Ega sisukokkuvõte ütle tegelikult kui hea jutuga tegu on. SF parimal tasemel - selliste mõtteeksperimentide pärast me ulmet ju armastamegi. Lõpulahendus ainult tekitab küsimusi, nii et lugu nagu õieti algaks peale läbilugemist.
(jutt aastast 2000)
Ega sisukokkuvõte ütle tegelikult kui hea jutuga tegu on. SF parimal tasemel - selliste mõtteeksperimentide pärast me ulmet ju armastamegi. Lõpulahendus ainult tekitab küsimusi, nii et lugu nagu õieti algaks peale läbilugemist.
Lootuse kaotanuna märkab Dolliver pimeduses kõrvalteed, mis viib orgu ning orus paistavad majad ja ühe katusel on kiri Navarro Lodge. Tegu on miski kolkahotelliga, kuid enim hämmastab Dolliveri maja ees olev autopark... kõik on sõidukorras uunikumautod.
Eks lugeja paneb kiirelt asjad peas kokku, sest seob ju pealkirigi hotellinime 1928. aastaga. Ajanihke lugu!
Kummalisem on hoopis see, et hotelli personal ja külastajad Dolliveri ei näe... samas saab Dolliver süüa ja juua, sest tema jaoks on minevik (kui inimesed välja jätta) suisa käegakatsutav. Hotellis on ka teine eluheidik, kes pärit meie ajast ning neil tekib Dolliveriga plaan pisut mineviku arvel teenida...
Jutus pole uudseid ideid, ega ka originaalseid probleemiasetusi. Tegu on lihtsalt mõnusa ajaviitega, mis lahendatud tuntud telesarjade «The Outer Limits» ja «The Twilight Zone» laadis. Kage Baker ei varjagi seda, sest mõlemad sarjad leiavad ka jutus äramärkimist. Kuna mulle mõlemad telesarjad vägagi meeldivad ning kuna autor on oma ülesandega suurepäraselt toime tulnud, siis saab jutu hinne vaid viis olla.