Kasutajainfo

George R. R. Martin

20.09.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· George R. R. Martin ·

A Dance with Dragons

(romaan aastast 2011)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
4
2
1
0
Keskmine hinne
3.778
Arvustused (9)

Proovin arvustada ilma spoilerdamata......

Raamatut ootasin piisava innuga, et teha ettetellimine ka amazoni raamatupoes ära. Siiski eeldasin (ja sai tõeks), et jõuan raamatu läbi lugeda elektrooniliselt, enne kui ta paberkujul mulle kohale saabub

Raamatus endas oli aga nii head kui halba. Alustame halvast:
Jubedalt käis närvidele ühe teatava tegelase pidev hala ja mõtete ringikäimine isatapu teemadel. Lugeja jaoks toimus tapmine üleeelmises raamatus ja maeti papa eelmise raamatu ALGUSES maha, kuid praeguses raamatus tuletatakse mitmeid kordi "vibupüssi intsidenti" meelde
Teine pidev halaja oli värsimeister oma ridadega "Ma olen Reek, ei riimu nagu seep...."
Eriti ajas harja punaseks lõpupoole ühe olulise tegelasega toimuv "caesari tapmise stseen". Jubedalt tahaks teada, et kas tema tervis on seejärel kobedam, kui Caesaril.
Liiga palju kirjutatakse Meereen-is ja selle ümbruses toimuvat. Arvan, et enamikke lugejaid selles tolmuses linnas toimuv ei huvita

Head:
Vanad lemmiktegelased tegutsevad
Pime saab nägijaks
Mõned vastikud tegelased leiavad kiire ja ootamatu surma
Täiesti tühjast kohast ilmub veel üks draakoniverega tegelane, et pilti segasemaks ajada

Peale lugemist: Ängistus ja stress. Parim viis selle vältimiseks on oodata terve sarja lugemisega seni, kuni kõik sarja osad ilmunud on.
Teksti loeti inglise keeles

Hea täiendus siis poolikule neljandale raamatule - teiste tegelaste vaatenurgast. Lõpus lähevad kaks raamatut kokku, aga katkeb tegevus äärmiselt segases seisus, mis võimaldab mistahes edasisi arenguid. Tundub, et ühest meeldivamast peategelasest saime ka viimasel hetkel kahjuks lahti. Kuigi samas see siiski kindel ei ole - eriti kui arvestada internetis levivat väga usutavat teooriat tema vanemate osas.Ebalasi pole ka siin veel näha - viimati kohtusime nendega esimese raamatu esimeses peatükis... Ahjaa, Sam ühe siiski tapis ka millalgi. Aga talv on juba alanud, mitte enam tulekul.Ainus, mis veidi selle maailma juures häirib ja ebausutavana mõjub, on talve pikkus ja et tegelikult ju puuduvad varud selle üleelamiseks. Kui autor just mingit kübaratrikki ei tee, siis peaks mitmeaastane talv ja sellega kaasnev nälg Westerose (põhjapoolse) elanikonna arvukuse nullini viima ka ilma välise (Ebalaste) abita. Ei saa ju piisav olla mõne viimase suveaasta saagist 25% kõrvale panna. Igal aasta peaks 50% panema. Ja sõdade ning rüüstamiste tagajärjel pole vist kusagil mingeid varusid enam.
Teksti loeti inglise keeles

Maailma parim fantaasiasari, ma ei tea mitmeid aastaid oodatud järg ja korraga "kolm"? Aga just seepärast...

6 aastat on seda osa haudutud ja lõpuks ongi 1000 leheküljeline kopsakas tellis väljas. Aga 1000 lehekülge puhast lugemisnaudingut ei hajuta suurt tõrvatilka: need 1000 lehekülge nimelt ei vii mitte kuhugi. Lõpus on lugeja täpselt sama tark, kui alguseski. Hea küll, lõpuks jõuab 4 osa oodatud talv kohale ja mõned (kõrval)tegelased saavad surma, pluss siis see "Caesari tapmise stseen". Üldiselt ootasin mina palju rohkemate tegelaste kõrvaldamist, need paar-kolm kõrvaltegelast ja üks peategelane ei olnud just väga olulised. Ma olen enam kui kindel, et oma vendade poolt atendeeritud peategelane ilmub veel tagasi, Martin jättis otsad selleks sobivalt lahtiseks.

Aga muidu ei liigu kogu süžee õieti kuhugi, või liigub küll, aga teokiirusel. Daeneryse peatükid olid tüütud, mingi tolmuse linna Meereeni sisepoliitika oli parimal juhul ainult haigutama ajav. Ka Tyrioni juhtumised idamaades olid üsna tüütud, elavnedes ainult lõpupoole, kui ta orjaks sattus. Bran on algusest saadik olnud übertüütus, Aryat kohtasime suht episoodiliselt ja Sansast polnud üldse ei kippu ega kõppu. Neljandas osas vaat et peategelane olnud Brienne oli samuti kuhugi ära kadunud, Jaime viksas korra ekraanilt läbi ja kadus. Ja nii edasi...Ainuke tegelane kelle tegemisi oli tõesti huvitav jälgida oli Müüril tegutsev Jon. Samas olid suht huvitavad ka Theoni ehk Reeki peatükid, aga hoopis teisel põhjusel: kas vägivald hakkab sees keerama või mitte. Martin oli seekord enamus nülgimisi, vägistamisi, hakkimisi, teivastamisi ja muid toredusi paigutanud just selle tegelase peatükkidesse.

Hinne "kolm" väljendab seega mu suhtumist pikka ootamisse ja totaalsesse stagnatsiooni. Tahaks ju kunagi ikka terve sarja läbi lugeda, aga ma olen enam kui kindel, et sellise tempoga minu silmad seda küll ei näe. Raamat ise oli kindla kvaliteediga ja nii sisult kui stiililt positiivselt üllatustevaba.

Ei tea, kas Varrak lööb selle kunagi aastate pärast, kui selle köite eesti keelde tõlkimine päevakorda tõuseb, koguni kolmeks osaks? Palju õnne, eesti keeles lugejad ja jaksu ikka rahakotiraudade paotamisel, et ühe raamatu eest kolm korda maksta sel juhul.

Teksti loeti inglise keeles

Järgnev arvustus võiks olla huvitav eeskätt sarja huvi ja innuga jälgivatele inimestele - ja ühtaegu surmigav ja samas spoiliv kõigile teistele. Lugege omal vastutusel!

Hinne on siis "kaks" nagu "puudulik" mitte "kaks" nagu "ilge saast, mida mingil juhul lugeda ei soovita".
Kui ikka sari seni väga meeldib, kannatab sedasinast lugeda ka.

Asjast: kui esimese kolme "Jää ja tule laulu" raamatu puhul jäi mulje, et need on üleni säravad, eredad, oivalised, neljas e. FoC oli natukene igav, aga samas sai suure vaimustusega läbi loetud, siis Dance with Dragons oli - lausa suuremalt jaolt igav? <
Tundub, nagu oleks Martin kirjutanud selle raamatu valmis seepärast et ta PIDI tal oli leping, tal ei olnud pääsu. Pikk ootamine, mille üle kurtis ka kodanik Lukas, ei andnud meile võrratut raamatut. Pikk ootamine andis mulle isiklikult enam-vähem korraliku käsitööna kirjutatud raamatu, kus isegi mina näen kohti, kus kirjanik on kirjutanud lihtsalt seepärast, et vaja vaja vaja, tähtaeg, tähtaeg, tähtaeg.
Ütleksin, et umbes poole raamatuga oleks võinud rakendada meetodit "delete ja viimasest huvitavast kohast uuesti!"
Samas on mul hea meel, et see raamat olemas on. On liine, mis säravad nagu eksootilised lilled lumes, kui nii võib öelda.

Edasi tulevad mõningad väikesed SPOILERID (nt esinevate tegelasnimede näol), aga ei midagi mastaapsetest sündmustest kõnelevat.

***
Väga mitme olulise tegelase peatükid venivad. Nagu härja ila. Dany ja Tyrion jooksevad ringi ringi ringi mööda täpselt eelmisega sarnaseid olukordi. Muutuvad mõned osalised, mõned asukohad, aga olemuslikult on sündmustik sama. Korduv. Sama. Korduv. Jälle kordub! Sama! Jne.
(Varem häiris mind samamoodi Arya rännakute kulg - ühtede tüüpide käest teiste kätte, sealt kolmandate kätte, siis neljandate, igaüks hullem kui eelmine - vabandust, aga mis oli selle asja mõte loojutustamise seisukohalt? Kas ta nt 2 hüppega ei võinud oma Näguteta Meeste templisse jõuda?)
Jon nii igav kui eelnimetatud ei olnud, aga ka tema tegevused ja otsused olid pidevalt üsna ühel ja samal teemal. Samas suunas kulgevad. Ja tema viimane peatükk lõppes - odavalt?
Jah, see on see sõna, mida ma vajan.
Niimoodi ei olnud lahe ja põnev lõpetada, niimoodi oli lihtsalt nõme.

Väga hästi olid tehtud Theoni, Cersei, Quentini ja Asha peatükid.
Aga... no midagi on olulisel määral mäda, kui mul tuleb pettumusohe huulile, kui algab Tyrioni peatükk, pagan võtaks!!!

Theon meeldis mulle kogu aeg, nüüd meeldib ka. Huvitav lugu, kuigi jälkusi oli muidugi ohtralt.
Cersei peatükke ma varem eriti ei sallinud, aga tema viimane peatükk selles raamatus oli võrratu. Seal Martin kirjutas tõesti tundega, mitte seepärast, et peab.
Asha areneb ja suhteliselt huvipakkuvaks.

Üldisesse lukku lisandub üks suur liin. See haaras mind kaasa keskmisel määral. Mitte emotsionaalselt, aga mul oli hea meel, et selline lisandus tuli. Vaheldus.

Victarioni ja tema peatükke ma jälestan, aga saan aru, et paljudele ta meeldib ja teda loetakse koomilist kergendust pakkuvaks tegelaseks. Millest see tunne tuleneb, ma aru ei saa. Kui ta üldse midagi on, on ta traagiline (MINU meelest), aga nii lolltraagiline, et mul tema peale mitte miski ei tõuse, isegi mitte kaastundenärv.

Brani liin oli väga rahuldustpakkuv.Melisandre ja Selmy POV-d paremad, kui ma oodanuksin.

Aga kokku - kokku on ebamugav tunne, et lugu ei ole kindlates kartmatutes kätes vaid seda pudistatakse meile ette nagu mutikese värisevate käte vahelt tuvidele teri. Ja see on üsna - hirmutav, sest need on sellised üsna tuleohtlikud ja metsikud terad. Kohtled neid halvasti ja kogu senine ilu kokub kokku ja tuleb häbiga mälust kustutada! Ma ju armastasin seda sarja!

Pakun ka ühe üsna veidi SPOILIVA lühikokkuvõtte raamatust, mis pärit Westerose foorumist.

Tsiteerin:
"omg there`s so much snow" "omg Meereen`s in trouble" "omg what are we going to do with these Wildlings" "omg how am I going to get to Dany" "omg there`s so much snow" "omg Meereen`s in trouble" "omg what are we going to do with these Wildlings""omg how am I going to get to Dany" "omg there`s so much snow" "omg Meereen`s in trouble" "omg what are we going to do with these Wildlings" "omg how am I going to get to Dany" "omg there`s so much snow" "omg Meereen`s in trouble" "omg what are we going to do with these Wildlings" "omg how am I going to get to Dany" "omg is Stannis really dead?" "omg those slavers are going to get what for!" "omg is Jon really dead?" "omg how am I going to get to Dany" The End
Teksti loeti inglise keeles

Lool endal pole suurt häda. Kohati ta tõesti venima kipub, nagu juba eelarvustajad kurtsid. Aga üksteist osa Robert Jordanit läbi lugenuna võin kinnitada et sinnamaani on siiski veel (Seitse olgu tänatud) hea hulk maad langeda.

Suurem häda on selles (kohustuslik kurtmine), et eelmise osa lugemisest on möödas sunnitud viisaastakupikkune paus. Selle aja jooksul on varasemad sündmused lihtsalt mälust kadunud. Näiteks seda kuidas Tyrion tappis oma isa või mis asjaoludel Dany sattus Meereenisse ei mäletanud ma uue osa lugemist alustades ega mäleta ka raamatut käest pannes, lööge või maha. Wikipediast järele vaatama ka ei hakka. Mõned lüngad täidab telesari.

Ja kõigest sellest virisemisest hoolimata tuleb nentida, et selle raamatu seltsis veedetud aeg oli kvaliteetaeg millise kordumist kardetavasti lähiajal oodata ei ole...

Teksti loeti inglise keeles

Tyrion oli vähemalt naljakas, suurema osa ülejäänute peale tuleb ainult tunne, et miks on ilmas nii palju lolle. Kohutavalt tühja õhku sisse puhutud -- nii palju on peatükke, mille puhul muudkui keerad lehekülgi, et kas nad juba selle lõpmatuseni korratud tühja jutu veeretamise lõpetavad... ja siis otsid üles järgmise sama tegelasega peatüki alguse, et jõuavad nad kuhugi või võib selle vahele jätta. Enamasti võib.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja kolm esimest osa meeldisid mulle väga, neljas osa "Vareste pidusöök" oli juba veidi kehvem. Baasi arvustuste põhjal võinuks oodata, et "Tants lohedega" on "Vareste pidusöögist" veelgi viletsam ja sari jätkab seda ingliskeelses ulmes produtseerivatele tellisesarjadele omast allakäigurada.
Aga juba eelmisel sügisel "Tantsu lohedega" eestikeelse tõlke esimest köidet lugedes mõistsin, et see pole üldse nii. Sarja vahepeal langema hakanud kvaliteet tõuseb taas ja "Tants lohedega" on sama hea, kui sarja kolm esimest osa.
Jah, eelarvustajatel on õigus - mahuka romaani sündmustik ei kulge just tõesti väga ruttu ja palju jääb endiselt lahtiseks. Ent Martin lihtsalt oskab kirjutada ja lugejat köita, seda ka nii paksu raamatu puhul. Kogu see sündmustik ja maailm on minu kui lugeja jaoks kuidagi eriliselt kaasatõmbav ning ka paksude köidete lugemine läheb üsna ruttu. Ilmselt lihtsalt väga hea kirjanduse tunnus.
Jään sarja järgmist osa ootama.
Teksti loeti eesti keeles
4.2018

Ilmselt see Martini otsus neljas köide tegelaste järgi lõhki lüüa, oli vale otsus (kirjanik ei tohi kuulda võtta kiibitsejate nõuaandeid!) ja peamine põhjus, miks viies raamat kujunes kõikidest eelnevatest nõrgemaks. Teised kaks põhjust, miks mina ei saa üle „4“ anda on proloog ja Daenerys. Proloogi ehk ei pea pikemalt põhjendama, Daenerys on selle romaani peamine pidur, et olulised liinid ei saa edasi minna. Martin keskendub liialt Meereeni sisepoliitikale, mis ei ole ei oluline ega huvitav ega vajalik. Tulemuseks on 950 lehekülge kõvas köites, kus mitte ükski liin kuhugi ei jõua. Me ei saa vastuseid isegi paljudele selles romaanis käivitatud mõistatustele, varasematest rääkimata. Ei ole suuri ega pöördelisi sündmusi, dramaatilisi oluliste tegealste surmasaamisi (ainult Jon saab lõpus neli noahoopi), võimsaid kavaldamisi ega reetmisi, tegelastel ei ole (nii palju) salaplaane kui varem ja kõrvaltegelaste sebimised võtvad liiga palju ruumi. Kui hakkavadki kusagil toimuma paljulubavad tegevusliinid, viiakse lugeja kähku Meereeni tagasi, kus lõpuks ikkagi ei juhtu midagi olulist. Ja järge peab ootama vähemalt 8 aastat. Mis tähendab, et Sansa, Baelishi, Samwelli ja ehk mõne tegelase liini veel jätkumine venib vähemasti 14 aasta peale. Neli kõige kavalamat süžeenõksu – Mance Ryderi pääsemine ja tegutsemine Abelina, Arya modus operandi, lord Manderly salaplaanid ja Aegon Targaryeni väljailmumine.  

Aga kuna kirjanik on ikkagi Martin, kes oskab ja tahab kirjutada palju dialoogi, siis on ka igavamad kohad huvitavad lugeda ja väga palju vinguda ehk ei maksa. Seda tuleb aga mainida, et mõnede fraaside ja keelendite pidev korrutamine muutub tüütuks (would that, must needs, if it please, where do whores go, ...it rhymes with, words are wind jne). Kogu selle saaga üks kõige tugevam külg – detailne ja veenev maailmaloomine – hakkab samuti natuke endale vastu töötama. Me peame näiteks lugema kolme erineva kultuuri pulmakombestikust.  

Järgnevalt on toodud tegelaste top.  

1) Theon  

Theon võidab selle romaani kõige parema tegelase auhinna, kuna tema on sündmuste keskmes ja kõige tugevamalt seotud pealiiniga – võimuvõitlusega Põhjas. Theon on enamasti passiivne tegelane, aga tema puhul passiivsus töötab hästi, erinevalt Tyrionist.  

2) Davos  

Kahjuks ainult neli peatükki, aga väga õnnestunud, põnevad arengud, kuna tal on konkreetsed eesmärgid ja me saame olulist infot. Davose liin katkeb enne romaani keskkohta (!), kui ta läheb otsima Rickonit. Ma võin mürki võtta, et Rickoni saatus ja võimuvõitlus Põhjas on enamikele lugejatele tähtsam kui Meereeni püramiidides püherdamine.  

3) Bran  

Kolm peatükki, raisk! Tema liin katkeb poole peal, kui me just hakkame lähemale jõudma peamistele saladustele. Brani liinis on ulmet (Daenerysi liinis kuigipalju ei ole) ja see on vahvalt seostatud Theoni liiniga.  

4) Arya  

Kaks peatükki. Arya on minu jaoks üldse olnud üks kõige põnevam tegelane. Siin askeldab ta Braavoses ja õpib salamõrtsuka kunsti ja teeb edusamme.  

5) Cersei   

Kaks peatükki + tema liinile pisut arendust epiloogist. Kui Cersei oleks olnud Daeneryse asemel peategelane, oleks romaan saanud kõhklematult „viie“. Mingit olulist arengut tema liinis paraku ei ole. Ta saab vangistusest välja ja küllap hakkab 9 aasta pärast kätte maksma.  

6) Jon  

Top 5 sisse Jon ei mahu, ta tegeleb Müüri juures mikomänedžmendiga ja igale probleemile on tal standardlahendus – bring in more wildlings. Ta üritab teha strateegiliselt õigeid otsuseid aga lühemas perspektiivis näivad need olevat siiski halvad otsused. Erilisi seiklusi, romantikat ja intreege ei ole. Jon on lihtsalt üks firmajuht ja lõpus tehakse talle atendaat.  

7) Jaime  

Nojah, üks peatükk, mis on 2005 ilmunud romaani sündmuste otsene edasiarendus ja ei anna midagi. Ja siis on Jaime ja Brienne'i koha pealt vaikus kuni 2020. Hea näide valest otsusest romaanid tegelaste järgi lõhki lüüa.

8) Jon Connington  

Kaks peatükki aga vähemalt lisandub tema kaudu üks oluline intriig ja selgub, et Varys (kes ilmub alles epiloogis) on pununud kogu aeg ühte vandenõud ja üritanud Tyrionile leida selles mängus õige koht. Paraku see huvitav liin ei jõua kuhugi. 

9) Asha  

Ta ei ole väga oluline tegelane aga vähemasti on ta seotud võimuvõitlusega Põhjas ja tema kaudu avatakse Stannise tegemisi. Ilmselt ei ole vaja lisada, et tema tegevusliin mattub lumetormi ja miskeid lahendusi meile ei anta.  

10) Tyrion  

Olgu peale, Tyrion mahub siis top 10-sse sisse. Selle endise sarja superstaari seiklused on põhjendamatult venitatud ja tegelikult tarbetud. Tal on 12 peatükki, millest ainult kahes on ta aktiivses rollis, tegutseb ja tahab midagi saavutada, muidu lohistatakse teda sõna otseses mõttes mööda Essost ringi ja ainus oluline moment on tema kohtumine maskeeritud Aegoniga. Üldiselt on Tyrion siiski väga suur pettumus.  

11) Melisandre  

Ta meeldib mulle tegelasena ja tema peatükk oli edasiarendav ja sündmuste tagamaid oluliselt seletav, ainult et selle kõik oleks saanud lahendada ka Joni vaatenurgast  

12) Victarion  

Ta tuuakse romaani 741. leheküljel. Ta ei tundu mulle kuidagi oluline, peale selle, et tal on miski draakonipasun. Ja vähemasti on ta sadistlikult julm.  

13) Areo Hotah  

Tal ei ole paha peatükk ja see arndab edasi pealiini, aga tegelasena ei ole ta oluline ja Dornis toimuvad intriigid jäävad kõik lahenduseta. Selle ühe peatüki jooksul ei ole võimalik kõiki Dorni vürstipalees siblivaid tegelasi meelde jätta ega intriige meelde tuletada. Jällegi hea näide, kuidas romaane ei tohi struktureerida. 

14) Quentyn  

Mõtetu tegevusliin ja tegelane, kes lõpus surma saab. Milleks oli vaja teda sisse tuua?  

15) Barristan  

Ta on Daeneryse liin jätk, kui Daenerys (jumal tänatud) mõneks ajaks kadunud on. Ta on tegevuses Meereeni sisepoliitikaga... ja romaani lõpus me ei saa isegi teada kas ja kes Daenerysi tahtis mürgitada ja kes on the Harpy.  

16) Daenerys  

Näide ühest peatükist. Daenerys räägib ühe Meereeni targa tädiga, kes soovitab tal abielluda. Daenrys nõustub, aga kiimleb oma Daario järele. Tuleb Daario ja Daenerys läheb temaga riidu. Daenerys räägib oma peigmehega, kes lubab Meereenis taastada stabiilsuse.  

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on vastuoluline. Saaks teha ülipika nimekirja sellest, mis raamatus on igavat, halba, valet. Tolmune Meereeni sisepoliitika ei ole just hullult põnev. Tyrion, väga äge tegelane, räägib ühtäkki üle rea sellest kohutavast sündmusest, mis toimus üle-eelmise raamatu lõpus. Kolmveerand Dany osast kipub veeeeniiiimaaaaa.

Samal ajal on Theon, keda veetaks ikka hullu supi seest läbi ning kelle peatükid on reeglina puhas nauding. Aryat kohame vähe aga see-eest on see hullult põnev. Asha osa on samuti plusspoolel. Brienne vilksus kusagilt läbi. Joni osas on ka hea ladus lugemine. Ning... LOHED!!!

Talv pole enam tulemas. Talv on kohal.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Ideerohke lugu, mida arvustades tekib tahes-tahtmata küsimus, et kui palju selle sisust ilma spoilerdamata välja tohib lobiseda. Sürrealistlikuvõitu klaustrofoobses tegevusmaailmas toimuva quest'ina alanud lugu osutub kokkuvõttes millekski muuks... ja enne lõppu keeratakse sellele veel täiendav vint peale. Põlvkonnalaevade lugusid peale Hargla "Gondvana laste" eesti ulmest nagu väga ei meenugi... Tiigisooni lugu on küll märksa keerulisem ja tekitab muuhulgas seoseid Liu Cixini looga "The Wandering Earth".
Küsitavusi loos küll leidus. Näiteks see, et miks pidi uuele planeedile pääsema üksainus isik - elujõulise koloonia loomise seisukohast üsna halb lahendus. Või et kuidas emotsioone mitteomav arvuti lõpuks nii härdameelseks muutus? Algaja autori debüütloo ideed ja ambitsioonid on vast tugevamadki kui teostus, ent kokku tuleb hindeks igatahes aus "4".  
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides küberpungiliku loo tegevus toimub Suur-Tallinna metropolis aastal 2066. Maailma vaevavad majanduraskused, automatiseerimisest tingitud tööpuudus ja antibiootikumidele resistsentsed nakkushaigused. Venemaa on vallutanud enamiku Eesti territooriumist, mis on nimeliselt tunnustamata Eesti Autonoomse Rahvavabariigi kontrolli all, Eesti Vabariik piirneb vaid Suur-Tallinna metropoliks muutunud Harjumaaga, mis püsib vaid NATO liitlasvägede ja ÜRO rahukaitsevägede toel. Loo keskmes on rühm töö kaotanud endisi Suur-Tallinna politseinikke, kes on otsustanud oma haigete lähedaste päästmiseks kasvõi jõudu kasutades uut tüüpi antibiootikume hankida...
"Raha ei tunne maailmavaadet" on autorile omaselt hoogne ja verine lugu, milles on pandud rõhku tegevusmaailma detailsele kirjeldamisele nii poliitika kui ka tehnoloogia (muuhulgas relvastusse puutuva) osas. Hindes pole kahtlustki.
Teksti loeti eesti keeles

Tehnoloogilise kallakuga alternatiivajalooline lugu mõnevõrra teistsugusest Nõukogude Liidust, mida valitseb raadiosidele toetuv tehismõistus. Loo tegevus toimub talvises Kagu-Eestis ja selle sündmustik on nähtud läbi kaheteistaastase poisi Ürmo silmade. Loo käigus avaneb tegevusmaailma taust ja lugeja saab teada, miks kirjeldatud maailm on arenenud täpselt selliseks, nagu see on...
"Moskva hääl" on kirja pandud naiivsevõitu seiklusliku lasteulme võtmes, samas on autorite ideebaas üsna lennukas ja võimas. Väga tõsiselt seda lugu vist võtma ei peakski, aga "4" on see vähemalt minu meelest kindlalt ära teeninud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu liigitub žanriliselt vist science fantasy'ks ja selle tegevus toimub jumalate akadeemias, kus õpitakse galaktikate, päikesesüsteemide ning planeetide loomist. Olulist rolli mängib loos selle pealkirjas mainitud baar, kus nii jumaltudengitele kui ka nende õppejõududele lõõgastumas käia meeldib...
Äärmiselt fantaasiarikas ja oma lühiduse kohta ka mastaapne lugu. Maksimumhindest jääb minu jaoks siiski midagi puudu, ent "4" on sellele kindlalt garanteeritud.
Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt mitmetest eelarvustajatest ei suutnud ma sellest romaanist eriti vaimustuda. Jah, autori hilisesse loomeperioodi kuuluvatest Asumi- ja robotiromaanide järgedest on "Nemesis" ehk tõesti parem... aga ainult neist. Autorile omane kammerlik stiil (enamiku romaanist moodustavad pikad ja tuimavõitu dialoogid, kirjeldusi on väga vähe või peaaegu pole), mis ta varasemate romaanide puhul päris hästi töötas ja tõepoolest karge mulje jättis, mõjub "Nemesises" kuidagi väsitavalt - ehk osalt ka tänu romaani suhtelisele mahukusele ning aeglaselt kulgevale tegevusele. Romaan jättis üsnagi veniva mulje ja ka inimsuhete osa tundus pigem igavalt kirjapanduna. "Kolmest" madalamat hinnet siiski anda ei tahaks, ent ka kõrgemat mitte.
Romaani eestikeelses tõlkes riivas mõnevõrra silma sõna "supervalguskiirus" pidev kasutamine - eesti keeles nimetatakse seda minu teada siiski "ülevalguskiiruseks".
Teksti loeti eesti keeles

Maalaste ekspeditsioon maabub Golanda planeedil, kust leitakse eest hukkunud tsivilisatsiooni varemed. Kuna märkide järgi olid Golanda tsivilisatsiooni huku põhjuseks kohaliku eluvormi - ajuparasiitidest hõõgmardikate - esindajad, haarab ka uurimislaeva meeskonda paranoiline kartus ohu pärast nii neile kui ka inimtsivilisatsioonile tervikuna...
Ei midagi originaalset ega vapustavat, aga lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

Itch-Shelliks kutsutud planetoidi katab valdavalt mürgine kõrb ja sealseks kohalikuks mõistuslikuks eluvormiks on retsiidid - hiiglaslikud trisümmeetrilised, aga muidu tarakane meenutavad putukad, kellel on välja arenenud julm ning sõjakas tribalistlik kultuur. Inimkonda esindab Itch-Shellil üksik baas, milles elavad erinevate süütegude eest sinna väljasaadetud spetsialistid. Retsiidide eest suudavad nad end kaitsta üsna hästi - kuni ühel päeval röövivad nood ainsa baasis elanud lapse, kolmeaastase poisi Nigeli, ja Itch-Shellile saabub Baaside Keskvalitsuse vaneminspektor Jenny Mall, kelle eesmärk on sotsioloogilistele teooriatele toetudes inimeste ning retsiidide suhted normaliseerida...
Põnev ja läbimõeldud lühiromaan. Näib, et autor on pannud suuremat rolli sotsiaalsetele kui tehnoloogilistele teemadele - kui kosmoserändudesse puutuv välja jätta, on tegelaste käsutuses olev tehnoloogia üsnagi kirjutamisaja (ehk siis meie kaasaja) tasemel. Seda, mis suunas sündmused tüürivad, võis lugemise jooksul üsnagi aimata, ehk natuke nõutuks tegi epiloogis sisalduv jabur puänt - aga ehk oligi tegu lihtsalt ajakirjaniku väljamõeldisega, nagu üks tegelastest arvas...
Teksti loeti eesti keeles

Jah, ulmeks see lugu vist tõepoolest ei liigitu. Erinevat tüüpi ja täpse mõjuga (anti)depressantide kirjeldamisel on autor vast mõnevõrra fantaseerinud, aga selle täpseks hindamiseks peaks ilmselt konkreetset valdkonda väga põhjalikult tundma.
Inglismaa tegevuskohana on vene autoril minu meelest päris hästi välja kukkunud, lugu tervikuna aga jätab kuidagi ebasümpaatse mulje - just need antipaatses tegelases inimlikkuse leidmise katsed. Kuna ulmet siin pole ja ka üldine tegevusliin ei mõju eriti kaasakiskuvalt, ei saa ma paraku loole "kolmest" kõrgemat hinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Kaks meditsiinitudengit, noormees ja neiu, osalevad FSB kinnises laboris toimuvatel psühhotroopse preparaadi katsetustel katsejänestena. Kui alguses pole preparaadil neile justkui mingit mõju, siis peagi muutuvad sündmused tõeliselt absurdseteks ja jaburateks... 
Üldiselt selline absurdihuumor ulmekuues mulle meeldib ja vene autoritel näib see eriti hästi välja tulevat. Hindes pole kahtlustki. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu olen ulmet lugedes varemgi täheldanud, on ulmeautoritel kombeks kirjeldada tulevikku oleviku võtmes ja "laiendada" oma kaasajale omased probleemid tulevikku. Nii ka käesolevas loos - tänapäeval aktuaalsed islamiterrorismi ja kontrolliühiskonna teemad, ka peategelase Arturi kodumaa on üsnagi tänapäevase Putini Venemaa moodi (laste militaarne kasvatus, õigeusu või tekstis manituna lihtsalt kristluse suur roll).
Eelmises arvustuses sisalduvale tehnika- ja loogika-alasele kirumisele on paraku keeruline vastu vaielda. Raske oleks leida põhjust, miks keegi midagi sellist nagu kaugjuhitavate tankettidega peetava sõja koolilaste kätte usaldamist tegema peaks. Kui Cardi "Enderi mängus" värvati sõjapidamiseks üliandekaid lapsi, siis käesolevas loos on see tavalise kooliprogrammi osaks ja seda arusaamatum.
Kokkuvõttes: lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

Ameerika ulmeklassiku Fritz Leiberi looming oli seni mulle peaaegu tundmatu - olin lugenud vaid ta õuduslugu "Suitsutont", mille eestikeelne tõlge ilmus aastal 2001 antoloogias "Sünged varjud". Käesolev kogumik, mis juhatab sisse "Fafhrdi ja Halli Hiirepüüdja" tsükli, aitab Eesti lugeja jaoks seda olulist lünka kahtlemata täita ja loodetavasti ei jää sarja esimene raamat eesti keeles viimaseks. Kogumiku kolmes loos kirjeldatakse seda, kuidas kaks peategelast erinevate jamade tõttu koos oma armastatutega kodust põgenema on sunnitud, suures Lankhmari linnast esimest korda kohtuvad ja millised sündmused neid edaspidi ühte seovad...
Milliste varemloetud autorite loominguga seda kogumikku võrdlema peaksin? Ilmselt Howardi, Moorcocki, Brusti, Sapkowski ja Cookiga (ilmselgelt on Leiber inspireerinud paroodilises võtmes ka Pratchettit, aga see on natuke teine teema). Lood on hoogsad, seikluslikud, tumedates toonides ja kohati isegi sünged-traagilised, ent viimasest tõsiasjast hoolimata on neil mingi irooniline või täpsemalt öeldes küüniline alatoon. Ehk siis seikluslik dark fantasy oma ehedaimal kujul. 
Eelarvustajale täienduseks peab veel lisama, et kogumiku eestikeelsest tõlkest need autoripoolsed kommentaarid paraku puudusid.  
Teksti loeti eesti keeles

Alustuseks võiks ehk mainida, et Leiberi Lankhmari linn oma räpaste tänavate, kerjuste ja varaste gildide ning muuga on olnud ilmselgeks eeskujuks Eesti lugejatele ammutuntud Pratchetti loomingu Ankh-Morporkile. 
Aga meeldis jah - sellised hoogsad ja tumedates toonides kangelasfantaasiad on mulle alati meeldinud ja ega neist erilist süvafilosoofiat otsida tasugi. Kui poole lugemise pealt kaldusin hinde osas pigem "4" kanti, siis lõpplahendus tõstis hinde mu jaoks maksimumile. 
Teksti loeti eesti keeles

"Fafhrdi ja Halli Hiirepüüdja" tsüklit avav lühiromaan on päris lummava hüperborealise õhustikuga fantasy. Ega palju rohkemat selle kohta öelda olegi ja hindes pole ka vähimatki kahtlust. 
Teksti loeti eesti keeles

Moskvas elava ja oma teoseid valdavalt vene keeles avaldava eesti ulmekirjaniku Helju Rebase loomingut pole eesti keeles pärast 1980. aastaid eriti avaldatud - mõned lood on küll ilmunud Reaktoris ja erinevates antoloogiates. Käesolev kogumik aitab seda lünka täita.
Kogumik jaguneb kaheks - kõigepealt viisteist lühijuttu, siis lühiromaan "Linn Altrusel". Mainitud lühijutud on enamasti ülilühikesed anekdoodilaadsed puänteeritud laastud. Osad neist mõjuvad päris vaimukalt ja andekalt, teised aga jäävad tänu oma lühidusele visandlikeks ning anekdootlikeks. Lugudes torkab silma naistegelaste kujutamine lollide ja karikatuursetena - naisautori puhul üsna üllatav. "Linnast Altrusel" olen eraldi arvustuses juba kirjutanud ega hakka oma juttu käesolevaga üle kordama.
Hinne "3" peegeldab isiklikku keskmist lugemiselamust, hoolimata sellest on käesoleva kogumiku eesti keeles ilmumine igati tervitatav. 
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi kauges tulevikus on kosmose koloniseerimisel otsustatud inimesed jagada kaheks - egoistidest kolonistid on saadetud planeedile Egos, altruistid aga planeedile Altrus. Viimasel, täpsemalt ühes absurdse elukorraldusega linnas, toimubki lühiromaani tegevus...
"Linn Altrusel" sisaldab rohkelt viiteid autori lühematele tekstidele (mulle endale torkasid silma viited erinevatele 1986. aastal Rebase eestikeelses kogumikus  "Väike kohvik" ilmunud lugudele, aga ka käesoleva kogumiku nimiloole ning loole "Kõik puud ei ole ühesugused"). Lühiromaani suurimaks miinuseks on minu meelest see, et tegu näib olevat justkui ulmekuube pakendatud olmelise absurdiga... lisaks jäi arusaamatuks, miks kirjeldatud linn kauges tulevikus ja teisel planeedil on nii oma tehnoloogiliselt arengutasemelt kui ka üldiselt õhustikult justkui 1980. aastate Nõukogude Liidu koopia. Ilmselt on siin mingit varjatud allegoorilist ühiskonnakriitikat (Egos ja Altrus kui Külma sõja ning raudse eesriide allegooria?), ent tänapäeval lugedes paneb selline nõukogulik olmeabsurd pigem õlgu kehitama.
Teksti loeti eesti keeles

Žanriulmeks on seda lugu raske pidada, pigem vast maagilise realismi valdkonda kuuluv. Iseenesest korralikult kirja pandud, aga ei jätnud nii sügavat muljet, et "kolmest" kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Päris lõbus lugu 22. sajandist, mil teadus võimaldab mineviku suurkujusid (s.h. kirjanikke) surnuist ellu äratada. Loo keskmes ongi pealkirjas mainitud Ameerika kirjandusklassik, keda ärritab ta romaanile "Tuulest viidud" Alexandra Ripley poolt kirjutatud järje olemasolu...
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu sai seda lugu loetud Rebase kogumikust "Väike kohvik", nüüd siis lugesin tema uuest eestikeelsest kogumikust "Õige valik" selle uuesti üle. Iroonilistes toonides ajarännulugu rumalast ajakirjanikutibist, kes kupatatakse ajamasinaga 18. sajandi Königsbergi kuulsat filosoofi Immanuel Kanti intervjueerima... Sekka veel viiteid nõukogudeaegsele olmeabsurdile.
Üldse mitte paha lugu, aga "neljast" kõrgemalt millegipärast hinnata ka ei taha. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo minategelaseks on robotnaisega abielus olev mees, kelle abikaasa soovil võetakse ühiseks koduloomaks geenmuundatud helendava karvaga kass...
Erilist muljet see lugu mulle ei jätnud.
Teksti loeti eesti keeles