(antoloogia aastast 2004)
eesti keeles: Tallinn «Salasõna» 2004 (Mardus)
Jack Londonit lugesin viimati vist 20 aastat tagasi ja "Red One" oli meeldiv üllatus. Poleks autorit teadnud, poleks uskunud, et London. Eraldi hinnates paneksin vist viie ära. Red One... Veretaja... Tuleb meelde, et Kivistik tõlkis ühes teises teoses "Shrike´i" Veristajaks. Noh, võib ju ka nii.
Lovecrafti jutt on tema 3-kõitelises kogutud teostes paigutet sellesse raamatusse, mis peaks hõlmama tema tugevamaid ja "olulisemaid" jutte. Minu meelest on see aga üsna tuim jura. Mõned aastad tagasi sai loetud, aga polnud enam meeleski. Tõlkes on lõbusaid arhaisme. Küll see Hirm oli ikka jube: küll ta ikka "luuris", küll ta "vaanis", küll ta "jõõris", küll ta käis mööda "oose"... hea, et originaal oli käepärast võtta, sain ka eesti keeles targemaks.
Vernon Lee jutt mu meelest suht keskpärane, loodetavasti läheb varsti meelest.
Väga pika miinusega neli, lihtsalt kokkupuude minu maitsega oli hõre.
Tegelikult võiks keegi "Best of`i" kokku seada, eriti Abel Cain on täiesti teenimatult unustusehõlma vajumas. Minu hinnagul on (oli?) tegu ühe eesti parima ulmekirjanikuga, kes tundis end ühtmoodi vabalt kõigis kolmes ulmet moodustavas alamžanris. Tema lood lausa karjuvad kordustrükkide järele, näiteks "N`Yargal" lööb pika puuga kõik teised eesti lovecraftiaanasse pürgivad suleharjutused.