Kasutajainfo

Aleksandr Tšumanov

27.08.1950-26.11.2008

Teosed

· John Scalzi ·

The Human Division

(romaan aastast 2013)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (3)

Viies romaan "Old Man`s War" seeriast. Pärast Ats Milleri kommentaari "Zoe`s Tale" kohta ei tõusnud käsi kuidagi selle järgi (seega tasub olla ettevaatlik, mida raamatu kohta öelda), mistõttu annan endale aru, et mul võibolla puudub mõni tükike sellest kõigest. Samuti pole lugenud "Sagan Diary`t". Kuid mis oluline - "Human Division" võtab järje üles sealt, kus "Last Colony" lõpetas: John Perry tõi Konklaavi (400 tulnuka-rassist koosnev tähtedevaheline poliitiline liit, mis kehtestas rahu pidevalt sõjas olevate rasside vahel ja keelustas koloniseerimise kõigile, kes ei liitu) kaubalaevastiku Maale. Sellega lõppes paari sajandi pikkune olukord, kus Kolooniate Liit oli Maa muust universumist isoleerinud, pidades seda sotsiaalses ja teaduslikus stagnatsioonis ning kasutas seda kolonistide ja sõdurite kasvulavana.

Pealkiri - The Human Division

Kuidas seda maakeeli välja öelda? Inimkonna lõhenemine, jagunemine... Üks teine teos meil juba maakeeles on pealkirjaga lõhestusjoon, mis tegelikult on ju vägagi lööv. Ilmselt oleks see parem jätta elukutseliste tõlkijate hooleks kui ükskord peaks mõni Eesti kirjastus otsustama, et meil oleks põhjust Scalzit omas keeles nautida. Mis ei tähenda, et ma ei võiks soovitada termineid stiilis `jagunemine`, `killustumine` jne. Põhjus, miks ma sellele tähelepanu pööran, on see, et minu jaoks kuni ca. 2/3 mahu peale samastus `division` pigem divisjoni, osakonnaga. Kui mõelda, et tegemist on militaarulmega, siis miks mitte ka `division` = diviis. Kuid tegelikult on küsimus siiski jagamises, mitte üksustes.

Lugu ise - eesriide kergitamine

Kes mäletavad vanasid peerusid "Old Man`s War" lehekülgedel - John Perry ja tema kuus sõpra, kes üheskoos 75-aastastena mööda "oavart" kosmosesse sõitsid ja endile uue huvitava rohelise keha ning lühikese eluea prognoosi said - siis siin on raamat, kus John Perryt mainitakse kui fakti. Peategelastest olulisim on Perry sõber Harry Wilson, kes on veetnud pärast aktiivset teenistust aega Kolooniate Kaitsejõudude Teadus- ja Arendusüksuses ning seejärel suunatud tööle ühe diplomaatilise missiooni juurde tehniliseks konsultandiks. Tema kõrval on teised peategelased selle nn. B-team`i (loe: kolmanda kategooria diplomaatiline meeskond) juht suursaadik Ode Abumwe ja tema abi Hart Schmidt.

Üldine olukord, mis valitseb on siis selline: Kolooniate Liidu suhted maaga on rikutud. Ei mingeid koloniste ega sõdureid enam. Kolooniate Liidu ja Konklaavi vahel valitseb habras vaherahu, mida kumbki pool tegelikult ei taha rikkuda. Kolooniate Liit kardab ülekaalukat vastast ja Konklaav on ettevaatlik, sest inimesed suutsid nad juba korra peaaegu ajaloo prügikasti saata. Lisaks on veel terve hulk Konklaaviga liitumata rasse, millega inimkonnal on keerulised suhted kui mitte just avalik sõda. Sellises situatsioonis on Kolooniate Liidul kaks eesmärki: kindlustada rahu naabritega ja seeläbi iseenda julgeolek, kasutades diplomaatilisi meetodeid ning taastada suhted Maaga (igal juhul vältida Maa võimalikku liitumist Konklaaviga). Juhtub aga nii, et keegi kuskil saboteerib olukorda ilmselt sooviga algatada Kolooniate Liidu ja Konklaavi vahel sõda ning rikkuda lõplikult, lootusetult inimkonna omavahelised suhted.

Abumwe, Wilson, Schmidt ja Kolooniate Liidu diplomaatilise korpuse kosmoselaeva Clarke meeskond sattub tegelema paari päris kummalise olukorraga ning leiavad eelnimetatud vandenõu kohta erinevaid tõendeid.

Asja väline külg

Kirjastus TOR ja autor ise ütlevad kommentaariks (loe nt. http://www.tor.com/blogs/2013/04/human-division-read-along-13-earth-below-sky-above), et viis, kuidas "Human Division" lugejateni toodi, oli eksperiment. Tegemist on seriaaliga, mis avaldati episoodide kaupa, enne kui kogu teos viimaks korraga välja tuli. Vormiliselt on tõepoolest tegu tervelt 13 lühijutuga. Nad ei ole siiski iseseisvalt terviklikud jutud, vaid sobituvad pusletükkidena ilusasti sellesse üldisesse konteksti. Aga kui võtta ette tänased seriaalid, mis USA-st meie teleekraanile jõuavad, siis oli "Human Division" selline ilusasti tuttav "asi" küll: ah-haa! ma tean küll, mis loom see on ja kuidas seda süüakse. "Piloot-osa" on tihti kahe episoodi pikkune ja sama kehtib sageli ka viimase kohta. Vahepeal on sündmuste käiku vaadeldud erinevate tegelaste pilgu läbi, on kõrvalliine jmt. seriaalidele omast tehnikat.

Vähemasti kirjastuse väitel oli nende eksperiment edukas nii lugeja-elamuste kui majandusliku poole pealt. Minu meelest ei anna see raamatule eriti midagi juurde. Hea küll - on tõesti natuke teistmoodi ja äratundmisrõõm (seriaalilaadsus) tekitas alguses natuke rõõmsat elevust; aga lõpuks tundub, et võibolla see vormistus röövib siiski natuke lugejaskonda.

Hinnang ka...

Tegemist on väga hea raamatuga. Mitte suurepärane. "Old Man`s War" tõstis lati kõrgele ja ilmselt enamik lugejaid on pidanud tõdema, et Scalzi pole järgedes püüdnudki teha sama, mis ta tegi avaromaaniga. Nii mõnigi BAASis arvustaja on väljendanud sellega seoses oma tõelist pettumust (nördimust?) ja hinnanud järgesid alla. Olen jätkuvalt seisukohal, et tegelikult on järjed ka väga head. Mitte suurepärased, sest nad tõesti ei suuda enam sedasi üllatada, nii vägevalt panna. Selle natuke hullumeelse, verejanulistest tulnukatest kihiseva universumi ja selles aset leidva inimkonna võitluse (koht päikeste vahel) loo kirjeldamine erinevate nurkade alt on siiski pigem areng edasi. Nii mõnestki kõrgelt hinnatud teosest erinevalt ei tekkinud siin kiusatust jätta lehekülgi vahele, sest midagi ei juhtu ja see, mida kirjeldatakse ei tundu kuidagi oluline. Samm on piisava pikkusega. Nii mõnegi episoodi juures oli selliseid vaimukaid detaile ja head nalja. Väärt meelelahutus.

Soovitan asuda selle kallale pigem tõesti mitte liigsete eelarvamustega. Olgu siis heas või halvas.

PS. Kusjuures seesama siin ja veel paar viimast loetud teost panid mõtlema sellele 5-palli skaalale, mis meil siin BAASis on. Umbes nii, et ei saa ju kõik raamatu ometi olla suurepärased? Tegin väikse revisjoni ja hindasin nii mõnedki asjad allapoole, mida varem olin hinnetega kostitanud. "Kõva kolm" on tegelikult ju pigem positiivne hinne. Kui asi on halb, siis olgu "2"; päris vastumeelne, siis "1". Neli on juba hea, isegi päris hea. Ja viis jäägu siis tõesti sellele, mis (minu meelest) on suurepärane.

Teksti loeti inglise keeles

Ja ma ei saagi esimene olla... aga pole midagi.
See on nüüd küll natuke üldisem mõtisklus, aga puudutab ka antud raamatut --
Scalzi üldiselt meeldib mulle ja selliste korda minevate autoritega tahaks ikka jälje maha jätta – esimesena arvustada. Noh, vanemate raamatute-autorite puhul tuleb seda filosoofiliselt võtta, niikuinii on keegi juba lugenud, uutega, nagu see... tjah. Ega siis too, kes esimesena arvustab, ju ometi süüdi ei ole, et enne mind jõudis ;-) , vahe on pigem selles, mida ta kirjutab. Kui kirjutab suhtelistelt asjalikult, nagu antud juhul, ei olegi muud, kui positiivselt mõelda, et hoidis vaeva kokku, mina ei pea sisukokkuvõtet kirjutama... On ju endalgi neid päevi küll, kus pole erilist tuju arvustada. Panna mingi märk maha, et esimene olla, võib teistes tekitada sarnaseid tundeid nendele, mis valdavad mind väga tihti – eriti viimasel ajal ja eriti just eestikeelsete asjade esimesi arvustusi lugedes – et oli seda okseloiku siia nüüd vaja. Ma ei taha kedagi solvata ja rõhuv enamik arvustusi – pole absoluutselt oluline, kas need minu arvamusega kokku lähevad! – on ju ikkagi positiivses mõttes arvustused, samas on baas ere näide sellest, et lugemisoskus võib eksisteerida ka ilma intellektita ja mõned arvustajad mitte ei piira end lihtsakoelise meelelahutuse otsimisega, vaid see ilmselt ongi nende taipamisvõime lagi.

Scalzis ja sellest raamatust --
Nagu öeldud, nõus eelarvustajaga -- hea raamat. Pisut kisub hinnangut alla see natuke kunstlik tükkideks jagamine, sest tõepoolest, silme ette tulevad seriaalid; väga lihtne on kujutleda, kuidas sellest saaks vormida sellised tavalised, üht seiklust mahutavad ca 40-minutilised episoodid, mis koos tiitrite ja reklaamiga tunni täidavad. Kas ma tõmban jälle piire? Ei, vaadake, eksperimenteerimine on hea asi, aga seni, kuni sisu ei hakka vormi all kannatama. Teatud mõttes ongi see raamat jutukogu. Jah, need moodustavad kokku tervikliku romaani, sest läbi kõigi juppide räägitakse tegelikult üht pikka lugu. Samas need mõjuvad natuke kunstlikuna ja minu jaoks läks midagi kaduma.
Muus osas on lugu hea. Muhe selline. Ma ei usu küll mitte midagi, mis raamatus sünnib, ent see... raske öelda: see kuidagi ei sega. Ma tõmbaksin isegi teatud paralleele Sheckleyga -- kohati on see verejanulisi tulnukaid täis universum totakas, täpsemalt totakalt lahe. Jah, ma ei ole selline lugeja, kes suudab teadus- ja loogikavigadest mööda vaadata ja seepärast see teos viite ei saa. Või teisiti öeldes -- see ei ole ka nii geniaalne kui "Old Man`s War", millele võis kõik andeks anda. Iriseks natuke maailma üle: terve konflikt ei veena mind. Väidetavalt oli Maa sajandeid isolatsioonis – no ei ole võimalik! Kes olid need Colonial Unioni ametnikud? Maalased (mitte kõik muidugi). Ma olen nõus alla neelama, et Maa isolatsioonis pidamisel olid väga head põhjused, kuid ma ei suuda uskuda, et kahe sajandi jooksul ei tekkinud olulist opositsiooni, mis teisiti oleks arvanud. Kui need head põhjused eksisteerisid – minagi suudaks mõned välja mõelda – siis miks autor neid ei kasuta? Või täpsemalt, siis ei töötaks jälle see lugu... Ma ei taha siin täpsemalt rääkida, sest see oleks spoiler ja kui autor järgmises osas mõnele mu küsimusele lahenduse pakub, kvalifitseerub mu jutt, ütleme, lihtsalt irisemiseks. Et minust õigesti aru saadaks – järgmine väga hea raamat sellelt mehelt kaalub kaugelt üles selle väheke piinliku momendi, et pean tunnistama, et eksisin.

Kokkuvõttes aga ikkagi tore lugemine, mida julgen soovitada, ja jään järge ootama.

Teksti loeti inglise keeles

Erinevalt tavapärasest, lugesin enne raamatu kallale asumist BAASi arvustused läbi ning seetõttu polnud ootused eriti kõrged. Või noh, see kõlab nüüd kehvasti, sest eelnevad hinded on ju head. Ootasingi sellist Scalzit oma tavalises headuses, kuid ei midagi erilist. Ja lisaks tegid ettevaatlikuks viited seriaalilikkusele. Ja et võib-olla pole tegemist kõige terviklikuma romaaniga, pigem jutukoguga.
 
Kuid ei midagi sellist! Tegemist on täiesti koherentse looga, vaid kaks viimast lisalugu ei sobi nö komplekti. Kuid ega needki kehvad polnud, täitsa toredad lugeda. Veel kiidan Scalzit oskuse eest kirjutada järgesid nii, et eelnevate osade taas üle lugemine pole vajalik - iga natukese aja tagant, samas liigsete kordusteta, tuletatakse olulised sündmused meelde ja seletatakse mõisted lahti. Õigupoolest võib selle raamatu lausa üldse ilma muid "Vanemehe sõja" romaane lugemata ette võtta.
 
Tükk aega mõtlesin, et mis hinne siis lugemiselamusele anda - "neli" nagu kõikidele muudele "Vanamehe sõja" järgedele? Tundus ebaõiglane, sest "Lõhenenud inimkond" on mõnest varasemast järjest selgelt parem. Seega, saagu siia kirja "viis". Ja jään põnevusega sarja järgmise, viimase osa, eestikeelset tõlget ootama, sest lugu jäi ju põneva koha peal pooleli.
Teksti loeti eesti keeles
x
Andreas Jõesaar
24.01.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Erinevalt tavapärasest, lugesin enne raamatu kallale asumist BAASi arvustused läbi ning seetõttu polnud ootused eriti kõrged. Või noh, see kõlab nüüd kehvasti, sest eelnevad hinded on ju head. Ootasingi sellist Scalzit oma tavalises headuses, kuid ei midagi erilist. Ja lisaks tegid ettevaatlikuks viited seriaalilikkusele. Ja et võib-olla pole tegemist kõige terviklikuma romaaniga, pigem jutukoguga.
 
Kuid ei midagi sellist! Tegemist on täiesti koherentse looga, vaid kaks viimast lisalugu ei sobi nö komplekti. Kuid ega needki kehvad polnud, täitsa toredad lugeda. Veel kiidan Scalzit oskuse eest kirjutada järgesid nii, et eelnevate osade taas üle lugemine pole vajalik - iga natukese aja tagant, samas liigsete kordusteta, tuletatakse olulised sündmused meelde ja seletatakse mõisted lahti. Õigupoolest võib selle raamatu lausa üldse ilma muid "Vanemehe sõja" romaane lugemata ette võtta.
 
Tükk aega mõtlesin, et mis hinne siis lugemiselamusele anda - "neli" nagu kõikidele muudele "Vanamehe sõja" järgedele? Tundus ebaõiglane, sest "Lõhenenud inimkond" on mõnest varasemast järjest selgelt parem. Seega, saagu siia kirja "viis". Ja jään põnevusega sarja järgmise, viimase osa, eestikeelset tõlget ootama, sest lugu jäi ju põneva koha peal pooleli.
Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal jäi selle loo lugemine pooleli, vist seepärast, et 1988 aastal mul "Pioneer" veel käis, 1989 aastal aga enam mitte. Nüüd aga on kogu jutt digitaliseeritult ETERA baasist kättesaadav ning lugesin üsna ühe hingetõmbega läbi. Imestan, et BAASis olen esimene arvustaja - seega väike ülevaade ka loo sisust.
 
Tegevus toimub Ameerikas, üsna jutu kirjutamisaastatel, 60-70-ndatel. Loo peategelaseks on maovähki põdev, viimaseid elukuid hinges vaakuv miljonär, kellele pakutakse - loomulikult kopsaka summa eest - võimalust saada endale uus keha. Parakui ei lähe kõik aga nii nagu plaanitud ning nagu romaani pealkirjast võib aimata, satub kapitalisti teadvus plaanitud noore uue inimkeha asemel hoopis ühe buldogi sisse.
 
Suhtusin sellesse loosse kerge skepsisega - et noh, ilmselt roosad lapsepõlvemälestused ja teisalt tõenäoliselt korralik kapitalismi kriitika - aga ei, ei pidanud pettuma. Tegu on täiesti korraliku romaaniga teadvuse siirdamisest, surematusest ja selle varjukülgedest. Teema on mulle väga südamelähedane ja eks oma rolli mängib siin see, et üks esimesi ulmekaid, mida tõeliselt nautisin, oli "Kus on rändurite kodu". Fantaasiat vabalt lendama lastes võibki "Neljajalgset miljonäri" võtta kui "Rändurite kodu" eellugu - kuidas teadvuse siirdamine leiutati, mis plaanid sellega olid ja mis sellest kõigest välja tuli.
 
Korralik hoiatusromaan seiklusliku gängsteridraama vormis. Võib-olla tiba noortekas, millest ka pall madalam hinne kui maksimaalne võimalik.
Teksti loeti eesti keeles

Tänu ETERA baasile avanes võimalus seda lapsepõlves võlunud lugu nüüd uuesti lugeda. Erinevalt teistest umbes samal ajal esmakordselt loetud ulmekatest panen sellele aga siiski üsna kehva hinde, sest lugu on ikka väga triviaalne ning kui muud kosmoselaevaga juhtunud õnnetustejada saab veel kuidagi tõsiselt võtta, siis tundmatusse viirusesse haigestumine keeras vindi liiga üle.
Samas, hea poistekas ja omas ajas kindlasti omal kohal. Praeguseks aga ajale jalgu jäänud ja tänapäeva laste arengutaset arvestades soovitaksin - kui üldse - seda pigem nooremale koolieale kui teismelistele.
Teksti loeti eesti keeles

Erinevad tasandid - ja sellega seotud puänt - jäid pisut segaseks, sellest ka madalam hinne. Aga muidu lobedalt kirja pandud ja täitsa loetav (õudus?)lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselgelt kõige kehvem Ijon Tichy lugu, mida ma lugenud olen. Täpsemalt - absoluutne jamps! Hirmnaljakas?! Ma ei tea, ju on mu huumorisoolikas umbes või lugesin ma mingit teist teksti, aga no kordagi ei võtnud isegi mitte muigama. Kahju raisatud ajast.
Teksti loeti eesti keeles

Enne kui seda juttu etera.ee kaudu 1994. aasta septembrikuu "Noorusest" lugema asusin, tahtsin BAASis pilgu peale visata - et ega ma seda ise varem lugenud pole või mida eelarvustajad arvavad. Osutus päris raskeks ülesandeks, sest "Nooruses" olnud pealkirja "Professori heakskiit" järgi otsimine ei andnud midagi ei eesti- ega inglise keeles. Natuke aega netis loo peategelase järgi tuhnimist aitas aga õigele järjele, kuigi inglise keeles on lugu ilmunud ka pealkirja "As Chemist to Chemist" all.
 
Aga jutust endast ka. Keemiatudeng Hal Kemp pöördub professor Neddringi poole sooviga kosida tema tütar. Professor lubab talle anda oma heakskiidu, kui Hal lahendab nüüd ja kohe tema poolt antud numbrilise mõistatuse...
 
Loos on null ulmet ning huvi võib see pakkuda amatööridest krüptogrammide lahendajatele. Sisuliselt ongi kogu jutt mõistatuse lahenduskäigu lahtikirjutis. Au ja kiituse pälvib mitte autor, vaid tõlkija, kes lahenduskäigu kenasti eestikeelseks tõlkinud on ehk siis kes lisaks tõlkimisele ka üht-teist keemiast jagab. Aga jutt ise on täiesti nõrk ja saab "kahe" vaid oma lühiduse tõttu.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin etera.ee andmebaasist sisseskännitud "Noorusest" ja kuidagi tuttav tuli ette... samas BAASi andmetel ma nagu poleks seda varem lugenud... Aga googeldamine andis vastuse - see lugu on ju ilmunud eestikeelses kogumikus "Üheksa homset" ning sealt ma seda siis kolm aastat tagasi lugesingi!
 
Meeldis siis ja meeldis ka nüüd - hea puändiga lööv lugu!
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt üks kehvemaid Dicki (lühi)jutte, mida ma lugenud olen. Väga-väga toores ja piiripealne tükk. Ainuke positiivne asi loo juures on selle lühidus.
Teksti loeti eesti keeles

Klassikaline Bradbury "pildike". Meisterlikult kirja pandud, kuigi sisu pole võib-olla tõesti see kõige-kõige. Siiski mõnus lugemine. Hinne antud väikese avansiga.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks paigutub see loetud Heinleinidest teisele kohale (esikoht "Kuu on karm armuke") ja üsna samadel põhjustel - tegemist on hea õpikuga. ;) Aga palun mind mitte valesti mõista, ka lihtsalt ajaviitena on see muidugimõista hea ja kaasahaarav. Lugesin üsna ühe soojaga läbi.  
 
Ainuke, mis sisseelamist veidi takistas, olid need 60-ndate "marslased" ja "veenuslased". Aga kui suutsin nende asemele mingid kaugemad tulnukrassid mõelda ning Impeeriumi Päikesesüsteemist laiemaks, siis sain hakkama.
 
Eestikeelsest tõlkest kraapis silma üks sisse lipsanud otsetõlge: "liiliavalge" (lily white - without fault or corruption; totally innocent or immaculate), mis oleks pidanud tõlgitama hoopis "puhas kui prillikivi" vms.
Teksti loeti eesti keeles

"Kivike taevas" on raamat, mille pidin kindlasti ostma, sest on see ju üks viimaseid kivikesi Asimovi eestinduste pikas reas.
 
Paraku aga lugemine ei edenenud, sest juba esimestest peatükkidest peale tundus romaan banaalne. Ja see iseloomustav sõnake jäigi lõpuni kummitama: kogu see minevikumehe tulevikku saabumine, sündmustiku areng, dialoogid, maanaise-galaktikamehe armastuslugu, lõpplahendus - banaalne.
 
Samas, see oli ju ette teada, sest ütleb ju tagakaanetutvustuse esimene lõikki ära, et midagi erilist ei maksa oodata: "See on noore Isaac Asimovi esimene romaan..."
 
Kokkuvõtvalt: üks kehvemaid Asimoveid, mida ma siiani lugenud olen. Mittefännina annaks sellele banaalsusele vast veel palli võrra madalamagi hinde, aga las ta jääb. Samas eestindamise eest olen tänulik - nüüd on peaaegu kõik Galaktikaimpeeriumi romaanid emakeeles olemas. Või õigemini ongi, aga viimast pole ma veel lugeda jõudnud. Aitäh kirjastajale!
Teksti loeti eesti keeles

Paraku pean (taas?) olema tujurikkujaks ja panema siia neljade-viite ritta pisut kehveam hinde. Miks?
 
Sedakorda ei saa ma öelda, et see romaan mind ei kõnetanud - kõnetas küll ja alguses oli päris põnev lugeda. Aga kusagil raamatu keskpaigas jäi tegevus mõlemas ajaliinis seisma ning lõplikult enam käima ei läinudki. Ka nämmutati ühtesid ja samu mõtteid taas ja taas. Minu jaoks oleks see olnud ca poole lühemana parem raamat. Kas ka poole parem, ei oska öelda, aga parem kindlasti, vähemalt nelja oleks välja venitanud.
 
Kõige köitvam oli Anarrese anarhistliku ühiskonnaelu kirjeldus. Kuigi mina ise anarhismi päris selliseks ei peaks, mitte-autoritaarne kommunism iseloomustab seda minumeelest paremini. Hästi tuleb romaanist välja see, et kommunismi utoopia realiseerumiseks peaks olema ressursse, pidevas nappuses ja virelemises pöördub asi paratamatult düstoopiaks. Kas me sellist kommunismi tahaksimegi?
 
Tore, et raamat on eesti keeles olemas, kuigi minule on mõned eelmised Haini tsükli romaanid rohkem istunud - eelkõige tuleb meelde Rocannoni maailm, aga ka Pimeduse pahem käsi.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane seiklusjutt. Tõepoolest meenutas veidi "Trifiidide päeva", aga kindlasti mitte nii palju, et see kordamisena oleks tundunud. Kristjan on juba enamuse ära öelnud, aga täiendan siiski natuke.
 
Eestikeelse tagakaane tekst on ebatäpne nii sündmuste järjekorra kui ka olulisuse osas. Oleks võinud valida vähem spoilereid sisaldava teksti. Martin Kirotari tõlge tundus mulle pädev, eriti meeldisid ohtrad joonealused märkused. Kuigi mina orienteerun imperiaalses mõõtühikute süsteemis omameelest hästi, siis siiski tekitas segadust see süldade asi. Ka autoer ironiseerib peategelase suu läbi selle kallal, aga tõlkija oleks võinud siiski ka mõõtühikute kohta joonealused märkused lisada, et meetermõõdustikuga harjunud lugejal lihtsam kaasa mõelda oleks. See "süld" sügavusühikuna oli siis ilmselt "meresüld" ehk fathom - 1,8 m.
 
Paaris kohas jäi silma, et jäädi süvikute kõrvale ankrusse. Siin ei oska nüüd arvata, kas tegemist oli tõlkija apsuga või pani autor seal mööda. Isegi suured laevad ei jää ankrusse sügavamas kui paarikümne meetrises vees.
 
Hindeks neli, sest päris "viit" välja ei anna. Aga neljale võib õige mitu plussi taha kirjutada. Oli kaasahaarav lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Mida ma just lugesin?! See küsimus kerkis kohe peale romaani lõpetamist ning teistkordselt, kui tulin Baasi arvustusi lugema.
 
Võimalik, et asusin romaani lugema valede eeldustega. Nimelt ootasin tagakaanel oleva sisututvustuse põhjal midagi taolist nagu "Valguse isand", mille lugemisest on küll aastakümneid möödas, kuid mille sisu ja lugemiselamus, ahhaa-moment sealhulgas, on selgesti meeles. Ootasin nimelt teadusulmet või midagi ligilähedastki. Oleks ma teadnud, et seda ei tulegi, oleksin selle fantasy kohe kõrvale heitnud. Aga ei, vahepeal isegi lubati ning kuni lõpuni oli õhus ootus, et ehk on Jack android - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Või on kogu see maailm virtuaalreaalsus - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Või siis toimub tegevus põlvkonnalaeva sisemuses - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Nii et tegelikult on tegemist lihtsalt fantasyga? Oleks ma seda teadnud, poleks ma seda raamatut ostnudki.
 
Tunnen, et mind kui lugejat on rängalt petetud. Kogu see raamatu tagakaanel olev tutvustus on suvaliselt kokku klopsitud siinsete arvustajate poolt kirja pandud kildudest ja lõpptulemus ongi selline kompott, et anna olla. Mis kvintessentsteos? Amberi lugude oma või? Nii olekski võinud öelda, mitte aga peibutada "Needuste allee" nimega, mis on selle soga kõrval tõeline pärl! Mis "Valguse isanda" lugejasõbralik versioon? Jah, see oli raske lugemine, aga seal oli lugu ja point. "Varjude Jack" on lihtsalt sõnade rida, millest sisu puudumise tõttu on ennast äärmiselt raske läbi närida.
 
Kogu eelnev positiivsete hinnete rida on mulle täiesti mõistmatu ning kui kusagil poole raamatu peal olin nõus veel hädist "kolme" andma, siis viimased paarkümmend lehekülge kallutasid hinde kõhklematult "mitterahuldavaks".
Teksti loeti eesti keeles

Kui see raamat möödunud aasta novembris ilmus, küsisin enne raha letti ladumist tõlkijalt (eelarvustaja) otse: "Miks ma peaksin selle raamatu ostma?" Ja ega ma mingit selget vastust saanudki. Aga otsustasin siiski osta, kasvõi kirjastuse toetamiseks. Ja siis rändas raamat kodus lugemata raamatute hunnikusse. Aeg-ajalt lugemist otsides piidlesin seda, kuid ei leidnud motivatsiooni selle kätte võtmiseks. Sest, noh, ümberjutustus ju? Kui siis nüüd, kaks kuud peale ostmist, selle kätte võtsin ja lugema hakkasin, sain aru, kui valel arvamusel olin olnud.
 
Tõepoolest, tehniliselt on tegemist "Viimase koloonia" sündmustega, kuid vaatenurk on hoopis teine. Ja kuigi kartsin, et kirjanik eeldab lugejalt eelmise romaani sündmuste mäletamist, siis nii see polnud ning selgus, et tegemist on täiesti iseseisva ja vägagi loetava raamatuga. Ei saa öelda, et oleksin seda niimoodi neelanud nagu sarja esikromaani, aga minusuguse aeglase lugeja kohta sain selle küll üsna kiirelt läbi, sest raamat haaras tõesti kaasa.
 
Ütleksin isegi, et lugu on oluliselt parem, kui "Viimane koloonia". Näha on, et kirjanik on tõsiselt tööd teinud, et eelmise romaani apsakad likvideerida. Ja kuigi peategelane on teismeline tüdruk, on temaga lihtne samastuda ning talle kaasa elada. Loed ning rõõmustad ja kurvastad koos temaga. Liigne elutarkus sellise vanuse kohta? Võib-olla tõesti, aga samas kui arvestada, mida ta lapsest peale oli läbi elanud, siis miks mitte?
 
Ühesõnaga, mulle meeldis, isegi väga. Ja eriti vist just seetõttu, et ei pidanud hirmsasti pingutama, et eelmiste, juba aastaid tagasi loetud, osade sündmusi mäletada. Nii mõnusalt möödaminnes libisetakse nendest sündmustest üle ja läbi ning nagu võluväel tulebki meelde, millele või kellele vihjatakse. Ning lugu ise ületas kõvasti ootusi. Jää või veel järgmistegi järgede tõlkimist ootama. :)
Teksti loeti eesti keeles

Otsustasin oma 2019. aasta lubadustes, et enam ma raamatuid, mis ei kõneta või mille lugemiseks end sundima pean, lõpuni ei loe.
 
"Keskpäeva varjude" lugemisega alustasin 2018. aastal ja suure surmaga sain läbi esimese loo, "Kauge vikerkaar". Mõtlesin, et jätaks pooleli, aga kuna järgmised kaks juttu olid isegi loetavad, siiski jätkasin. Viga.
 
Sest sattusin "Operatsioon "Viiruse"" peale ja anna kannatust - see fanfiction üritab vist kõiki Strugatskite teoseid kokku võtta ning eeldab, et lugeja mäletab detailideni kümneid aastaid tagasi loetut. Ei mäleta! Seega - ei kõnetanud! Ja jäi pooleli, mis on minu puhul vägagi ebaharilik.
 
Nüüd, uue aasta alguses, vaatasin raamatule peale ning ei tundnud kohe kuidagi, et peaksin selle taas kätte võtma. Võimalik, et teen viimase loo autorile, Andrei Lazartšukile liiga, et ilma tema lugu "Kõik on hästi" lugemata raamatule sellise hinde panen, aga no kui tunned, et seal ei ole midagi, mille seltsis aega viita tahaks, siis no ei, ei pea ennast piinama.
 
Hinne on täiesti ebaõiglane ja subjekiivne - objektiivne oleks ilmselt "kolm" - aga nii ma tunnen ja nii ta jääb.
Teksti loeti eesti keeles

Pean alustama sellest, et Eesti algupärast ulmet ma üldiselt ei loe. Põhjus peitub sügaval sajandi alguses, kus sain "Eesti ulme antoloogia" nimelise tellisega tutvumisest sellise trauma, et olen end edaspidi kodumaiste autorite loomingust eemale hoidnud.
 
Kuid käesolev antoloogia äratas minus huvi esimesest korrast, kui sellest kuulsin. Vast sellepärast, et seosed Kreutzwaldi muinasjutumaailmaga tundusid intrigeerivad. Ning huvi päädis antoloogia esitlusele minemisega ning raamatu otsmisega. Ning muidugi asusin ka kohe lugema, jättes Strugatskitest läbinärimise taaskord pooleli.
 
Kuigi antoloogia autor ütles mulle eravestluses, et tal polnud teost kokku pannes sellist kavatsust, siis minumeelest on žanriliselt välja kukkunud nii, et esimene pool raamatust on teadusulme ning teine pool õudusjutud. Vaid Kivirähki "Puulased ja tohtlased" rikub seda mustrit ning lõpparvestuses on seega kogumikus õudust rohkem kui teadusulmet.
 
Nagu mul viimasel ajal tavaks on saanud, ei hakka ma jutte eraldi arvustama, vaid katsun siin, ühes arvustuses, kõik kokku võtta. Kuid kuidas seda teha? Kas juttude järjekorras või žanri järgi? Või kuidagi kolmandat moodi? Mõningase kaalumise järgi tundus, et võtan aluseks ootused - kuna antoloogiat reklaamiti eelkõige Kreutzwaldi nimega, siis tegin pingerea juttude sobivuse järgi. Ning alustame tagantpoolt.
 
Kuigi Meelis Friedenthali "Vinguv jalaluu" on valitud antoloogiale nime andma ning ka F. R. Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsetes juttudes" leidub samanimeline jutt (millest ma küll tõele au andes midagi ei mäleta), oli minu jaoks tegemist antoloogia igavaima looga. Seosed Kreutzwaldiga piirdusidki minu jaoks vaid ühise pealkirjaga ning loo jutustamiseks valitud vorm - sisemonoloog - tegi sellest ühe piinarikka lugemise. Ja kuna ma pole ka suurem õudusjuttude fänn, siis see oli veel lisatõrvatilgaks.
 
Siim Veskimehe "Kuues Maa" sisaldas küll ohtralt seoseid Kreutzwaldi maailmaga, kuid need seosed jäid väga pinnapealseteks ning tegelikkuses õnnestus Veskimehel suurepäraselt vaid üks - kaaperdada oma lühiromaaniga neljandik antoloogia mahust ning potentsiaalsed lugejad raamatu juurest eemale peletada. Kujutasin lugedes elavalt ette, kuidas igapäevaselt mitte nii suured teadusulme fännid end sellest tehnodžunglist läbi murravad... Sisuliselt on Veskimees kasutanud Kreutzwaldi maailma elemente vaid kulissidena ning kirjutanud selle kattevarjus kokku ühe ilmselt vaid tema enda peas kokkuklappiva lühiromaani. Kuigi pean ennast hard sci-fi fänniks, siis too jutt oli ikka igast otsast nii halb, et pani mind korduvalt valjuhäälselt kiruma. Miks siis? Hästi lühidalt öeldes poleks pidanud ühte juttu kõiki oma võimalikke mõtteid sisse suruma. Kogu see kolme või neljakordne konspiratsiooniteooriate kiht oli täiesti üle võlli. Paralleelmaailmad sinna otsa. Rääkimata autori kinnisideest olevatest seksistseenidest. Lugu oleks olnud vast parem ja loetavam umbes neli korda lühemas mahus ning kirja panduna nii kuidas ta algas - Pilli-Tiidu perspektiivist.
 
Minnes sujuvalt üle sobivuse pingerea teise otsa, siis passib Veskimehega võrdluseks kõige paremini Mann Loperi "Tänulik Olevipoeg". Hästi suuri üldistusi tehes räägib see täpselt sama loo, kuid on kirja pandud just nimelt ühe põliselaniku perspektiivist, väldib mõttetut tehnomula, kuid on ometi puhas teaduslulme žanrlilugu. Ühesõnaga, suurepärane jutt ning väga meeldiv üllatus - kindlasti on Mann Loperi nimi nüüd minu jaoks nende Eesti ulmekirjanike hulgas, kelle teoseid ma kätte võtta ei karda.
 
Raamatu teist, õudusjuttude poolt vaadates, on minu meelst vast kõige enam antoloogia vaimuga kooskõlas Mart Sanderi "Üksinduse allikas", mis on kirja pandud nii klassikalise Kreutzwaldi muinasjutu stiilis, kui vähegi saab. Süžeeliin on küll etteaimatav, kuid lõpp siiski üllatab. Hea ja hästi jutustatud lugu.
 
Kui nüüd aga ülejäänud jutte mitte sobivuse, vaid lihtsalt meeldivuse järjekorda sättida, siis hästi lühidalt ka nendest.
 
Andrus Kivirähki "Puulased ja tohtlased" on lihtsalt hea, sest autor tõesti oskab. Ja kuigi jutt polegi vist stiilipuhas õudus, vaid õhku jääb kahtlus, et äkki hoopis vaimuhaige sonimine, siis ometi loed ühe hingetõmbega läbi ja naudid iga rida ning ridade vahele peidetut veel takkaotsa.
 
Indrek Hargla oma mõlemas loos ("Kahitud kuningatütar" ja "Meristepidu") suudab seevastu kirjutada väga žanripuhtalt ning kuigi õudus pole päris rida, lugesin ometi ühe jutiga ning kiirelt lehti pöörates. Lisaks kumab läbi, et autor on teinud tõsist tööd, et Kreutzwaldi ajastu vaimu ja jutustamistiili järgi aimata, mis tal ka tõesti hästi välja tuleb.
 
Jaagup Mahkra "Rõugutaja tütar" oli pisut liiga pikavõitu. Poole lühemana oleks see mind rohkem köitnud ning kaasa haaranud. Muidu aga siiski päris hea töö mitte just kõige tuntumalt autorilt.
 
Joel Jansi "Tarkmees taskus" ja Maniakkide Tänava "Kuningatütre kingitus" liigitusid minu jaoks natuke liiga sarnasteks lugudeks. Vahe on vaid selles, et ühes loos toimub seiklus virtuaalreaalsuses ning teises liitreaalsuses. Ka autorite jutustamisstiil on üsna sarnane, Joel Jansi oma paraku aga hulga kohmakam - keskpärast koolikirjandit meenutav. Samas lugu ise oli jälle pisut terviklikum, alguse ja lõpuga. Maniakkide Tänava jutt on lihtsalt üks suur quest (vabandust anglitsismi pärast, aga just see sõna annab selle loo vaimu kõige paremini edasi), kus taustast (Rõdula) maalitakse küll mingisugune ähmane visand, aga lõppeks ei saagi me teada, mis ja miks seal siis sahmiti. Üldiselt soovitaksin neile kahele autorile oma tavapärasest mullist välja murda ning kirjutada millestki muust, kui arvutimängudest ja LARPist ulmekastmes.
 
Soovituste juures olles paar soovitust ka kogumiku koostajale/toimetajale. Panna avalooks üks kirjandustehniliselt nõrgim lugu on väga küsitav. Vähemalt mul kerkis raamatu lugemist alustades korduvalt üles küsimus, et mida ma (jälle!) loen ning kas tõesti tasus seda keskpärast jama osta? Õnneks järgnenud Kivirähk ja Loper päästsid päeva. Teiseks ei oleks mina teadusulme lugusid kogumiku esimesse poolde koondanud - just nö tavalugejale mõeldes. Nii paradoksaalne kui see ka pole - õudus hirmutab vähem. Kolmandaks - kas "Tarkmees taskus" või "Kuningatütre kingitus" aga mitte mõlemad. Ja neljandaks, kas Veskimees kärbib oma teksti mõistlikuks või ei ilmu üldse.
 
Kuid nüüd on küll pikalt heietatud ning aeg teha kokkuvõte. Kuigi ülalpool kõlab ka kõvasti kriitikat, siis minu hinne antoloogiale "Vinguv jalaluu" räägib iseenda eest - hea raamat. Sain teada, et Eesti algupärast ulmet tasub lugeda küll ning kuigi endiselt on autoreid, kelle loomingust ma kauge kaarega mööda käin, avastasin ja taasavastasin mitu nime, keda täitsa tasub lugeda. Ostmist ei kahetse ning ka soetatud teine eksemplar läheb julgelt kingiks, kuigi minupoolsete soovitustega, mis järjekorras lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin. Et olen. Originaalne. Kui. Arvustuse jutule omases stiilis. Kirja panen. Aga. Ei. Nii on. Juba tehtud. Siiski. Miks mitte.
 
Lugesin. Ainult sellepärast. Et autor on vana. Koolivend. Kahjuks kahetsen. Miks?
 
Esiteks. Stiil. Alguses tundus tore. Selline laulev. Luuleline. Aga hiljem. Hakkas väsitama. Seepärast katsun. Ka siin. Lühidalt. Teha.
 
Teiseks. Lugu ise. Kus on. Ulme? Ma küsin. Vaimuhaige sonimine. Ei ole. Ulme.
 
Jah lool on. Puänt. Ja see ärritab kindlasti. Kristlaseid. Aga mina ei ole. Kirstlane. Kuigi ärritusin. Ikka. Sest lugu on. Kehv.
Teksti loeti eesti keeles

Hea järg "Poisile põrgust", mis keerab tõesti kõik eelneva pahupidi. Aga lõpuks läheb käest ära, sest hakkab liiga suurt tükki ampsama ja köidab ilmselt vaid tõelisi Strugatskite fänne, kellel kõikide juttude kõik pisidetailid meeles on. Mööndustega neli.
Teksti loeti eesti keeles

Teine lugu antoloogias "Keskpäeva varjud". Oluliselt parem kui avalugu, mis oli nii halb, et tahtsin kogu raamatu nurka visata. Samas poleks see jutt midagi väärt ilma järgnenud fan-fictionita.
Teksti loeti eesti keeles

Vandusin, et ei osta enam ühtegi Strugatskit, sest tundub, et mdia enam neid avaldatakse, seda hullemat saasta suudetakse välja kaevata. Samas võib-olla kummitavad mind aga helged lapsepõlvemälestused, ei tea. Peaks nõukogude ajal avaldatud Strugatskeid taas üle lugema, äkki pettun ka nendes? Või siis saan kinnitust, et tol ajal valiti mida avaldada, palju põhjalikumalt? Ja mitte ainult ideoloogilisestel, vaid just nimelt kunstilistel põhjustel? Ei tea...
 
Seega selle teose juurde. Algus oli tõeline piin, 50 lehekülge ei toimu mitte midagi. Leheküljed on täidetud täiesti mõttetute ja tühjade dialoogidega või siis mingite olukirjeldustega, samas absoluutselt seletamata, kes tegelastest on kes, miks nad seal on ja kust tulevad ning kuhu lähevad.
Siis nagu midagi juhtub (katastroof) ja paar lehekülge on isegi huvitav. Siis jälle sonimine, tühjad dialoogid, mõttetud ja mittemeeldejäävad tegelased. Et see Gorbovski on miski tähelaeva kapten, mitte mingi muu asjapulk, sai selgeks alles kusagil lõpupoole, samas jättis siiski täiesti külmaks.
 
Dilemma laste päästmisest köitis taas korraks tähelepanu kuid edasi tuli hambad ristis lõpuni lugeda. Tõeline piin sõna otseses mõttes. Lõi välja tõsine allergiahoog ning ülejäänud antoloogiat pole enam mitu nädalat kätte võtta julgenud, sest kui avalugu on nii halb, ei julge edasi enam lugedagi.
Teksti loeti eesti keeles

Silver võtab loo sisu kenasti kokku. Ka minu arvamus loost ühtib suures piires, kugi mind need "kardulad" ja "kedagistid" sugugi mitte ei häirinud, vaid pigem lisasid vürtsi ning aitasid peategelasest paremat pilti saada.
 
Lugeda oli huvitav, tähelepanu ei hajunud kordagi ning pidevalt oli õhus küsimus, mis saab edasi. Maksimumhinnet panna ei saa, aga ega ma väga täpselt põhjendada ei oskagi, miks. Võib-olla jah, segas see viimane lõik. Võib-olla see, et mingit tohutusuurt ideed loos polnud. Aga selliseks ajaviitelugemiseks oli vägagi mõnus.
Teksti loeti eesti keeles