Kasutajainfo

Mario Kivistik

15.06.1955–

  • Eesti

Teosed

· Mario Kivistik ·

Retk hämarusse

(antoloogia aastast 2003)

eesti keeles: Tallinn «Salasõna» 2003 (Mardus)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
2
9
1
0
0
Keskmine hinne
4.083
Arvustused (12)

Selles, et olen värske "Marduse" esmaarvustaja, võib näha nii komplimenti Mario Kivistiku viimase perioodi toimetajategevusele kui illustratsiooni BAASi üleüldisele allakäigule.

Antoloogias on seekord vaid kolm juttu, see-eest on kõik pikemapoolsed, samuti on tähelepanuväärne, et vist esmakordselt sarja ajaloos pole raamatus ühtegi õuduslugu.

Numbri kaks tõlkelugu on suurepärased tekstid ja pakuvad ehedat lugemisrõõmu. Näib et "Marduse" tõlketoimetus on lõpuks jalgu alla saamas ja loodetavasti see protsess tulevikus jätkub.

Mis puutub kelmidesse ja kangelastesse, siis esmamulje on, nagu oleks Lew R. Berg ja Siim Veskimees Karen Orlau nime all suled ristanud, sedavõrd ilmetu ja konarlik on see tekst. Ühel hetkel on autorikollektiivile meenunud, et naiskirjanikuna esinetakse ja siis on käigu pealt kahele tegelasele soolõikus tehtud ja lõppu kokkuvõttev stseen lisatud. Ilmselt teen ma siin siiski Bergile liiga, ta on enamaks võimeline, sest süzhee poolest on antud juhul tegu pigem mingi "tooge-mõõk-ära" fantasymängu üleskirjutusega. Püüdest tegelastele mingit hinge sisse puhuda jääb meelde vaid ülemäärasest killurebimisponnistusest rikutud dialoog. Orlau katse fantasyzhanris midagi pikemat kirjutada väärib tunnustust, paraku on esimene katse aia taha läinud ja oleks võinud sahtlisse jääda.

Muidugi on Orlau lühiromaani õnnetuseks olla ilmunud kahe tugeva teksti vahele pakituna, aga viimatimainitud on ka sada korda lugejasõbralikumad tekstid, kaotamata sellega kübetki oma suurusest.

Arvustusterubriigis torkab silma hiiliv auditooriumist võõrandumine. Pikemas programmilises artiklis analüüsib Mario Kivistik ulme ja ulmekirjanduseks nimetatava kodumaise kirjanduse vahekorda 2002. a. saagi baasil, leiutab käigu pealt uusi termineid (laud-, kaus-, näivulme ja mida kõike veel) neid õieti defineerimata ja tulemuseks on udujutt, mille korduv lugemine mõjub laastavalt vaimsele tervisele. Raul Sulbi arvustus Veikko Vangoneni jutukogule aga on vist algselt "Loomingus" avaldamiseks planeeritud, selle oleks võinud kirjutada vabalt valitud pealiskaudne peavoolu literaat ja arvustatavast teosest sunnib ta paraku suure kaarega ümber käima (mis tõenäoliselt ei olnud arvustuse kirjutamise eesmärk).

Nii et antoloogias on nii head kui halba, aga pikemas perspektiivis jääb siiski rohkem meelde tõlkelugudest saadud nauding, seega 4+.

Teksti loeti eesti keeles

Loodetavasti ei loobu "Mardus" täielikult lühijuttude avaldamisest - lühijutud on ju ikkagi selle antoloogiasarja leivanumber. Kust mujalt lugeda eestikeelset lühihorrorit? Praeguse trendi jätkumisel võiks sari varsti pillid kotti panna ja "Salasõna" jätkata lihtsalt oma teist liini pidi.

Siiski ei kurda ma väga "Retke..." sisu üle. Kaanel reklaamitud "tipplugu" peaks küll pigem Kaluginile, mitte Martinile viitama. Ise küll "Liivakuningatele" Hugot ega Nebulat ei annaks. Ehk veidi üle keskmise tekst, ehk mäletan ta sisu ka veel aasta pärast, aga midagi erilist ta küll ei ole. Selle eest "Mona Lisa" puhul tuleb vaid kadestada autori fantaasialendu, lausa põnev lugeda. Orlau pikem jutustsus on aga liiga tihe, et seda nautida ja ma pole ka muidu suur fantasy-sõber. Nimede, sündmuste ja suhete rägastik ei tekita tervikpilti sellest maailmast. Näib, nagu võinuks "Kelmidele..." eelneda teine vähemalt sama pikk tekst, kus oleks rahulikumalt tegelaste ja nende liigikaaslaste kombed ära seletatud. Praegune jutt ajas lihtsalt pea paksuks. Viga võib muidugi ka minu peas olla.

Kivistiku teesid ulme liigitamisest näivad esialgu küll õiged olevat, kuid usun, et näiteks toodud teoseid üle lugedes võiks ka põhjendatult vastu polemiseerida. Kokkuvõttes - keskmise taseme "Mardus".

Teksti loeti eesti keeles

Peaaegu tasemel kogumik. Tõlkejutud on paremad kui tavaliselt. Kalugini jutus on mõned häirivad momendid sees, kuid ei ole vist mõtet pisiasju ette heita. Tervikuna päris hea ja põnev. G. Martini Liivakuningad on juba klass omaette. Barkerile iseloomulik ilge värdjas peategelane kaasa tundma ei kutsu, aga jutt on see-eest super.

Nagu Marduse tavadele kohane, on ka sel korral kaante vahel kohustuslik prohmakas. Orlau lühiromaan on kõike muud kui hea ja huvitav. Minu arvates oleks ta võinud selle arvutimängu-referaadi kenasti HDDsse saata. Sealsed friigid rõõmustaksid ja kiidaksid lõputult. Lool pole ei tegu ega nägu (kui lugedes paar lehekülge aeg-ajalt vahele jätta, ei juhtu absoluutselt mitte midagi. Teistkordsel lugemisel on jutt veel halvem kui enne!). Selline ülejala kirjandus liigitub kenasti sinna Soobli loo kanti (kuigi, viimane oli lausa klass omaette. Orlault poleks nii niru asja küll oodanud).

Muud arvustused olid sedakorda asjalikud. Kivistiku piiritluskatsetust on küll huvitav lugeda, kuid vaikselt hakkab juba nalja tegema selle ulmekirjanduse uute ja uute terminitega raamistamine. Aga sellest Riid juba rääkis.

Abel Caini “diskursus” on küll vähe iganenud. Kõike seda oleks saanud ka ilma Straussi ja Todorovi tüütamata kenasti ära öelda. Pealegi ei leia binaarse vastandamise (ja muud) teooria(d) enam kirjanuses sugugi nii laia kasutuspinda. See oli rohkem iseloomulik müütidele ja pärimustele ja sedasorti arhailistele asjadele. (Kui vaadata Algernonis ilmunud Habichti artiklit, siis on seegi kitsasse ringi kuuluv A-B, mis leiab peamiselt rakendust muinasjutu-, seiklus- ja fantasy kraami valdkonnas) Kaasaegne kirjandus saadab igasuguse iganenud strukturalismi seenele ja teeb mis tahab. Cainil on huvitav lähenemine sellegipoolest.

Kokkuvõttes igati kobe kogumik. Hindaks meelsasti viiega, ent Orlau soust, mis kolmandiku kogumikust enda alla haarab, kisub hinde kahjuks 4 peale.

Teksti loeti eesti keeles

Tjah, ei hiilga originaalsusega. Hinde osas.

Ilmselt mitte ka arvamuse osas. Kui ma mõtlesin neile kolmele jutule, olles just lõpetanud suurepärase Martini, siis kerkis mulle silme ette pilt kahest mäest, mille vahel on kuristik. Jah. Nii ma seda juttude osa näengi. Paraku. Ja ma ei saa aru, miks pagana päralt oli vaja kuristikku? Et esile tõsta niigi hääd lood? Võimalik. Aga miks rõhutada nende ülimuslikku olemust halva asja taustal.. jääb mõistatuseks. On aga kehva loo autorile solvav, mu meelest. Ei ole vaja alati ja iga hinna eest sellist kraami sisse toppida. No olgu, eesti oma autor ja puha. Kuid ikkagi.
Tahaks kangesti ühe lapsepõlve lemmikraamatu tegelase järgi teha: at-at-at!

PS. Kui ma oleks esimestena lugenud antoloogia esimest ja kolmandat juttu, ei oleks Katz nii kergelt pääsend.. Natuke solvav on, et selline jutt on kahe superhea asja vahel. Lugeja petmine vms.

Teksti loeti eesti keeles

Vähemalt sama hea, kui seda "Halli hordi tulek" oli. Ainus asi ehk mida ette heita on see, et lugusid oli vaid kolm ja mitte rohkem. See eest oli tegu kopsakamte ja vähemalt t6lkeautorite hulgast valituna ka heatasemeliste lugudega.

Ei ole n6us nendega, kes "Kelme ja kangelasi" mutta materdavad. Sel on olemas omad vead ja neist olen ma pikemalt kirjutanud just tema enda hinnangus.

Kuiv6rd olen k6iki kolme ilmutatut juba (k)arvustanud, siis ytlen paar sooja s6na arvustuste ja Mario artikli kohta. Oleks hirmus kurb, kui antoloogiates l6petataks arvustuste ja muu publitsistika ilmutamine. "Piiritluskatse ulmekaardil" oli t6eliselt m6nus lugemisvara ja ma suutsin vaimusilmas suht selgelt näha tavakriitikuid, kes seda nähes hambaid krigistavad, kuna tase ja teema valdmine oli k6rgelt yle keskmise. Arvustused olid kah meeldivad ja minu yllatuseks väga objektiivsed, mis tähendab, et olenemata oma isiklikest eelistustest olid arvustajad suutnud anda adekvaatsed ja ysna erapooletud pildid materjalist. Mis siin ikka pikalt lobiseda, "vaga hea" ja ei grammigi vähem.

Teksti loeti eesti keeles

Panen sellele Mardusele "5" ja pean seda kindlasti parimaks üllitiseks, mis Marduse märgi all ilmunud. Kaks tõlkelugu on superhead, samas Orlau jutuga on seis natuke nutune. Tore ju on, et keegi püüab ka Eestis natuke pikemat fantasy-lugu kirjutada, aga kahjuks pole see tal eriti hästi õnnestunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lasin kõik kolm juttu juba ykshaaval hambust läbi, kordama ei hakka. Omavahel võrrelduna jääb Martin neist muidugi parimaks, Kalugin aga on minu jaoks jupp maad allpool Orlaud. Ehkki see pole ta parimaid tekste, on siingi aimatav Tähepiiga kerge ja terane stiil, Kalugin on aga tuim ja sisutu kui keskpärane kriminull. Pole tal head stiili, pole karaktereid, pole syzheed. Õmmeldud viisakalt, kuid kaob tuhande samasuguse sekka ära. Gansovski originaal oli kõvasti parem.

Teoreetilise osa lugesin läbi. Ja unustasin. Vähem kui kuu ajaga. :(

Teksti loeti eesti keeles

Panin kolme, kuna minu arust oli ainuke tugev jutt "Liivakuningad". Teised oli sellised kiiga-kääga. Loetavad, aga mitte midagi erilist. Selles, kas lõpust "Piiritluskatse ulmekaardil" ja arvustused kaj läbi loen on kõva kahtluse all. Teisest Marduse antoloogiast lõpust loetu ei olnud eriti huvitav ja ega needki eriti lootuspakkuvad ei tundu. Eks näe kui viitsin.
Teksti loeti eesti keeles

Vaatan et jutte olen arvustanud 11 aastat tagasi, kogumik saab hinde alles nüüd. Arvamus, kusjuures pole eriti muutund, kui ehk Aleksei Kalugini ajarännulugu oli uuesti üle lugedes kõvasti kvaliteetsemaks muutunud. Ja Martin on Martin, mis siin pikalt seletada, lugu niigi nii Nebula kui Hugo võitnud, "Outer Limits`i" ekraniseeringust rääkimata. Ainult Orlau kraapas ikka küll päris põhjamuda, rabas sinna ladestunud settind sitta ja tõi rahvale kaeda. Kahju, kahju... "Rannahiidsete" autor andis oma mainele virtuaalse jalahoobi pikki peffi nii mis matsus. Seda lühiromaani oli lihtsalt füüsiliselt raske lugeda, edasi saab ainult puhta tahtejõu ja talupoegliku jonnakusega. Tegelikult jäi kohati mulje, et Orlau laenas oma nime Veskimehele, niivõrd sarnane mulje jäi kõigist neist tegelastest, kes puises slängis jahvatavad mingit hajuvat möla ja kappavad ühest kohast teise, lüües sealjuures maha mingeid muid tegelasi, kellede saatus ei huvita ei lugejat ega autorit. Julgeks öelda, et koos Osvald Soobli "2 nädalat soolaubadega" ja Märt Lauri "Doominosildadega" eesti ulme lampkast. Aga see selleks. Kogumikku tasuks üles otsida ja nautida just kahe tõlkeloo pärast, mis on omaette pärlid mõlemad.

Kiidan ja soovitan kogumikku, tingimusel et keskmist lugu ei loeta.

Teksti loeti eesti keeles
x
Ats Miller
1962
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Ma pean alustama sellest, et kaua aega mõtlesin selle raamatu SH sarjas välja anda. Aga -- ausaks jäädes -- olin lugenud ainult 1991 a ilmunud samanilmelist lühiromaani. Sellele annaksin hindeks mingi 4,5; st võibolla 5, aga kuna ma olen selline õel arvustaja...
 
Romaanile on juurde kirjutatud üsna palju tulevikku ja iga leheküljega läheb see viletsamaks. Kui lühiromaani puhul võib veel andeks anda pisut igasugust "elulist" ballasti ja tobedat tundlemist (naisautor, mis teha...), siis edasi hakkab see tõsiselt häirima (vähemalt mind); st konflikt on püsti pandud ja ma tahan teada, mis sellest saab, mitte, kuidas selle üle targutatakse.
 
Palju hullem aga on, et edasi muutub raamat usutamatuks. Ja Jänkistani-keskseks, mis on seesama. Autori maailmapilt on täpselt selline, nagu neil naljapiltidel, kus gloobusel on kõik peale USA sinine -- et nii näevad tulnukad Maad Hollywoodi filmides. Üks positiivsena mõeldud peategelane muide isegi ütleb ka otse välja, et ta pole kunagi kusagil välismaal käinud ja teda ei huvitagi. Ehk muu maailm ka arenes; neil olid omad geenmodifitseeritud inimesed (ka unetud) ja suhtumised olid teised. Kogu seda dimensiooni romaanis sirgelt ignoreeritakse (paar kildu siin-seal ei muuda asja).
 
Ka kogu probleemiasetus on pehmelt öeldes idiootlik -- kogu unetutega seotud konflikt taandub USA iseseisvusdeklaratsiooni ja kunagiste presidentide kõnede valikuliseks tsiteerimiseks; ja tavalistest inimestest kaugele n-ö eest ära arenenud superinimesed esitavad mitteameeriklase jaoks afekteerivalt ajusurnud küsimusi mingite asjade seaduslikkusest USA seaduste valguses...
 
No ja ma ei hakka lõpplahendust ära rääkima, aga minu jaoks tõmbas see raamatule vee peale. See oli nii usutamatu. Nii... vildakas ja võimatu. Nagu loeks sotsrealismi, kus kolhoosikord kindlasti võidab...
Teksti loeti inglise keeles

Kõik need neli raamatut, mida ma siia (okt-23) üles riputasin, kuuluvad Ascension War sarja.
 
Autor tundub olema üsna noor (no ei leia sünniaastat, nii et käigu kuradile...), hakkas ta kirjutama 2012 ja on avaldanud (silma järgi) paarkümmend raamatut. Lugesin teda sellepärast, et "New York Today Bestseller" ja "over million copies".
Rohkem ma teda ilmselt kunagi ei loe, sest minu arvates on tegu mõttetu grafomaaniga. Ilmselt on ta kuidagi käppa saanud, kuidas toota kiiresti meeletutes kogustes kirjandusesarnast prahti, mis esimesel hetkel sarnaneb ulmega ja on justkui ka põnev... kuni saad aru, et sind petetakse. Et see on ainult meelelahutuseks mõeldud kergekaaluline rämps, jooksmiste, tagaajamiste ja viimasel hetkel pääsemiste tulevärk, mille usutavus on vist isegi allpool Marveli filme (ja see on hetkel küllap tsivilisatsiooni madalaim põhi...)
Järgnev kehtib kõigi sarja 4 raamatu kohta, sest ma tõesti ei viitsi neid igaüht eraldi arvustada, ja sisaldab spoilereid (st suurem osa sellest on leitav igasugustest sisututvustustest, aga ma räägin lõpu ka ära).
Tähendab, lähevad maalased koloniseerima Trappist-1-e (st planeete muidugi), mis teatavasti 40 va ja punane kääbus. Lähevad poolega valguse kiirusest ja magavad ja nii edasi. Ütleme, algus pettis ära -- et tõesti on teada, et seal 7 planeeti ja osa neist peaksid olema Kuldkihara tsoonis ja nii edasi.
Ohumärkideks peaks olema olnud juba ka suht esimestel lehekülgedel toimuv, kus kapten end planeedile laskuvasse süstikusse surub ja üldse vaidlevad nad seal asjade üle, mis mitte kuidagi ei saa vaidlusteema olla, st selliste ekspeditsioonide ettevalmistus peaks olema natuke parem kui päästearmee laulukooril ja protokolli eiramine põhjendustega "mingu nad seal Maal persse, ma lihtsalt tahan esimesena jala maha panna", peaks olema absoluutselt välistatud.
No asi läheb kiiresti käima, leitakse ühed intelligentsepoolsed kohalikud, siis kohe teised, vaenulikud, kes ilmselt kosmosest tulnud, ja siis läheb kohe madinaks... Ehk ma juba mõttes vandusin, aga andsin autorile veel võimaluse. Lugu selles, et tõenäosus kohata esimesel tähereisil intelligentseid metslasi on umbes sama suur, kui perse topitud ilutulestikuraketiga ohutult lennata; ehk olematu. Jah, hapnikuadmosfääriga, st eluga planeedi olemasolu võib tulevikus arvatavasti Maalt kindlaks teha ja muidugi on mõtet minna ainult selliste juurde. Võimaluse andsin ma sellepärast, et olgu, kuidagi peab loo käima saama -- et võiks ju kas või paari lausega usutavust anda või ma oleksin isegi nõus, et olgu, kogu selle piirkonna planeete on torgitud, oleme meiegi kellegi looming (mis astronoomilises skaalas, muide, oleks siis pidanud toimuma suhteliselt hiljuti). Ma andsin isegi vaenulikud tulnukad andeks, sest olgu, miks mitte. Et sarnaneb see asi küll 1930-ndate ulmele, kui suhteliselt inimesesarnaseid olendeid olid kõik tähesüsteemid ja isegi komeedid täis, aga vaatame, mis edasi saab...  
Jah, edasi läks aina hullemaks. Et laevas olid ilmselt nähtamatud tulnukad ja üks naine jäi rasedaks ja laps arenes ülikiiresti ja oli ilmselt kimäär (st pooleldi tulnukas) ja vanematel (või pooleldi "vanematel", aga kõiki detaile ei viitsi ära rääkida) tekkis ahviarmastus ja nad varjasid meeskonnakaaslaste eest pooleaastase ja 2-aastase eluka neile tekitatud lõikehaavu ja kogu seltskond oli endiselt ülima taipamatuse seisundis isegi siis, kui inimesed surema hakkasid ja... noh, see ei olnud päris nii lihtne, aga raamat mandus Alieniks, eks ole. Jah, laevas oli nähtamatuid tulnukaid ja nii edasi...
Ühesõnaga, palju rabelemist, laskmist, viimasel hetkel pääsemisi ja nii edasi. Lõpp oli selline, et no peab tulema järg -- tulnukad olid FTL-iga palju enne kohal ja Maa vallutatud.
Järgmised osad siis trambib seltskond Maal ringi ja see on selline tuhat korda loetud-nähtud laserrelvadega surtsutamine ja -- oh-sa-nõme-jumal! -- zombid olid ka platsis. Ehk siis osa inimesi ei muutunud kimäärideks, vaid sellisteks kohutavalt agressiivseteks poolloomadeks, mida oli Maa täis väljaspool (tuilnukate rajatud) linnamüüre. Loomulikult ei vasta autor küsimusele, millest dregid (nii oli nende nimi) elasid, miks nad üldse agressiivsed olid ja kuidas see põlvkondi sai püsida etc etc. No ja ma hakkasin mõttes lugema, et kui tõenäoline siis see ja see pääsemine vmt oli, et kas üks kolmele, kümnele, sajale, ja kui ma niimoodi ligikaudu kokku lüües jõudsin teises raamatus nii 10ˇ-24-ni... Ühesõnaga, nagu öeldu, odav praht. Ja (nüüd päris spoiler) neljanda raamatu lõpus veel ajaränd ka sisse toodi, nii et seltskond 200 000 aasta eest Maal ilmselt inimkonnale n-ö aluse pani, jäi vaid nukralt naerdes anda endalegi hinne -- jah, põnevuse näilisus pani siiski lugema. See oli nagu popkorn --  et ahmid ja ahmid, aga tegelikult on see tervisele kahjulik ja pärast on süda paha.
Teksti loeti inglise keeles

Suunurgad ei tõuse. Noh, põnev, aga selline tunne jäi, et elu on liiga lühike, et seda lihtsalt ära kulutada. (Ja see on vist halvim asi, mida ühe raamatu kohta öelda võib...)
 
Tähendab, nüüd, päev pärast lugemist, lähen ma raamatu peale aina kurjemaks (ja selles, BTW, ei ole midagi halba, et mõnele just meeldivad detailid, mis minu kurjaks ajavad -- inimesed on erinevad).
 
Esimene selline detail on -- ja see ei ole vist spoiler, sest kaanepilt ütleb selle ju tegelikult ära -- intelligentsed kassid.Kassid on toredad loomad, keda ma olen vastikutest tuba räpaseks tegevatest nähtustest valmis kõige rohkem taluma -- just nende iseseisvuse pärast, st nad ei sõltu sinust. Ma saan nendega üldiselt hästi läbi, aga tuleb ka ära öelda, et mina ei jäta asendit muutmata, veel vähem istuma kuhugi sellepärast, et kass süles magab.
 
Aga see selleks. Ehk intelligentsed kassid on päris levinud teema ja sellel (st intelligentsete kasside) skaalal minu arust JS natuke labastab neid. Miski polnud selle juures sümpaatne. Aga ma ei oska näppu peale panna. Igatahes jätsid need elukad mu kuidagi külmaks.
 
 
Palju hullem on, et terve see raamat jättis mu külmaks. Mul tekkis kuidagi tunne, et autor ei võta oma tegelasi ja maailma ka just ülearu tõsiselt. See ei ole alati miinus, aga see raamat pole ka nii lõbus, et õigustaks sellist, ütleme, pratchetlikku lähenemist. Ehk see ei anna hea pula mõõtu välja. Pigem tekkis lugedes selline Marveli filmi tunne -- kõik on absurdini muinasjutuliseks väänatud, butafooria on maksimumi peal, maailm on ohus ja seda agaralt päästetakse... aga kõik on vahtplastist, veri ja kannatused pole tõelised ja sa tead, kuidas asi lõppeb... Ma ei tundnud ühelegi tegelasele kaasa, need kõik olid mitte tegelased, vaid karikatuurid. Täpsustaksin -- karikatuurid tegelastest, keda on täis kõik Jänkistani raamatud-filmid.
 
Mulle ei meeldinud selle raamatu põhikonflikt või kogu situatsiooni ülesehitus. Spoileritesse laskumata -- seda on väga-väga palju paremini tehtud. Minuarust lõi siin taas välja raamatu peamine viga -- see justkui ei suuda otsustada, millise tooli peale istuda. Selles puudub paljude heade (ulme)põnevike apokalüptiline süngus, teatud taju, et autor ehitab situatsiooni üles tõsiselt -- et selliste ja selliste algtingimuste juures võibki asi loogiliselt nii edasi minna. Teisalt ei lähe see päris sinna Austin Powersi klassi.
 
Ja noh, raamatus ei ole ühtki tunnet.
 
Aga on (spoiler alert!) streikivad delfiinid... Ehh, loodame, et asi pole nii hull, aga vaadates, mis viimasel ajal maailmakultuuris toimub, tekib hirm, et kõik head raamatud on ära kirjutatud, head filmid tehtud, ja edasi tuleb selle maailmakorra lõpuni ainult poliitkorrektne derivate crap... 
Teksti loeti inglise keeles

Alustaksin Musta Kassi tsitaadiga: "Haige tüdruk püüab kinni koguni kaks soovetäitvat kuldkala, reisib ümber maailma, kohtab veel haigemat tüdrukut, saab terveks ja täidab kõigi sõprade ja sugulaste soovid." MK ütleb, et ei ole nii hull. Jätkem eufemismid, täpselt nii hull ongi, kui mitte veel hullem.
Teiseks (kah juba eespool mainitud): teos on vananenud.
Ehk võib-olla ma oleksin teost kõrgemalt hinnanud, lugedes seda 2003, ilmumisajal, kuid nüüd... Jah, on toredad kirjeldused, jah, on mõtteid... aga see kõik on selline... tühjavõitu tulevärk, umbes nagu vaataks (eks ole, nüüd, septembris) eelmistest jõuludest järelejäänud kuuske, kuhtunud ja tolmuseid konfette ja vettinud, juba järgmiste sügislehtedega segunenud ilutulestikuraketikesti...
Ja asi pole üldse selles, et raamat napilt slipstream. Mul tuli millegipärast ette, et tagantjärele on teada, et Neuromancerit kirjutades polnud WG-l arvutitest üldse suuremat aimu. Aga siis oli tal midagi öelda. Butafooria kannatas ära, sest -- miks mitte? Jah, sellist (arvuti)maailma ei ole kunagi olnud ega tulegi (ja see oli juba siis väga ilmne), ent raamat on ju hea.
Ehk -- lugeda tasub. Kui suuta kuidagi haakida end lahti tänapäevast ja püüda sisse elada, mis tundus "kuum" 20 a tagasi ja mismoodi siis mõned asjad võisid edasi minna... oeh, ei saa jätta nätakat panemata -- inimese meelest, kes endiselt tehnikast ja eriti arvutustehnikast suuremat ei jaga. Et minust valesti aru ei saadaks -- ala põhjalik tundmine ei ole alati hea kirjanduse conditio sine qua non. Aga antud juhul ma lugesin lehekülgede kaupa sellise kerge... tüdinud ohkega, et ja-jah, jutuks hea küll...
Ja noh, lummav ja omapärane ja detailirohke... Hm, võtame seda teistpidi, et teos pole ulme -- see ei ole ka see elu, mida elavad (või elasid 20 a eest) inimesed planeedil Maa. Ehk autor võtab tegelased ja subkultuuri ja keerab selle kõik selliseks, et teos tegelikult muutub ulmeks (ja mitte heas mõttes) -- sel pole suuremat kokkupuudet reaalsusega.
Tähendab, teosel on oma sõnum. Kohati sümpaatne.
Üldiselt -- halb raamat see ei ole.
Aga minu jättis see külmaks ja tõlkimise suhtest vähemalt seda ohtugi ei ole, et see SH sarjas ilmuks (sest loen romaane ju ikka mh ka selle mõttega, et leida midagi, mida välja anda).
Teksti loeti inglise keeles

Minuga see raamat ei kõnelenud.
 
Kas see on hästi kirjutatud? Vale küsimus -- me ei räägi ju käsitööst. Algus läks päris hästi ja natuke tuli elu-olu tuttav ette samal teemal loetud raamatutest. Siis tuli sisse see müstiline raudtee ja tundus, et loost hakkab asja saama...
Ent siis suri see kõik kuidagi ära.
 
Kõigepealt, see on hämarulme selles mõttes, et raudtee on absoluutselt ebarealistlik detail, mil pole mingit seletust ja mis eksisteerib väljaspool igasugust loogikat ainult selleks, et autor tahab sellega midagi öelda.
Mida õieti?
Kas ma peaksin suhtuma pahadesse nagu pahadesse? Orjapidajad ja orjapüüdjad on kujutatud absoluutse kurjuse kehastustena, nii groteskselt ebainimlikena, et see on otse öeldes naljakas.
Selle raamatu headega on keerulisem lugu, need on jälle... sellised lihtsakesed. Ja ma mõtlen seda halvasti. Mitte otseselt kliinilise vaimse arengupeetuse võtmes, eks ole, kuid... neis puudub miski, mis kõnetaks inimest minus; neis pole seda mingit sümboli- või üldistujõulist, midagi, mis... oleks rohkemat, kui et pole ilus nendega halvasti ümber käia.
Et pahad on ülemõistuse pahad, aga kas siis oleks hästi, kui nad ei oleks nii pahad? Et orjad selle raamatus on (vähemalt realistlikult) suuremas osas reeturid, keelekandjad, omasuguseid pahadega sama halvasti kohtlev loomastunud, sügavalt alatute mölakate kari. Minu jaoks ei ulatu otsad kokku selle koha pealt, et vabadus peaks olema ka filosoofiliselt mõtestatud püüdlus, mis lisaks kohustab käituma vaba inimesena. Aga võib-olla sean ma lati liiga kõrgele...
Ma ei taba selles loos tõe ja elu hõngu. Võib-olla on see võrdlus ebaõiglane, kuid ma mäletan Onu Tomi onnikest ja Tom Sawyeri - Huckleberry Finni lugusid (kui kõige tuntumaid mainida) ja ma saan neist mingi pildi, mis haakub reaalsusega. Ma saan sealt midagi. Midagi, mida ma saan haakida oma maailmapildiga. Milles on kokkupuutepunkte ajaloolisel, inimlikul, filosoofilisel ja tuhandel muul viisil inimeseks olemisega. See raamat aga on selle koha pealt tühi. Mingid detailid justkui oleksid reaalsusest välja kistud, aga needki on grotesksuseni ülevõimendatud, karikatuuriks väänatud ja üritatud neist sepistada malakat autori käes...
 
Ja kokkuvõttes on mul tunne, et ma olen seda lugenud. Pärast IIMS oli kümmekond aastat turgu lugudele, kus näiteks koonduslaagrites sõitsid lõõmavatesse ahjudesse vagonetid, lisaks laipadele täis topitud veel röökivaid ja tõmblevaid elavaid... Venemaal kestis see aeg kauem, aga juba 50-ndatel ei andnud tsiviliseeritud maailmas enam müüa sellist -- ütleme otse -- haiget sonimist. Kummatigi oleme olukorras, kus sellesamale neegri sulest ja orjanduse teemal tuleb takka kiita...
Teksti loeti eesti keeles

Käsi ei tõuse kuidagi "3" panemast raamatule, mida ma loen juba ca pool aastat ja mis hakkab iga kandi pealt vastu.
Miks ma ennast niimoodi piinan? No et teada saada, misasi see siis on, mis on saanud hulga kõrgeid auhindu... Jääb korrata seda, mida ma juba niikuinii tean: ulmeauhinnad on ennast täis teinud. Neid on sunnitud põlvili poliitkorrektse ja parasjagu moes oleva iba ette. See käkerdis pole mõnes mõttes isegi ulme, see on fakin' climate-fiction!!!
 
Ehk siis on ühe küljega tähe poole pööratud planeet, mille kitsal elataval rõngal on paar inimasundust, autoritaarne ja üsna drakooniliiste meetoditega joonel hoitav Xiosphant ja vabameelne Argelo. Ja siis on planeedil põliselanikud, intelligentsed telepaatilised krokodillid.
Tähendab, oleks autor seda naljana mõelnud, oleks kõik korras. Aga ta, blue-meenie, mõtleb seda tõsiselt!
Vaadake, ma olen kohati kasutanud üsna teravat sõnavara naiste kirjutatud ulme kohta. Ma ei peaks seda tegema, sest sugu pole siin otseselt määrav (ka naised kirjutavad väga head ja mehed väga halba ulmet), kuid antud juhul me räägime nähtusest -- olemuselt sama ilgest nähtusest, kui oli bolševike all imalat parteikiitust kirjutavate kirjanik-tallalakkujate upitamine. Ulmeauhindu saavad viimasel ajal ainult teosed, mille on kirjutanud mõni "ebatraditsioonile" või vähemasti seda agarasti soosiv, ja loos peavad olema puudutatud teatud "pehmed" ja populaarsed teemad ja head tegelased peavad olema võimalikult suures osas hälvikud ja pahad, vastupidi, need, kes tegelikult on tsivilisatsiooni loonud. Loos ei tule neil küll miski hästi välja, kõik neid esindav on negatiivsesse konnotatsiooni keeratud ja need teised võidavad, ent muidugi unustab autor sujuvalt, et see kirju kari heidikuid ja äpardeid, keda ta rambivalguses laseb särada, on oma olemuselt - ja on olnud läbi kogu ajaloo - ülalpeetavad.
Ja kokkuvõttes oleks väga vale nimetada seda raamatut näiteks naiselikuks. Naiselikkus on väga austusväärne ja positiivne asi, omamoodi kaunis ja püha. See raamat ei ole naiselik, see on debiilne. See raamat - ja mitte ainult see, terve see viimase aja "populaarne" (antud juhul sõnast "poputama") ulmemõnitus -- on ulme kõverpeegel, sel on ulmega ligikaudu sama seos kui, ütleme, "220 päeva tähelaevas" vs "Space odyssey 2001".
 
Vaadake, ma ei räägi sellest, et see planeet on võimatu. Noh, las olla, teoreetiliselt siiski on hiiglaslikus universumis võimalik just selline tasakaal, et mittepöörleva planeedi varjuriba on elatav (selliseid planeete on teistelgi autoritel ja baas ei ole see koht, kus lahata, mis sellise planeediga juhtub, isegi kui see Goldilocki tsoonis on).
Aga see õilsate metslaste motiiv (noh, need targad krokodillid) on kuidagi nii infantiilne ja otsitud, et pani lausa oigama. Metslased on... lihtsalt metslased. Metslase elu võis ülistada misjonäär, kes suutis ignoreerida, kui lühike ja kannatusi täis selline elu on. Jah, neil ei ole tavaliselt hästi läinud, kui "tsivilisatsioon" nendeni jõudis, ent kaua võib endale selle eest mingi mentaalse kõverpeegliga vastu pead taguda?
Siis kogu see Xiosphant... See on lapsik, nõme ja alamõõduline. No oh sa nõme jumal, autor, sa lootusetu ignorant, loe läbi Gulagi arhipelaag, loe läbi mõni teos Hitleri-Saksamaast, Punahiinast või punaste khmeeride valitsemisest! See on selline... lausa _õdus_ diktatuur, selline natuke operetlik ja mitte üldse tõsiseltvõetav.
Ja -- ausalt -- mulle meeldib ulmes lugeda ka lahedatest perverssustest; seks on lihtsalt üks inimelu valdkond ja sellega saab ja lausa peab ulmes tegema nagu kõige muuga, ehk elagu pöörased mõtteeksperimendid. Aga selle raamatu kõik naistegelased on igavalt lesbilised. Mul ei ole ei naiste ega lesbide vastu midagi; kenade plikade omavahelist seksi vaatan Pornhubist tegelikult hulga meelsamini kui tavalist. Ainult et siin raamatus on see... igav. Pigem tekitab ainult mõtte, et sellisel inimkonnal tõesti pole tulevikku ja parem, kui neid ei oleks.
 
Ei hakka end siin rohkem välja elama, kogu see lugu on selline... jah, debiilne. Usutamatu. Alamõõduline. St mitte elu ja inimesed, vaid nende koomiksilikud karikatuurid, kes... no kusagilt otsast ei tõuse tasemele, et neile näiteks kaasa elada.
Ehk -- peetud vastu ca 1/3 raamatut, siis mindud lehitsemisele. Kirjanduselaadne lumehelbepask.
 
Teksti loeti inglise keeles

Aiii! Eiii! Argghh!
See ei ole ulme. See on servast natuke see "Kõge vanem ja väärikam", ehk ulme seniilne vanaonu horror, aga kõige rohkem on see... Ta-da: latinoseep. Teate küll neid Lihtsalt Mariasid ja muid selliseid grotesksuseni üledramatiseeritud ja jaburates süžeepöörangutest tulvil inimsusesolvanguid, mida vist siiani sopakanalites näidatakse. Viiendal leheküljel tuleb ära (isa tütrele): "Ma ei tea. Sa ei tohi kellelegi edasi rääkida, mida ma sulle praegu ütlen. Ei emale, ei vennale, ei ühelegi sõbrale, saad aru?"
Jah, tol hetkel ma, muide, veel mõtlesin, et nii ehe pask, naudime siis täiega, polegi sellist kunagi lugenud... Aga kui see muudkui läheb ja läheb samas vaimus... Ei. Kui ma saan kunagi nii vanaks, et IQ langeb alla 40, on see mulle ilmselt jõukohasem lugemine.
Siis jätkan.
Teksti loeti eesti keeles

Miks kõik nimetavad selliseid käkke "erakordseteks" ja "lummavateks"?
Tavaline naistekas, ulmet niipalju, et see, kellega peategelane liini ajab, on merest püütud näkk, kes tegelikult on mingi sajandite eest äraneetud indianlanna ja siis ta muutub tasapisi naiseks ja... no olgu, võib-olla ka kellelgi ulmesõpradest (peale minu) jätkub masohhismi seda lugeda, kõike ära ei räägi, aga lugu ei lõppe hästi, sest maailmas on ju nii palju halbu inimesi.
Et naistekana vast on "mõrumagus" või mis iganes, ma pole spetsialist, ulmesõpradele - 0.
Teksti loeti eesti keeles

Igav.
Ja õieti mitte ulme, pigem piiripealne. (Et diagnoosiga poega püütakse aidata kadunud ema ajumustri abil ja palju juttu maavälise elu võimalikkusest.)
Ehk ma ei tea, võib-olla kellelegi lummav... Et ennegi kasutatud võte teha peategelane eriliseks; et ta ei oleks normaalne, sest normaalsus on ju igav, eks ole, teeme temast olendi, kes vajab erikohtlemist, keda tuleb kogu aeg hoida nagu sitta pilpa peal ja nii edasi... Aga see on teatud liiki niššikirjandus, mille kohta on oma sõna: sotsiaalporno.
Ja eksoplaneetide ja Fermi paradoksi ja kõige sellega seonduvaga olen ma nii palju kokku puutunud, et mitte midagi uut või põnevat leida ei õnnestunud.
Seega minu jaoks raamat, mille lugemine (olgem ausad, suures osas lehitsemine) oli negatiivne kogemus.
Teksti loeti eesti keeles

Raske lugemine!
Neli või viis? Viite justkui poleks ära teeninud, sest kohati on raamat pisut veniv ja isegi tüütu -- aga võibolla sellepärast, et selgitatakse seda, mis tänaseks on juba üldteada...
Ent las see olla viis siis minupoolse poliitilise deklaratsioonina.
 
Vajalik raamat!
Arvestades kirjutamisaastat -- süngelt prohvetlik. Ja karta on, et täna keegi enam sellist raamatut avaldada ei julgeks. Või siis tahetaks seda tugevalt tsenseerida.
 
Sisust: kusagilt kolmandast maailmast hakkab liikuma Euroopa suunas laevastik, peal miljon... olgu, nimetagem neid siiski inimesteks. Laevastik randub Prantsusmaal ja... Edasi lugege ise.
Põhimõtteliselt, tsivilisatsioon langeb. Targutades. Keeldudes nägemast tõsiasju. Lastes end röövida, vägistada, kodudest välja ajada ja mõrvata kahejalgsetel, kel... ei saa öelda, et väärtused puuduvad -- nende "väärtused" avalduvad praktikas aga eeltoodud viisil; ja nad skandeerivad loosungeid hoolivusest, ligimesearmastusest, humanismist ja nii edasi.
Täpselt nii, nagu see ka tegelikkuses käib kogu selle aja pärast raamatu avaldamist...
 
Nii et jah -- see on raske lugemine! See raamat on teatud mõttes peegel õhtumaade ees. See tekst esitab olulisi küsimusi. See on sünge ja lootusetu tekst, sest... see on nii f**** realistlik.
 
See raamat ei ole kirjutatud meelelahutuseks ja veel vähem selleks, et see kellelegi meeldiks. Aga see on sügavalt filosoofiline ja oma traagilisel viisil väga vajalik raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Kõhklesin kaua 2 ja 3 vahel, kuid kokkuvõttes siiski 3, sest -- erinevalt paljudest teistest viimasel ajal läbitöötatutest -- ma ikkagi lugesin raamatu läbi. Sest see on hästi kirjutatud.
 
Noh, minu jaoks on ULG lihtsalt üks feministist inimvihkaja (mis on natuke üleväetatud määratlus üldarusaadavuse huvides -- kõik inimvihkajad ei ole loomulikult kaugeltki feministid, samas kui feminism on läbini inimvihkajalik). Minu jaoks on ta positiivsed tegelased ebameeldivad; kui ma peaksin sellistega koos luurele minema, siis ma esimeseks laseks nad maha -- et julgem; enesekindlad, enda eksimatuses veendunud targutajad, kellel on alati väga head põhjendused mitte teha seda, mis oleks inimlik ja loogiline. Ja nii edasi. Lisaks müüb raamat midagi, millesse indoeurooplased kalduvad uskuma, mis aga rõhuvale osale maailma rahvastest, sealhulgas soomeugrilastele on lihtsalt loll jutt -- nagu mingi kogus sõnu iseenesest omaks mingit maailma muutvat jõudu.
 
Aga veelkord, kirjutada see vastik mutt oskas ja igal juhul on ta kirjutatu kahtlusega pärisulme, nii et...
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin Stalkeri jaoks 2022. a ilmunud ulme läbitöötamise käigus ette.
 
Jäi minust lugemata.
Tüütu stiil ja mind igatahes üldse kaasa ei haaranud. Võimalik, et esimene osa oli parem, ja võimalik, et kolmandast alustamine oli iseendale varba peale laskmine, ent mul pole küll tunnet, et ma vaevuksin esimesest alustama.
 
Sisust las kirjutab keegi teine; väga lühidalt: mingi seltskond, kes eelmises osas on mingi hiidroboti sees tulnukate juurde sattunud, tuleb tagasi; Maal on vahepeal asjad üsna perse läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Kellele tundub originaalpealkirja äratoomine musta huumorina, siis see peaks harjumuspärasemas vormis kõlama umbes nagu: "Hon o mamorō to suru neko no hanashi".
 
Et nojah, lugu pole muidugi kassist, vaid ühest raamatupoes kasvanud poisist, kes jääb pärast vanaisa surma üksi (muud peret tal pole kui tädi, keda ta kunagi näinud ei ole) ja siis ilmub välja kõnelev kass, kes ta nn labürinti viib ülesandeid lahendama -- et ikka raamatuid päästa.
 
Raamat on nii jaapanipärane kui olla saab. Ma isegi ütleksin: oksendamiseni jaapanipärane. Et ühest küljest tobedavõitu ja mangadest nähtud butafooriaga mõistulugu, ent teiselt poolt... noh, kuidagi armas. Et oli oma point ja nii edasi ja lugemine polnud piin, nii et olgem seekord leebed...
Teksti loeti eesti keeles

Absoluutselt mõttetu raamat.
 
Ehk siis geenitesti põhjal tehakse kindlaks see üks ja ainus, kellega sa oled määratud õnnelik võimisiganes olema, ja kogu see segadus, mis sellest tõuseb. Raamatus on põnevuse kruttimiseks ka üks sarimõrvar ja suurem osa eluliine, mida vaadeldakse, on usutamatute juhustega, ütleme, ebatavalisteks väänatud.
 
Tähendab, idee ise vast polegi halb. Ulme kuldajal kirjutati palju lugusid, mille käivitavaks momendiks oli mingi väga eriline leiutis. Enamasti muidugi piirduti tollal jutustuse, maksimaalselt lühiromaaniga, kallamata lugu üle meeletu koguse seebi ja kuivkeppimisega. (Ehk siis nn inimsuhete ja hästi siivsalt kirjeldatud seksiga).
Ainult et raamatuski ju tegelikult öeldakse, et kogu värk oli suuremalt jaolt petuskeem ja... noh, ega väga võimatu ju pole, et rumalad inimesed selle peale pöördesse lähevad ja kurbnaljakaid jaburusi tegema hakkavad.
 
Aga ikkagi on see raamat kokkuvõttes halvemat sorti, odav ja punnitatud olmedraama.
Teksti loeti eesti keeles

Ulmeks maskeerunud jõuetu kiunumine selle üle, kui pahad on inimesed.
Raamatu ainus pluss tundub olema, et midagi autor lindudest teab. Ent see ei ole vabandus.
Teksti loeti eesti keeles

Esimest osa pole lugenud, aga teine oli ka ilma loetav.
 
Et päris lahe pula. Kuidagi lastekas tundus -- natuke verd ja surma oli, aga kõik kuidagi... koomiksilik. Ka lõpukonflikt oli selline pisut... leebe.
Aga üldiselt selline mõnus lugemine kõige selle muu saasta taustal, mida viimasel ajal läbi töötan. (Ehk loen adekvaatse arvamuse huvides 2022 e.k ilmunud ulmet.)
 
Sisust: vampiire ei tohiks olemas olla, selles on kõik ühel meelel, ka kõik müstilised olendid, keda raamatus paras kari. Aga ometi on Manchesteris vampiirid, kõigi oma klassikaliste tunnustega. Pole suurem spoiler (seda oletatakse juba raamatu üsna alguses), et keegi üsna võimas on need konstrueerinud oma mingite -- ja on vähe lootust, et heade -- eesmärkide tarbeks.
Raamatu plusspoolel on värvikad tegelased ja lobe jutustamislaad. Miinuspoolt sai mainitud -- teatud... hambutus.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis taassüütab lootuse, et eesti keeles (ja eriti kulka diletantide, ametnike ja patoloogiliste kultuurivihkajate mahitusel) ei anta välja ainult "moesolevat" lumehelbepaska.
Samas teeb kuidagi nukraks, et raamat on kirjutatud üle poole sajandi tagasi...
 
Iseenesest on tegemist ladina-ameerikaliku väga hämara ja jabura ulmega. Et kui suht raamatu alguses on lause: "Meie tegemistest rääkimine aitab lihtsalt täita vältimatuid tühikuid, sest vahel me oleme vaesed või vangis või haiged, vahel keegi sureb või (mul on valus seda mainidagi), keegi reedab, loobub või läheb tööle maksuametisse." on see raamat mulle maha müüdud. Ja kui pisut edasi tuleb: "Me jõime nii ohtralt Nebbioltit, et mu noorem õde hakkas lõpuks rehaga lauda koristama." siis see lause on juba pigem kõigest meeldiv leid, mis iseloomustab hästi teose vaimu ja tonaalsust.
 
Ehk peotäis fantastilisi kilde, mille lugemine lepitab maailmaga.
Teksti loeti eesti keeles

Tähendab, tavakirjandusteosena parem kui nii mõnigi tekstikogum, mida ma viimastel päevadel-nädalatel lugenud olen, ent olles lugenud juba kes teab mitmendad emast ininat selle kohta, kui pahad on inimesed ja kuidas kõik perse läheb, on mul tolerantsusega pehmelt öeldes halvasti.
 
Samas, raamat ei ole halvasti kirjutatud, nii et:
Ulme: 0
Kirjandus: 3,5
Kokku: 2
 
No olgu, paar sõna raamatust ka. Et tagakaanetekst ei valeta: viletsatest oludest pärit Sabrina, kelle on kunstikalduvusi, elab ökoloogilise allakäigu maailmas.
Minu kommentaar sellele oleks, et las ta siis olla Sabrina - raamat laseb aimata, et kuigi vast visuaalselt mitte just väärtusetu, pole tal justkui jõudugi päriselt naisena toimetada. Peale täiesti korraliku kirjutamistehnika ja teatud asjatundlikkuse kunstis annab romaanile kirjandusliku väärtuse just tajutav usutavus sedalaadi emaste inimeste kujutamisel - kui on vaja lähedust või raha, võib ju lasta ennast keppida ja tore, kui ei pea orgasmi teesklema.
Samamoodi mõjub väga siiralt, et too tegelane ka väga halbades oludes käib ringi laadimata püssiga ja sõbrustab ükoterroristiga. St muidugi on tsivilisatsioon - inimesed - kõiges süüdi! Ja peategelasel ei tule kordagi mõtet, et võib-olla on kusagil inimesi, kes... tahaksid lihtsalt elada, sest elu ei ole neile ainult hunnik sedasamust, mis tuleb kuidagi ära kannatada?... kes võib-olla on isegi õnnelikud, kuigi see kindlasti mõjub peategelase moodi ebaõnnestunumatele kahejalgsetele solvanguna?
Üldistades: tekib tunne, et teatud inimeste jaoks on (öko)katastroof teatud masohhistlik nauding - et just sellepärast nad sellest kirjutavad ja seda ootavad ja ootamisigavuse peletamiseks proovivad sedalaadi tekstidega välja manada.
Et jah, puhtkirjanduslikult tegelikult päris hea, aga milleks küll on maailmal vaja järjekordset mäda hinge märga unenägu?
Teksti loeti eesti keeles

 

Jälle 1 tühikirjandusteos, mis üritab ulmeks maskeeruda. Oh jah, maailmalõpp on ka, üleujutus.

   

Jälle 1 selline raamat, et hakkad lugema ja justkui väga halb ei olegi... Et jutt jookseb ja natuke on pinget üleval ja tegelased ka mitte kõige hullemad...  

 

Ainult et natukese aja pärast tekib tunne, et miks ma seda jura lugema pean? Mis see mulle annab? Nagu öeldud, pole raamat halvasti kirjutatud, vastu lugemine ei hakka, aga... igav ja usutamatu. Ma olen neid maailmalõpulugusid lugenud rohkem kui tarvis; mida annab juurde 1, kus pole isegi vaevutud seletama, mis õieti juhtus – lihtsalt kõik läheb perse ja mõnedel läheb pisut paremini, kuivõrd nad üldse on elus seda lugu jutustama. Oli see millegi suhtes hoiatuseks? Mille küll? Et kõik võib perse minna? Nagu see kellelegi uudiseks oleks... Ja kuidagi nagu selgelt on tunda, et teos on naise kirjutatud, kes on terve elu olnud lumehelbeke lisaks – et kõik surevad leplikult ära ja nad saavad käia üleujutatud külas rahulikult soomust tegemas...  

 

Ehk raamat ei küüni kuidagi üle tavalisest suhtedraamast, mis viidud ebatavalistesse (loe: usutamatutesse) oludesse. Mul on ta tegelaste saatusest suht ükskõik ja kui ma ei leia raamatust mitte üht kildu või mõttetera, mis kuidagigi ajusagaraid positiivselt paitaks, siis... taas – mille kuradi pärast ma seda jura lugema pean?...  

Teksti loeti eesti keeles