(antoloogia aastast 1999)
eesti keeles: Tallinn «Salasõna» 1999
Möödunud aasta kolmas number sai esimeseks võetud vägagi lihtsal põhjusel – see on ainuke vihik, kus mul kõik lood juba hinnatud on... Teine põhjus on kah – see on minuarust nn. uue «Marduse» kuuest ilmunud vihikust parim. See on oma hinda väärt... sest sageli ma tõesti tagantjärele mõtlen, et miks ma jälle selle ajakirja ostsin, kuid selle numbri puhul pole ma hetkegi selle üle mõelnud!
Avalugu on ilge. Kõikse kurvem on veel see, et tegu on AVAlooga, kusagil keskel või lõpus poleks ehk ta sedavõrd jälgina mõjunud... aga kohe ajakirja alguses? Tegelikult pole üldsegi küsimus Kristjan Sanderis või konkreetses jutus – minuarust ei tohiks ükski väljaanne, mis sooviks, et teda tõsiselt võetakse sellise teksti avaldamist endale lubada... isegi kui see oleks parim kohaliku autori lugu, mis toimetuse laualt võtta oleks... ikkagi peaks selline tekst ilmumata jääma! Usun, et sedasorti loo avaldamisest tekitatud kahju on kindlalt suurem, kui oletatav kasu ning kannatavad kõik: lugeja, autor ja avaldaja!
Teiseks olev E. F. Bensoni jutt kuulub selliste tekstide hulka, millele pole miskit ette heita, kuid tundub, et kohalike fännide hulgas selliste tekstidega loorbereid ei lõika. Kohalike fännide jaoks näib lool olevat kaks olulist puudust: tegu on õuduslooga ning tegu on ammuilmunud õuduslooga. Usun, et üsnagi arukas oleks vähendada sedasorti lugude hulka ajakirjas ning pigem avaldada aastas üks klassikaliste õudusjuttude kogu.
Indrek Hargla lühiromaan on ilmne kolmanda numbri maiuspala! Selle teksti avaldamine oli tõenäoliselt vägagi tark tegu, sest kuulu järgi on just seetõttu antud köite ostnud ka isikud, kes tavaliselt seda ei tee...
Mike Chandleri lohelugu aga näitab ilmekalt, et kohalik lugeja eelistab pisut keskpärasemat, kuid samas värskemat, toodangut kindlale ja läbiproovitud klassikale.
Lõpetuseks siis mõningad punktid, et milline võiks olla edukas «Marduse» number:
1) Ajakirjas peaks olema üks pikem jutustus (või väga lühike lühiromaan), mis looks köite selgroo ning mille ümber koonduksid muud tekstid.
2) See tugitekst peaks KINDLASTI olema kaasaegne ning pingelise süüzhega... seisundilugudele ajaviiteajakirja üles ehitada ei saa.
3) Kindlasti peaks olema ühes köites vähemasti neli-viis eri laadi lugu, et siis ostja/lugeja midagi ikka leiab.
4) Klassikalisi tekste (enne 1926. aastat ilmunuid) ei tohiks olla rohkem, kui üks-kaks juttu aastas... on muidugi võimalus, et klassikaline lugu avab ajakirja numbri, aga siis peaks need rohkem sellised laastu moodi olema. See viimane olekski ilmselt parim variant, sest siis saab täita selle klassikanishi ning samas oleks avaloo kvaliteet garanteeritud.
5) Kõrgkirjanduslike pretensioonidega seisunditekste ei tohiks olla rohkem, kui üks lugu numbri kohta... enamus lugejaid näib eelkõige hindavat narratiivi ning ajakirja tehakse siiski lugejale.
6) Hoolimata zhanrist, peab lugu olema uudne, efektne ja värvikas... see on praegu üks «Marduse» suuremaid puudusi, sest eraldi pole ühelegi (heale) loole midagi ette heita, kuid tagantjärele on tunne, et oli kah, aga mis konkreetselt?
7) Ükski põhjus (eesti autor, tasuta copyright) ei saa õigustada kehva jutu ilmumist. Kohalike autorite tase tõuseb vaid siis, kui neil tekib põhjus pingutada. Iseküsimus on suutlikus tõsta seda taset, aga see on juba konkreetsete autorite isikutraagika... lugejat ei pea sellised asjad huvitama.
Kindlasti jäi midagi olulist kahe silma vahele, aga suund peaks selge olema. Miks ma just sellest kõigest siin kirjutan? Kolmandat numbrit lugedes tekkis mul juba tunne, et «Mardus» on tõesti muutuma hakanud... kahjuks kaks järgnenud numbrit selle tunde ka hävitasid.
Käesolev arvustus on seatud täitma ka õnnesoovi osa, sest täna on «Marduse» hinge Mario Kivistiku sünnipäev, suisa väikestviisi juubel. Võimalik, et mu arvustus tundub tähtpäevale pisut sobimatu, aga ma olen alati eelistanud selget otseütlemist mesisele kiidukõnele... loodan, et mulle andestatakse, et ma pakun teistele seda, mida isegi teistelt ootan.
Ülejäänud kaks juttu on suhteline saast, Kiku Sannu oma mannetum ja primitiivsem sogane uitamine teemal mida autor eriti hästi ei valda ja E.F. Bensoni oma lihtsalt inglise tondilugu, arvustaja aga peab toda alamžanrit mõttetuks, ebavajalikuks ja infantiilseks. Seega pole allakirjutanu arvates need lood väärt seda paberit millele nad trükitud on, kogumik aga tasuks hankida nende kahe päramise loo pärast, mis on tõsiselt head.
1) siin on avaldatud õudusklassik E. F. Bensoni absoluutne tipplugu «Tornikamber»;
2) siin on avaldatud Hargla väga heal tasemel kosmoseulmekas «Excelsuse konkistadoorid» (kuigi mäletan, et olin 2000. aasta suvel üsna pettunud selle Stalkeri-võidus, kuna Hargla enda sulest olid konkurentsis märksa tugevamad «Uskmatuse hind», «Kindel linn» ja «Pan Grpowski jõulud» – aga, alas! – Eesti ulmefänn oli tol perioodil väga sügavalt kosmoseusku ning loomulikult polnud üleloomuliku koega õuduslugudel nii suurt minekut...);
3) siin on avaldatud Kristjan Sanderi üsna keskpärane Lucius Shepardi tõmmis, mis on aga piisavalt kirjaoskajalikult teostatud, et mitte oluliselt häirima jääda;
4) siin pole avaldatud ühtki Lew R. Bergi tollele loominguperioodile nii iseloomulikku ääretult tuima ja kohmaka lausestusega juttu;
5) siin avaldatud harrastuskirjamehe Mike Chandleri Snorgrud Starbather või Sunweaver (või mis iganes) oli nii suvaline jutt, et ei suutnud numbrist jäänud üldiselt positiivset muljet kummalisel kombel rikkuda.
Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...
Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.
Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?
Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.
Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.
Ühesõnaga, kunagi pole liiga hilja "Liiga hilja" lugeda.
Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.
Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.
