George R. R. Martin

Umbes neljandast osast alates hakkas Robert Jordan mingisugust fantasy ja mehhiko seebiseriaali segu kirjutama. Martiniga pole seda õnneks juhtunud. Juba esimestest lehekülgedest peale viibib lugeja jälle sellesamas külmas, karmis, verises ja surmavalt ohtlikus maailmas, kus toimuvaid sündmusi kirjeldab autor nii, et lugejal pole aega ei süüa ega magada.

See raamat ei tulnud autoril kergelt. Ühelt poolt oli ta pidevalt lugejate meilirahe all, kes nõudsid väsimatult uut osa, nurusid infot tulevaste sündmuste kohta ja tundsid muuhulgas muret, ega Martin surema hakka. Teiselt poolt käisid pinna peale kirjastajad, kelle lubatud ilmumistähtajad aegusid mitu korda aastas. Kolmandaks probleemiks osutus raamatu paksus. Ilmnes, et kogu kavandatud teksti raamatuks vormistamisel tuleks selle paksus vähemalt 1500 lehekülge, kui mitte rohkem. Martin ja kirjastajad lahendasid selle probleemi nii, et põhimõtteliselt tehti raamat pooleks, kuid mitte tavalises mõttes. Lihtsalt mõnede tegelaste peatükid visati sellest köitest välja ja nad ilmuvad alles järgmises osas. Nii ei kuule me selles raamatus mitte midagi Tyrionist, Stannisest, Branist, Rickonist, Daenerysest. Jon Snow ilmub ainult hetkeks raamatu alguses ja Catelyn Stark (või õieti olevus, kes kunagi oli Catelyn Stark) vilksab korra läbi raamatu päris lõpus.

Sisust lähemalt rääkida pole mingit mõtet. Eelmiste osadega kursis olevad lugejad teavad, et tegelasi on tohutult palju ja nad kõik sebivad ringi mandri erinevates osades ja ajavad kõik mingit oma asja. Mastaapseid lahinguid, nagu eelmistes raamatutes, ei esine. See-eest tõusevad Raudtrooni ümber aetavad intriigid täiesti uuele tasemele. Raamatu vastikumaks tegelaseks tõuseb kahtlemata Cersei Lannister, kes mingi eriline õieke pole muidugi kunagi olnud. Ent Martinil ei ole must-valgeid tegelaskujusid. Cersei vastikuid intriige motiveerib hirm oma poja kuningastaatuse kinnistamise pärast ja lapsepõlves teada saadud ettekuulutus oma surmast, kusjuures Cersei ei tea, aga lugeja teab, et ta võitleb täiesti valel rindel.

Kirjutada Martin oskab. Vähemalt kolme tegelase peatükid lõppevad sellise cliffhangeriga et kui need läbi on ei tea kas nutta või naerda – järgmises köites, nagu me juba teame, neid tegelasi ei esine. Sarja nime suhtes lugeja eriti targemaks ei saa – tegevus keskendub rohkem King`s Landingusse. Ice (Jää, vihje Müürile ja selle taga toimuvale) ja Fire(Tuli, vihje Daeneryse lohedele) jäävad mõlemad ilmselt järgmisesse köitesse. Plussiks muidugi see, et autoril on suurem osa juba praegu valmis kirjutatud ja loodetavasti näeb viies, üleplaaniline osa ilmavalgust juba 2006. aastal.

Viis mitme plussiga, mis siin veel seletada. Lugege. Alustage ainult ikka esimesest osast. Pikemat aega käivad ka kõlakad, et üks eesti kirjastus tahab hakata sarja välja andma, või vähemalt esimest osa. Elame, näeme.

See aga, mis kaante vahele sai, ei ole mingiski mõttes nõrgem sarja eelmistest osadest. Tuntud tegelaste puudumise kompenseerivad uued tegelased, neist olulisem on ilmselt Cersei. Kuid rohkem tähelepanu jagub ka Raudsaarte („viikingite”) troonipärilusmadinale ja rünnakule mandri vastu ning Dorne’i vürstiriigis toimuvale. Dorne’i vürst ongi uutest tegelastest üks põnevamaid, tegu on mehega, kes on suutnud jätta endast mulje, kui passiivsest ja konformistlikust laisikust, kuid kes tegelikult salajasi kättemaksuplaane sepitseb. Cersei valitseb regendina King Landingus, põeb jälitusmaaniat ja suudab kõik sõbrad endast lahti raputada. Jaime, kes ei leia King Landingus kuidagi oma kohta, saadetakse vallutama viimast Tullyde käes olevat kantsi, Riverruni. Brienne on täitmas Jamie’le ja Catelynile antud lubadust, ja otsib Sansa Starki. Sansa on aga Alayne nime all Arrynis, kehastamas Littlefingeri tütart. Arya (kes mitte kunagi kuhugi kohale ei jõua) on lõpuks jõudnud Braavose saarele ja liitub ühe kummalise ususektiga. Teos algab ja lõppeb episoodiga Oldtownist, linnas kus õpetatakse maestereid, ja kuhu lõpuks jõuab Müüri äärest teele saadetud Samwell.

Tyrioni, Jon Snow’, Brani, Daenerysi, Stannise ja mitmete teiste tegemised jäid sellest köitest siis välja. Ähmaselt omandab piirijooni, (kuid jääb siiski veel ebaselgeks) kogu intriigi algus ja motiivid, musta maagia päritolu ja Littlefingeri roll selles kõiges. Romaan ongi tervikuna selline vaheköide, kus ükski liin otseselt lõpuni ei jõua ja viimast lehekülge sulgedes nõuab lugeja kirudes kiiresti järge.

„Vareste pidusöök” peaks tähendama seda, et suurem lahingutegevus on läbi saanud, kõikjal üle Westerose vedeleb laipu, mida varesed nokivad; see on sõjajärgne masenduse aeg, kuid mitte kainuse aeg. Kui varasemate osadega mingeid erinevusi on, siis just religiooni osatähtsuses. Sõda on maad niivõrd laastanud, et üha rohkem pideta inimesi pöördub usu poole. Tekib „Varblaste” usuline massiliikumine – selline fundamentalistlik ja sõjakas vaesusekummardajate ordu. Cersei taastab endisaegseid rüütliordusid, mis meenutavad meie templirüütleid jne. Julmust, vägivalda, seksi ja huumorit, seda kõike jagub siia aga samapalju kui varasematesse osadesse. Hinde suhtes polnud juba enne läbilugemist mingit kahtlust.