Kasutajainfo

Vladimir Voinovitš

26.09.1932-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Vladimir Voinovitš ·

Moskva 2042

(romaan aastast 1986)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
2
1
1
2
Keskmine hinne
2.857
Arvustused (7)

Üks uuematest Vene ulmekirjanikest, kelle nime ette "nõukogude" panna ei saa. "Moskva 2042" on süngelt lõbus ulmepamflett ajarännust tulevikku. Peategelane satub NKVL-u aastal 2042. Ning näeb ja kogeb mõndagi huvitavat Nõukogude Kommunistlike Vabariikide Liidu ja viimase asukate elust-olust. Kes mäletab nõukogudeaegseid olmeanektoote, sellele vist ei tule üllatusena mitmedki lahendused (näiteks kommunistliku lõbumaja kirjeldus). Kuna romaan meenus mulle seoses genialissimuse mainimisega, siis paar sõna viimasest. Liidus on valitsevaks (ja ainsaks) valitsevaks poliitiliseks jõuks saanud NLKP, Õigeusu Kiriku ja KGB ühinemisel moodustunud Riikliku Julgeoleku Kommunistlik Partei. Viimase vaimlist juhtimist teostavad 5 karvakasvanud näoga meest - Jeesus Kristus, Marx, Engels, Lenin ja mingi poheemliku habemega tüüp. Viimane osutubki Genialissimuseks, Partei ja Riigi juhiks ja väsimatuks valvuriks. Nagu selgub vestlustest isa Zvesdoniga (kes jutu juurde pidevalt "tähte" ette lööb), "on viimame meie kohal, taevas, ja valvab meie järele". Siit-sealt korjub veel tõeterakesi ning kokkuvõtlikult oleks lugu järgmine: Kallis Genialissimus, et vabaneda tülikast tüübist Maa peal ja tagada parem taevane järelevalve, saadetakse läbipaistvas, silmakujulises kosmeselaevas, Maa orbiidile, kus ta vaeseke passibki parema tegevuse puudumisel Maad. Suuremat ohtu sest pole, kuna vaatlusaparatuur piirdub Genialissimuse isikliku silmapaariga. Raskusi esineb muidugi ka õnnelikus tulevikus: nõukogude võimu vana vaenlane Sim Simõtsh (kes end koos valge hobusega lasi ära külmutada ja mõed head aastakümned Shveitsis pangassheifis veetis, sulatakse üles ja ta alustab sõjakäiku kommunismi vastu. Mis sellest saab, lugege ise.
Teksti loeti vene keeles

Mina ei saa aru, kes seda raamatut tänases Eestis lugema peaks...
Aga mingi kirjastaja on selle tõlkimise ja trükkimise alla hunniku papp magama pannud.

Ma naiivselt üritasin lugeda.

Ärge teie küll sedasi tehke!

Vaatamata korduvatele üritustele ei õnnestunud vist isegi sajanda leheküljeni jõuda. Kui kellelgi on raamat käepärast, võib järele vaadata – iga kord jäi pooleli umbes selle koha peal kus autor hakkas Solženitsõni habeme kallal ilkuma. Mitte et Gulaagi üle ei tohiks nalja visata, aga nali peaks naljakas olema. Naljakuse puudumisele lisaks on autor maneeritsevalt paljusõnaline.
Niipalju kui lugesin, meenutas stoori sõlmimine natuke Graham Greene „Meie meest Havannas“, aga täielikult ilma griiniliku soojuse ja südamlikkuseta.
Nagu on tavaline vene-nõukogude autoritele, üritatakse siingi valmi kirjutada – ulme varjus öelda valusat tõtt igapäevase tegelikkuse kohta.
Tundus, et siin mailmas ei ole midagi, mis autorile meeldiks ja millest ta hooliks.
Peale tema enese.
Paks raamat täis eneseimetlust.
Mõttetu raamat – usutavasti oli selline ka minevikus, siis kui kirjutati.
Pealkiri viitab pretentsioonile olla uus (Vene) Orwell. See ei ole ei kurb ega naljakas, see on lihtsalt alusetu. Nagu igasugune muu grafomaania.

Tegin oma lugemisponnistusi raamatukogu raamatul. Köite ja alguse välimusest järeldasin enda mitte-esimene-lugeja olemist. Lõpuosa lehed olid säilitanud neitsilikkuse.
Usun selle niiviisi jäävatki.

Teksti loeti eesti keeles

OK, valmistusin telliseid sülitama, aga eelarvustaja on kõik ära öelnud. Hunnik nõuka-aegseid anekdoote. Tõeliselt arusaamatu, miks seda raamatut oli vaja eesti keelde tõlkida.
Teksti loeti eesti keeles

Võiks piirduda vaid kommentaariga: "Kompenseerimaks kahe eelmise arvustaja poolt antud väärhinnete efekti.", aga olgu, põhjendame ka.

Taustaks niipalju (mida igalt poolt lugeda võib), et nii nagu Solženitsõn, jäi ka Voinovitš ilma Nõukogude passist ja saadeti maalt välja. See sündis 1980. aastal. 6 aastat hiljem ilmus siis seesinane romaan, mille peategelane kirjanik Kartsev elab Euroopas ning otsustab minna ajareisile 60 aastat tulevikku ja Moskvasse. Esimesed sadakond lehekülge kirjeldavad ettevalmistusi, milles vilksavaid tegelasi (väidetavalt Solženitsõnist inspireeritud slavofiilne kirjanik Sim Simõtš Karnavalov, tema prohvet Zilberovitš ning KGBist Ljonka Bukašev) taaskohtame ka romaani finaalis.

2042. aastaks on maailmarevolutsiooni idee realiseerunud kärbitud kujul, milleks on kommunistliku korra kehtestamine ühes eraldiseisvas linnas, Moskvas, mida ümbritsevad kolm vaenurõngast - ülejäänud N. Liit, idablokk ja muu maailm. Moskvas on Augustirevolutsiooni järgselt heitnud ühte Kommunistlik Partei, õigeusu kirik ja KGB. Tulemus on midagi Orwelli "1984" laadset, vene kõverpeeglis muidugi.

Kirjanik võetakse auavaldustega vastu, teda tassitakse ühest kohast teise, kus tutvub kohalike oludega. Ma ei tea miks, aga see osa romaanist meenutas mulle Nossovi "Totut Päikeselinnas". Hiljem satub ta võimudega vastuollu ning langeb tavakodaniku maailma ühes kõigi privileegide kadumisega (vrdl. sellega mis juhtub peategelasega Robert Silverbergi jutus "Näha nähtamatut"). Kuna aga kommuunakord on siiski pehkinud, enamik kodanikke kapislavofiilid, lõpeb lugu riigipöördega. Venemaa võtab kursi feodaalkorrale. Tsaar tuleb tagasi ja Moskva elanikud taasristitakse.

Romaan, mis on tõsiusklikust ulmest üsna kaugel, on kerglase tooniga, peategelane sellele vastav, ilmselt saatuse lemmiklaps, kellele kukub vajalik vajalikul momendil ise sülle. Lõbus on ka, eriti just Sim Simõtšit ja tema kaaskonda puudutavad peatükid. Ja noh, eks siin on ka midagi olemuslikku tabatud, rääkimata prohvetlikkusest. Mulle meeldis.

Ah jaa. Tõlkijale ilmselt lähevad eraldi tänusõnad suurepärase sõna "lõutsikud" eest.

Teksti loeti eesti keeles

Ütleme nii, et idee oli hea: viis pluss, teostus aga erakordselt armetu: sõnavaht, puine tekst, vanad anekdoodid -- kaks miinus. Kokku siis kaks. Pettumuse eest. Kirjelduse järgi ootasin šedöövri.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi Vene ulmel on minu reeglina alati oma koht, ei tähenda see veel, et iga sellest kultuuriruumist pärit teos mulle ka meeldib. Käesolev raamat ainult kinnitab seda fakti. "Moskva 2042" peaks olema satiir. Sellest saan ma aru nagu ka teose sõnumist. Kahjuks ei jõua mulle kohale, miks autor seda sellises vormis teeb? Mulle jättis raamat kohutavalt labase mulje. Loomulikult leidus raamatus ka päris vahvaid kohti, kuid neid oli liiga vähe, et üldpilti kuidagi mõjutada. Sarnaselt eelarvustajaga ootasin mina kirjelduste järgi šedöövrit, kuid sain hoopistükis ülimalt lihtsakoelise ning pikale venitatud anekdoodi. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Sain selle raamatu jõulukingiks ja lugesin sisuliselt ühe ööga läbi. Seega minu jaoks oli kaasahaarav ja põnev, võib-olla eestkätt just seetõttu, et muidu Vene ulmet ja tegelikult ka muud kirjandust ülemäära palju just lugenud ei ole. Peale selle tegemist veel ka alternatiivajalooga, mis mulle žanrina/ideena vägagi meeldib.

Prohvetlikkust oli tekstis tõesti omajagu: kõigepealt juba "augustirevolutsioon", mis 1991 NSV Liidus omal moel ju toimuski, peale selle "tsaari tagasitulek", mis samuti on ju järk-järgult ja samm-sammult juhtunud/juhtumas. Mitmed karakterid olid ka väga hästi välja joonistatud: iroonilis-satiiriliselt.

Lõppkokkuvõttes jäi siiski võib-olla see liigne ja kõikjalolev kerglaslikkus ka veidi häirima, ent mitte ülemäära. Romaani viimaste lausete moralism, olgu see siis tõsine või mitte, ka ei meeldinud.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019

Autorite sildid: