Ja siis järgneb pikk ja veidi tüütu kümneid aastaid kestva lennu kirjeldus (õnneks enamuse sellest ajast lapsed küll magavad, aga mind tüütas juba laste mõnede ülevalolekuaastategi kirjeldus ära). Algul on laevas kõik muidugi kena, kõigil suur ühine eesmärk - kättemaks - silme ees ja selleks valmistumiseks nähakse palju vaeva. No eks lapsed ole ka alles väikesed, maksimaalselt 10-11 aastased. Aga kui aastate möödudes hakatakse eesmärgile jõudma, lapsed on sirgunud ja targemaks saanud, tekivad juba ka lahkhelid, eri soovid, arvamused ja kõik muu selline isoleeritud väikese inimestegrupiga kaasnev.
Pealegi osutub esimene arvatav maahävitajate planeedisüsteem vaid lõksuks kust vaevu ja kaotusi kandes pääsetakse ja see ei suurenda mitte sugugi üksmeelt inimeste seas.Nii et kui järgmise arvatava sihtkohani jõutakse, on suurekskasvanud kättemaksjad juba mitmeks grupeeringuks lõhenenud ja paljusi vaevab kahtlus nende eesmärgi õigsuses, meetodi õigsuses, samuti on tekkinud kahlus, et nood Heategijad polegi ehk nii omakasupüüdmatud kui algul paistis või siis jätavad nad vähemalt palju olulisi asju rääkimata.
Aga Eesmärgile pimesi ustavaks jäänud grupeeringul õnnestub tähesüsteemis, mis arvatakse Maa hävitanud robotite loojate koduks olevat, ikkagi täielik genotsiid korraldada ja kõik sealsed planeedid koos nende ohtrate asukatega hävitada. Nii et Püha Üritus on lõpule viidud ja arvaku teisitimõtlejad ja kahtlejad mida tahes, eesmärk on saavutatud. Või kas ikka on? Ja mis hinnaga?
Midagi pole teha, aga see raamat meeldis mulle esimesest osast vähem. Need väikese ühele eesmärgile suunatud inimgrupi omavahelised suhted, nende tasapisi tärkavad püüded saada teada ja mõista seda, mida neile ei räägita, nende kõhklused ja kahtlused oma eesmärgi õigsuses, selle elluviimise teede õigsuses, raamatu autori suur tähelepanu juhiks olija rollile ja selle juhtijaks olemise eest makstavale hinnale, osade inimeste pime usk „kõrgemalt” etteantud sihi ainuõigsusesse... kõike seda oli minu jaoks veidi liiga palju ja see muutus tasapisi tüütuks.
Lõpplahendus... süžee küllalt sirgjooneline arenemise juures oli lõpu järsk pööre loogiliselt võttes paratamatu ja väikeste variatsioonidega üsna ettearvatav.
Ulmepool oli raamatus muidugi kõrgtasemel – kosmoselaevadest alates ja sõjapidamisviisidega lõpetades. Samuti esitas Bear mitmeid filosoofilisi küsimusi ja pani nende üle mõtlema: kui me tapame tapjaid, siis kas me muutume ise nende sarnaseks? Kas tapmine on õige karistus kui me seda ellu viies kahjustame ka süütuid? Kas me sedasi ei soorita algsest kuriteost hulga suuremat kuritegu?
Oli hea raamat, aga midagi jäi nagu veidi siiski puudu, ilmselt ootasin ma sarja esimese raamatu põhjal veel enamat. Tugev neli hindeks.