Karl Ristikivi

-----

Me ei saa kunagi üle ega ümber ajastust, milles elame - see oli põhiline kangastuv mõte antud teost lugedes. Kuigi tekst püüdis vihjata - ja suuremas osas õnnestunult - varajasele keskajale, on sealt tänase lugeja jaoks selgelt läbi kumamas aeg 40 aastat tagasi, kui teos tegelikult kirjutati. Õieti on seda raske arvustada ka sellest seisukohast, sest tegemist on fiktsiooniga fiktsioonis, st. meie teame, et teos kirjutati 60-ndate alul, autor paneb jutustama ühe 14-nda sajandi tegelase ja annab mõista, et viimane kirjutas teose ühe krahvi lõbustamiseks. Muide, teose üldisest õhustikust langevadki välja proloog ja epiloog, mille kirjutamise vabanduseks võib vast olla, et KR ei tahtnud lasta vastavast ajastust ja isikutest kogutud teadmisi niisama raisku minna - leheküljed on täis (pseudo)fakte, millest on ehk laiema silmaringiga ja vastavat aega pisut tundval inimesel hea silmad üle libistada, kuid raamatu mõistmisele nad midagi juurde ei anna, sest nii või teisiti ei kipu lugeja uskuma, et reis tegelikult aset leidis, pigem on tegemist sajandi algusepoole kirjanduslike traditsioonide jätkamisega, kus ülesehitatud fantaasiamaailmal lasti eksisteerida siinsamas meie kõrval ning mõeldi välja hulgaliselt põhjusi, miks enam ei õnnestu sinna minna; väga tihti lasti sel lihtsalt hävineda.

Niisiis satub üks noormees laevale ja on tahes-tahtmata sunnitud võtma ette reisi otsima saart, kus Platoni õpetuse järgijad on ehk üles ehitanud ideaalse riigi. Peale alguse seiklusi sumbubki teos peale rändurite kohalejõudmist pikkadeks lehekülgedeks arutlusteks selle leitud saare, Allotria elu-olu üle. Ja just siin löövadki välja 60-ndad, mida mõned nimetavad "kuldseteks". Tollal jutlustati ju tõsimeeli nn vabakasvatust, üritati muuta õpetajat klouniks klassi ees. (Stseen raamatust, kus 10-12-aastased võõraid igasuguse prahiga loobivad; õpetaja ei keelanud, nad põgenesid.) Kainenemine tuli 70-ndatel, kui selgus, et nii ei õpi inimene üldse mitte midagi ja esimene laine alternatiivkoolidest tulnuid tuli suunata "alternatiivelule", st üritada neid kuidagi lootusetust asotsialiseerumisest eemal hoida. (Raamatus kinnitas õpetaja, et nad vanemaks saades kasvavad ümber. Ise kasvavad?!? Niisama, heast peast… Me oleme seda näinud - ei kasva, hoopis võtavad rämpsu asemel kaika ja siis relva ja siis ei ole enam kuhugi joosta.) Kirjeldatud "absoluutne vaim" on selge vihte tollal järjest enam moodi minevatele narkootikumidele; "lihtsus" ja "loomulikkus" olid hipide loosungid; "perekonnast" pidi tulema kõik halb. Jällegi - see oli 70-80-ndatel, kui selgus mis sellest kõigest välja tuleb… Muidugi ei ole kirjeldatud utoopia klassikaline kommunism, vaid pigem tugevate riiklike piirangutega kapitalism, ent ühiskonnateooriaid tundes on selge, et kirjeldatud sotsium oleks ammu lõhki läinud ja teadussaavutuste asemel mandunud. (Kui me nüüd võtame aluseks, et see pidi vastama 14-nda sajandi inimese ettekujutusele ideaalist, on see arusaadav, samas aga jõuame juba eelpoolkirjeldatud ummikuni, sest kirjutada oli ju ikkagi KR, kes pidi ju tollele saarele elu andma et cetera.)

Teatud mõttes on tegemist klassikalise paradoksiga - kui me süveneme utoopiasse, osutub see düstoopiaks. Tõeliste inimestevaheliste suhete taunitus (sõprus ja perekondlik armastus oli tabud), pidev kontroll, paranoiline rõõmusolemine, ametnike kontrollimatu võim, ebameeldiva informatsiooni varjamine, raamidesse surutud elu - võrdlusena sellesama varajase keskajaga oli saar kahtlemata utoopia, ent… jällegi ma ei tea - kui KR sellega näitas, kui ohtlik on selline skisofreeniline, habras tasakaal, teen ta ees sügava kummarduse, aga ma kahtlen selles, sest 40 aastat tagasi oli üldine suhtumine teine. Niisamuti kui piiritu usk demokraatiasse - ühelt poolt ta küll näitab, kui kergesti võib demokraatia asenduda türanniaga, ent teiselt poolt on demokraatia alati "hea" ja türannia "halb", kirjeldades, kuid jättes vastamata peamise küsimuse - miks sisuliselt needsamad, demokraatias kasvanud inimesed nii varmalt kehtestavad võimalusel türannia? Jällegi vabanduseks, et selline ühe inimese suu läbi antud kirjeldus, palegi keskaegsele inimesele, ent… ja kogu see muu nõiaring.

Ent aitab, nii võiks jätkata pikalt, ent ma usun, et peamine mõte on edasi antud. Ja midagi peab ka teisele avastada jääma ;-) Igatahes mõtteid teos tekitas ja selliselt on see paljude definitsioonide järgi hea ulme.

Tegemist on siis vana tuntud Atlantise-müüdi ühe käsitlusega paljudest, kuigi Ristikivi väidab ise oma raamatus, et Atlantis olevat hoopis teises kohas. See selleks. "Imede saar" pole sugugi halvasti kirjutatud, kergesti loetav (!!! Ristikivi puhul). Küll aga napib karismast.

Lugu on hästi kirjutatud ja kui kirjanduslikud mystifikatsioonid kuuluvad "sajandi algusepoolde", pole keegi seda ilmselt Ecole ytelda julenud. (Nojah, hea, kui mõni tark mees ikka dateeringud paika paneb.) Ainuke joon, mis mind selle romaani juures häirib, ongi seesinane swiftilik-huxleylik sotsiaalkriitilisus. Ei armasta ma seda, vähemalt mitte niisuguses vormis. Seepärast neli - mis muidugi on selline hea tugev neli, millega võib kolmetollise tammepuust plangu eriliselt pingutamata pooleks lyya.

Tegelikult on üsna kummastav lugeda eelarvustajaid - vägisi võib jääda mulje nagu ei oleks nad Platoniga, peale nime, just teab mis tuttavad. Teatavate pisikeste mööndustega kujutab Allotria (NB! mitte mingil juhul ajada segi Atlantisega, mille kohta on öeldud ka teoses sõnaselgelt, et "ta asub teispool lääne udusid") üsna üheselt Platoni politeia`t, ehk ideaalset elukorraldust. Muuseas, Allotriat on mainitud nii Campanella "Päikesesaares" kui ka Thomas More`i poolt. Ilmselt on Ristikivi välja jätnud ilmselged praeguseks kuiskit mittemõistetavad mõttekäigud ja sisse jätnud vaheldumisi vaated, millest mingit osa ta kiitis heaks ja teisi, millega ta seda ei teinud. Nii ta võtab kätte ja lugejale märkamatult lahkab enda loodud ühiskonda patoloogi kiretusega. Tõsi, ta teeb seda küll kiirmarsi korras ja konstanteerides mitmeid fakte viisil, mida lugeja ise peab tõlgendama, ent mille kohta selgelt on märk maha pandud.

Lõpetuseks. Kui eelarvutajal juhtub tõsti purgike flogistoni üle olema, siis mina oleks nõus ostma küll. Aga see peab puhas olema. Muidu ma kutsun tuttavad rohelised mehikesed kampa ja me tuleme hulgakesi müüjale "das Welt-Eis theorie"`d seletama.

Üsna veider on kohe peale arvustuse kirjutamist sinna midagi lisada, aga mis seal ikka.

Ristikivikohta (minu kogemusel, millist polegi hirmvähe) on siiski tegemist üsna paariplaanilise teosega. Kui on enamat todeldud, ei ole see siiski paraku välja tulnud. Hindan tunduvalt kõrgemalt tema ristisõdade triloogiat ja "Hingede ööd" ei hakkagi mainima, sest see on nii lähedal meie kirjanduse tipule, et rääkides tippudest, siis on asi täpselt nii, et kord on kõrgem Dzho-mö-lung-ma, kord Dzho-o-yu. Kui nii geograafiase langeda (või tõusta).