Kasutajainfo

Mario Kivistik

15.06.1955-

  • Eesti

Teosed

· Mario Kivistik ·

Mardus 3/99

(antoloogia aastast 1999)

eesti keeles: Tallinn «Salasõna» 1999

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
3
6
0
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (9)

1999. aasta kindlalt kõige tugevam Mardus. Vaid Geriljeero on mõningane pettumus K. Sanderi võimeid arvestades, kuid ülejäänud lood on vabalt viieväärilised. Oma loo saavd siit nii horrori, SF-i, kui ka fantasyfännid. Soovitan soojalt see trükis läbi lugeda, kui veel loetud ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Haruldane juhus Marduste hulgas. Tõepoolest oli tegu tugeva numbriga, milles üsnagi korralikul tasemel tekstid sees. Kui kõik Mardused sellised oleks... Siis võiks Eesti ulmemaastik isegi rahul olla.
Teksti loeti eesti keeles

Iseendalegi hämmastuseks avastasin, et ma polegi ühtegi «Marduse» numbrit arvustanud...

Möödunud aasta kolmas number sai esimeseks võetud vägagi lihtsal põhjusel – see on ainuke vihik, kus mul kõik lood juba hinnatud on... Teine põhjus on kah – see on minuarust nn. uue «Marduse» kuuest ilmunud vihikust parim. See on oma hinda väärt... sest sageli ma tõesti tagantjärele mõtlen, et miks ma jälle selle ajakirja ostsin, kuid selle numbri puhul pole ma hetkegi selle üle mõelnud!

Avalugu on ilge. Kõikse kurvem on veel see, et tegu on AVAlooga, kusagil keskel või lõpus poleks ehk ta sedavõrd jälgina mõjunud... aga kohe ajakirja alguses? Tegelikult pole üldsegi küsimus Kristjan Sanderis või konkreetses jutus – minuarust ei tohiks ükski väljaanne, mis sooviks, et teda tõsiselt võetakse sellise teksti avaldamist endale lubada... isegi kui see oleks parim kohaliku autori lugu, mis toimetuse laualt võtta oleks... ikkagi peaks selline tekst ilmumata jääma! Usun, et sedasorti loo avaldamisest tekitatud kahju on kindlalt suurem, kui oletatav kasu ning kannatavad kõik: lugeja, autor ja avaldaja!

Teiseks olev E. F. Bensoni jutt kuulub selliste tekstide hulka, millele pole miskit ette heita, kuid tundub, et kohalike fännide hulgas selliste tekstidega loorbereid ei lõika. Kohalike fännide jaoks näib lool olevat kaks olulist puudust: tegu on õuduslooga ning tegu on ammuilmunud õuduslooga. Usun, et üsnagi arukas oleks vähendada sedasorti lugude hulka ajakirjas ning pigem avaldada aastas üks klassikaliste õudusjuttude kogu.

Indrek Hargla lühiromaan on ilmne kolmanda numbri maiuspala! Selle teksti avaldamine oli tõenäoliselt vägagi tark tegu, sest kuulu järgi on just seetõttu antud köite ostnud ka isikud, kes tavaliselt seda ei tee...

Mike Chandleri lohelugu aga näitab ilmekalt, et kohalik lugeja eelistab pisut keskpärasemat, kuid samas värskemat, toodangut kindlale ja läbiproovitud klassikale.

Lõpetuseks siis mõningad punktid, et milline võiks olla edukas «Marduse» number:
1) Ajakirjas peaks olema üks pikem jutustus (või väga lühike lühiromaan), mis looks köite selgroo ning mille ümber koonduksid muud tekstid.
2) See tugitekst peaks KINDLASTI olema kaasaegne ning pingelise süüzhega... seisundilugudele ajaviiteajakirja üles ehitada ei saa.
3) Kindlasti peaks olema ühes köites vähemasti neli-viis eri laadi lugu, et siis ostja/lugeja midagi ikka leiab.
4) Klassikalisi tekste (enne 1926. aastat ilmunuid) ei tohiks olla rohkem, kui üks-kaks juttu aastas... on muidugi võimalus, et klassikaline lugu avab ajakirja numbri, aga siis peaks need rohkem sellised laastu moodi olema. See viimane olekski ilmselt parim variant, sest siis saab täita selle klassikanishi ning samas oleks avaloo kvaliteet garanteeritud.
5) Kõrgkirjanduslike pretensioonidega seisunditekste ei tohiks olla rohkem, kui üks lugu numbri kohta... enamus lugejaid näib eelkõige hindavat narratiivi ning ajakirja tehakse siiski lugejale.
6) Hoolimata zhanrist, peab lugu olema uudne, efektne ja värvikas... see on praegu üks «Marduse» suuremaid puudusi, sest eraldi pole ühelegi (heale) loole midagi ette heita, kuid tagantjärele on tunne, et oli kah, aga mis konkreetselt?
7) Ükski põhjus (eesti autor, tasuta copyright) ei saa õigustada kehva jutu ilmumist. Kohalike autorite tase tõuseb vaid siis, kui neil tekib põhjus pingutada. Iseküsimus on suutlikus tõsta seda taset, aga see on juba konkreetsete autorite isikutraagika... lugejat ei pea sellised asjad huvitama.

Kindlasti jäi midagi olulist kahe silma vahele, aga suund peaks selge olema. Miks ma just sellest kõigest siin kirjutan? Kolmandat numbrit lugedes tekkis mul juba tunne, et «Mardus» on tõesti muutuma hakanud... kahjuks kaks järgnenud numbrit selle tunde ka hävitasid.

Käesolev arvustus on seatud täitma ka õnnesoovi osa, sest täna on «Marduse» hinge Mario Kivistiku sünnipäev, suisa väikestviisi juubel. Võimalik, et mu arvustus tundub tähtpäevale pisut sobimatu, aga ma olen alati eelistanud selget otseütlemist mesisele kiidukõnele... loodan, et mulle andestatakse, et ma pakun teistele seda, mida isegi teistelt ootan.

Teksti loeti eesti keeles

Põhilises olen Jürka arvustusega nõus. Võin ainult imestada: juttude kaalutud keskmine (kaaluks jutu pikkus) oleks raudne 5, aga paigutatud on nad kuidagi halvasti ja tervikut ka ei moodusta, nii et kogumiku hinne on 4.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi "Excelsuse konkistadoorid" oli viite väärt sünnitis, oli ta siiski lühiromaan ja kogumik jäi sellevõrra juttudest kesisemaks. "Snorgrud Päikeselõõskaja tähelõim" oli samuti ehe üllatus -- viite väärt üllitis. Laita ei saa ka ülejäänud kahte juttu. Sellenumbrise kogumiku üheks miinuseks saigi see, et ainult 4 juttu oli esindatud. Plussiks aga see, et juttude üldine tase küündis vaikselt üle 4`ja.
Teksti loeti eesti keeles

Keskmine "viis", aga seniloetud "Mardustest" kindlasti parim! Meeldivalt üllatas kenasti komponeeritud tasakaal - piiripealne ("Geriljeero"), horror ("The Room ..."), sc-fi ("Excelsuse ..") ja fantasy ("Snorgrud ..."). Mis veel meeldivam - pea k6ik lood on viied, m6ni k6vem, m6ni lahjem. Way to go!!!
Teksti loeti eesti keeles

Seda almanahhi tasub üles otsida kahe loo pärast. Need on Indrek Hargla varajane meistritöö "Excelsuse konkistadoorid" ja Mike Chandleri suurepärane, kibe-küüniline realistliku fantasy üks mõnusamaid maakeeli ilmunud asju "Snorgrud Päikeselõõskaja tähelõim".

Ülejäänud kaks juttu on suhteline saast, Kiku Sannu oma mannetum ja primitiivsem sogane uitamine teemal mida autor eriti hästi ei valda ja E.F. Bensoni oma lihtsalt inglise tondilugu, arvustaja aga peab toda alamžanrit mõttetuks, ebavajalikuks ja infantiilseks. Seega pole allakirjutanu arvates need lood väärt seda paberit millele nad trükitud on, kogumik aga tasuks hankida nende kahe päramise loo pärast, mis on tõsiselt head.

Teksti loeti eesti keeles

See number väärib igati talle osaks saanud tunnustust, kuna:

1) siin on avaldatud õudusklassik E. F. Bensoni absoluutne tipplugu «Tornikamber»;

2) siin on avaldatud Hargla väga heal tasemel kosmoseulmekas «Excelsuse konkistadoorid» (kuigi mäletan, et olin 2000. aasta suvel üsna pettunud selle Stalkeri-võidus, kuna Hargla enda sulest olid konkurentsis märksa tugevamad «Uskmatuse hind», «Kindel linn» ja «Pan Grpowski jõulud» – aga, alas! – Eesti ulmefänn oli tol perioodil väga sügavalt kosmoseusku ning loomulikult polnud üleloomuliku koega õuduslugudel nii suurt minekut...);

3) siin on avaldatud Kristjan Sanderi üsna keskpärane Lucius Shepardi tõmmis, mis on aga piisavalt kirjaoskajalikult teostatud, et mitte oluliselt häirima jääda;

4) siin pole avaldatud ühtki Lew R. Bergi tollele loominguperioodile nii iseloomulikku ääretult tuima ja kohmaka lausestusega juttu;

5) siin avaldatud harrastuskirjamehe Mike Chandleri Snorgrud Starbather või Sunweaver (või mis iganes) oli nii suvaline jutt, et ei suutnud numbrist jäänud üldiselt positiivset muljet kummalisel kombel rikkuda.

Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Saar
1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Diplomaatiline puutumatus on minu esmakokkupuuteks Sheckleyga. Kuna tema muid teosed lugenud ei ole, ja 50ndate ulmekonteksti ei tunne, siis võrdlejat minust pole. Meeldis ladus jutustamisoskus ja loogikapõhine lähenemine, aga ka lahendamine ja lahenemine, mis ulme puhul mu meelest üsna tavatu on.
Teksti loeti inglise keeles

See ei ole ulme, vaid mehe ja naise perekonnakssaamise lugu. Ilmselt peegeldab see ka Orlau inimeseksolemise teekonda. Pildina kõlbab ja värskendab, on isegi armas. Aga jutuna on ilma saba ja jalgadeta. Sellest ka kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Üle pika aja lugesin jälle ulmekirjandust ja Zelazny ei vedanud alt. Tunnen, et olen tagasi paljukiidetul Teel. Aga olen ma ainuke, kellele tundub, et Zelazny on prohvetlikult osanud nii MacBookidest kui iPhonidest kuulutada?
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algas Harglale väga tüüpiliselt: suur hulk taustainfot antakse võimalikult otseselt ja kiirelt, võttes lugejalt avastamisrõõmu. Seevastu on jutu ülesehitus mugav ja lihtne, sellest tulenevalt ka kergesti jälgitav.
Autor suutis puändiga üllatada ja anda loole uue plaani. Siiski oleks oodanud ka kõrvaltegelastelt rohkem sügavust. Ise pean dialoogi pingestatusest tähtsamaks tõepärasust.
Teksti loeti eesti keeles

Algus oli üsnagi paljutõotav: sõjaaegses olukorras ilmub külla üsnagi räsitud rüütel. Tundub nagu peategelane... Küla on täbaras olukorras, mispeale rüütel võtab mehed enese juhtimise alla ja hakkab röövlijõukudele vastu. Palju lahinguid ja palju verd. Aga rüütel polegi peategelane, selleks on hoopiski mingi omapärane sõna, mis kordub igal leheküljel ja millest mõtleb iga tegelane: vabadus. See häiris.
Teine osa juba räägib verest. Enam ei ole nii palju vabadust, see on rohkem tagaplaanil. Veri ja kättemaks. Ainus huvitav detail on õiglased. Kuid needki ammendavad end nugade ja mustade kottidega.
On veel osasid, uusi tegelasi ja käitumisviise. Keegi pole hea, keegi ei ole täiuslik, kuigi eesmärgid on enamikul üllad ja head. Tekst on hoogne, läbimõeldud, aga etteaimatav. Loeks nagu dekoreeritud ajalooõpikut.
Oma vigadega meeldis Baiita siiski rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Mingi psühholoogiline ulmeelement selles ju oli, aga - et lugu elama hakkaks, seda küll ei juhtunud. Karakter oli igav, mingit tegevustikku ei olnud, idee oli lame ja lõpp ettearvatav. Ainus mis üllatas, oli jutu valik kogumikku. Miks just see?
Teksti loeti eesti keeles

Niivõrd kõrge hinne on tingitud vaid jutu huvitava esimese poole eest, kus anti lugejale võimalus loos rännata. Aga see, kus Grpowski oma lahendkäike hakkas avalikustama, kippus asi nüriks. Milleks seletada terve lehekülg ühte-sama mõtet, kui seda saaks teha kahe-kolme konkreetse lausega? Ei maksa lugejat alahinnata, ta oskab ka mõelda!
Ulmet selles loos ei olnud, kirjanik vist väsis fantaseerimast, kasutades vahest vaid müstilisi nimetusi, mis ausalt-öeldes: ilma tugeva tagapõhjata auditooriumi külmaks jätavad.
Teksti loeti eesti keeles

Ootasin küll mitu nädalat, et mõista, mida "Veneetsia Peeglites" nõnda kõrgelt hinnatakse, aga tolku sellest polnud. Ikka tundub kõige nõrgema Grpowski jutuna. Nagu oleks kirjutatud vaid kogumiku avaldamise pärast. Sama kehtib ka ankrujutu "Mees, kes ei joonud viskit" puhul. Mingit erilist ideed või mõtet välja ei lugenud, ulmelist elementi jäi väheseks, Grpowski mõjus rohkem algelise kriminalistina, kes lihtlabastes lühijuttudes ringi rändab ja üritab jätta elutarka muljet, avaldades oma teadmised vaid loo lõpuridades, kus rohkem mängib rolli saatus kui eksortsisti hallid ajurakud ja vilunud oskused.
Kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea nüüd.
Minule tundus, et see lugu oli ainuüksi avaldamise pärast kirjutatud. Kuidagi väga pingutanud, liialt skemaatiline, ei jätnud muljet nagu tekst oleks elanud tervikuna. Selles mõttes siis muust Hargla loomingust tsipa erinev. Kuigi jah, mõned killud olid kogunisti nõnda head, et lõigust sai paar korda veel üle käidud.
Sisust on tunduvalt kergem aru saada, kui mõista, millised paralleelkujud on tegelikult Vana väljaku isikutel. Ajaloo tundmine ka kahjuks ei tule... Mitte et mul nüüd seda oleks, siit ka siis kolm.

Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...

Teksti loeti eesti keeles

Ise taevani ei kiida, ei kavatsegi.

Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.

Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?

Teksti loeti eesti keeles

Näha on, et autor ka Piiblit lugenud. Jünger vaidleb õpetajaga, käänatakse sõnu ja tegusid, kohati mõni väärtõlgendus, aga ikkagi -- huvitavalt Kristuse õpetusele (sõnadele/tegudele) lähenemine. Kui autoriks oleks Hargla, jätaks lugu kahtlemata ristiusule negatiivse varjundi ja autori selgesõnalise opositsiooni, kuid kui tegemist on Belialsiga... ei tea. Ja parem ongi, lugejal rohkem vabadust.
Häiris aga loo lõpp, otseses mõttes sai haaravast dialoogist mõõga-ja-mantli laast. Et jäi nagu küsimus rippuma: "Milleks nüüd siis selline pööre?"

Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.

Teksti loeti eesti keeles

Kui nüüd aus olla, siis ma ei teadnudki, et Belials ka sedaviisi oskab kirjutada. Ja veel väga hästi kirjutada. Sootuks teistsugusena tundus, kui muud sõnutegevad jubinad.
Räägib teismelistest poistest, lapsepõlvehirmudest ja parima sõbra tapmissoovist. Kuid kuhu Belials tegelikult oma tegelastega sammub, lugeja muidugi ei tea. Ja hea on, seda huvitavam on tekst.

Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.

Teksti loeti eesti keeles

Belialsi esinduslikku loomingusse täiesti sobilik laast. Ehk siis teisisõnu -- korralik fantasymaailma poeesia, kus mõõkade asemel kehtivad pillid ja võitluse asemel meloodiad.
Teksti loeti eesti keeles

Nõrk neli, aga siiski neli.
Minu jaoks ehk liig lüüriline. Samaaegselt aga meenutab üht hiljuti esikümnes olnud koduvideode õudusthrillerit, vähemalt puändi poolest. Ja kui miski juba miskit meenutab, pole tegemist enam üllatava puändi, vaid loomutruu lõpuga. Ja seda ju lugeja lühijutu puhul näha ei taha...
Teksti loeti eesti keeles

Üks paremaid Belialsi lühijutte!
Nukker väike poiss ja karm saatus, siit ka paljukiidetud "armas" fiiling.
Teksti loeti eesti keeles

Ladusas stiilis kirja pandud meeleolukas jutt Poola matusetraditsioonidest ja perekonnaelust. Sisuliselt jätab Grpowski lugejaga hüvasti, annab teatepulga oma õpilasele ning jätab lugejani moraali, mis nagu pahatihti Hargla puhul ikka, ümber pealkirja keerleb. Kuigi ulmeline sisu praktiliselt puudub, on vaid nimede mainimine, ei jätnud lugu sugugi kehvemat muljet kui muu Grpowski sarja üllitised. Moraal siin oli, ja mitte sugugi halb, annab kogunisti mõtlemisainet.

Ühesõnaga, kunagi pole liiga hilja "Liiga hilja" lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Paistab, et loo alusmaterjaliks või inspiratsiooniallikaks jällegi inglise vanameister. Tsiteeritakse ju kuningas Leari, lisatakse natuke moraalitsemist (:"ükski armastus ei õigusta elustamist"), antakse mõtlev kriminoloog Grpowski (või peaks ütlema vastupidi? Antakse rumalad kõrvaltegelased) ja puänt, mis sarjale uue hoo sisse annab.
Õnneks sel korral Hargla moraalitsemise kahtlast teed pidi niivõrd ei läinud. Olles loonud teksti, mida juhib rumal peategelane (sel korral mitte Pan, vaid McMoran) ei saagi ühtki lugejat rahuldavat kuldset tõetera välja hauduma panna. Lisaks võib öelda, et "Eeben" kui sarja neljas lugu, alles kogumikule Põnevusromaani tiitli andiski.

Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.

Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on jutuga, mis meenub vaid meenutades. Et on üks jutt kusagil kogumikus, mis räägib ühest maailmast. Ei olnud huvitav see maailm ja kui kogu loo sisu enam huvitav ei ole, siis miks peaks kõrgelt hindama?
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi enamik tekste viielatti ei ületa, jääb lõpuks ikkagi mulje nagu oleks üks tõsiseltvõetav Juubelikogumik läbi loetud.

Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.

Teksti loeti eesti keeles

Kosmoseooperi teeb see heaks, et lugeja on valmis ühe hoobiga kaanest kaaneni silmi vedama ja lõpuks õhkama: "oi kui tore, nüüd ootan järge."
Ja kui põhirõhk on sündmustikul, siis on see ju loogiline, et enam kõigile ei meeldi. Mullegi mitte. Kui piisavalt paeluv ei ole, siis miks üldse end piinata ja lõpuni lugeda?br>Oleks ju tore, kui mingi mõte või huvitav idee sisse toodaks. See, et kuskil tundmatus Universumis on mingid Uued Tundmatud kosmoseapararaadid ei tohiks veel kõik olla. Sellest lihtsalt ei piisa.
Ehk siis: sisu rohkem, möla vähem.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpuks oli selle ajakeeramisega kogu puänt ära nämmutatud, paralleelmaailmad jätsid külmaks, ainus, millega autor oskas alguses huvitavalt ringi käia, oli Margiti-Margoti nimi. Niisamuti jäi tegelaste usutavusest puudu.
Aga kui lugeda soojenduseks "Saamatud", mõjub "Mäng" lausa mängulise kergusega, mida lausa lust lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Pigemini oleks võidud luua üks tavaline novell, mis räägib politseinolgi eluolust ja mõttemaailmast, kui mõnest tsivilisatsioonidevahelisest spioonitüdrukust, kellel abimeheks virtuaalsed kuubikud ja jalgadega kivilahmakas. Ega siis ulmelised vidinad ja taustainformatsioon veel ulmet tee! Ja popiks ja noortepäraseks nüüd autor vaevalt sihukeste võtete läbi saab. Kirjutada tuleb ikka seda, mis kõige paremini välja tuleb ja mis meeldivaks ajaveetmisvormiks kujuneks. "Saamatud" on ulmekogumikus otseses mõttes saamatu. Kahju küll.
Teksti loeti eesti keeles

Taaskord on autor üritanud üht suurmeistrit järgida ja kirjutada aegumatu SF tondijutt. Tuleb välja aga, et tekst on täis ebaloogilisusi ja konarlikke mõttemõlgutusi, mis ainult segavad lugemist. Ühesõnaga, "Kaunis kannibaalia" lugemusele kasuks ei tule.
Teksti loeti eesti keeles

Mõjud Bradbury`lt on tõepoolest märgatavad, autor alustab ja lõpetab sarnaselt, püüdlikult poeetiliselt. Jutu Sisulgi pole suuri erinevusi sügismeistri loominguga, küll aga julgus kirjutada taolist süzheed ja ebalooglisuste rida `90ndatele lähenedes, väärib ilmselt heakskiitu. Ja halb lugemisvara ta ju ei ole...
...kuid poleks Bradbury`t, poleks ka seda üllitist.
Teksti loeti eesti keeles