Kasutajainfo

Vadim Ohhotnikov

10.03.1905-31.07.1964

Teosed

· Vadim Ohhotnikov ·

Dorogi vglub

(romaan aastast 1950)

eesti keeles: «Teed sügavusse»
Tallinn, ERK, 1952

Hinne
Hindajaid
0
3
2
0
2
Keskmine hinne
2.857
Arvustused (7)

See teos on midagi ääretult kummalist,nimelt on see ainuke vene ulmeromaan,(minu teada) mida raamatus endas väga teaduslikuna välja reklaamitakse, tõeline Science Fiction.Lisada tuleb veel, et see eksemplar, mis mulle kätte sattus, oli kunagi kuulunud EK(b)KK lektorite raamatukogule, nii et "feeling" oli täielik.Aga sisust endast: Peategelaseks on tubli kommunistlik insener, kes saabub "geoloogilise luure" tehnoloogiat välja arendavasse instituuti. Noorel inseneril on oma idee, allmaa paat, mida ta projekteerima tahab hakata, aga vahele tuleb erinevaid takistusi, mis muidugi tublide kolleegide kaasabil lahenevad. Tegelased on omal kombel mitmekülgsed, ei puudu ka "kapitalistlik paha", kes õigetele radadele juhitakse.Kogu tegevus on ideoloogiast läbi põimunud, jutt on seetõttu täis vastuolusid ja naeruväärsusi. Kõige rohkem meeldis mulle endale aga raamatu alguses olnud kommentaar, et romaani kohta arvamused saata populaarteadusliku kirjanduse osakonda..Kõik kokku oli niivõrd omapärane ja vürtsitatud veel tugeva naivismiga, nii et ma lihtsalt pean vähemalt/kõige rohkem nelja panema.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata on meeldejäävaim stseen allmaapaadi võiduka meeskonna, ennastsalgavate nõukogude inimeste ülevoolav rõõm võimsasse radioaktiivse kiirguse allikasse sattumisest ja kodumaa rikastamisest uraanimaagi uue võimsa leiukohaga.

Aga... ei olnud ju niii hull midagi :)

Kui raamatu alguses ehk ootaks sõiduvalmis võimsat raketti kosmodroomil, millega kihutatakse kangelastegusid sooritama a la "Purpurpunaste pilvede maa", siis sellest raamatust on kaks kolmandiku eelnev sõiduvahendi, allmaapaadi projekteerimine ja ehitamine instituudis ja luuleõhtud. Kusjuures, puuduvad läbi ja lõhki negatiivsed tegelased, on ainult "teelt eksinud".

Nagu eelnevalt on tabavalt märgitud - "omapärane".
Teksti loeti eesti keeles

Kuulge, kallid eelarvustajad! Sihuke keskmine hinne (3,0) paneb mõne inimese veel seda raamatut lugema ... me ei taha ligimeste kallal vaimset vägivalda tarvitada, ega?
Minu arvates kuulub "Teed sügavusse" vene kommunistliku saasta kõige alumisse kihti. Igatahes meeldis lapsest peast mulle "Polaarunistus" märksa rohkem, ja "220 päeva tähelaevas" oli suisa kirjandusteos "Teede..." kõrval.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin ja ei jõudnud ära naerda. Nagu Totu kuul ainult, et surmtõsiselt kirjutatud :) Mina omaltpoolt tahaks küll selle teksti keskmist hinnet kergitada.
Teksti loeti eesti keeles

Küllaltki sümpaatne raamat. Kui keegi kirjutaks selle tänapäeval, tuleks määratleda ilmselt humoristlikuks või parodeerivaks SF-iks. Aga just see omaaegne siirus (või selle teesklemine), annab loole muhedust. Märkasin, et Stalini nime ei olnud romaanis mitte ühtegi korda kasutatud. Korraks tekkis kahtlus, et "Teed sügavusse" on otseselt seotud Ohhotnikovi teise raamatuga "Esimesed sammud" - tööstuskooli poiste abi konstrueerimisbüroo inseneridele on igal juhul ühine nimetaja. Põgus sirvimine näitab siiski, et kokkulangemist tegelaste nimede osas ei ole. Aga praegu tundub küll nii, et võimalusel peaks mõne Ohhotnikovi eesti keelde tõlkimata ette võtma.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Lõpplahendus valmistas mulle pettumuse. Selline tunne oli, et loo ladumiseks kasutati rohkem telliseid, kui neid pärast üldse vaja oli. Lugesin igaks juhuks läbi ka eelnevad arvustused ja veendusin, et (vist) mitte midagi mulle arusaamatuks ei jäänud.
 
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes tundus nagu tegu oleks näidendi käsikirjaga. Dialoogil oli palju suurem roll, kui tegelaste tegevustel (või pigem tegevusetusel).
Loo oleks kergesti saanud palju paremaks sellega, et kui oleks keskendatud väiksemale arvule tegelastele ja leitud mingi sügavam süzhee. Kirjutada autor justkui täiesti oskas.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles