mõneks ajaks vabastamiseni välja.

26.06.2005: Järelarvustaja I. Kermi lugedes ei saanud jätta käesolevat lõigukest lisamata. Vaadake, noored sõbrad, kes te NSVL all elanud pole. Selliste rezhiimide üks eesmärke ongi panna inimesi unustama... Sest on asju, mida unustades inimene enam päriselt inimeseks ei jää. Kui nüüd mõni inimene hakkab tõmbama paralleele Nõukogude Liidu või tänapäeva USA vahele Patriot Act`i näiteks tuues, võib vaid kurbusega tõdeda, et midagi on Beria verisel dünastial ka korda läinud. Jumala eest, ma väga palun, ärge ajage segi päevapoliitilisi mullistusi ning aastakümneid kestnud kümnete miljonite inimeste tragöödiat!

23.07.2016: ja ei mäletagi mingit Patriot Acti enam keegi. Küll aga on päevauudistes Türgi, mille putšijärgse režiim kasutab Fetullah Güleni täpselt samuti nagu "1984" võimurid Emmanuel Goldsteini. Eks näis, mis sellest saab.

Teksti loeti eesti keeles

Liiga haige ühiskond. Orwell seda vist ei mõistnud, aga lõputu sõda kurnaks ühiskonna välja ning see variseks kokku. Totalitarism jääb lõppkokkuvõttes alla demokraatiale, mistõttu Aldous Huxley "Hea uue ilma" realiseerumine on tõenäolisem. Mina võtsin seda raamatut pigem Stalini- või Hitleri-aegse loona: kunagi oli nii... Väga masendav. Orwell oligi seda vist mõelnud hoiatusromaanina, mispärast jääb viis; kui teaksin, et see ongi tema tegelik arvamus tulevikust, oleks neli.

Ühiskonna nii suure kontrolli all hoidmine nõuab tohutult ressursse, näiteks elavjõudu. Ka ei saa valitsus enam aruandeid usaldada, kuna ilmselt võltsitakse ka neid, et plaanid näiksid täidetutena. See tekitab valitsuses eksliku tunde, et rahvas tuleb toime järjest vähemaga. Varem või hiljem ei saa valitsus enam hästi hakkama. Kui siis juhtub Suur Vend vahetuma (rahvale seda muidugi ei öelda), võib uus SV hakata ressursside säästmiseks kontrolli lõdvemaks laskma nagu Gorbat$ov. See ähvardab riigi kokkuvarisemisega nagu NSV Liidus.

Nüüd muudan hinde siiski neljaks, sest Olev Remsu "Kurbmäng Paabelis" oli tükk maad parem. "1984" on käsitletav "Kurbmängu Paabelis" järjena (just sedapidi) ning sel moel nad täiendavad teineteist.

Teksti loeti eesti keeles

Braavo! Kui ma seda lugema hakkasin, ei osanud ma üldse ette kujutada, et selles raamatus kirjeldatud ühiskond võib nii haige olla. Ja selline tunne tekkis juba esimese poole lugemisel, mis oli köömes võrreldes esimese ja teise poole summaga. Ei tea, kas seda teist poolt saab päris ebafantastikaks :) nimetada. Mina pole küll nende asjadega kursis, aga ma ei usu hästi, et tegelikkuses on piinamistega nii kaugele mindud. Nad ju ei rahuldunud piinatavate ülestunnistustega (tõesed või mitte), vaid alles ohvrite sisemise mina pöördumatu muutumisega, Täieliku murdumisega, mille järel ohver tapeti. Ja kõike seda vaid selleks, et nautida pärastist võidujoovastust, piiramatut ja täielikku võimu indiviidi üle.Vastuseks Taivo Risti küsimusele - see oli ju raamatust välja loetav - väljaandjat kui sellist ei olnud. Poepidaja, kes Winstonile toa üüris oli Mõttepolitsei agent. Teise osa lõpust ja kolmandas osas selgus juba, et tegelikult oli kontrollituse aste tohutult suurem, kui Parteilastele tundus. Kardeti unes rääkimist, kogemata vale näoilme näitamist teleekraani ees ja muid asju, aga nagu selgus, oli see Parteile osaliselt ainult mänguks. Tegelikult isegi mõjutati inimeste unenägusid mingi hüpnoosi teel (või suudeti neid kuidagi jälgida, päris täpselt ei saanud aru).Millises mõttes on O`Brieni-sugused ühiskonna lootuseks? Tema oli ju see, kes viis läbi piinamisi lihtsalt piinamise pärast.Vennaskonda ilmselt olemas ei olnud. Ühegi kolme ühiskonnakihi hulgas.1) Prolede puhul oli see ilmselt peaaegu võimatu, nemad ei teadnud milline oli elu olnud varem ja ei osanud paremat tahta. Siiski - Partei ise arvas, et proled on lihtsalt tühi koht ja selles mõttes oli Winstonil õigus, kui ta arvas, et ainus lootus on proled.2) Välisparteilaste hulgas oleks see võinud tekkida Winstoni tüüpi ja Julia tüüpi inimeste hulgas, aga:Winstoni-sugused oleks varem või hiljem vahele jäänud - nemad olid siiski lapsepõlves tunnetanud seda teistsugust elu ja ei suutnud lihtsalt kõigega ära harjuda, paratamatult oleks mingi väike viga neid hukutanud.Julia tüüpi inimesed olid juba Okeaanias sündinud, nad olid lapsest peale harjunud sellega, et on olemas mingid tobedad reeglid, millest enamikku on mõtekas eeskujulikult täita, võimaldades sellega suurematest reeglitest kõrvale hiilimise. Nemad oleksid suutnud kauem vahele jäämata vastu pidama, kuid nendelgi puudus võrdlusmoment teistsuguse, parema, eluga - neile oli tähtis mitte Partei kukutada vaid teda mõnes kohas veidi ninapidi vedades üritada käesolevat elu nautida.3) Siseparteis aga olid puht-fanaatikud, kes ise uskusid seda süsteemi, mille heaks nad töötasid, seal ei oleks saanud midagi juhtuda.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi oli mäda siin Rooma riigis... Ja õnnetuseks sattus se minu lugemislauale...
Teksti loeti eesti keeles

Legendidega teos. Orwelli poliititlisi vaateid arvestades igati programmiline ning ideeline, samuti oli sisu mitmetahuline. Oli aga asju, mis hairisid: mitmest asjast ei saanud aru(kas vennaskond siis eksisteeris voi mitte, miks miks peategelane nii donkihootelikult äpu oli, ja kui valitseva klassi söja valjamötlemise idee ja koik muu oli vaid seetottu, et oma huvesi säilitada, siis miks oli neil veel vaja poliitilisi vaenlasi enne tapmist ymber kasvatada jne.)samuti oli köik nagu ära vastatud, ei olnud enam mingit edasimotlemise vöimalust antud: säärane yhiskonnakord on lihtsalt haige ja köik. Orwelli esseesi (eesti keeli "Vaalaskala köhus") lugedes näibki, et kuigi O. loomulikult ei saa syydistada lolluses, naib ta liialt uskuvat yhtesi lahendusi ning on liiga oma ideedes kinni.(näiteks uskumus kohe puhkevast revolutsioonist inglismaal peale Teist maailmasöda)Ilmselt on asi ka selles, et seda teost on nii palju kiidetud, et see on mingil määral avaldanud juba negatiivset möju, inimesed loodavad sellest teosest imet. Ei saa lisamata jätta, et Huxley Hea Uus Ilma realiseerimist pean töenäolisemaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üks süngemaid raamatuid,mis kätte on sattunud. Autori negatiivse mõtteviisi lahkamiseks tuleks vist heita pilk ta elukäiku.Hingelt kommunist,rajuparempoolse ühiskonna vastane,kes samas taunis sügavalt stalinismi.Suur osa romaanist on kirjutatud haigena,veidi enne Orwelli enneaegset surma 1950. aastal.Sellega võib seletada ka kirjaniku radikaalpessimistlikku pilku oma kodumaa Suurbritannia tulevikku.Jälle see Hubbardi "Lõpliku pimestuse" võte, USA britte alistamas.Ülepea võiks kirjeldada Suure Venna ja ülejäänud parteiladviku elu,paranoiline häma ei tule antiutoopiale kuigivõrd kasuks. Plusspoolele lähevad nõukogulikult rõsked sööklakirjeldused, Pavlik Morozovite "eriüksus" ja ajaloolis-poliitilise demagoogia üle ilkumine(kooliõpiku karikatuursed kirjeldused kurjadest "kapitalistidest",mis kui Hillar Palametsa pealt viksitud). Ent siiski võiks rohkem optimismi olla.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu lõpp hea raamat aga selline paranoiattekitav nagu näiteks "hea uus ilm" mille peala jääb paha maitse suhu ja juuksed tõusevad püsti.Mitte lugeda lastel, nõrganärvilistel ja enne magamaminekut.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi "1984" peaks ilmselt olema nagu saabas, mis trambib inimnäol, igavesti, usun minagi stabiliseerunud düstoopiana pigem mingit Huxley BNW-variatsiooni. Raamat on siiski muljetavaldav.
Teksti loeti eesti keeles

Kujutan ette, et see teos oleks tunduvalt enam mõjunud paarkümmend aastat tagasi. Pole ise just eriti kaua Nõukogude Liidus elanud, nii et mulle see niivõrd sügavat muljet ei jätnud.

Raamat raamatus oli Orwellile küll hea võimalus oma tulevikunägemust detailsemalt kirja panna, kuid kahjuks polnud seda just liiga põnev lugeda. Tundub, et Nõukogude Liidu ja Põhja-Korea juhid on aga siit paljutki üle võtnud - omamoodi õpik teine.

Teksti loeti eesti keeles

NSVLi uurimise tulemused.
Kõik kirjas, perfektselt!
Uuskeel & Euraasia, valelikus & mäng.
Veidi pikaks veretilgutamiseks läheb. Lõpuks tulid muide meelde Babylon 5`e piinamiskambrid.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis avaldas alguses tohutut mõju, kuid lõpu poole tüütas mind selle maailma süngus ning kompromissitus natuke ära. Aga iseenesest on see kõige huvitavam/paremini teostatud düstoopia, mida ma lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Taivo ülalpool ütles, et selline riik peab lagunema, kuna rassurssinõudlus on liiga suur. Aga nii ju juhtuski :) Orwell ei ole ju otseselt sotsialismi kopeerinud, tänaste sündmuste valguses on ka "demokraatia kants" nii mitmeski mõttes lähenemas "1984" maailmale. Ise hindaks seda siiski 5-ga, kohati tundub õhkkond liiga tõeline, et seda raamatut üldse ulmeks saaks pidada.
Teksti loeti eesti keeles

Tahtsin teost kiita, aga seda on siin juba palju-paljutehtud. Jääb vaid üle, et mulle meeldis ja pakkus huvitavaid mõtteid.
Teksti loeti eesti keeles

Kaksislisahea!Aga arvatavasti olen ma liiga noor nägemaks seoseid selle romaani ja nsvl vahel. Goldsteini raamat ju käsitles ka erinevusi Okeaania ja natside/nsvl vahel.Parem näide oleks vast jah tänapäeva usa oma terrorismiga rahva hirmutamise ja patriot actiga. Päris jube on nüüd tulevikule mõelda, arvestades, et Euroopa on ka superriigiks kujunemas...Raamatus kujutatakse ideaalselt toimivat totalitaarset süsteemi, mille ainus eesmärk on võimu säilitamine ühe kitsa ringi käes, kusjuures kontroll elanike üle on isegi tugevam kui elanikud ise karta oskavad.
Teksti loeti eesti keeles

Nägin liialt seoseid Zamjatini "Meiega" (loe: pean raamatut räpaseks plagiaadiks) ja seega ei saa eriti kõrget hinnet anda, sest mulle ei meeldi, kui kellegi teise ideid enda omade pähe presenteeritakse.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda pea kümne aasta eest ajateenistuses olles ja ei saa öelda muud, et tegemist on kirjanduslikus mõttes väga tugeva ja psühholoogilises-sisendusjõulises võtmes äärmiselt mõjusa teosega.
Ühest küljest esitatakse seal äärmiselt väljakannatamatult haige ja rõve ühiskond, millesse sisse elades tekib ehk isegi tunne, et ei suuda seda lugedagi, ent teisalt peaks ikkagi tekkima ka kergendus, et olgu mis on, aga sellist asja tegelikkuses vast kunagi siiski tekkida ei saa(?). Põhja-Korea, Hiina, Kuuba ja Venemaa, rääkimata USA-st või Euroopa Liidust on ikkagi täielik lapsemäng "1984" ühiskonna kõrval. Mis aga muidugi ei tähenda, et isiku-, tegevus- ja muude vabaduste kitsendamist ning lollide ettekirjutuste lisandumist tuleks rahulikult kõrvalt jälgida.
Teksti loeti eesti keeles

Mõjus düstoopia, realistlikum kui Huxley BNW. Võib arvata, et need inimesed kes on elanud mõnes totalitaarses ühiskonnas, loevad "1984-a" teise pilguga kui vabas ühiskonnas kasvanud. Kuna Orwelli teine tuntud teos, "Loomade Farm", käsitleb samuti totalitaarse ühiskonna teemat, on neil kahel sarnasusi. Näiteks põlu alla langenud revolutsionäärid Lumepall ja Goldstein.
Teksti loeti eesti keeles

Taas üks (ulme)kirjanduse klassika, mis mul lugemata. Siiani. Nüüd sain siis puhkuse ajal rahulikult keskenduda ning aeg on kokkuvõtteks.
Aga ei oskagi suurt midagi kirja panna, sest eespool on inimesed, kelle arvamust väga austan, paremini, kui oskaksin ise väljendada, juba palju ära öelnud. Seega siis vaid mõned isiklikud ja mitte kõige paremini korrastatud mõtted oma "lugemispäevikusse".
 
Meeldis? Muidugi meeldis! Sünged ja lootusetud hoiatusromaanid on mulle alati rohkem meeldinud, kui helged utoopiad. Eriti köitev oli Goldsteini raamatu lugemine. Tavaliselt hindan teoses tegevust, aga seekord olin lausa pettunud, kui raamatu lugemine tegevuse tõttu katkestati.
Oli usutav? Mitte eriti. Nagu Taivo ütles, siis selline ühiskonnakorraldus on ilmselgelt liiga ressursseraiskav ning rafineeritult ebaratsionaalne. Viimasega pean silmas seda, et ka mulle ei jõudnud kohale - hoolimata kirjaniku püüetest selgitada - miks kulutas režiim nii palju auru dissidentide paljastamisele, piinamisele ja ümberkasvatamisele, et nad seejärel hävitada. Veelkord - Orwell põhjendas, aga mitte eriti veenvalt.
 
Hinne: "neli", mitte "viis". Sama hinde sai mult ka "Hea uus ilm", kuid kui peaksin selle ja "1984" joonele panema, siis paraku jääks Orwell Huxleyst tahapoole. Sest pean Huxley stsenaariumit tõenäolisemaks - ning ka elaksin pigem sellises düstoopias, kui valima peaks - hoolimata sellest, et "1984"-s sai tõmmata oluliselt enam hoiatavaid paralleele tänase ja juna olnud maailmaga kui "Heas uues ilmas".
Teksti loeti eesti keeles

Nineteen Eighty-Four on düstoopiline ulmelugu. Millalgi 20. sajandi lõpus on maailm jagunenud kolmeks totalitaarseks üliriigiks: Okeaania, Euraasia ja Ida-Aasia, kes on omavahel pideval sõjajalal. Loo peategelane Winston Smith töötab Okeaania ühes olulisemas linnas Londonis, kus ta Tõeministeeriumis tegeleb ajaloo ümber kirjutamisega.
 
Ühel hetkel ostab ta märkmiku ja hakkab päevikut pidama. Tema pidev töö ajaloo ümber kirjutamisega on pannud teda mõtlema selle üle, mis üldse on tõde. Mida on võimalik kindlalt teada olukorras, kus tegelikkus muutub vastavalt kogu süsteemi juhtiva Partei soovidele? Loomulikult on Winston ainuüksi sellega juba mõtteroima sooritanud...
 
Ma olen muidugi "1984" tõlget varem lugenud (esimest korda üsna noorena, kui see mind üsna tõsiselt vapustas), kuid see ei ole üks neid asju, mida ma oleks palju üle lugenud. Teisest küljest on see aga selline raamat, mis on üldises kultuurikeskkonnas nii sügaval, et "Suure Venna" nimetust kasutavad ka paljud, kes pole Orwellist kuulnudki.
 
Nüüd üle lugedes oligi huvitav vaadata, kas midagi selles tundes on muutunud. Mingid asjad, nagu maailma ja süsteemi ülesehitus ei ole enam tõesti nii mõjusad, aga see pole autori süü. Pigem tulebki see taustast, mis raamatu ümber kasvada on jõudnud. Kui Orwell ühes oma 1944. aasta essees märkis, et sõna "fašism" on juba kaotanud pea igasuguse tähenduse, siis sama võib praeguseks öelda sõnade "1984" ja "Suur Vend" kohta.
 
Kaks asja aga tuletasid mulle aga selle teose võimsust ikkagi meelde. Üks on see, kui lohutu see kõik on. Siin teoses ei ole kõige väiksematki lootusekübet ning kõik, mis Winstonil on võimalik hetkeks võita, on sama habras, kui vana klaasist kirjapress selle korallioksaga. Saabas, mis trambib inimnäol igavesti on siin mõte, mida võib päriselt uskuma jääda.
 
Vahest kõige mõjusamad aga polegi siin suured pildid, vaid need üksikud väikesed tagasivaated Winstoni lapsepõlve. Tema kohutav käitumine ajal, kui nad oma ema ja väikese õega nälgivad, tuleb liigagi tuttav ette nendest teostest, mis on ajaloost kirjutatud. Ilma sellise osata jääks kõik need suuremad julmused kaugeks ja õõnsaks.
 
Teine selline asi on aga uuskeel. See on miski, mida loo mõistes ei ole otseselt üldse vaja, kuid see viib kogu süsteemi taustasügavuse täiesti teisele tasemele. Ning erinevalt mõnest teisest kirjanikust teab Orwell, millest kirjutab - näiteks tema 1946. aasta poliitika- ja keeleteemaline essee on siiamaani üks parimaid, mis sellel teemal kirjutatud on.
 
Eraldi võib veel mainida mõtet, et sõda on miski, mille ülesandeks on tsivilisatsiooni abil loodud ressursside ülejääk ära hävitada. On huvitav, et Prantsuse mõtleja Georges Bataille sama ideega oma essees "Neetud osa" just samuti 1949. aastal välja tuli (kuna Orwell oli Prantsusmaaga tihedalt seotud, võisid nad selle mõtte samast allikast leida).
 
"1984" on mingis mõttes täiuslik düstoopia. Seda nii mastaabi kui ka detaili, nii konkreetsuse ja ajatuse poolest. Ehk on see isegi liiga hea, liiga kasutusvalmite kujundite ja liiga üldistusjõuliste mõtetega, mida liiga paljud inimesed on valmis üksteise materdamiseks laenama. Kuid sellest pole pääsenud ka Aldous Huxley või Ray Bradbury ning vahest ongi see selliste teoste puhul vältimatu.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Andreas Jõesaar
24.01.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Kindlasti mitte parim Heinlein, kuid tõepoolest 99% nii mõnestki muust ulmekas parem. Vaevlesin enne sellega alustamist ühe Simakiga, mis pooleli jäigi... Seetõttu oli väga värskendav vahelduseks lugeda mõnusat lineaarset lugu, kus sai liigselt pead murdmata ühe inimhinge kujunemisloole kaasa elada. Samas ei puudu teoses ka sügavamad teemad ning huvitavad keerdkäigud. Järelsõnas toodud võrdlus "Printsi ja kerjusega" tuli endalegi pähe, aga lisaks tekkis ka - võimalik, et ebatäpne - seos lapsepõlves loetud eepilise teosega "Pärija Kalkutast".
Teksti loeti eesti keeles

Väga vinge lugu! Lugesin ühe soojaga läbi ning vaatasin seejärel ka samal lainel püsides nii samanimelise filmi kui ka teised seonduvad filmid ära. Kuigi film on paljuski teistsugune ja loomulikult pealiskaudsem, on see siiski omaette teosena täiesti hea ning huvitavate ideedega. Ei tea kas filmi veel kolmandadki korda - olin seda ka enne raamatu lugemist näinud - vaataksin, kuid raamatu võtan kindlasti ka tulevikus veelkord ette. See on selline teos, mis jääb riiulisse mitte kaunistuseks, vaid lugemiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Taas üks (ulme)kirjanduse klassika, mis mul lugemata. Siiani. Nüüd sain siis puhkuse ajal rahulikult keskenduda ning aeg on kokkuvõtteks.
Aga ei oskagi suurt midagi kirja panna, sest eespool on inimesed, kelle arvamust väga austan, paremini, kui oskaksin ise väljendada, juba palju ära öelnud. Seega siis vaid mõned isiklikud ja mitte kõige paremini korrastatud mõtted oma "lugemispäevikusse".
 
Meeldis? Muidugi meeldis! Sünged ja lootusetud hoiatusromaanid on mulle alati rohkem meeldinud, kui helged utoopiad. Eriti köitev oli Goldsteini raamatu lugemine. Tavaliselt hindan teoses tegevust, aga seekord olin lausa pettunud, kui raamatu lugemine tegevuse tõttu katkestati.
Oli usutav? Mitte eriti. Nagu Taivo ütles, siis selline ühiskonnakorraldus on ilmselgelt liiga ressursseraiskav ning rafineeritult ebaratsionaalne. Viimasega pean silmas seda, et ka mulle ei jõudnud kohale - hoolimata kirjaniku püüetest selgitada - miks kulutas režiim nii palju auru dissidentide paljastamisele, piinamisele ja ümberkasvatamisele, et nad seejärel hävitada. Veelkord - Orwell põhjendas, aga mitte eriti veenvalt.
 
Hinne: "neli", mitte "viis". Sama hinde sai mult ka "Hea uus ilm", kuid kui peaksin selle ja "1984" joonele panema, siis paraku jääks Orwell Huxleyst tahapoole. Sest pean Huxley stsenaariumit tõenäolisemaks - ning ka elaksin pigem sellises düstoopias, kui valima peaks - hoolimata sellest, et "1984"-s sai tõmmata oluliselt enam hoiatavaid paralleele tänase ja juna olnud maailmaga kui "Heas uues ilmas".
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei õnnestunud süveneda, sest... EI USU! No ei usu, et Uraani suuruse kosmoselaeva sisu isegi tibatillukest läbiuurimata osa lähevad kõrgelt arenenud tulevikuinimesed läbi otsima jalgsi ja taskulampidega! Ei usu, et kümneid tuhandeid aastaid elanud inimesed on veel nii inimlikud. Ei usu, et... Seda nimekirja võiks jätkata. Ühesõnaga, mida ma öelda tahan, on see, et autor pingutas mastaapide ja ajavahemikega minu maitse jaoks pisut üle.
 
Aga mingist hetkest, kust alates Liidu esindaja jutustama hakkas, muutus lugu täitsa kaasahaaravaks kuigi ka selles pajatuses oli loogikauke ja logisevaid kohti.
 
Paraku ei jõudnud lugu lõpuks kuhugi ning ka autor ütleb oma järelsõnas, et "eks ma kunagi selgitan". Seega viite ei saa päris kindlasti panna, sest niimoodi muudest sama tsükli juttudest eraldi see romaan eriti ei lennanud. Samas nii kehv see jutt ka polnud, et peaks kolmega hindama. Seega neli ja võimalik, et eesti keeles loeksin samasse maailma kuuluvaid jutte veelgi. Nii huvitav aga polnud, et inglise keeles jätku-, eel- või siduslugusid lugeda viitsiks.
Teksti loeti eesti keeles

Minulgi tekkisid lugedes koheselt paralleelid "Marslasega". Vahe pool sajandit tagasi kirjutatud ja kaasaegse teose vahel on umbes samasugune kui tolleaegsete ning tänapäevaste filmide vahel - "Marslane" oli kordades tempokam. Mitte, et "Kuutolmu varing" mingi õudne uimerdamine oleks, aga Andy Weiri palju mahukama teose lugesin sisuliselt ühe hingetõmbega läbi, siis Clarke'iga läks pisut enam. Ka oli Weiri romaan tehniliselt palju täpsem ja läbimõeldum, nii näiteks tekkis mul küsimus kuidas kõik päästetud iglust minema toimetati, sest selle osa jättis Clarke'i sujuvalt jutustamata.
 
Kuigi mina isiklikult paigutaksin romaani eelpoolnimetatud Clarke'i paremikus siiski pigem tahapoole - "Kohtumine Ramaga" meeldis mulle näiteks niiväga, et olen seda korduvalt üle lugenud ning kavatsen seda tulevikuski teha - siis üldjoontes see raamat mulle siiski meeldis, aga vast tõesti teist korda ei loeks.
 
Tähelepanu juhtimine sobimatule kaanepildile ja "tõlkepärlitele" eelarvustajate poolt on kiiduväärt - mul jäid need mõlemad küll märkamata, aga tõepoolest, saaks paremini. Endale jäi silma ühes kohas Kuu nimetamine "planeediks", aga kardan, et see oli pigem autori algne vääratus. Tõsi, tõlkija oleks võinud selle ju ära parandada.
Teksti loeti eesti keeles

Kui teose kaanel on kirjas "Asimov", siis ostan? Täpselt nii on siiani läinud, kuigi iga järgmise sellise eesti keeles ilmuva raamatu puhul olen selles valikukriteeriumis üha enam ja enam kahelnud. Tundub, et kõik parimad romaanid ja jutud on juba avaldatud ning nii jääbki üle vaid põhjakaabe, mida andunud fännidele maha parseldada.
 
Jah, käesoleva teose puhul ma muidugi teadsin, et Asimovi enda jutte on seal vaid kolm ning ülejäänud lood on teiste kirjanike kirjutatud. Samas ei tohiks sellised nimed nagu Silverberg, Anderson, Sheckley, Harrison ja Card ju pettumust valmistada. Paraku aga enamasti nii oli. Asimovile tänuavalduseks kirjutatud jutud on paremal juhul keskpärased (üksikute eranditega) ning nende hulgast ei leidnud ma ühtegi viieväärilist. Asimovi enda lugude hulgas oli selliseid küll, aga samas olin ma kahte neist varem korduvalt lugenud, seega kokkuvõttes need mu jaoks kogumikule lisaväärtust juurde ei andnud ning ma ei näinud põhjust neid taas üle lugeda.
 
Samamoodi eessõnad, järelehüüded, austusvaldused jms - jätsid täiesti külmaks ja jäid samuti lugemata. Olin lõpuks sellest antoloogiast lihtsalt niivõrd väsinud, et ei jaksanud. Võib-olla kui need mälestused ja järelehüüded oleksid kuidagi loogilisemalt paigutatud, järgnevate juttudega seotud ning neile sissejuhatuseks paigutatud - nagu tavaliselt tehakse - oleks lugu teine olnud.
 
Huvi pärast lõin kokku ka juttude aritmeetilise keskmise, milleks tuli koos Asimovi enda juttude hinnetega 2,9. Aga kogumikule endale tuleb eelpoolnimetatud põhjustel hindeks 2 - mõttetu tellis, mille lugemisele kulunud aja- ja närvikulu oleks võinud mõne teise raamatu lugemiseks jätta. Siirdub esialgu küll raamaaturiiulisse, aga plaaniga see mingil hetkel müüki panna. Võib juhtuda, et siis loen ka lugemata jäänud osa läbi, kuid vaevalt see mu üldhinnet parandab.
Teksti loeti eesti keeles

Nõus, et lahe lugu. Aga kas ka auhindu ja viitesadu vääriv - kahtlen. Minu jaoks jäi veidi pinnapealseks jandiks ning sügavama sisu puudumise tõttu ei tõuse käsi "kolmest" kõrgemat hinnet panema.
Teksti loeti eesti keeles

"Lugesin" seda lühiromaani vist oma kuu või kaks. Sisuliselt vajus alati lehekülje-paari peale silm kinni - need tapvad, tapvad dialoogid. Hirmigav!
Paneks vist isegi ühe, aga hämaralt mäletan, et mingi veerand lehekülge mõtisklust abielupaari kooselu teemadel mind isegi kõnetas.
Teksti loeti eesti keeles

Sõna "naljajutt", tuli endalegi pähe, kui seda lugesin. Samas ei ole mitte iga nali naljakas. Aga lugu on vähemalt tempokas ja ühe soojaga loetav, olgugi, et sopakas. Selle eest ka pisut kõrgem hinne, kui kogumiku enamusele lugudele.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane näide sellest, kuidas mõnel kirjanikul on jutustamisoskus... ja mõnel mitte. Lugu oli äärmiselt vaevaline lugeda, sest kirjeldused ja dialoogid on nii puised, kui vähegi olla saavad. Selleks, et film silme ees jooksma saada, tuleb meeletult pingutada. Millest on äärmiselt kahju, sest lavale seatud dekoratsioonid on iseenesest ju põnevad ja lugu - kui see nii aegluubis ei kulgeks, võiks ju vägagi põnev olla.
 
Tegelastest ma üldse ei räägigi - kõik need (kuus?) meest-naist on üksteisest nii eristamatud nagu munad korvis. Või kui, siis vaid kiivrite värvi poolest.. Lugege ise ja saate aru, millest ma räägin. Point? Olematu. Hindeks "kaks", mitte "üks", sest materjali võiks siin isegi olla, kui autor ainult jutustada oskaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka Sheckley meeldib, aga see käesolev on kõige halvem jutt vist üldse, mida talt lugenud olen. Nagu Stanislaw Lemi Ijon Tichy, ainult et ülihalb. Komejant ilma naljata. Piinavalt pikk veel pealekauba.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest täitsa temaatiline, kuigi võib-olla liiga pateetiline, jutuke ajaloolasest, kes otsib - ja leiab - Seldoni kadunud kuuenda kõne salvestise.
Teksti loeti eesti keeles

Tõepoolest, oluliselt parem lugu kui mitmed teised selles kogumikus. "Nelja" panen sellepärast, et veits venis ja lahendus oli kah natuke banaalne.
Teksti loeti eesti keeles

See minavormis kokkutuleku kirjeldus oli üüratult tüütu lugemine ning veel mõni lehekülg enne loo lõppu oleksin sellele jutuksesele kindlasti "ühe" pannud. Siis kui alternatiivajalugu sisse sõitis, tõusis huvi lugemise vastu samuti, kuid paraku see üldmuljet ei päästnud. Samas ma ei eita, et tõelistele fännidele, kellele iga loos peituv vihje midagi ütleb ning kes teavad une pealt, kes on C. M. Kornbluth ja Hannes Bok, on see lugu tõenäoliselt maiuspala. Minusugusele keskmisele ulmelugejale oleks pidanud jutustama Pasadena vs Manhattani projekt, Carrel vs Einstein tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Kummardus Asimovi loole "Tõendus". Väga hästi kirjutatud ja kaasahaarav, eriti meeldisid just need tagasivaated peategelase lapsepõlve. Aga miks siis hindeks vaid "rahuldav"? Lõpu (puudumise) pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna pole viidatavat algupärandit lugenud, siis ei kõnetanud kuidagi. Endale meenutas kergelt Baxteri-Clarke'i "Kaugete päevade valgust". Kohutavalt häiris hüplik ja hakitud stiil.
Teksti loeti eesti keeles

Plusspoolele see, et lugu on lühike ja hästi kirja pandud. Miinuseks see, et mina sealt mingit iva ei leidnud ning ulmena on see laast nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Taaskord painas mind lugedes de ja vu tunne. Lõpuni jõudes oli selge, et tegemist PEAB olema mingi paroodiaga. Aga millele? Mina sellist Asimovi lugu nagu ei mäleta... Aga nüüd enne selle arvustuse kirjutamist BAASi sirvides tuleb välja, et olen "Päeva lõppu" mõned aastad tagasi lugenud ning seda väga kõrgelt hinnanud. Tore on. Ja seda enam ei kõlvanud see paroodia kassi saba allagi. Võib-olla tõesti Maureen Birnbaumi lugude austajatele meeldib, aga hoidku kõrgemad jõud mind neist küll eemal.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu kohta on Jüri eespool kõik juba ära öelnud. Mina võin täiendada vaid eestikeelse tõlke kohta, et siin on tõlkija kenasti tõlgitava materjaliga kursis olnud ega pole sohki teinud - kõik viited tundusid korrektsed.
 
Aga lugu ise on paras kräpp ja see deduktsioonipoint oli veel kuidagi eriti hale. Mida rohkem lõpule lähemale jõudsin, seda enam pidin unega võitlema. Ei istunud see naljalugu.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu mis ajajoonel paigutub sinna kuhugi "Teise Asumi" eelsesse aega ja valgustab natuke selle loo telgitaguseid (õieti küll esiseid :)). Ausalt öeldes mitte just kõige suurem asi, ei täienda Asimovi Asumi-seeriat kuidagi. Aga "fanfictioni" (ärme nüüd põlema mine, väike nali) kohta päris ok.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb tunnistada, et selle loo point jäi mulle sügavalt arusaamatuks. Võimalik, et asi oli selles, et seda juttu ei saagi tõlkimatute sõnamängude tõttu tõlkida - joonealuseid selgitavad märkused on küll olemas, aga väga ei aita. Või siis on asi puhtalt minus, sest ma pole suurem asi Lewis Carrolli loomingu austaja - kõik need viited Alice'ile ja peeglitagusele maale läksid must kauge kaarega mööda. Ja kolmas variant ka: vint on lihtsalt nii üle keeratud, et keeldusin uskumast. Võib kõlada imelikult, aga ma tahan, et ulme oleks usutav. :)
Teksti loeti eesti keeles

Pildike tulevikumaailmast, kus osa inimkonnast on kängitsetud Maa teraskoobasteks muudetud linnadesse, samal ajal kui teine osa - välisilmlased - asustab ülejäänud ilmaruumi. Loo peategelaseks on teismeline tüdruk, kes tegeleb keelatud "spordiga" - jooksmisega New Yorgi lintteedel. Miks ta seda karistuste hirmust hoolimata teeb? Sest see tundub ainus viis ennast teostada, kuna tulevik on tume - nii isiklikus plaanis kui ka maalastele tervikuna. Kuniks ühe kohtumise järel koidab lootuskiir...
 
Kogu lugemise aja valdas mind tugev de ja vu tunne - et ma olen seda lugu varem lugenud. Aga siiski mitte. Lihtsalt autor on niivõrd hästi Asimovit järgi aimanud. Kõik need viiteid juba loetule - teraskoopad, hirm linnast väljumise ja avatud paikade ees, tuntud detektiiv jne. Hea lugu ja sobib väga hästi Asimovile kummarduseks koostatud kogumiku avajutuks.
Teksti loeti eesti keeles