(romaan aastast 1986)
Ma naiivselt üritasin lugeda.
Ärge teie küll sedasi tehke!
Vaatamata korduvatele üritustele ei õnnestunud vist isegi sajanda leheküljeni jõuda. Kui kellelgi on raamat käepärast, võib järele vaadata – iga kord jäi pooleli umbes selle koha peal kus autor hakkas Solženitsõni habeme kallal ilkuma. Mitte et Gulaagi üle ei tohiks nalja visata, aga nali peaks naljakas olema. Naljakuse puudumisele lisaks on autor maneeritsevalt paljusõnaline.
Niipalju kui lugesin, meenutas stoori sõlmimine natuke Graham Greene „Meie meest Havannas“, aga täielikult ilma griiniliku soojuse ja südamlikkuseta.
Nagu on tavaline vene-nõukogude autoritele, üritatakse siingi valmi kirjutada – ulme varjus öelda valusat tõtt igapäevase tegelikkuse kohta.
Tundus, et siin mailmas ei ole midagi, mis autorile meeldiks ja millest ta hooliks.
Peale tema enese.
Paks raamat täis eneseimetlust.
Mõttetu raamat – usutavasti oli selline ka minevikus, siis kui kirjutati.
Pealkiri viitab pretentsioonile olla uus (Vene) Orwell. See ei ole ei kurb ega naljakas, see on lihtsalt alusetu. Nagu igasugune muu grafomaania.
Tegin oma lugemisponnistusi raamatukogu raamatul. Köite ja alguse välimusest järeldasin enda mitte-esimene-lugeja olemist. Lõpuosa lehed olid säilitanud neitsilikkuse.
Usun selle niiviisi jäävatki.
Taustaks niipalju (mida igalt poolt lugeda võib), et nii nagu Solženitsõn, jäi ka Voinovitš ilma Nõukogude passist ja saadeti maalt välja. See sündis 1980. aastal. 6 aastat hiljem ilmus siis seesinane romaan, mille peategelane kirjanik Kartsev elab Euroopas ning otsustab minna ajareisile 60 aastat tulevikku ja Moskvasse. Esimesed sadakond lehekülge kirjeldavad ettevalmistusi, milles vilksavaid tegelasi (väidetavalt Solženitsõnist inspireeritud slavofiilne kirjanik Sim Simõtš Karnavalov, tema prohvet Zilberovitš ning KGBist Ljonka Bukašev) taaskohtame ka romaani finaalis.
2042. aastaks on maailmarevolutsiooni idee realiseerunud kärbitud kujul, milleks on kommunistliku korra kehtestamine ühes eraldiseisvas linnas, Moskvas, mida ümbritsevad kolm vaenurõngast - ülejäänud N. Liit, idablokk ja muu maailm. Moskvas on Augustirevolutsiooni järgselt heitnud ühte Kommunistlik Partei, õigeusu kirik ja KGB. Tulemus on midagi Orwelli "1984" laadset, vene kõverpeeglis muidugi.
Kirjanik võetakse auavaldustega vastu, teda tassitakse ühest kohast teise, kus tutvub kohalike oludega. Ma ei tea miks, aga see osa romaanist meenutas mulle Nossovi "Totut Päikeselinnas". Hiljem satub ta võimudega vastuollu ning langeb tavakodaniku maailma ühes kõigi privileegide kadumisega (vrdl. sellega mis juhtub peategelasega Robert Silverbergi jutus "Näha nähtamatut"). Kuna aga kommuunakord on siiski pehkinud, enamik kodanikke kapislavofiilid, lõpeb lugu riigipöördega. Venemaa võtab kursi feodaalkorrale. Tsaar tuleb tagasi ja Moskva elanikud taasristitakse.
Romaan, mis on tõsiusklikust ulmest üsna kaugel, on kerglase tooniga, peategelane sellele vastav, ilmselt saatuse lemmiklaps, kellele kukub vajalik vajalikul momendil ise sülle. Lõbus on ka, eriti just Sim Simõtšit ja tema kaaskonda puudutavad peatükid. Ja noh, eks siin on ka midagi olemuslikku tabatud, rääkimata prohvetlikkusest. Mulle meeldis.
Ah jaa. Tõlkijale ilmselt lähevad eraldi tänusõnad suurepärase sõna "lõutsikud" eest.
Prohvetlikkust oli tekstis tõesti omajagu: kõigepealt juba "augustirevolutsioon", mis 1991 NSV Liidus omal moel ju toimuski, peale selle "tsaari tagasitulek", mis samuti on ju järk-järgult ja samm-sammult juhtunud/juhtumas. Mitmed karakterid olid ka väga hästi välja joonistatud: iroonilis-satiiriliselt.
Lõppkokkuvõttes jäi siiski võib-olla see liigne ja kõikjalolev kerglaslikkus ka veidi häirima, ent mitte ülemäära. Romaani viimaste lausete moralism, olgu see siis tõsine või mitte, ka ei meeldinud.
20-aastane Paul Möldri elab Uraani orbiidil tiirlevas (gaasi)kaevanduskeskuses nimega Heim. Loo alguseks on ta veetnud umbes kaks kuud koduarestis, lukus on nii üheksaruutmeetrise eluasemeks oleva korterikese välisuks kui võrguühendus. Karistuse on tinginud see, et Paul on ühes oma semu Malte Öbergiga pannud püsti mänguserveri "kergemeelsete ja vägivallakallakuga virtuaalmängude" mängimiseks ja sellise kui seadusevastase tegevusega vahele jäänud.
Vägivald ja "vägivallale õhutav tegevus, sealhulgas vägivalla matkimine" on nimelt Päikesesüsteemi ühenduses rangelt keelatud. Sõjavägi on laiali saadetud ning korda ja rahu hoitakse jälgimis- ja sotsiaalkrediidisüsteemi kaudu. Kõik on tsivilisatsiooniga justkui hästi, ainult et viimasel ajal on Kuiperi vöös elutsevad piraadid hakanud tüli tegema.
Kuna krediiti jätkuvalt napib, liituvad karistuse kandnud Paul ja ta sõber Malte, kes on selline teen-peedist-pesumasinale-trumli-mees elik laia profiiliga masinaehitaja ja programmeerija, kuu aega varem ellu kutsutud Laevakaitseteenistusega, mille eesmärgiks on a) korjata ühiskonnast ära (virtuaalsele) vägivallatsemisele kalduvad isikud ja b) tõrjuda piraate. Järgneb väljaõpe, aga veel enne selle lõppu ründab väljaõppekeskust piraadilaev. Väljaõppes on tehtud vaid relvadeta kuiva trenni, samuti on väljaõppe läbiviijad samasugused vägivallast võõrandunud mökud nagu enamus Päikesesüsteemi kodanikke, aga õnneks on Paul ja Malte just päev varem valmistanud endale nanotehase abiga ribapüssi koos peotäie laskemoona ja kaks gravigranaati ning Pauli otsustavus nurjab piraatide rünnaku.
Edasi saadetakse laevakaitsjad koos rühma teadlastega tutvuma olukorraga Pluutol. Side Pluutoga on katkenud ja sinna olevat saabunud tulnukad. Ülejäänud romaan kujutab endas arvutimängulikku kõmmutamist Pluuto pinnal, mille käigus Paulist kujuneb militaarne liider. Esineb ka romantiline kõrvalliin - seni vastassooga "vaid paar põgusat kogemust" evinud peategelase väga sündsalt ja aeglaselt (mõtle põhikooli 7. klassile) arenev romanss ühe Pluutolt päästetud tüdrukuga. Mentaalselt põhikooli tasemel on ka kogu ülejäänud tegelaste galerii.
Kui nüüd jätta liitreaalsused, nanotehased jmt. moodsamale ulmele viita butafooria, siis üldiselt on selle teksti juured sügaval pulpmullas. Alustagem kasvõi sellest, et romaani Pluuto on maasarnastatud. Reaalselt on Pluuto kuust väiksem, ebakorrapärase orbiidiga sisuliselt ilma atmosfäärita kääbusplaneet, mille pinnatemperatuur on 40-60K ja mis 30% osas koosneb tahkunud gaasidest ja veest (peamiselt veest, väidetavalt on Pluutol kokku samapalju vett kui tervel meie planeedil). Romaanist loeme aga, et Pluutol on tahke pind, maa raskusjõud, hingatav õhk, st, et vb liikuda skafandrita, „kuigi rõivastuda tuli soojalt“. Lisaks on selles päikesest hüljatud kohas ka külma taluv geenmuundatud taimestik. Juba mõte sellele, mis kolossaalne effort ja energia tuleks selleks magama panna, et Pluutol vastavad muutused esile kutsuda ja see kohutav kogus vett kuskile ära kaotada, paneb pea lõhkuma.
Kui vaadelda, millele keskendub autor, siis on see action ning mulle kangastusid teksti lugedes arulagedad märulifilmid, mida imehästi kirjeldatakse romaanis "Totu kuul" ja mille eesmärgiks oli Lollide Saare asukad lammasteks muuta: "kinolinal jooksid ja kihutasid juba igasugused kahtlased kujud küll maskides ja ilma, küll nugade ja pussidega, pistodade ja püstolitega. Kohe olid ka hambuni relvastatud politseinikud kohal. Nii ühed kui teised jälitasid üksteist, kasutades igasuguseid liiklusvahendeid: autosid, busse, helikoptereid, ronge, kaatreid, aurikuid ja allveelaevu. Järjest kukuti, kaoti kuhugi, plärtsatati vette, uputi ja uputati teisi, löödi millega juhtus, tulistati vastastikku püstolitest ja automaatidest."
Ainus vahe on vaid selles, et justnagu ehtsas arvutimängus toimub „Laevakaitsjates“ tegevus levelite kaupa, igal levelil lisandub tegelaste käsutuses uusi ja paremaid relvi (mingist hetkest ka võimalus hukkunuid taaselustada), aga igal levelil lähevad ka katsumused raskemaks. Lõpuks tuleb edasi liikumiseks suur osa elavjõust ohverdada ning ohverdatavad on nõus surma minema, seda eeldusel, et nad äratatakse pärast võitu ellu, aga tulnukate hävitamise käigus lähevad pöördumatult rikki ka taaselustamise masinad. Suurele võidule ei järgne mingit leinaseisakut – ühelegi ellujäänuist isegi ei meenu see, et keegi nende eest surma läks. Niigi napilt õige ja vale piiril balansseerinud romaani tabab sel hetkel moraalne kollaps.
Ma ei tea, mis kaadrile autor oma romaane adresseerib ja kuidas need romaanid midagi muud kui halba maitset suhu peaks jätma. "Laevakaitsjad" on – tänu taevale - loetavamalt kirja pandud kui mõne aasta tagune "Newtoni esimene seadus", aga muus osas on ta ikka üsna samasugune kirjanduse häkkimine.
Miks ma seda raamatut üldse lugesin? Ütleme nii, et on raske jätta lugemata Stalkeri võitnud teost, mis raamatuna ilmus vähem kui kuu aega enne Stalkeri hääletuse lõpptähtaega ja mida selle lühikese aja jooksul luges rohkem inimesi, kui ükspuha millist teist hääletusnimekirjas olnud eesti autori romaani. Kui seda fenomeni seletab see, et osa lugejaid lugesid romaani Lääne Elu tellija või ostjana või käisid raamatukogus kohusetundlikult lehesabasid lugemas või üritasid seda teha Digari vahendusel, siis seda enam. Näpuga järge ajades poleks „Laevakaitsjad“ üldse pidanud 2021. aasta Stalkerile kandideerimagi, sest järjejutuna ilmunud romaani viimane osa ilmus ajalehe veergudel 5. jaanuaril 2021.
Aasta 2006. TÜ õppejõud ja uneuurija, afganistani päritolu Aleksandr Aristarkhov on töönarkomaan ja hoolimatu kaasinimeste suhtes. Tal on ka probleeme enesevalitsemisega ning kui üks ta poolametlikest patsientidest ei taha enam lasta end kahtlaste meetoditega ravida, Aleksandr ägestub ja tapab patsiendi. Aleksandril on ka muid muresid - suhe eestlannaga puruneb ja Peterburis elanud ema sureb, ent laiba sündmuskohalt kõrvalisse kohta toimetanud Aleksandr pääseb mõrvaloost puhtalt.
Teose teises osas kulgeb tegevus Venemaale, kus Aleksandr on saanud suure päranduse, mille seas on ka suur villa Jekaterinburgi naabruses. Aleksandr seab end seal sisse ja sisustab selle keldris endale katselabori. Temast saab kohalik kuulsus ning kohalik autoriteet pakub talle oma tütre kätt. Kirg unehalvatust uurida aga aina kasvab, ning katsejäneseid, kes kõik lõpetavad oma maise elu kuhugi kraavi heidetuna, kulub juba kümnete kaupa.
Teosel on ka raamlugu, aastal 2037 käib suur sõda, pole selge kelle vahel, rindejoonega keset Venemaad - nii et kui lugu ei tee ulmeks veel unehäirete uurimine narkootikumide abil, unenägude salvestajad ja visualiseerijad, siis tulevikudimensiooni lisamine kindlasti.
Tuuli Tolmovi kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha pälvinud debüütromaanis on klišeelikud nii inimtüübid kui süžeekäänakud ning mingit ehedat elukogemust siit muidugi otsida ei tasu. Seda ei saagi siin olla, autor oli romaani kirjutades 22-aastane. Seda enam tuleb tunnustada, et romaani süžee on kindlakäeliselt konstrueeritud ja autori käpa all - eks see üks inimese moraalse laostumise lugu ole - ning see on tõesti tekst, mida millegi muu kui romaanina pole võimalik ette kujutada. Veider on vaid, et romaanis kasutatakse - enamjaolt, mitte lõpuni järjekindlalt - vene nimede briti transliteratsiooni (Elizaveta, Anatoliy jne), meil on ju täiesti töötav transkriptsioon juba 1920ndatest aastatest käibel olnud.