Kasutajainfo

Mario Kivistik

15.06.1955-

  • Eesti

Teosed

· Mario Kivistik ·

Mardus 3/99

(antoloogia aastast 1999)

eesti keeles: Tallinn «Salasõna» 1999

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
3
6
0
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (9)

1999. aasta kindlalt kõige tugevam Mardus. Vaid Geriljeero on mõningane pettumus K. Sanderi võimeid arvestades, kuid ülejäänud lood on vabalt viieväärilised. Oma loo saavd siit nii horrori, SF-i, kui ka fantasyfännid. Soovitan soojalt see trükis läbi lugeda, kui veel loetud ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Haruldane juhus Marduste hulgas. Tõepoolest oli tegu tugeva numbriga, milles üsnagi korralikul tasemel tekstid sees. Kui kõik Mardused sellised oleks... Siis võiks Eesti ulmemaastik isegi rahul olla.
Teksti loeti eesti keeles

Iseendalegi hämmastuseks avastasin, et ma polegi ühtegi «Marduse» numbrit arvustanud...

Möödunud aasta kolmas number sai esimeseks võetud vägagi lihtsal põhjusel – see on ainuke vihik, kus mul kõik lood juba hinnatud on... Teine põhjus on kah – see on minuarust nn. uue «Marduse» kuuest ilmunud vihikust parim. See on oma hinda väärt... sest sageli ma tõesti tagantjärele mõtlen, et miks ma jälle selle ajakirja ostsin, kuid selle numbri puhul pole ma hetkegi selle üle mõelnud!

Avalugu on ilge. Kõikse kurvem on veel see, et tegu on AVAlooga, kusagil keskel või lõpus poleks ehk ta sedavõrd jälgina mõjunud... aga kohe ajakirja alguses? Tegelikult pole üldsegi küsimus Kristjan Sanderis või konkreetses jutus – minuarust ei tohiks ükski väljaanne, mis sooviks, et teda tõsiselt võetakse sellise teksti avaldamist endale lubada... isegi kui see oleks parim kohaliku autori lugu, mis toimetuse laualt võtta oleks... ikkagi peaks selline tekst ilmumata jääma! Usun, et sedasorti loo avaldamisest tekitatud kahju on kindlalt suurem, kui oletatav kasu ning kannatavad kõik: lugeja, autor ja avaldaja!

Teiseks olev E. F. Bensoni jutt kuulub selliste tekstide hulka, millele pole miskit ette heita, kuid tundub, et kohalike fännide hulgas selliste tekstidega loorbereid ei lõika. Kohalike fännide jaoks näib lool olevat kaks olulist puudust: tegu on õuduslooga ning tegu on ammuilmunud õuduslooga. Usun, et üsnagi arukas oleks vähendada sedasorti lugude hulka ajakirjas ning pigem avaldada aastas üks klassikaliste õudusjuttude kogu.

Indrek Hargla lühiromaan on ilmne kolmanda numbri maiuspala! Selle teksti avaldamine oli tõenäoliselt vägagi tark tegu, sest kuulu järgi on just seetõttu antud köite ostnud ka isikud, kes tavaliselt seda ei tee...

Mike Chandleri lohelugu aga näitab ilmekalt, et kohalik lugeja eelistab pisut keskpärasemat, kuid samas värskemat, toodangut kindlale ja läbiproovitud klassikale.

Lõpetuseks siis mõningad punktid, et milline võiks olla edukas «Marduse» number:
1) Ajakirjas peaks olema üks pikem jutustus (või väga lühike lühiromaan), mis looks köite selgroo ning mille ümber koonduksid muud tekstid.
2) See tugitekst peaks KINDLASTI olema kaasaegne ning pingelise süüzhega... seisundilugudele ajaviiteajakirja üles ehitada ei saa.
3) Kindlasti peaks olema ühes köites vähemasti neli-viis eri laadi lugu, et siis ostja/lugeja midagi ikka leiab.
4) Klassikalisi tekste (enne 1926. aastat ilmunuid) ei tohiks olla rohkem, kui üks-kaks juttu aastas... on muidugi võimalus, et klassikaline lugu avab ajakirja numbri, aga siis peaks need rohkem sellised laastu moodi olema. See viimane olekski ilmselt parim variant, sest siis saab täita selle klassikanishi ning samas oleks avaloo kvaliteet garanteeritud.
5) Kõrgkirjanduslike pretensioonidega seisunditekste ei tohiks olla rohkem, kui üks lugu numbri kohta... enamus lugejaid näib eelkõige hindavat narratiivi ning ajakirja tehakse siiski lugejale.
6) Hoolimata zhanrist, peab lugu olema uudne, efektne ja värvikas... see on praegu üks «Marduse» suuremaid puudusi, sest eraldi pole ühelegi (heale) loole midagi ette heita, kuid tagantjärele on tunne, et oli kah, aga mis konkreetselt?
7) Ükski põhjus (eesti autor, tasuta copyright) ei saa õigustada kehva jutu ilmumist. Kohalike autorite tase tõuseb vaid siis, kui neil tekib põhjus pingutada. Iseküsimus on suutlikus tõsta seda taset, aga see on juba konkreetsete autorite isikutraagika... lugejat ei pea sellised asjad huvitama.

Kindlasti jäi midagi olulist kahe silma vahele, aga suund peaks selge olema. Miks ma just sellest kõigest siin kirjutan? Kolmandat numbrit lugedes tekkis mul juba tunne, et «Mardus» on tõesti muutuma hakanud... kahjuks kaks järgnenud numbrit selle tunde ka hävitasid.

Käesolev arvustus on seatud täitma ka õnnesoovi osa, sest täna on «Marduse» hinge Mario Kivistiku sünnipäev, suisa väikestviisi juubel. Võimalik, et mu arvustus tundub tähtpäevale pisut sobimatu, aga ma olen alati eelistanud selget otseütlemist mesisele kiidukõnele... loodan, et mulle andestatakse, et ma pakun teistele seda, mida isegi teistelt ootan.

Teksti loeti eesti keeles

Põhilises olen Jürka arvustusega nõus. Võin ainult imestada: juttude kaalutud keskmine (kaaluks jutu pikkus) oleks raudne 5, aga paigutatud on nad kuidagi halvasti ja tervikut ka ei moodusta, nii et kogumiku hinne on 4.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi "Excelsuse konkistadoorid" oli viite väärt sünnitis, oli ta siiski lühiromaan ja kogumik jäi sellevõrra juttudest kesisemaks. "Snorgrud Päikeselõõskaja tähelõim" oli samuti ehe üllatus -- viite väärt üllitis. Laita ei saa ka ülejäänud kahte juttu. Sellenumbrise kogumiku üheks miinuseks saigi see, et ainult 4 juttu oli esindatud. Plussiks aga see, et juttude üldine tase küündis vaikselt üle 4`ja.
Teksti loeti eesti keeles

Keskmine "viis", aga seniloetud "Mardustest" kindlasti parim! Meeldivalt üllatas kenasti komponeeritud tasakaal - piiripealne ("Geriljeero"), horror ("The Room ..."), sc-fi ("Excelsuse ..") ja fantasy ("Snorgrud ..."). Mis veel meeldivam - pea k6ik lood on viied, m6ni k6vem, m6ni lahjem. Way to go!!!
Teksti loeti eesti keeles

Seda almanahhi tasub üles otsida kahe loo pärast. Need on Indrek Hargla varajane meistritöö "Excelsuse konkistadoorid" ja Mike Chandleri suurepärane, kibe-küüniline realistliku fantasy üks mõnusamaid maakeeli ilmunud asju "Snorgrud Päikeselõõskaja tähelõim".

Ülejäänud kaks juttu on suhteline saast, Kiku Sannu oma mannetum ja primitiivsem sogane uitamine teemal mida autor eriti hästi ei valda ja E.F. Bensoni oma lihtsalt inglise tondilugu, arvustaja aga peab toda alamžanrit mõttetuks, ebavajalikuks ja infantiilseks. Seega pole allakirjutanu arvates need lood väärt seda paberit millele nad trükitud on, kogumik aga tasuks hankida nende kahe päramise loo pärast, mis on tõsiselt head.

Teksti loeti eesti keeles

See number väärib igati talle osaks saanud tunnustust, kuna:

1) siin on avaldatud õudusklassik E. F. Bensoni absoluutne tipplugu «Tornikamber»;

2) siin on avaldatud Hargla väga heal tasemel kosmoseulmekas «Excelsuse konkistadoorid» (kuigi mäletan, et olin 2000. aasta suvel üsna pettunud selle Stalkeri-võidus, kuna Hargla enda sulest olid konkurentsis märksa tugevamad «Uskmatuse hind», «Kindel linn» ja «Pan Grpowski jõulud» – aga, alas! – Eesti ulmefänn oli tol perioodil väga sügavalt kosmoseusku ning loomulikult polnud üleloomuliku koega õuduslugudel nii suurt minekut...);

3) siin on avaldatud Kristjan Sanderi üsna keskpärane Lucius Shepardi tõmmis, mis on aga piisavalt kirjaoskajalikult teostatud, et mitte oluliselt häirima jääda;

4) siin pole avaldatud ühtki Lew R. Bergi tollele loominguperioodile nii iseloomulikku ääretult tuima ja kohmaka lausestusega juttu;

5) siin avaldatud harrastuskirjamehe Mike Chandleri Snorgrud Starbather või Sunweaver (või mis iganes) oli nii suvaline jutt, et ei suutnud numbrist jäänud üldiselt positiivset muljet kummalisel kombel rikkuda.

Teksti loeti eesti keeles
x
Taivo Rist
1972
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Üldiselt peaks nagu jutust midagi aru saama. Ka ulmejutust. Seekord ma küll aru ei saanud, miks Laurel ära pööras ja miks ta katedraale lammutas. Ja kuidas ta seda suutis, kas jooksis lõhkeainega seal sisse-välja ja paigaldas miine, ilma et keegi oleks seda tähele pannud? Ja kust ta nii suures koguses lõhkeainet sai? Lugesin teised arvustused ka läbi, nende põhjal tekkis mul ettekujutus, et need vist pole selle jutu jaoks olulised teemad ja sellepärast Jääskeläinen neile vastust ei andnudki. Ent mis siis on olulised teemad? Pean tunnistama, et autori eesmärk jäi mulle täielikult arusaamatuks, ja sellise ebamäärase jura eest ei hakka ma üle 2 panema. Kui keegi selgitaks mulle, et selles jutus siiski mingisugune mõte oli, võin ka hinnet tõsta.
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes hakkas mulle poole peal tunduma, et see on nagu Pelevini sulest kukkunud. Ja näe, polegi ma ainus, kellele nii on tundunud.

Ilutulestiku pärast ma ei nurisegi. "Ilutulestik" on see, mida peategelasteks olevatele lastele räägitakse.

Midagi erilist see jutt nüüd ei ole, aga äraarvamatu lõpu eest tõstan hinnet. Ja mina küll ei saanud aru, et rotte kuidagi pahasti oleks kujutatud.

Teksti loeti eesti keeles

Täna on Tammsaare sünniaastapäev ja mina kirjutan oma 800. arvustust. Ümmargused arvustused tavatsen kirjutada eriti headele teostele.

Tegu on ühega Tammsaare viimastest teostest (järgmisel aastal juba suri). Samuti katkes aasta hiljem Eesti iseseisvus. Teise levik ja tunnustus jäid põhiliselt okupatsiooniaega.

Algab siis lugu sellega, et Jumal ja Kurat vestlevad. Kas maa peal on võimalik õndsaks saada? Kui pole, siis on ju ebaõiglane inimesi karistada selle eest, et nad ei teinud seda, mis on võimatu. Niisiis ei saadeta enam patuseid põrgusse. Aga Vanapagan soovib endale edaspidigi hingi saada ning peab sellepärast tõestama, et maa peal on siiski võimalik õndsaks saada. Selleks asub ta ise talumehena maa peale ja leiab Põrgupõhja talu, kuhu oma eidega kolib. Lihtsameelne vanapagan rügab hommikust õhtuni.

Esialgu kavatses Tammsaare kirjutada triloogia, kuidas Põrgupõhja Jürka nime kasutav vanapagan kolmes ametis püüab õndsaks saada (ja vähemalt kaks esimest katset ebaõnnestuvad). Teise katse pidi ta tegema kaupmehena ja linnas elades. Üldiselt on kriitikud olnud nõus sellega, et triloogia asemel valmis üks romaan. Minagi ei nuta triloogiat taga: mõelge ise, mis kaupmees see Põrgupõhja Jürka ikka oleks, ei selline õndsaks saaks!

Romaanist on tehtud ka film, mis on aga minu meelest nõrk.

Teksti loeti eesti keeles

Minule tundub see erakordselt hea jutuna. Kuid paljud arvustajad ei jõudnud Jääskeläisega ühele lainele. Sellepärast tunnen, et pean kirjutama sellest, millest aru sain.

Kõigepealt ema, kes esialgu tundub pelgalt ebakompetentse jutustajana, on peategelane ning tema poeg Ruupert muutub tagantjärele mõeldes järjest tähtsusetumaks. Seetõttu pole minu jaoks nii oluline, kas autistliku poisi mõttemaailma on adekvaatselt kirjeldatud või ei. Mina neelasin selle alla, sest autiste on üsna mitmesuguseid.

Eespool on arutatud, kas Emma on kirjutatud ulmefänni jaoks maksimaalselt ebameeldivaks ja kas see on sihilik või kogemata välja kukkunud. Mina ei pea sedagi tähtsaks. Võib-olla on see seotud sellega, et minu enda lähisugulaste seas on inimesi, kes ei salli ulmet ega koomikseid, aga ma armastan neid ikka.

See, mis on oluline, vist isegi ainus oluline idee jutus, on öeldud motoga: «Kui see vaid on sinu võimuses, siis ole kena ja muuda see olematuks! Ma annan, mida iganes!»

Oli siis peategelasel kaks minevikku või ei, küsitakse – ja oligi, algul üks, seejärel ajas minevikku kandumine ja siis teine.

Väikese Emma sõbranna hukkub tema silme all rööbastelt maha jooksnud rongi ette jäädes ja küllap siis Emma jumalalt midagi sellist palus. Tema soov täitus. Õnnetus jäi olemata, sõbranna ellu. Kuid Emma pidi selle eest maksma oma mehe, poja ja armastusega. Kas see oli siis seda väärt, küsib Jääskeläinen, ja vastus on ilmne: pigem mitte. See ongi minu meelest loo mõte, aga ta varjab seda osavalt üsna lõpuni, rääkides rongidest ja muust peamise teemaga mitteseonduvast. Vastukaaluks vajas jutt motot – ongi ainus motoga jutt kogumikus.

Kompositsioonilt on see jutt täiuslik, teostuselt samuti.

«Kuidas see biitlite laul käiski kastikestes inimestest...» – vist on mõeldud Malvina Reynoldsi 1962. aasta laulu "Väiksed kastid", mida on laulnud lugematu hulk isikuid, kuid mitte biitlid.

Teksti loeti eesti keeles

Küborg Kaj tahab oma tarkvara värskendada, et veelgi tõhusamalt võidelda Tetraks kutsutava pahalasega, aga Tetra ajab värskendamise untsu ja Kaj armuke Mette peab nüüd minevikku reisima, et oma armastust päästa.

Mulle ei meeldi läbiv ingliskeelsete terminite kasutamine. Eesti keeles on väga hea arvutialane oskussõnavara, miks seda siis ei kasutata? Isiklikust vastumeelsusest? Minule on jällegi vastumeelne inglise keelega pooleks kirjutatud tekst.
Mulle hakkas vastu seegi, et Mettet kirjeldatakse ühelt poolt 40-aastase hurmava kaunitarina, teisalt aga ahelsuitsetaja ja salajoodikuna. Need kaks poolt ei sobi omavahel kokku.

Ma ei ütle, et nende asjade tõttu võtsin kaks hinnet maha. Ühe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Sellestki jutust kirjutas Soobel uusversiooni, arvestas kriitikat, parandas vigu ja põhjendas sündmustikku paremini. Algversioon ei küündinud päris kolmeni, teine veab minu hinnangul välja nõrga nelja. Annihilaatori kasutamine väljaspool vaakumit pidanuks siiski ära jääma.
Teksti loeti eesti keeles

Osvald Soobli loomingul on palju vaenajaid. Nad on oma seisukohti põhjendanud ka ja ma saan neist aru mõistusega, aga mitte südamega. Tähelepanuväärne on Raul Sulbi arvustus Soobli esikjutule siinsamas BAASis – ja Soobli viies jutt ilmus just Sulbi "Täheajas"!

Kuigi Soobli juttudel on vaieldamatuid puudusi, ei ole need minu silmis väga suured ja mulle meeldib Soobli juttude leebe toon – isegi kui ta lahingust kirjutab, siis ikka kuidagi rahulikult.

Mulle meeldib, kui autor kriitikast õppust võtab ja oma jutust parema uusversiooni kirjutab. Eesti kirjanduses on see haruldane ja see on üks põhjustest, miks "Algernoni" just selleks otstarbeks mõeldud jutulabor hingusele läks. Soobel on oma juttudest korduvalt uusversioone kirjutanud ja seda on ta teinud ka "Piiririkkumisega".

Hinne tuleb panna siis mõlemale versioonile ühine. Esimene jutt oli väga nõrk 3. Seal oli hulk jaburusi, näiteks annihilaatorite kasutamine väljaspool vaakumit, mis teisest versioonist oli kadunud. Ja peamiselt selle arengu tõttu hindan teist versiooni neljaga.

Sissejäänud vigadest. Keeleprobleem. Hollywoodi filmides on sedasi, et kui tulnukad teisest tähesüsteemist maanduvad Maal, siis hakkavad nad kohe kõnelema ameerika inglise keelt. Siin pole Edil mingeid raskusi kärpide ja kattide jutu mõistmisega.
Teiseks on väheusutav, et suur kiskja tapaks oma saaki peamiselt kõri läbinärimisega. Neljajalgsete kõri on suht korralikult kaitstud. Murtakse kael või selgroog, kõri läbinärimine võib olla erand, aga mitte reegel.

Teksti loeti eesti keeles

Eks lugedes oli ikka suur maailma atlas kõrval, sest tegevuskohad on üksikasjalikult kirjas. Muidugi jääb viiest puudu, õuduskirjandus lihtsalt ei saa olla usutav.
Teksti loeti eesti keeles

Hargla praegu viimane arvustamata teos.

Vanakraami- ja käsitööpoodnik saab kokku USA-st pärit külalisõppejõuga, kes kurdab tema elamisse siginenud päkapike üle. Poodnik ärib talle roti- ja jäneselõkse, nimetades neid päkapikulõksudeks. Professor väidab, et väga hästi töötab, ainult päkapikud ei tule kohale juustu, vaid piparkookide peale. Ja tellib lõkse juurde.

Normaalne lõpp puudus. Ma ei tea, milles see seisnema peaks, aga sedamoodi ka ei tohiks lõppeda.

Teksti loeti eesti keeles

Tom O`Flanagan on paadunud joodik ja hasartmängija. Ükskord tappis ta purjuspäi oma naise. Kuid temale hakkas tunduma, et kui ta piisavalt kuradit palub, annab kurat talle naise tagasi. Selleks tuleb ainult igal aastal jõulude ajal ohverdada oma üks sõrmelüli. Neid on tal läinud juba omajagu. Ja siis, kujutage ette, tulebki kurat ja annab Tomile jõulukingitusena tema naise tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu võitis "Algernoni" jõuluulmejuttude võistluse. Lugesin 10 aastat tagasi ja mõtlesin: jah, vist võitis parim jutt. Lugesin nüüd uuesti üle: pole mingit kahtlust, selgelt parim jutt. Lisaks üks kahest, mis siiamaale meeles oli.

Kevin Kent, igavene luuser, on siiski saanud Fortuunalt peavõidu. Ta röövis panka ning pääses raha ja terve nahaga minema.
Ent Kevin ei arvestanud ühega, nimelt et lund sadama hakkab. Ja kuna ta kasutab põgenemiseks vähekäidavaid teid, jääb tema auto lumme kinni. Selle lumesaju korraldas aga üks neeger, et tõestada, et ta ikka väga vägev nõid on.
Pole imestada, et Kevini ja nõia teed viivad kokku. Pikapeale hakkab selguma, et ega Kevin olegi nii suur võitja kui esialgu tundus ja neegrivanameeski pole nii tark kui esialgu tundus.

Teksti loeti eesti keeles

Olen soome ulmest varem lugenud üksikuid jutte, see on esimene põhjalikum tutvus. See oli väga positiivne. 6 lugu 10-st said hindeks viie, lisaks 2 nelja. Kui võrdlen enda arvustatud eesti juttudega (hinne üle 3 on haruldane), siis on kontrast määratu. Soomlasi on rohkem kui eestlasi ja soome ulmest on valida rohkem kui eesti ulmest, aga ikkagi tekkis mul mulje, et kui eesti ulme on kinni Tarzani ja King-Kongi aegades, siis soome ulme tegeleb sellega, mis tänapäeva maailmas oluline.
Teksti loeti eesti keeles

Täna on "Tagasi tulevikku" päev ja sel puhul arvustan "Tagasi tulevikku" IV osa.

Minu jaoks on see lühiromaan saanud sarja lahutamatuks osaks, ma ei suuda hästi mõelda sellest sarjast ega Marty McFlyst ilma IV osata. Kiirustamise märke ma ei täheldanud. Esimeste seeriate õhustikuga Hargla osa hästi kokku ei läinud, aga see vist polnudki Hargla eesmärk ja mingil sügavamal tasemel, vaimu poolest sobib see teiste sekka suurepäraselt.

Marty elab siis nii-öelda olevikus (1980-ndates) ja Doc minevikus (1880-ndates). Kuid Doc ei suutnud hoiduda ajamasina katsetamisest, sattus sellega Prantsusmaale ja avastas, et on ajaliinis midagi põhjalikult kihva keeranud. Teda aetakse segi tema kauge sugulase Emmerich von Brauniga ja tahetakse isegi tappa. Siiski õnnestus Emmettil saata Martyle appikutse ja eks Marty tuligi sõpra hädast välja aitama. See ei käinud küll nii lihtsalt kui võinuks arvata ja võttis palju, palju rohkem aega. Lõpuks said asjad siiski enam-vähem joonde. Marty sai vähemalt rikkaks ja täpsuslaskuriks.

Teksti loeti eesti keeles

Pole veel keegi sellele loole viit pannud, selle vea nüüd parandan.

Jutt räägib planeedist, mille elanikel on kontaktid mitut sorti mõistuslike rassidega. Nad püüavad teisi mõistuslikke eluvorme tundma õppida niiviisi, et katsuvad neile kõiges meele järele olla. Siis saabuvad inimesed. Inimesed ja kohalikud on nii erinevad, et hoolimata püüdlustest ei suufa nad teineteist korralikult mõista.

Millegipärast on eelarvustajad märkinud, et lugu olevat perversne või võigas. Eks igaüks mõtle oma rikutuse tasemel, mina seal küll erilist perverssust ei näinud. Muide, võib-olla näitab see just minu perverssust, et ma seda juttu perversseks ei pea?

Sellest jutust saaks 1) koomiksisarja, mis saab kriitikutelt kõvasti kiita, 2) animafilmi, mis meeldib algkoolilastele, 3) suurte staaridega Holliwoodi löökfilmi, mis teeb puhta töö Kuldsete Vaarikate jagamisel.

Teksti loeti eesti keeles

Arvan, et Kristjan ei alandanud hinnet õige asja eest. Olen nõus, et lugu on absoluutselt ksenofoobne, ent kaldun arvama, et autor teadis seda väga hästi, aga ei hoolinud sellest. Pähe tuli huvitav idee, pani kirja ja üsna lühidalt, sest pikka juttu ei vea sellega välja, aga kas kriitikud peavad seda võõraviha õhutamiseks või summutamiseks, pole kirjaniku asi.

Hindes pole kahtlust. Väga harva kohtan jutte, kus olen autorile siiralt kade, et see idee temale pähe tuli ja mitte minule. Võinuks ju minulegi, eeldused olid olemas, aga ei tulnud.

Teksti loeti eesti keeles

Räägitakse, et ulmes on juba kõik läbi kirjutatud. Osalt sellepärast otsitakse ikka uusi ja uusi õuduse tekitamise vahendeid, mis mõnikord jõuavad täielikku jaburusse. Mõrvarlikud sokid, kas saab veel midagi absurdsemat olla? See on niivõrd totter, et võtab loolt igasuguse usutavuse. Ma ei räägi sellest, et õuduskirjandus ei saagi usutav olla, vaid et mõrvarsokid on juba üle võlli.

Ja veel. Kui inimeselt jalalabad maha raiuda, ei sure ta kümne sekundiga. Kui autor kirjutaks, et jookseb pikapeale verest tühjaks, hea küll, aga paar minutit peaks selleks ikka minema.

Ja veel. Kuidas on lood igasuguste postiljonide, uudishimulike külaeitede ja kasvõi rahvaloendajatega? Kas ei satu sinnakanti aeg-ajalt juhuslikke ringikolajaid, metsavendi näiteks? Kas mõrvarlikud sokid ei peaks laiemalt teatavaks saama?

Ilmus "Reaktoris" augustis 2015.

Teksti loeti eesti keeles

Tjah, see on vist ühe hingetõmbega valmis visatud lugu. Kopsus sai õhk otsa ja tuleb jutt ära lõpetada. Ehkki alles hakkab huvitavaks minema. Sissejuhatusele jääb päris lugu järgnemata. Praegu pole kindel isegi see, et tegu on ulmega: isa kaotab lapse, kukub joomatsüklisse ja hakkab deliiriumis midagi nägema, kus siin ulme on? Hea küll, ma nõustun, et on ulme, aga kehvake.
Teksti loeti eesti keeles

Objektiivselt võttes peaks nagu kolme välja vedama: kirjutamisoskus on aastatega tekkinud, süžee on äraleierdamata, lõppu ma ise ära ei arvanud ... Aga subjektiivselt võttes mulle kohe üldse ei meeldinud. Just nimelt lõpp. Võib-olla on see halb, et mulle meeldivad õnnelikud lõpud? Olen kiitnud ka, kui lõpp loogiliselt eelnenust välja kasvab. Ent siin kasvab samuti. Ma ei oska põhjendada, miks see jutt mulle ei meeldi.

Stiili põhjal oli mulle jäänud mulje, justkui autor oleks Weinberg, ja mõningase üllatusena avastan nüüd, et Ivanov.

Teksti loeti eesti keeles

Kangelasfantaasia ei ole minu žanr. Ja jutu lõpp oli alguses välja öeldud: kangelane istub vangis ja järgmisel päeval hukatakse.

Hakkasin lugema ja mõtlesin: küll tädi paneb vihaselt! Susanna ja Susi, mõtlesin, et need nimed on seotud. Kusagil kolmveerandi peal alles taipasin: ei olegi tädi, on hoopis onu.

Ma ei oskagi seletada, miks see jutt mulle meeldis. Objektiivset alust ei tohiks nagu olla. Ma vajusin sellesse juttu ülepeakaela sisse ja välja pääsesin siis, kui tagakaas vastu tuli. Mulle meeldis selles jutus kõik: inimeste omavahelised suhted, ühiskond ning väheke nõidust (laanetuli ja ilmanägemine). Ning siia sobis see, et seks praktiliselt puudus.

Paralleelidena ei meenunud mulle Kangru ega Ubade jutt (olin mõlemad täielikult unustanud), vaid hoopis NATO sõjapidamise juhised, mille tõlkebüroos eesti keelde ümber panin. Selline paralleel loomulikult kahjuks ei tule.

Teksti loeti eesti keeles

Ma kardan, et üldiselt on tähele panemata jäetud üks oluline asi. Erla ei olnud mingi erand, et ta Unnurisse armus. Teda armastasid kõik. Eysteinni kohta on see ilmne. Kuid Unnurit armastasid ka Arnalduri ema ja isa ning üldse kogu külarahvas. Minu arvates tegi see loo paremaks. Niimoodi tuli loo mõte veelgi reljeefsemalt välja.
Teksti loeti eesti keeles

Minul tekkis otsekohe küsimus: Miks Päikesevits Kyankrot taga ajab? Mis kasu ta sellest saab? Kas ta on hulluks läinud? Aga ma ei uskunud seda, sest lugusid tavaliselt niimoodi ei kirjutata.

Siiski selgus, et olin loo mõtte ära tabanud. Päikesevits ei saanudki mingit kasu ja läkski hulluks. Nii et lugu oli ühest küljest väga loogiline ja teisest küljest tuli lõpus ootamatusena. See on hea kirjanduse tunnus.

Lugu toimub ürgkogukondlikus ühiskonnas. Mõtlesin, kuidas näeks sellise tahte ülekandumise korral välja feodaalne või kapitalistlik ühiskond. Üsna huvitav. Selline mõtlemisaine andmine on samuti hea kirjanduse tunnus.

Inimliha söömises ma küll midagi "võrdlemisi võigast" ei näinud, see oli normaalselt põhjendatud ja kirjutatud. Üleüldse tundub autor algeliste ühiskondade osas kompetentsena. Kui autor teab, millest kirjutab, on see samuti hea kirjanduse tunnus.

Teksti loeti eesti keeles