Kasutajainfo

George R. R. Martin

20.09.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· George R. R. Martin ·

A Dance with Dragons

(romaan aastast 2011)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
3
2
1
0
Keskmine hinne
3.75
Arvustused (8)

Proovin arvustada ilma spoilerdamata......

Raamatut ootasin piisava innuga, et teha ettetellimine ka amazoni raamatupoes ära. Siiski eeldasin (ja sai tõeks), et jõuan raamatu läbi lugeda elektrooniliselt, enne kui ta paberkujul mulle kohale saabub

Raamatus endas oli aga nii head kui halba. Alustame halvast:
Jubedalt käis närvidele ühe teatava tegelase pidev hala ja mõtete ringikäimine isatapu teemadel. Lugeja jaoks toimus tapmine üleeelmises raamatus ja maeti papa eelmise raamatu ALGUSES maha, kuid praeguses raamatus tuletatakse mitmeid kordi "vibupüssi intsidenti" meelde
Teine pidev halaja oli värsimeister oma ridadega "Ma olen Reek, ei riimu nagu seep...."
Eriti ajas harja punaseks lõpupoole ühe olulise tegelasega toimuv "caesari tapmise stseen". Jubedalt tahaks teada, et kas tema tervis on seejärel kobedam, kui Caesaril.
Liiga palju kirjutatakse Meereen-is ja selle ümbruses toimuvat. Arvan, et enamikke lugejaid selles tolmuses linnas toimuv ei huvita

Head:
Vanad lemmiktegelased tegutsevad
Pime saab nägijaks
Mõned vastikud tegelased leiavad kiire ja ootamatu surma
Täiesti tühjast kohast ilmub veel üks draakoniverega tegelane, et pilti segasemaks ajada

Peale lugemist: Ängistus ja stress. Parim viis selle vältimiseks on oodata terve sarja lugemisega seni, kuni kõik sarja osad ilmunud on.
Teksti loeti inglise keeles

Hea täiendus siis poolikule neljandale raamatule - teiste tegelaste vaatenurgast. Lõpus lähevad kaks raamatut kokku, aga katkeb tegevus äärmiselt segases seisus, mis võimaldab mistahes edasisi arenguid. Tundub, et ühest meeldivamast peategelasest saime ka viimasel hetkel kahjuks lahti. Kuigi samas see siiski kindel ei ole - eriti kui arvestada internetis levivat väga usutavat teooriat tema vanemate osas.Ebalasi pole ka siin veel näha - viimati kohtusime nendega esimese raamatu esimeses peatükis... Ahjaa, Sam ühe siiski tapis ka millalgi. Aga talv on juba alanud, mitte enam tulekul.Ainus, mis veidi selle maailma juures häirib ja ebausutavana mõjub, on talve pikkus ja et tegelikult ju puuduvad varud selle üleelamiseks. Kui autor just mingit kübaratrikki ei tee, siis peaks mitmeaastane talv ja sellega kaasnev nälg Westerose (põhjapoolse) elanikonna arvukuse nullini viima ka ilma välise (Ebalaste) abita. Ei saa ju piisav olla mõne viimase suveaasta saagist 25% kõrvale panna. Igal aasta peaks 50% panema. Ja sõdade ning rüüstamiste tagajärjel pole vist kusagil mingeid varusid enam.
Teksti loeti inglise keeles

Maailma parim fantaasiasari, ma ei tea mitmeid aastaid oodatud järg ja korraga "kolm"? Aga just seepärast...

6 aastat on seda osa haudutud ja lõpuks ongi 1000 leheküljeline kopsakas tellis väljas. Aga 1000 lehekülge puhast lugemisnaudingut ei hajuta suurt tõrvatilka: need 1000 lehekülge nimelt ei vii mitte kuhugi. Lõpus on lugeja täpselt sama tark, kui alguseski. Hea küll, lõpuks jõuab 4 osa oodatud talv kohale ja mõned (kõrval)tegelased saavad surma, pluss siis see "Caesari tapmise stseen". Üldiselt ootasin mina palju rohkemate tegelaste kõrvaldamist, need paar-kolm kõrvaltegelast ja üks peategelane ei olnud just väga olulised. Ma olen enam kui kindel, et oma vendade poolt atendeeritud peategelane ilmub veel tagasi, Martin jättis otsad selleks sobivalt lahtiseks.

Aga muidu ei liigu kogu süžee õieti kuhugi, või liigub küll, aga teokiirusel. Daeneryse peatükid olid tüütud, mingi tolmuse linna Meereeni sisepoliitika oli parimal juhul ainult haigutama ajav. Ka Tyrioni juhtumised idamaades olid üsna tüütud, elavnedes ainult lõpupoole, kui ta orjaks sattus. Bran on algusest saadik olnud übertüütus, Aryat kohtasime suht episoodiliselt ja Sansast polnud üldse ei kippu ega kõppu. Neljandas osas vaat et peategelane olnud Brienne oli samuti kuhugi ära kadunud, Jaime viksas korra ekraanilt läbi ja kadus. Ja nii edasi...Ainuke tegelane kelle tegemisi oli tõesti huvitav jälgida oli Müüril tegutsev Jon. Samas olid suht huvitavad ka Theoni ehk Reeki peatükid, aga hoopis teisel põhjusel: kas vägivald hakkab sees keerama või mitte. Martin oli seekord enamus nülgimisi, vägistamisi, hakkimisi, teivastamisi ja muid toredusi paigutanud just selle tegelase peatükkidesse.

Hinne "kolm" väljendab seega mu suhtumist pikka ootamisse ja totaalsesse stagnatsiooni. Tahaks ju kunagi ikka terve sarja läbi lugeda, aga ma olen enam kui kindel, et sellise tempoga minu silmad seda küll ei näe. Raamat ise oli kindla kvaliteediga ja nii sisult kui stiililt positiivselt üllatustevaba.

Ei tea, kas Varrak lööb selle kunagi aastate pärast, kui selle köite eesti keelde tõlkimine päevakorda tõuseb, koguni kolmeks osaks? Palju õnne, eesti keeles lugejad ja jaksu ikka rahakotiraudade paotamisel, et ühe raamatu eest kolm korda maksta sel juhul.

Teksti loeti inglise keeles

Järgnev arvustus võiks olla huvitav eeskätt sarja huvi ja innuga jälgivatele inimestele - ja ühtaegu surmigav ja samas spoiliv kõigile teistele. Lugege omal vastutusel!

Hinne on siis "kaks" nagu "puudulik" mitte "kaks" nagu "ilge saast, mida mingil juhul lugeda ei soovita".
Kui ikka sari seni väga meeldib, kannatab sedasinast lugeda ka.

Asjast: kui esimese kolme "Jää ja tule laulu" raamatu puhul jäi mulje, et need on üleni säravad, eredad, oivalised, neljas e. FoC oli natukene igav, aga samas sai suure vaimustusega läbi loetud, siis Dance with Dragons oli - lausa suuremalt jaolt igav? <
Tundub, nagu oleks Martin kirjutanud selle raamatu valmis seepärast et ta PIDI tal oli leping, tal ei olnud pääsu. Pikk ootamine, mille üle kurtis ka kodanik Lukas, ei andnud meile võrratut raamatut. Pikk ootamine andis mulle isiklikult enam-vähem korraliku käsitööna kirjutatud raamatu, kus isegi mina näen kohti, kus kirjanik on kirjutanud lihtsalt seepärast, et vaja vaja vaja, tähtaeg, tähtaeg, tähtaeg.
Ütleksin, et umbes poole raamatuga oleks võinud rakendada meetodit "delete ja viimasest huvitavast kohast uuesti!"
Samas on mul hea meel, et see raamat olemas on. On liine, mis säravad nagu eksootilised lilled lumes, kui nii võib öelda.

Edasi tulevad mõningad väikesed SPOILERID (nt esinevate tegelasnimede näol), aga ei midagi mastaapsetest sündmustest kõnelevat.

***
Väga mitme olulise tegelase peatükid venivad. Nagu härja ila. Dany ja Tyrion jooksevad ringi ringi ringi mööda täpselt eelmisega sarnaseid olukordi. Muutuvad mõned osalised, mõned asukohad, aga olemuslikult on sündmustik sama. Korduv. Sama. Korduv. Jälle kordub! Sama! Jne.
(Varem häiris mind samamoodi Arya rännakute kulg - ühtede tüüpide käest teiste kätte, sealt kolmandate kätte, siis neljandate, igaüks hullem kui eelmine - vabandust, aga mis oli selle asja mõte loojutustamise seisukohalt? Kas ta nt 2 hüppega ei võinud oma Näguteta Meeste templisse jõuda?)
Jon nii igav kui eelnimetatud ei olnud, aga ka tema tegevused ja otsused olid pidevalt üsna ühel ja samal teemal. Samas suunas kulgevad. Ja tema viimane peatükk lõppes - odavalt?
Jah, see on see sõna, mida ma vajan.
Niimoodi ei olnud lahe ja põnev lõpetada, niimoodi oli lihtsalt nõme.

Väga hästi olid tehtud Theoni, Cersei, Quentini ja Asha peatükid.
Aga... no midagi on olulisel määral mäda, kui mul tuleb pettumusohe huulile, kui algab Tyrioni peatükk, pagan võtaks!!!

Theon meeldis mulle kogu aeg, nüüd meeldib ka. Huvitav lugu, kuigi jälkusi oli muidugi ohtralt.
Cersei peatükke ma varem eriti ei sallinud, aga tema viimane peatükk selles raamatus oli võrratu. Seal Martin kirjutas tõesti tundega, mitte seepärast, et peab.
Asha areneb ja suhteliselt huvipakkuvaks.

Üldisesse lukku lisandub üks suur liin. See haaras mind kaasa keskmisel määral. Mitte emotsionaalselt, aga mul oli hea meel, et selline lisandus tuli. Vaheldus.

Victarioni ja tema peatükke ma jälestan, aga saan aru, et paljudele ta meeldib ja teda loetakse koomilist kergendust pakkuvaks tegelaseks. Millest see tunne tuleneb, ma aru ei saa. Kui ta üldse midagi on, on ta traagiline (MINU meelest), aga nii lolltraagiline, et mul tema peale mitte miski ei tõuse, isegi mitte kaastundenärv.

Brani liin oli väga rahuldustpakkuv.Melisandre ja Selmy POV-d paremad, kui ma oodanuksin.

Aga kokku - kokku on ebamugav tunne, et lugu ei ole kindlates kartmatutes kätes vaid seda pudistatakse meile ette nagu mutikese värisevate käte vahelt tuvidele teri. Ja see on üsna - hirmutav, sest need on sellised üsna tuleohtlikud ja metsikud terad. Kohtled neid halvasti ja kogu senine ilu kokub kokku ja tuleb häbiga mälust kustutada! Ma ju armastasin seda sarja!

Pakun ka ühe üsna veidi SPOILIVA lühikokkuvõtte raamatust, mis pärit Westerose foorumist.

Tsiteerin:
"omg there`s so much snow" "omg Meereen`s in trouble" "omg what are we going to do with these Wildlings" "omg how am I going to get to Dany" "omg there`s so much snow" "omg Meereen`s in trouble" "omg what are we going to do with these Wildlings""omg how am I going to get to Dany" "omg there`s so much snow" "omg Meereen`s in trouble" "omg what are we going to do with these Wildlings" "omg how am I going to get to Dany" "omg there`s so much snow" "omg Meereen`s in trouble" "omg what are we going to do with these Wildlings" "omg how am I going to get to Dany" "omg is Stannis really dead?" "omg those slavers are going to get what for!" "omg is Jon really dead?" "omg how am I going to get to Dany" The End
Teksti loeti inglise keeles

Lool endal pole suurt häda. Kohati ta tõesti venima kipub, nagu juba eelarvustajad kurtsid. Aga üksteist osa Robert Jordanit läbi lugenuna võin kinnitada et sinnamaani on siiski veel (Seitse olgu tänatud) hea hulk maad langeda.

Suurem häda on selles (kohustuslik kurtmine), et eelmise osa lugemisest on möödas sunnitud viisaastakupikkune paus. Selle aja jooksul on varasemad sündmused lihtsalt mälust kadunud. Näiteks seda kuidas Tyrion tappis oma isa või mis asjaoludel Dany sattus Meereenisse ei mäletanud ma uue osa lugemist alustades ega mäleta ka raamatut käest pannes, lööge või maha. Wikipediast järele vaatama ka ei hakka. Mõned lüngad täidab telesari.

Ja kõigest sellest virisemisest hoolimata tuleb nentida, et selle raamatu seltsis veedetud aeg oli kvaliteetaeg millise kordumist kardetavasti lähiajal oodata ei ole...

Teksti loeti inglise keeles

Tyrion oli vähemalt naljakas, suurema osa ülejäänute peale tuleb ainult tunne, et miks on ilmas nii palju lolle. Kohutavalt tühja õhku sisse puhutud -- nii palju on peatükke, mille puhul muudkui keerad lehekülgi, et kas nad juba selle lõpmatuseni korratud tühja jutu veeretamise lõpetavad... ja siis otsid üles järgmise sama tegelasega peatüki alguse, et jõuavad nad kuhugi või võib selle vahele jätta. Enamasti võib.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja kolm esimest osa meeldisid mulle väga, neljas osa "Vareste pidusöök" oli juba veidi kehvem. Baasi arvustuste põhjal võinuks oodata, et "Tants lohedega" on "Vareste pidusöögist" veelgi viletsam ja sari jätkab seda ingliskeelses ulmes produtseerivatele tellisesarjadele omast allakäigurada.
Aga juba eelmisel sügisel "Tantsu lohedega" eestikeelse tõlke esimest köidet lugedes mõistsin, et see pole üldse nii. Sarja vahepeal langema hakanud kvaliteet tõuseb taas ja "Tants lohedega" on sama hea, kui sarja kolm esimest osa.
Jah, eelarvustajatel on õigus - mahuka romaani sündmustik ei kulge just tõesti väga ruttu ja palju jääb endiselt lahtiseks. Ent Martin lihtsalt oskab kirjutada ja lugejat köita, seda ka nii paksu raamatu puhul. Kogu see sündmustik ja maailm on minu kui lugeja jaoks kuidagi eriliselt kaasatõmbav ning ka paksude köidete lugemine läheb üsna ruttu. Ilmselt lihtsalt väga hea kirjanduse tunnus.
Jään sarja järgmist osa ootama.
Teksti loeti eesti keeles
4.2018

Ilmselt see Martini otsus neljas köide tegelaste järgi lõhki lüüa, oli vale otsus (kirjanik ei tohi kuulda võtta kiibitsejate nõuaandeid!) ja peamine põhjus, miks viies raamat kujunes kõikidest eelnevatest nõrgemaks. Teised kaks põhjust, miks mina ei saa üle „4“ anda on proloog ja Daenerys. Proloogi ehk ei pea pikemalt põhjendama, Daenerys on selle romaani peamine pidur, et olulised liinid ei saa edasi minna. Martin keskendub liialt Meereeni sisepoliitikale, mis ei ole ei oluline ega huvitav ega vajalik. Tulemuseks on 950 lehekülge kõvas köites, kus mitte ükski liin kuhugi ei jõua. Me ei saa vastuseid isegi paljudele selles romaanis käivitatud mõistatustele, varasematest rääkimata. Ei ole suuri ega pöördelisi sündmusi, dramaatilisi oluliste tegealste surmasaamisi (ainult Jon saab lõpus neli noahoopi), võimsaid kavaldamisi ega reetmisi, tegelastel ei ole (nii palju) salaplaane kui varem ja kõrvaltegelaste sebimised võtvad liiga palju ruumi. Kui hakkavadki kusagil toimuma paljulubavad tegevusliinid, viiakse lugeja kähku Meereeni tagasi, kus lõpuks ikkagi ei juhtu midagi olulist. Ja järge peab ootama vähemalt 8 aastat. Mis tähendab, et Sansa, Baelishi, Samwelli ja ehk mõne tegelase liini veel jätkumine venib vähemasti 14 aasta peale. Neli kõige kavalamat süžeenõksu – Mance Ryderi pääsemine ja tegutsemine Abelina, Arya modus operandi, lord Manderly salaplaanid ja Aegon Targaryeni väljailmumine.  

Aga kuna kirjanik on ikkagi Martin, kes oskab ja tahab kirjutada palju dialoogi, siis on ka igavamad kohad huvitavad lugeda ja väga palju vinguda ehk ei maksa. Seda tuleb aga mainida, et mõnede fraaside ja keelendite pidev korrutamine muutub tüütuks (would that, must needs, if it please, where do whores go, ...it rhymes with, words are wind jne). Kogu selle saaga üks kõige tugevam külg – detailne ja veenev maailmaloomine – hakkab samuti natuke endale vastu töötama. Me peame näiteks lugema kolme erineva kultuuri pulmakombestikust.  

Järgnevalt on toodud tegelaste top.  

1) Theon  

Theon võidab selle romaani kõige parema tegelase auhinna, kuna tema on sündmuste keskmes ja kõige tugevamalt seotud pealiiniga – võimuvõitlusega Põhjas. Theon on enamasti passiivne tegelane, aga tema puhul passiivsus töötab hästi, erinevalt Tyrionist.  

2) Davos  

Kahjuks ainult neli peatükki, aga väga õnnestunud, põnevad arengud, kuna tal on konkreetsed eesmärgid ja me saame olulist infot. Davose liin katkeb enne romaani keskkohta (!), kui ta läheb otsima Rickonit. Ma võin mürki võtta, et Rickoni saatus ja võimuvõitlus Põhjas on enamikele lugejatele tähtsam kui Meereeni püramiidides püherdamine.  

3) Bran  

Kolm peatükki, raisk! Tema liin katkeb poole peal, kui me just hakkame lähemale jõudma peamistele saladustele. Brani liinis on ulmet (Daenerysi liinis kuigipalju ei ole) ja see on vahvalt seostatud Theoni liiniga.  

4) Arya  

Kaks peatükki. Arya on minu jaoks üldse olnud üks kõige põnevam tegelane. Siin askeldab ta Braavoses ja õpib salamõrtsuka kunsti ja teeb edusamme.  

5) Cersei   

Kaks peatükki + tema liinile pisut arendust epiloogist. Kui Cersei oleks olnud Daeneryse asemel peategelane, oleks romaan saanud kõhklematult „viie“. Mingit olulist arengut tema liinis paraku ei ole. Ta saab vangistusest välja ja küllap hakkab 9 aasta pärast kätte maksma.  

6) Jon  

Top 5 sisse Jon ei mahu, ta tegeleb Müüri juures mikomänedžmendiga ja igale probleemile on tal standardlahendus – bring in more wildlings. Ta üritab teha strateegiliselt õigeid otsuseid aga lühemas perspektiivis näivad need olevat siiski halvad otsused. Erilisi seiklusi, romantikat ja intreege ei ole. Jon on lihtsalt üks firmajuht ja lõpus tehakse talle atendaat.  

7) Jaime  

Nojah, üks peatükk, mis on 2005 ilmunud romaani sündmuste otsene edasiarendus ja ei anna midagi. Ja siis on Jaime ja Brienne'i koha pealt vaikus kuni 2020. Hea näide valest otsusest romaanid tegelaste järgi lõhki lüüa.

8) Jon Connington  

Kaks peatükki aga vähemalt lisandub tema kaudu üks oluline intriig ja selgub, et Varys (kes ilmub alles epiloogis) on pununud kogu aeg ühte vandenõud ja üritanud Tyrionile leida selles mängus õige koht. Paraku see huvitav liin ei jõua kuhugi. 

9) Asha  

Ta ei ole väga oluline tegelane aga vähemasti on ta seotud võimuvõitlusega Põhjas ja tema kaudu avatakse Stannise tegemisi. Ilmselt ei ole vaja lisada, et tema tegevusliin mattub lumetormi ja miskeid lahendusi meile ei anta.  

10) Tyrion  

Olgu peale, Tyrion mahub siis top 10-sse sisse. Selle endise sarja superstaari seiklused on põhjendamatult venitatud ja tegelikult tarbetud. Tal on 12 peatükki, millest ainult kahes on ta aktiivses rollis, tegutseb ja tahab midagi saavutada, muidu lohistatakse teda sõna otseses mõttes mööda Essost ringi ja ainus oluline moment on tema kohtumine maskeeritud Aegoniga. Üldiselt on Tyrion siiski väga suur pettumus.  

11) Melisandre  

Ta meeldib mulle tegelasena ja tema peatükk oli edasiarendav ja sündmuste tagamaid oluliselt seletav, ainult et selle kõik oleks saanud lahendada ka Joni vaatenurgast  

12) Victarion  

Ta tuuakse romaani 741. leheküljel. Ta ei tundu mulle kuidagi oluline, peale selle, et tal on miski draakonipasun. Ja vähemasti on ta sadistlikult julm.  

13) Areo Hotah  

Tal ei ole paha peatükk ja see arndab edasi pealiini, aga tegelasena ei ole ta oluline ja Dornis toimuvad intriigid jäävad kõik lahenduseta. Selle ühe peatüki jooksul ei ole võimalik kõiki Dorni vürstipalees siblivaid tegelasi meelde jätta ega intriige meelde tuletada. Jällegi hea näide, kuidas romaane ei tohi struktureerida. 

14) Quentyn  

Mõtetu tegevusliin ja tegelane, kes lõpus surma saab. Milleks oli vaja teda sisse tuua?  

15) Barristan  

Ta on Daeneryse liin jätk, kui Daenerys (jumal tänatud) mõneks ajaks kadunud on. Ta on tegevuses Meereeni sisepoliitikaga... ja romaani lõpus me ei saa isegi teada kas ja kes Daenerysi tahtis mürgitada ja kes on the Harpy.  

16) Daenerys  

Näide ühest peatükist. Daenerys räägib ühe Meereeni targa tädiga, kes soovitab tal abielluda. Daenrys nõustub, aga kiimleb oma Daario järele. Tuleb Daario ja Daenerys läheb temaga riidu. Daenerys räägib oma peigmehega, kes lubab Meereenis taastada stabiilsuse.  

Teksti loeti inglise keeles
x
Jako Bergson
1967
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Klassikalise "viimase inimese" teemal (ulme?romaan.

Ärkad, ja asjad on alles, aga ühtegi inimest (ega üldse imetajat) pole. Peale sinu. Kusagil.

Üsna omapärane ja muhe peategelane (hipster?) askeldab oma asjade maailmas. Ei ole ürgmees, ega tehnofriik, aga saab ka hakkama. Omamoodi.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lõbus muidugi, et Varraku raamatututvustuses ei vihjata, et tegu on sarja kolmanda osaga, mitte iseseisva raamatuga... Muus osas nii lõbus ei olnud. Kui paralleelmaailmu läbitakse 1-2 tk sekundis, on asi igav ja 50 tk sekundis lausa jura.Ei tea,kas ma esimesi osasid tahangi väga lugeda, neid meenutati ka üksjagu.
Teksti loeti eesti keeles

Nüüd siis ka eesti keeles ilmunud. Kahes osas, nagu ikka.Btw, originaali pealkiri on pigem siiski Outlander (1991) (published in the UK and Australia as Cross Stitch)Sisu - 1946. aastal kukub üks hakkaja naisterahvas ~200 a ajas tagasi. Niipalju on ulmet, ülejäänu on seiklus, seks ja vägivald keskaegsel Šotimaal ja mujal. Igati loetav asi. Eks ta naistekas on, aga selline, mida ka meestel lugeda sobib. Tegevust ja seiklusi jätkub ülitihedalt. Meenutas Salamõrtsuka õpilast (meespeategelase suhe traumaatlistesse üleelamistesse naisautori väljamõelduna), Troonide mängu (mastaapsus), Vaskratsanikku (positiivne peategelaspaar ja vaenulik ümbrus), Kolm musketäri, Vürstkaupmehi (sarnane ajarändamine, aga hoopis teine tulemus) ja veel midagi. Esimene hooaeg TV seriaalina on ka juba olemas ja juba traditsiooniliselt väga hästi (raamatutruult) tehtuna - hetkel jookseb Soome TV-s, sügisel tuleb Eestisse ka.
Teksti loeti eesti keeles

Põhiliselt Harry Potteri maailm, segatuna Twilight’iga, lisatud õe-venna suudlusstseene Eurotripist ja Pavel Morozovi moraalseid valikuid – saame teismeliste kamba, kelle moto on „Tehtud - mõeldud“.
Teksti loeti eesti keeles

Endiselt väga hea. Mõned liinid venisid liiga pikaks küll. Ja teise tellise lõpuks on sissejuhatus enamvähem lõppemas - ilmselgelt ei saa kolmanda samasuguse tellisega kogu tegelikku lugu ju ära rääkida - seega kisub Jää ja Tule laulu mõõtu asi?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minuarust oli väga hea. Jah, narratiiv oli üsnagi paljukasutatud/kulunud, aga see-eest oli liha luudel palju ja suurepäraselt. Ja mingil määral on see ju autori poolt teadlik võte - tavapärane kangelassaaga, millele kangelane ise vürtsi lisab, endast laule ja lugusid loob jne. Ja kuidas see tekkinud/tekitatud kuulsus samas kangelast ennast ahistama ja piirama hakkab. Veelkord - väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin teisele osale enne esimest, lugeda kõlbas, Kõrbeoda on e.k. pealkiri.Düüni, Starship Troopersi ja veel paljude väga erinevate lugude süntees... Lisaks saavad neljast kolm peategelast ära pilastatud - ju see käib asja juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Ikka väga hea. Kogu sari kokku on ka väga hea. Vist üks parimaid fantasy raamatuid üldse. Mingil määral kipun nüüd võrdlema Jää ja tule lauluga, mille mastaap ja haare on võimsam, samas on siin suudetud vältida laialivajumist ning asi on ühe liinina lõpuni välja viidud. Btw, vaevalt, et J&T lauluski õnnelikumat lõppu saab tulla...Minu jaoks oli kahvatum just esimene pool raamatut, kus toimus vaid suht tulutu kondamine. Ja tsipa häiris see, kuidas pärast aastaid vaevanägemist ja enda ja teiste elude ohverdamist lohe äratamise/loomise nimel selgus, et tegelikult oli kogu selle karja äratamine ju imelihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Väga hea ja omapärane. Lugesin kohe, kui ilmus e.k ja jõudsin korduvalt ja korduvalt üle lugeda, enne kui teine raamat tõlgi.
Teksti loeti eesti keeles

Parim fantasy mida kunagi lugenud olen. Ilmselt just ka selle üleloomuliku osa minimaalsuse pärast. Tõlge super. Tükati (näit sõna "ebalased") isegi originaalist parem.Ja teleseriaal oli ka sama heal tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Hea täiendus siis poolikule neljandale raamatule - teiste tegelaste vaatenurgast. Lõpus lähevad kaks raamatut kokku, aga katkeb tegevus äärmiselt segases seisus, mis võimaldab mistahes edasisi arenguid. Tundub, et ühest meeldivamast peategelasest saime ka viimasel hetkel kahjuks lahti. Kuigi samas see siiski kindel ei ole - eriti kui arvestada internetis levivat väga usutavat teooriat tema vanemate osas.Ebalasi pole ka siin veel näha - viimati kohtusime nendega esimese raamatu esimeses peatükis... Ahjaa, Sam ühe siiski tapis ka millalgi. Aga talv on juba alanud, mitte enam tulekul.Ainus, mis veidi selle maailma juures häirib ja ebausutavana mõjub, on talve pikkus ja et tegelikult ju puuduvad varud selle üleelamiseks. Kui autor just mingit kübaratrikki ei tee, siis peaks mitmeaastane talv ja sellega kaasnev nälg Westerose (põhjapoolse) elanikonna arvukuse nullini viima ka ilma välise (Ebalaste) abita. Ei saa ju piisav olla mõne viimase suveaasta saagist 25% kõrvale panna. Igal aasta peaks 50% panema. Ja sõdade ning rüüstamiste tagajärjel pole vist kusagil mingeid varusid enam.
Teksti loeti inglise keeles

Esimene raamat oli väga hea, seega rabasin kohe uue järele, kui poes nägin. Lugeda võis, aga meenutas Politseiakadeemia kolmandat/neljandat/viiendat osa - sest kurb, aga midagi uut uue raamatuga lisandunud pole. Samad tegelased, samad (aga magedamad) naljad, neidki korratakse aina uuesti läbi kolme loo. Väga oleks abiks olnud mingite selle alternatiivmaailma uute detailide toomine - paraku oleks käesolev jant võinud toimida kus tahes ja kellega tahes. Kes esimest raamatu pole lugenud, ei saanud vist muhvigi aru. Kes aga on lugenud, ei leidnud midagi uut. Kettamaailma raamatutes leiutati igas osas vähemalt mingi uus kettamaailmale omane lõbus eripära juurde. French oli muutunud hulka ebameeldivamaks tüübiks.Ka iga situatsioonikoomika puänt oli kaugele ette ära näha. OK, v.a. esimese loo lõpp, mis tõesti ootamatu ja hea oli.
Teksti loeti eesti keeles

Oli ja ei olnud ka. Midagi tuttavat oli sellest USA jagunemises, kulleriteemas jne - kuni leidsin, et seda käsitles ju Neal Stephenson`i Snow Crash, küll 10 aastat hiljem kirja panduna. Kuna Snow Crash`i olin varem lugenud, tundus vahepeal, et Heinlein kasutas ära juba väljamõeldud keskkonda, pannes oma tegelased sellesse seikema ja seksima. Tegelikult Heinlein siiski kirjutas ju varem. Ja mitmid ideid oli tal ka, kuigi lõpp ära vajus ja lehekülgede kaupa jooniseid tähtede asendi kohta olid sügavalt mõttetud.Aga mis eriti masendas, oli tõlge eesti keelde - vaene itaalia nimega tõlk ei osanud ilmselt ei inglise ega eesti keelt kuigi hästi. Pidevalt komistad lugemisel ja loed lõigu uuesti ja uuesti, püüdes aru saada, kas tegu on trükiveaga või mida kuradit siin sellega öelda tahetakse. Sama tunne, nagu loeks oma kehva keeleoskusega võõrkeeles ja ei saa aru. Milleks siis sama kehv tõlge? Pärliks oli koht, kus peatagelene arutleb, et raha hakkab otsa saama, peaks tööle minema, sest muidu pole söögigi jaoks raha, "aga söön ma ju nagu siga". Kuigi võiks olla "aga ma olen ablas nagu põrsas" - jutt polnud ju lauakommetest vaid söögiisust ikka...
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt hea lugu, eriti lõpp, kui üks reaalsus sujuvalt teiseks üle läheb. Selle kõrval teised lood ei tundunud enam nii head...
Teksti loeti eesti keeles

Kosutav. Positiivne. Mis sest, et käimas on Kolmas maailmasõda ja läheneb maailmalõpp, ugri ürgmees (jonnakas soome ehitusjuht) rajab palkmaju, künnab härgadega põldu (vajadusel veab härgadega ka vesinikupommi ree peal) ja saab eluga kenasti hakkama. Paremini kui muud rahvad või linnavurled. Muhe huumor. Tegelikult meenutab kõige enam Verne "Saladuslikku saart" - kirjeldused, askeldused. Alternatiivajalugu.
Teksti loeti eesti keeles

Oli kah. Päris vinge ei olnud. Nagu Rama oli (mis veidi igavam, aga läbimäeldum ja paremini kirjas). Oli nagu Surmailm natuke (aga asjalikum), ja oli nagu Võitlustanner vähemalt selle lolli stambi poolest, et mõni rass peab kindlasti saba, soomuste ja küünistega toorest liha sööv sõjard olema. Mastaapne maailm ja prostad lahendused. Neli miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Kordi ja kordi loetud ja kui mitte parim, siis mõjuvaim Strugatskite raamat küll. Mäletan, et esimese lugemise ajal kippus hingamine ununema põnevuse ja haaravuse tõttu. Isiklikult tundus just lõpp nõrgim ja vähemusutav osa olevat. Veider, et keegi pole nii võimsast ideest _head_ filmi teinud - Tarkovski soigumine oli masendav - vähemalt mu ootused olid teised. Püüan kunagi selle siiski läbi vaadata, aga vaevalt ühe väga meeldinud raamatu motiividel absoluutselt teise sisuga ja teises võtmes tehtud film meeldida saab.
Teksti loeti eesti keeles

4 plussiga, sest kuigi veidi kistud ja miski mõnes kohas häiris, jättis üldmulje hea ja huvitava, just emotsionaalse poole pealt.
Teksti loeti eesti keeles

Kettamaailm on ka hea, aga hakkab veidi tüütuks muutuma. "Head ended" on teise nurga alt, teises võtmaes ja tundub, et oluliselt paremini välja kukkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti mahukas teos. Ja haarav, sest kuigi ühe jutiga läbi lugema ei sundinud, köitis ja lummas siiski.Minu jaoks oli seni Arthuri ja Merliniga ainus lähem kokkupuude olnud raamatus "Jänki kuningas Arthuri õukonnas", kuigi mingit üldist tausta siiski on. Seega tundub mulle, et raamatus on tõeliselt meisterlikult seletatud, mis tegelikult toimus ja mis meieni säilinud legendide taga on. Ja selle kohta väga omapärane ja usutav maailm loodud. Raamatu naiselikus ei häiri, erinevalt raamatust "Värav naiste maale", ebameeldivalt on kajastatud mitte mehi, vaid tõsi- ja ainuusklikke kristlasi, kelle hulgas raamatus naisi enam on kujutatud - mehed on vabamad oma mõtetes.Üllatav, et baas väidab selle raamatu olevat 3. osa sarjast "Forest House", kuigi kirjutati see ju esimesena - ja mind huvitaks palju enam, mis edasi sai. Ses osas lõppes raamat väga äkitselt (kuigi effektselt:-) ja jäi kindel mulje, et see on pigem triloogia esimene osa.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle jättis juba kooliajal vapustava mulje. Eriti muidugi esimene osa, kus põnevust niipalju, et hingamine kippus ununema lugemise ajal. Muidugi aitas siin kaasa keskkond - Nõukogude kirjandus ja äkki tulnukate invasioon, Nõuk süsteemi täielik abitus selle vastu võitlemisel jne. Isegi see pioneeriromantika läks väga hästi peale. Ja see esimese osa lõpustseen - dessantlased järjekordades ootamas ja juba vabastatud "kehad" maas, lasud, koerad jne... Müstiline filmistsenaarium!
Teine osa on teises võtmes, rahulikum ja kahtlasema usutavusega.
Teksti loeti eesti keeles

Päris korralik kodumaine süntees Vendadest Lõvisüdametest, Krabatist ja Meremaa sarjast. Avastasin raamatu oma kodus riiulilt suutmata meenutada, et oleks selle ostnud. Aga lugeda kannatas küll. Kuigi originaalidega liigagi sarnane on...
Teksti loeti eesti keeles

Oli hea küll. Lugesin joonelt läbi ja alustasin uuesti. Kirjutatud on nii hästi, et väikesed usutavuseprobleemid esmapilgul märkamatuks jäävad. Eelkõnelejatele lisaks kahtluse, kas sõja võitmiseks piisab ikka üksikute lahingute mistahes hinnaga võitmisest, seda enam et tundus, nagu olekski iga laevadegrupp vaid ühe lahingu pidanud. Samas oli see siiski loogiliselt ära põhjendatud - 35-75 aasta teekond ja üsna ühel ajal kohalejõudvad laevagrupid. Age of Empires sundis rohkem ressurssidele mõtlema.
Teksti loeti eesti keeles