Kasutajainfo

George R. R. Martin

20.09.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· George R. R. Martin ·

A Dance with Dragons

(romaan aastast 2011)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
3
2
1
0
Keskmine hinne
3.75
Arvustused (8)

Proovin arvustada ilma spoilerdamata......

Raamatut ootasin piisava innuga, et teha ettetellimine ka amazoni raamatupoes ära. Siiski eeldasin (ja sai tõeks), et jõuan raamatu läbi lugeda elektrooniliselt, enne kui ta paberkujul mulle kohale saabub

Raamatus endas oli aga nii head kui halba. Alustame halvast:
Jubedalt käis närvidele ühe teatava tegelase pidev hala ja mõtete ringikäimine isatapu teemadel. Lugeja jaoks toimus tapmine üleeelmises raamatus ja maeti papa eelmise raamatu ALGUSES maha, kuid praeguses raamatus tuletatakse mitmeid kordi "vibupüssi intsidenti" meelde
Teine pidev halaja oli värsimeister oma ridadega "Ma olen Reek, ei riimu nagu seep...."
Eriti ajas harja punaseks lõpupoole ühe olulise tegelasega toimuv "caesari tapmise stseen". Jubedalt tahaks teada, et kas tema tervis on seejärel kobedam, kui Caesaril.
Liiga palju kirjutatakse Meereen-is ja selle ümbruses toimuvat. Arvan, et enamikke lugejaid selles tolmuses linnas toimuv ei huvita

Head:
Vanad lemmiktegelased tegutsevad
Pime saab nägijaks
Mõned vastikud tegelased leiavad kiire ja ootamatu surma
Täiesti tühjast kohast ilmub veel üks draakoniverega tegelane, et pilti segasemaks ajada

Peale lugemist: Ängistus ja stress. Parim viis selle vältimiseks on oodata terve sarja lugemisega seni, kuni kõik sarja osad ilmunud on.
Teksti loeti inglise keeles

Hea täiendus siis poolikule neljandale raamatule - teiste tegelaste vaatenurgast. Lõpus lähevad kaks raamatut kokku, aga katkeb tegevus äärmiselt segases seisus, mis võimaldab mistahes edasisi arenguid. Tundub, et ühest meeldivamast peategelasest saime ka viimasel hetkel kahjuks lahti. Kuigi samas see siiski kindel ei ole - eriti kui arvestada internetis levivat väga usutavat teooriat tema vanemate osas.Ebalasi pole ka siin veel näha - viimati kohtusime nendega esimese raamatu esimeses peatükis... Ahjaa, Sam ühe siiski tapis ka millalgi. Aga talv on juba alanud, mitte enam tulekul.Ainus, mis veidi selle maailma juures häirib ja ebausutavana mõjub, on talve pikkus ja et tegelikult ju puuduvad varud selle üleelamiseks. Kui autor just mingit kübaratrikki ei tee, siis peaks mitmeaastane talv ja sellega kaasnev nälg Westerose (põhjapoolse) elanikonna arvukuse nullini viima ka ilma välise (Ebalaste) abita. Ei saa ju piisav olla mõne viimase suveaasta saagist 25% kõrvale panna. Igal aasta peaks 50% panema. Ja sõdade ning rüüstamiste tagajärjel pole vist kusagil mingeid varusid enam.
Teksti loeti inglise keeles

Maailma parim fantaasiasari, ma ei tea mitmeid aastaid oodatud järg ja korraga "kolm"? Aga just seepärast...

6 aastat on seda osa haudutud ja lõpuks ongi 1000 leheküljeline kopsakas tellis väljas. Aga 1000 lehekülge puhast lugemisnaudingut ei hajuta suurt tõrvatilka: need 1000 lehekülge nimelt ei vii mitte kuhugi. Lõpus on lugeja täpselt sama tark, kui alguseski. Hea küll, lõpuks jõuab 4 osa oodatud talv kohale ja mõned (kõrval)tegelased saavad surma, pluss siis see "Caesari tapmise stseen". Üldiselt ootasin mina palju rohkemate tegelaste kõrvaldamist, need paar-kolm kõrvaltegelast ja üks peategelane ei olnud just väga olulised. Ma olen enam kui kindel, et oma vendade poolt atendeeritud peategelane ilmub veel tagasi, Martin jättis otsad selleks sobivalt lahtiseks.

Aga muidu ei liigu kogu süžee õieti kuhugi, või liigub küll, aga teokiirusel. Daeneryse peatükid olid tüütud, mingi tolmuse linna Meereeni sisepoliitika oli parimal juhul ainult haigutama ajav. Ka Tyrioni juhtumised idamaades olid üsna tüütud, elavnedes ainult lõpupoole, kui ta orjaks sattus. Bran on algusest saadik olnud übertüütus, Aryat kohtasime suht episoodiliselt ja Sansast polnud üldse ei kippu ega kõppu. Neljandas osas vaat et peategelane olnud Brienne oli samuti kuhugi ära kadunud, Jaime viksas korra ekraanilt läbi ja kadus. Ja nii edasi...Ainuke tegelane kelle tegemisi oli tõesti huvitav jälgida oli Müüril tegutsev Jon. Samas olid suht huvitavad ka Theoni ehk Reeki peatükid, aga hoopis teisel põhjusel: kas vägivald hakkab sees keerama või mitte. Martin oli seekord enamus nülgimisi, vägistamisi, hakkimisi, teivastamisi ja muid toredusi paigutanud just selle tegelase peatükkidesse.

Hinne "kolm" väljendab seega mu suhtumist pikka ootamisse ja totaalsesse stagnatsiooni. Tahaks ju kunagi ikka terve sarja läbi lugeda, aga ma olen enam kui kindel, et sellise tempoga minu silmad seda küll ei näe. Raamat ise oli kindla kvaliteediga ja nii sisult kui stiililt positiivselt üllatustevaba.

Ei tea, kas Varrak lööb selle kunagi aastate pärast, kui selle köite eesti keelde tõlkimine päevakorda tõuseb, koguni kolmeks osaks? Palju õnne, eesti keeles lugejad ja jaksu ikka rahakotiraudade paotamisel, et ühe raamatu eest kolm korda maksta sel juhul.

Teksti loeti inglise keeles

Järgnev arvustus võiks olla huvitav eeskätt sarja huvi ja innuga jälgivatele inimestele - ja ühtaegu surmigav ja samas spoiliv kõigile teistele. Lugege omal vastutusel!

Hinne on siis "kaks" nagu "puudulik" mitte "kaks" nagu "ilge saast, mida mingil juhul lugeda ei soovita".
Kui ikka sari seni väga meeldib, kannatab sedasinast lugeda ka.

Asjast: kui esimese kolme "Jää ja tule laulu" raamatu puhul jäi mulje, et need on üleni säravad, eredad, oivalised, neljas e. FoC oli natukene igav, aga samas sai suure vaimustusega läbi loetud, siis Dance with Dragons oli - lausa suuremalt jaolt igav? <
Tundub, nagu oleks Martin kirjutanud selle raamatu valmis seepärast et ta PIDI tal oli leping, tal ei olnud pääsu. Pikk ootamine, mille üle kurtis ka kodanik Lukas, ei andnud meile võrratut raamatut. Pikk ootamine andis mulle isiklikult enam-vähem korraliku käsitööna kirjutatud raamatu, kus isegi mina näen kohti, kus kirjanik on kirjutanud lihtsalt seepärast, et vaja vaja vaja, tähtaeg, tähtaeg, tähtaeg.
Ütleksin, et umbes poole raamatuga oleks võinud rakendada meetodit "delete ja viimasest huvitavast kohast uuesti!"
Samas on mul hea meel, et see raamat olemas on. On liine, mis säravad nagu eksootilised lilled lumes, kui nii võib öelda.

Edasi tulevad mõningad väikesed SPOILERID (nt esinevate tegelasnimede näol), aga ei midagi mastaapsetest sündmustest kõnelevat.

***
Väga mitme olulise tegelase peatükid venivad. Nagu härja ila. Dany ja Tyrion jooksevad ringi ringi ringi mööda täpselt eelmisega sarnaseid olukordi. Muutuvad mõned osalised, mõned asukohad, aga olemuslikult on sündmustik sama. Korduv. Sama. Korduv. Jälle kordub! Sama! Jne.
(Varem häiris mind samamoodi Arya rännakute kulg - ühtede tüüpide käest teiste kätte, sealt kolmandate kätte, siis neljandate, igaüks hullem kui eelmine - vabandust, aga mis oli selle asja mõte loojutustamise seisukohalt? Kas ta nt 2 hüppega ei võinud oma Näguteta Meeste templisse jõuda?)
Jon nii igav kui eelnimetatud ei olnud, aga ka tema tegevused ja otsused olid pidevalt üsna ühel ja samal teemal. Samas suunas kulgevad. Ja tema viimane peatükk lõppes - odavalt?
Jah, see on see sõna, mida ma vajan.
Niimoodi ei olnud lahe ja põnev lõpetada, niimoodi oli lihtsalt nõme.

Väga hästi olid tehtud Theoni, Cersei, Quentini ja Asha peatükid.
Aga... no midagi on olulisel määral mäda, kui mul tuleb pettumusohe huulile, kui algab Tyrioni peatükk, pagan võtaks!!!

Theon meeldis mulle kogu aeg, nüüd meeldib ka. Huvitav lugu, kuigi jälkusi oli muidugi ohtralt.
Cersei peatükke ma varem eriti ei sallinud, aga tema viimane peatükk selles raamatus oli võrratu. Seal Martin kirjutas tõesti tundega, mitte seepärast, et peab.
Asha areneb ja suhteliselt huvipakkuvaks.

Üldisesse lukku lisandub üks suur liin. See haaras mind kaasa keskmisel määral. Mitte emotsionaalselt, aga mul oli hea meel, et selline lisandus tuli. Vaheldus.

Victarioni ja tema peatükke ma jälestan, aga saan aru, et paljudele ta meeldib ja teda loetakse koomilist kergendust pakkuvaks tegelaseks. Millest see tunne tuleneb, ma aru ei saa. Kui ta üldse midagi on, on ta traagiline (MINU meelest), aga nii lolltraagiline, et mul tema peale mitte miski ei tõuse, isegi mitte kaastundenärv.

Brani liin oli väga rahuldustpakkuv.Melisandre ja Selmy POV-d paremad, kui ma oodanuksin.

Aga kokku - kokku on ebamugav tunne, et lugu ei ole kindlates kartmatutes kätes vaid seda pudistatakse meile ette nagu mutikese värisevate käte vahelt tuvidele teri. Ja see on üsna - hirmutav, sest need on sellised üsna tuleohtlikud ja metsikud terad. Kohtled neid halvasti ja kogu senine ilu kokub kokku ja tuleb häbiga mälust kustutada! Ma ju armastasin seda sarja!

Pakun ka ühe üsna veidi SPOILIVA lühikokkuvõtte raamatust, mis pärit Westerose foorumist.

Tsiteerin:
"omg there`s so much snow" "omg Meereen`s in trouble" "omg what are we going to do with these Wildlings" "omg how am I going to get to Dany" "omg there`s so much snow" "omg Meereen`s in trouble" "omg what are we going to do with these Wildlings""omg how am I going to get to Dany" "omg there`s so much snow" "omg Meereen`s in trouble" "omg what are we going to do with these Wildlings" "omg how am I going to get to Dany" "omg there`s so much snow" "omg Meereen`s in trouble" "omg what are we going to do with these Wildlings" "omg how am I going to get to Dany" "omg is Stannis really dead?" "omg those slavers are going to get what for!" "omg is Jon really dead?" "omg how am I going to get to Dany" The End
Teksti loeti inglise keeles

Lool endal pole suurt häda. Kohati ta tõesti venima kipub, nagu juba eelarvustajad kurtsid. Aga üksteist osa Robert Jordanit läbi lugenuna võin kinnitada et sinnamaani on siiski veel (Seitse olgu tänatud) hea hulk maad langeda.

Suurem häda on selles (kohustuslik kurtmine), et eelmise osa lugemisest on möödas sunnitud viisaastakupikkune paus. Selle aja jooksul on varasemad sündmused lihtsalt mälust kadunud. Näiteks seda kuidas Tyrion tappis oma isa või mis asjaoludel Dany sattus Meereenisse ei mäletanud ma uue osa lugemist alustades ega mäleta ka raamatut käest pannes, lööge või maha. Wikipediast järele vaatama ka ei hakka. Mõned lüngad täidab telesari.

Ja kõigest sellest virisemisest hoolimata tuleb nentida, et selle raamatu seltsis veedetud aeg oli kvaliteetaeg millise kordumist kardetavasti lähiajal oodata ei ole...

Teksti loeti inglise keeles

Tyrion oli vähemalt naljakas, suurema osa ülejäänute peale tuleb ainult tunne, et miks on ilmas nii palju lolle. Kohutavalt tühja õhku sisse puhutud -- nii palju on peatükke, mille puhul muudkui keerad lehekülgi, et kas nad juba selle lõpmatuseni korratud tühja jutu veeretamise lõpetavad... ja siis otsid üles järgmise sama tegelasega peatüki alguse, et jõuavad nad kuhugi või võib selle vahele jätta. Enamasti võib.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja kolm esimest osa meeldisid mulle väga, neljas osa "Vareste pidusöök" oli juba veidi kehvem. Baasi arvustuste põhjal võinuks oodata, et "Tants lohedega" on "Vareste pidusöögist" veelgi viletsam ja sari jätkab seda ingliskeelses ulmes produtseerivatele tellisesarjadele omast allakäigurada.
Aga juba eelmisel sügisel "Tantsu lohedega" eestikeelse tõlke esimest köidet lugedes mõistsin, et see pole üldse nii. Sarja vahepeal langema hakanud kvaliteet tõuseb taas ja "Tants lohedega" on sama hea, kui sarja kolm esimest osa.
Jah, eelarvustajatel on õigus - mahuka romaani sündmustik ei kulge just tõesti väga ruttu ja palju jääb endiselt lahtiseks. Ent Martin lihtsalt oskab kirjutada ja lugejat köita, seda ka nii paksu raamatu puhul. Kogu see sündmustik ja maailm on minu kui lugeja jaoks kuidagi eriliselt kaasatõmbav ning ka paksude köidete lugemine läheb üsna ruttu. Ilmselt lihtsalt väga hea kirjanduse tunnus.
Jään sarja järgmist osa ootama.
Teksti loeti eesti keeles
4.2018

Ilmselt see Martini otsus neljas köide tegelaste järgi lõhki lüüa, oli vale otsus (kirjanik ei tohi kuulda võtta kiibitsejate nõuaandeid!) ja peamine põhjus, miks viies raamat kujunes kõikidest eelnevatest nõrgemaks. Teised kaks põhjust, miks mina ei saa üle „4“ anda on proloog ja Daenerys. Proloogi ehk ei pea pikemalt põhjendama, Daenerys on selle romaani peamine pidur, et olulised liinid ei saa edasi minna. Martin keskendub liialt Meereeni sisepoliitikale, mis ei ole ei oluline ega huvitav ega vajalik. Tulemuseks on 950 lehekülge kõvas köites, kus mitte ükski liin kuhugi ei jõua. Me ei saa vastuseid isegi paljudele selles romaanis käivitatud mõistatustele, varasematest rääkimata. Ei ole suuri ega pöördelisi sündmusi, dramaatilisi oluliste tegealste surmasaamisi (ainult Jon saab lõpus neli noahoopi), võimsaid kavaldamisi ega reetmisi, tegelastel ei ole (nii palju) salaplaane kui varem ja kõrvaltegelaste sebimised võtvad liiga palju ruumi. Kui hakkavadki kusagil toimuma paljulubavad tegevusliinid, viiakse lugeja kähku Meereeni tagasi, kus lõpuks ikkagi ei juhtu midagi olulist. Ja järge peab ootama vähemalt 8 aastat. Mis tähendab, et Sansa, Baelishi, Samwelli ja ehk mõne tegelase liini veel jätkumine venib vähemasti 14 aasta peale. Neli kõige kavalamat süžeenõksu – Mance Ryderi pääsemine ja tegutsemine Abelina, Arya modus operandi, lord Manderly salaplaanid ja Aegon Targaryeni väljailmumine.  

Aga kuna kirjanik on ikkagi Martin, kes oskab ja tahab kirjutada palju dialoogi, siis on ka igavamad kohad huvitavad lugeda ja väga palju vinguda ehk ei maksa. Seda tuleb aga mainida, et mõnede fraaside ja keelendite pidev korrutamine muutub tüütuks (would that, must needs, if it please, where do whores go, ...it rhymes with, words are wind jne). Kogu selle saaga üks kõige tugevam külg – detailne ja veenev maailmaloomine – hakkab samuti natuke endale vastu töötama. Me peame näiteks lugema kolme erineva kultuuri pulmakombestikust.  

Järgnevalt on toodud tegelaste top.  

1) Theon  

Theon võidab selle romaani kõige parema tegelase auhinna, kuna tema on sündmuste keskmes ja kõige tugevamalt seotud pealiiniga – võimuvõitlusega Põhjas. Theon on enamasti passiivne tegelane, aga tema puhul passiivsus töötab hästi, erinevalt Tyrionist.  

2) Davos  

Kahjuks ainult neli peatükki, aga väga õnnestunud, põnevad arengud, kuna tal on konkreetsed eesmärgid ja me saame olulist infot. Davose liin katkeb enne romaani keskkohta (!), kui ta läheb otsima Rickonit. Ma võin mürki võtta, et Rickoni saatus ja võimuvõitlus Põhjas on enamikele lugejatele tähtsam kui Meereeni püramiidides püherdamine.  

3) Bran  

Kolm peatükki, raisk! Tema liin katkeb poole peal, kui me just hakkame lähemale jõudma peamistele saladustele. Brani liinis on ulmet (Daenerysi liinis kuigipalju ei ole) ja see on vahvalt seostatud Theoni liiniga.  

4) Arya  

Kaks peatükki. Arya on minu jaoks üldse olnud üks kõige põnevam tegelane. Siin askeldab ta Braavoses ja õpib salamõrtsuka kunsti ja teeb edusamme.  

5) Cersei   

Kaks peatükki + tema liinile pisut arendust epiloogist. Kui Cersei oleks olnud Daeneryse asemel peategelane, oleks romaan saanud kõhklematult „viie“. Mingit olulist arengut tema liinis paraku ei ole. Ta saab vangistusest välja ja küllap hakkab 9 aasta pärast kätte maksma.  

6) Jon  

Top 5 sisse Jon ei mahu, ta tegeleb Müüri juures mikomänedžmendiga ja igale probleemile on tal standardlahendus – bring in more wildlings. Ta üritab teha strateegiliselt õigeid otsuseid aga lühemas perspektiivis näivad need olevat siiski halvad otsused. Erilisi seiklusi, romantikat ja intreege ei ole. Jon on lihtsalt üks firmajuht ja lõpus tehakse talle atendaat.  

7) Jaime  

Nojah, üks peatükk, mis on 2005 ilmunud romaani sündmuste otsene edasiarendus ja ei anna midagi. Ja siis on Jaime ja Brienne'i koha pealt vaikus kuni 2020. Hea näide valest otsusest romaanid tegelaste järgi lõhki lüüa.

8) Jon Connington  

Kaks peatükki aga vähemalt lisandub tema kaudu üks oluline intriig ja selgub, et Varys (kes ilmub alles epiloogis) on pununud kogu aeg ühte vandenõud ja üritanud Tyrionile leida selles mängus õige koht. Paraku see huvitav liin ei jõua kuhugi. 

9) Asha  

Ta ei ole väga oluline tegelane aga vähemasti on ta seotud võimuvõitlusega Põhjas ja tema kaudu avatakse Stannise tegemisi. Ilmselt ei ole vaja lisada, et tema tegevusliin mattub lumetormi ja miskeid lahendusi meile ei anta.  

10) Tyrion  

Olgu peale, Tyrion mahub siis top 10-sse sisse. Selle endise sarja superstaari seiklused on põhjendamatult venitatud ja tegelikult tarbetud. Tal on 12 peatükki, millest ainult kahes on ta aktiivses rollis, tegutseb ja tahab midagi saavutada, muidu lohistatakse teda sõna otseses mõttes mööda Essost ringi ja ainus oluline moment on tema kohtumine maskeeritud Aegoniga. Üldiselt on Tyrion siiski väga suur pettumus.  

11) Melisandre  

Ta meeldib mulle tegelasena ja tema peatükk oli edasiarendav ja sündmuste tagamaid oluliselt seletav, ainult et selle kõik oleks saanud lahendada ka Joni vaatenurgast  

12) Victarion  

Ta tuuakse romaani 741. leheküljel. Ta ei tundu mulle kuidagi oluline, peale selle, et tal on miski draakonipasun. Ja vähemasti on ta sadistlikult julm.  

13) Areo Hotah  

Tal ei ole paha peatükk ja see arndab edasi pealiini, aga tegelasena ei ole ta oluline ja Dornis toimuvad intriigid jäävad kõik lahenduseta. Selle ühe peatüki jooksul ei ole võimalik kõiki Dorni vürstipalees siblivaid tegelasi meelde jätta ega intriige meelde tuletada. Jällegi hea näide, kuidas romaane ei tohi struktureerida. 

14) Quentyn  

Mõtetu tegevusliin ja tegelane, kes lõpus surma saab. Milleks oli vaja teda sisse tuua?  

15) Barristan  

Ta on Daeneryse liin jätk, kui Daenerys (jumal tänatud) mõneks ajaks kadunud on. Ta on tegevuses Meereeni sisepoliitikaga... ja romaani lõpus me ei saa isegi teada kas ja kes Daenerysi tahtis mürgitada ja kes on the Harpy.  

16) Daenerys  

Näide ühest peatükist. Daenerys räägib ühe Meereeni targa tädiga, kes soovitab tal abielluda. Daenrys nõustub, aga kiimleb oma Daario järele. Tuleb Daario ja Daenerys läheb temaga riidu. Daenerys räägib oma peigmehega, kes lubab Meereenis taastada stabiilsuse.  

Teksti loeti inglise keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Teine osa Jean le Flambeuri sarjast ei jätnud enam nii head muljet kui esimene. Rajaniemil on ilmselgelt fantaasiat nii palju et sellest jätkuks mitmele SF-autorile. Paraku aga kui toitu valmistades maitseaineid muudkui lisada ja lisada siis ühel hetkel saab ületatud piir millest alates tulemus muutub mitte enam paremaks vaid halvemaks... et mitte öelda mittesöödavaks. Ja kui seda hüpertehnoloogilist maitseainete buketti ignoreerida siis järele jääb ainult suhteliselt banaalne süzee mille lugemise üle ei ole samuti põhjust teab mis rõõmu tunda.
Teksti loeti inglise keeles

25 aastat pärast ajarännuromaani "Time and Again" ilmumist avaldas Jack Finney veel ühe samade peategelastega loo.
 
Mäletetavasti lõppes "Time and Again" sellega et ajarändur Simon Morley tegi kaks olulist otsust. Esiteks otsustas ta jäädagi elama 1880ndatesse ja teiseks nurjata 1970ndatel ajarännuprojekti juhtima asunud armee katsed muuta minevikku selleks et olevikku parandada. Viimase eesmärgi täitis ta teatud väikese nükkega mille tulemusel ajarännuteooria välja töötanud teadlane jäi sündimata ja kogu ajarännuprojekt olemata.
 
"From Time to Time" algab jällegi 1970ndates. Üks väike rühmitus uurib hobi korras teatud kummalist nähtust. Nimelt on olemas väga üksikuid inimesi kes selgelt mäletavad sündmusi mida tegelikult ei ole toimunud. Näiteks mäletab ühes suvalises perekonnas ainsa lapsena kasvav tüdruk et tal oli õde, tema vanemad ega keegi teine aga midagi niisugust ei mäleta. Või siis mäletab keegi mees selgelt JFK valimiskampaaniat teiseks ametiajaks, ja tal on olemas isegi üks kampaaniameene... Niisuguseid nähtusi on väga vähe, aga siiski piisavalt et tekib kahtlus et ajaloo kulgemisega on midagi korrast ära.
 
Asja jätkuv uurimine viib selleni et ajarännuprojekt siiski käivitub jälle ja tekib teooria kuidas minevikus ühe väikese muudatuse tegemisega oleks võimalik ära hoida I Maailmasõja puhkemine. Simon Morleyle suudetakse auk pähe rääkida, ta tuuakse 1880ndatest tagasi ja paistatakse aastasse 1912. Missioon on üsna lootusetu, sest on olemas ainult väga ähmased vihjed selle kohta kelle peaks Morley 1912. aastast üles otsima, ja mida täpselt ta peaks tegema kui on selle isiku leidnud ei oska keegi välja pakkuda. Tuleb improviseerida.
 
Morley jõuabki 1912. aastasse ja romaan, mis selle hetkeni oli üsnagi kaasahaarav, läheb siinkohal täiesti käest ära. Kirjeldatakse pikalt, laialt ja ebahuvitavalt 1912. aasta New Yorki eluolu erinevaid aspekte. Ulatuslikku käsitlust leiab näiteks vodevilliartistide raske elu, aga ka varajane lennundus jms. Tekib suur hulk raskesti eristatavaid kõrvaltegelasi kelle kaudu esitatakse romaani peateljega mittehaakuvaid heietusi minevikuühiskonna ühe või teise aspekti osas. Ka eelmises romaanis "Time and Again" oli niisuguseid olupilte sündmustiku vahele pikitud omajagu, aga lugejal säilis siiski arusaam et on olemas mingisugune story mis mingis suunas areneb. Siinarvustatava teose puhul kadus minul seesugune orientiir täielikult. Simon Morley tundus tuiavat ühest olukorrast ja seltskonnast teise ilma mingi eesmärgita ja mul kadus igasugune huvi seda sihitut tuiamist jälgida.
 
Sundisin end siiski lugemist jätkama ja... liialdus oleks öelda et see ennast ära tasus, aga tuleb tunnistada et ühel hetkel suutis autor sellest igavate olukirjelduste virrvarrist välja murda ja lugu siiski jõudis kuhugi. Ei puudunud isegi teatavad üllatusmomendid.
Kokkuvõttes tuleb aga siiski tõdeda et selle romaani kirjutamisega jättis Jack Finney kasutamata võimaluse jääda minu silmis heaks ja huvitavaks autoriks.
Teksti loeti inglise keeles

Vaatasin päris tükk aega tühjas kommentaarikastis vilkuvat kursorit ja mõtlesin mida siia nüüd kirjutada... Kuidas panna sõnadesse seda tunnet mille "Time and Again" suutis lugemisel tekitada. Lõpuks lõin käega - ilmselt oleks selle saavutamiseks vaja olla sama hea kirjanik nagu Jack Finney.
 
Ajarännuromaani puhul eeldame vaikimisi et tegu on seikluslooga. Jack Finney näitab et head ajarännuromaani saab kirjutada ka teisiti. Ehkki seikluslik süžee selles romaanis ei puudu, on minu meelest tegu peamiselt seisundiromaaniga (ma polnud päris kindel kas selline sõna nagu "seisundiromaan" on olemas, aga Google kinnitab et on; loodan et see ikka tähendab seda mida ma silmas pean). Seikluslik lugu ei ole autori jaoks mitte romaani peamine eesmärk, mitte see mida ta meile jutustada tahab. Peamine on hoopis nostalgiline tagasivaade 19. sajandi New Yorki olustikule. Sedasi ühe lausega kokku võetuna ei kõla see üldse nagu miski mida ma kangesti peaksin tahtma lugeda, aga ometi olen väga rõõmus et mul see võimalus avanes. Sest Jack Finney on oma nägemuse 1880. aastate New Yorkist suutnud kirjutada niivõrd elavaks et väga raske on mitte sattuda selle lummusesse. Ilmselt mõjus soodsalt ka see et ajal kui ma raamatut lugesin valitses akna taga samasugune ilus talveilm nagu Simon Morley Manhattanil.
 
Kuigi autor ei varja oma sümpaatiat "vanade heade aegade" suhtes, ei ole ta kindlasti mitte naiivsel seisukohal et rohi oli vanasti igal pool ja kogu aeg rohelisem. Piisavalt palju on pühendatud tähelepanu tolle aja tõsistele probleemidele nagu rõuged, koolera, ülim vaesus jms. Samas sunnitakse lugejat järele mõtlema, kas aastakümnete edenedes on asjad maailmas ikka kokkuvõttes paremaks läinud. Vietnami sõda oli ju romaani kirjutamise ajal täies hoos ja ma julgeks arvata et sellel oli autori seisukohtade kujundamisel mitte just väike roll.
 
Omaette nüansi lisab asjaolu et romaani kirjutamisest on tänaseks möödunud peaaegu pool sajandit. See tähendab et romaanis kujutatud "tänapäeva" New York on tänase lugeja jaoks 50% võrra sama kaugel minevikus nagu Simon Morley jaoks oli see ajastu kuhu tema rändas. Kui sageli mõeldakse aastakümnete taguste ulmeromaanide puhul murelikult ega nad ometi ajale jalgu pole jäänud siis käesoleval juhul lisab ilmumisest möödunud aeg romaanile ainult väärtust juurde, tekitades justkui kaheastmelise ajarännuloo.
 
Lõpetada sobib romaanist mälu järgi võetud ebatäpse tsitaadiga. Kui peategelast alles värvatakse ja ta veel ei tea mislaadi projektiga ta on liitumas, ütleb talle üks värbaja umbes järgmist - "Kas oled kunagi sõbrale head raamatut soovitades tundnud kadedust? Sina juba tead milline elamus teda ees ootab, aga sa ise seda tunnet enam kogeda ei saa, sest sama raamatut pole võimalik kaks korda esimest korda lugeda."
 
Ma kadestan inimest kes kirjutab minu oma alla järgmise arvustuse sellele romaanile. 
Teksti loeti inglise keeles

Kristjan Rätsep on ülevalpool ära öelnud kõik selle mida ma tahtsin öelda ja seejuures paremini kui mina oleksin seda osanud sõnastada.
Teksti loeti inglise keeles

Mida rohkem ma loen kogu internetti täitvat kiidulaulu Pierce Browni "Red Rising" sarjale, seda rohkem esitan endale küsimust kas on maailm lolliks läinud või olen seda mina. Pärast kolmanda osa läbilugemist on mul igatahes keeruline leida midagi mida selle juures kiita.
 
Tegevusmaailm, nii ühiskonnakorralduse kui tehnoloogia osas, oleks nagu pärit mingist 1980ndate odavast ulmefilmist või mõne Jules Verne'i kaasaegse sulest. Kui võtta Vana Rooma ühiskond, lisada sinna juurde "kosmoselaevad" (yay!) ja mõningase geenimanipulatsiooni teel loodud tegelased kes mõõgaga kõvasti vehkida oskavad ja öelda et mingi osa tegevusest toimub näiteks Marsil või mõnel Jupiteri kuul, siis sellest iseenesest ei teki küll mingit huvitavat maailma. Mitte et seda ei oleks võimalik tekitada, aga Pierce Brown sellega igatahes hakkama ei ole saanud.
 
Tegelased ja nende vahelised suhted on ka millegipärast välja kukkunud lamedad ja ebaveenvad. On küll paar erandit keda ei saa päris üheselt heade või halbade hulka lahterdada. Aga kuna ei olnud ühtki tegelast kellele ma arvestataval määral kaasa elada oleks suutnud siis ka tegelastega juhtuvad kõige ootamatumad süžeepöörded ei tekitanud minus õlakehitusest tugevamat emotsiooni. Üks hetk küll siiski oli kuskil 90% kandis (seoses e-raamatutele üleminekuga kipun mõtlema rohkem protsentides kui lehekülgedes) kus paistis et vau, nüüd keerati asi ikka täitsa pea peale, aga siiski lõppes asi nii "nagu pidi". Siiski sunnib just see mind kogu raamatut kokkuvõttes hindama pigem keskpäraseks kui halvaks.
 
Kokkuvõttes oli selle raamatu läbilugemine rakse töö mida ma uuesti ette ei võtaks ja soovitan ka teistel vältida.
Teksti loeti inglise keeles

Põhimõtteliselt nõustun Joel Jansi arvustusega, ainult et mulle käisid kõik esiletoodud puudused ühe pügala võrra rohkem närvidele. Enne viimast paari lehekülge olin üsna kindlalt otsustanud et ma selle triloogia puhul piirdun kahe esimese osa lugemisega. Lõppu aga oli autor osanud sellise cliffhangeri virutada et midagi pole teha, tuleb ka järgmine osa ette võtta. Kuigi ma kahtlustan et pärast kahetsen.
Teksti loeti eesti keeles

"Punase tõusu" peategelane Darrow on maailma kõige tüüpilisem koomiksikangelane, ilma ühegi nõrkuse või puuduseta. Sündinud ühiskonna põhjakihti, läbi elanud kohutava pisaraidkiskuva isikliku tragöödia, nurjatute valitsejate poolt tapetud ja seejärel uuesti üles tõusnud et muutuda võitmatuks kättemaksjaks.
 
Sellise peategelasega romaan ei tohiks justkui olla midagi muud kui halb. Siiski on Pierce Brown suutnud üht-teist päästa, tegelikult isegi päris edukalt. Kui lugeja suudab vältimatu peategelast käivitava alguse üle elada, jõuab ta ühel hetkel kohani kus Darrow pääseb õppima instituuti. Sellest hetkest hakkavad leheküljed väga kiiresti pöörduma. Õppetöö instituudis kujutab endast aasta aega kestvat "capture the flag" mängu, kus ellu võivad küll jääda paljud aga võitjaks tuleb siiski vaid üks. Käibeväljend sellise mängu kohta on et "vahendeid ei valita". Tegelikult ikka valitakse küll, enamasti selline mis vastasel võimalikult võikal viisil soolikad välja laseb. Tempo on kogu aeg peal ja verd lendab laias kaares. Mängu võitmiseks tuleb moodustada liite, sageli inimestega kelle tegelikult tahaks ära kägistada, teisalt võid ka avastada et su parimast liitlasest on mingi asjaolude muutumise tõttu üleöö saanud verivaenlane. Samuti võib välja tulla et kõik mängus osalejad ei mängigi päris samade reeglite järgi ja pinna all toimetab hoopis mingisugune "süvariik" oma asju.
 
"Troonide mängust" jääb see küll umbes sama kaugele kui "Kevade" "Sõjast ja rahust" aga siiski osutus sarja esimene osa piisavalt heaks et ostsin ka järgmise.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu juba eelmistes arvustustes on rõhutatud, nii ka minu jaoks on selle romaani parimaks omaduseks põhjalikult lahti kirjutatud ning usutavad tegelaskujud. Kuna erinevad peatükid on edasi antud eri tegelaste vaatepunktist, sain paljude tegelaste pea sisse piiluda ning kuulata nende põhjendusi miks nad teatud olukordades just teatud viisil tegutsevad. Ausalt öeldes ei tulegi põgusal järelemõtlemisel pähe mõnd teist Eesti autori ulmeteksti kus selle asjaga nii hästi oleks.
 
Mis puutub sellesse aspekti et maailma kohta lugejale liiga palju infot ei anta siis sellel, nagu välja tuleb, on ka negatiivseid külgi. Enamasti mulle niisugune võte meeldib ja suuremalt jaolt kehtib see ka "Kuningate tagasituleku" kohta. Nii kaua kui toimub metsas ja tundras madistamine eri inimgruppide ja kuningate vahel, on see täiesti omal kohal. Aga teose viimases osas peaksin ma kaasa elama täiemõõdulisele revolutsioonile ilma et ma selle põhjuste kohta tegelikult midagi teaksin, ja selleks on mul ennast liiga keeruline sundida. Esitatud on küll väga üldine väide "Linn on paha", aga milles see pahaolek täpsemalt seisneb? Selles et ühele skaudile ei antud pärast missioonilt tagasitulekut puhkust? Ja kes on need jõud kes revolutsiooniga võimule pääseda üritavad? Paistab nagu et kaks sõpra kellel Linn on ühel või teisel põhjusel üle visanud? Ja kas tõesti piisab vähearenenud "pärismaalastel" kõrgemal arengutasemel oleva Linna alistamiseks ainult sellest et võtta kampa üks kuningas, olgu ta inimesest kasvõi 1000x efektiivsem võitleja?
 
Kuna mul niisugused mured teose viimast osa lugedes tekkisid ei saa ma maksimaalset hinnet välja panna, aga üldmulje jäi pigem ikkagi positiivne.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi kui "Janissaries" sai läbi loetud lisasin selle järjed oma lugemisnimekirja sest too algne romaan oli üsnagi lubav. Oleks siiski pidanud enne nimekirja täiendamist tutvuma ülal nähtava Avo Nappo arvustusega, sest see räägib sulatõtt.
 
Ma millegipärast eeldasin et palgasõdurite seiklused planeedil Tran on ainult suurema sündmustiku sissejuhatus ja järgmistes osades läheb lahti globaalne tähtedevaheline intriig kus mitmete tulnukrasside föderatsiooni erinevad jõud püüavad suures poliitilises mängus ülekaalu saavutada, Rick Galloway peab oma maailmapäästmise alase tegevuse üle kandma tähtedevahelisse ruumi jne. Autoritel paraku olid teistsugused ideed mis seisnesid peamiselt selles et kujutada pikalt ja mitte eriti huvitavalt keskaegseid ratsa- ja jalaväe lahinguid, ilma et tegevus lõppkokkuvõttes kuhugi välja viiks. Kahju, aga tuleb tunnistada et "Trani" lugemisele kulutatud aega oleks saanud kasutada kindlasti palju mõistlikumalt.
Teksti loeti inglise keeles

Tõenäoliselt kõige nõrgem Strossi romaan mida olen lugema sattunud. Vahetult enne seda lugesin Laundry sarja avaosa "The Atrocity Archive" mis jättis mulle väga hea mulje, "The Jennifer Morgue" aga valmistas pigem pettumuse sest minu maitse jaoks sai Bondi parodeerimisega vint tugevalt üle keeratud. Võib-olla on selline etteheide ebaõiglane kui autori eesmärgiks oligi kirjutada Bondi paroodia, aga mis teha - mulle ei sobinud. Mul on tunne et Laundry sarja aluseks oleva ideestiku pealt saaks kirjutada midagi köitvamat kui paroodia.
Eks elu ongi ebaõiglane. Autor arvatavasti teada ei saa et ma tema teost nii madalalt hindasin ega saada sügavikust kohale kedagi kes seetõttu mu aju ära sööks.
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on tõepoolest igati heal tasemel ulmepõnevikuga. Tunda on et autoril on üksjagu kogemust nii praktilise IT kui ka matemaatika ja informaatika alal - kuigi neid viimaseid aspekte ei ole mina oma lõpetamata matemaatika-haridusega kindlasti kõige pädevam hindama suudab Stross vähemalt kuulsate matemaatikute nimesid ja mõningaid isegi minule koolist meelde jäänud teoreeme teksti sisse sedasi pikkida et see tundub meelelahutusliku ulmeka lähtealusena piisavalt veenev.  
 
Selge see et isegi võitlust teistest universumitest pärit mustade jõududega ei pea tingimata just surmtõsiselt kujutama. Pinge mahalaadimiseks toob Stross sisse omajagu huumorit, näidates kuidas isegi okultistlik salaluure kui piisavalt suur vailtsusasutus kannatab vohava bürokraatia ja osakondade vahelise siserivaalitsemise käes. Sa võisid ju öösel käia välioperatsioonil ja maailma hukatusest päästa, aga kui sa ei ilmu hommikul koosolekule mis on su Outlooki kalendris või kui sa ei ole nädala jooksul ajaarvestuse süsteemi piisavalt tunde kirja pannud siis on igatahes kuri karjas.  
 
Teksti loeti eesti keeles

Isegi 60 aastat pärast ilmumist lugedes ei tekkinud hinde üle mõtiskledes tunnet et sellele romaanile tuleks rakendada mingit "pensionäri allahindlust". Seda arvestades pidi ilmumise ajal tegu olema ikka ülikõva teosega. Mõned puudused tal muidugi on, millele eelnevates arvustustes on juba tähelepanu juhitud, aga sellest hoolimata arvan et siit saavad lugemisrõõmu veel ka meie lapsed.
Teksti loeti inglise keeles

Järgnev tõestisündinud lugu jutustati mulle ühest tuttavast abielupaarist kes käis kinos vaatamas üht kriitikute poolt kõrgelt hinnatud Eesti filmi. Vaatasid mees ja naine filmi ära, istusid autosse ja hakkasid sõitma kodu poole, kuhu on umbes 10 kilomeetrit. Esimesed 9 kilomeetrit ei öelnud kumbki sõnagi, siis aga lausus naine mehele sõnad mis jäid ka selle autosõidu ainsateks:  
 
"Misasi see siis nüüd oli?"  
 
Mind võttis samamoodi nõutuks David Zindell oma romaaniga "The Broken God". Viimati kui sai nii kannatamatult oodatud millal üks raamat ometi läbi saab oli arvatavasti keskkoolis mõnd kohustusliku kirjanduse "tähtteost" lugedes. Ja ometi oli algus nii paljutõotav.
 
Zindell on loonud vägagi huvitava tegevusmaailma. Ühel arktilise kliimaga planeedil elab neanertaallaste suguharu. Üsna peatselt saab aga lugejale selgeks et tegu ei ole mitte "päris" neandertaallastega vaid inimestega kellel mõni tuhat aastat tagasi sai kosmoses ringilendamisest kõrini. Nad maandusid planeedil, hävitasid oma kosmoselaevad, muutsid oma kehaehituse kliimale vastavaks ja asusid elama lihtsat elu. Nüüd teeb sellele lõpu epideemia mille tagajärjel surevad kõik suguharu liikmed välja arvatud Danlo. Eelviimane ellujäänu räägib Danlole et tolle imelik karvutu keha ei ole mitte mingi väärareng, vaid kusagil kaugel silmapiiri taga asub linn kus kõik inimesed on niisugused ja kust ka tema päris vanemad pärit on. Danlo asub rängale polaarretkele ja jõubabki lõpuks linna välja.  
 
Sellega saab läbi umbes kümnendik romaani mahust ja paraku ka kogu lugemist vääriv osa. Edasi tuleb valdavalt toorkujul religioonifilosoofia, millest mingisugust sisukokkuvõtet on väga keeruline teha.  
 
Linn nimega Neverness ja selle taga aimduv laiem tsivilisatsioon on iseenesest vägagi intrigeeriv. Inimeste igapäevaelu linnas tundub keskaegne. Teisalt on kasutusel arvutid millega vajaduse korral inimese mälu redigeeritakse või õpetatakse talle mõne päevaga selgeks uus keel või teadusharu. Inimesed ei ole tegelikult isegi ainsad mõistusega olendid selles linnas. Tehakse kaugeid kosmoselende. Kuskil galaktika teises servas tegeleb mingi inimrühm kahtlase tegevusega mille tulemusel hävib suur hulk tähti ja öötaevas laiutab selle tõttu suur värviline laik...  
 
See kõik on aga ainult taustal. Romaani põhiteljeks on Danlo arenemine "metslasest" omamoodi pühakuks. Niisuguse arengu vältimatuks osaks on, nagu juba mainitud, lehekülgede ja tervete peatükkide kaupa toorkujul religioonifilosoofiat millest oli ennast pagana raske läbi närida. Istutakse lihtsalt kuskil toas või kõrtsis ja diskuteeritakse näiteks teemal et kas jumal olla on parem või halvem kui inimene olla. Vahepeal toimuvad küll ka mõned sündmused - näiteks asutatakse uus religioon millega kaasneb omajagu intrigeerimist - aga siis läheb see kõik jälle üle ja teoloogiline traktaat jätkub.  
 
Kui loete siis omal vastutusel. Mina olen teid hoiatanud.
Teksti loeti inglise keeles

Expanse sarja eelmise osa sündmustest on möödunud umbes 30 aastat. See on piisav aeg selleks et mõnedel kosmoselaeva Rocinante meeskonna liikmetel hakkab tekkima tunne mida märulifilmi klassikas on kirjeldatud väljendiga "we are getting too old for this shit". Nii otsustavadki James Holden ja tema elukaaslane Naomi jääda pensionile, ülejäänud meeskond aga jätkab.
 
Just siis kui see ümberkorraldus on teoks saanud, annab endast märku Laconia. Laconia on üks nendest 1300 tähesüsteemist kuhu pääseb Päikesesüsteemist tulnukate poolt tekitatud portaali kaudu. 30 aastat tagasi lahkus sinna üks Marsi armeest lahku löönud mässajate grupeering mõningate pihtapandud sõjalaevadega. Pärast seda ei olnud neist rohkem midagi kuulda ja portaali peal rippus põhimõtteliselt silt "Do Not Disturb". Kuna Päikesesüsteemis oli samal ajal suuremaid jamasid, ei olnud kellelgi eriti mahti Laconia üle pead murda ja nii jäidki nad aastakümneteks omapead.
 
Nüüd järsku aga saadakse Laconia süsteemist sõnum "olge valmis liituma Laconia impeeriumiga ja rõõmustama selle rahu ja õitsengu üle mis teile nüüd saabub". Sõnumile järgneb üks Laconia sõjalaev mille sõpruskohtumine Maa ja Marsi kogu ühinenud laevastikuga lõpeb 1:0 Laconia kasuks. Algab okupatsioon, ja James Holden on sunnitud oma pensionilemineku plaani ümber vaatama.
 
Tegu on minu meelest ühe tugevama osaga Expanse sarjas. Pisukese kõhklusega võiks seda kõrvutada isegi selliste sõjaulme klassikutega nagu John Scalzi "Old Man's War" või Cardi "Ender's Game". Ma ei kipuks väitma et ta nendega lausa võrreldaval tasemel on, aga ta ulatub neile kui mitte just õlani siis igatahes vöökohast tublisti kõrgemale.
 
Värskendavalt mõjub see et suur osa tegevustikust on edasi antud mitte Rocinante meeskonnaliikmete vaid hoopis Laconia asevalitseja vaatepunktist. Eks need Rocinante tegelased on sarja eelmistes osades juba põhjalikult läbi töötatud ja keeruline oleks midagi uut lisada. Nüüd aga tuleb välja et diktaatori käsilane on ka inimene...
Teksti loeti inglise keeles

"Expanse" sarja kuues romaan on vahelduseks... kas just pettumus aga igatahes mitte nii heal tasemel kui eelmised. Pärast eelmises osas Maa maatasa tegemist ei ole autorid seekord suutnud lugejat millegi samaväärsega rabada. Sündmustik ongi täiel määral eelmise osa jätk ja mingeid suuremaid uusi tegevusliine seekord ei algatata.    
 
Maa enese päästmine seda tabanud paugust tundub olevat nii lootusetu et seda isegi ei arutata. Küsimus on nüüd selles kuidas inimkond saaks jääda ellu olukorras kus Päikesesüsteem on kaotanud oma ainsa tõsiseltvõetava tootmisbaasi. Maavarade kaevandamine asteroidide vööndis võib ju olla tulus tegevus, aga riisi miljardi inimese toitmiseks sa seal juba ei kasvata. Pääsemislootusena nähakse seda võõrpäritolu portaali Jupiteri orbiidil mille kaudu mõned kolonistide laevad on juba jõudnud teistesse tähesüsteemidesse. Aga portaali kontrollib hetkeseisuga seesama Vaba Laevastik kes Maale paugu pani. Sündmustik käesolevas romaanis keskendubki põhiliselt sellele kas õnnestub portaal terroristide käest tagasi vallutada. Peamiselt jäi mulle kui lugejale meelde see kuidas erinevad sõjalaevade grupid pidid kiirendama ja aeglustama et taktikaliselt õigel hetkel vajalikus kohas olla.    
 
Kui eelmistes romaanides on globaalsete sündmustega paralleelselt saanud jälgida ka mõne peategelase isiklikku arengulugu siis seekord seda peaaegu ei ole. Natuke on, aga välja on see kukkunud nii et selle puudumisest oleks romaan ainult võitnud. Episoodiliselt esineb Filip Inaros kelle identiteedikriis seisneb selles et tema isa on Vaba Laevastiku terroristide juht ja ema "Rocinante" meeskonnaliige. Vaene Filip peab nüüd üle elama oma moraalse kompassi rekalibreerimise, aga seda on kujutatud liiga trafaretselt et ma lugejana seda tõsiselt saaksin võtta.
Jääb ainult loota et tegu ei ole trendiga ja sarja seitsmes osa tuleb parem kui kuues.
Teksti loeti inglise keeles

Expanse sarja viies osa algab sellega et kosmoselaeva "Rocinante" meeskond läheb laiali. Aga kuna sarjas peab veel mitu raamatut ilmuma, ei ole lahkuminek mõistagi lõplik. Eelmises osas kõvasti kannatadasaanud laev peab jääma pikemaks ajaks ühte asteroidide vöös asuvasse baasi remonti. Senikaua otsustavad Alex, Amos ja Naomi, kes rohkem kes vähem väliste asjaolude mõjul, võtta mõneks ajaks palgata puhkust et õiendada ära mõned minevikust ülesjäänud võlgnevused isiklikus elus. Saame nende tegelaste seni varjatud minevikust üht-teist teada.
 
Aga just siis kui kõik meeskonnaliikmed on Päikesesüsteemi mööda laiali lähevad asjad (järjekordselt) väga hulluks ja (järjekordselt) kipub puhkema kogu inimkonda hõlmav sõda. Üks süsteemi serval tegutsev äärmusrühmitus muudab mõningate suurte kosmiliste kivide orbiite nii et see lõikub Maa omaga. Operatsioon õnnestub ja Maale saabub tuumatalv. Seejuures selgub et ühe Rocinante meeskonnaliikme minevik on lähedalt seotud just selle rühmituse ninamehega ja teine oli osanud just nimelt tabamuse ajaks Maale reisida. Ja peavadki meie kangelased alustama võitlust selle nimel et saada meeskond jälle kokku ja ühtlasi võimalust mööda päästa inimkond kõige hullemast.
 
Mida ma tahaks esile tõsta on see kuidas autor(id) oskavad oma väljamõeldud maailmas loogililiselt tuletada üldisest olukorrast tulenevaid konkreetseid sündmusi. Kui järsku tekib võimalus rännata teistesse tähesüsteemidesse siis loomulikult muutuvad Päikesesüsteemi senises elukorralduses mitmed asjad päris kardinaalselt. Mõned inimkonna grupid leiavad järsku et nad oleks justkui marginaliseeritud. Ja siis muidugi leidub nende hulgas keegi kes näeb lahendusena Püha Sõja alustamist. Ja siis muidugi selgub omakorda et selle jama sisse kistakse ka inimesed kellel asjaga mingit seost ei ole...
 
Kes sarja juba nii kaugele on lugenud see arvatavasti enam pooleli ei jäta. Minul igatahes on järmine osa juba ostetud.
Teksti loeti inglise keeles
11.2017

"Expanse" sari jätkub ja tegevusväli laieneb. Päikesesüsteemis on avanenud portaalid mille kaudu on võimalik jõuda teistesse tähesüsteemidesse. Esimeste hulgas kasutab seda võimalust suurfirma Royal Charter Energy, kes on ÜRO käest omandanud kaevandamisõigused planeedil millele on pandud üsna fantaasiavaene nimi New Terra. Kui RCE kosmoselaev jõuab "oma" uue planeedi orbiidile, selgub aga siiski et üks seltskond inimesi on jõudnud ennast pinnal juba sisse seada ega taha midagi teada sellest et nende jube perspektiivikas liitiumikaevandus koos kogu ülejäänud planeediga kuulub juriidilises mõttes hoopis kellelegi teisele. Kahe seltskonna vahel puhkeb konflikt mille juures on meil hea võimalus kasutada kulunud väljendit sellest kuidas ühe mehe terrorist on teise mehe vabadusvõitleja. ÜRO otsustab saata vahendajana seda vastasseisu lahendama James Holdeni.
 
Romaan järgib sarja eelmistest osadest tuttavat ja turvalist skeemi, kus James Holden satub (või ronib ise) puhkeda ähvardava globaalse katastroofi epitsentrisse ja seejärel leiab aset kangelaslik võitlus mille käigus peategelased oma kõrgete moraalsete väärtuste tõttu panevad ennast veel lootusetumasse olukorda kui  tingimata vaja oleks. Lõpuks selgub aga siiski et just see käitumisstrateegia oli juhtumisi õige, s.t. tagas kõigi peategelaste ellujäämise ja aitas katastroofi ära hoida. Ja sarnaselt eelmise osaga "Abaddon's Gate" on ka siin üks tegelane "pahade" poolel kes tegelikult ei olegi üdini halb vaid on pigem asjaolude ohver ja kelle "heade" poolele ületulekule lugejad saavad kaasa elada.
 
Need kes pärast "Abbadon's Gate'i" lugemist otsustasid sarja pooleli jätta võiksid sellele siiski veel ühe võimaluse anda, sest minu arvates on käesolev osa eelmisest parem. Lisapunkti teenib just sellega et ellujäämiseks peavad peategelased mitte lihtsalt pidama kahesaja-leheküljelise tulevahetuse kosmosejaama koridorides vaid olukord on märksa keerulisem ja huvitavam - lisaks tulistavale vaenlasele on nuhtluseks kaelas ka loodusjõud ja iidne tulnukate tehnoloogia.
Teksti loeti inglise keeles

Eelmise osa lõpus Veenuselt "õhku" tõusnud konstruktsioon pargib ennast kuskile Uraani orbiidi kanti. Maa, Marsi ja asteroidide vöö laevastikud sõidavad seda uurima, teiste hulgas ka James Holdeni meeskond oma Rocinante pardal. Tegu tundub olevat mingisuguse portaaliga, aga kui laevad üritavad seda läbida siis satuvad nad omamoodi ruumilõksu. Moodustuvad kaks fraktsiooni kellel on erinevad teooriad selle kohta kuidas hädast pääseda. Ühed arvavad et portaal on ohuks kogu Päikesesüsteemile ja ainus võimalus on seel koos kõigi sinna kinnijäänud laevadega hävitada, teised (kelle hulka kuulub ka Holden) aga arvavad et just portaali hävitamise katse on kõige halvem võimalik plaan. Vastasleeride vahel puhkeb halastamatu võitlus. Ja tõepoolest, nagu juba M. Tänav kirjutas, moodustab see lahingu üleskirjutus liiga suure osa kogu romaanist ja seda on üsna tüütu lugeda.
 
Mõnevõrra parandab hinnet üks paralleelne tegevusliin. Ühe Marsi laeva meeskonnas sõidab kaasa hooldustehnik Melba Koh. Ainult et see ei ole tema päris nimi ja tegelikult ei ole ta ka mingi hooldustehnik. Liigse spoilerdamise vältimiseks ei hakka ma tema päris nime siinkohal välja ütlema, aga lugejale saab see tegelikult üsna varakult teatavaks ja siis on ka selge miks ta on endale pähe võtnud et peab James Holdeni iga hinna eest ära tapma. Selgub siiski et kõigist õilsatest motiividest hoolimata ei ole inimese tapmine üldse naljaasi, isegi kui sa oled "paha tegelane" romaanis...
Teksti loeti inglise keeles

World Walker sarja neljanda romaaniga on Sainsbury tõusnud järgmisele levelile. Enam ei pea arvustust kirjutades keskenduma vabandamisele miks on pandud sedavõrd trafaretsele tekstile nii kõrge hinne, sest midagi eriliselt trafaretset siin ei ole.
 
Ajaliselt toimub teose tegevustik põhiosas paralleelselt sarja eelmise osa "The Seventeenth Year" sündmustega. Saame teada millega Seb Varden eemalviibitud 16 aasta jooksul tegeles. Ei ole vast liigne spoilerdamine kui siinkohal ära ütlen et suure osa sellest ajast veetis ta ühe kanamunast natuke suurema muna sees :) Nimelt saab Seb kokku teiste World Walkeritega ja toimub teatav perspektiivi nihe. Tegelane, keda me oleme harjunud pidama kõikvõimsaks, osutub nüüd olevat hierarhiaredeli kõige madalamal pulgal. Selleks et aidata plindrist välja oma mentor ja järjekordselt päästa inimkond hävingust, tuleb tal enda peale võtta riskantne ülesanne. Ta peab sisenema simulatsiooni, mis selle sees viibijate jaoks on terve omaette maailm, ning sealses primitiivses ühiskonnas panema aluse uuele religioonile.
 
See simulatsiooni-maailm koos oma võõrapärase looduse, mitteinimestest tegelaste ja sündmustikuga on Sainsburyl väga veenvalt välja kukkunud. Neid peatükke lugedes jooksis kogu aeg nagu film silme ees, ja see oli sedalaadi film mille juurest naljalt ei lähe vahepeal kööki võileiba tegema.
 
Samas ei ole "The Unnamed Way" tervikuna mingi sirgjooneline superkangelane-päästab-maailma seikluslugu. Sainsbury käsitleb siin mitmeid (ulme)kirjanduse igipõliseid teemasid nagu religiooni tähtsus inimühiskonnas, inimese valikud  isikliku õnne või maailmapäästmise vahel, kas maailm milles me elame on "reaalne"... Need teemad saavad käsitletud kui mitte just süvafilosoofia tipptasemel siis igatahes piisavalt veenvalt nii et need ei tundu naeruväärselt triviaalsed või loole kuidagi jõuga külge poogitud olevat.
 
Loo lõpp on küll omamoodi kaheharuline ja mõningaid otsi ehk lahti jättev "happy end", aga autor on siiski mõista andnud et vähemalt mõneks ajaks on selle sarjaga nüüd lõpp. Tegelikult võikski nii jääda, sest tahaks näha mida peale World Walker sarja Sainsbury veel kirjutada suudab. Äkki üllatab veel kord positiivselt.
Teksti loeti inglise keeles