Kasutajainfo

George R. R. Martin

20.09.1948-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· George R. R. Martin ·

A Dance with Dragons

(romaan aastast 2011)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
3
2
1
0
Keskmine hinne
3.75
Arvustused (8)

Proovin arvustada ilma spoilerdamata......

Raamatut ootasin piisava innuga, et teha ettetellimine ka amazoni raamatupoes ära. Siiski eeldasin (ja sai tõeks), et jõuan raamatu läbi lugeda elektrooniliselt, enne kui ta paberkujul mulle kohale saabub

Raamatus endas oli aga nii head kui halba. Alustame halvast:
Jubedalt käis närvidele ühe teatava tegelase pidev hala ja mõtete ringikäimine isatapu teemadel. Lugeja jaoks toimus tapmine üleeelmises raamatus ja maeti papa eelmise raamatu ALGUSES maha, kuid praeguses raamatus tuletatakse mitmeid kordi "vibupüssi intsidenti" meelde
Teine pidev halaja oli värsimeister oma ridadega "Ma olen Reek, ei riimu nagu seep...."
Eriti ajas harja punaseks lõpupoole ühe olulise tegelasega toimuv "caesari tapmise stseen". Jubedalt tahaks teada, et kas tema tervis on seejärel kobedam, kui Caesaril.
Liiga palju kirjutatakse Meereen-is ja selle ümbruses toimuvat. Arvan, et enamikke lugejaid selles tolmuses linnas toimuv ei huvita

Head:
Vanad lemmiktegelased tegutsevad
Pime saab nägijaks
Mõned vastikud tegelased leiavad kiire ja ootamatu surma
Täiesti tühjast kohast ilmub veel üks draakoniverega tegelane, et pilti segasemaks ajada

Peale lugemist: Ängistus ja stress. Parim viis selle vältimiseks on oodata terve sarja lugemisega seni, kuni kõik sarja osad ilmunud on.
Teksti loeti inglise keeles

Hea täiendus siis poolikule neljandale raamatule - teiste tegelaste vaatenurgast. Lõpus lähevad kaks raamatut kokku, aga katkeb tegevus äärmiselt segases seisus, mis võimaldab mistahes edasisi arenguid. Tundub, et ühest meeldivamast peategelasest saime ka viimasel hetkel kahjuks lahti. Kuigi samas see siiski kindel ei ole - eriti kui arvestada internetis levivat väga usutavat teooriat tema vanemate osas.Ebalasi pole ka siin veel näha - viimati kohtusime nendega esimese raamatu esimeses peatükis... Ahjaa, Sam ühe siiski tapis ka millalgi. Aga talv on juba alanud, mitte enam tulekul.Ainus, mis veidi selle maailma juures häirib ja ebausutavana mõjub, on talve pikkus ja et tegelikult ju puuduvad varud selle üleelamiseks. Kui autor just mingit kübaratrikki ei tee, siis peaks mitmeaastane talv ja sellega kaasnev nälg Westerose (põhjapoolse) elanikonna arvukuse nullini viima ka ilma välise (Ebalaste) abita. Ei saa ju piisav olla mõne viimase suveaasta saagist 25% kõrvale panna. Igal aasta peaks 50% panema. Ja sõdade ning rüüstamiste tagajärjel pole vist kusagil mingeid varusid enam.
Teksti loeti inglise keeles

Maailma parim fantaasiasari, ma ei tea mitmeid aastaid oodatud järg ja korraga "kolm"? Aga just seepärast...

6 aastat on seda osa haudutud ja lõpuks ongi 1000 leheküljeline kopsakas tellis väljas. Aga 1000 lehekülge puhast lugemisnaudingut ei hajuta suurt tõrvatilka: need 1000 lehekülge nimelt ei vii mitte kuhugi. Lõpus on lugeja täpselt sama tark, kui alguseski. Hea küll, lõpuks jõuab 4 osa oodatud talv kohale ja mõned (kõrval)tegelased saavad surma, pluss siis see "Caesari tapmise stseen". Üldiselt ootasin mina palju rohkemate tegelaste kõrvaldamist, need paar-kolm kõrvaltegelast ja üks peategelane ei olnud just väga olulised. Ma olen enam kui kindel, et oma vendade poolt atendeeritud peategelane ilmub veel tagasi, Martin jättis otsad selleks sobivalt lahtiseks.

Aga muidu ei liigu kogu süžee õieti kuhugi, või liigub küll, aga teokiirusel. Daeneryse peatükid olid tüütud, mingi tolmuse linna Meereeni sisepoliitika oli parimal juhul ainult haigutama ajav. Ka Tyrioni juhtumised idamaades olid üsna tüütud, elavnedes ainult lõpupoole, kui ta orjaks sattus. Bran on algusest saadik olnud übertüütus, Aryat kohtasime suht episoodiliselt ja Sansast polnud üldse ei kippu ega kõppu. Neljandas osas vaat et peategelane olnud Brienne oli samuti kuhugi ära kadunud, Jaime viksas korra ekraanilt läbi ja kadus. Ja nii edasi...Ainuke tegelane kelle tegemisi oli tõesti huvitav jälgida oli Müüril tegutsev Jon. Samas olid suht huvitavad ka Theoni ehk Reeki peatükid, aga hoopis teisel põhjusel: kas vägivald hakkab sees keerama või mitte. Martin oli seekord enamus nülgimisi, vägistamisi, hakkimisi, teivastamisi ja muid toredusi paigutanud just selle tegelase peatükkidesse.

Hinne "kolm" väljendab seega mu suhtumist pikka ootamisse ja totaalsesse stagnatsiooni. Tahaks ju kunagi ikka terve sarja läbi lugeda, aga ma olen enam kui kindel, et sellise tempoga minu silmad seda küll ei näe. Raamat ise oli kindla kvaliteediga ja nii sisult kui stiililt positiivselt üllatustevaba.

Ei tea, kas Varrak lööb selle kunagi aastate pärast, kui selle köite eesti keelde tõlkimine päevakorda tõuseb, koguni kolmeks osaks? Palju õnne, eesti keeles lugejad ja jaksu ikka rahakotiraudade paotamisel, et ühe raamatu eest kolm korda maksta sel juhul.

Teksti loeti inglise keeles

Järgnev arvustus võiks olla huvitav eeskätt sarja huvi ja innuga jälgivatele inimestele - ja ühtaegu surmigav ja samas spoiliv kõigile teistele. Lugege omal vastutusel!

Hinne on siis "kaks" nagu "puudulik" mitte "kaks" nagu "ilge saast, mida mingil juhul lugeda ei soovita".
Kui ikka sari seni väga meeldib, kannatab sedasinast lugeda ka.

Asjast: kui esimese kolme "Jää ja tule laulu" raamatu puhul jäi mulje, et need on üleni säravad, eredad, oivalised, neljas e. FoC oli natukene igav, aga samas sai suure vaimustusega läbi loetud, siis Dance with Dragons oli - lausa suuremalt jaolt igav? <
Tundub, nagu oleks Martin kirjutanud selle raamatu valmis seepärast et ta PIDI tal oli leping, tal ei olnud pääsu. Pikk ootamine, mille üle kurtis ka kodanik Lukas, ei andnud meile võrratut raamatut. Pikk ootamine andis mulle isiklikult enam-vähem korraliku käsitööna kirjutatud raamatu, kus isegi mina näen kohti, kus kirjanik on kirjutanud lihtsalt seepärast, et vaja vaja vaja, tähtaeg, tähtaeg, tähtaeg.
Ütleksin, et umbes poole raamatuga oleks võinud rakendada meetodit "delete ja viimasest huvitavast kohast uuesti!"
Samas on mul hea meel, et see raamat olemas on. On liine, mis säravad nagu eksootilised lilled lumes, kui nii võib öelda.

Edasi tulevad mõningad väikesed SPOILERID (nt esinevate tegelasnimede näol), aga ei midagi mastaapsetest sündmustest kõnelevat.

***
Väga mitme olulise tegelase peatükid venivad. Nagu härja ila. Dany ja Tyrion jooksevad ringi ringi ringi mööda täpselt eelmisega sarnaseid olukordi. Muutuvad mõned osalised, mõned asukohad, aga olemuslikult on sündmustik sama. Korduv. Sama. Korduv. Jälle kordub! Sama! Jne.
(Varem häiris mind samamoodi Arya rännakute kulg - ühtede tüüpide käest teiste kätte, sealt kolmandate kätte, siis neljandate, igaüks hullem kui eelmine - vabandust, aga mis oli selle asja mõte loojutustamise seisukohalt? Kas ta nt 2 hüppega ei võinud oma Näguteta Meeste templisse jõuda?)
Jon nii igav kui eelnimetatud ei olnud, aga ka tema tegevused ja otsused olid pidevalt üsna ühel ja samal teemal. Samas suunas kulgevad. Ja tema viimane peatükk lõppes - odavalt?
Jah, see on see sõna, mida ma vajan.
Niimoodi ei olnud lahe ja põnev lõpetada, niimoodi oli lihtsalt nõme.

Väga hästi olid tehtud Theoni, Cersei, Quentini ja Asha peatükid.
Aga... no midagi on olulisel määral mäda, kui mul tuleb pettumusohe huulile, kui algab Tyrioni peatükk, pagan võtaks!!!

Theon meeldis mulle kogu aeg, nüüd meeldib ka. Huvitav lugu, kuigi jälkusi oli muidugi ohtralt.
Cersei peatükke ma varem eriti ei sallinud, aga tema viimane peatükk selles raamatus oli võrratu. Seal Martin kirjutas tõesti tundega, mitte seepärast, et peab.
Asha areneb ja suhteliselt huvipakkuvaks.

Üldisesse lukku lisandub üks suur liin. See haaras mind kaasa keskmisel määral. Mitte emotsionaalselt, aga mul oli hea meel, et selline lisandus tuli. Vaheldus.

Victarioni ja tema peatükke ma jälestan, aga saan aru, et paljudele ta meeldib ja teda loetakse koomilist kergendust pakkuvaks tegelaseks. Millest see tunne tuleneb, ma aru ei saa. Kui ta üldse midagi on, on ta traagiline (MINU meelest), aga nii lolltraagiline, et mul tema peale mitte miski ei tõuse, isegi mitte kaastundenärv.

Brani liin oli väga rahuldustpakkuv.Melisandre ja Selmy POV-d paremad, kui ma oodanuksin.

Aga kokku - kokku on ebamugav tunne, et lugu ei ole kindlates kartmatutes kätes vaid seda pudistatakse meile ette nagu mutikese värisevate käte vahelt tuvidele teri. Ja see on üsna - hirmutav, sest need on sellised üsna tuleohtlikud ja metsikud terad. Kohtled neid halvasti ja kogu senine ilu kokub kokku ja tuleb häbiga mälust kustutada! Ma ju armastasin seda sarja!

Pakun ka ühe üsna veidi SPOILIVA lühikokkuvõtte raamatust, mis pärit Westerose foorumist.

Tsiteerin:
"omg there`s so much snow" "omg Meereen`s in trouble" "omg what are we going to do with these Wildlings" "omg how am I going to get to Dany" "omg there`s so much snow" "omg Meereen`s in trouble" "omg what are we going to do with these Wildlings""omg how am I going to get to Dany" "omg there`s so much snow" "omg Meereen`s in trouble" "omg what are we going to do with these Wildlings" "omg how am I going to get to Dany" "omg there`s so much snow" "omg Meereen`s in trouble" "omg what are we going to do with these Wildlings" "omg how am I going to get to Dany" "omg is Stannis really dead?" "omg those slavers are going to get what for!" "omg is Jon really dead?" "omg how am I going to get to Dany" The End
Teksti loeti inglise keeles

Lool endal pole suurt häda. Kohati ta tõesti venima kipub, nagu juba eelarvustajad kurtsid. Aga üksteist osa Robert Jordanit läbi lugenuna võin kinnitada et sinnamaani on siiski veel (Seitse olgu tänatud) hea hulk maad langeda.

Suurem häda on selles (kohustuslik kurtmine), et eelmise osa lugemisest on möödas sunnitud viisaastakupikkune paus. Selle aja jooksul on varasemad sündmused lihtsalt mälust kadunud. Näiteks seda kuidas Tyrion tappis oma isa või mis asjaoludel Dany sattus Meereenisse ei mäletanud ma uue osa lugemist alustades ega mäleta ka raamatut käest pannes, lööge või maha. Wikipediast järele vaatama ka ei hakka. Mõned lüngad täidab telesari.

Ja kõigest sellest virisemisest hoolimata tuleb nentida, et selle raamatu seltsis veedetud aeg oli kvaliteetaeg millise kordumist kardetavasti lähiajal oodata ei ole...

Teksti loeti inglise keeles

Tyrion oli vähemalt naljakas, suurema osa ülejäänute peale tuleb ainult tunne, et miks on ilmas nii palju lolle. Kohutavalt tühja õhku sisse puhutud -- nii palju on peatükke, mille puhul muudkui keerad lehekülgi, et kas nad juba selle lõpmatuseni korratud tühja jutu veeretamise lõpetavad... ja siis otsid üles järgmise sama tegelasega peatüki alguse, et jõuavad nad kuhugi või võib selle vahele jätta. Enamasti võib.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja kolm esimest osa meeldisid mulle väga, neljas osa "Vareste pidusöök" oli juba veidi kehvem. Baasi arvustuste põhjal võinuks oodata, et "Tants lohedega" on "Vareste pidusöögist" veelgi viletsam ja sari jätkab seda ingliskeelses ulmes produtseerivatele tellisesarjadele omast allakäigurada.
Aga juba eelmisel sügisel "Tantsu lohedega" eestikeelse tõlke esimest köidet lugedes mõistsin, et see pole üldse nii. Sarja vahepeal langema hakanud kvaliteet tõuseb taas ja "Tants lohedega" on sama hea, kui sarja kolm esimest osa.
Jah, eelarvustajatel on õigus - mahuka romaani sündmustik ei kulge just tõesti väga ruttu ja palju jääb endiselt lahtiseks. Ent Martin lihtsalt oskab kirjutada ja lugejat köita, seda ka nii paksu raamatu puhul. Kogu see sündmustik ja maailm on minu kui lugeja jaoks kuidagi eriliselt kaasatõmbav ning ka paksude köidete lugemine läheb üsna ruttu. Ilmselt lihtsalt väga hea kirjanduse tunnus.
Jään sarja järgmist osa ootama.
Teksti loeti eesti keeles
4.2018

Ilmselt see Martini otsus neljas köide tegelaste järgi lõhki lüüa, oli vale otsus (kirjanik ei tohi kuulda võtta kiibitsejate nõuaandeid!) ja peamine põhjus, miks viies raamat kujunes kõikidest eelnevatest nõrgemaks. Teised kaks põhjust, miks mina ei saa üle „4“ anda on proloog ja Daenerys. Proloogi ehk ei pea pikemalt põhjendama, Daenerys on selle romaani peamine pidur, et olulised liinid ei saa edasi minna. Martin keskendub liialt Meereeni sisepoliitikale, mis ei ole ei oluline ega huvitav ega vajalik. Tulemuseks on 950 lehekülge kõvas köites, kus mitte ükski liin kuhugi ei jõua. Me ei saa vastuseid isegi paljudele selles romaanis käivitatud mõistatustele, varasematest rääkimata. Ei ole suuri ega pöördelisi sündmusi, dramaatilisi oluliste tegealste surmasaamisi (ainult Jon saab lõpus neli noahoopi), võimsaid kavaldamisi ega reetmisi, tegelastel ei ole (nii palju) salaplaane kui varem ja kõrvaltegelaste sebimised võtvad liiga palju ruumi. Kui hakkavadki kusagil toimuma paljulubavad tegevusliinid, viiakse lugeja kähku Meereeni tagasi, kus lõpuks ikkagi ei juhtu midagi olulist. Ja järge peab ootama vähemalt 8 aastat. Mis tähendab, et Sansa, Baelishi, Samwelli ja ehk mõne tegelase liini veel jätkumine venib vähemasti 14 aasta peale. Neli kõige kavalamat süžeenõksu – Mance Ryderi pääsemine ja tegutsemine Abelina, Arya modus operandi, lord Manderly salaplaanid ja Aegon Targaryeni väljailmumine.  

Aga kuna kirjanik on ikkagi Martin, kes oskab ja tahab kirjutada palju dialoogi, siis on ka igavamad kohad huvitavad lugeda ja väga palju vinguda ehk ei maksa. Seda tuleb aga mainida, et mõnede fraaside ja keelendite pidev korrutamine muutub tüütuks (would that, must needs, if it please, where do whores go, ...it rhymes with, words are wind jne). Kogu selle saaga üks kõige tugevam külg – detailne ja veenev maailmaloomine – hakkab samuti natuke endale vastu töötama. Me peame näiteks lugema kolme erineva kultuuri pulmakombestikust.  

Järgnevalt on toodud tegelaste top.  

1) Theon  

Theon võidab selle romaani kõige parema tegelase auhinna, kuna tema on sündmuste keskmes ja kõige tugevamalt seotud pealiiniga – võimuvõitlusega Põhjas. Theon on enamasti passiivne tegelane, aga tema puhul passiivsus töötab hästi, erinevalt Tyrionist.  

2) Davos  

Kahjuks ainult neli peatükki, aga väga õnnestunud, põnevad arengud, kuna tal on konkreetsed eesmärgid ja me saame olulist infot. Davose liin katkeb enne romaani keskkohta (!), kui ta läheb otsima Rickonit. Ma võin mürki võtta, et Rickoni saatus ja võimuvõitlus Põhjas on enamikele lugejatele tähtsam kui Meereeni püramiidides püherdamine.  

3) Bran  

Kolm peatükki, raisk! Tema liin katkeb poole peal, kui me just hakkame lähemale jõudma peamistele saladustele. Brani liinis on ulmet (Daenerysi liinis kuigipalju ei ole) ja see on vahvalt seostatud Theoni liiniga.  

4) Arya  

Kaks peatükki. Arya on minu jaoks üldse olnud üks kõige põnevam tegelane. Siin askeldab ta Braavoses ja õpib salamõrtsuka kunsti ja teeb edusamme.  

5) Cersei   

Kaks peatükki + tema liinile pisut arendust epiloogist. Kui Cersei oleks olnud Daeneryse asemel peategelane, oleks romaan saanud kõhklematult „viie“. Mingit olulist arengut tema liinis paraku ei ole. Ta saab vangistusest välja ja küllap hakkab 9 aasta pärast kätte maksma.  

6) Jon  

Top 5 sisse Jon ei mahu, ta tegeleb Müüri juures mikomänedžmendiga ja igale probleemile on tal standardlahendus – bring in more wildlings. Ta üritab teha strateegiliselt õigeid otsuseid aga lühemas perspektiivis näivad need olevat siiski halvad otsused. Erilisi seiklusi, romantikat ja intreege ei ole. Jon on lihtsalt üks firmajuht ja lõpus tehakse talle atendaat.  

7) Jaime  

Nojah, üks peatükk, mis on 2005 ilmunud romaani sündmuste otsene edasiarendus ja ei anna midagi. Ja siis on Jaime ja Brienne'i koha pealt vaikus kuni 2020. Hea näide valest otsusest romaanid tegelaste järgi lõhki lüüa.

8) Jon Connington  

Kaks peatükki aga vähemalt lisandub tema kaudu üks oluline intriig ja selgub, et Varys (kes ilmub alles epiloogis) on pununud kogu aeg ühte vandenõud ja üritanud Tyrionile leida selles mängus õige koht. Paraku see huvitav liin ei jõua kuhugi. 

9) Asha  

Ta ei ole väga oluline tegelane aga vähemasti on ta seotud võimuvõitlusega Põhjas ja tema kaudu avatakse Stannise tegemisi. Ilmselt ei ole vaja lisada, et tema tegevusliin mattub lumetormi ja miskeid lahendusi meile ei anta.  

10) Tyrion  

Olgu peale, Tyrion mahub siis top 10-sse sisse. Selle endise sarja superstaari seiklused on põhjendamatult venitatud ja tegelikult tarbetud. Tal on 12 peatükki, millest ainult kahes on ta aktiivses rollis, tegutseb ja tahab midagi saavutada, muidu lohistatakse teda sõna otseses mõttes mööda Essost ringi ja ainus oluline moment on tema kohtumine maskeeritud Aegoniga. Üldiselt on Tyrion siiski väga suur pettumus.  

11) Melisandre  

Ta meeldib mulle tegelasena ja tema peatükk oli edasiarendav ja sündmuste tagamaid oluliselt seletav, ainult et selle kõik oleks saanud lahendada ka Joni vaatenurgast  

12) Victarion  

Ta tuuakse romaani 741. leheküljel. Ta ei tundu mulle kuidagi oluline, peale selle, et tal on miski draakonipasun. Ja vähemasti on ta sadistlikult julm.  

13) Areo Hotah  

Tal ei ole paha peatükk ja see arndab edasi pealiini, aga tegelasena ei ole ta oluline ja Dornis toimuvad intriigid jäävad kõik lahenduseta. Selle ühe peatüki jooksul ei ole võimalik kõiki Dorni vürstipalees siblivaid tegelasi meelde jätta ega intriige meelde tuletada. Jällegi hea näide, kuidas romaane ei tohi struktureerida. 

14) Quentyn  

Mõtetu tegevusliin ja tegelane, kes lõpus surma saab. Milleks oli vaja teda sisse tuua?  

15) Barristan  

Ta on Daeneryse liin jätk, kui Daenerys (jumal tänatud) mõneks ajaks kadunud on. Ta on tegevuses Meereeni sisepoliitikaga... ja romaani lõpus me ei saa isegi teada kas ja kes Daenerysi tahtis mürgitada ja kes on the Harpy.  

16) Daenerys  

Näide ühest peatükist. Daenerys räägib ühe Meereeni targa tädiga, kes soovitab tal abielluda. Daenrys nõustub, aga kiimleb oma Daario järele. Tuleb Daario ja Daenerys läheb temaga riidu. Daenerys räägib oma peigmehega, kes lubab Meereenis taastada stabiilsuse.  

Teksti loeti inglise keeles
x
Indrek Hargla
1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:
6.2018



  1. Ilmselt saab selle kogumiku järgi Eesti ulme kohta mitmeid üldistusi teha, kuigi nagu enamike žüriide ja võistlustega juhtub, on tulemused suhteliselt juhuslikud ja võidab enamasti tekst, mis piisavalt sisaldab kaugelt vaadates kõige rohkem võidulooks sobiva teksti tunnuseid – antud juhul kõige rohkem hästi tavalise ja turvalise kosmose-sf jutu tunnuseid. Jutuvõistlus toob kokku hunniku aspirantlikke tekste ja ei ole põhjust loota, meie tingimusi arvestades, et nendest saab kokku ühe tugeva kogumiku, milles vähemalt pooled lood on väärt kõrget hinnet. Antud kogumikus ei küündi ükski tekst üle nadi „kolme miinuse“ ja sellisel toimetama kujul on ka kahtlane, kas ükski neist tegelikult äratrükkimist väärib. On selge, et žürii on lähtunud eelkõige sellest, et on ulmejutuvõistlus ja autorite tegelik kirjutamisoskus on luubi alt välja jäetud. Ei ole raske ette kujutada teistsuguse kooslusega žüriid, kus tekstid, mis sisaldavad selliseid väljendeid nagu „„Sul on mingi laev või asi tulnud,“ tegi ülemus mõtlikku nägu“; „“Õpi vennas,“ pilgutas Sanitar silma“; „“Nägemiseni,“ viipas Hank politseinikule“; „„Nii,“ pani Virve samakapudeli lauale“;  „„Aga räägime pärast,“ muutus Jussike toimekaks“; „“Mütsisöödik Jaur“, osutas Karlik hauale“ ja nii edasi ja nii edasi – ei jõuaks esimesest lugemisvoorust kaugemale. Otsest kõnet väljendava tegusõna asendamine miski autori kommentaariga on kõige tüüpilisem halva kirjutamise tunnus ja seda kohtab siin raamatus ohtralt. Samasugused halva ehk ajakirjanduskeele aina korduvad hädad on tegelase nime asendamine mõne muu sõnaga paanilisest hirmust sõnakorduse ees. Selle koha pealt on siin tšempionid Jekimov ja Lannes, kelle tekstidest on üldse raske aru saada, mitu tegelast neil korraga platsis on. Tegelastele antakse (tarbetuid) hüüdnimesid ja nimetatakse neid välimuse kaudu (habemik, hiiglane, teine, vestluskaaslane, füüsik, ja nii edasi) ja autorid paistavad olevat täielikus segaduses, kuidas oma tegelasi nimetada. Amatöörliku kirjanduskeele tunnused kõikides tekstides on veel isikulise asesõna ärajätmine lause alguses tegusõna eest või lause lõpus, kulunud käibeväljendite, vanasõnade ja kõnekäänude kasutamine, nagu ETV jalgpallikommentaaorid teevad ning tühjad ja poolikud laused ehk mökitamine, pidevad teretamised, tegelaste häälduse kirjapanemine, liialdamine -ki ja -gi liidetega ning liigkirjutamine ja tühja loba ajamine kõige üldisemas mõttes. Nii et mitmes mõttes sobiks see raamat kehva kirjutamise õpikuks. Samas ei ole olnud Eesti ulmescene’il elementaarne kirjutamise kunsti mittevaldamine kunagi takistuseks, et mitmete autorite tööd menukaks muutuksid. Eesti ulmelugeja ei pööra tähelepanu autori keelekasutusele vaid enamasti ainult teemadele ja žanrile. On tegelikult päris hirmutav, et „Baasist“ võib sellesama antoloogia absoluutselt saamatute tekstide kohta lugeda hinnanguid „päris hästi kirjapandud lugu“, „mõnusalt kirjutatud lugu“, „põnev ning sümpaatne tekst“, „ladusalt kirjutatud“, „hoogne ja põnev lugeda“.    Toimetamise koha pealt, et raamatus on vähemalt 13 (!) topelttühikut, rohkesti muid küljendamise ja lõigutamise ja kirjavahemärkide vigasid. Rõhutatud tekst on kord italicus, siis jälle sõrendatult. Ühes lauses on Troonide Mäng suurte tähtedega ja ilma jutumärkideta, järgmises jälle on „Troonide mäng“.   Enne lugude pingerida tuleks vist öelda, et mina ei tea, mida tähendavad ilukirjanduses „usutavus“ ja „loogika“. Kui tekst kannatab lugeda, siis ta kannatab. Kui autor laseb oma sündmustikuga kaasa minna, siis on hea ja ma loen. Kui ta kirjutab halvasti, on tekst loetamatu. Aga pingerinda oleks järgmine:  


  2. „Mina, kaitsja“, hinne 3 Ilmselt üks kahest tekstist, kus ulmeline sisu ja algtasemel ilukirjanduslik võimekus on enam-vähem tasakaalus. Muidugi on siin palju puudusi ja nõrkusi (ja kõige suurem on rohke tühi luba), aga vähemasti ei tekitanud selle lugemine närvivapustust. 


  3. „Juhtmevaba armastus“, hinne 3 Ainuke tekst, mis tekitas huvi, et kuidas see lugu siis lõpeb. Sisu poolest on see umbes „Kättemaksukontori“ kohtumine „Blade Runner’iga“, kusjuures keelekasutuse ja dialoogide poolest on ilmselt „Kättemaksukontor“ rohkem inspireerinud. Petegelane on hädaldav emo, ülitundlik ja pideva kananaha-sündroomi käes kannatav tütarlaps, keda on detektiivina küll raske ette kujutada. Lugu algab umbes 4-5 lehekülge liiga vara, ning selle tempo löövad alla ülisagedased esitlemised ja teretamised. Liiga palju on ebaolulisi kirjeldamisi ning autor näib paniliselt vihkavat sõna „ma“. 


  4. „Jumala hingus“, hinne 3 Ei ole midagi halvasti kui autor laenab kusagilt töötava süžee. Parem on laenata kui ise ja halvasti punnitada, Eesti kirjandus sündiski süžeede adopteerimisest. Antud juhul on laenatud ammune Ameerika põnevusnovellide või teleantoloogiate kohutava kättemaksu süžee ja see ulmelisse keskkonda kohandatud. Töötab. Kaks suurt miinust on peategelase sõnakasutus, kui ta mõttes Carat siunab ja Cara lõpumonoloog, mis on 9/10 pikem kui ta peaks olema. 


  5. „Kõik kivide pärast“, hinne 3 Loetav aga mõtetu jutt (mis ei ole ilmtingimata puudus). Autor suudab päris hästi oma taset varjata, kuni leheküljel 106 lõpuks libastub ja suudab kahes lõigus ühte ja sama tegelast nimetada „mutike“, „vanamoor“, „moor“, „vana naine“ ja siis veel „eit“. Pärast seda teksti enam väga tõsiselt võtta ei saa, aga see kannatab läbi lugeda. 


  6. „Tsölibaadi lõpp,“ (ja siit edasi ei ole hinnet enam oluline määrata) Ülimalt rohmakalt kirjutatud lugu, kuhu on kuhjatud liiga palju tegelasi ja kes on mitte kõige paremini rääkima pandud. Leheküljel 35 on selline lause: „Kui aga mõrtsukkorrektsioonide loojad lähevad vihaseks..., noh siis pole head nahka loota.“ Halvast kirjakeelest hoolimata püsib lugu fookuses, ehkki seda on raske jälgida. 


  7. „Rohelisest välisseintest..., “ Selle teksti mõnetiseks plussiks on teatava poeesia ja filosoofia olemasolu, üldmulje on aga nagu mõni Ursula Le Guini vanaduspõlve singli B pool. 


  8. „Raske vihm“ Jällegi, sellest ei ole midagi hullu, kui jutu haripunktiks on selline võte, et kuskil urkas on mad scientist, kes peategelasele hästi pikalt lahti seletab, mis värk siis tegelikult on. Peamine puudus on aga venivus, aeglus, logistiline suunistlemine ja peategelase ülisagedased ja mitte väga teravmeelsed mõtteuidud. Keelekasutust ilmestab selline lause: „Pole seal tegelikult midagi, pole vahet,“ üritas Sleiknir end vaos hoida.“ 


  9. „Meie külas nähti imet“, hinne 1


  10. „Enne kui lahvatab leek“, hinne 1 Jutus on ulmekirjanduse mõttes võimsad ideed, aga autoril puudub täiesti igasugune ilukirjanduslik tunnetus. 


  11. „Päästa meid kurjast“, hinne 1 Loetamatu tekst. Ainsaks plussiks on see, et siin on vähemasti mingi eksobioloogiline aines, aga see tuleb jutuks lõpupoole, kuhu ennast välja lugeda on kõige ehtsam piin ja vaev. 


  12.  „Tuulerändur“, hinne 1




Ja kui midagi kokkuvõtvat öelda, siis on see 21. sajandi raamat küll, sest see peegeldab ju tänapäeva igati adekvaatselt. Inimesed on harjunud feissbuukides ja foorumites ja blogides pikalt kirjutama ja jahvatama ning teevad seda samasuguses lamedas keeles nagu kõik meediakanalid nende ümber. Enamikes juttudes on autoritel nagu mingi pidur peal, et nad asja juurde ei saa mindud ja raiskavad igavese hulga mahtu kõiksugustele kirjeldustele ja kõrvalseikadele. Kui on nõuks võetud kirjutada novell või jutustus, tuleks kirjutada konsentreeritult ja püsida fookuses.                  
Teksti loeti eesti keeles
4.2018

Ilmselt see Martini otsus neljas köide tegelaste järgi lõhki lüüa, oli vale otsus (kirjanik ei tohi kuulda võtta kiibitsejate nõuaandeid!) ja peamine põhjus, miks viies raamat kujunes kõikidest eelnevatest nõrgemaks. Teised kaks põhjust, miks mina ei saa üle „4“ anda on proloog ja Daenerys. Proloogi ehk ei pea pikemalt põhjendama, Daenerys on selle romaani peamine pidur, et olulised liinid ei saa edasi minna. Martin keskendub liialt Meereeni sisepoliitikale, mis ei ole ei oluline ega huvitav ega vajalik. Tulemuseks on 950 lehekülge kõvas köites, kus mitte ükski liin kuhugi ei jõua. Me ei saa vastuseid isegi paljudele selles romaanis käivitatud mõistatustele, varasematest rääkimata. Ei ole suuri ega pöördelisi sündmusi, dramaatilisi oluliste tegealste surmasaamisi (ainult Jon saab lõpus neli noahoopi), võimsaid kavaldamisi ega reetmisi, tegelastel ei ole (nii palju) salaplaane kui varem ja kõrvaltegelaste sebimised võtvad liiga palju ruumi. Kui hakkavadki kusagil toimuma paljulubavad tegevusliinid, viiakse lugeja kähku Meereeni tagasi, kus lõpuks ikkagi ei juhtu midagi olulist. Ja järge peab ootama vähemalt 8 aastat. Mis tähendab, et Sansa, Baelishi, Samwelli ja ehk mõne tegelase liini veel jätkumine venib vähemasti 14 aasta peale. Neli kõige kavalamat süžeenõksu – Mance Ryderi pääsemine ja tegutsemine Abelina, Arya modus operandi, lord Manderly salaplaanid ja Aegon Targaryeni väljailmumine.  

Aga kuna kirjanik on ikkagi Martin, kes oskab ja tahab kirjutada palju dialoogi, siis on ka igavamad kohad huvitavad lugeda ja väga palju vinguda ehk ei maksa. Seda tuleb aga mainida, et mõnede fraaside ja keelendite pidev korrutamine muutub tüütuks (would that, must needs, if it please, where do whores go, ...it rhymes with, words are wind jne). Kogu selle saaga üks kõige tugevam külg – detailne ja veenev maailmaloomine – hakkab samuti natuke endale vastu töötama. Me peame näiteks lugema kolme erineva kultuuri pulmakombestikust.  

Järgnevalt on toodud tegelaste top.  

1) Theon  

Theon võidab selle romaani kõige parema tegelase auhinna, kuna tema on sündmuste keskmes ja kõige tugevamalt seotud pealiiniga – võimuvõitlusega Põhjas. Theon on enamasti passiivne tegelane, aga tema puhul passiivsus töötab hästi, erinevalt Tyrionist.  

2) Davos  

Kahjuks ainult neli peatükki, aga väga õnnestunud, põnevad arengud, kuna tal on konkreetsed eesmärgid ja me saame olulist infot. Davose liin katkeb enne romaani keskkohta (!), kui ta läheb otsima Rickonit. Ma võin mürki võtta, et Rickoni saatus ja võimuvõitlus Põhjas on enamikele lugejatele tähtsam kui Meereeni püramiidides püherdamine.  

3) Bran  

Kolm peatükki, raisk! Tema liin katkeb poole peal, kui me just hakkame lähemale jõudma peamistele saladustele. Brani liinis on ulmet (Daenerysi liinis kuigipalju ei ole) ja see on vahvalt seostatud Theoni liiniga.  

4) Arya  

Kaks peatükki. Arya on minu jaoks üldse olnud üks kõige põnevam tegelane. Siin askeldab ta Braavoses ja õpib salamõrtsuka kunsti ja teeb edusamme.  

5) Cersei   

Kaks peatükki + tema liinile pisut arendust epiloogist. Kui Cersei oleks olnud Daeneryse asemel peategelane, oleks romaan saanud kõhklematult „viie“. Mingit olulist arengut tema liinis paraku ei ole. Ta saab vangistusest välja ja küllap hakkab 9 aasta pärast kätte maksma.  

6) Jon  

Top 5 sisse Jon ei mahu, ta tegeleb Müüri juures mikomänedžmendiga ja igale probleemile on tal standardlahendus – bring in more wildlings. Ta üritab teha strateegiliselt õigeid otsuseid aga lühemas perspektiivis näivad need olevat siiski halvad otsused. Erilisi seiklusi, romantikat ja intreege ei ole. Jon on lihtsalt üks firmajuht ja lõpus tehakse talle atendaat.  

7) Jaime  

Nojah, üks peatükk, mis on 2005 ilmunud romaani sündmuste otsene edasiarendus ja ei anna midagi. Ja siis on Jaime ja Brienne'i koha pealt vaikus kuni 2020. Hea näide valest otsusest romaanid tegelaste järgi lõhki lüüa.

8) Jon Connington  

Kaks peatükki aga vähemalt lisandub tema kaudu üks oluline intriig ja selgub, et Varys (kes ilmub alles epiloogis) on pununud kogu aeg ühte vandenõud ja üritanud Tyrionile leida selles mängus õige koht. Paraku see huvitav liin ei jõua kuhugi. 

9) Asha  

Ta ei ole väga oluline tegelane aga vähemasti on ta seotud võimuvõitlusega Põhjas ja tema kaudu avatakse Stannise tegemisi. Ilmselt ei ole vaja lisada, et tema tegevusliin mattub lumetormi ja miskeid lahendusi meile ei anta.  

10) Tyrion  

Olgu peale, Tyrion mahub siis top 10-sse sisse. Selle endise sarja superstaari seiklused on põhjendamatult venitatud ja tegelikult tarbetud. Tal on 12 peatükki, millest ainult kahes on ta aktiivses rollis, tegutseb ja tahab midagi saavutada, muidu lohistatakse teda sõna otseses mõttes mööda Essost ringi ja ainus oluline moment on tema kohtumine maskeeritud Aegoniga. Üldiselt on Tyrion siiski väga suur pettumus.  

11) Melisandre  

Ta meeldib mulle tegelasena ja tema peatükk oli edasiarendav ja sündmuste tagamaid oluliselt seletav, ainult et selle kõik oleks saanud lahendada ka Joni vaatenurgast  

12) Victarion  

Ta tuuakse romaani 741. leheküljel. Ta ei tundu mulle kuidagi oluline, peale selle, et tal on miski draakonipasun. Ja vähemasti on ta sadistlikult julm.  

13) Areo Hotah  

Tal ei ole paha peatükk ja see arndab edasi pealiini, aga tegelasena ei ole ta oluline ja Dornis toimuvad intriigid jäävad kõik lahenduseta. Selle ühe peatüki jooksul ei ole võimalik kõiki Dorni vürstipalees siblivaid tegelasi meelde jätta ega intriige meelde tuletada. Jällegi hea näide, kuidas romaane ei tohi struktureerida. 

14) Quentyn  

Mõtetu tegevusliin ja tegelane, kes lõpus surma saab. Milleks oli vaja teda sisse tuua?  

15) Barristan  

Ta on Daeneryse liin jätk, kui Daenerys (jumal tänatud) mõneks ajaks kadunud on. Ta on tegevuses Meereeni sisepoliitikaga... ja romaani lõpus me ei saa isegi teada kas ja kes Daenerysi tahtis mürgitada ja kes on the Harpy.  

16) Daenerys  

Näide ühest peatükist. Daenerys räägib ühe Meereeni targa tädiga, kes soovitab tal abielluda. Daenrys nõustub, aga kiimleb oma Daario järele. Tuleb Daario ja Daenerys läheb temaga riidu. Daenerys räägib oma peigmehega, kes lubab Meereenis taastada stabiilsuse.  

Teksti loeti inglise keeles

Tervikromaanina on seda raske hinnata, see raamat on pigem „Printskaupmeeste“ saaga proloog ja veel selline, mis nagu üsna ebaloogilise koha peal katkeb. Strossi stiili ja huumorimeelt on tõlke põhjal samuti keeruline hinnata. Ja kui veel eestikeelsest reliisist rääkida, siis et kaanekujundus on nii masendavalt sitt, et suutiski tõhusalt 6-osalise sarja eesti keeles 3 peale taandada (3. osa upgrade enam kuigivõrd ei aidanud). Ka kaanetekst ei ütle juhuslikust huvilisest ostjale suurt midagi, et mis raamat see selline on.

Stross on võtnud siin (nähtavasti juba 2000-ndate alguses juba üleekspluateeritud) fantasy põhiskeemi, et keegi juhuslik tegelane saab teada oma võluvõimetest ja ettemääratud saatusest kusagil teises maailmas. Zelazny Amber on ka muidugi selgelt tekstis olemas. Peamine vahe Zelazny ja Strossi vahel on lähenemises dialoogide kirjutamisele... samuti on Zelazny tegelased kuidagi traagilisemad ja reljeefsemad.

Ma pean ütlema, et alguses olin ma üsna tige, kui peategelaseks oli majandusajakirjanik. Ja veel selline kiibits, urgitseja ja kitupunn. Majandusajakirjanikust tegelasele on üsna lootuseteu kaasa elada – miks peaks üks normaalne inimene tegelema sellise tühise kõntsaga? Aga olgu, autor põhjendab selle edasipidi ju kenasti ära, Miriami teadmised (eeldades, et majandusvaldkonnas on sellised asjad olemas) võimaldavad tal teises universumis hakata oma plaane ellu viima. Ka Miriami asend loos on hästi paigas – ta peab tegutsema, sest passiivsus on talle hukatuslik, nii meie maailmas kui seal teisel pool. Ta on tegelane, kelle vana elu kaob, tema enda arvamust oma saatuse kohta ei küsita ning ta peab hakkama välja rabelema.

Romaani esimesed 2/3 meeldisid mulle rohkem, seal tegelased arutasid rohkem asju, viimases kolmandikus tuli rohkem madinat, mida on üldiselt tüütum lugeda. Kui Miriami uued õuedaamid mängu tulid, siis süžee jäi ka kuidagi väga paigale. Naisterahvatse riietusküsimustest on tekstis pikalt juttu, mis viib arvamusele, et Stross parodeerib naiskirjanike stiili. Ent mis peamine – alternatiivajalooline maailm on väga huvitav ja loodetavasti avatakse seda edaspidi rohkem. Igatahes lasi see romaan ennast „viiega“ hinnata, pärast seda kui ma inglisekeelse alla sikutasin ja lugesin, kuidas tegelased tegelikult räägivad.

Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest saab seda ka „viiega“ hinnata, sest autor on oma kavatsused kenasti ära teostanud. Ma annan „nelja“ siiski teksti vähesest ambitsioonikusest. Et on jah selline kodutu koera lugu, sujuvalt kirjutatud ja põnevalt arenev. Aga... äkki... oleks saanud olla miski kõvem puänt? Mitte selline resigneerunud pilk kaugusesse vaid äkki oleks ikkagi saanud laibale frankensteini teha või midagi. Ja ma hoiaksin „viie“ mõne sellise teksti jaoks, kus on hästi teaostatud inimkarakter. PS – miskipärast tuli mul lugedes silme ette see multikas ahnest tolmuimejast.
Teksti loeti eesti keeles

Ideede ja pöörasuse eest on hinne kahtlemata „viis“, aga autori stiil ja meetod jätavad mind pisut rahulolematuks ja panevad küsima, et äkki on Stross õigustatud vaatepunktist jutustamisega veidi vinti üle keeranud. Noh, et ei saa tänapäeval ju tarlaplikult taustu lahti nämmutada ja lugejale info andmine peab olema karakteriloomuse ja situatsiooniga olema põhjendatud. Liiga lihtsalt ei taha seda anda, see peab tulema loomulikult. Ja suuremalt jaolt selline meetod töötab hästi, aga mingil hetkel tahaks nagu veidi suuremat selgust, eriti finaalis. Võimalik, et mõned nüansid lähevad tõlkes kaduma, kui peab hakkama nuputama, et mis kontekstis kasutatakse näiteks sõna „võõrlane“ ja nii edasi. Nii et ma ei saanudki päriselt aru, kas Samsa oli samast rassist, kes ketta ehitas või see, kes seal peal elas või samuti sinna peale tõstetud oli. Või ei pidanudki sellest täpselt aru saama? Aga mida hekki, see on vinge tekst ja saab „viie“ ära.
Teksti loeti eesti keeles

See on päris sümpaatne vihik, selline duoble hopped ja tugeva järelmaitsega, ehkki esimene sõõm on pigem natuke ülevürtsitatud. Mõlemale jutule ma ehk „viit“ ei annaks, mingist ökonoomsusprintsiibist lähtudes, aga nende sünergia ja raamatu meeldiv kujundus töötavad hästi kokku.

Esimeses loos vaatleb Stross Lovecrafti mütoloogiat Külma sõja kontekstis ja üritab Cthulu elajatele teaduslikku tagapõhja leida. Teises konstrueerib ta prätšetliku kettamaailma ja tõstab Külma sõja selle otsa... nii et mõlemal tekstil on muidugi tugev irve taga. Samas vajavad need lood päris kõva mõttetegevust lugeja poolt, et pöörase pullitamise, pärisajaloo ja tegelaste viidete virrvarri ja eriefektide vahelt leida miski sõnum... või siis jõuda selgusele selle puudumises. Mulle tundus, et see siiski vist on olemas (päris kindel siiski ma ei ole) ja umbes selline, et ka kõige uskumatutes tingimustes mängivad riigifriigid oma mänge edasi. Ideoloogia on ainult tühine loosung ja kõnts ujub igas olukorras pinnale, see tähendab ministeeriumitesse ja valitsusse.

Mõlemat teksti iseloomustab veel miskisugune orgaaniline paroodiamoment, millele täpselt näppu peale panna on keeruline. Ilmselt tuleb see instinktiivselt, sest kui sa juba Lovecrafti ja Pratcheti maailmad aluseks võtad, siis vaistlikult üritad sa sellist kirjanduslikku maastiku mingi hästi tõsiseltvõetava stiiliga tegusamaks tempida. Märkamatu huumor siseneb nõnda justkui iseenesest.

Teksti loeti eesti keeles

See on kahtlemata „viit“ väärt romaan, aga ma ei pane sellele „viit“ põhimõtte pärast, sest nii head romaani võiks väheke paremini kirjutada. Nii et hinne on alandatud tehniliste põhjuste pärast. Sotsiaal-poliitilised kommentaarid annavad tekstile lisamõõtme ja näitavad peategelast mõtleva inimesena. Aga ma soovitaks autoril mõelda veidi keelekasutusele ja mõisteaparaadile, et kuidas teksti emotsionaalsust võimendada ja karaktereid paremini avada.

Esimene tehniline hädaldamine on see, et autor tavatseb lausetest ära jätta isikulised asesõnad ja sagedasti alustada lauseid tegusõnaga. Minu lugemismeel tekitab need olulised puuduvad sõnad sinna ise juurde, aga mingist hetkest muutub selline kompenseeriv lugemine väsitavaks. Teine hädaldamine on tegelaste nimede asendamine mingite sünonüümidega. Sellist kirjutamist õpetatakse kooli kirjandustundides, et ei esineks sõnakordusi. Ilukirjanduses peab aga autor olema oma teksti peremees ning selline meetod, et ühte ja sama tegelast nimetatakse kord nimepidi, siis naiseks, õeks, õeraasuks, neiuks ja nii edasi – ja sama praktiliselt kõigi tegelaste puhul – jätab mulje kramplikusest ja Õhtulehe tasemel ajakirjanduskeelest. Tegelase nime pidaval kordamisel või selle asendamisel „ta“ või „temaga“ ei ole mitte midagi viga. Minu meelest see pigem aitab rõhutada emotsionaalsust, seda enam, et tegelikult me ju mingit lugu jutustades ei asenda tegelaste nime oma mõtetes igasuguste sünomüümidega.

Kolmas ja kõige kõvem hädaldamine on kõnekäänude ja idioomide (või mis iganes need ka ei oleks) ülisage esinemine tekstis. Kui on vaja tabavat võrdlust, siis tuleb see välja mõelda, kurat. See ongi kirjanikutöö. Ja kui ma pingelises ja ropult eluohtlikus situatsioonis kuulen tegelast kasutamas väljendeid kui „ pikka pidu meil vist ei ole“ või „muidu on kõik mokas“ siis ma ei saa aru, miks sellised tüübid mulle mingit lugu peaksid jutustama. Niimoodi räägivad kättemaksukontori tegelased, kes teistel pidevalt nahka üle kõrvade tõmbavad ja uut ja vana teevad. Tavaväljenditega jutustatud lugu ei ole nii huvitav lugeda algupäraste ja ainuomaste väljenditega lugu.

Mingist hetkest hakkasin ma neid väljendeid alla joonima ja vildikas sai tühjaks. „Uued tuuled puhuvad“, „üht koma teist“, „liimist lahti“, „kriitikanool ajalehe aadressil“, „nagu seitsmendas taevas“, „susi neid söögu“, „pani nohiku paika“ , „nelja tuule poole“, „nagu kass ümber palava pudru“, „teed sillutama“, „sattusin portsu otsa“, „on selle kõrval köömes“, „loll saab kirikus ka peksa“, „raha kuluks marja ära“, „kihva keerama“ etc, etc... Ma kannatasin küll vapralt välja aga kui 177 leheküljel esines peategelase mõttes väljend „kaikaid kodarasse“ ja veidi hiljem järgnesid „kere kuumaks kütmine“ ja „terve nahaga pääsemine“, siis siit see punkt hindest läks. Tee või tina, võta näpust ja säh sulle kooki moosiga, aga need postapo küberpungi tegelased oleksid kõik justkui välja astunud 1970-ndate lasteraamatust.

Tegelaste kohta, et tollel Täionul olid kõige paremad väljavaated superstaar-tegelaseks saada, aga millegipärast lahustas autor selle võimaluse sama rolli dubleerivate Matvei (milleks positiivne venkust tegelane?) ja teiste digiparmudega ning lisas sellele veel minajutustaja rõhutatult negatiivse suhtumise. Ja kui veel uriseda, siis neljandas segmendis toimuvad madistamised tsoonis näisid üleliigsed. Minu meelest oleks võinud need asendada näiteks tõsiselt hea dialoogiga, kus tegelased vahetavaid mõtteid mujal maailmas toimuva üle... sest ma oleks tahtnud rohkem teada saada, mis Eesti piiride taga toimub. See oleks äkki lisanud veidi avarust ja laiemat haaret.

Nii... aga muidu ma lugesin selle kahe õhtuga läbi ja see on üks vingemaid romaane eesti ulmes, mida ma olen sattunud lugema.

Teksti loeti eesti keeles

„Neli“ on muidugi (iga raamatu kohta) ebamäärane hinne ja ma ei ole isegi kindel, mida ühe antoloogia puhul õieti hindama peaks. Koostajale tahaks öelda, et ehk oleks saanud mõne teksti välja jätta ja teisi pisut kärpida, et kogu raamat sellises hirmsas kirbukirjas ei oleks olnud. Samuti tegi mind pisut nõutuks see, et mõne autori nime kohta oli kõva häälega kuulutatud, et see on pseudonüüm. Milleks? Kirjaniku nimi on kirjaniku nimi ja seda tuleb sellisena aktsepteerida. Lasta autoritutvustustes nende lemmikuid ja inspireerijaid loetleda näib samuti natuke alatu võte. See häirib veidi teksti vastuvõtmist sellisena nagu see on ja annab kriitikule kohe relva kätte, kui autor juhtub kogemata mõnda kriitikule just mitte kõige sümpaatsemat kirjanikku mainima. No et kui autor nimetab poolkogemata leguini või mangat või tolkiini, siis hakkavad paljud juba enne lugemist urisema ja miski negatiivne eelhäälestus on juba loodud.

Kui traditsiooniliselt lood järjestusse panna, siis oleks see selline:

1. Maniakkide Tänav

2. Siim Veskimees

3. Catherine Asaro

Kalmsten-Altroff-Berg ?

Altroffi ja Bergi tekstidele ei oska ma mingit hinnet panna. Altroff demonstreerib küll korralikku kirjaoskust, mis puutub maailmaloomist ja kirjeldusi, ent novelli jaoks tarvilist pingestatust ja tegelasi justkui jääb väheks ning vägisi kipub tekkima mulje, et see on väljarebitud katkend millestki suuremast... olgu see siis olemas kasvõi ainult autori mõttetes.

Bergile samuti ma mingit hinnet panna ei oska. Ma ei saa iialgi teada, kas autor ka sellisel kujul oma teksti avaldanud oleks. Või oleks ta seda kõvasti kärpinud ja ümber kirjutanud, mis oleks olnud igati hea mõte. Kiita selle üleseletamisest ja ebaolulistest kirjeldusest kubiseva visandi puhul pole nagu midagi ja kritiseerida... keda ja milleks?

Igatahes on siin 3 professionaalset teksti – Asaro stiilinäite avaldamine ei ole ju ka miski kuritegu – ja siis 2 algajamat üritust ilmselt potentsialiga autoritelt, mis kokku vast annavadki sellise tubli „nelja“.

Teksti loeti eesti keeles

Vau!
Vinge lugu, millel on ka üksjagu puuduseid, aga kui ma need kokku loen, siis need moodustavad mikroskoopilise osa hindest, mis seda isegi miinuse peale ei kisu. Kompositsiooni koha pealt, et kui vastasseis maa all muutus kõige põnevamaks, siis kõnniti sealt lihtsalt minema pinnale madistama, ehkki tekst nagu ise kiskus selle poole, et teravdati konflikti just presidendi leeriga. Ülearust dialoogi oli ehk veidi palju ja natuke liiga sageli kasutasid tegelased dialoogides kulunud kõnekäände. Aga üldmulje on sellegipoolest võimas.
Teksti loeti eesti keeles

Ma usun, et auroril tekib sellise teksti avaldamisel õigustatud „viie“-ootus. Et ta on nagu kõvasti vaeva näinud päris sf-i kirjutamisega, on teadust ja spekulatsioone, äkilisi pöördeid ja seostatud puänt ja kõik nii edasi. Kui mina oma lugemiselamust õiglaselt kaalutlen, siis ma panen siiski „nelja“ ja seda järgmistel põhjustel. Ma ei saanud hästi aru lõpust (võib vabalt minu viga olla), et mis kombinatsioon selle teadvuste ülekandmisega siis ikkagi tehti. Teiseks ei saanud ma aru, miks oli kasutatud lugeja poole pöördumise meetodit, et kellele ja miks Asterius oma lugu jutustas. Kui see oleks olnud hullumajas, ütleme et kaaspatsientidele, siis oleks see ju vahva olnud. Aga ta vist rääkis seda pärast hullumajast põgenemist? Siis noh, see moment, et Asterius oli täpselt sama hääle ja maailmavaatega kuju, kes kõigis sama autori juttudes esineb. Mis ei ole vist päriselt õiglane etteheide aga mul tekkis tõesti selline deežavuu, et sama kutt on mulle juba mitu pikka lugu rääkinud. Mõned segmendid olid natuke liiga pikad – esiteks see loomaajas krabidega kontaktiloomise stseen ja siis nende ühiskonnakirjeldus. Kui teised inimesed mängu tulid, läks kohe hulga huvitavamaks. Üldse oli kõik see, mis puutub astrofüüsikasse ja tähelendudesse palju põnevam kui krabide zooloogia ja sotsioloogia. Nii et jääks siis „neli“.
Teksti loeti eesti keeles

See raske südamega pandud hinne märgib eelkõige seda, et autoril on kahtlemata olemas kirjanduslik andekus ja oma hääl, et Eesti ulmes midagi korda saata, ent selles tekstis oli ta keskendunud asjadele, mis mind kuigivõrd kaasa elama panna ei suutnud. Suuremalt jaolt oli see tekst olustiku, liikumiste, liigutuste ja näoilmete kirjeldus – mille käigus karakaterid küll kahtlemata välja joonistati – aga ma arvan, et sellise pikkusega tekstist võiks saada midagi rohkem kui logistikat ja atmosfääri.
Teksti loeti eesti keeles

Skeemilt on see lugu selline, et õel võlur on vangistanud õilsa neitsi ja siis tuleb võlumõõgaga kangelane, kes koletise tapab ja neitsi vabastab. Selle muinasjutuskeemi on Asaro pahupidi pööranud ja sellisel kombel, et neitsi osas on meessoost (ent küll üsna naiselikult mõtlev) kannatav kunstnik ja kangelase osas naisterahvas ning võlumõõga asemel igasugused tehnoloogilised inimevidinad tema kehas.
Ma ei oska päriselt öelda, kas selline muinasjutuskeemiga mängimine oli tahtlik või kukkus autoril kogemata välja... või kas lõpulahing kurja ja hea võluri vahel sarnanes James Bondi filmidega sihilikult või mitte. Igatahes see koht, kus meestegelane enne võimalust tüdrukut musitada, jõuab teha mõttepausi ja kõhelda, et äkki teda kasutatakse ära ja naisele on see kõik meelelahutus, viitab pigem sellele, et sellised sarnasused on autori poolt instinktiivsed. Või et mida mõelda meestegelasest, kes oma seksuaalfantaasias kasutab sõna „armatsema“... ja seda nagu täiesti tõsiselt. Igatahes ma jäin mõtlema, et kui sellest tekstist eemaldada see tohutu lasu geomeetrilisi ja pseudofüüsikalisi väljendeid ja ropult tüütuks muutuvaid ülidetailseid kirjeldusi, siis alles jääbki üks lihtne muinasjutt ja muud ei suurt midagi.Asaro detailitäpsus (kaasa arvatud riietusesemete kirjeldamisel) takerdas minu lugemist aga sel määral, et üle „kolme“ siit ei pinguta. Samas ma jään ilmselt pikaks ajaks mõtisklema, et kas megalaadungis deatilikirjelduste lisamine suhteliselt primitiivse skeemiga teksti tõesti annab nii palju juurde, et see kohe auhindadele kandideerima hakkab. Samas olid ju kõik need muinasjutulised (mõni ütleks teaduslikud või hard sf-likud vidinad) detailid faabulaga seoses. Ent igatahes ei pane see tekst mind mõtsiklema loo enda üle vaid sf-i sisulise olemuse üle tänapäeval. Olemuslikult on see tekst ju rohkem fantasy.
Teksti loeti eesti keeles

Absoluutselt suurepärane jutt, milles on olemas kõik, mida ühelt healt ulmenovellilt oodata. Mõistagi kehtib sama paljude Wolfe`i tekstide kohta - pingeloomine, võtmemomentide seostatus, detailitihedus ja iseäranis hea on puändi sõnastamise ülesehitus.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt peaks selle teose tutvustamisks rääkima ka tema elust väljaspool kirjandust, st teles, kinos ja teatris, aga selle saab kokku võtta väga lihtsalt: antud õudusromaan on olnud teistele kunstnikele väga inspireeriv ja selle alusel on tehtud väga menukaid dramatiseeringuid.Sisu kohta ehk niipalju, et see on antud tagasiulatuvalt ühe vanahärra meenutuse kaudu, kes on oma nooruses olnud millegi üleloomuliku ja väga jubeda tunnistajaks. Ehkki loo toimumisaega pole mainitud, võib arvata, et see on kusagil enne I MS-a. Noor advokaat läheb kõledasse maalossi surnud perenaise pärandust vormistama ja avastab, et ta vei ole seal päris üksi. Nii et see on ehe ja klassikaline ghost story, milles on nii kriminulli elemente kui kriipivat gooti hardcore`i.
Teksti loeti inglise keeles

Wolfe`i tekstid on tihti rohkem nagu mediteerimiseks kui kvaliteetseks meelelahutuslugemiseks. Selles mõttes ei sobi Wolfe hästi tänapäeva kirjanduspilti, kus raamatuid on nii tohutult palju ja ühe teose mitmekordsele lugemisele keskenduvad vähesed. Mul ei olnud seda lühiromaani lugedes just kõige põnevam, aga kui ma läbi sain, siis tekkis arusaamine, et nüüd peaks vist otsast uuesti alustama. Sellel tekstil on väga palju tõlgendamisvõimalusi ja vaevalt ka autor ise neid kõiki teab või tahab teada. Nii et mida enam finaali poole, seda avaramaks see tekst muutus ja üha rohkem sa küsid endalt, miks peategelane kõike nii detailselt jutustab (nojah, ta on insener) või mida ta üldse nagu mõtleb.
Võimalik et originaalis lugedes oleks hindeks "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Nii selle jutu kui ka antoloogia pealkiri tekitas minus tükk aega tõrget, või oleks õigem öelda, et varjutas soovi kätte võtta… Ma ei suhtu hästi, kui tekstile pannakse pealkirjaks kõnekäänd… veel enam, kui see viitab otseselt Jaak Joala coverile Gino Vanelli loost… mitte, et see lugu mulle ei meeldiks, vaid et selline pealkiri tekitab tarbetuid assotsiatsioone… mitte küll sedavõrd, et sellepärast hinnet alandada, ehkki JJ hääl senimaani kõrvus kummitab.

Õigupoolest ei tahaks ma seda teksti üldse hinnata, sest ei oska leida sobivat skaalat. Ameerika ulmeantoloogias saaks selline märatseva mitterahuldava. Kuna see on aga debüüt (luule ei lähe arvesse), siis muidugi tuleks teistmoodi suhtuda.

Lugema asudes ongi kohe selge, et see on debüüt… ma ei hakkaks neid asjaolusid siin loetlema, sest see näiks norimisena, mida see tegelikult olla ei taha. Igasugusel creative writing course’il osundaks õppejõud ilmselt samadele asjadele ja soovitaks neid vältida. Kui lühidalt neid mainida, lugu on ligi poole pikem, kui ta olema peaks (ülekirjutatud seega); takerdub ebaolulistesse detailidesse; ja on viimases kolmandikus liiga raskelt jälgitav/arusaadav.

Detailide, viidete ja vihjete poolest on see ka liiga üleküllastatud, sest selle universumi kohta me justkui kuigi palju teada ei saa ning nõnda selle meelelahutuslik väärtus mõnevõrra kahaneb. Ja ma ei loe ulmet muudel eesmärkidel, kui meelelahutus. Viisakas oleks ka tegelaste nimedes kasutada ühte ja sama nime… muide, mõni keelvaistuga toimetaja roogiks halastamatult välja väljendi „endast parimat andma“, mis vahepeal kipub lasua igas lõigus korduma.

Teksti taga on siiski näha tööd ja soovi kirjutada tõsiseltvõetavat fantasyt. Miskist asendist on kõik see asi mulle kuidagi sümpaatne ja on natuke kahju, et neid sündmusi ei jälginud keegi isik, kes oleks suutnud selgemalt jutustada miks, kus ja milleks toimus ja mis maailm ümberringi on. Tundub, nagu oleks autoril olnud peas olemas üpris šeff idee ja korralik lugu, aga selle kirjapanemisel on sügavuse ja segasuste-vihjamiste taotlused liialt peale jäänud. Taustade lahtiseletamisest ei maksa kramplikult hoiduda, sest need on tähtsad… miskipärast tundub, et autoril on oskust ka selgemalt kirjutada aga ta valis sellise pretensioonikama stiili. Kui vihjeid lahti ei seletata, siis pole ka tegelikult settingut. Tausta- ja lisainfol on väärtus siis, kui see annab infot…

Hinde panemisel kaaluvad vist siis autori tahe ja suunitlus üle konkreetse teostuse…

Teksti loeti eesti keeles

Päris kobe lugu... mõningate stiililiste apsude, lausekonaruste ja kohatise üleseletamisega; aga oli nutikalt ülesehitatud. Jäi mulje, et algusosa oli rohkem tööd ja vaeva saanud, kui lõpp. Eestis toimuvad dialoogid olid nõrgavõitu... Aga muidu ei ole põhjust kurta, oli algusest peale huvitav kuni lõpuni välja, mina jäin üldjoontes rahule. Debüüdi puhul ehk ei maksagi väga diipi kalduda ja tasubki kirjutada midagi arusaadavat. Autorile hoiatuseks, et kui ulmeloogikud seda arvustama satuvad, siis ma juba kuulen sellist urinat, et pole loogiline, kui teleporteerimine on leiutataud aga infokandjad ikka riknevad. Et ei maksa sellist ininat tõsiselt võtta ja järgmiseks proovida ehk midagi, mis ei oleks nii olmelis-satiiriline, sihuke sheckley`lik, vaid nõks karmim ja tõsisem.
Teksti loeti eesti keeles

Noh, see ei ole muidugi puhas ulme, aga on endale horrori sildi külge saanud. Heal juhul on see ehk selline psychological horror, milles vapustuse üle elanud inimene vestleb kujutletavate kaaslastega; mingi isiku lõhestumise lugu. Kingi puhul pole see piir kunagi täpselt paigas, mis tal on ulme ja mis mitte.

Lühiromaan on kirjutatud kogumiku Full Dark, No Stars jaoks, milles kõik lood tegelevad kättemaksu, lunastuse ja süüga... ühel või teisel moel.

Kriminaalkirjanik Tess, kes kirjutab nn naistekaid, miskite vanapreilidest detektiivide juhtumistest, satub pärast esinemist raamatukogus vägistaja küüsi. Mees viskab ta pärast kuhugi truupi, arvetas, et Tess on surnud, ja seal vedeleb laipu veelgi. Tess aga pääseb. Ta on omadega päris sassis, kardab politsei ja arsti poole pöörduda, et asi satub pressi ja otsustab ise kätte maksta. Tema nõuandjateks on tema kass, GPS ja välljamõeldud detektiiv Loreen, kellega konsulteerides ja mõrvaplaanid paika paneb. Tess tapab kolm inimest ja otsustab ka ennast maha lasta, ent kujutletavad nõuandjad keelitavad teda loobuma... Tess avastab, et oletatav süüru ohver polegi niiväga süütu ja lool on siis niivõrd-kuivõrd õnnelik lõpp.

Kingi kirjutamisele pole järjekordselt midagi ette heita, see on väga hea. Lugu ise on hea ja saab nelja.

Teksti loeti inglise keeles

1922. aastal mõrvab Nebraska talumees Wilfred Jones oma naise, teismeline poeg abistab teda, hoiab kotti peas, kui mees kõri läbi lõikab. Nad viskavad naise kuivanud kaevu, kuhu ta maandub istuli asendis ja rotid hakkavad teda sööma. Kuritöö peitmiseks laseb Wilfred vanal lehmal laibale peale kukkuda, siis on neil põhjus kaev kinni ajada. Naise nimi oli Arlette, ta tahtis müüa oma isalt päritud 100 aakrit lihatööstusele, mis oleks maisipõllud reostanud tapajäätmetega. Loo tausta ilmestab 1923 algav Suur Depressioon ja sellega seotult väikefarmerite olukorra lootusetus suurfirmade küüniste vahel.

Edaspidi hakkab aga Wilfredi ja tema poja elus kõik alla käima, need 100 aakrit näivad olevat neetud. Arlette’i närinud rotid ilmuvad lauta ja majja, naise hing oleks otsekui rottidesse läinud. Poja koolikallim jääb temast lapseootele, tüdruk antakse nunnade kasvatada, poeg põgeneb teda vabstama ja hakkab panku röövima. Torm laastab Wilfredi farmi, kuni ilmub Arlette, oma rottidest õukonnaga ja kuulutab ette kohutavat saatust.

King on ka varem kasutanud õuduse edasiandjatena deemonlikelt käituvad loomi… selles loos on need siis rotid, kelle läbi Arlette justkui oma mõrvarile kätte maksab. Romaan on esitatud Wilfredi pihtimusena, seega näeme me asju ainult tema silme läbi ja tema teadvust painab kohutav süükoorem, seetõttu pole Wilfredi jutt kuigi usaldusväärne. Võib arvata, et Arlette’i ilmumine ja tema tulevikuettekuulutused on ainult Wilfredi sassis teadvuse vili – ka selline võimalus loo tõlgendamisel on. Tunnetuslikult on lugu aga muidugi puhas horror, mille haripunkt on rotikarjast animeritud Arlette’i ilmumine.

Väga hästi kirja pandud lugu, mida ilmestavad ja elustavad just mitmesugused detailid toonasest olustikust ja sotsiaal-majanduslikust taustast. Lugu ise on igivanal teemal – kuritöö ja karistus; kättemaks ja inimese hing.

Teksti loeti inglise keeles

Kirjandusliku meisterlikkuse koha pealt saab seda romaani hinnata ainult maksimumhindega, Zafóni looming on romaanikirjutamise musternäidis. Minu jaoks ta tõestab, et romaan on ikkagi klassikaline žanrivorm.. ajakohastatud küll, ent siiski selline, mis ei saa muutuda modernseks või postmodernseks, sest muidu tuleb välja käkk. Näiteks: võtame Scotti „Ivanhoe’st“ välja looduskirjeldused ja lugeja poole pöördumised, lisame stseenidesse asju, millest Scotti ajal polnud kombeks kirjutada, aga mis seal muidu olemas olid ja me saame igati šefi ajaloolise põneviku, sest kõik muu – karakterid, tegevus, sündmuste areng, teravad pöörded, dramaatika, taustad, süžeeliinide põimitus, ladus jutustamine jms – on kõik olemas. Zafóni stiili on võrreldud Dickensiga, kes on ilmselt üks kaasaegse romaanikaanoni looja, ja pole juhuslik, et ühel Dickensi romaanil on ka selles Zafóni tekstis oluline roll.

Ajal, mil üha rohkem tekib kirjanikke, kes põlgavad ära tegelaste kasutamise ja sündmuste väljamõtlemise, kirjutavad endast ja oma elust, oma mõttemaailmast ja sisemise mina otsinguist… kes järgivad miskit semiootilis-postmodernistlikku koodeksit või kes kuulutavad uskumust, et 21. sajandil peabki kirjutama olemuslikult teistmoodi… sellisel ajal on Zafóni looming tähtis, oluline ja vajalik.

„Juego del angel“ on Zafóni esimese kultusromaani „La sombra del viento“ eellugu ja on igasuguste tunnuste poolest ulmeromaan. See oleks järelemõtlemiskoht neile, kes mõned aastad tagasi nõudsid „La sombra“ eemaldamist stalkeri nimekirjast, kuna tekstis puudus üheselt ulmele osundav objekt (kääbik, tulnukas, ufo, vampiir). Sellest hoolimata oli „La sombra“ selgelt ulmekirjanduse alla kuuluv teos. „Juego“ ei jäta enam kahtlemiseks palju ruumi, sest klassikalised horrori elemendid tulevad mängu üsna varakult. „Juego“ ongi üsna lähedal horrorile ja on oma „La sombrast“ mitu kraadi seiklusrikkam, actionit, mõrvu ja tagaajamist täis. Seda võiks umbkaudu iseloomustada kui Dashiell Hammett, Charles Dickens, Umberto Eco, Bram Stoker ja Jonathan Carrol on koos maha istunud ja raamatu kirjutanud. Ja siin peitub ka võib-olla üks romaani nõrgemaid kohti – nimelt sellel on liiga palju sisu; Zafón oleks justkui tahtnud kirjutada üleloomulikku, religioossete motiividega kriminaalset action-põneviku stiilis armastuslugu. Suur osa romaanist on ühe minevikus toimunud koleda loo asjaolude selgitamine ning selle keerdkäikude jälgimine nõuab ülimat tähelepanu ja muutub pisut raskeks… selle loo mitmed osalised on surnud ja reaalajas toimuvas sündmustikus ei osale.

Siiski on „Juego“ kaasakiskuv ja õnnestunud romaan, mis minu arvates tegeleb just sellega millega üks romaan ja kirjandus tervikuna tegelema peab. Emotsionaalses mõõtes ei olnud minu elamus sellest küll nii suur kui „La Sombrat“ lugedes – küllap see on paratamatus. Ehk ka autor ei tahtnudki enam üritada samas võtmes ja pani järgmises romaanis suurema rõhu põnevusele, tagaajamisele ja kriminaalsele intriigile. Peategelasena on David Martin üksjagu külmem, julmem, sarkastilisem kui Daniel Sempere. Samas ei saa eitada, et „Juego“ on mitmekihilisem, tihedam ja äkilisem romaan… kirge, valu ja dramaatilisi saatusi täis. Ja nagu öeldud – ehkki ma ei tundnud seda lugedes end samamoodi kangelase tundeid läbi elavat nagu eelmist romaani lugedes, on Zafóni meisterlikus hinnatav ainult „viiega“.

Teksti loeti inglise keeles

Ma arvan, et „neli“ on sellele romaanile igati paras ja õiglane hinne. Romaan oleks saanud olla parem, aga on ka sellisena loetav. Peaks nurisema tagakaane teksti kallal, sest tegemist ei ole zombiriomaaniga… ja ka mitte horrori vaid pigem dark-fantasyga. Lugu jaguneb kolme vaatusesse, millest esimesega on, arvan ma, kõik korras, aga teises läks mul sündmustiku jälgimine pisut keeruliseks. Omajagu aitas kaasa ka see, et tegelaste nimedest ei saa järeldada nende sugu. Loo põhiline pluss on see, et kangelanna muutub tasapisi vastikumaks, sedapidi, kuidas tema agenda selgub. Tervikuna oleks aga loole kasuks tulnud pisut sujuvam jutustamislaad ja rohkem emotsiooni… kirge või suuri tundeid.

Ma kahtlustan, et keeletoimetaja on teinud tööd liiga vähe või liiga palju. Mulle jäi näiteks silma, et liiga tihti ja tarbetult kordub sellise ehitusega lause, et „Jõudnud kindlusevallile ja…“ või „Astunud veinikeldrisse…“ ja järgneb kolm-neli eraldi tegevust või kirjeldust, mis lause algusega üldse seotud ei ole. Mõnes kohas tundus mulle, et autor alustas stseeni liiga vara, pani end olukorda, kus tegelased peavad vahetama formaalsusi: teretavad, küsivad käekäigu järele jne. Öeldavasti on sellistes kohtades ära tuntud larbistsenaariumitele omast teksti ja situatsioone. Aga kahtlemata on lugu ja maailm inspireeriv.

Teksti loeti eesti keeles

Ehkki antoloogia tase on ebaühtlane ei ole mul koostaja töö hindamiseks muud hinnet, kui rasvane „viis“. Põhjus – antoloogia vastab täiesti oma pealkirjale ja tekitab selge arusaamise, et mis asi on, ja mis asi ei ole Soome ulme. See, et mitte kõik tekstid ei ole päriselt loetavad (Vaasjoki, Soikkeli ja Kangasvuo „Tahe“) ainult kinnitavad hinnet, sest näitavad ära Soome ulme nõrkused – väike turg, õhuke professionaalne segment jne.

Mul oli aasta tagasi ühel seminaril esinedes võimalus võrrelda eesti ja soome ulmet… Minu käsitlus oli selline, et kui traditsiooniline eesti ulme – noh, see, mis on raamatuteks trükitud – keskendub suuresti ühe tugeva macho-tüübi ümber, kes armastab relvi, tarbib naisi, madistab, maadleb ja võidab (Veskimees, Berg, Tarlap, Kunnas, Pähkel, Kusnets), siis Soome ulme on sama tugevalt kinni sotsiaalkriitikas, ühiskondlikes probleemides, tegelased on kõik õnnetud ja depressioonis või puutuvad kokku vaimuhaigusega, Soome ulme tahab haiget teha ja rääkida valupunktidest. Soome ulme on üsna kaugel ka anglo-ameerikalikust narratiivile keskendumisest ja story-telling kvaliteet pole eriti eesmärk. Tihti kaldub Soome ulme suisa avangardlikku freestyle’i ja sipleb seal ainult iseenda pärast, kaardistades autori autistlikku manerismi (Jääskelainen). Me leiame soome ulmest rohkesti feminismi ja lesbismi, sotsialistlik-liberaalseid lausungeid, üleskutseid õiglasemale maailmakorrale ja muret selle üle, et kas põhjamaade heaoluühiskonnas on ikka kõigil nii hea elada, kui peaks. Mulle meeldisid antoloogiast tegelikult kaks teksti: Kangasvuo „Aalto nahan alla“ja Salini „Zirma“. Ülejäänud aitavad kujundada üldpilti Soome ulmest ja on seetõttu igati olulised. Sinisalo kohta tean ma nüüd, et tal on tugevamaid jutte, kui antologias. Leinonenist ei saa ma aru, et miks ja millest ta kirjutab... ja noh, siis see, et sisse on sattunud ka oludest tingitud harrastuskirjandust.

Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest on see amatöörkirjandus. Autoril lihtsalt puudusid oskused ja vahendid oma lugu kirjanduslikus vormis esitada. Pole stiili, pole nägemist ega kuulmist.
Teksti loeti eesti keeles

Kalur armub hüljesnaisesse, varastab ta hülgenaha ja toob tüdruku endale mõrsjaks. Tema eelmine pruut ei pea mehe peale üldse viha, vaid armub samuti hüljesnaisesse. Selline veider armastuskolmnurk siis ja autor on osanud selle peale ehitada täiesti korraliku loo, mis töötab eeskätt tänu sellele, et olustikuloomiseks on rohkesti kasutatud muistse Põhjala etnografilisi detaile (mida söödi, joodi, mida kasvatati, milliseid töid tehti, kuidas pulmi peeti, seksuaalkombestik jne). Ma olen alati arvanud, et igasugune konkreetne ainestik võib loole kõvasti juurde ana ja see Kangasvuo tekst on selle ehedaks tõestuseks. Hinne oleks ehk muidu nelja poole kaldu, aga kuna naistevahelise armastuse kirjeldamine on kirjanduses igati tänuväärne teema, siis olgu hindeks "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Lühiromaani "Igas lauses peab olema sõna "tahe"" pärast jäi mul 3 aastat tagasi "Soome ulme" pooleli, nüüd võtsin uuesti kätte lugesin läbi. Elamus on endiselt sama - väga halb tekst. Pole siin ei korralikku lugu ega konflikti, maailm on tarbetult ebamäärane, igav ja saamatu targutamine ja kõik mu emotsioonid sellest on pigem kirjeldatavad ropu sõimuna. Konkretiseerimata aeg ja koht viitavad pigem magilisele (anti)realismile. Hinne on 1 ja 2 vahepeal. Kuna autori teine lühiromaan tõestas, et ta siiski kirjutada oskab, jääb hindeks "kaks", aga sellest loost ei jää mulle meelde ei muud kui pidevalt korduvate sõnade "tahe" ja "kadunuke" lällutamine.
Teksti loeti eesti keeles