Kasutajainfo

Vernor Vinge

2.10.1944-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Vernor Vinge ·

A Deepness in the Sky

(romaan aastast 1999)

eesti keeles: «Sügavik taevas»
Tartu «Fantaasia» 2011 (Sündmuste horisont, nr 29)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
3
0
1
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (9)

Hm, üks unustatud arvustus... Lugesin ma selle läbi mõni aasta tagasi, kui esmakordselt kaalusin väljaandmist. Nüüd on Liisi selle ära tõlkinud ja viimase kuu olen nii selles maailmas sees olnud, et näen Anne Reynoltist unenägusid ;-)

Väga raske on siia midagi kirjutada nii, et arvestades mu positsiooni toimetajana see väga reklaamimaiguline ei tunduks... Ütleme nii, et tegu on teatud mõttes eellooga raamatule "Fire Upon the Deep", ek "Leek sügaviku kohal" -- viimases tegutsev Pham Nuwen on käesoleva raamatu peategelane ja tegevus toimub ca 20 000 aastat varem.
On Qeng Ho -- kaubitsejad, kes reisivad ca 1/3 c-ga liikuvatel laevadel inimestega asustatud planeetide vahel. Neid planeete on sadu, inimesed on tähtede vahel reisinud juba 8000 aastat, aga paljud asjad, nagu ülevalguskiirusel lend, tehisintellekt ja isiklik surematus on kantud lahtrisse "täitumatud unistused". Igatahes otsivad kaupmehed üles kunagi reedetud suurmehe, sellesama Phami ja korraldavad ekspeditsiooni tähistaeva ühele kummalisimale objektile, SisseVälja tähele, kus muide on avastatud mitteinimlikud raadiosignaalid. SisseVäljat on jälgitud juba kõik need 8000 aastat ja see täht põleb mingi 40 aastat ja kustub siis paariks sajandiks. Ja seda korrapäraselt -- täht süttib sekundipealt ennustatud ajal. Planeedil on arenenud väga omapärane ämblikulaadsete olevuste kultuur. Pimeduseperioodid, kus ju isegi õhk lumena maha sajab, magavad nad muide sügaval maapõues. SisseVälja juurde jõuab üheaegselt kaks ekspeditsiooni -- seesama Qeng Ho ja Tõusjad. Viimased on paari viimase sajandiga tehnika taasavastanud diktatuur, millega kõik kaugeltki korras ei ole. Pole vist eriline spoiler öelda, et tülli nad lähevad...

Igatahes on raamatu esiteks kuradi pikk ja teiseks on Vinge suutnud kogu teose vältel põnevust üleval hoida -- selline paras tükk lugemist. Üllatusi on ka. Võib ju öelda, et lugu laheneb nii, nagu selline lugu lahenema ja lõppema peabki, aga see ei ole ju viga... Ja... noh, ma ei anna välja raamatuid, mis mulle ei meeldi ;-), nii et hinne õigustatud.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Hinne kõikus algselt "nelja" ja "viie" vahel, ent lõpuks otsustasin maksimumhinde kasuks. Nagu eelarvustaja maininud, hakkas raamat tõesti vahepeal venima, eriti inimeste omavaheliste suhete kirjeldamisel pärast kokkupõrget ning katastroofi. Ämblike tegevusest samal ajal oli märksa huvitavam lugeda. Algul häiris ämblike tsivilisatsiooni ülemäärane antropomorfsus, ent see seletati teksti käigus lahti.

Minu meelest on tegu klassikalist tüüpi SF-romaaniga, mis paneb sügavalt mõtlema. Milliseks areneb mittehumanoidne tsivilisatsioon niivõrd veidrates looduslikes tingimustes, kuidas mõjutab see nende kultuuri ja tavasid? Sel teemal esitab Vinge vägagi omanäolise nägemuse.

Nii mõnedki on raamatule ette heitnud ämblike tsivilisatsiooni arengu liigset kiirust. Mind see ei häirinud. Niivõrd ekstreemsed tingimused peavadki ühe liigi nutikaks muutma, ja kui pikad jääajaperioodid toovad endaga kaasa sunnitud talveuneperioodid, on ka päris loogiline, et uuendusmeelsed jõud ei kõhkle näiteks asjade muutmiseks tuumaenergiat kasutusele võtmast. Isegi, kui traditsioonid selle vastu on. Lisaks veel erisuhe antigravitatsiooniga.

Teksti loeti eesti keeles

Autor viib lugeja vaheldumisi kord planeedile jälgima ämblike igapäevaelu ja tõstab siis seejärel tagasi orbiidile inimeste omavaheliste intriigide keskele. Tegelasi on kümneid kui mitte sadu ning kuna pole ühte kindlat peategelast, siis on üsna keeruline aru saada, kes on kes ning mis roll tal mängida on. Pikapeale erisuvad siiski kümmekond või tsipa rohkem põhitegelast, kelle tegemistele saab lugeja kaasa elada. Kuid et see ikkagi liiga lihtne ei oleks, teeb autor aeg-ajalt tagasivaateid tegelaste varasemale elule. Ning kuna mõned neist seiklejatest on tänu hibernatsioonile ja tuleviku meditsiini saavutustele äärmiselt pikaealised, siis kujuneb romaanist paras ajarännak üle sajandite.

Lugesin seda romaani päris kaua, ca kaks ja pool kuud. Ilmselt võttis mul lugemine pikalt aega just seepärast, et tegelasi oli nii palju ja polnud kedagi konkreetset kellega samastuda või kellele pöialt hoida. Autor sogab kaua vett ja nii saab lugeja alles kusagil selle tellise keskpaigas teada, kes on tegelikult See Mees, kellest eessõnas juttu oli. Ja muidugi on selleks ajaks eessõna ammuilma meelest ära läinud ja tuleb üle lugeda...

Teine asi, mis sujuvat lugemist häiris, oli eespoolmainitud pidev vaatepunkti vahetamine inimestelt ämblikele ja tagasi. Kui see esimest korda ilma igasuguse ettehoiatamiseta juhtus, olin esmalt hämmingus ja siis lausa häiritud. Ning kuna kahe põhilise "ämblikmehe" nimed olid väga sarnased — Altmäe ja Alamaa — siis esines sealgi pidevaid tagasilugemisi, et täpselt aru saada, kes ja kus ning mida ütles või tegi. Kohati tundus isegi, et ka tõlkija oli nad aeg-ajalt segamini ajanud... Pikapeale aga harjusin nii vaatepunkti vahetumise, kui ka ämblikega ning sarnaselt eelarvustajaga isegi ootasin, et tegevus kosmosest taas planeedi pinnale tagasi pöörduks, sest ämbike argised tegemised tundusid palju huvitavamad kui inimeste segasevõitu intriigid. Veidi häiris vaid see, et võõrrassi kirjeldati vägagi inimlike mõistete abil: mitte ei tahaks uskuda, et kõik mõistusega olendid universumis mõistmise märgiks noogutavad, kui isegi mitte kõik rahvad meie oma planeedil seda ei tee. Tõsi, hiljem selgub, et enamus ämblike elust jõuab orbiidil olevate inimesteni (ja ju siis ka lugejani) inimestest tõlkide vahendusel, kes nende elu neile/meile arusaavasse inimlikku vormi tõlgivad. Nii et tegelikult ei pruukinudki nad sõna otseses mõttes noogutada. Kuid sellest hoolimata on Vinge kirjeldatud võõras tsivilisatsioon liiga inimlik, et seda päriselt lõpuni uskuma jääda.

Kuid nagu öeldud, tegevus kulgeb ning autor seletab asju lahti: isegi pealkirja tähendus saab enne romaani lõppu selgeks. ;) Ühesõnaga elu nagu seiklusjutus. Ja minu arvates ongi romaani "Sügavik taevas" näol tegemist kõige pesuehtsama seiklusromaaniga — seda ei suuda varjata ka ulmeline vorm. Õigupoolest ulmelisest aspektist see raamat mulle suurt midagi ei pakkunudki: oleks nagu kõiki neid impeeriumi loomise ideid, ühiskonnakorra kirjeldusi ja tehniliste vidinate kirjeldusi juba varem kusagilt lugenud... Mõned üksikud huvitavad nüansid siiski olid: näiteks seed ehk siis silmadele kinnitatavad kontaktläätsetaolised ekraanid — selliseid tahaks endalegi. :P Teisalt aga hämmastab autor sellega, et juba tuhandeid aastaid tähtede vahel rändav tsivilisatsioon elab enamuse ajast kaaluta olekus ja seda ilma igasuguste kahjulike mõjudeta. :O Tehniliste lahenduste üle võiks veelgi iriseda: no näiteks see ämblike planeedilt leitav antigravitatsiooniline aine... no pliis — liiga lihtne lahendus! Aga olgu, kui just sulatotrusi kirja pole pandud, pole need asjad, mille eest ma ulmeromaani kritiseeriks: minugi poolest olgu kasvõi klõpsuvad relled, peaasi, et idee oleks hea!

Romaanis "Sügavik taevas" klõpsuvaid releesid ei kohta — paraku aga ka mitte ühtki vapustavat ideed. Seiklusjutt, isegi väga hea seiklusjutt, kuid ei midagi enamat. Samas pole tegevus seiklusjutu kohta piisavalt kontsentreeritud ja õigupoolest võiks see romaan julgelt poole õhem olla. Ka tegelased pole aeg-ajalt usutavad: nagu näiteks see koht, kus See Mees loobub nii kergekäeliselt vahendist, mille abiga ta saaks teostada oma unistuse inimkonna helgest tulevikust ning leiab endale romaani lõpuks sama uskumatult kergelt uue ja veel kõrgelennulisema sihi, mille poole pürgida. Üldiselt on aga tegelased üsna üheplaanilised: head on peaaegu üdini head ja "pahasid" on kujutatud parajate pervertidena. Samas tuleb positiivsena märkida seda, et kuigi tegemist on tänapäevase ulmeromaaniga, on seksi üllatavalt vähe ning juttu tehakse aiast, mitte august...

Lõpetuseks viskaks veel ühe kivi nii tõlkija, toimetaja kui ka väljaandja kapsaaeda: pidevalt käib tekstist läbi number biljon, kuigi eesti keeles on teatavasti sellise ühiku tähistamiseks sõna "miljard". Kuuldavasti vabandas tõlkija ennast ühes eravestluses välja sellega, et ta pole numbriinimene, kuid austatud toimetuse kolleegiumile oleks võinud see apsakas ülelugemisel siiski silma jääda. Kuid see viimane oli nüüd tõesti juba lihtsalt sõbralik tähenärimine — muidu oli tõlge väga hea: päris palju oli häid leide, näiteks needsamused eelpoolmainitud "seed".

Kuigi eelnevat üle lugedes võib jääda mulje, et negatiivset, mida välja tuua, on palju, pole see siiski nii — lihtsalt midagi ülipositiivset, suurt emotsiooni tekitavat, kahjuks polnud. Kuid üldmulje on siiski hea ning romaan saab mult "nelja". Samuti kavatsen lähiajal läbi lugeda sama autori "Leegi sügaviku kohal".

Teksti loeti eesti keeles

‎"Sügavik taevas" meeldis mulle tunduvalt enam kui "Leek sügaviku kohal". Jah tõsi, Sügavikus pole niipalju uudseid mõtteid ja lahedaid ideid, kui "Leegis" aga samas on ta paremini ja haaravamalt kirjutatud. Inimesed on elavamad ja huvitavamad, sündmused põnevamad (lugesin üksõhtu nt poole neljani, kuna ei suutnud lõpetada) ja kirjeldused lobedamad.

Kui miinuseid otsida siis lõpp läks ehk liiga moosiseks (kõik need tulevikuplaanid, lapsed jms) ning nimede osas peaks ka Vinge parema "randon generatori" muretsema. Liig sarnased tulevikunimetused kippusid kergesti segi minema (kõiksugused Altmäed-Altkülad) jms. Need on aga väikesed mured, mis suuremat ei häirinud. Mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Läks vale raamatu algne see arvustus. Kuna "Leek sügaviku kohal" ei meeldinud ja see siin tundus alguses sarnase olemusega siis üle paarikümne lk ei jaksanud lugeda. Kahjuks pole BAASis võimalust arvustust eemaldada.
Teksti loeti eesti keeles

Eelnevad arvustajad on juba nii põhjaliku töö teinud et keeruline on midagi lisada. Üldjoontes jäin rahule ja hindeks pandud nelja võib lugeda "peaaegu viis".
Lugedes mittehumanoidsetest võõrtsivilisatsioonidest häirib mind sageli see et korraks alguses kül kirjeldatakse "tulnukate" kummalist kehakuju vms, aga jutustamise käigus see justkui ununeb ja loed neid ikka nagu inimesi. Siin on olukord sarnane, aga autor on väga leidliku võttega ära seletanud miks lugu just niimoodi on jutustatud, ja see koht kus ämblike eripärad reljeefselt välja tuuakse jõuab kätte hoopiski romaani lõpupoole. Selline käsitlus mulle meeldis. Natuke liialt ulmeline tundus siiski see kui sujuvalt toimus lõpuks inimeste ja ämblike integratsioon.
 
Teksti loeti inglise keeles

A Deepness in the Sky on planeediseikluse-ulmelugu. Tegevus toimub millalgi kaugemas tulevikus, kus inimkond on valguse kiirusele lähedase kosmoselennu-tehnoloogiaga koloniseerinud juba hulga planeete. Kahjuks on kauba- ja infovahetus üle kosmiliste vahemaade ikkagi äärmiselt aeglane ning tsivilisatsioon erinevatel planeetidel langeb murettegeva järjekindlusega kokkuvarisemise ja barbarismi tsüklitesse.
 
Seda olukorda leevendab pisut Qeng Ho võrgustik, lõdvalt seotud ühendus kaubitsejatest, mis oma laevadega pidevas planeetidevahelises lennus. Käesolev lugu läheb käima siis, kui salapäraselt SisseVälja tähe ümber tiirlevalt planeedilt püütakse kinni signaal, mis viitaks nagu mitteinimestest tsivilisatsioonile. Nähes riskantset võimalust muinasjutuliseks kasumiks, varustab üks Qeng Ho seltskond väikese ekspeditsiooni sinna suundumiseks.
 
Kohale jõudes selgub aga kaks keerulist asjaolu. Esiteks on tulnukate tsivilisatsioon tõesti olemas, kuid oma arengus on nad alles kusagil uusaja alguses. Erinevalt inimtsivilisatsioonide pidevast tõusust ja langusest ei paista ka, et Ämblikutel (nagu neid välimuse järgi kutsuma hakatakse) oleks kunagi mingit kõrgtsivilisatsiooni olnud. Arusaamatu tundub ka kogu kohaliku päikesesüsteemi ülesehitus, mis tundub trotsivat tuntud füüsikaseaduseid.
 
Teiseks jõuab Qeng Ho seltskonnaga samal ajal sinna ka ekspeditsioon lähedalasuvast Tõusjate impeeriumist. Erinevalt ärimentaliteediga Qeng Ho'st on Tõusjate ekspeditsioon üles ehitatud julma sõjaväelise korra järgi - ning tundub, et nad peidavad veel mingit saladust. Kokkupõrked nende kahe poole vahel on kiired tulema, samas kui taevas toimuvast teadmatuses oleval Ämblikute planeedil tõuseb esile geniaalne teadlane, kes muudab nende tsivilisatsiooni käiku...
 
Ma arvan, et Vinge on kahtlemata andekas kirjanik. Mulle meeldib, et Ämblikud olid kolmest tegelaste grupist kõige sümpaatsemad, eriti arvestades seda, kui lihtne on inimeste instinktiivset jubedust hiidputukate ees ära kasutada. Sarnasena meenuvad näiteks Hal Clementi "Mission of Gravity" peategelastest sajajalgsed. Andekalt oli lahendatud ka see, miks Ämblikute kirjeldamine nii inimesesarnane oli (võõraste keelte ja selle kaudu kultuurielementide tõlkimise aspekt on siin rohkem kui olulisel kohal).
 
Tore on ka see, et kui enamuse teosest andis Vinge suhteliselt läbinähtavaid vihjeid erinevate saladuste kohta, siis oli see eelkõige võte lugeja tähelepanu hajutamiseks. Lõpus oli tal ikkagi võtta veel täiendav pööre, mille kohta olid tagasivaates ka vihjed tegelikult olemas, kuid need on peidetud lihtsalt tavapärasest sügavamale. Tänu sellele õnnestus tal mind kenasti ja ootamatult tabada.
 
Loo peamine ja ainus probleem tuleb sellest, et kuigi idee on väga hea, siis praktikas ei taha selle kaks erinevat tükki hästi kokku minna. Ma saan aru, et loo seisukohast pidid inimesed kohale jõudma siis, kui Ämblikud olid ühes spetsiifilises arenguetapis ja ei saanud enne tegutseda, kui Ämblikud olid jõudnud järgmisesse. See tähendab aga, et esimese kokkupõrke ja lõpplahenduse vahel ei toimunud inimeste loos tegelikult mitte midagi olulist.
 
Iseenesest oli ka inimeste loos piisavalt huvitavat, et lugedes tuju ära ei kaoks - tagasivaated Qeng Ho ajaloole, Fookuse idee unikaalne jubedus, natuke vandenõupunumist ja mõtteid Stockholmi sündroomi kohta. Siiski, kui tegevus juba aastatepikkuse mõõtme sai, muutus see kõik mingil hetkel nagu lõputuks sõelaga vee kandmiseks. 
 
Huvitav on, kuidas Vinge teist kuulsat teost "Leek sügaviku kohal" lugedes mõtlesin, et universumiloome on autoril geniaalne, aga lugu oleks ehk parem olnud peamiselt kõigest ühele planeedile keskendudes. Ämblikute planeedi lugu siin raamatus ongi tegelikult piiratum ja sellevõrra parem - aga samas tundub mulle, et autor on lasknud ennast loo teatud osadel liigselt kaasa tõmmata. Lõpptulemuseks ongi kokku väga tugev sooritus - aga kõrgemast klassist ka seekord samm puudu, lihtsalt teistsugune.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2020
november 2020
oktoober 2020
september 2020
august 2020
juuli 2020

Autorite sildid: