Kasutajainfo

Gregory Benford

30.01.1941-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Gregory Benford ·

Timescape

(romaan aastast 1980)

Hinne
Hindajaid
2
1
1
1
0
Keskmine hinne
3.8
Arvustused (5)

Viimase aja tugevamaid lugemiselamusi. Benfordi ''Timescape'' on realistlik, kompetentne, sündmusterikas ja sisutihe raamat 90-ndate lõpuks tõsise ökoloogilise katastroofini jõudnud maakerast. Paar teadlast üritab viimases hädas valgusest kiiremini liikuvate mikroosakeste vahendusel saata informatsiooni kolmekümne viie aasta tagusesse minevikku, et kuidagiviisi muuta ajaloo kulgu. Ökoloogiline olukord aga aina hulleneb. Teadet deshifreeriv teadlane on samas tõsistes raskustes nii teatest arusaamise kui selle avalikustamisega. Lõpuks on suures ohus tema hea nimi. Ligi 400 lehekülje vältel jõuab kirjanik anda kena pildi romaani tegelastest, ajast, kus nad elavad ning spekuleerida ajateooriaga. Romaan on heas mõttes teaduslik ja mitte just kõige õnnelikuma lõpuga. Midagi tahedat võrreldes muidu üsna lapsiku ulmekirjandusega. Igatahes tundub, et see raamat vääriks küll maakeelset versiooni.
Teksti loeti inglise keeles

1998. aastaks on inimesed löönud Maa ökoloogia niivõrd tasakaalust välja, et lootust sellest välja tulla praktiliselt enam ei ole. Tegevuspaigas Inglismaal on toidupoodides mitmetunnised järjekorrad, eletrit saab teatud tundidel, valdav liiklusvahend on jalgratas ja nael meenutab nõukogude rubla, mille eest suurt midagi osta ei saa.Aga on ka hullemaid paiku maamunal, kus inimesed surevad sadade tuhandete kaupa nälga ja uutesse haigustesse. Reostuse tagajärjel on tekkinud uued ohud, mis ähvardavad lähiajal kogu maakera toitu söögikõlbmatuks muuta. Romaani üks peategelasi on Cambridge´i füüsik, kes uurib mingeid elementaarosakesi, mis suudavad valgusest kiiremini rännata, avastab et saab neid ka minevikku saata. Probleem on selles, et teadusele eriti raha ei jätku. Suurte raskustega õnnestub projekt siiski käivitada ja 1964. aastasse saadetakse informatsiooni, kuidas ökokatastroofi ära hoida. Kuid 1964. aasta füüsikulgi tekib probleeme — signaalid ei tule eriti hästi läbi ja on raskesti mõistetavad, tema kinnipüütud sõnumeid püütakse ühelt poolt oma populaarsuse kasvatamiseks ära kasutada ning teisalt satub ta kogu tõsise teadlaskonna põlu alla. Raamatu tegevus toimubki kordamööda 98. ja 64. aastal. Põhisisuks on peategelaste teadlaste pereelu ja töö. Kuidas nad ennast ületavad, kodu teadusele ohvriks toovad, tavainimese jaoks tuima teadustööd teevad, lisaks veel palju füüsikat, millest ma mitte mõhkugi aru ei saanud. Realistlik teadlaste töö kujutamine pooleks seebiga, see ei kõla just eriti lugema meelitavalt ning üldiselt olem isegi püüdnud taolist kraami vältida. Aga ärge laske ennast sellest ega raamatu paksusest petta. Huvitav on ja äärmiselt usutav, põnevust jätkub lõpuni välja ja mõtlema paneb ka. Üks paremaid ulmekaid üldse, mida lugenud olen, kuigi hard science fictionist muidu lugu ei pea.
Teksti loeti inglise keeles

Kui TMR-spektromeetri tööpõhimõtted selged, on esimesed sada lehekülge ikka väga igavad. Ja kui ajaparadokside või pooles vinnas lülitite peale ei viitsi mõelda, siis ka ülejäänud kolmsada. 60-ndate õhustik on suht õnnestunult edasi antud, kujutlus 90-ndatest on üsna ähmane. Ainus veidigi inimlik või huvi äratav tegelaskuju on teadusadministraator Peterson, ülejäänud on üsna skemaatilised äpud, kelle lemmiktegevus on tensoritele mõelda. Aga üks kord kannatab lugeda ja mastaapseid ideesid ju on.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmselt oli eelarvustaja kummaliselt leebes tujus, sest tavaliselt väänab ta seepidele vända. Eks siis jääb minu osaks seda teha... Esiteks, mulle meeldib lugeda populaarteaduslikke raamatuid, eriti aladest, mida halvasti tunnen. Mulle aga üldse ei meeldi lugeda kuidagi nihkes pikki kirjeldusi katsetest ja tehnoloogiatest, mis küll sarnanevad pärismaailmas toimivatega, kuid milles on ulmeline "nõks" sees. Tegelikult muidugi ei saagi eriti head lugu sellest, kuidas tüübid ehitavad masinat, mis viimasel sajal aastal kipub olema tavainimesele üks mõttetu traadipundar kõik. Et ikka lugu tuleks, peavad tegelased ka millegi muuga tegelema ja selle asja nimi ongi ju seep, eriti kui sellel aparaadi ehitamise (või selle töötamisest arusaamisega) erilist seost ei ole. Jah, aasta 1963 oli veel talutav, üsna huvitavgi, aasta 1998 langes minu jaoks sinna kategooriasse, kus asub eestlastest Mälgu "Projekt Viktoria" (seda mainis Kristjan Sander ühe teise Benfordi loo puhul) -- nüri hala selle üle, kui halvasti inimene keskkonnaga ümber käib. Teiseks, arutlus ajaparadokside üle on huvitav esimesel korral. Peale umbes 50-ndat ajarännulugu on ainus huvi selles, millise ajarännuklišee autor siis valinud on. Raamat on päris paks ja seal ei juhti midagi. Kohe mitte midagi ei juhtu, nii et mina seda järjest lugeda ei suutnud. Midagi köitvat selles oli, tunnistan, ja halvasti teostatud see ka ei olnud, kuid mul on ajaga parematki teha.

Kokkuvõtteks tundub minu pandud hinne pisut ebaõiglane, sest raamatul on kaheldamatuid väärtusi ja ma saan aru, kuidas mõned sellele viie võivad panna -- head teadlaste elu-olu ja katsemetoodika kirjeldused; talutavalt loogilised arutlused aja olemuse üle; tõesti hea reaalteaduslik taust (nojah, mees pidi ju füüsikaprofessor olema...); päris hea lõpp... Aga kui ma närin kaks nädalat nagu saepurust läbi esimestest lehekülgedest ja tunnen tüdimust, et jälle mingid ameerika koduperenaised ja suhtedraama ja siis hakkab ajast kahju, löön käega ja lähen diagonaalile... Kolm on reserveeritud raamatutele, mida ikka lugeda suutsin, eks ole.

Teksti loeti inglise keeles

Timescape on ajarännu-ulmelugu, mis jookseb mööda kahte põhiliini. Ühes neist on aasta 1998 ning maailmal on läinud praegusest oluliselt hullemini - väetiste ja taimemürkide tekitatud kuhjuvad ahelreaktsioonid ähvardavad kogu biosfääri kokkuvarisemisega. Samas on Cambridge'i ülikoolis õpitud juhtima tahhüone, meile vaid teoreetilisi elementaarosakesi, mis liiguvad valgusest kiiremini.
 
Nõnda pakuvadki teadlased John Renfrew ja Gregory Markham välja hullumeelse projekti - kuna tahhüonid liiguvad valgusest kiiremini, ulatub nende mõju ka ajas minevikku. Tänu Ian Petersonile, kriisiga võitleva Maailmanõukogu ühele liikmele, saavad nad vajaliku rahastuse ning suunavad tahhüonid aastasse 1962, kus nad teavad, et tehakse esmakordselt katseid pooljuhist indium-antimoniidiga.
 
Nimelt on indium-antimoniid üks väheseid asju, mis suudab tahhüonide mõju registreerida. Nõnda hakkabki aastal 1962 San Diego ülikoolis töötav teadlane Gordon Bernstein nägema oma eksperimendis seletamatut müra, mis üles kirjutatuna sarnaneb morsekoodiga. Tema kolleegid aga laidavad sellise tõlgenduse maha kui ilmselgelt jabura...
 
Ma pean ütlema, et selle teose mahu täitsid kaks üsna erinevat teemat. Üks neist oli loomulikult füüsikaline - mida tähendaks tahhüonide eksisteerimine, mis on üldse aeg ja kuidas see töötab, mismoodi lahendavad füüsikaseadused ajarännust tulenevaid paradokse, kas ja mismoodi eksisteerib multiversum ja nii edasi. See teema ning selle lahendamine mulle meeldisid.
 
Küll aga oli teosele lisatud veel mahukas suhtedraama. Iseenesest ei olnud 1962. aasta liin halb, kuna Bernsteini pingutused teadlaskonna veenmiseks, tagasilöögid ja kõik muu oli selgelt teemaga seotud. Tema isiklikud probleemid tüdruksõbraga aga oli pigem raisatud leheruum. Ning naistevihkajast seelikuküti Petersoni suhteseiklustest aastas 1998 ei leidnud ma mitte midagi ajaväärilist.
 
Ökoloogilise kollapsi kujutluspilt oli muidugi ka täna lugedes ajakohane, kuid selle sisus oli huvitavat retrolikkust, mis tundus tõukuvat näiteks 1970ndate DDT-paanikast. Positiivsena tooks välja ka selle, kui sünge ja lohutu 1998. aasta lõpplahendus oli (kuigi seda eraldi ei mainita, usun ma, et teadlased võisid seda ka ise ette näha).
 
Siiski oli suhtedraama osa minu arvates ülemäära suur. Isaac Asimov oleks füüsikalise poole samast loost suutnud tõenäoliselt lahendada 200 leheküljega. Laenan siin raamatust endast San Diego professorite nalja ja tõden ka, et teos oli nii huvitav kui ka originaalne - kuid huvitavad osad polnud eriti originaalsed ja originaalsed osad polnud eriti huvitavad.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: november 2020
oktoober 2020
september 2020
august 2020
juuli 2020
juuni 2020

Autorite sildid: