Kasutajainfo

Vladimir Voinovitš

26.09.1932-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· John Scalzi ·

The Ghost Brigades

(romaan aastast 2006)

eesti keeles: «Tondibrigaadid»
Tartu «Fantaasia» 2015 (Sündmuste horisont, nr 42)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
9
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (13)

Mul oli õnn või õnnetus lugeda seda osa enne kui paljukiidetud "Old man`s war" pihku sattus. Sellest tulenevalt on emotsioonid kahesugused. Esiteks -- lahe! Äge andmine! Ja hilisem -- kuulge, aga see on ju täpselt seesama, mis esimeses osas! Ja irooniat on seejuures märksa vähem.

Konsude tehnoloogia, mis sarja avaromaani lõpus rraeidelt pihta pandi, on suures osas arusaamatu. Tähtsaim uurija on aga kadunud. Ja teinud seda nii hoolikalt, et isegi julgeolekuteenistusel läks terve aasta, enne, kui nad ära tabasid, et mees polegi enesetappu teinud. Teadlasest allesjäänud materjale uurides leiatakse teadlase teadvuse ilma kehata salvestis. Loomulikult on organid huvitatud mõistuse ülekuulamisest, ent kuidas seda teha? Lõpuks proovitakse kasvatada uus keha analoogselt "kummitusbrigaadi" standarditele, ent vastne nekrut ei mäleta oma endisest eluloost mitte mõhkugi. Järgneb järjekordne väljaõppelaager ja esimesed tuleristsed. Stressiolukorras aga hakkab vana teadvus pinnale ujuma ja tagumine pool romaanist on juba konkreetselt teadlase püüdmine.

"Old man`s war" oli nagu kaasahaaravam ja kompaktsem. Siin läks asi kohati liiga targutamiseks kätte ära. Küll 5, ent ilma igasuguste superlatiivideta.

Teksti loeti vene keeles

Nagu sarjadega tihti olema kipub, pole teine osa esimese tasemel ja nii edasi. Pole siingi, kuigi tegemist on ikka nö konjakiklassiga, mitte priimusepiiritusega...
Niisiis kuulatakse üsna jõhkral moel üle üht võõrrassi vangi ja leitakse, et inimesest reeturi abil valmistub kolme rassi liit inimkonda ründama. Sisust ehk rohkem rääkida ei tahakski kui eelarvustaja juba teinud on, kordaksin vaid üle, et kogu aeg on sigapõnev ja autor suudab nii mõnigi kord üllatada. Enamasti meeldivalt, kuigi teoses on vähemalt üks tähtedevaheliste kauguste mõõtu loogikaauk. Esimesest osast erineb aga raamat põhiliselt selle poolest, et kui seal käis selline mõnus andmine ja kõik said järjest, siis käesolev on palju süngem, kurjem ja... jah, targutavam. Samas -- kui kõigepealt leiavad eriüksuslased suure kuhja külmutatud ja poolfabrikaatideks ettevalmistatud inimlaste laipu ning järgmiseks tapavad võõraste valitseja tütre, et sõda peatada, siis on see ju autori õnnestunud taotlus, et lugejal ebamugav on, eks ole? Muidugi pakub autor mingeid vastuseid, sest esitab ta läbi tegevustiku ju küsimusi... Mõne koha pealt siis üsna nukker lugu, milles parasjagu suurust ja parasjagu hingekraapivaid küsimusi; ka keelekasutus on hea, kuigi ütlemiste teravust vähem kui esimeses osas.

Hinne on siiski "4". Küll tõsiselt hea raamat, kuid esimese osa müstilist aurat on pisut vähe järgi.

Teksti loeti inglise keeles

Nagu arvata võiski, läks ka sarja teise osa lugemine linnutiivul. Praktiliselt võimatu oli seda raamatut käest ära panna, kuna see sisaldas kõvasti põnevust, hoogset tegevust, hulganisti paeluvaid ideid (näiteks need omapäraste modifikatsioonidega eriüksuslased või nanorobotite kasutamise võimalused või eneseteadvuseta tulnukrass jne) ja kamaluga muhedat huumorit. Lisaks antakse lõpus mõista, et kogu tegevuse taustal on käimas veel olulisemad arengud, mis kaheldamatult annavad ainest uute osade kirjutamiseks. Üsnagi huvitav oli muidugi lühianalüüs sellest, millised on inimkonna suhted ülejäänud teadaolevate mõistuslike liikidega. Sõbralikke rasse just ülearu palju polnud.

Hinne on kõrgeim, kuigi nõustun eelpool sõna võtnud arvustajatega, et esimese osa uudsus on kadunud, mis teisalt aga on mõneti loomulik.

Teksti loeti inglise keeles

Nagu siin eelpool juba on mainitud, esimese osa värskus ja hoog on selles osas kuhugi ära kadunud. Tegevust, madinat ja ideid jagus küll, aga see oli kuidagi loiult esitatud. Mulle tundus suht usutamatu kõikide munade panemine ühte korvi, ehk siis supersõdurite sõltuvus ja haavatavus BrainPal`ist. Nagu Obin`id ka tegid: võta supersõdurilt BrainPal ära ja ta muutub...ei, isegi mitte tavaliseks sõduriks, nad muutusid totaalselt abituteks lasteks, kes ei saanud isegi oma relva tööle. Ja noh, see viirusevärk...Aga olgu peale, lõpus ju BrainPal`i turvaaugud likvideeritakse.

Hoog on kuhugi kadunud ja autor veidi kordab ennast, üldmulje on aga endiselt väga hea. Tegu on militaarse sf`i ühe tippsarjaga ja 3. ja 4. osa juba ootavad oma (õige pea kätte jõudvat) järjekorda. Tugev, soliidne, kindel "neli".

Teksti loeti inglise keeles

"Old Man`s War" lõppes kuidagi mornides toonides. Raamat tundus olevat nagu omamoodi hullumeelne kihutamine läbi hingematva maastiku, kus sul on ainult mõned selged viidad, mis aitavad aru saada, kus oled.

"The Ghost Brigades" teeb stiilis pöörde. Mitte mastaapse põhjalikkusega, kuid siiski mitme tegelase vaatepunktist käsitletakse probleemi, millesse Kolooniate Liit on sattunud: kolm tulnukaterassi püüab inimkonda ühiselt rünnata, kusjuures näib, et trumbid annab neile selleks kätte inimesest teadlane, kes on pöördunud reeturiks.

Eelmise loo kangelane John Perry on siin ainult paaril korral mainitud nimi. Võibolla suur soov saada teada, mis sai temast edasi on ka üks põhjuseid, miks see raamat võib natuke pettumust põhjustada. Selle asemel, et "130-ga agu anda" võtab autor aega taustapildi selgemaks, detailsemaks maalimiseks. Ja päris lõpus, kui juba hakkad uskuma, et pilt on piisavalt selge, lüüakse see jälle mõnevõrra segi.

Ka sellel lool ei ole väga klassikalises mõttes õnnelikku lõppu.

Vääriline teine osa sarjale.
Teksti loeti inglise keeles

Ka mulle meeldis "Vanamehe sõda" rohkem-mõjus kuidagi värskemalt ja sümpaatsemalt, ka võõrmaailmade ning tulnukrasside kirjeldused olid huvitavamad. Käesolev romaan mõjub märksa tavapärasema militaarse kosmosemärulina.
Teksti loeti eesti keeles

Kipun eelkirjutajaid kordama, kui ütlen, et Vanamehe sõda oli minu meelest parem. Mitte et Tondibrigaadid oleks palju kehvem olnud, aga paraku ei olnud enam sellist ohhoo-efekti ning lugemine ise sujus oluliselt aeglasemalt. Eks Scalzi isegi ju ütleb tänusõnades läbi lillede, et tegemist oli (tellitud) kommertsprojektiga. Nii et mõnes mõttes oleks see järg võinud ka olemata olla, kuid sarja kolmandat raamatut mittelugenuna ei saa ma seda muidugi päris kindlalt öelda.

Samas oli teos mõnes mõttes kõvasti sügavam, kui Vanamehe sõda ning avas paljuski kogu selle maailma tausta, kus tegevus toimub. Tehes seejuures päris mitmeid keerdkäike ning vaadates asju ühe, teise ja napilt kolmandagi osapoole seisukohast. Ning on seetõttu ka kõvasti usutavam kui lihtsakoelisem avalugu.

Paraku aga kannatab seetõttu loetavus: kui esimeses osas sõitis lugeja peategelase kukil kiirrongina läbi kogu tegevustiku, siis nüüd vahetuvad vaatepunktid pidevalt ning kuigi peategelane on siingi olemas, vaatab lugeja tema tegevust tihti kõrvalt kolmanda osapoole vaatevinklist ning seetõttu jääb suurem samastumine või (romaani termineid kasutades) sulandumine ära.

Kokkuvõttes olen siiski raamatuga rahul ja kuigi suurt ideed või üdini kaasahaaravat süžeed siin polnud, oli tegemist siiski viisaka tüki lugemisega. Tore, et on ka maakeeles olemas ning ootan järge.

Teksti loeti eesti keeles

Alustada tuleb sellest, mida juba pea kõik eelarvustajad on korrutanud: ka mina leian, et "Vanamehe sõda" oli parem ja värskem. Kindlasti pole ka see teos halb, ometi aga jäid häirima ja kripeldama mitmed asjad, mis esimese osa puhul seda mingil põhjusel ei teinud. Ehk oleneb see ka meeleolust ja paariaastasest lugemise ajavahest, täiesti võimalik.
Üks asi, mis nii häiris kui ka lõbustas oli see, et kohati tundus, nagu loeks mingit ulmemärulifilmi käsikirja. Ja koos sellega oli seal ka suhteliselt palju ebausutavust või siis teisiti võttes äärmist inimkesksust: kolm tulnukrassi sõlmivad inimeste vastu liidu, aga kaks neist osutuvad täiesti hambututeks ja saamatuteks, tõrjumaks inimkonna osavnutikaid rünnakuid. Samas kui kolmas rass suudab seda tänu inimesest reeturile ning nagu lõpuks selgub, siis sõlmus kogu inimestevastane liit üleüldse tänu tollele tegelasele, kelle nimi veidike meie suure idanaabri lühikasvulist Suurt Juhti meelde tuletab. Ehk siis, meil on miljoneid aastaid arenenud intelligentsed rassid, kes peaks olema inimestega igasuguste näitajate poolest nagu võrdsed, aga tegelikult jäävad neile antud raamatus ikkagi päris selgelt alla. Ehk siis, nutikus ja leidlikkus tunduvad olevat ainult inimeste pärusmaa.
Lõbustavaks elemendiks olid kindlasti tõlkija tehtud valikud mõningate fraaside ja terminite puhul - ja siin ei mõtle ma seda sugugi halvustavana. "Härjasita" pidev kordumine tuletas meelde ühe ammuse eesti ulmeparoodia, kus tegelased üksteist ka "koprakaka" jms väljenditega kostitasid; samas kui BrainPal'i ja Smartblood'i tõlkimata jätmine oli ilmselt õige otsus - kuigi AjuSemu ja Nutiveri oleks ju ka päris muhedad olnud.  
 
Teksti loeti eesti keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Alhimiku sarja kolmas osa jääb tõenäoliselt päris pikaks ajaks minu kõige värskemalt loetud teoseks, sest juhuslikult õnnestus tekst pihku saada vaid paar tundi pärast seda, kui autor lõpliku variandi netti üles riputas. Tulemus on ühest küljest oodatud -- täpselt samasugune kiiretempoline sirgjooneline kütmine nagu ka eelnevates osades -- teisalt aga nagu jääks üht-teist kripeldama. Võib-olla sellest, et kirjutati see samuti väga kiiresti, napilt üle kuu aja; võib-olla sellest, et ülimalt trafaretsetele tegelastele üritatakse ka natuke isikupära juurde luua... Ei tea, aga eelmine osa tundus nagu etem. Siiski noorematele poisterahvastele peaks kahtlusteta peale minema.
 
Loo peategelane, 12aastane nagamann on saanud nii vanaks, et peab Maagiaakadeemiasse minema. Paraku õnnestub teisel seal üsna vähe koolipinki nühkida, sest pidevalt tuleb tal pahalaste eest põgeneda. Peab ütlema, et absoluutselt mitte midagi selleks tehes õnnestub tal  endale ikka maru lihtsalt verivaenlasi leida -- neid on juba rohkem kui ühel käel sõrmi ja tuleb üha juurde. Sõpradega on aga kehvasti ning viimasedki saavad lõpuks surma. Ehkki tundub, et lõpeb nende elluäratamisega. Mis paraku ei anna vähimatki aimu, mitu köidet veel juurde võiks tulla. 4, aga plussiga.
Teksti loeti vene keeles

Eeskätt nooremale ulmelugejale mõeldud sarja Alhimik ehk Alkeemik teine osa on pesuehtne poisterahvaste unelmate raamat -- nii äge! Nii palju actionit! Peategelaseks olev nagamann loputab kõiki vaenlasi! Kärts-mürts-põmm! Vau!!! Ja üldse ei pea mõtlema ka, õigemini sündmuste arengutempo juures ei jää selleks lihtsalt aega.
 
Esimese raamatu toimumisajast on paar aastat möödas. Toona kümneaastasest peategelasest on vahepeal saanud peaaegu maagiakoolikõlbulik ja vägagi kainelt mõtlev eelteismeline, kelle oskused on märgatavalt suuremad kui tema level-1 tase näitab. Ja lähevad veelgi suuremaks. Lausa nii, et subjekt omadustega level-1 hävitab temast 1500 levelit rohkem omavat monstrumi... Puhas ulme!
 
Muuseas selgub ka väga palju taustamaailma kohta, mis sarja avaköites jäi veidi hämaraks. Tekstist käib läbi mitu sama autori eelmise triloogia Mir izmenjonnõh peamist tegelast, selgub et sarnaselt Maaga on seda maailma tabanud Mäng, juba 3000+ aastat tagasi, mis toona enamiku inimestest muutis monstrumiteks ja tõi elanikele maagia. Rahvas jaguneski kaheks -- ühed, kes võtsid maagia vastu ja asusid elama uute reeglite järgi ja teised -- eeskätt militaarstruktuurid -- kes võitlesid normaalreaalsuse säilimise eest viimase veretilgani. Võitlus käib tegelikult siiamaani, ehkki Mäng sunniti toona maailmast lahkuma. Ning just selle võitluse keskmesse sattubki loo peategelasest rüblik.
 
 
Teksti loeti vene keeles

Raamat, mis sai romaanivõistlusel auhinnalise koha... Ühest küljest on see loomulikult positiivne -- ikkagi tunnustus! -- aga teiselt poolt -- arvestades minu isiklikku ülijahedat suhet eesti päriskirjandusega -- teeb natuke ärevaks. Ega's midagi -- tuli läbi lugeda.
 
Tulemus... No ma ei tea. Ühest kuljest on kirjapandu ju üdini JJ-le iseloomulik -- kogu übertehniline vidinavärk, mida saadab efektne kärts-mürts-põmm ja pritsuvad sidekoed, mis paraku on mind JJ loomingu juures alati suuresti õlgu kehitama pannud. Teisalt, IMHO hindab kodumaine kirjandusmaastik miskipärast teoseid, kus on väga olulisel kohal alkoholiga liialdav tegelane. Ühesõnaga, mõlemast parem võtta ja õigel hetkel õiges kohas olla väärib kindlasti preemiat.
 
Aga teist korda ma seda siiski ei loe ja järge ka ei oota. ENT oleks võinud ka palju hullem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt, mis tegi saksa ulmemaastikul piltlikult öeldes puhta töö, võites nii Kurd-Lasswitz-Preisi kui ka Deutsche-Science-Fiction-Preisi. Teenitult. Ääretult muhe mõneleheküljeline jutuke eestikeelse pealkirjaga "Asjade internet" aasib mõnuga intelligentsete kodumasinate aadressil ehk mis saab, kui külmik avastab juhuslikult, et piim kapis on hapuks läinud ja netiühendus millegipärast puudub...
 
Mitu päeva hiljemgi toob naeru näole!...
Teksti loeti saksa keeles

Mahhanenko värske raamat on young adult. Isegi very young adult. Mitte ainult sellepärast, et peategelased on 10aastased nagamannid, vaid eelkõige süžee lihtsuse tõttu -- no et on head, on (väga) pahad, ja on ka paar heaks maskeerunud salapaha,... ja ülejäänud osi ei ole. Süžeekäänakuid ka ei ole, sirge madin enam-vähem algusest lõpuni välja. Actionikirjeldamist Mahhanenko valdab, iseasi muidugi, kas reaalselt hinnates üks 10aastane selleks kõigeks võimeline peaks olema. Aga fantasyvärk, miks mitte.
 
Lugu toimub virtuaalses pseudokeskaegses fantasymaailmas, kus maagia on esindatud võlukaartitega -- mana olemasolul puhud kaardile peale, lausud parooli (sic!) ja tulebki! Server on isikustatud jumal. Peategelane on maakolkas üks väheseid maagiavõimetega inimesi. Paraku ei tohi orbu seaduslikult enne täisealiseks saamist üldse füüsilise töö peale rakendada, mistõttu hooldajaks määratud kohalik võim poisist absoluutselt ei hooli. Niisama ringikondav klutt sattub kohalises varemetes kõigepealt peale kuritegelikule tehingule, sealt pagedes aga varemete all asuvale linnale ja siis lähebki õige märul lahti -- et ca 3500 aastat tagasi tuli Maale Mäng, mille vastu ägedates lahingutes hävitatud kõrgtehnoloogiline tsivilisatsioon (mille relvi siin-seal ikka veel leitakse (seejuures laserpüss konverditakse jooksvalt maagiakaardiks!)) tundub et suutis sissetungijad minema kupatada. Ja kõik ei ole muidugi nii nagu ametlik ajalugu seda serveerib.
 
Intriig jääb õhku rippuma, nii et tuleb järgmist köidet ootama jääda.
 
 
Teksti loeti vene keeles

Sarja "Muudetute maailm" kolmas romaan on veelgi vingem kärts-mürts-põmm kui eelmised kaks. Tulnukate poolt nanotehnoloogia abil arvutimänguks muudetud Maa ägab kõiksugu tulnukrüüste käes ning vaid loo peategelane tekitab viimaste seas kaost ja kadusid. Ja seda vägagi edukalt, eriti kui maalase "jultumus" MänguOmanikul üha suuremaid raevupurskeid esile kutsub ning eriti kui sellest tingitult tekib kaadri taha uus osaline: MänguLooja, kes miskipärast on huvitatud MänguOmaniku kahjustamisest.  Esimese boonuste toel jõuab peategelane Mängu enneaegselt ära lõpetada.  
 
Lühidalt öeldes jääb Maa pärast grand finale't alles ja isegi mõned miljonid inimesed jäävad ellu. Peategelasel nii hästi ei lähe ning tundub, et järg tuleb. Seda otseselt ootama ei jää, aga kui see tuleb, siis ikka loen. Nii palju ühes kohas korraga kokku pressitut deus-ex-machina't ei tohi ripakile jätta. :-)
Teksti loeti vene keeles

Heh, see on nagu deus ex machina käsiraamat -- peategelane satub järjest üha suuremate jamade sisse, kust väljapääsemiseks tuleb autoril taas üks "jänes kübarast" välja tõmmata. Isegi kangelase surmasaamine ei aita, ikka elustatakse, kusjuures sõltumata tüübi soovidest. Peab siiski möönma, et ühe mehe sõda kõikide vastu on autoril korralikult ohjatud, kuid lugemisest täislaksu kätte saamiseks peab lugejal siiski hea päev olema. Minul oli.
 
Maale saabus Mäng, mis muutis enamiku inimkonnast mörisevateks monstrumiteks. Samuti saabus Maale hulk tulnukrassidest Mängureid, kelle põhitegevuseks on allesjäänud inimeste mahanottimine oma levelite tõstmise eesmärgil. Loo peategelasel ei jää mida muud üle, kui enese elushoidmiseks kogu aeg tulnuktehnoloogiat hävitada. Mis tal vaatamata Mängujuhi üha suurenevale ärritusele ja tegelikult asjast mõhkugi taipamata järjest suurenevas katastrofaalses mastaabis ka korda läheb.
Teksti loeti vene keeles

Teine romaan Mahhanenko Barliona epopöa jätkusarjast. Meeldis rohkem kui esimene teos. Põhiliselt sellepärast, et need arvutimängutegelaste esimesed levelid on loo käivitamise seisukohalt küll üliolulised, kuid natuke tüütud ja venivad, eriti kui oled varem juba mitutki analoogset lugema juhtunud. Siin aga haaratakse kohe härjal (pardon -- deemonitel!) sarvist ja hakatakse andma nii et vähe pole.  Ainult et lõpeb kõik nii suure mäsuga peategelase klannilossi ümber, et õigupoolest on raskegi kokku lugeda, mitme väe lahinguks seda siis võib pidada -- kõvasti rohkem kui viis on neid igatahes.
Tuleb sarja järgmist köidet ootama jääda!
Teksti loeti vene keeles

Mahhanenko on pärast mitmeaastast pausi tagasi Barliona maailmas ehk samanimelises fantasy-settinguga arvutimänguseikluste juures. Tõsi küll, teiste tegelastega. 
 
Lugu algab reaalajas umbkaudu aastajagu hiljem pärast esimese 7-osalise epopöa lõppu. Suure eepilise ragnarökiga lõppenud algse sarjaga on päris palju mittekokkulangevusi, mida autor põhjendab ära selle ragnaröki-järgselt tehtud progeuuendustega. Tekst ei vaja eelmise epopöa läbilugemist, kuigi mitmed nüansid võivad seetõttu jääda natuke hämaraks.
 
Niisiis -- Barlionasse tekkis juurde uus manner, millel käib suur sõda sissetungivate deemonitega (esimene erinevus: algses epopöas olid sissetungijateks hiigeltarantlid). Loo peategelane laseb endale tegelaskuju loomise käigus anda täieliku randomi, mistõttu pälvis rassiks tuttuue Barliona tõu -- pooldeemoni. Keda kõik vanad rassid iseenest mõista loomuldasa jälestavad ja umbusaldavad. Sarja esimene raamatu sisu on žanrile omaselt nö "liivakastis" ehk siis kohas, kus loodud karakteri omadusi ja võimalusi suht ohutult tundma õpitakse, mistõttu loo käivitumine võtab aega.
 
Korralik ja žanrilikult üllatustevaba võluvik. Ei mõju paraku küll nii põrutavalt meeldejäävana kui originaalepopöa avaromaan.
Teksti loeti vene keeles

Natuke hämmingut tekitas sinatse teose eesti keeles ilmumine. Ülevõlli keeratud slaavi mütoloogiale tänapäevase kriminoloogia meetoditega kallale minek on ju jabur-naljakas tõepoolest, aga mingit muud väärtust kui mõned naeruturtsud antud trükis ei pakkunud. Tõsi küll, ma ei oska krimikirjandust ka väärtustada. Nii et -- oli kah.
Teksti loeti eesti keeles

Mahhanenko tutikas romaan "Ilma eksimisvõimaluseta" teeb algust uue sarjaga, mis ühendab endas (zombi)apokalüpsise, tulnukate invasiooni ja arvutimängud. Nimelt pärast pikka uue mobiilimängu turuletuleku reklaamikampaaniat ilmneb päeval X, et see pole mitte lihtsalt uus mäng, vaid salakaval tulnukate invasiooniplaan: argireaalsus muutub tänu tulnukate nanotehnoloogiauputusele pseudoreaalsuseks, kõik tähtajaks uue mängu kasutajateks registreerunud saavad mänguriteks, kõik muu rahvas aga kõiksugu kollideks ja lähebki lahti suur nottimine. Seda muidugi reklaamis ei öeldud, et mängusurm on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu ning et kõik päevani Y välja venitanud mängurid haaratakse süsteemi järgmisse maandumiskohta kaasa kui mängu genereeritavad pärismaalased/tegelased.
 
Ilmne sarnasus zombiapokalüpsisega:omadest saavad hoobilt mörisevad vaenlased
Ilmne sarnasus arvutimängudega: iga kolli mahalöömine tõstab veidike su leveleid ning neilt pudeneb nänni.
Ilmne sarnasus invasiooniga: liiga paljude kollide mahalöömine toob kaasa süsteemi ebaterve huvi sinu isiku vastu ning ellujäämisvõimaluste järsu ahendamise.
Midagi täiesti uut: ravipakikese manustamine toob küll 100% tervist, aga nõuab teatud arvu tunde täiesti reaalset aega, mistõttu seda saab teha ainult vaiksetes nurgatagustes ja mitte madina ajal.
Midagi sama uut: Liiga agara upgrade'mise lõpetab süsteem sul lihtsalt ära, keelustades enamike relvade käsitlemise.
 
Tulemus: Peategelasel tuleb madistada nii robotterminaatorite, maagide kui ka digielukatega. Verd ja soolikaid lendab igasse kaarde ning nagu ikka, ei ole ei tulnukatel ega digiajul aimugi, kuidas homo sapiens võib plaanidele sõrad vastu ajada.
 
Teksti loeti vene keeles

Pärast mitmeaastast pausi sarja lisatud üsna vilets jätk/lõpetus haldjate ja trollide vahelisest kemplemisest ei tekitanud õieti mitte mingeid emotsioone. Võib rahulikult lugemata jätta.
Teksti loeti vene keeles

"Me maksame rauaga" või õigemine "... halja terasega" on hetkel viimane, kaheksas raamat XXI sajandi mehe seiklustest IX sajandi keskpaiku viikingiajal. Müttamine Laadoga ümbruses ja Rjuriku riigirajamispüüetele kaasaaitamine/takistamine saab selleks korraks läbi (ära ka tegelikult tüütas) ning hulgaliselt võitluskogemusi, kuulsust ja ka varandust kokku kraapinud seltskond kolib tagasi Taanimaale Ragnar Lodbroki lähikonda. Ja nagu ikka, sattub taas sekeldustesse.
 
Ei paista sarjale lõppu veel nii pea tulevat.
Teksti loeti vene keeles

XXI sajandi mehe IX sajandi viikingiaja seikluste sarja seitsmes osa toimub samuti Venemaa metsades ning on kantud vastuseisust Rjuriku ning tema kunagiste ustavate alluvate vahel, mis viib lõpuks taas kord oluliste kadudeni sarja püsitegelaste hulgas. Sarnaselt sarja eelmise raamatuga kord ei suutnud mäsukirjeldus mind köita.
Teksti loeti vene keeles