Lühiromaani tegevus toimub vanal heal Inglismaal 1844. aastal ning esmalt tutvustatakse meile tolle aja kirjanduslikus stiilis ja pasliku aeglusega nimetatud lõbumaja kuulsaima töötaja leedi Beatrice’i varasemat elukäiku (esimeses Inglise-Afganistani sõjas hukkunud briti sõjaväelase tütar, kelle Briti armee häbiväärse taganemise ajal vägistasid afgaanid, mis, tõsi küll, jäi nende viimaseks teoks siin ilmas...). Samuti peatutakse lõbumaja omaniku mrs Corvey raskel lapsepõlvel, vabrikutöölisena pimedaks jäämisel, millest päästab ta teatud ühingu leiutis kummaliste prillide näol, mis talle nägemise tagasi annavad.
Nii jõutaksegi lõbumaja tutvustamise järel selle loo tegelikul süžeeni alles teksti teises kolmandikus. GSS saadab tellimuse peale mrs Corvey juhatusel neli lõbutüdrukut Arthur Charles Fitzhugh Rawdoni, lord Basmondi maamõisa Hertfordshire’is, kuhu mees on kokku kutsunud neli Euroopa suurimat rikkurit, et neile selline suunatud pakkumisega oksjon korraldada. GSS soovib aga väga teada, millise leiutisega Basmond Halli omanik maha on saanud, et seda nii kalli raha eest maha tahab müüa.Kohapeal selgub, et tegu on parimais aurupungi traditsioonides mõisahäärberiga – selle juurde kuulub salapärane maa-alune labürint, kust pimedaks peetud mrs Corvey vabastab vangistusest GSSi agendi William Reginald Ludbridge’i, kes on juba varem Basmond Halli luurele saadetud, aga pole sealt mingist hetkest alates enam ühendust võtnud...
Lord Rawdon paistab olevat aga leiutanud ei midagi vähemat kui gravitatsioonijõu allutanud leviteeriva masina, mida ta siis pakub müügiks kokku tulnud miljonäridele, kelleks on vene vürst Nahhimov, Ali-Paša Osmani impeeriumist, prantslasest krahv de Mortain ja inglise vabrikant sir George Spiggott. Keegi neist neljast on tegelikult aga hoopis Austria kantsleri Metternichi spioon Emile Frochard...
Kage Baker kirjutab (nojah, enam ju ei kirjuta...) erakordselt nauditavalt, tema peamine eesmärk paistab olevat detailirikas ja nüansseeritud jutustus, puhas storytelling ja kogu lugemise aja tundsin ma veidrat déjà vu tunnet, et keda see stiil mulle meenutab. Lugedes pärast raamatu reklaamkülgedel olevaid vaimustushõikeid, sain kätte oma vastuse – ja võin ühtlasi kinnitada, et see konkreetne hõigatus pole küll laest võetud.
«Kage Baker is the greatest natural storyteller to enter the field since Poul Anderson.» –Gardner Dozois.
Kahjuks tuleb nüüd ja edaspidi öelda: Kage Baker was...
««Nell Gwynne’i» naised» on igatahes erakordselt kerge sulega, huumoriküllaselt ja sellises 19. sajandi veidi süüdimatus stiilis teostatud põnevuslugu, millest on mul vaid kahju, et Kage Bakerile rohkem päevi ei antud selliseid tekste kirjutada, et vähk ta just siis ära pidi viima, kui ta selle, Kompanii-maailma pisut aurupungiliku 19. sajandi Britannia vastu suuremat huvi hakkas tundma. Paganama kahju!