Blood Music on biotehnoloogia-teemaline ulmelugu. Peategelaseks on teadlane Vergil Ulam, kes töötab ühes biotehnoloogiafirmas, mis püüab välja töötada bio-mikrokiipe. Vergil aga mõtleb, et milleks on vaja luua tehislikke biokiipe, kui rakutuumad ongi juba nagu lihtsamat tüüpi bioarvutid. Nõnda hakkab ta salaja programmeerima elusaid rakke, jõudes lõpuks iseendalt võetud valgete vereliblede töötlemiseni.
Siis aga saab tööandja tema tegevusest haisu ninna ning Vergil lastakse päevapealt lahti ja tema eksperimendid hävitatakse. Püüdes enne seda veel päästa mis võimalik, süstib Vergil endale mõned oma töödeldud valged verelibled, et need niimoodi välja smugeldada. See õnnestubki, kuid kuuldused tema eksperimentidest on levinud ja keegi teda enam tööle võtta ei taha. Siis hakkavad temaga toimuma veidrad muutused...
Ma pean ütlema, et selle raamatu lugemine oli natuke vastuoluline kogemus. Ideede pool on siin muidugi vinge ning täpselt see osa, mille nimel teost ette võtta. Ma pole kindel, kui suur osa sellest üldse teaduslikult võimalik oleks, aga sellega võib leppida, nagu mõnes teises loos valguse kiirust ületavate kosmoselendudega. Põhiline on siin aga julgus, millega autor ühe mõtte ette võtab.
See julgus üllataski mind lugedes päris mitu korda. Kõige selle õuduse juures, kuhu lugu umbes oma keskpaigaks jõuab, ei kirjuta autor ikkagi mitte järjekordset lihtsat pandeemia-apokalüpsist vaid on kohati isegi ootamatult positiivne ja helge. Eriti hea oli just lõpplahendus, mille osas on ka viidatud mitmele paralleelile Arthur C. Clarke'i kuulsa romaaniga "Lapsepõlve lõpp".
Siiski on teosel tervikuna ka puudusi, millest suurim hakkas mulle silma juba autori eelmist romaani "Eon" lugedes. Tegelaste loomisel ei ole Greg Bear nimelt eriti hea ning suur osa loo teisest poolest, mis tegeles valitud ellujäänute ja karantiinis teadlasega, oli päris tüütu ja väsitav lugeda. Eriti veel seetõttu, et suures plaanis polnud seda kõike üldse vaja ning see tundus lihtsalt mahutäiteks kirjutatud olevat.
Mingis mõttes ehk see nii oligi, sest pikema loo kirjutas autor ju oma kõrgelt auhinnatud lühijutu põhjal. Võimalik, et 200-leheküljelise mahuga romaani oleks kirjastus lihtsalt tagasi lükanud - kuid vähemalt on mul hea meel, et autor seda kõike veel kaks korda pikemaks ei venitanud, nagu mõnel ehk oleks kiusatus olnud. Praegu on see just täpselt seal piiri peal, kus ballast ei hakka mõtet segama.
Hinnang: 7/10
