Kasutajainfo

Mario Kivistik

15.06.1955-

  • Eesti

Teosed

· Mario Kivistik ·

Mardus 3/99

(antoloogia aastast 1999)

eesti keeles: Tallinn «Salasõna» 1999

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
3
6
0
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (9)

1999. aasta kindlalt kõige tugevam Mardus. Vaid Geriljeero on mõningane pettumus K. Sanderi võimeid arvestades, kuid ülejäänud lood on vabalt viieväärilised. Oma loo saavd siit nii horrori, SF-i, kui ka fantasyfännid. Soovitan soojalt see trükis läbi lugeda, kui veel loetud ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Haruldane juhus Marduste hulgas. Tõepoolest oli tegu tugeva numbriga, milles üsnagi korralikul tasemel tekstid sees. Kui kõik Mardused sellised oleks... Siis võiks Eesti ulmemaastik isegi rahul olla.
Teksti loeti eesti keeles

Iseendalegi hämmastuseks avastasin, et ma polegi ühtegi «Marduse» numbrit arvustanud...

Möödunud aasta kolmas number sai esimeseks võetud vägagi lihtsal põhjusel – see on ainuke vihik, kus mul kõik lood juba hinnatud on... Teine põhjus on kah – see on minuarust nn. uue «Marduse» kuuest ilmunud vihikust parim. See on oma hinda väärt... sest sageli ma tõesti tagantjärele mõtlen, et miks ma jälle selle ajakirja ostsin, kuid selle numbri puhul pole ma hetkegi selle üle mõelnud!

Avalugu on ilge. Kõikse kurvem on veel see, et tegu on AVAlooga, kusagil keskel või lõpus poleks ehk ta sedavõrd jälgina mõjunud... aga kohe ajakirja alguses? Tegelikult pole üldsegi küsimus Kristjan Sanderis või konkreetses jutus – minuarust ei tohiks ükski väljaanne, mis sooviks, et teda tõsiselt võetakse sellise teksti avaldamist endale lubada... isegi kui see oleks parim kohaliku autori lugu, mis toimetuse laualt võtta oleks... ikkagi peaks selline tekst ilmumata jääma! Usun, et sedasorti loo avaldamisest tekitatud kahju on kindlalt suurem, kui oletatav kasu ning kannatavad kõik: lugeja, autor ja avaldaja!

Teiseks olev E. F. Bensoni jutt kuulub selliste tekstide hulka, millele pole miskit ette heita, kuid tundub, et kohalike fännide hulgas selliste tekstidega loorbereid ei lõika. Kohalike fännide jaoks näib lool olevat kaks olulist puudust: tegu on õuduslooga ning tegu on ammuilmunud õuduslooga. Usun, et üsnagi arukas oleks vähendada sedasorti lugude hulka ajakirjas ning pigem avaldada aastas üks klassikaliste õudusjuttude kogu.

Indrek Hargla lühiromaan on ilmne kolmanda numbri maiuspala! Selle teksti avaldamine oli tõenäoliselt vägagi tark tegu, sest kuulu järgi on just seetõttu antud köite ostnud ka isikud, kes tavaliselt seda ei tee...

Mike Chandleri lohelugu aga näitab ilmekalt, et kohalik lugeja eelistab pisut keskpärasemat, kuid samas värskemat, toodangut kindlale ja läbiproovitud klassikale.

Lõpetuseks siis mõningad punktid, et milline võiks olla edukas «Marduse» number:
1) Ajakirjas peaks olema üks pikem jutustus (või väga lühike lühiromaan), mis looks köite selgroo ning mille ümber koonduksid muud tekstid.
2) See tugitekst peaks KINDLASTI olema kaasaegne ning pingelise süüzhega... seisundilugudele ajaviiteajakirja üles ehitada ei saa.
3) Kindlasti peaks olema ühes köites vähemasti neli-viis eri laadi lugu, et siis ostja/lugeja midagi ikka leiab.
4) Klassikalisi tekste (enne 1926. aastat ilmunuid) ei tohiks olla rohkem, kui üks-kaks juttu aastas... on muidugi võimalus, et klassikaline lugu avab ajakirja numbri, aga siis peaks need rohkem sellised laastu moodi olema. See viimane olekski ilmselt parim variant, sest siis saab täita selle klassikanishi ning samas oleks avaloo kvaliteet garanteeritud.
5) Kõrgkirjanduslike pretensioonidega seisunditekste ei tohiks olla rohkem, kui üks lugu numbri kohta... enamus lugejaid näib eelkõige hindavat narratiivi ning ajakirja tehakse siiski lugejale.
6) Hoolimata zhanrist, peab lugu olema uudne, efektne ja värvikas... see on praegu üks «Marduse» suuremaid puudusi, sest eraldi pole ühelegi (heale) loole midagi ette heita, kuid tagantjärele on tunne, et oli kah, aga mis konkreetselt?
7) Ükski põhjus (eesti autor, tasuta copyright) ei saa õigustada kehva jutu ilmumist. Kohalike autorite tase tõuseb vaid siis, kui neil tekib põhjus pingutada. Iseküsimus on suutlikus tõsta seda taset, aga see on juba konkreetsete autorite isikutraagika... lugejat ei pea sellised asjad huvitama.

Kindlasti jäi midagi olulist kahe silma vahele, aga suund peaks selge olema. Miks ma just sellest kõigest siin kirjutan? Kolmandat numbrit lugedes tekkis mul juba tunne, et «Mardus» on tõesti muutuma hakanud... kahjuks kaks järgnenud numbrit selle tunde ka hävitasid.

Käesolev arvustus on seatud täitma ka õnnesoovi osa, sest täna on «Marduse» hinge Mario Kivistiku sünnipäev, suisa väikestviisi juubel. Võimalik, et mu arvustus tundub tähtpäevale pisut sobimatu, aga ma olen alati eelistanud selget otseütlemist mesisele kiidukõnele... loodan, et mulle andestatakse, et ma pakun teistele seda, mida isegi teistelt ootan.

Teksti loeti eesti keeles

Põhilises olen Jürka arvustusega nõus. Võin ainult imestada: juttude kaalutud keskmine (kaaluks jutu pikkus) oleks raudne 5, aga paigutatud on nad kuidagi halvasti ja tervikut ka ei moodusta, nii et kogumiku hinne on 4.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi "Excelsuse konkistadoorid" oli viite väärt sünnitis, oli ta siiski lühiromaan ja kogumik jäi sellevõrra juttudest kesisemaks. "Snorgrud Päikeselõõskaja tähelõim" oli samuti ehe üllatus -- viite väärt üllitis. Laita ei saa ka ülejäänud kahte juttu. Sellenumbrise kogumiku üheks miinuseks saigi see, et ainult 4 juttu oli esindatud. Plussiks aga see, et juttude üldine tase küündis vaikselt üle 4`ja.
Teksti loeti eesti keeles

Keskmine "viis", aga seniloetud "Mardustest" kindlasti parim! Meeldivalt üllatas kenasti komponeeritud tasakaal - piiripealne ("Geriljeero"), horror ("The Room ..."), sc-fi ("Excelsuse ..") ja fantasy ("Snorgrud ..."). Mis veel meeldivam - pea k6ik lood on viied, m6ni k6vem, m6ni lahjem. Way to go!!!
Teksti loeti eesti keeles

Seda almanahhi tasub üles otsida kahe loo pärast. Need on Indrek Hargla varajane meistritöö "Excelsuse konkistadoorid" ja Mike Chandleri suurepärane, kibe-küüniline realistliku fantasy üks mõnusamaid maakeeli ilmunud asju "Snorgrud Päikeselõõskaja tähelõim".

Ülejäänud kaks juttu on suhteline saast, Kiku Sannu oma mannetum ja primitiivsem sogane uitamine teemal mida autor eriti hästi ei valda ja E.F. Bensoni oma lihtsalt inglise tondilugu, arvustaja aga peab toda alamžanrit mõttetuks, ebavajalikuks ja infantiilseks. Seega pole allakirjutanu arvates need lood väärt seda paberit millele nad trükitud on, kogumik aga tasuks hankida nende kahe päramise loo pärast, mis on tõsiselt head.

Teksti loeti eesti keeles

See number väärib igati talle osaks saanud tunnustust, kuna:

1) siin on avaldatud õudusklassik E. F. Bensoni absoluutne tipplugu «Tornikamber»;

2) siin on avaldatud Hargla väga heal tasemel kosmoseulmekas «Excelsuse konkistadoorid» (kuigi mäletan, et olin 2000. aasta suvel üsna pettunud selle Stalkeri-võidus, kuna Hargla enda sulest olid konkurentsis märksa tugevamad «Uskmatuse hind», «Kindel linn» ja «Pan Grpowski jõulud» – aga, alas! – Eesti ulmefänn oli tol perioodil väga sügavalt kosmoseusku ning loomulikult polnud üleloomuliku koega õuduslugudel nii suurt minekut...);

3) siin on avaldatud Kristjan Sanderi üsna keskpärane Lucius Shepardi tõmmis, mis on aga piisavalt kirjaoskajalikult teostatud, et mitte oluliselt häirima jääda;

4) siin pole avaldatud ühtki Lew R. Bergi tollele loominguperioodile nii iseloomulikku ääretult tuima ja kohmaka lausestusega juttu;

5) siin avaldatud harrastuskirjamehe Mike Chandleri Snorgrud Starbather või Sunweaver (või mis iganes) oli nii suvaline jutt, et ei suutnud numbrist jäänud üldiselt positiivset muljet kummalisel kombel rikkuda.

Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles