Kasutajainfo

Vladimir Voinovitš

26.09.1932-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· John Scalzi ·

The Ghost Brigades

(romaan aastast 2006)

eesti keeles: «Tondibrigaadid»
Tartu «Fantaasia» 2015 (Sündmuste horisont, nr 42)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
9
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (13)

Mul oli õnn või õnnetus lugeda seda osa enne kui paljukiidetud "Old man`s war" pihku sattus. Sellest tulenevalt on emotsioonid kahesugused. Esiteks -- lahe! Äge andmine! Ja hilisem -- kuulge, aga see on ju täpselt seesama, mis esimeses osas! Ja irooniat on seejuures märksa vähem.

Konsude tehnoloogia, mis sarja avaromaani lõpus rraeidelt pihta pandi, on suures osas arusaamatu. Tähtsaim uurija on aga kadunud. Ja teinud seda nii hoolikalt, et isegi julgeolekuteenistusel läks terve aasta, enne, kui nad ära tabasid, et mees polegi enesetappu teinud. Teadlasest allesjäänud materjale uurides leiatakse teadlase teadvuse ilma kehata salvestis. Loomulikult on organid huvitatud mõistuse ülekuulamisest, ent kuidas seda teha? Lõpuks proovitakse kasvatada uus keha analoogselt "kummitusbrigaadi" standarditele, ent vastne nekrut ei mäleta oma endisest eluloost mitte mõhkugi. Järgneb järjekordne väljaõppelaager ja esimesed tuleristsed. Stressiolukorras aga hakkab vana teadvus pinnale ujuma ja tagumine pool romaanist on juba konkreetselt teadlase püüdmine.

"Old man`s war" oli nagu kaasahaaravam ja kompaktsem. Siin läks asi kohati liiga targutamiseks kätte ära. Küll 5, ent ilma igasuguste superlatiivideta.

Teksti loeti vene keeles

Nagu sarjadega tihti olema kipub, pole teine osa esimese tasemel ja nii edasi. Pole siingi, kuigi tegemist on ikka nö konjakiklassiga, mitte priimusepiiritusega...
Niisiis kuulatakse üsna jõhkral moel üle üht võõrrassi vangi ja leitakse, et inimesest reeturi abil valmistub kolme rassi liit inimkonda ründama. Sisust ehk rohkem rääkida ei tahakski kui eelarvustaja juba teinud on, kordaksin vaid üle, et kogu aeg on sigapõnev ja autor suudab nii mõnigi kord üllatada. Enamasti meeldivalt, kuigi teoses on vähemalt üks tähtedevaheliste kauguste mõõtu loogikaauk. Esimesest osast erineb aga raamat põhiliselt selle poolest, et kui seal käis selline mõnus andmine ja kõik said järjest, siis käesolev on palju süngem, kurjem ja... jah, targutavam. Samas -- kui kõigepealt leiavad eriüksuslased suure kuhja külmutatud ja poolfabrikaatideks ettevalmistatud inimlaste laipu ning järgmiseks tapavad võõraste valitseja tütre, et sõda peatada, siis on see ju autori õnnestunud taotlus, et lugejal ebamugav on, eks ole? Muidugi pakub autor mingeid vastuseid, sest esitab ta läbi tegevustiku ju küsimusi... Mõne koha pealt siis üsna nukker lugu, milles parasjagu suurust ja parasjagu hingekraapivaid küsimusi; ka keelekasutus on hea, kuigi ütlemiste teravust vähem kui esimeses osas.

Hinne on siiski "4". Küll tõsiselt hea raamat, kuid esimese osa müstilist aurat on pisut vähe järgi.

Teksti loeti inglise keeles

Nagu arvata võiski, läks ka sarja teise osa lugemine linnutiivul. Praktiliselt võimatu oli seda raamatut käest ära panna, kuna see sisaldas kõvasti põnevust, hoogset tegevust, hulganisti paeluvaid ideid (näiteks need omapäraste modifikatsioonidega eriüksuslased või nanorobotite kasutamise võimalused või eneseteadvuseta tulnukrass jne) ja kamaluga muhedat huumorit. Lisaks antakse lõpus mõista, et kogu tegevuse taustal on käimas veel olulisemad arengud, mis kaheldamatult annavad ainest uute osade kirjutamiseks. Üsnagi huvitav oli muidugi lühianalüüs sellest, millised on inimkonna suhted ülejäänud teadaolevate mõistuslike liikidega. Sõbralikke rasse just ülearu palju polnud.

Hinne on kõrgeim, kuigi nõustun eelpool sõna võtnud arvustajatega, et esimese osa uudsus on kadunud, mis teisalt aga on mõneti loomulik.

Teksti loeti inglise keeles

Nagu siin eelpool juba on mainitud, esimese osa värskus ja hoog on selles osas kuhugi ära kadunud. Tegevust, madinat ja ideid jagus küll, aga see oli kuidagi loiult esitatud. Mulle tundus suht usutamatu kõikide munade panemine ühte korvi, ehk siis supersõdurite sõltuvus ja haavatavus BrainPal`ist. Nagu Obin`id ka tegid: võta supersõdurilt BrainPal ära ja ta muutub...ei, isegi mitte tavaliseks sõduriks, nad muutusid totaalselt abituteks lasteks, kes ei saanud isegi oma relva tööle. Ja noh, see viirusevärk...Aga olgu peale, lõpus ju BrainPal`i turvaaugud likvideeritakse.

Hoog on kuhugi kadunud ja autor veidi kordab ennast, üldmulje on aga endiselt väga hea. Tegu on militaarse sf`i ühe tippsarjaga ja 3. ja 4. osa juba ootavad oma (õige pea kätte jõudvat) järjekorda. Tugev, soliidne, kindel "neli".

Teksti loeti inglise keeles

"Old Man`s War" lõppes kuidagi mornides toonides. Raamat tundus olevat nagu omamoodi hullumeelne kihutamine läbi hingematva maastiku, kus sul on ainult mõned selged viidad, mis aitavad aru saada, kus oled.

"The Ghost Brigades" teeb stiilis pöörde. Mitte mastaapse põhjalikkusega, kuid siiski mitme tegelase vaatepunktist käsitletakse probleemi, millesse Kolooniate Liit on sattunud: kolm tulnukaterassi püüab inimkonda ühiselt rünnata, kusjuures näib, et trumbid annab neile selleks kätte inimesest teadlane, kes on pöördunud reeturiks.

Eelmise loo kangelane John Perry on siin ainult paaril korral mainitud nimi. Võibolla suur soov saada teada, mis sai temast edasi on ka üks põhjuseid, miks see raamat võib natuke pettumust põhjustada. Selle asemel, et "130-ga agu anda" võtab autor aega taustapildi selgemaks, detailsemaks maalimiseks. Ja päris lõpus, kui juba hakkad uskuma, et pilt on piisavalt selge, lüüakse see jälle mõnevõrra segi.

Ka sellel lool ei ole väga klassikalises mõttes õnnelikku lõppu.

Vääriline teine osa sarjale.
Teksti loeti inglise keeles

Ka mulle meeldis "Vanamehe sõda" rohkem-mõjus kuidagi värskemalt ja sümpaatsemalt, ka võõrmaailmade ning tulnukrasside kirjeldused olid huvitavamad. Käesolev romaan mõjub märksa tavapärasema militaarse kosmosemärulina.
Teksti loeti eesti keeles

Kipun eelkirjutajaid kordama, kui ütlen, et Vanamehe sõda oli minu meelest parem. Mitte et Tondibrigaadid oleks palju kehvem olnud, aga paraku ei olnud enam sellist ohhoo-efekti ning lugemine ise sujus oluliselt aeglasemalt. Eks Scalzi isegi ju ütleb tänusõnades läbi lillede, et tegemist oli (tellitud) kommertsprojektiga. Nii et mõnes mõttes oleks see järg võinud ka olemata olla, kuid sarja kolmandat raamatut mittelugenuna ei saa ma seda muidugi päris kindlalt öelda.

Samas oli teos mõnes mõttes kõvasti sügavam, kui Vanamehe sõda ning avas paljuski kogu selle maailma tausta, kus tegevus toimub. Tehes seejuures päris mitmeid keerdkäike ning vaadates asju ühe, teise ja napilt kolmandagi osapoole seisukohast. Ning on seetõttu ka kõvasti usutavam kui lihtsakoelisem avalugu.

Paraku aga kannatab seetõttu loetavus: kui esimeses osas sõitis lugeja peategelase kukil kiirrongina läbi kogu tegevustiku, siis nüüd vahetuvad vaatepunktid pidevalt ning kuigi peategelane on siingi olemas, vaatab lugeja tema tegevust tihti kõrvalt kolmanda osapoole vaatevinklist ning seetõttu jääb suurem samastumine või (romaani termineid kasutades) sulandumine ära.

Kokkuvõttes olen siiski raamatuga rahul ja kuigi suurt ideed või üdini kaasahaaravat süžeed siin polnud, oli tegemist siiski viisaka tüki lugemisega. Tore, et on ka maakeeles olemas ning ootan järge.

Teksti loeti eesti keeles

Alustada tuleb sellest, mida juba pea kõik eelarvustajad on korrutanud: ka mina leian, et "Vanamehe sõda" oli parem ja värskem. Kindlasti pole ka see teos halb, ometi aga jäid häirima ja kripeldama mitmed asjad, mis esimese osa puhul seda mingil põhjusel ei teinud. Ehk oleneb see ka meeleolust ja paariaastasest lugemise ajavahest, täiesti võimalik.
Üks asi, mis nii häiris kui ka lõbustas oli see, et kohati tundus, nagu loeks mingit ulmemärulifilmi käsikirja. Ja koos sellega oli seal ka suhteliselt palju ebausutavust või siis teisiti võttes äärmist inimkesksust: kolm tulnukrassi sõlmivad inimeste vastu liidu, aga kaks neist osutuvad täiesti hambututeks ja saamatuteks, tõrjumaks inimkonna osavnutikaid rünnakuid. Samas kui kolmas rass suudab seda tänu inimesest reeturile ning nagu lõpuks selgub, siis sõlmus kogu inimestevastane liit üleüldse tänu tollele tegelasele, kelle nimi veidike meie suure idanaabri lühikasvulist Suurt Juhti meelde tuletab. Ehk siis, meil on miljoneid aastaid arenenud intelligentsed rassid, kes peaks olema inimestega igasuguste näitajate poolest nagu võrdsed, aga tegelikult jäävad neile antud raamatus ikkagi päris selgelt alla. Ehk siis, nutikus ja leidlikkus tunduvad olevat ainult inimeste pärusmaa.
Lõbustavaks elemendiks olid kindlasti tõlkija tehtud valikud mõningate fraaside ja terminite puhul - ja siin ei mõtle ma seda sugugi halvustavana. "Härjasita" pidev kordumine tuletas meelde ühe ammuse eesti ulmeparoodia, kus tegelased üksteist ka "koprakaka" jms väljenditega kostitasid; samas kui BrainPal'i ja Smartblood'i tõlkimata jätmine oli ilmselt õige otsus - kuigi AjuSemu ja Nutiveri oleks ju ka päris muhedad olnud.  
 
Teksti loeti eesti keeles
x
Urmas Roolaid
21.07.1958
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

700 aasta eest kui elu Maal kliimamuutuse, ressursside lõppemise ja pidevate sõdade tõttu üsna võimatuks muutus, otsustasid suuremad riikide ühendused inimkonna päästmiseks hulga koloonialaevu teele saata. Suurejooneline plaan kukkus läbi, teele jõuti saata vaid kolm laeva.

Ühe laeva kolonistide saatus on kena olnud (Méridien). Saabuti probleemideta väljavalitud planeedile, kõik on kenasti sujunud, nüüd koloniseeritakse juba lähedalasuvaid tähesüsteeme, teadus ja tehnika on aastasadadega kõvasti arenenud (nanotehnoloogia, antigravitatsioon, valgusest kiirem liikumine...), on loodud vägivallavaba heaoluühiskond.

Teisel laeva kolonistidel oli väga "raske lapsepõlv" ja planeet (New Terra) kuhu laevaga toimunud avarii tõttu satuti, polnud ka kõige inimsõbralikum. Siiski on suudetud ellu jääda ja samuti üsna rahumeelne ühiskond luua ja jõutud juba enda tähesüsteemi ressursside väikestviisi kasutuselevõtmiseni. Oma tehnika arengult ollakse méridienlaste kolooniast muidugi kaugel maas.
Ja kumbki koloonia ei tea enne raamatu sündmusi teise olemasolust.

Juhtub aga nii, et méridienlaste ühte laeva rünnatakse, asja uurima läinud reisilaev Reveur augustatakse tundmatu hõbedase laeva poolt ka põhjalikult ära ja kuigi Reveur põgenema pääseb, ütlevad laeva mootorid peagi üles ja alus jääb kosmosesse triivima. 70 aastat hiljem on Reveur New Terra tähesüsteemist läbi triivimas. Raamatu peategelane kapten Alex Racine märkab triivivat "tulnukate" alust ja tal õnnestub see oma uurimislaev-puksiiriga kinni püüda. Edasi äratatakse Reveuri vähesed ellujäänud reisijad "unest" üles... Alexist saab esmalt uusmaalaste (New Terra) esindaja méridienlaste juures... siis méridienlaste eestkõneleja... siis méridienlaste kapten... sõlmitakse lepe méridienlaste ja uusmaalaste vahel - uusmaalased parandavad méridienlaste õpetuste järgi nende laeva, varustavad kõige vajalikuga ja aitavad nad koju tagasi ja saavad vastutasuks méridienlaste kõrgtehnoloogia. Kõik sujub ja méridienlaste poolt enda juhiks valitud Alexil on nende kojuviimisega seoses vaid üks, aga väga suur mure. Mis siis, kui méridienlasi rünnanud tulnukad on juba nende koduplaneedile jõudnud? See tähendaks, et tuleks olla valmis võitluseks, enda kaitsmiseks, aga...

Méridienlastega on nimelt see häda, et nad on oma heaoluühiskonnast tulenevalt äärmiselt rahumeelsed, neil pole sõdimisest halli aimugi. Ka uusmaalased pole kunagi sõdinud, kuid vähemalt nende psühholoogiale pole mõte vajadusel vägivalla kasutamisest, sõdimisest sedavõrd vastuvõetamatu, ilmselt seepärast, et nende uus koduplaneet pakkus aastasadade eest nende esivanematele üsna karme väljakutseid.

Aga aitab sisust. Mulle see vana-stiilne kosmoseooper meeldis. Mitmedki asjad olid raamatus sümpaatsed, tugevad tegelaskujud näiteks, aga kui vaid ühte asja eraldi rõhutada, siis ma tooks välja selle, et raamat ei olnud kuri, tige.
Nii et mulle meeldis selle raamatu positiivne õhkkond. Võib ju öelda, et see oli ehk liigagi positiivne, kõik muudkui sujus ja tagasilööke praktiliselt polnud (tehnoloogia varguskatse ja lõpus ühe hävitajapiloodi enda lollusest otsasaamine on terve raamatu kohta ikka vähe), kuid mis siis. Kurjust on ümbritsevas elus ja raamatuteski nii palju, et vahel kulub sõõm positiivsust ära küll. Eriti veel siis, kui selle positiivsuse juurde käib moraal, et ole sa nii arenenud ja nii ilusate aadete-vaadetega kui vähegi võib, siis kõik see on absoluutselt tähtsusetu, kui sa end ja oma maailma(vaadet) vajadusel kaitsta ei suuda - kaitseks tuleb valmis olla.
Ma ei arva, et raamat kirjanduslik tipptase oleks, aga viie miinusega saab ta minult hindeks küll.

Teksti loeti inglise keeles

Kui nägin, et raamatu motoks on Fermi paradoks (lühidalt: kus nad siis ometigi on?) ei saanud ma mitte teisiti, kui tuli Larsoni surematute palgasõdurite sari korraks pooleli jätta ja see raamat läbi lugeda.
Huvitas, kas autor tuleb mingi omapoolse vastusevariandiga välja või illustreerib mõnda tänapäeval levinud hüpoteesi. Ei tulnud Kern millegi originaalsega välja. Aga enda valitud vastusevarianti illustreerib ta oma looga päris kenasti.

Raamatut ennast on veidi keeruline ühegi konkreetse ulme alamkategooria alla paigutada, eks ta selline hard sf ja kosmoseooperi segu ole. Kusjuures nende tehnikaimedega on autor silmnähtavalt püüdnud piiri pidada. Suur enamus tema kirjeldatust on selline, mis meie praeguse teaduse ja tehnika taseme juures on vähemalt teoreetiliselt võimalikuks tunnistatud. Ning loo üks aluspõhimõtteid on, et inimesed valgusest kiiremini liikuda ei saa (oska). Sellest tulenevalt võtavad ka kõik raamatu uurimislennud Maa ajaskaala järgi aastakümneid aega. Uurijate enda jaoks on asi küll teine, aga seda sel lihtsal põhjusel, et punktist A punkti B kulgemise ajal uurijaid nende endi seisukohalt ei eksisteeri.
Kosmoselennud toimuvad Stargate`i kauge sugulase abil, ainult et raamatus liiguvad läbi väravate kosmoselaevad koos inimestega. Automaatsondid lennutavad von Neumani masinate põhimõttel end ise ehitavaid väravaid meie lähinaabrusest alates edasi galaktikasügavustesse. Päikesesüsteemis siseneb kosmoselaev pirakasse "väravasse", seal skaneeritaks ja salvestatakse kosmoselaeva (ja meeskonna) iga aatomi info ja aatomid ise hävitatakse. Seejärel saadetakse see salvestatud info võimsate laseritega footonitesse "kirjutatuna" vastuvõtvasse väravasse kusagil teises tähesüsteemis ja seal väravas pannakse saabunud info põhjal jälle inimesed ja laev kokku. Info ülekanne toimub muidugi valguse kiirusel, aga mitte enam. Nii et ka meie naabrite juures ärakäimiseks kulub Maa mõistes aastaid-aastakümneid, kosmoselaevas olijate jaoks tähesüsteemide vahel liikumine aga aega ei võta.

Raamatu peategelased käivad ära Tau Cetil, Gliese 581-l, 55 Cancril, CA3812 süsteemis ja lõpuks Mizar-Alcor süsteemis. Erinevaid eluvorme leitakse, aga keegi pole ligilähedalgi inimeste arengutasemele. Ja muidugi leitakse kunagiste kõrgtsivilisatsioonide varemeid, asukaist endist aga mitte jälgegi. Kern oli meie täiesti reaalseid naabermaailmu kirjeldades oma fantaasial lennata lasknud... Ja et uurijate igal naasmisel oli Maal jälle aastakümneid möödunud, siis oli Kernil hea võimalus anda ka enda kujutus inimkonna arengust.
Uurijate viimasena külastatavas tähesüsteemis kohtatakse viimaks ka meist palju arenenumaid tegelasi - von Neumani masinate-Bracewelli sondide baasil arenenud nanotehnilist eluvormi. Autor ütleb välja oma vastuse Fermi paradoksile, ja nagu juba kirjutasin, ei midagi uut, aga vaevalt ongi meie tänapäevase maailmamõistmise seisukohalt võimalik täiesti uue ja originaalse hüpoteesiga välja tulla (kõikvõimalikku on ju juba pakutud).

Kerni tähelepanu on raamatus üsna võrdselt jagunenud uurijate ja uuritavate maailmade vahel pluss vürtsiks veidi inimkonna arengut enam kui saja aasta jooksul. Et autor on raamatusse surunud kopsaka aja- ja ruumiskaala, siis jäävad nii raamatu peategelased kui külastatavad maailmad kahjuks veidi pealiskaudselt kujutatuteks aga noh, kaks kolmandikku raamatut aitas mu huvi üleval hoida ka see, et millise vastusega raamatu liikumapanevale küsimusele autor lõpuks välja tuleb... siis hakkas vastus juba kumama ja minu jaoks põnevus vähenes... ja raamatu lõppu pandud "galaktiline loomaaed" polnud ka just kõige säravam-uudsem idee.
Aga lugeda võis, neli minult hindeks. Ja nagu olen aru saanud, peaks siinsele raamatule ka kunagi järg tulema. Kindlasti võtan juba paljalt uudishimust ka seda lugeda sest praegu mina küll aru ei saa, mida autoril antud teemale veel lisada saab olla.

Teksti loeti inglise keeles

Saaga sündmustik liigub vääramatult ja kõrvalekaldumatult otsustava vastasseisu suunas mässuliste juhi Struthersiga, Kuninganna ja tema rüütlid muudkui valmistuvad ja valmistuvad selleks jõukatsumiseks ning koondavad ja organiseerivad oma jõude. Maa tuuakse ka täielikult suurde mängu kui kuninganna sinna visiidi teeb ja tulnukate väljailmumisest-olemasolust üllatunud ja jahmunud rahvamassidele Impeeriumi tutvustab ning Maa abi palub.
Aga kõigi nende suurte ja kauakestvate ettevalmistuste järel on raamatu lõpus toimuv võitlus Tritonil Impeeriumi Senati juures kuidagi kangesti alakaaluline. No madinat ju veidike on aga kõik kulgeb taas kangesti plaanipäraselt, ja igasugustest arvestatavatest üllatustest või ootamatutest sündmusepööretest on raamat ikka kohe täiesti vaba. Nii et veidi igavavõitu lugu kokkuvõttes - hirmus suur kõigi peategelaste aastatepikkune ettevalmistumine ja siis lõpuks üks lühike äge "sutsakas" ja kogu lugu, ongi Impeerium jälle õigesse suunda tagasi pööratud.

Aga noh, kui kunagi peaks sarja neljas osa ilmuma, eks ma ilmselt loen ka selle läbi. Ju seal minnakse chessorite impeeriumi vallutama (endaga liitma) ja ehk seal on põnevust ja ootamatusi rohkem. Sellele raamatule siin nõrk neli.

Teksti loeti inglise keeles

Kui sarja esimeses osas seati mänguplats tegevuseks valmis, anti erinevat taustainfot ja tutvustati meid heade poole peategelastega, siis selles osas läheb juba mässuliste ja Kuninganna pooldajate vahelisteks kokkupõrgeteks. Inimesed on selles võitluses muidugi väga tähtsas rollis kui ainsad, kes on täielikult immuunsed chessorite nn psüühilise relva vastu. Selline anomaalia ja selle kasutamine Kuninganna kasuks seab aga lõppkokkuvõttes ka Maa mässuliste löögi alla.

Loo sündmustik hüppab meie galaktika ühest tähesüsteemist teise ning Kuninganna Rüütlitel on võitluse organiseerimise ja juhtimisega käed-jalad tööd täis. Lisaks peategelastele tõusevad tähtsasse rolli ka hulk Impeeriumi admirale ja muid asjamehi (kelle kõigi meelespidamine lõpuks juba mõningast pingutust nõuab), kuid autoril jätkub palju tähelepanu ka Maa vabatahtlike tegemiste ja võitluste jaoks.
Sarja mõlemas osas on mõningaid fantaasialugude elemente - näiteks Kuninganna Nägija (ennustaja, prohvet), kelle mõistatuslikke nägemusi lahti seletada püütakse ja mida siis oma tegevuses arvestatakse - katsu sa neid tulevikuvisioone mitte arvestada kui need pidevalt sajaprotsendiliselt täppi lähevad.

Minule raamat meeldis ja kindla nelja saab ta hindeks.

Teksti loeti inglise keeles

Tohutus galaktikaimpeeriumis toimub mäss. Valitsevast dünastiast jääb ellu vaid selle üks liige, kukutatud kuninganna tütar Ellandra. Mässuliste eest põgenedes satub Ellandra kosmoselaev juhuslikult Maale kus insener Mike Carver sama juhuslikult madinale jalgu jääb ja aitab Ellandral mõneks hetkeks jälitajatest vabaneda. Tehakse Mike`ile selgeks, kui tähtis on temal aidata kaasa Impeeriumi taastamisele (Maal pole keegi varem veel tulnukaidki näinud, mingi galaktilise impeeriumi eksisteerimise teadmisest pole üldse mõtet rääkidagi...) ja võetakse kurss kauge Impeeriumi suunas tagasi, et legitiimne võim taastada. No ja lühidalt öeldes ongi sarja esimene osa sellest, kuidas troonipärija Ellandra koos oma sõprade ja liitlastega hakkab mässuga toimetulemiseks seaduslikule võimule ustavaksjäänuid jõude otsima, koondama ning organiseerima.

Kosmoseooper seega. Ja "epic sci-fi" nagu mitmed arvustajad internetis märgivad... üsna õigesti muidugi lähtudes sellest, et see sarja esimene osa on kahe tavalise romaani mahuga, erinevaid värvikaid tegelasi (inimesed, humanoidid pluss veel korralik "loomaaed" ka) on palju ning maailmu kus tegevus toimub on ka ohtralt, sündmused arenevad mitut liini pidi, tehakse ekskursse minevikku, on müstikat, kosmoselahinguid jne. jne. Mastaapne värk...

Raamatu esimene pool oli mulle üsna meele järgi, põnev ja haarav. Raamatu teine pool mulle enam niipalju ei meeldinud - tegevus kandus Impeeriumist pärit peategelaste minevikku ja muutus suurte tunnete ja ohtrate pisaratega seebiooperiks. Enne raamatu lõppu sai seebikas õnneks siiski enamvähem läbi ja lugu muutus raamatu esimese poolega võrreldavaks.
Mike`i arengut oli huvitav jälgida - tavalisest insenerist ja väikese firma omanikust kes rõõmustab oma firma projekti järgi Renosse ehitama hakatava maja üle kuni tuhandeid maailmu haarava Impeeriumi esialgu küll veel mitte võimul oleva valitsejanna Esimeseks Rüütliks ehk siis formaalselt Impeeriumi tähtsuselt teiseks isikuks.
Hindan: pool raamatut neli, teine pool kolm ja lõpp jälle neli. Veidi (minu) matemaatikat - annab nelja kokku küll :D. Ja kindlasti hakkan ka järgmist osa lugema - esimese osa kohatisele nutususele ja ülekaalulisusele vaatamata. Ja ei saa lõpuks märkimata jätta, et antud raamatu kaanepilt on ikka täiesti allpoole arvestust.

Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates on tegu ulmerüüsse topitud westerniga. Kauboid kosmoses... Tihedat tegevust ja paugutamist jätkub peaaegu igale leheküljele. Ei midagi erilist ega silmapaistvat aga ajaviiteks lugeda võib. Hindeks 3.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatu tegevus toimub tänapäeval. NASA on aga juba 60 aastat olnud teadlik asteroidide vööndis triivivast ning mitte mingeid elumärke andvast tulnukate kosmoselaevast. Kuid senini pole inimeste tehnilised võimalused lubanud laeva uurima minna. Parim mida siiani teha on suudetud, on Marsi uurimise sildi varjus tulnukate alust Marsi juurest pildistamas käia. Nüüd on aga üks asteroid paari aasta pärast laevaga kokku põrkumas, seega viimane võimalus laeva üldse uurida on peagi kätte jõudmas ja ka tehnika on aastakümnetega sedavõrd arenenud, et kohalelendamine on juba napilt võimalik, seega saadabki NASA kapsli 6-liikmelise meeskonnaga asteroidide vööndi poole teele.

Kapsli meeskond on selline, nagu oodata võibki: komandör (sõjaväelane), piloot, radist, arst, tehnikaspets ja ainsa tavatusena lingvist (dr. Jane Holloway) - juhuks kui kuidagi laeva sisse pääsetakse ja seal elusaid tulnukaid eest leitakse (mõlemaid võimalusi peetakse küll üsna minimaalseteks), aga eks nii tähtsa ja keerulise ettevõtmise puhul püütakse kõigiks ootamatusteks juba varem valmistuda.

Pärast kümnekuist lendu tillukeses plekkpurgis jõuavad astraonaudid laeva juurde, ning ennäe imet - laeva tuled sütivad ja maandumisdoki luugid avanevad... Peale väikest kõhklust maandatakse kapsel laevas ja seiklused algavad...

Kes võinuks arvata. et juba 60 aastat liikumatu ja väljasurnuna näiv laev polegi nii väga elutu, ja veel enam seda, et sündmuste võtmeisikuks saab geniaakne lingvist dr. Holloway...

Tegemist on Jennifer Wellsi debüütromaaniga ja minu arvates väga kõva sõnaga sel aastal ilmunud ulmeraamatute seas (no minu loetute seas igatahes... :D).
Mis mulle raamatus meeldis: NASA kapsli Providance meeskond on kõik lihast ja kuust inimesed (ja eriti käib see muidugi raamatu peategelase dr Holloway kohta). Tulnukate kosmoselaeva Speroancora navigaator Ei`Brai on üks huvitavamaid ja autori poolt läbimõeldumaid tulnukakujusid kellest ma viimasel ajal lugenud olen. Olgugi et raamat kuulub kosmoseooperi kategooriasse, on selles küllalt palju ka teadusulme elemente ja Wells on nende käsitlemisega hästi hakkama saanud. Raamatus on inimsuhteid, on eetiline dilemma... No ja raamat on lihtsalt huvitav ja haarav, mida veel tahta.

Seega minult hindeks viis ja jään huviga sarja järgmise raamatu ilmumist ootama.

Teksti loeti inglise keeles

Ühinenud Kolooniad on mingile planeedile korra loomiseks oma vägesid saatmas - suure transpordialuse 2000 sõduri ja merejalaväelasega. Ülesanne peaks lihtne olema kuna planeedil puudub kosmoselaevastik ja mingeid välisjõude ei teata ka seal viibivat. Nagu tihti, osutuvad luureandmed aga puudulikeks ja transpordilaev sõduritega tulistatakse kohalejõudes otsekohe alla. Ja raamat algabki sellega, kuidas üksikud katastroofi üleelanud sõdurid William Grace`i juhtimisel seejärel elus üritavad püsida ning siis ka oma algset ülesannet täita asuvad.

Raamatu esimene pool on üsna ebatüüpiline militaarulme, selles mõttes et ei mingit paugutamist. Allatulistamise üleelanud käputäis mehi tegeleb (ant)arktilistes oludes ellujäämisega ja soojemasse kliimasse liikumisega. Tegu on sellise militaristliku variandiga Scotti ekspeditsiooni naasmisest lõunapooluselt, ainult et erinevalt Scottist ja tema meestest õnnestub raamatukangelastel sealt lumepõrgust ka eluga pääseda (Amundseni ekspeditsiooniga ei saa raamatutegelasi võrrelda, selleks oli Amundsen liiga hästi ette valmistatud ja varustatud...). No ja siis järgneb juba üsna traditsioonilises stiilis militaarulme ehk vaenlase klobimine.

Veidi omapära loos ikka on - kas lugu nüüd just jõuliseks saab nimetada, aga ma ütleks et üsna naturalistlik oli ta küll. Võis lugeda ja sarja järgmiselegi osale tuleks pilk peale heita... Hinne on umbes selline nõrgemapoolne neli.

Teksti loeti inglise keeles

Meie galaktikas on kaks inimeste suurvõimu: Mitikase Impeerium ja Heliose Konföderatsioon, pluss hulk inimestega asustatud sõltumatuid tähesüsteeme.
Mitikases tekib konflikt imperaatori ja Senati vahel (kusjuures imperaator - hea, Senat - halb), puhkeb kodusõda, Senat hakkab alla jääma ja viimases hädas loob (hangib?) Senat endale superrelva - üliinimlike võimetega sõdurite armee. Edasi läheb kõik ludinal, imperaator saab lüüa ja Senati armee vallutab kogu Mitikase. Ainult et kas lihtsalt vallutab või seejuures tapab ka kõik Impeeriumi miljardid tavakodanikud? Ja kas Senatil on enam mingitki kontrolli enda loodud armee üle?
Igatahes hakkab see superjõud (nimetatakse pandoralasteks) üle Impeeriumi piiri läbi puhvertsooni moodustavate sõltumatute tähesüsteemide Konföderatsiooni poole liikuma ja näib, et miski ei suuda neid peatada. Kusjuures pandoralasi ei tundu huvitavad tähesüsteemide endale allutamine vaid lihtsalt hävitamine ja asukate mahanottimine. Sinna kust nad läbi on läinud, ei jää kedagi elusat järele.

Konföderatsiooni olukord on meeleheitlik ja ainus lootus näib olevat ülisalajasel ATAF (Advanced Tactical Assault Fighter) projektil - sellel konfliktipoolel siis salapärasel eriomadustega hävitajal. Konföderatsiooni kodanike eest hoitakse aga pandoralaste lähenemist saladuses (vaid vähesed kõrgemad poliitikud ja sõjaväelased on neid üldse kuulnudki) ja ATAF on veel salajasem värk...

Raamatu peategelasteks on viis White Knight nimelise eskadrilli pilooti keda algul koolitatakse ATAF-il lendama, siis võistlevale eskadrillile allajäänutena saadetakse kuhugi pärapõrgusse patrullima (no et oleks vähem võimalust saladusi välja lobiseda), kes seal Konföderatsiooni piiril ootamatult satuvad ikkagi ATAF-e piloteerima ja kel paari päeva jooksul tuleb pandoralastega nii lähivõitlusse astuda kui ATAF-idel nende laevastikuga võidelda ja kel õnnestub isegi ellu jääda.

Arvestades seda, et tegu oli inglise autori debüütromaaniga, pole tulemus ju üldse paha. Erinevalt paljudest mu viimasel ajal loetud militaarulme raamatutest kus põhitähelepanu on ikka lahingutel, relvadel, kus sageli iga üksikut lasku eraldi kirjeldatakse ja iseloomistatakse ning kus inimesed on romaanis vaid selleks, et nad relvad tööle paneks ja kus sõdimise taustast, põhjustest saab äärmiselt napi ja uduse ülevaate, siis Sweeney`l on just vastupidi: esikohal on inimesed ja sündmused oma põhjustega, paari toimuvat vastaste kosmoselaevade kokkupõrget kirjeldab autor küllalt lühidalt, üldiselt ega lasku detailidesse. Vahelduseks igatahes värskendav teistpidine lähenemine. Peategelastest piloodid on ka kõik lihast ja luust inimesed, igaüks erinev isiksus oma tugevate külgede, nõrkuste, eesmärkide ja soovidega.

Siinses esimeses osas jääb muidugi palju otsi lahtiseks, eriti mis ATAF-i ja pandoralastesse puutub... muide pandoralased olid autoril kurjuse sümbolina küll naljakalt šabloonsed (nagu mu ühes hiljuti loetud raamatus kuuejalgsed kaheksajalad :D) välja kukkunud - üleni musta riietatud, kiivriga ja seal punased silmad hiilgamas - pagana Darth Vaderi kloonid :).

Aga ühesõnaga kõlbas raamat lugeda küll ja mulle palju virisemisainet ei andnud (no tempokam oleks sündmustik minu arvates võinud ehk olla), seega neli hindeks.

Teksti loeti inglise keeles