Kasutajainfo

Janusz A. Grinewski

  • Eesti

Teosed

· Janusz A. Grinewski ·

Grottaferrata palimpsest

(lühiromaan aastast 2002)

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2002; aprill
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Fantastika» 2004

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
4
1
1
0
Keskmine hinne
3.714
Arvustused (7)

Tegu polevat mingi jutustusega, pigem meenutuse või mälestusega, väidetakse lühiromaani proloogis. End niiviisi lineaarsema narratiivi teelt välja vabandades algabki tekst, mida peaksin hard alt.ajalooks. Ja ilmselt puudub vajadus seda mõistet lahti seletada. Jutustusega tõesti tegu ranges plaanis pole, õieti on siin koos kaks loengut ja siis jutt, elik Waiblingeni Adriani mälestused mõningatest seikadest nooruspäevil. Selles paistavad kulisside tagant Robin Hobbi assassiini kõrvad... See pole etteheitena öeldud.

Ettevalmistustöö põhjalikkus ning loo kallal nähtud vaev sunnib siinkohal rangemad norimisstandardeid kasutama. Kõigepealt ajalooline osa. Autoril on Adriani kroonikas õnnestunud säilitada keskaegseile ürikuile omane kuivus, nimede ja faktiderodu. Ilmselt on liigne eeldada, et lugeja selle rohke andmestikuga sama hõlpsasti toime saab. Hoolimata autori püüdlustest ei suuda lugeja kroonikatekstis sisalduvat andmestikku autoriga sünkroniseeritult jälgida. Või vähemalt tagasihoidlikuma akadeemilise taustaga lugeja. Siiski on finaali jaoks see faktoloogia vajalik... aga isiklise veendumuse asemel on kindlam autori sellekohane kinnitus.

Adriani eluseigad... Selle osaga on keerulisem. Tekst ise on lopsakas ja nõtke, ent samas lasub sellel liigtundelisuse pitser. Adriani üleelamisi on kirjeldatud tema enda tunnete seisukohast ja õhkamisi ja hüüatusi saab siin liiga palju. Ma kujutan ette, et mõrvad ja veri polnud antud olustikus ehk nii hirmsad ja ebaharilikud ühti, et kroonik neist kiljudes teada peaks andma. Teine moment, miks lugejal võib emotsionaalne side toimuvaga ükskõikseks jääda, on tugev annus jutus sisalduvat pederastiat. Ilmselge, et Adriani armuihalused jätavad - pehmelt öeldes - enamiku lugejaist külmaks. Adrian on armuelu koha pealt üsna paljusõnaline (läbitunnetatult?), kuigi näiteks Georgios Maniaces’e hukkamist tõrgub tema sulg kirjeldamast. Eelöeldu alusel poleks ma kaugel mõttest, et J.A. Grinewski nime taha varjub naisterahvas... mis muidugi teksti enese seisukohalt tähtsust ei oma.

Adriani nooruspõlve juhtumiste kirjeldamises - hmm... või ütleme õieti, et nende väljamõtlemises - pole nii tugevat kätt, kui ajaloolise osa kirjapanekus. Ma lugesin kokku näiteks kuus saabumist ja teretamist, mis toimusid küllatki standartselt, ehkki neid kohalejõudmisi saanuks mitmekülgsemalt kajastada ning esma- ja taaskohtumisi olustikuga rohkem varieerida. Üldiselt aga kannab välja küll, ehkki lugeda on kohati natuke igav.

Viimane osa - õieti see ulmeline - on siis jällegi loeng või õigupoolest manifest. Selle sisuga võib nõustuda või mitte (mina pigem nõustun) aga esitamise viis on primitiivne. Lugejat hoitakse teadmatuses, kuni tuleb tegelane, kes kõik üksipulgi ära seletab. Samas peale sellise otseloengu ei oska ka midagi soovitada. Idee jumalarahust õhtumaa allakäigu põhjustajana tundub üldiselt aktsepteeritavana. Siiski - kas kindlam poleks olnud minna vana Rooma enese kallale? (Selle küsitavuse ületab autor palimpsesti leidmisega kummati).

Kokkuvõttes pakub lühiromaan hulgaliselt ainet ajaloolisteks mõtisklusteks, puhast lugemisrõõmu mõnevõrra vähem. Lõpuosa sedastused hajutavad siiski mitmed lugemise käigus tekkinud kahtlused, ehkki pederastia temaatika kasutamine jääb veidi põhjendamatuks. Kaalusin hinde üle kaua - võib vabalt ka “viiega” hinnata. Otsustas siiski fakt, et taotlus kirjutada sujuvalt ja põnevalt voolav ajalooline seiklus jääb teostuselt standartsemaks kui ajalooline sõnum ja manifest. Aga ka sellisel tasemel romaane on trükitud, avaldatud ja mõnuga loetud.

Teksti loeti eesti keeles

Esmalt tuleks mainida, et minu meelest on tekst algajalik. Ideede ja süzhee poolest oleks ka Algernoni varamut pakkunud, aga teostus on ikka algajalik. See pole halvakspanev sedastus, aga lihtsalt tõdev.

Teostus on selgelt ja tahtlikult melodramaatiline, ja see pole iseenesest halb. Aga autor on ilmselt arvestanud, et see ei lähe paljudele peale ja so what?

Pederastia liini kohta sedapalju, et ilmselt eelarvustaja ei suuda ette kujutada kui paljudele see tänapäeva maailmas tegelikult korda läheb... Et siis kuipaljud oma tegelikku olemust ümbritseva sootsiumi vaenulikkuse tõttu avaldada pole tahtnud. Noh see on maitseküsimus, aga paraku on ka Eesti ulmefändomis levinud tüüpiline dress- ja nokkmütsinimeste jõmmikultuur, mille järgi see käesolev sättumus on ikka perverssuste perverssus. Noh, jällegi maitseküsimus... ...

Ilmselt oleks eksitav öelda, et ma sellest ajaloolisest taustast midagi ei tea. No tean ja olen ka autoriga sel teemal emaili teel vaielnud. Aga see ei muuda asja olemust. Igatahes on taust adekvaatne ja sada protsenti pädev.

Oluline on siiski ainult see kuivõrd see liin on tekstis välja vedanud ja arvan, et eriti hästi ei ole.

Iseteema on, kas autor on vaid Robin Hobbi kodumaine ja viletsavõitu kloon, või on sääl ka muid anglomaailma mitmepalgelise ulme klisheid, millest kodumaised ulmikud miskit ei tarvitse teada... Jälle vaieldav. Igatahes, melodraama raskusastme järgi pakuks ka ise autoriks naisterahvast. Mis muudab kogu värgi seda vaieldavamaks:)

Ühesõnaga, sümpaatne on soov süzheed meisterdada, komponeerida ja tegelasi luua, aga lõppeks loeb tulemus.

Ja see on just täpselt selline nagu on. Pole superhea, aga miskit nagu oleks. Lootust on. Kindlasti.

Samas on katsetus iga kell parem suvalisest jutulaborisse laekuvast sõnnikust, siin on siiski näha soovi teha ulmet. Pedevärk ja melodraama või mitte, aga vähemalt on tahtmine ja veidi ka oskusi. Seda hindangi. Ja hindan karmilt, kuna autor püüab. Järelikult võib kunagi asja saada...

Ja erinevail asjaoludel tõstan praegu palli võrra hinnet. Aga kogu jutt jääb kehtima!

Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajad on pikalt kirjutanud ja enamiku nende seisukohtadega tuleb nõustuda. Andreil on õigus ses osas, et jutustaja on liialt tundlik igasuguste võikstseenide suhtes. Minu teada kirjeldatakse igasuguseid haavadesse sulatina valamisi jms tegusid autentsetes allikates ikka kaunis põhjalikult. Mis armastusliini puutub, siis seda pean ma antud teose puhul suureks õnnestumiseks, ulmeline osa on aga viletsavõitu. Kõige problemaatilisem on minu arvates see idee ise, ajaloo kõrvalepööramine võtmeisikute kõrvaldamise teel. Minu meelest mängib arengus tänapäevase globaliseerumiseni siiski kõige suuremat rolli tehniline progress ja seda on küll võimalik pidurdada, aga mitte peatada. Inimmõtte mingi kindlalt tõmmatud piiri taga hoidmine ei ole veenev. Ning lõpuks tahaksin nõustuda Rauliga ses osas, et see lugu on ikka väga ja väga kõvasti etem, kui 95% "Algernonis" esimest korda esinevate autorite katsetused. Eriti tuleb see käesoleva kuu jutulaborit vaadates esile.

26.06.2002. Kusjuures mulle hakkab järjest enam tunduma, et teos oleks tugevam, kui see regressorluse värk ning sündmuste lahtiseletamine ajasrändamise abil üldse ära oleks jäetud... Raskesti mõistetavam, seda küll, sest sel juhul peaks teksti mõistmiseks antud perioodi natukenegi tundma. Aga minu arvates saaks asi ikkagi kirjanduslikult tugevam kui praegu, regressorlust ning "peavoolu" korporatiivses kapitalismis lõppeva ajaloo kirjeldava lõigu võiks minu meelest üldse ära jätta, seda pole vaja.

Teksti loeti eesti keeles

Tegu on suurepärase ja võimsa lühiromaaniga, mis paneb sügavalt mõtlema. Enamik sü˛eest on nähtud läbi 11. sajandil elanud krooniku silmade, kes soovinuks elada rahumeelses ja stabiilses maailmas. Paraku muudaks ühiskonna stabiliseerimine tuleviku inimesed riigi orjadeks ja seda peab ajarändur takistama. Muide, ma ei nimetaks ajaränduri tegevust regressorluseks. Küsimus pole progressis ja regressis, vaid riikluses või anarhias. Muidugi on progress poliitilise kaose tingimustes üliaeglane-kui seda üldse eksisteerib-kuid mitte progressi peatamine pole ajaränduri sotsiaalse lobotoomia eesmärk. Algul mõtlesin oma arvustuses Taivo Risti artiklile pikalt-laialt vastu vaielda, kuid leidsin siis, et seal sisalduvate loogikavigade ja üldise sofistika ümberlükkamine vääriks omaette artiklit, mis veniks Baasi jaoks liiga pikaks... Piibel keelab tapmise, Piibel pigem soosib tapmist... Mida artikli autor siis ülepea mõtles? Olgu piirdutud selle kurioosseima näitega.
Teksti loeti eesti keeles

Autor on suure töö ära teinud, ja mitte sugugi halvasti. Väga tihe detailivihm raskendas alguses sisseelamist, aga lugemise edenedes muutusid need üksikasjad kuidagi lummavaks.
Lugemiselamuse sai kätte, ja see ongi tähtis. Ootan huviga uusi kirjutisi.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019
jaanuar 2019

Autorite sildid: