Kasutajainfo

Vladimir Voinovitš

26.09.1932-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· John Scalzi ·

The Ghost Brigades

(romaan aastast 2006)

eesti keeles: «Tondibrigaadid»
Tartu «Fantaasia» 2015 (Sündmuste horisont, nr 42)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
9
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (13)

Mul oli õnn või õnnetus lugeda seda osa enne kui paljukiidetud "Old man`s war" pihku sattus. Sellest tulenevalt on emotsioonid kahesugused. Esiteks -- lahe! Äge andmine! Ja hilisem -- kuulge, aga see on ju täpselt seesama, mis esimeses osas! Ja irooniat on seejuures märksa vähem.

Konsude tehnoloogia, mis sarja avaromaani lõpus rraeidelt pihta pandi, on suures osas arusaamatu. Tähtsaim uurija on aga kadunud. Ja teinud seda nii hoolikalt, et isegi julgeolekuteenistusel läks terve aasta, enne, kui nad ära tabasid, et mees polegi enesetappu teinud. Teadlasest allesjäänud materjale uurides leiatakse teadlase teadvuse ilma kehata salvestis. Loomulikult on organid huvitatud mõistuse ülekuulamisest, ent kuidas seda teha? Lõpuks proovitakse kasvatada uus keha analoogselt "kummitusbrigaadi" standarditele, ent vastne nekrut ei mäleta oma endisest eluloost mitte mõhkugi. Järgneb järjekordne väljaõppelaager ja esimesed tuleristsed. Stressiolukorras aga hakkab vana teadvus pinnale ujuma ja tagumine pool romaanist on juba konkreetselt teadlase püüdmine.

"Old man`s war" oli nagu kaasahaaravam ja kompaktsem. Siin läks asi kohati liiga targutamiseks kätte ära. Küll 5, ent ilma igasuguste superlatiivideta.

Teksti loeti vene keeles

Nagu sarjadega tihti olema kipub, pole teine osa esimese tasemel ja nii edasi. Pole siingi, kuigi tegemist on ikka nö konjakiklassiga, mitte priimusepiiritusega...
Niisiis kuulatakse üsna jõhkral moel üle üht võõrrassi vangi ja leitakse, et inimesest reeturi abil valmistub kolme rassi liit inimkonda ründama. Sisust ehk rohkem rääkida ei tahakski kui eelarvustaja juba teinud on, kordaksin vaid üle, et kogu aeg on sigapõnev ja autor suudab nii mõnigi kord üllatada. Enamasti meeldivalt, kuigi teoses on vähemalt üks tähtedevaheliste kauguste mõõtu loogikaauk. Esimesest osast erineb aga raamat põhiliselt selle poolest, et kui seal käis selline mõnus andmine ja kõik said järjest, siis käesolev on palju süngem, kurjem ja... jah, targutavam. Samas -- kui kõigepealt leiavad eriüksuslased suure kuhja külmutatud ja poolfabrikaatideks ettevalmistatud inimlaste laipu ning järgmiseks tapavad võõraste valitseja tütre, et sõda peatada, siis on see ju autori õnnestunud taotlus, et lugejal ebamugav on, eks ole? Muidugi pakub autor mingeid vastuseid, sest esitab ta läbi tegevustiku ju küsimusi... Mõne koha pealt siis üsna nukker lugu, milles parasjagu suurust ja parasjagu hingekraapivaid küsimusi; ka keelekasutus on hea, kuigi ütlemiste teravust vähem kui esimeses osas.

Hinne on siiski "4". Küll tõsiselt hea raamat, kuid esimese osa müstilist aurat on pisut vähe järgi.

Teksti loeti inglise keeles

Nagu arvata võiski, läks ka sarja teise osa lugemine linnutiivul. Praktiliselt võimatu oli seda raamatut käest ära panna, kuna see sisaldas kõvasti põnevust, hoogset tegevust, hulganisti paeluvaid ideid (näiteks need omapäraste modifikatsioonidega eriüksuslased või nanorobotite kasutamise võimalused või eneseteadvuseta tulnukrass jne) ja kamaluga muhedat huumorit. Lisaks antakse lõpus mõista, et kogu tegevuse taustal on käimas veel olulisemad arengud, mis kaheldamatult annavad ainest uute osade kirjutamiseks. Üsnagi huvitav oli muidugi lühianalüüs sellest, millised on inimkonna suhted ülejäänud teadaolevate mõistuslike liikidega. Sõbralikke rasse just ülearu palju polnud.

Hinne on kõrgeim, kuigi nõustun eelpool sõna võtnud arvustajatega, et esimese osa uudsus on kadunud, mis teisalt aga on mõneti loomulik.

Teksti loeti inglise keeles

Nagu siin eelpool juba on mainitud, esimese osa värskus ja hoog on selles osas kuhugi ära kadunud. Tegevust, madinat ja ideid jagus küll, aga see oli kuidagi loiult esitatud. Mulle tundus suht usutamatu kõikide munade panemine ühte korvi, ehk siis supersõdurite sõltuvus ja haavatavus BrainPal`ist. Nagu Obin`id ka tegid: võta supersõdurilt BrainPal ära ja ta muutub...ei, isegi mitte tavaliseks sõduriks, nad muutusid totaalselt abituteks lasteks, kes ei saanud isegi oma relva tööle. Ja noh, see viirusevärk...Aga olgu peale, lõpus ju BrainPal`i turvaaugud likvideeritakse.

Hoog on kuhugi kadunud ja autor veidi kordab ennast, üldmulje on aga endiselt väga hea. Tegu on militaarse sf`i ühe tippsarjaga ja 3. ja 4. osa juba ootavad oma (õige pea kätte jõudvat) järjekorda. Tugev, soliidne, kindel "neli".

Teksti loeti inglise keeles

"Old Man`s War" lõppes kuidagi mornides toonides. Raamat tundus olevat nagu omamoodi hullumeelne kihutamine läbi hingematva maastiku, kus sul on ainult mõned selged viidad, mis aitavad aru saada, kus oled.

"The Ghost Brigades" teeb stiilis pöörde. Mitte mastaapse põhjalikkusega, kuid siiski mitme tegelase vaatepunktist käsitletakse probleemi, millesse Kolooniate Liit on sattunud: kolm tulnukaterassi püüab inimkonda ühiselt rünnata, kusjuures näib, et trumbid annab neile selleks kätte inimesest teadlane, kes on pöördunud reeturiks.

Eelmise loo kangelane John Perry on siin ainult paaril korral mainitud nimi. Võibolla suur soov saada teada, mis sai temast edasi on ka üks põhjuseid, miks see raamat võib natuke pettumust põhjustada. Selle asemel, et "130-ga agu anda" võtab autor aega taustapildi selgemaks, detailsemaks maalimiseks. Ja päris lõpus, kui juba hakkad uskuma, et pilt on piisavalt selge, lüüakse see jälle mõnevõrra segi.

Ka sellel lool ei ole väga klassikalises mõttes õnnelikku lõppu.

Vääriline teine osa sarjale.
Teksti loeti inglise keeles

Ka mulle meeldis "Vanamehe sõda" rohkem-mõjus kuidagi värskemalt ja sümpaatsemalt, ka võõrmaailmade ning tulnukrasside kirjeldused olid huvitavamad. Käesolev romaan mõjub märksa tavapärasema militaarse kosmosemärulina.
Teksti loeti eesti keeles

Kipun eelkirjutajaid kordama, kui ütlen, et Vanamehe sõda oli minu meelest parem. Mitte et Tondibrigaadid oleks palju kehvem olnud, aga paraku ei olnud enam sellist ohhoo-efekti ning lugemine ise sujus oluliselt aeglasemalt. Eks Scalzi isegi ju ütleb tänusõnades läbi lillede, et tegemist oli (tellitud) kommertsprojektiga. Nii et mõnes mõttes oleks see järg võinud ka olemata olla, kuid sarja kolmandat raamatut mittelugenuna ei saa ma seda muidugi päris kindlalt öelda.

Samas oli teos mõnes mõttes kõvasti sügavam, kui Vanamehe sõda ning avas paljuski kogu selle maailma tausta, kus tegevus toimub. Tehes seejuures päris mitmeid keerdkäike ning vaadates asju ühe, teise ja napilt kolmandagi osapoole seisukohast. Ning on seetõttu ka kõvasti usutavam kui lihtsakoelisem avalugu.

Paraku aga kannatab seetõttu loetavus: kui esimeses osas sõitis lugeja peategelase kukil kiirrongina läbi kogu tegevustiku, siis nüüd vahetuvad vaatepunktid pidevalt ning kuigi peategelane on siingi olemas, vaatab lugeja tema tegevust tihti kõrvalt kolmanda osapoole vaatevinklist ning seetõttu jääb suurem samastumine või (romaani termineid kasutades) sulandumine ära.

Kokkuvõttes olen siiski raamatuga rahul ja kuigi suurt ideed või üdini kaasahaaravat süžeed siin polnud, oli tegemist siiski viisaka tüki lugemisega. Tore, et on ka maakeeles olemas ning ootan järge.

Teksti loeti eesti keeles

Alustada tuleb sellest, mida juba pea kõik eelarvustajad on korrutanud: ka mina leian, et "Vanamehe sõda" oli parem ja värskem. Kindlasti pole ka see teos halb, ometi aga jäid häirima ja kripeldama mitmed asjad, mis esimese osa puhul seda mingil põhjusel ei teinud. Ehk oleneb see ka meeleolust ja paariaastasest lugemise ajavahest, täiesti võimalik.
Üks asi, mis nii häiris kui ka lõbustas oli see, et kohati tundus, nagu loeks mingit ulmemärulifilmi käsikirja. Ja koos sellega oli seal ka suhteliselt palju ebausutavust või siis teisiti võttes äärmist inimkesksust: kolm tulnukrassi sõlmivad inimeste vastu liidu, aga kaks neist osutuvad täiesti hambututeks ja saamatuteks, tõrjumaks inimkonna osavnutikaid rünnakuid. Samas kui kolmas rass suudab seda tänu inimesest reeturile ning nagu lõpuks selgub, siis sõlmus kogu inimestevastane liit üleüldse tänu tollele tegelasele, kelle nimi veidike meie suure idanaabri lühikasvulist Suurt Juhti meelde tuletab. Ehk siis, meil on miljoneid aastaid arenenud intelligentsed rassid, kes peaks olema inimestega igasuguste näitajate poolest nagu võrdsed, aga tegelikult jäävad neile antud raamatus ikkagi päris selgelt alla. Ehk siis, nutikus ja leidlikkus tunduvad olevat ainult inimeste pärusmaa.
Lõbustavaks elemendiks olid kindlasti tõlkija tehtud valikud mõningate fraaside ja terminite puhul - ja siin ei mõtle ma seda sugugi halvustavana. "Härjasita" pidev kordumine tuletas meelde ühe ammuse eesti ulmeparoodia, kus tegelased üksteist ka "koprakaka" jms väljenditega kostitasid; samas kui BrainPal'i ja Smartblood'i tõlkimata jätmine oli ilmselt õige otsus - kuigi AjuSemu ja Nutiveri oleks ju ka päris muhedad olnud.  
 
Teksti loeti eesti keeles
x
Siim Espenberg
25.10.1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Kuulsin hiljuti, et tegu on Hiina ühe kuulsama ulmekirjaniku teosega, mis juba iseenesest pani selle vastu huvi tundma, kuna Hiina ulmega pole ma kahjuks seni väga palju kokku puutunud. Õnneks oli raamat Tartu Linnaraamatukogus olemas ja sain selle lugemise ette võtta. Ja tõesti on väga hea lugu!

Minu jaoks muutsid teksti huvitavaks peaasjalikult kaks nüanssi: esiteks üsna emotsionaalne ja hariv sissevaade Hiina hiljutisse ajalukku, mis ei ole aga pelgalt taustaks, vaid millel on ka tugev mõju peategelaste tegevusele, ning teiseks loo ulmeline osa, milles on mitmeid põnevaid lahendusi. Samas olen ma eelmiste arvustajatega solidaarne ega hakka sisust pikemalt rääkima, et see arvustus kellegi lugemisrõõmu ära ei rikuks.

Soovitan lugeda. Ise hakkan uurima võimalusi, et selle triloogia järgmise osaga tutvust teha.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on võrdlemisi hästi kirjutatud ja sisu on huvitav, seda eeskätt seetõttu, et mitmed mõttekäigud olid minu jaoks üsna uued ja põnevad. Sellest hoolimata on mul raske anda hindeks rohkem kui "4-". Kuigi tegevust on, ei ole see nii köitev, et ei saaks raamatut käest panna. Ja teisalt, kui uuesti lugema hakata (isegi, kui vahele pole palju aega jäänud), siis läheb veidi aega, et teksti mõneti raskepärase stiiliga harjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia viimane osa on juba tuntud headuses ja lisaks sõlmib kokku mitmed lahtised otsad. Raamatu ja ühtlasi triloogia lõppu jõudes on tegelikult kahju, et kirjanik selle sarjaga enam edasi ei lähe (nii on ta vähemalt oma kodulehel teatanud). Lõpplahendus annaks iseenesest võimalust ja põnevat ainest loo jätkamiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui esmalt (näiteks raamatu sisututvustust lugedes) võib tunduda, et tegu on mõne väheütleva ja keskpärase hollywoodiliku põnevikuga, siis tegelikkuses on Crouchi triloogia väga kaasakiskuv lugemiselamus. Seetõttu olin ma õnnega koos, et ma sattusin esimest osa lugema siis, kui ka kaks järgmist osa olid välja antud ja juba eesti keeldegi tõlgitud.

Esimene osa hakkab kohe tempokalt pihta ja jätkub samas vaimus kuni lõpuni. Kuna kogu triloogia puhul on üsna suurt rõhku pandud sellele, et aru saada veidrast olukorrast, kuhu peategelane on sattunud, siis on mõistlik vältida jutu sisu põhjalikumat avamist, et mitte vähendada uute lugejate avastamisrõõmu ja lugemisnaudingut. Piisab, kui öelda, et loo keskmes on üks kummaline linn, kust peategelane ennast mingi õnnetuse järel leiab. Pärast üles ärkamist asub ta muidugi uurima, kus ja miks ta on ja seejärel hakkavad asjad küllaltki kiiresti imelikuks kiskuma.

Kuna ei tahtnud raamatut käest panna enne, kui tagakaas vastu tuli, siis järelikult on raamat hästi kirjutatud ja väärib head hinnet. Kui ulmelised põnevusjutud huvi pakuvad, siis julgeksin seda triloogiat soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

"Dreams of Steel" meeldis mulle rohkem kui "Shadow Games". Kui eelmine osa lõppes minu arvates justkui poolelt sõnalt, siis siin on lõpp ikkagi selline, et ei jää tunnet nagu oleks kuskil raamatu keskel peatükk pooleli jäänud. Seejuures nõustun Maniakkide Tänavaga, et lõpus paari leheküljega kirjeldatud sündmused oleksid väärinud selgelt rohkem tähelepanu.

Kuna Cook on kirjutamises osav, seiklusi, põnevaid sündmusi ja tegelasi kamaluga ehk tekst üldiselt meeldis, siis annan sellele ka kõrgeima hinde. Samas, kuna olen nüüd põhimõtteliselt järjest läbi lugenud kuus Musta Kompanii raamatut, siis tundub, et mõistlik on teha väike paus ja vahelduseks ka muid autoreid ja jutte ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Kuna loo käigus läbitakse ca 7000 miili põhjast lõunasse, siis kirjeldab suur osa jutust just seda teekonda. Et reisi eesmärgiks on jõuda Khatovari, kust Must Kompanii ca 500 aastat varem alguse sai, siis on kompanii pealikuks valitud kapten Croakeri huviks leida seejuures võimalikult palju informatsiooni Musta Kompanii ajaloo ja sünnipaiga kohta. Mida rohkem lõuna poole kompanii jõuab, seda intrigeerivamaid infokilde ilmneb.

Kuivõrd peategelasteks on palgasõdurid, siis peab olema ka madinat ja see hakkab tõsisemalt pihta raamatu teises pooles, kui jõutakse Tagliose linna ja edasiminekut takistab sõjakas Shadowlandsi impeerium. Kuna Shadowlandsi eesmärgiks on Tagliose vallutamine, siis on kohalikud mõistagi võrdlemisi murelikud ning paluvad Musta Kompanii abi. Algavad ettevalmistused vaenlaste rünnaku tagasilöömiseks.

Kokkuvõttes saab öelda, et tekst on sarnaselt eelmiste osadega põnev ja väga kiiresti loetav. Samas jäi loo lõpplahendus minu jaoks arusaamatult lahtiseks. Loomulikult on oluline meelitada inimesi järgmist osa lugema, kuid sellegipoolest peaks vähemalt mingi süžeeliin ühe raamatuga ühele poole saama. Praegu jäi küll selline mulje, et sisu mõttes oleks võinud Musta Kompanii Lõuna diloogia ühe teosena välja anda. Selle ebaselge lõpplahenduse tõttu on sedapuhku hindeks "neli".

Teksti loeti inglise keeles

Prints Jorgi lugu jätkub, aga nüüd ei ole ta enam prints, vaid väikse mägiriigi kuningas. Raamat katab neli aastat Jorgi elust Renari kuningana ja selle aja jooksul jõuab ta mõistagi päris paljudest seiklustest osa võtta.

Tähtsaimaks süžeeliiniks on Jorgi paratamatu kokkupõrge Arrow printsi Orriniga, keda nähakse peamise pretendendina keisri troonile, kes võiks ühendada kõik need kümned ja kümned vaenutsevad väikeriigid, mis killustunud ja lagunenud impeeriumi aladel paiknevad. Jorgil on muidugi teised plaanid, mis suunavad teda potentsiaalseid liitlasi otsima, et Arrow survele vastu panna. Seejuures tuleb tal märkimisväärses koguses teha tegemist maagia, nõidade ja võluritega, eriti pinevaks kujuneb heitlus maag Sageous`iga, kes püüab pidevalt Jorgi ja teisi oma tahtele allutada, et neid maailma mängulaual etturitena liigutada.

Lugu on väga tempokalt ja hästi kirjutatud. Ainsad olukorrad, mis olid minu jaoks stiililt mõneti kentsakad, olid need, kus Jorg nõiakunsti abiga napilt surmasuust pääses. Seetõttu näisid mõned lahendused osaliselt deus ex machina`likud, kuid teisalt lugemisrõõmu need ei vähendanud. Kuigi ta on paras tükk lugemist, ei taha raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg vastu vaatab. Puhas nauding! Sestap saab ka triloogia teine raamat kõrgeima hinde.

Teksti loeti inglise keeles

"Silver Spike" on Musta Kompanii sarja spin-offiks ehk et kuigi tegevus jätkub praktiliselt sealt, kus "White Rose" lõppes, ei tiirle põhisündmused ümber Musta Kompanii ja selle sõdurite. Küll aga on siin mitmeid muid varasemast tuttavaid tegelasi, kellele lisaks toimetavad loos aktiivselt mitu uut ja võrdlemisi värvikat tüüpi. Lisaks igasugustele lihtsatele ahnuritele ja endale suuremat võimu ihkavatele maagidele, kes tahavad hirmsasti omandada Dominaatori vangistamiseks kasutatud hõbedast ora, on nende seas ka näiteks terve kamp Hirmude Tasandikul resideeruva jumal-puu käsilasi.

Hoolimata sellest, et Must Kompanii selles loos erilist rolli ei mängi, on seiklusi, mürglit ja madinat vähemalt sama palju nagu eelmistes osades. Ja kuna tekst on ka sama ladusalt kirja pandud ja raamat läks lennates, siis on hindeks tubli "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Seiklused maailmamuutvate sündmuste taustal jätkuvad Musta Kompanii sarja kolmandas osas sama tormiliselt nagu varem. Selles loos toimub tegevus ca kuus aastat pärast eelmises raamatus aset leidnud sündmusi. Peategelaste turjale on seega juba päris palju aastaid kogunenud, kuid mõõgad välguvad ja nooled lendavad endiselt nii nagu vaja.

Pärast Juniperist põgenemist on Must Kompanii (õigemini need vähesed, kes ellu jäid) asunud mässajate poolele ehk oma endise leivaisa vastu. Sellegipoolest on kompanii krooniku Croakeri ja impeeriumi valitsejanna Leedi vahel endiselt teatav sümpaatia, mis tuleb kasuks, kui on vaja impeeriumi ja mässajate jõud ühendada, et takistada eelmise kurja valitseja Dominaatori aktiviseerunud tegevust enda vangistusest vabastamiseks. Vaenlaste omavahelise liidu peamiseks põhjuseks on see, et kui too Dominaator uuesti valla pääseb, siis pole hõlpu oodata ei impeeriumil ega mässajatel - nagu ikka, vaenlase vaenlane on sõber. Nii et kui loo esimeses pooles on peamiselt juttu sellest, kuidas mässajad eesotsas Valge Roosiga püüavad jõudu koguda, et impeeriumi võimu nõrgestada, siis teises osas tehakse koos jõupingutusi, et ühist vaenlast kontrolli all hoida.

Musta Kompanii lood on mulle väga meeldima hakanud ja arvatavasti võtan ette ka järgmised osad.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii sarja teine osa on vähemalt sama põnev ja köitev nagu esimene osa. Positiivseks momendiks on ka see, et kuna Must Kompanii tegutseb ja võitleb aastate jooksul praktiliselt kõikjal üle terve impeeriumi, mille teenistusse nad eelmises loos värvati, siis saab järjest parema pildi ette selle maailma asukatest ja geograafiast.

Loo peategelaseks on jätkuvalt kompanii kroonik Croaker, kes sedapuhku jutustab impeeriumi ja ehk ka maailma eksistentsi ohustavate sündmuste arengust Juniperi nime kandvas linnas. Jutus toimuvad väga huvitavad pöörded ning neis mängivad lisaks Croakerile ja ülejäänud Mustale Kompaniile märkimisväärset rolli ka Juniperi kohalik kõrtsmik Shed, impeeriumi valitsejanna Leedi ja tema võlurid ning endine palgasõdur Raven.

Kokkuvõtlikult - kellele seiklused ja vilgas sündmustik meeldivad, siis neil soovitan Musta Kompanii sarja kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Musta Kompanii lugu on üsna sünge, täis sündmusi, konflikte ja lahinguid, mille puhul on päris keeruline otsustada, kes on "pahad" ja kes "head" ja kas üldse ongi "häid". Lahti rulluva sündmustiku keskmes on karastunud palgasõdurite üksus, mille üks vaenupooltest on oma ridadesse värvanud. Mõistagi pole need palgasõdurid just paipoisid, kuid nende saatus on märgatavalt paeluvam kui see, mis saab impeeriumist ja ülestõusnutest. Eks selle põhjuseks on osaliselt muidugi seegi, et ümbritsevat maailma ja selle ajalugu väga palju ei kirjeldata. Samas ei tehta kuigi palju juttu ka Musta Kompanii sajandite taha ulatuvast ajaloost, kuigi loo minategelaseks on selle üksuse kroonik.

Hoolimata sellest, et helgeid noote on selles loos vähe, on see väga kaasahaarav ja põnev. Tekst on hea ja lugemine edeneb lennates. Samas ei saa see lugu minult siiski maksimumpunkte, kuna minu jaoks oleks olnud huvitav Musta Kompanii maailmast rohkem teada saada. Maitse asi. Isu on aga tekitatud ja sestap kavatsen järjed kindlasti ette võtta.

Teksti loeti inglise keeles

Tõtt-öelda ei teadnud ma ei sellest raamatust ega ka autorist midagi enne, kui üks mu väga hea sõber soovitas mul "Prince of Thornsi" kätte võtta. Ja ma olen selle eest väga tänulik, sest see lugu on väga hea. Julm ja karm, aga hästi kirjutatud ja tempokas.

Et mitte sisu väga palju avada, siis mainin lühidalt, et raamat kajastab prints Jorgi seiklusi keskajale sarnanevas maailmas. Samas pole tegemist keskajaga, vaid kauge tulevikuga - vahepeal aset leidnud Tuhande Päikese Päev on inimkonna arengutaset veidi muutnud ning kosmoselaevad, tahvelarvutid jms selles loos väga kandvat rolli ei mängi. Ka prints Jorg pole päris tavaline prints. Ta on nimelt 14-aastane röövlibande pealik ja üldse võrdlemisi ebasümpaatne tegelane. Antikangelane, kes otsib kättemaksu.

Raamat on kirjutatud väga hästi ja minul läks selle lugemine väga sujuvalt. Kuna tegemist on triloogia esimese raamatuga, siis esmatutvuse alusel plaanin kindlasti ka järgmise osa ette võtta. Usutavasti pakub see lugemisrõõmu ka teistele fantaasiakirjanduse sõpradele, mistõttu julgen seda teost ka teistele soovitada. Minu poolt kindel "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Hästi kirjutatud jutt ja lugemist pooleli ei tahtnud jätta. Teisalt jääb sellest loost lõpuks üsnagi mittemidagiütlev mulje. Sisukust on siiski rohkem kui mitmetes teistes "Täheaja" juubeliväljaandes ilmunud juttudes ja sestap hindeks "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas inimesed ja melconialased pärast paarisaja aasta pikkust ränka sõda rahuni jõuavad. Sõja tagajärjel on mõlemad suurvõimud teineteist täielikult hävitanud, praktiliselt kõik on hukkunud ning inimestele ja melconialastele kuulunud planeedid on suures enamuses muudetud elamiskõlbmatuks. Siiski on mõned ellujääjad. Rahu sõlmimises mängib aga suurimat rolli üks Mark XXXIII Bolo tank.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne detailseid lahingukirjeldusi sisaldav lugu Weberilt. Seekord saadetakse vananenud, kuid see-eest aastakümnete pikkusega kogemusega Bolo tankide üksus tagasi lööma Melconia Impeeriumi üllatusrünnakut ühele inimeste valduses olevale planeedile. Jutt on kergelt loetav ja action`it täis. Vahelduseks väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Camlani planeeti on rünnanud tulnukad ja inimesi kaitsev Bolo tankide üksus on nendega just pidanud ülimalt verise lahingu. Kuigi peaaegu kõik tankid on hukkunud, on lõpuks õnnestunud vaenlased tagasi lüüa. Sellegipoolest operatsioon jätkub, sest linna kaitsmisel on juhtunud mõeldamatu ehk üks Bolo tank on lahinguväljalt põgenenud. Reeturist tank tuleb muidugi kinni püüda, aga see pole kaugeltki lihtne.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnusalt loetav ja värskendav lühiromaan military sf-i vallast. Lugu kuulub Weberi kogumikku, milles peategelasteks on Keith Laumeri loodud intelligentsed Bolo tankid. Antud loos soovib üks suurkorporatsioon soetada endale maad planeedil, mis jääb tulenevalt hiljutistest avastustest uute kosmoseradade teele. Seega saaks seal kenasti äri ajada ja oma mõjuvõimu veelgi kasvatada. Kohalikud ehk klassikalised piirialade elanikud pole aga oma maa müümisest huvitatud, mistõttu on korporatsiooni järgmiseks sammuks leida kamp palgasõdureid, kes kohalikke veidi jõulisemate meetoditega veenma hakkaksid. Paraku ei arvesta nad piisavalt planeedil paikneva ainsa Bolo arvamuse ja lahinguvõimekusega.
Teksti loeti inglise keeles

Igati hoogne lugu. Vahepeal läks tekst küll pisut tüütuks pideva veristamise tõttu, aga kokkuvõttes oli "Surmakarva" päris mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, kuid seda eeskätt põneva tausta ja keskkonna tõttu. Loo sisu väga võimsat muljet ei jätnud, kuigi tekst on iseenesest tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugu. Võib-olla mõned tehnoloogiat ja selle kasutamist puudutavad nüansid olid küsitava väärtusega, kuid jutu idee ja tekstiga loodud atmosfäär olid suurepärased. Kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles