Autor viib lugeja vaheldumisi kord planeedile jälgima ämblike igapäevaelu ja tõstab siis seejärel tagasi orbiidile inimeste omavaheliste intriigide keskele. Tegelasi on kümneid kui mitte sadu ning kuna pole ühte kindlat peategelast, siis on üsna keeruline aru saada, kes on kes ning mis roll tal mängida on. Pikapeale erisuvad siiski kümmekond või tsipa rohkem põhitegelast, kelle tegemistele saab lugeja kaasa elada. Kuid et see ikkagi liiga lihtne ei oleks, teeb autor aeg-ajalt tagasivaateid tegelaste varasemale elule. Ning kuna mõned neist seiklejatest on tänu hibernatsioonile ja tuleviku meditsiini saavutustele äärmiselt pikaealised, siis kujuneb romaanist paras ajarännak üle sajandite.Lugesin seda romaani päris kaua, ca kaks ja pool kuud. Ilmselt võttis mul lugemine pikalt aega just seepärast, et tegelasi oli nii palju ja polnud kedagi konkreetset kellega samastuda või kellele pöialt hoida. Autor sogab kaua vett ja nii saab lugeja alles kusagil selle tellise keskpaigas teada, kes on tegelikult See Mees, kellest eessõnas juttu oli. Ja muidugi on selleks ajaks eessõna ammuilma meelest ära läinud ja tuleb üle lugeda...
Teine asi, mis sujuvat lugemist häiris, oli eespoolmainitud pidev vaatepunkti vahetamine inimestelt ämblikele ja tagasi. Kui see esimest korda ilma igasuguse ettehoiatamiseta juhtus, olin esmalt hämmingus ja siis lausa häiritud. Ning kuna kahe põhilise "ämblikmehe" nimed olid väga sarnased — Altmäe ja Alamaa — siis esines sealgi pidevaid tagasilugemisi, et täpselt aru saada, kes ja kus ning mida ütles või tegi. Kohati tundus isegi, et ka tõlkija oli nad aeg-ajalt segamini ajanud... Pikapeale aga harjusin nii vaatepunkti vahetumise, kui ka ämblikega ning sarnaselt eelarvustajaga isegi ootasin, et tegevus kosmosest taas planeedi pinnale tagasi pöörduks, sest ämbike argised tegemised tundusid palju huvitavamad kui inimeste segasevõitu intriigid. Veidi häiris vaid see, et võõrrassi kirjeldati vägagi inimlike mõistete abil: mitte ei tahaks uskuda, et kõik mõistusega olendid universumis mõistmise märgiks noogutavad, kui isegi mitte kõik rahvad meie oma planeedil seda ei tee. Tõsi, hiljem selgub, et enamus ämblike elust jõuab orbiidil olevate inimesteni (ja ju siis ka lugejani) inimestest tõlkide vahendusel, kes nende elu neile/meile arusaavasse inimlikku vormi tõlgivad. Nii et tegelikult ei pruukinudki nad sõna otseses mõttes noogutada. Kuid sellest hoolimata on Vinge kirjeldatud võõras tsivilisatsioon liiga inimlik, et seda päriselt lõpuni uskuma jääda.
Kuid nagu öeldud, tegevus kulgeb ning autor seletab asju lahti: isegi pealkirja tähendus saab enne romaani lõppu selgeks. ;) Ühesõnaga elu nagu seiklusjutus. Ja minu arvates ongi romaani "Sügavik taevas" näol tegemist kõige pesuehtsama seiklusromaaniga — seda ei suuda varjata ka ulmeline vorm. Õigupoolest ulmelisest aspektist see raamat mulle suurt midagi ei pakkunudki: oleks nagu kõiki neid impeeriumi loomise ideid, ühiskonnakorra kirjeldusi ja tehniliste vidinate kirjeldusi juba varem kusagilt lugenud... Mõned üksikud huvitavad nüansid siiski olid: näiteks seed ehk siis silmadele kinnitatavad kontaktläätsetaolised ekraanid — selliseid tahaks endalegi. :P Teisalt aga hämmastab autor sellega, et juba tuhandeid aastaid tähtede vahel rändav tsivilisatsioon elab enamuse ajast kaaluta olekus ja seda ilma igasuguste kahjulike mõjudeta. :O Tehniliste lahenduste üle võiks veelgi iriseda: no näiteks see ämblike planeedilt leitav antigravitatsiooniline aine... no pliis — liiga lihtne lahendus! Aga olgu, kui just sulatotrusi kirja pole pandud, pole need asjad, mille eest ma ulmeromaani kritiseeriks: minugi poolest olgu kasvõi klõpsuvad relled, peaasi, et idee oleks hea!
Romaanis "Sügavik taevas" klõpsuvaid releesid ei kohta — paraku aga ka mitte ühtki vapustavat ideed. Seiklusjutt, isegi väga hea seiklusjutt, kuid ei midagi enamat. Samas pole tegevus seiklusjutu kohta piisavalt kontsentreeritud ja õigupoolest võiks see romaan julgelt poole õhem olla. Ka tegelased pole aeg-ajalt usutavad: nagu näiteks see koht, kus See Mees loobub nii kergekäeliselt vahendist, mille abiga ta saaks teostada oma unistuse inimkonna helgest tulevikust ning leiab endale romaani lõpuks sama uskumatult kergelt uue ja veel kõrgelennulisema sihi, mille poole pürgida. Üldiselt on aga tegelased üsna üheplaanilised: head on peaaegu üdini head ja "pahasid" on kujutatud parajate pervertidena. Samas tuleb positiivsena märkida seda, et kuigi tegemist on tänapäevase ulmeromaaniga, on seksi üllatavalt vähe ning juttu tehakse aiast, mitte august...
Lõpetuseks viskaks veel ühe kivi nii tõlkija, toimetaja kui ka väljaandja kapsaaeda: pidevalt käib tekstist läbi number biljon, kuigi eesti keeles on teatavasti sellise ühiku tähistamiseks sõna "miljard". Kuuldavasti vabandas tõlkija ennast ühes eravestluses välja sellega, et ta pole numbriinimene, kuid austatud toimetuse kolleegiumile oleks võinud see apsakas ülelugemisel siiski silma jääda. Kuid see viimane oli nüüd tõesti juba lihtsalt sõbralik tähenärimine — muidu oli tõlge väga hea: päris palju oli häid leide, näiteks needsamused eelpoolmainitud "seed".
Kuigi eelnevat üle lugedes võib jääda mulje, et negatiivset, mida välja tuua, on palju, pole see siiski nii — lihtsalt midagi ülipositiivset, suurt emotsiooni tekitavat, kahjuks polnud. Kuid üldmulje on siiski hea ning romaan saab mult "nelja". Samuti kavatsen lähiajal läbi lugeda sama autori "Leegi sügaviku kohal".
