Kasutajainfo

George R. R. Martin

20.09.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· George R. R. Martin ·

A Dance with Dragons

(romaan aastast 2011)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
4
2
1
0
Keskmine hinne
3.778
Arvustused (9)

Proovin arvustada ilma spoilerdamata......

Raamatut ootasin piisava innuga, et teha ettetellimine ka amazoni raamatupoes ära. Siiski eeldasin (ja sai tõeks), et jõuan raamatu läbi lugeda elektrooniliselt, enne kui ta paberkujul mulle kohale saabub

Raamatus endas oli aga nii head kui halba. Alustame halvast:
Jubedalt käis närvidele ühe teatava tegelase pidev hala ja mõtete ringikäimine isatapu teemadel. Lugeja jaoks toimus tapmine üleeelmises raamatus ja maeti papa eelmise raamatu ALGUSES maha, kuid praeguses raamatus tuletatakse mitmeid kordi "vibupüssi intsidenti" meelde
Teine pidev halaja oli värsimeister oma ridadega "Ma olen Reek, ei riimu nagu seep...."
Eriti ajas harja punaseks lõpupoole ühe olulise tegelasega toimuv "caesari tapmise stseen". Jubedalt tahaks teada, et kas tema tervis on seejärel kobedam, kui Caesaril.
Liiga palju kirjutatakse Meereen-is ja selle ümbruses toimuvat. Arvan, et enamikke lugejaid selles tolmuses linnas toimuv ei huvita

Head:
Vanad lemmiktegelased tegutsevad
Pime saab nägijaks
Mõned vastikud tegelased leiavad kiire ja ootamatu surma
Täiesti tühjast kohast ilmub veel üks draakoniverega tegelane, et pilti segasemaks ajada

Peale lugemist: Ängistus ja stress. Parim viis selle vältimiseks on oodata terve sarja lugemisega seni, kuni kõik sarja osad ilmunud on.
Teksti loeti inglise keeles

Hea täiendus siis poolikule neljandale raamatule - teiste tegelaste vaatenurgast. Lõpus lähevad kaks raamatut kokku, aga katkeb tegevus äärmiselt segases seisus, mis võimaldab mistahes edasisi arenguid. Tundub, et ühest meeldivamast peategelasest saime ka viimasel hetkel kahjuks lahti. Kuigi samas see siiski kindel ei ole - eriti kui arvestada internetis levivat väga usutavat teooriat tema vanemate osas.Ebalasi pole ka siin veel näha - viimati kohtusime nendega esimese raamatu esimeses peatükis... Ahjaa, Sam ühe siiski tapis ka millalgi. Aga talv on juba alanud, mitte enam tulekul.Ainus, mis veidi selle maailma juures häirib ja ebausutavana mõjub, on talve pikkus ja et tegelikult ju puuduvad varud selle üleelamiseks. Kui autor just mingit kübaratrikki ei tee, siis peaks mitmeaastane talv ja sellega kaasnev nälg Westerose (põhjapoolse) elanikonna arvukuse nullini viima ka ilma välise (Ebalaste) abita. Ei saa ju piisav olla mõne viimase suveaasta saagist 25% kõrvale panna. Igal aasta peaks 50% panema. Ja sõdade ning rüüstamiste tagajärjel pole vist kusagil mingeid varusid enam.
Teksti loeti inglise keeles

Maailma parim fantaasiasari, ma ei tea mitmeid aastaid oodatud järg ja korraga "kolm"? Aga just seepärast...

6 aastat on seda osa haudutud ja lõpuks ongi 1000 leheküljeline kopsakas tellis väljas. Aga 1000 lehekülge puhast lugemisnaudingut ei hajuta suurt tõrvatilka: need 1000 lehekülge nimelt ei vii mitte kuhugi. Lõpus on lugeja täpselt sama tark, kui alguseski. Hea küll, lõpuks jõuab 4 osa oodatud talv kohale ja mõned (kõrval)tegelased saavad surma, pluss siis see "Caesari tapmise stseen". Üldiselt ootasin mina palju rohkemate tegelaste kõrvaldamist, need paar-kolm kõrvaltegelast ja üks peategelane ei olnud just väga olulised. Ma olen enam kui kindel, et oma vendade poolt atendeeritud peategelane ilmub veel tagasi, Martin jättis otsad selleks sobivalt lahtiseks.

Aga muidu ei liigu kogu süžee õieti kuhugi, või liigub küll, aga teokiirusel. Daeneryse peatükid olid tüütud, mingi tolmuse linna Meereeni sisepoliitika oli parimal juhul ainult haigutama ajav. Ka Tyrioni juhtumised idamaades olid üsna tüütud, elavnedes ainult lõpupoole, kui ta orjaks sattus. Bran on algusest saadik olnud übertüütus, Aryat kohtasime suht episoodiliselt ja Sansast polnud üldse ei kippu ega kõppu. Neljandas osas vaat et peategelane olnud Brienne oli samuti kuhugi ära kadunud, Jaime viksas korra ekraanilt läbi ja kadus. Ja nii edasi...Ainuke tegelane kelle tegemisi oli tõesti huvitav jälgida oli Müüril tegutsev Jon. Samas olid suht huvitavad ka Theoni ehk Reeki peatükid, aga hoopis teisel põhjusel: kas vägivald hakkab sees keerama või mitte. Martin oli seekord enamus nülgimisi, vägistamisi, hakkimisi, teivastamisi ja muid toredusi paigutanud just selle tegelase peatükkidesse.

Hinne "kolm" väljendab seega mu suhtumist pikka ootamisse ja totaalsesse stagnatsiooni. Tahaks ju kunagi ikka terve sarja läbi lugeda, aga ma olen enam kui kindel, et sellise tempoga minu silmad seda küll ei näe. Raamat ise oli kindla kvaliteediga ja nii sisult kui stiililt positiivselt üllatustevaba.

Ei tea, kas Varrak lööb selle kunagi aastate pärast, kui selle köite eesti keelde tõlkimine päevakorda tõuseb, koguni kolmeks osaks? Palju õnne, eesti keeles lugejad ja jaksu ikka rahakotiraudade paotamisel, et ühe raamatu eest kolm korda maksta sel juhul.

Teksti loeti inglise keeles

Järgnev arvustus võiks olla huvitav eeskätt sarja huvi ja innuga jälgivatele inimestele - ja ühtaegu surmigav ja samas spoiliv kõigile teistele. Lugege omal vastutusel!

Hinne on siis "kaks" nagu "puudulik" mitte "kaks" nagu "ilge saast, mida mingil juhul lugeda ei soovita".
Kui ikka sari seni väga meeldib, kannatab sedasinast lugeda ka.

Asjast: kui esimese kolme "Jää ja tule laulu" raamatu puhul jäi mulje, et need on üleni säravad, eredad, oivalised, neljas e. FoC oli natukene igav, aga samas sai suure vaimustusega läbi loetud, siis Dance with Dragons oli - lausa suuremalt jaolt igav? <
Tundub, nagu oleks Martin kirjutanud selle raamatu valmis seepärast et ta PIDI tal oli leping, tal ei olnud pääsu. Pikk ootamine, mille üle kurtis ka kodanik Lukas, ei andnud meile võrratut raamatut. Pikk ootamine andis mulle isiklikult enam-vähem korraliku käsitööna kirjutatud raamatu, kus isegi mina näen kohti, kus kirjanik on kirjutanud lihtsalt seepärast, et vaja vaja vaja, tähtaeg, tähtaeg, tähtaeg.
Ütleksin, et umbes poole raamatuga oleks võinud rakendada meetodit "delete ja viimasest huvitavast kohast uuesti!"
Samas on mul hea meel, et see raamat olemas on. On liine, mis säravad nagu eksootilised lilled lumes, kui nii võib öelda.

Edasi tulevad mõningad väikesed SPOILERID (nt esinevate tegelasnimede näol), aga ei midagi mastaapsetest sündmustest kõnelevat.

***
Väga mitme olulise tegelase peatükid venivad. Nagu härja ila. Dany ja Tyrion jooksevad ringi ringi ringi mööda täpselt eelmisega sarnaseid olukordi. Muutuvad mõned osalised, mõned asukohad, aga olemuslikult on sündmustik sama. Korduv. Sama. Korduv. Jälle kordub! Sama! Jne.
(Varem häiris mind samamoodi Arya rännakute kulg - ühtede tüüpide käest teiste kätte, sealt kolmandate kätte, siis neljandate, igaüks hullem kui eelmine - vabandust, aga mis oli selle asja mõte loojutustamise seisukohalt? Kas ta nt 2 hüppega ei võinud oma Näguteta Meeste templisse jõuda?)
Jon nii igav kui eelnimetatud ei olnud, aga ka tema tegevused ja otsused olid pidevalt üsna ühel ja samal teemal. Samas suunas kulgevad. Ja tema viimane peatükk lõppes - odavalt?
Jah, see on see sõna, mida ma vajan.
Niimoodi ei olnud lahe ja põnev lõpetada, niimoodi oli lihtsalt nõme.

Väga hästi olid tehtud Theoni, Cersei, Quentini ja Asha peatükid.
Aga... no midagi on olulisel määral mäda, kui mul tuleb pettumusohe huulile, kui algab Tyrioni peatükk, pagan võtaks!!!

Theon meeldis mulle kogu aeg, nüüd meeldib ka. Huvitav lugu, kuigi jälkusi oli muidugi ohtralt.
Cersei peatükke ma varem eriti ei sallinud, aga tema viimane peatükk selles raamatus oli võrratu. Seal Martin kirjutas tõesti tundega, mitte seepärast, et peab.
Asha areneb ja suhteliselt huvipakkuvaks.

Üldisesse lukku lisandub üks suur liin. See haaras mind kaasa keskmisel määral. Mitte emotsionaalselt, aga mul oli hea meel, et selline lisandus tuli. Vaheldus.

Victarioni ja tema peatükke ma jälestan, aga saan aru, et paljudele ta meeldib ja teda loetakse koomilist kergendust pakkuvaks tegelaseks. Millest see tunne tuleneb, ma aru ei saa. Kui ta üldse midagi on, on ta traagiline (MINU meelest), aga nii lolltraagiline, et mul tema peale mitte miski ei tõuse, isegi mitte kaastundenärv.

Brani liin oli väga rahuldustpakkuv.Melisandre ja Selmy POV-d paremad, kui ma oodanuksin.

Aga kokku - kokku on ebamugav tunne, et lugu ei ole kindlates kartmatutes kätes vaid seda pudistatakse meile ette nagu mutikese värisevate käte vahelt tuvidele teri. Ja see on üsna - hirmutav, sest need on sellised üsna tuleohtlikud ja metsikud terad. Kohtled neid halvasti ja kogu senine ilu kokub kokku ja tuleb häbiga mälust kustutada! Ma ju armastasin seda sarja!

Pakun ka ühe üsna veidi SPOILIVA lühikokkuvõtte raamatust, mis pärit Westerose foorumist.

Tsiteerin:
"omg there`s so much snow" "omg Meereen`s in trouble" "omg what are we going to do with these Wildlings" "omg how am I going to get to Dany" "omg there`s so much snow" "omg Meereen`s in trouble" "omg what are we going to do with these Wildlings""omg how am I going to get to Dany" "omg there`s so much snow" "omg Meereen`s in trouble" "omg what are we going to do with these Wildlings" "omg how am I going to get to Dany" "omg there`s so much snow" "omg Meereen`s in trouble" "omg what are we going to do with these Wildlings" "omg how am I going to get to Dany" "omg is Stannis really dead?" "omg those slavers are going to get what for!" "omg is Jon really dead?" "omg how am I going to get to Dany" The End
Teksti loeti inglise keeles

Lool endal pole suurt häda. Kohati ta tõesti venima kipub, nagu juba eelarvustajad kurtsid. Aga üksteist osa Robert Jordanit läbi lugenuna võin kinnitada et sinnamaani on siiski veel (Seitse olgu tänatud) hea hulk maad langeda.

Suurem häda on selles (kohustuslik kurtmine), et eelmise osa lugemisest on möödas sunnitud viisaastakupikkune paus. Selle aja jooksul on varasemad sündmused lihtsalt mälust kadunud. Näiteks seda kuidas Tyrion tappis oma isa või mis asjaoludel Dany sattus Meereenisse ei mäletanud ma uue osa lugemist alustades ega mäleta ka raamatut käest pannes, lööge või maha. Wikipediast järele vaatama ka ei hakka. Mõned lüngad täidab telesari.

Ja kõigest sellest virisemisest hoolimata tuleb nentida, et selle raamatu seltsis veedetud aeg oli kvaliteetaeg millise kordumist kardetavasti lähiajal oodata ei ole...

Teksti loeti inglise keeles

Tyrion oli vähemalt naljakas, suurema osa ülejäänute peale tuleb ainult tunne, et miks on ilmas nii palju lolle. Kohutavalt tühja õhku sisse puhutud -- nii palju on peatükke, mille puhul muudkui keerad lehekülgi, et kas nad juba selle lõpmatuseni korratud tühja jutu veeretamise lõpetavad... ja siis otsid üles järgmise sama tegelasega peatüki alguse, et jõuavad nad kuhugi või võib selle vahele jätta. Enamasti võib.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja kolm esimest osa meeldisid mulle väga, neljas osa "Vareste pidusöök" oli juba veidi kehvem. Baasi arvustuste põhjal võinuks oodata, et "Tants lohedega" on "Vareste pidusöögist" veelgi viletsam ja sari jätkab seda ingliskeelses ulmes produtseerivatele tellisesarjadele omast allakäigurada.
Aga juba eelmisel sügisel "Tantsu lohedega" eestikeelse tõlke esimest köidet lugedes mõistsin, et see pole üldse nii. Sarja vahepeal langema hakanud kvaliteet tõuseb taas ja "Tants lohedega" on sama hea, kui sarja kolm esimest osa.
Jah, eelarvustajatel on õigus - mahuka romaani sündmustik ei kulge just tõesti väga ruttu ja palju jääb endiselt lahtiseks. Ent Martin lihtsalt oskab kirjutada ja lugejat köita, seda ka nii paksu raamatu puhul. Kogu see sündmustik ja maailm on minu kui lugeja jaoks kuidagi eriliselt kaasatõmbav ning ka paksude köidete lugemine läheb üsna ruttu. Ilmselt lihtsalt väga hea kirjanduse tunnus.
Jään sarja järgmist osa ootama.
Teksti loeti eesti keeles
4.2018

Ilmselt see Martini otsus neljas köide tegelaste järgi lõhki lüüa, oli vale otsus (kirjanik ei tohi kuulda võtta kiibitsejate nõuaandeid!) ja peamine põhjus, miks viies raamat kujunes kõikidest eelnevatest nõrgemaks. Teised kaks põhjust, miks mina ei saa üle „4“ anda on proloog ja Daenerys. Proloogi ehk ei pea pikemalt põhjendama, Daenerys on selle romaani peamine pidur, et olulised liinid ei saa edasi minna. Martin keskendub liialt Meereeni sisepoliitikale, mis ei ole ei oluline ega huvitav ega vajalik. Tulemuseks on 950 lehekülge kõvas köites, kus mitte ükski liin kuhugi ei jõua. Me ei saa vastuseid isegi paljudele selles romaanis käivitatud mõistatustele, varasematest rääkimata. Ei ole suuri ega pöördelisi sündmusi, dramaatilisi oluliste tegealste surmasaamisi (ainult Jon saab lõpus neli noahoopi), võimsaid kavaldamisi ega reetmisi, tegelastel ei ole (nii palju) salaplaane kui varem ja kõrvaltegelaste sebimised võtvad liiga palju ruumi. Kui hakkavadki kusagil toimuma paljulubavad tegevusliinid, viiakse lugeja kähku Meereeni tagasi, kus lõpuks ikkagi ei juhtu midagi olulist. Ja järge peab ootama vähemalt 8 aastat. Mis tähendab, et Sansa, Baelishi, Samwelli ja ehk mõne tegelase liini veel jätkumine venib vähemasti 14 aasta peale. Neli kõige kavalamat süžeenõksu – Mance Ryderi pääsemine ja tegutsemine Abelina, Arya modus operandi, lord Manderly salaplaanid ja Aegon Targaryeni väljailmumine.  

Aga kuna kirjanik on ikkagi Martin, kes oskab ja tahab kirjutada palju dialoogi, siis on ka igavamad kohad huvitavad lugeda ja väga palju vinguda ehk ei maksa. Seda tuleb aga mainida, et mõnede fraaside ja keelendite pidev korrutamine muutub tüütuks (would that, must needs, if it please, where do whores go, ...it rhymes with, words are wind jne). Kogu selle saaga üks kõige tugevam külg – detailne ja veenev maailmaloomine – hakkab samuti natuke endale vastu töötama. Me peame näiteks lugema kolme erineva kultuuri pulmakombestikust.  

Järgnevalt on toodud tegelaste top.  

1) Theon  

Theon võidab selle romaani kõige parema tegelase auhinna, kuna tema on sündmuste keskmes ja kõige tugevamalt seotud pealiiniga – võimuvõitlusega Põhjas. Theon on enamasti passiivne tegelane, aga tema puhul passiivsus töötab hästi, erinevalt Tyrionist.  

2) Davos  

Kahjuks ainult neli peatükki, aga väga õnnestunud, põnevad arengud, kuna tal on konkreetsed eesmärgid ja me saame olulist infot. Davose liin katkeb enne romaani keskkohta (!), kui ta läheb otsima Rickonit. Ma võin mürki võtta, et Rickoni saatus ja võimuvõitlus Põhjas on enamikele lugejatele tähtsam kui Meereeni püramiidides püherdamine.  

3) Bran  

Kolm peatükki, raisk! Tema liin katkeb poole peal, kui me just hakkame lähemale jõudma peamistele saladustele. Brani liinis on ulmet (Daenerysi liinis kuigipalju ei ole) ja see on vahvalt seostatud Theoni liiniga.  

4) Arya  

Kaks peatükki. Arya on minu jaoks üldse olnud üks kõige põnevam tegelane. Siin askeldab ta Braavoses ja õpib salamõrtsuka kunsti ja teeb edusamme.  

5) Cersei   

Kaks peatükki + tema liinile pisut arendust epiloogist. Kui Cersei oleks olnud Daeneryse asemel peategelane, oleks romaan saanud kõhklematult „viie“. Mingit olulist arengut tema liinis paraku ei ole. Ta saab vangistusest välja ja küllap hakkab 9 aasta pärast kätte maksma.  

6) Jon  

Top 5 sisse Jon ei mahu, ta tegeleb Müüri juures mikomänedžmendiga ja igale probleemile on tal standardlahendus – bring in more wildlings. Ta üritab teha strateegiliselt õigeid otsuseid aga lühemas perspektiivis näivad need olevat siiski halvad otsused. Erilisi seiklusi, romantikat ja intreege ei ole. Jon on lihtsalt üks firmajuht ja lõpus tehakse talle atendaat.  

7) Jaime  

Nojah, üks peatükk, mis on 2005 ilmunud romaani sündmuste otsene edasiarendus ja ei anna midagi. Ja siis on Jaime ja Brienne'i koha pealt vaikus kuni 2020. Hea näide valest otsusest romaanid tegelaste järgi lõhki lüüa.

8) Jon Connington  

Kaks peatükki aga vähemalt lisandub tema kaudu üks oluline intriig ja selgub, et Varys (kes ilmub alles epiloogis) on pununud kogu aeg ühte vandenõud ja üritanud Tyrionile leida selles mängus õige koht. Paraku see huvitav liin ei jõua kuhugi. 

9) Asha  

Ta ei ole väga oluline tegelane aga vähemasti on ta seotud võimuvõitlusega Põhjas ja tema kaudu avatakse Stannise tegemisi. Ilmselt ei ole vaja lisada, et tema tegevusliin mattub lumetormi ja miskeid lahendusi meile ei anta.  

10) Tyrion  

Olgu peale, Tyrion mahub siis top 10-sse sisse. Selle endise sarja superstaari seiklused on põhjendamatult venitatud ja tegelikult tarbetud. Tal on 12 peatükki, millest ainult kahes on ta aktiivses rollis, tegutseb ja tahab midagi saavutada, muidu lohistatakse teda sõna otseses mõttes mööda Essost ringi ja ainus oluline moment on tema kohtumine maskeeritud Aegoniga. Üldiselt on Tyrion siiski väga suur pettumus.  

11) Melisandre  

Ta meeldib mulle tegelasena ja tema peatükk oli edasiarendav ja sündmuste tagamaid oluliselt seletav, ainult et selle kõik oleks saanud lahendada ka Joni vaatenurgast  

12) Victarion  

Ta tuuakse romaani 741. leheküljel. Ta ei tundu mulle kuidagi oluline, peale selle, et tal on miski draakonipasun. Ja vähemasti on ta sadistlikult julm.  

13) Areo Hotah  

Tal ei ole paha peatükk ja see arndab edasi pealiini, aga tegelasena ei ole ta oluline ja Dornis toimuvad intriigid jäävad kõik lahenduseta. Selle ühe peatüki jooksul ei ole võimalik kõiki Dorni vürstipalees siblivaid tegelasi meelde jätta ega intriige meelde tuletada. Jällegi hea näide, kuidas romaane ei tohi struktureerida. 

14) Quentyn  

Mõtetu tegevusliin ja tegelane, kes lõpus surma saab. Milleks oli vaja teda sisse tuua?  

15) Barristan  

Ta on Daeneryse liin jätk, kui Daenerys (jumal tänatud) mõneks ajaks kadunud on. Ta on tegevuses Meereeni sisepoliitikaga... ja romaani lõpus me ei saa isegi teada kas ja kes Daenerysi tahtis mürgitada ja kes on the Harpy.  

16) Daenerys  

Näide ühest peatükist. Daenerys räägib ühe Meereeni targa tädiga, kes soovitab tal abielluda. Daenrys nõustub, aga kiimleb oma Daario järele. Tuleb Daario ja Daenerys läheb temaga riidu. Daenerys räägib oma peigmehega, kes lubab Meereenis taastada stabiilsuse.  

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on vastuoluline. Saaks teha ülipika nimekirja sellest, mis raamatus on igavat, halba, valet. Tolmune Meereeni sisepoliitika ei ole just hullult põnev. Tyrion, väga äge tegelane, räägib ühtäkki üle rea sellest kohutavast sündmusest, mis toimus üle-eelmise raamatu lõpus. Kolmveerand Dany osast kipub veeeeniiiimaaaaa.

Samal ajal on Theon, keda veetaks ikka hullu supi seest läbi ning kelle peatükid on reeglina puhas nauding. Aryat kohame vähe aga see-eest on see hullult põnev. Asha osa on samuti plusspoolel. Brienne vilksus kusagilt läbi. Joni osas on ka hea ladus lugemine. Ning... LOHED!!!

Talv pole enam tulemas. Talv on kohal.

Teksti loeti eesti keeles
x
Ats Miller
1962
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Lisan siia baasi, kuna ilmselt ulme (tegevus toimub tulevikus).
Hästi lühikeseks kokkuvõtteks võib öelda, et vaese mehe ja hästi seebine Leo Kunnas.
USA-Hiina konflikt, mis algab Lõuna-Hiina merel ja (pisike spoiler) areneb tuumalöökide vahetamiseks.
Ma vist ei räägi sisu liigselt ära -- sest see saab selgeks suhteliselt alguses --, et kogu lugu põhineb sellel, et hiinlased on saavutanud sõjalise ülekaalu elektroonikas ja kõik ameeriklaste targad relvad osutuvad lahingus kasutuks. Olgu, aga see on ka üks loo suuremaid miinuseid -- mitte et see võimatu oleks, aga et ameeriklased sellest ei õpi, vaid oma laevu suuremas koguses tapale saadavad...
Miks selline hinne? Tõtt-öelda alustasin lugemist väga suurte ootustega. Elliot Ackerman on tuntud ja tunnustatud kirjanik ja teeninud aastaid USA mereväes ja Afganistanis, teine autor James G. Stavridis, on eruadmiral, kes kah kümmekond raamatut avaldanud. Lugemise käigus kasvas kõigepealt rahulolematus, siis tekkis selline hämmeldunud pettumus -- et mida...
Kui ma oleks kindel, et raamat on omalaadne maksahaak USA mereväele ja laiemalt armeele ja riigikorrale üldse, tõstaksin hinnet 1-2 palli. Samas... kuidas seda öelda... nii pooletoobisena need ikka ei käitu, kui siin raamatus (kui ajalugu vaadata). Või on tegu hoiatusromaaniga? Sel juhul kitsalt suunatud hoiatusromaaniga, millel puudubki meie jaoks laiem taust (jääb ainult kirjanduslik väärtus, aga see, nagu öeldud, on sel juhul napi loogikaga ja seebine).
Mõnes mõttes on raamat muidugi tüüpiline tänapäeva ilulemine inimsuhete ümber (mis kindlasti on täis minevikudraamasid ja üks miljonile kokkusattumusi). Seda ei ole tegelikult halb lugeda (inimesel, kes seda ei talu, oleks muidu üldse väga vähe lugeda... ehh, kuidas ma igatsen taga kuldajastut!) On päris meeldivaid karaktereid ja on ka suurust ja lihtsalt inimlikkust.
Nii et ma ei tea, kas ma julgen seda raamatut soovitada. Raamatuna täiesti ok. Kui tegevus toimuks mingis paralleelmaailmas, oleks ka paremini seeditav (jutt pole ainult USA meeletust tölplusest, selliseid mitte päris siia planeedile sobivaid detaile on veel). Reaalsuslähedase tulevikuanalüüsina - nõrk.
Aga korra lugeda tegelikult tasub.
Teksti loeti inglise keeles
6.2021

 

Hakkasin lugema esimese arvustuse pärast. Et mastaapne ja paralleelmaailmad ja autor natuke taustatööd teinud ja igav ei hakka... Well, no offence, eks ole, aga ma tean taas üht tegelast, kelle arvustusi lugedes, ütleme, meenub mulle nüüdsest selle raamatu valus rehalaks.
 

Sest ma olen tõsiselt pettunud. Jah, raamat on mastaapne. Jah, autor on võtnud vaevaks natuke uurida planeedi ajalugu ja kõige parem osa raamatust ongi erinevate maailmade n-ö konstruktsioonid. Selle kohta tõsised kiidusõnad; teatud mõttes hoidsid need mind üldse lugemas.
 

Mul on sellele raamatule kolm etteheidet [NB! sisaldavad spoilereid!]:
 

1. Jah, kogu aeg oli justkui põnev, kogu aeg juhtus midagi... Aga ma ei ole enam teismeline, kes luges vaimustusega Burroughsi „Marsi printsessi” taolisi lugusid. Põnevus, eriti tänapäeva kirjutamisstiili kunstlik, tehniliste võtetega saavutatud põnevuse näilisus on viimane asi, mille pärast ma raamatut loen. Põnevus üksi on tühi – kui lugu ei kanna ja tegelased korda ei lähe... Ja kui miljardiaastase teadvusliku, paralleelmaailmade vahel liikuda suutva olendi n-ö avatari sees läheb kriitilisel hetkel tulevahetuseks – saate aru, tulevahetuseks! –, ja keegi kõigist neist ülitarkadest selle võimaluse peale ei ole tulnud... Odav! Ajuvaba! Masendavalt odav ja ajuvaba, muud pole öelda...
 

2. Mis juhib teise punkti juurde – minule ei läinud tegelastest praktiliselt keegi korda. Jah, oli ka kordaminevaid tegelasi, näiteks ühe paralleeli rotist (st rotimoodi, rotilaadsetest elukatest arenenud) teadlane, kelle „suurim vara” oli ta pere. Aga peategelased on kaks teismelist tüdrukut ja nagu praegune aeg nõuab, lesbid. Ja hirmus oluline on ära öelda, et kui pärast mängitakse läbi tosinaid hävinguni viivaid ajajooni, siis uau, nende armastus oli kõigis püsiv... Ja Maa geniaalseim matemaatik on transvestiit. Ja nii edasi. Kas on keegi, kes juba ei ole suutnud ära arvata, kes on raamatu halvim tegelane? Loomulikult valge vanemapoolne heteromees. Ehk siis ideoloogiliselt kallutatud sõnnikut võib, aga ei pea kirjutama. Oli näiteks Strugatskite „Purpurpunaste pilvede maa”, kus kerkiv punane lipp „Nõukogude Kommunistlike Vabariikide Liidu nimel” nii väga ei häirinudki, ja oli Martõnovi „220 päeva tähelaevas” – nüri paskvill (kuigi vähemalt kiirendused-trajektorid olid ju seal ka üsna pädevalt välja arvutatud...) Vat „The Doors of Eden” on see viimane.
 

3. Kogu see lugu, kui järele mõelda, on lihtsalt idiootlik. See, kuidas Maa miljardiaastases skaalas tuuakse kõik erinevad arenenud tsivilisatsioonid just ühte punkti kokku selleks hetkeks, kui kogu see kompott hakkab hävima... No minge te ka teate küll kuhu! („220 päeva tähelaevas” maandusid ju ka kaks esimest ekspeditsiooni Marsile praktiliselt kõrvuti...) Jah, sellele on mingi hädine põhjendus välja mõeldud... Ja lõpplahenduseks pakutakse välja midagi sellist, mille peale peaks tulema keskmise Turkmenistani ettevõtte mitte liiga purjus juhtkond ajurünnaku esimesel viiel minutil. Loomulikult ei tule selle peale ei miljardiaastane planeedisuurune olend, kes üldse tekitas need paralleelmaailmad, ega planeedisuurune külmunud ookeanis toimiv sadade miljonite aastate vanune hiidaju ega ükski neist kirjeldatud tsivilisatsioonidest... vaid need kaks lesbiplikat... Ja paha on ikka väga paha (st „võttis hapniku asemel viskit kaasa” – tasemel paha) ja tema seltskonna vorm meenutab – arvasite juba ära? – üht teatud suures sõjas lüüa saanud riiki XX saj esimeses pooles. Ja nii edasi.
 

Nii et kokkuvõttes – see oleks isegi hea, kui see veel natuke halvem oleks.
 

Teksti loeti inglise keeles

No ma saan ka esimene olla...
Tegu on Bobiverse IV raamatuga (We Are Legin, For We Are Many ja All These Worlds).
Maailm on suhteliselt rahulik ja Bob otsustab minna uurima, kuhu kadus Bender. Kusagil esimestes osades läks ta uusi maailmu avastama ja üle sajandi pole temast midagi kuulda olnud; läks ta enne, kui Bobid avastasid silmapilkse side. Õige varsti leiab Bob ta minekuteel midagi huvitavat ja, olles kindlaks teinud, et Bender keeras kah otsa sinnapoole, läheb uurima. Muidugi, arvestades, et Bender vait jäi, vääääääääga ettevaatlikult...
Ka selles raamatus, nagu algse triloogia viimastes osades, antakse tegevus paljud Bobi koopiate silmade läbi; see "nende ainus naine" on ka pundis. Lisaks seega Bobi ja mõnede ta sõprade seiklustele leitud "megastructure"-is toimub suur hulk tegevust ka mujal. Bobiverse on lõhenenud, Bobide kaugemad koopiad on Bobist nii kaugele triivinud, et polegi tegelikult enam Bobid. Üks grupp neist nimetab end Starfleet ja üritab teistele peale suruda Star Trekist tuntud napakat Prime Directive'i, ehk keeldu leitud tsivilisatsioonidega ühendust võtta. Nendega läheb sisuliselt sõjaks. Siis on veel nn Skippies, kes tahavad luua AI-d ja susivad omamoodi. Ja asjasse hakkavad sekkuma ka vahepeal siiski tekkinud mõned uued "replica"-d, ehk pärast surma n-ö rauda valatud inimesed. Ühesõnaga, madinat ja rahmeldamist on palju.
Kokkuvõttes, hea. Aga kõige suurem etteheide autorile on sama, mis eelmiste raamatute puhul -- ta justkui keerutab kokku liiga palju ja siis lahendab olukorra üsna deus ex machina stiilis.
Teksti loeti inglise keeles

Diloogia, mis algab Mustandiga (Tšistovik) ja käib nii masendavalt alla, et lihttsalt kahju kohe. Esimene osa oli päris hea, selle raamatu puhul on tunne, nagu autor ise ka ei teaks, kuhu ta tahab välja jõuda. On seiklust, on justkui mingit rabelemist, aga mida edasi, seda totakamaks läheb, kuni lugu lõplilkult piinlikult lössi vajub.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, see raamat sai enne otsa, kui korralikult lugema sai hakata. Saab nõus olla etteheidetega, et inimesed jäid natuke üheplaaniliseks. Ja kuidagi nagu pisut kunstlik oli see pinge kruvimine; mis paneb mõtlema, et raamatu lühidus ei ole alati voorus... Samas mina erilisi plusspunkte krabide eest ei annaks -- noh, loetud igasugu jäletistest küll. Samas, plusspunktid päris hästi läbi mõeldud alien-maailma eest.
 
Et lugeda kindlasti tasub, kuigi mina arvasin pealkirja järgi kusagil poole peal ära, kuidas pahadele pasunasse antakse.
Teksti loeti inglise keeles

Hm, igavesti hoogne raamat, täis veidrat kola. (See viimane määratlus haarab nii olendeid kui tehnikat kui kõike muud.) Võimalik, et ma olen viimasel ajal nii palju igasugust jama lugenud, et mulle see päris meeldis. Sihuke pretensioonitu ja häppi endiga. No ja oli tunda, et mõnel tegelasel on narrative shield, nagu seda nimetatakse -- no mitte ei saa surma...
Aga ikkagi oli vahelduseks mõnus nii korraga alla neelata... :-)
Teksti loeti inglise keeles

Jah, ma olen tglt pikki aastaid teadnud, et Silveri arvustused on omalaadne huumorivorm, millest ainult tema ise lõpuni aru saab. Noh, eks see ole nagu puukentsefaliidi vaktsiiniga -- mõne aasta tagant tuleb uuendada...
Aga panna 4 jutusarnasele ollusele, mis mitte igasuguse kirjandusliku lati alt mitte lihtsalt läbi ei mahu, vaid roomab mutina kusagilt väga sügavalt... Jah, lugesin. Praegu mõtlen, kas see on kõige abitum solk, mida ma kunagi lugenud olen... ei, ilmselt on see siiski liialdus... kuigi hetkel ei meenu hullemat...
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin, sest teos on Hugo 2019. a nominentide nimekirjas 6.
 
Et viisakas, eriliste ambitsioonideta põnevik. Postapo, nõidumine, indiaanlased ja muu sihuke värk, mis üldiselt seostub YA-ga. Peategelane on vinge nõidsõdalastibi. Raamat on naistekas selles mõttes, et üsna alguses astub sisse tema sidekick, temast natuke väiksem kena noormees, kes teab päris palju neist koletistest, mis selle maagia ja tsivilisatsiooni allakäiguga otseselt seotud.
 
Tähendab, rohkem polegi öelda. Loed... justkui päris tore. Alles hiljem tuleb mõte, et milleks...
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin, sest Hugo 2019. romaanikategooria nominentide viies.
 
Nojah. Iseenesest mul juba on üks negatiivne kogemus autoriga. Aga vähemalt on ta korralikult kirjutama õppinud. Loo algus oli hea. Mitte küll minu maitse, mulle ei paku eriti midagi pseudoajalooline jura mingite suvaliste mõttetust elust, aga see oli hästi kirjutatud. Loo arenedes polnud ka asi kõige hullem ja ega midagi muutnud ka taipamine, et krt, see on ju liigagi tuttav muinasjututöötlus. ;-) Seni veel heas mõttes.
 
Ütleme, ma ei ole selle raamatu peale üldse kuri. No ei ole minu tass teed. Aga veelkord, päris hästi kirjutatud ja ma tean - üldse mitte kõige jaburamaid ja mõne koha pealt ju väga meeldivaid -- inimesi, kellele see võiks meeldida... :-P  
Teksti loeti inglise keeles

Hugo 2019 romaanidest 4.
 
Raamat algab hästi. Joonistatakse suurejooneline pilt hoopis teistsugusest Galaktikast ja siis tuuakse sisse peategelased. Päris lahedalt absurdsed. Möla jookseb, kõik on nagu hästi. Ja siis tekivad kõigi Maa inimeste juurde suured sinised flamingod, kes hakkavad neid harjutama mõttega... noh, et meie kujutletav koht universumis on pehmelt öeldes ülehinnatud. Selles staadiumis võib veel teatud ideoloogilised luulud andeks anda.
 
Spoiler alert! Või mis spoiler -- seda räägitakse peaaegu igas raamatututvustuses -- kogu see lora on sellest, kuidas inimkond peab n-ö oma tuleviku eest võitlema ülegalaktilises eurovisioonis. Ühesõnaga, Douglas Adamsi Pöidlaküüdi... noh, hommage. Ainult et välja ei vea.
 
Ühesõnaga, kui ma olin ca 30 leheküljel, olin kindel, et siit tuleb 4 või 5. Aga siis hakkas kogu see jura tasapisi tüütama. Et jah, vinge, kuidas autor on suutnud nii jabura maailma välja mõelda ja selle ümber nii palju päris hästi kõlavat teksti produtseerida... Aga see ei ole ka nii hea, et ma viitsiks seda paljalt teksti enda pärast (minu versioonis) 240 lk lugeda.
 
Võib-olla ma muudan tulevikus hinnet. Võib-olla ma peaksin sellele raamatule kunagi tulevikus, kui rohkem aega, veel ühe võimaluse andma. (ehk siis ma pole seadnud endale ülesandeks lugeda kõik Hugo nominendid läbi mõttega, et kas on midagi SH sarja jaoks võtta...) Ehk võib-olla olen ebaõiglane -- nagu öeldud, algus oli päris lahe... Võib-olla oleks sellest saanud 3x lühema hea raamatu?  
Teksti loeti inglise keeles

Mulle tundub, et ulme on surnud. See on taandumas mingiks sädelevaks meelelahutuseks, mida tarbitakse vaimse kiirtoiduna -- arvutimängulik süžee, igasugusest loogikast neitsilikult puutumatu maagia, mille reeglid loo jooksul muutuvad nii, nagu autorile vaja (see, et seda teaduseks või tehnikaks nimetatakse, on mainitute mõnitamine), otsitult võimatud, idiootlikud situatsioonid ja näpuotsaga "suuri küsimusi", mis võivad natuke lugenud üle-100-IQ-se ainult õlgu kehitama panna.
 
Asi ei ole näiteks selles, et narratiivi, et spetsiaalselt treenitud laps võidab sõdu, suhtudes sellesse kui mängu, on korduvalt kasutatud. Asi on selles, et Card esitab terve teosega küsimuse... mis ilmselt RG keskmisel publikul nii kõrgelt üle pea sõidab, et isegi juukseotsad ei liigu. Cardiga võib nõus olla ja mitte nõus olla, aga selle taseme küsimust siin raamatus ei kerkigi. Mingi tiinekas, kes olevat eelmises elus olnud vinge kindral... ja siis sa loed ta tegutsemist ja nii selle raamatu autorist kui lugejatest hakkab väga kahju -- maailma on tabanud kollektiivne idioodistumine ja see on väljasuremise ühes viimastest staadiumitest, kui sellise taseme infantiilne sebimine on parim, mida neil välja on panna.
 
Tõsiselt, kui loll peab olema lugeja, kellele saab matemaatika pähe maha müüa selle raamatu näppudel arvutamist! Mulle meenus millegipärast Jevgeni Zamjatini "Mõ"... Ja need sõjaliblikad -- no püha perse, pool või ka kolmveerand sajandit tagasi lendasid SF-is tähtede vahel sisuliselt aurulaevad, aga nad vähemalt proovisid! See, kuidas need seal formatsioonides lendavad... ma ei tea, see on nii kirjeldamatult hale. See on selline lumehelbekeselt lumehelbekesele lahingukirjeldus, mis tekitab mulje, et kõige ohtlikum asi, mida autor reaalses elus oleks valmis proovima, on teritatud varrastega kudumine. Ja selles raamatus ei ole ühtki tegelast, kes võiks natukegi korda minna, on kari psühhopaate, kes igasuguse loogika vastaselt valitsevad tähtedevahelist impeeriumi, sest otsused, mida nad loo arenedes teevad... noh, parimad nendest on sellise natuke tasakaalukama ja kogenuma taksojuhi tasemel.
 
Kokkuvõttes -- ladusalt kirjutatud mõttetu raamat juhmipoolsele lugejale.
Teksti loeti inglise keeles

Hugo 2019.a 2. romaanidest.
Nüüd ma vajan midagi, mis rohkem köidaks ja kaasa haaraks, milles oleks rohkem actionit -- lähen heidan võrkkiike ja jälgin muru kasvamist.
Teksti loeti inglise keeles

Hugo 2019 võitja. Emane ila. Aeglaselt kulgev alternatiivajalooline romaan, milles 1952. a tabab USA-d meteoriit. Esimene ca veerand raamatust on katastroofi kirjeldus, mis läheb vaikselt üle mõistmiseks, et see oli extinction level event, ehk kui inimkond ei taha jagada dinosauruste saatust, tuleb paari põlvkonna jooksul Marsile kolida. Romaani on iseloomustatud kui "feminist and nerdy" ja täpsemalt seda öelda ei saagi. Peategelane on loomulikult persetrebestavalt geniaalne, aga küll on tal häda seksismi, ahistamise, mittetunnustamise ja kõige muuga. Tiimi koostab ta omale ka teistest sellistest erivärvilistest supertibidest. Ühesõnaga, ausalt öeldes läksin millalgi sirvimisele -- sotsrealismi, Valgus Koordis ja Kuidas karastus teras loetud elus küll, aitab.
Teksti loeti inglise keeles

 „Kivike taevas” on üks neid raamatuid, mida hambad ristis lugesin 1980-ndatel oma tollal mitte kõige parema inglise keelega. Ei jaksanudki sõnaraamatust vaadata kõiki sõnu, mida ma ei teadnud, rääkimata sõnade teisest või n+1-sest tähendusest...  

Jah, meie jutu Vahva Rätsep satub tulevikku. Satub mingi aatomijõududega seotud nähtuse abil, mis on jutu jaoks kombineeritud kõigest ja ainult selleks, et see poleks lihtsalt võlukübar... mida see muidugi sisuliselt on. Aga see selleks. Kauges tulevikus leiab ta end igas mõttes väga haigelt Maalt ja ta on vanem, kui seal inimestel elada on lubatud. Ja kohe hakkab temaga juhtuma. Loodan, et liiga palju raamatust ära ei räägi, aga võtet, et kaitsetu võõra kallal hakatakse tegema katseid, mis tal lõpuks võimaldavad n-ö laua ringi keerata on muidugi palju kasutatud. („Turn the table” ei ole siinsele kultuuriruumile omane väljend, aga see selleks; ühelt poolt oleks tore natuke targutada selle üle, millistes kaardimängudes seda isegi kasutati ja millistes kirjandusteostes kurat seda teeb, aga viimasel ajal on maailmas liiga palju lolle, kes üldse ei häbene öelda, et neile ei lähe korda... või veel hullem, neil on selle kohta oma [tegelikult küll internetist leitud] kiiksuga teooria).  

Sellest, et teatud vanusesse jõudnud isikud maha löödi, ei ole midagi erilist. See oli tavaline praktika siinmailgi vähem kui tuhat aastat tagasi ja Jaapanis vähem kui sajand tagasi. Sellest on kirjutanud paljud kirjanikud, siinmail vast kõige tuntum Jefremovi „Sõnni tund”, aga ehk mäletatakse ka Aldissi „Uut jõuluvana” (1969. a Horisont). Muud olud tuleviku Maal... nojah. Hiljem on tõsisemas SF-is hakatud arutama, et mingi maagi vedu tähtede vahel on üsna lollakas mõte. Et tõenäolisem tundub, et vahetatakse ideid, võib-olla tööjõudu (inimkogemust) ja vast ehk mingeid luksuskaupu, mille emotsionaalne väärtus on kindlasti mõõdetamatult suurem selle tegelikust väärtusest. See ei ole oluline – see ei sega jutu nautimist. Küll aga muudab see kargelt mõttetuks arutlused selle üle, kas asjad oleksid võinud või pidanud natuke teistsugused olema. Sama kehtib tegelikult kõigi muude ühiskondlik-ajalooliste allusioonide kohta – kindlasti suudaksin ma selle raamatu maailma Jüriöö ülestõusuga kokku viia, kui ikka oleks tõsine tahtmine trollida.  

Mis järele jääb? Hea ulme. Päris toredad ja nutikad ideed ja kapaga tõsiselt professionaalset teostust. Ei, see ei ole tõeliselt fantastiliste, kuid lähemal vaatlemisel natuke mangalike (=lollakalt lapsikute) ideede enda alla mattev salat. Ei, see ei ole seksist, surmast ja perverssustest läbi imbunud müttamine. Ei, see ei ole umbne urgitsemine inimhinge pahupooles. See on ikkagi ehe ulme kuldaja lugu – karge, natuke naiivne, kuid mingil tasemel läbimõeldud ja lugeja vastu aus.  

Enda ja teiste vastu aus olles – eks see nüüd eesti keeles väljaandmise jaoks lugedes oli ikka üks hoopis teine raamat kui see, mida 80-tel lugesin. Alates keeleoskusest ja kogu tausta tajumisest. Muidugi panid nii mõnedki asjad selle raamatu juures ohkama, aga veelkord, ausalt, see on hea raamat :-)  

*  

Võimalik, et nii pole ilus, aga tsivilisatsioon ei jõua kuhugi ka ainult lootes, et kõik olulised olevused meie ümber kohe vaimse sõnniku ära tunnevad ja sellesse ka vastavalt suhtuvad. Noh, eelmine arvustus pani mu eestikeelsele väljaandele kirjutatud eessõna üle lugema. Er jube tore on aeg-ajalt hoomata, kuidas inimkond kõrvalseisjatele võib tunduda – et mis oli siis nüüd kohale ei jõudnud? Mis käivitas allergiahoo? Nojah. Ausalt, väga kasulik oli tajuda, kuidas enam ei ütle teatud osale siinset lappi asustavatest kahejalgsetest midagi probleemid ja seosed, millest omal ajal koosnes elu. Kas peaksid? Jah ja ei. Mäletan, kuidas mulle lapsena ei läinud korda suur osa sellest, mida mulle räägiti – ma ei mõistnud seoseid; kasulik on endas alati hoida seda vaimuteravust, et kuigi suur osa arusaamatust ongi aus rämps, võib olla ka nii, et sa ei saa aru... Ega ei saa keelata mitte mõista. Kuid, vaadake, vähesed kirjutavad ainult iseendale ja siis neil tavaliselt ei ole palju lugejaid. Millegi kirjutamine nõuab ikkagi iga rea puhul arvestamist, kuidas seda võidakse vastu võtta. Või täpsemalt, kuidas seda võtavad vastu need, kellele sa seda kirjutad. On omalaadne oskus kirjutada nii, et „omad” naudivad ja teiste arvamusest sa lihtsalt ei hooli. Võimalik, et sellega võiks piirduda ja rahul olla ja kogu selle lisa arvustusel kirjutamata jätta, aga kuidagi... kohatu tundub, et kummardumata intellekti lati alt läbi lipsav saab laiutada ilma väikesegi disklaimerita.  

Teksti loeti mitmes erinevas keeles