Kasutajainfo

Vernor Vinge

2.10.1944-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Vernor Vinge ·

A Fire Upon the Deep

(romaan aastast 1992)

eesti keeles: «Leek sügaviku kohal»
Tartu «Fantaasia» 2010 (Sündmuste horisont, nr 17)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
8
0
0
0
Keskmine hinne
4.556
Arvustused (18)

Fire Upon the Deep taastas mu vahel kaduva usu hard sf-sse. Siin raamatus on Vinge suutnud v6tta teaduslikud p6him6tted ning need kombineerida oma erakordselt elava fantaasiaga -- ning saanud ha"mmastamapanevalt originaalse resultaadi. Vahel on Vinge kujutlusv6imet ja"rgida peaaegu k6he, osa tema ideesid on t6esti niiv6rd uudsed. Samas pole see raamat ylesehitatud ainult ideedele, siin on ka p6nev syzhee ning tegelaskujud, kellele kaasa elada. Vahel hakitud kirjutamisstiil on Vinge ainus n6rkus, ning selle v6ib talle raamatu yldise tugevuse taustal andeks anda. Syzheest nii palju: mingi eriti ohtliku kurjuse eest p6genev kosmoselaev ha"damaandub planeedil, mille p6liselanikud on intelligentsed ja telepaatilised hundisarnased elukad, kelle tsivilisatsioonitase vastab umbes meie keskajale. Ellu ja"a"vad ainult kaks last -- 6de ja vend, kes siis v6istlevate hundiparteide? ka"tte langevad. Laeva hukust j6uab teade koduplaneedile, ning korraldatakse pa"a"steoperatsioon. Samas on tekkinud katastroofiline olukord -- juba mitu tsivilisatsiooni on langenud uue kurjuse (mis on yks eriti vastik tehisintelligents) ohvriks... Vinge galaktikas on fyysikaj6ud erinevad, olenevalt galaktika osast. Keskosa on "Unthinking depths", millest pole eriti midagi teada. Siis tuleb "Slow Zone", seal, kus ka meie Pa"ike on, kus ilmselt to"o"tavad meile tundud seadused, ning erilist telepaatiat ei leita. "Beyond" on a"a"realad, kus ilmselt saab valguse kiirusest kiiremini s6ita ja telepaatia jne. on levinud. See on tsivilisatsiooni ala, ning inimesed on seal alles uustulnukad. Ja siis tuleb "transcend" kus elavad Power`id, m6istetamatud jumalataolised olendid. Pean ytlema, et see galaktika konseptsioon meeldis mulle hirmsasti -- ning andis aluse p6neva jutu kirjutamiseks. Lisaks meeldis mulle veel Vinge idee ylivanast arvutiv6rgust, mis tsivilisatsioone yhendab, ning Vinge t6esti suurepa"rast kujutlus intelligentsete hundisarnaste olendite rassist, ning uue, arenenud tehnoloogia m6just nende yhiskonnale. Soovitan kindlasti lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Milady on sellest Hugo pälvinud romaanist andnud pika ja põhjaliku ülevaate. V. Vinge on jälle kord kirjutanud vinge romaani, sedapuhku kosmoseooperi. Selles ulmevallas on areng olnud eriti silmatorkav. Praegused autorid (kasvõi näiteks Vinge, Simmons, Brin ja Banks) on nii teadusliku tagapõhja kui ka tegelaskujude usutava kujutamise poolest mitme pea jagu üle "kuldaja" klassikutest nagu "Doc" Smith, E. Hamilton jne.

Ma ei tea, kuivõrd originaalne on V. Vinge, kuid idee mitmekihilisest galaktikast, mille igas kihis kehtivad omad füüsikaseadused, on eriliselt mõnus ja antud romaanis isegi hädavajalik. Aeglases tsoonis kehtivad meile teadaolevad loodusseadused (valguse kiirus on suurim võimalik kiirus jne.). Kõrgeltarenenud tsivilisatsioonid paiknevad galaktika äärealadel (The Beyond-tsoon), kus vähem kui tunniga võib läbida valgusaastaid. Miljonid planeedid on omavahel ühenduses (side+ reisimine) ning seetõttu ääretult kaugele arenenud. Kõik kardavad isegi juhuslikult aeglasse tsooni sattumist.

Teoses on kõikvõimalikke eluvorme, kuid inimtegelaste kõrval on meeldejäävamateks Tines World`i elanikud. Neljast kuni kuuest hunditaolisest olendist koosneval grupil (pack`il) on ühine mõistus. Üksikolendid on mõistuseta, grupisisene ühendus on telepaatiline. Grupid ei või üksteisele läheneda, siis mõistused segunevad ning järgneb hullumeelsus. Need ebaharilikud pack`id on kaasahaaravalt ja hästi kujutatud, nende saatus pakub lugejale huvi. Ühinen ameerika ulmehuviliste arvamusega, andes kõrgeima võimaliku hinde 5+.
Teksti loeti inglise keeles

Väga põhjalik sisuülevaade on eespoolarvustajate poolt antud.

Tahaks vaid märkida, et liiga paks oli see raamat, kahtlaselt seebiseks kiskus kohati. Ma saan aru, kui Vinge oleks KIRJANIK suurte tähtedega, kelle rittaseatud sõnad iseenesest ülimat väärtust omavad... Paraku oli suur osa sellest, mis hundikampade poole kihutavas kosmoseraketis toimus, igavavõitu ja etteaimatav.

Oleks Vinge 200 leheküljele asja ära mahutanud, oleks viie plussi saanud.

Teksti loeti inglise keeles

Kõige huvitavam on see kihilise universumi idee. Et vastavalt arengutasemele nihkuvad tsivilisatsioonid ka ruumis kõrgemale-kaugemale ning viimaks jumalastuvad. Kirja on lugu pandud nii, et sobib ühest küljest küberpungi austajatele. Paha levib ju sidekanaleid pidi nagu arvutiviirus, aint et kord kohale jõudes võtab üle mitte arvuti, vaid kogu planeeditäie elanikke. Võrgus toimuv mõttevahetus on taustana kah väga loomutruu, just selle poolest, et lisaks asjalikele arvamustele ummistavad liste ka igatsugu idiootsused. No näiteks et inimesed sobivad viirusekanjateks ilmselt seepärast, et neil on kuus jalga...
Ning teisest küljest on raamat väärt lugemismaterjaliks ka Lassie-fännidele. Kuidas kutsadel kamba peale kollektiivne mõistus tekib, on ju päris hea mõte. Vihjamisi on juttu veel paljudest võõreludest, lähemalt on kirjeldatud rääkiva puu ja mõtleva ratastooli salakavalat sümbioosi...
Liiga paks on see raamat kahtlemata, imho just Lassie`de osas. Ja etteaimatav ka. Kui lõpuni jäävate lehekülgede hulk ikka väheneb ja olukord ikka kriitilisemaks muutub, ei jäägi ju muud võimalust kui jumal masinast välja lasta. Otsesõnu ja kõikelahendavalt. Autorile on inspireerivalt mõjunud Norras käimine. Ma pole päris kindel, kas põhjamaine nimedesüsteem - identifitseerumine kellegi poja või tütrena - jäi talle endale arusaamatuks või iseloomustab ta selle mittearusaamise kaudu kirjeldatud inimrühma, skandinaavia neegrite kaugeid järeltulijaid... Põhjust pisikesteks etteheideteks leiaks veel ja veel, ometi pole need pannud mind kahtlema hindes, mida teos väärib.
Nüüd veel küsimus, kas selle teose tõlkimine eesti keelde oleks otstarbekas. Kaldun eitava vastuse poole. Autoril on suur hulk "oma" termineid. Nende tõlkimine oleks töömahukas ja tulemus paratamatult kohmakas. Nii et parimalgi juhul oleksid kaod siiski üsna suured.
Teksti loeti inglise keeles

Sellele raamatule peab "5"e ära panema – üle pika aja olen taas käes hoidnud teost, mille ühe hooga läbilugemist takistab vaid selle pikkus ;-) Sisu ja põhilisi momente on eelarvustajad, esmajoones Milady seletanud, nii et nendel peatuda pole mõtet, samuti on mainitud peamist puudust – kohati ebavajalikku pikkust ja teatud venimist umbes teose keskel, kus jõujooned on juba maha joonistatud, tegelased kirjeldatud ja liikuma pandud ning jääb vaid oodata, millal nad nüüd lõpuks ometi ninapidi kokku põrkavad. Kui veel eraldi mainida (minu silmis) vajakajäämisi, siis ehk tundusid teatud madinad ülepingutatud – ma ju tean, et see tegelane peab siin veel pääsema, misasja ta seal siis nii pikalt kõrbeb... Üldiselt aga peab teost vaid kiitma, sest ideed olid huvitavad, teostus professionaalne ja sisu tasakaalus. Ka järele mõeldes pean ühinema samuti juba kõlanud väitega, et vaatamata puudustele on harva midagi nii suurepärast loetud.

Eraldi tahaks kommenteerida seda Musta Kassi poolt tõstatatud tõlkimiseprobleemi. Saan muidugi aru elukutsest tulenevast meeleheitest (juba näiteks `Blight` – kui lihtsalt `Hävitaja`, läheb kaduma botaaniline seenehaiguse varjund. `Tõbi`?) ja järgmist paunastust tõesti ei tahaks, ent silme eest läheb mustaks, kui vaadata, kui palju rotterit ära on tõlgitud, samas kui teos, millega võrreldes eelmainitute väärtus muutub eristamatuks peldikupaberist, on tõlkimata...

Teksti loeti inglise keeles

Raamatu võib seada ühte ritta 80-ndate mastaapsete n.-ö. teisepõlve kosmoseooperitega (Banks, Simmons, Brin), kus peategelasekstõuseb kirjaniku poolt loodud universum. Kui toodud reas on näiteksBanks kasutanud võrdlemisi stereotüüpseid valikuid, siis Vinge on,vastupidi, ilmselt kõige fantaasiarikkam. Just see mitmekihilinegalaktika, millele ka eelkõnelejad on viidanud. Romaani meeldejäävamateks lehekülgedeks on need, mil kirjeldatakse sündmusi kahe tsooni piiril.

Täiesti arvestatavad on ka süzhee ja võõraste eluvormidekujutamine. Samuti romaani osaks olevad regulaarsed väljavõttedsidekanalist, mis mind küll algul häirisid, kuid ajapikku vaat ethuvitavamaks muutusid kui vahetut sündmustikku kandev tekst.

Tuntav tagasilöök tuleb kesksete tegelaste valikul ja lähiplaaniskujutamisel, mis kokkuvõttes ei luba plussiga neljast rohkemat anda.Moodsad ajad! Mulle on võrdlemisi selgusetuks jäänud, mis ajendabinimhingede analüüsis, noh, mitte just vapustava andega varustatudkirjamehi ronima võõrale kapsamaale, s.o. valima oma kesksetekstegelasteks jonnakalt vastassoost või lapseeas isikuid. Romaaninaistegelastena on välja kukkunud ebaloomulikud, silmini viha täistirtsud, kes ägavad oma elukoorma all. Lapstegelane on seevastu naguaus pioneer mõnest nõukogude lastekirjanduse varasalve kuuluvastteosest.

Ei saa ka mööda omapoolse kommentaari andmisest tõlkimisprobleemile,õieti selle käsitlusele. Ülalolev näide illustreerib esmajoones seda, ettõlkimisotsuse tõlkija ülesandeks jätmine on umbes samavõrdmõttekas lüke kui riigivalitsemises kindrali kaitseministri toolileistutamine. Kardetavasti on "Tuli sügaviku kohal" sarnaste raamatutetõlkimise aeg küll läbi, paraku on sellel hoopis teised põhjusedkui tekstis aeg-ajalt ettetulev tõlkimatu sõnademäng.

Teksti loeti eesti keeles

Vigu oli sellel raamatul selliseid, nagu Andri eespool nimetas, kuid need polnud siiski nii määravad, et oleks väga heale hindele mõju avaldanud.

BTW: ma eriti ei usu, et Andri seda raamatut aastal 2003 eesti keeles luges. Võibolla miski ajahoovus?
Teksti loeti eesti keeles

Pärast pikka kõhklust otsustasin ikkagi "viie" ära panna... Noh, et isenesest ju vahva raamat ja päris põnev, ning "neli" oleks kuidagi ebaõiglane, isegi plussiga. Kogu see universum on päris omanäoline ja originaalne, nagu ka huntide tsivilisatsiooni kirjeldus, süžee on ka hoogne ning ei veni väga. Kõvasti on vihjeid rootsi autori Harry Martinsoni ulmepoeemile "Aniara". Kosmoselaeva nime eestikeelne tõlge aga toob igale Tallinna ööeluga vähegi kursis olevale inimesele muige suule.

Raamatu põhiliseks nõrkuseks on tegelaskujud, nagu Andrigi maininud. Johanna oli neist veel üks sümpaatsemaid, meenutab ta siis "nõukogude pioneeri" või mitte, nagu ka Kirjamees... ent üldiselt olid need hundikarjad üksteisega väga sarnased ja raamatus polnudki eriti kedagi, kellele kaasa elada. Samuti oli erinevalt hundiplaneedist ülejäänud universum jäetud detailselt lahti kirjutamata, mis oli minu meelest omakorda miinuseks. Veidi rohkem põnevaid maailmu ja eksootilist õhustikku kulunuks kindlasti ära.

Teksti loeti eesti keeles

Midagi sisulist on eelnevatele arvustustele raske lisada, jääb vaid nentida et ülal loetletud puudused ei luba mul maksimaalset hinnet seekord välja panna.
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatuga on nii, et pool mulle meeldis ja pool mitte. Meeldis see pool, mis oli kosmoses. Teise poole üle mõeldes oleks kirjanik vast ajapikku päris hea raamatu saanud. 5/3 keskmine neli.

Kosmoses toimuv meenutas Reynoldsit, ka selles osas, et oli Ikaldus, mis käis ringi ja kõrgtehnoloogiat õgis. Täitsa mõnna. Kirjavahetus uudisgruppides, tsoonides galaktika – hästi tehtud.

See teine pool – planeedil sebivad lapsed ja karjaintellekt – jättis minu jaoks küllaltki soovida. Jah, tõepoolest, päris põnev idee, et kui oleks selline kari, siis kuidas ta hakkama saaks. Ainult et see idee oli kirjanikul lõpuni läbi mõtlemata, toores.
a) Raamatu lõpus mainitakse möödaminnes, et ujumine võrdub enamiku jaoks hullumeelsusega, kuna mõtted vees ja õhus levivad erineval kiirusel. Halloo, mis nipiga selline rahvas siis ookeanisaari asustab? Ehitab laevu ja sõidab nendega ringi – riskides hulluks minekuga, kui mõne peeskonnaliikme liige üle parda lendab? Ei ole lihtsalt usutav.
b) Rääkimata sellest, et enne karja intsestist rääkima hakkamist oleks võinud veidi tõuaretuse põhimõtetega tutvuda, mitte umbmäärast kujutluspilti pakkuda, kuidas kirjaniku arvates asjad olla võiks. Neil tüüpidel oleks pidanud liiniaretus väga levinud olema.
c) Tajude maailm. Täiesti kõrvale on jäetud see, kui olulist rolli mängiks sellise liigi juures haistmine. Kõigi imetajate juures mängib. Inimene on täielik friik nägemisele keskendumise poolest. See, kui hästi mingi loom (eriti koer) inimese näoilmeid loeb, oleneb väga sellest, kuidas tal peas silmad paiknevad. Jahikoertel on silmad pigem kolju külgedel, et nad näeks laiemalt ning keskenduvad liikumisele. Dekoratiivkoertel on silmad pigem kolju eesküljel, reetina on ringikujuline ning nemad tõesti loevad inimese näoilmeid päris hästi – aga paraku jahis ei ole neist tolku. Ehk siis, need koera moodi kiskjad oleks pidanud saama teha ühte kahest – kas jahtida saaki või lugeda nende hulka kukkunud inimese näoilmeid. Oleks nad tema kehakeemiat lugenud, ei oleks sellist dilemmat. Oleks neil olnud mingi jagunemine jahtijateks ja teadlasteks, poleks ka sellist vastuolu olnud.
d) Mismõttes neil polnud seni kedagi, kelle lähedale oleks saanud minna ja puudutada? Vankreid vedavate loomadega polnud ju probleemi, kaisuta palju tahad.

Ja raamatu lõpus Vastumeetme aktiveerimise juures tabasin end mõttelt – et mille kuradi jaoks oli seda üldse vaja sealt planeedilt ära viia? Ma saan aru, et hukka saanud fregatis oli mingi jubin või jupp, mida oleks Perverssusel vaja läinud – kuigi tegelikult selgub, et ta sai ilma selleta ka jube hästi hakkama. Aga Vastumeede? Sellega ei tehtud ju kõik see aeg midagi. Hallitas omaette, vanemad keelasid näppida. Milleks seda siis kuskile tassida, oleks sealsamas Straumlil lahti lastud ja olekski kõik korras olnud. (Umbes nagu see, et oleks nad kotkaste seljas lennanud, oleks seiklus nädalaga läbi saanud... )

Teksti loeti eesti keeles

Vernon Vinge "Tuli sügaviku kohal" on üks kummaline raamat. Vähemalt minu arust. Alguses oli väga raske lugema saada. Need ühise mõistusega karjaolendid on küll igati vahva mõte, kuid mind millegipärast see ei köitnud. Siis siirdus tegevus kosmosesse ja asi läks märksa paremaks. Lennukad ideed, veidrad tegelased, huvitav maailm. Päris korralik kosmoseooper kohe. Mulle hakkas isegi tunduma, et see raamat võib mulle väga meeldida. Kahjuks pidin pettuma ning umbes poole peal ajas mind naispeategelase naiivsus ja lauslollus juba parajalt vihale. Ma saan aru, et see oli tegevuse seisukohalt vajalik, sest muidu oleks raamat õige ruttu läbi saanud, kuid ma lihtsalt ei suuda rumalatele inimestele kaasa elada. Lõppkokkuvõttes tuleb jällegi nentida, et väga huvitava maailmaga, kuid keskpärase sündmustiku ning lamedate tegelastega raamat. Napi nelja veab välja, eelkõige just ideede pärast, kuid mitte rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Korralik lugemine. Mitmekihiline galaktika oli huvitav leid, aga hundikarjandusega seonduvat oli natuke liiga palju. Kokkuvõttes neli.
Teksti loeti eesti keeles

Suur hulk ulmevaldkonna kirjandust baseerub sellel, et kirjanikul tuleb pähe huvitav idee, mida siis mõttes ringi veeretades pisitasa edasi arendatakse ja mille ümber lugu kirjutatakse. "Leek sügaviku kohal", ehk siis algkeeles "A Fire Upon the Deep" kuulub just sellesse kategoorias, kuid ühe erandiga -- selles loo aluseks pole mitte üks kontseptsioon, vaid kaks, plus kamaluga pisemaid ideekübemeid.

Ühe idee aluseks on Shrekist tuttav sookolli ja Eesli omavaheline aasimine:

"Näiteks ... eee ... sookollid on nagu sibulad."
"Nad haisevad?"
"Jah ... Ei!"
"Nad ajavad su nutma?"
"Ei!"
"Kui nad päikese kätte jätta, siis nad lähevad pruuniks ja hakkavad ajama väikeseid valgeid võrseid?"
"EI! KIHID! Nad on kihilised!"

Ehk siis universum on kihiline. "All" on kihid aeglasemad ja algelisemad, füüsika on pisut teistsugune ning valguse kiirus on absoluutne piirang. "Üles" minnes olukord muutub, võimalikuks saavad erinevad tehnoloogiad, mis aeglastes tsoonides polnud võimalikud, näiteks valgusest kiirem transport, targad masinad ning erinevad väljatehnoloogiad. Tsivilisatsioonid pürivad arenedes järjest kõrgemale kuni jõuavad lõpuks kihtideni, kus on võimalik oma füüsilise keha hüljata ning muutuda jumalalaadseks.

Raamatu üks kahest põhilisemast liinist toimub kosmoses, kus kunagi luku taha pandud kuri superteadvus uuesti valla lastakse. Õnneliku juhuse tõttu läks osadel süüdlastel korda plehku pista Vastumeetmega, mille abil saab kurjust uuesti kontrolli alla võtta. Ometigi ei lähe kõik hästi ning laev Vastumeetmega teeb hädamaandumise planeedil, kus elavad intelligentsed koeralaadsed olendid. Kohe kui see informatsioon teatavaks saab muutub see planeet ootamatult kõikide jaoks äärmiselt huvipakkuvad. Paraku asub see aga universumi aeglasemas osas ...

Raamatu teine liin, tehniliselt võttes isegi teine ja kolmas, leiavad aset selle planeedil. Hädamaandumise teinud laevast pääseb eluga kaheksaaastane poiss ja kaheteistaastane tüdruk. Täiskasvanud tapeti kõik rünnaku käigus, mille käigus koeralaadsed elukad laeva hõivasid ning kui teoreetiliselt magab kapslites veel suur hulk muid lapsi, pole ei lastel, ega koertel oskusi neid elustada. Ning viimastel puudub asja vastu ka huvi.

Petselt selgub, et koerad on nii öelda kobarintelligentsed, kuigi oma tsivilisatsiooni arengus kusagil Maa pimedates sajandites. Neil on väikeste karjade peal ühine teadvus, mida siis kas vereliini pidi või sobivaid isendeid lisades on võimalik jooksvalt täiendada. Ükshaaval võttes ei ole need elukad oluliselt intelligentsemad loomadest kuid alates neljast on neil oma mina ning inimestega võrreldav intelligents. Asja teeb huvitavaks see, et omavahel suhtlevad liikmed mitte telepaatia vaid heli abil, vahetades informatsiooni nagu omavahel ühendatud arvutid seda teeks. See on ka raamatu teine vedav idee -- selgub näiteks, et koertel on raskusi nii vee kui raadiote kasutamisega, kuna neis liiguvad nende mõtted tavakeskkonnast erineva kiirusega ning tänu sellele on nõuab kohanemist. Lisaks ei saa need karjad omavahel liiga lähestiku minna ilma (ajutiselt) mõistus kaotamata, sest erinevate liikmete omavaheline helipõhine kommunikatsioon läheb kakofooniaks.

Koerteteema areneb kogu asja juures veelgi, sest nagu selgub on omavahel verivaenus kaks koerte riiki, kellest kummalgi õnnestub üks laps endale saada. Kuna pimedate riigis on ka ühe silmaga mees kuningas, siis pisitasa laste tehnoloogilist pagasit kasutades hakkab mõlemas pooles toimuma tehnoloogiline revolutsioon, ilmuvad esimesed kahurid, jne. Ometigi ei lähe kõik libedalt, sest probleemiks osutuvad nii koerte kobarteadvus kui laste vanuselised eripärad -- ühe pime usaldus ja teise tiinekaea trots.

Nagu näha on loos mõtteainet enam kui küll ning autori nimi kannab edasi tema kirjutamisoskuse taset (Vinge). Hideks puhas viis.

Teksti loeti inglise keeles

‎"Leek sügaviku kohal" kohta peab ütlema esiteks seda, et oleks vist pidanud esmalt lugema "Sügavik taevas", väidetavalt on see nö eel-lugu. Ehk poleks siis kohe kõikide nende tsoonide ja kõrg- ning madalmaailmate värk esialgu nii kõvasti ajudele (ja üle pea käinud).

Aegamööda, kuni tuli taipamine, et mida autor mõtleb, hakkas raamat ka seda enam meeldima. Idee, et universum pole ühtne vaid on nö erinevate füüsikaliste omadustega tsoonid (vähemalt nii ma lõpeks aru sain). Oli üsnagi uudne. Teiste autorite juttudes on kosmos ikka kosmos. Healjuhul on lisatud veel mingi allruumi mõiste edasi liikumiseks aga muusoasas üks hõreda ainega asustatud tühi kuup.

Vinge maailmruumis on aga teatud tsoonid, kus ühes saab nt valmistada valgusest kiiremaid rakette ja tehismõistusi (ja neid kasutada) teises aga ime päkka. Autori järgi asus ka inimkonna päritoluplaneet Maa pimedas ruumiosas. Aegamööda on inimkond sealt aga valgusest aeglasemate rakettidega välja murdnud ja nüüd tegutseb laiemal skaalal.

Õnnetuseks on inimesed hakanud uudishimust näppima ühe vana transendentensuse (loo järgi siis viimane tase tsivilisatsioonide ja teadvuse arengus) arhiive ja sitt lendab laias kaares ventilaatorisse. Kunagine miljonite aastate vanune mõistus hakkab universumis ringi märatsema ja ainus rohi selle vastu asub kuskil kolkaplaneedil, mida asustavad koeri meenutavad karjamõistused (järjekordne jumalast vinge idee).

Ehk siis vägagi vingete ja värskete ideedega ulme, kus aga jällegi mõned samad miinused, mis Strossi Accelerandol, raske on esiti nn "reepeale" saada ja mõneti kummastavad tunduvad ka galaktilise interneti ühenduskiirused, mingised planeetide suurused ruuterid võiksid ikka kiiremini infot vahetada, kui kilobaite sekundis. Samas arvestades, et raamat pärineb 90nendate algusest ehk algeliste sissehelistamiskeskuste- ja modemite ajastust pole midagi imestada. Strossi teos on hilisem ja ka seepärast kiirused juba vingemad.
Teksti loeti eesti keeles

Mind häirib kohutavalt mõte, et kihilise universumimudeli ja karja-antropoloogia kokkumiksimine on turunduslik nõks selle või teise fännide äärmusgrupi kasvatamiseks ja suunamiseks. Et kui tahad lugeda üht, pead leppima teisega. Teisalt, luua ühe romaani tarbeks kaks maailma – see võtab käed klaviatuuril hardas austuses värisema. Mõlemad on nii loogika kui värskuse vaates korralikul tasemel, veaks ka iseseisvana kuus köidet välja, nagu sageli kombeks.

Esimene 0,5 punkti läheb maha uudisgruppide eest. Kui kõik muud komponendid on üsna ajatud, siis need reedavad kirjutamise kümnendi. Pole möödas veel kahtekümmet aastatki, aga juba häirib arhailine stiil. Kui meil on täna foorumid ja blogid, kus domineerivad pildid ja lingid, siis raske on uskuda, et neil on küll automaattõlge ent ainult üks font.

Teiseks lõpp. Kui pinget on nii pikalt kruvitud, siis oleks lahenduses oodanud suuremat draamat ja tulevärki. Liiga palju loogikat ja vähe efektseid kirjeldusi – kummaline, et ma seda ütlen, enamasti tunnen just vastupidi!

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin eesti keelde tõlgitud Vinge(d) raamatud läbi autori poolt loodud Mõttetsoonide maailma kronoloogilises järjekorras. Ehk siis kõigepealt Qeng Ho kaubitsejate ja Tõusjate vahelisest konfliktist SisseVälja tähe juures, mille lähistel elutses põnev ämblikulaadsete olendite tsivilisatsioon (“Sügavik taevas”). Selle järel sai ette võetud käesolev romaan “Leek sügaviku kohal”, mis on varem kirjutatud ja on tegelikult üsna lõdvalt omavahel seotud. Põhimõtteliselt ühendab neid üks peategelane, legendaarne Pham Nuwen, ja mõned vihjed inimkonna ajaloole/Phami minevikule Qeng Hos. Kui aus olla, siis võib neid kahte raamatut lugeda vabalt kirjutamise järjekorras, sest sel on omad plussid (kirjaniku areng), ja sisulises mõttes ei kaota midagi, kuna oluline mõju taustast arusaamisele puudub. Sama sarja kolmas romaan, “Taevalapsed”, paistab olevat otsene järg antud romaanile ja seega on “Leegis” aset leidvate sündmustega eeltutvumine hädavajalik.

Hästi lühidalt sisust: tähtedele liikunud inimkond päästab kogemata iidsest arhiivist valla Ikalduse-nimelise iidse kurjuse, mis üle galaktika jõudsalt levides ning terveid tähesüsteeme “õgides” lugematul arvul tsivilisatsioone hävitab või orjastab. Üksik laev pääseb leviku algfaasis imekombel minema ja kannab pardal salapärast Vastumeedet, mida ei osata tol hetkel ürgse kurjuse pidurdamiseks ära kasutada. Seltskond teeb Aeglases Tsoonis hädamaandumise planeedile, mida asustavad meie mõistes keskaja tasemel toimetavad minikarjamõistust omavad intelligentsed koerlased. Kogu galaktika on paanikas, Kõrg- ja Teispoolsuses surevad isegi jumalalaadsed Võimud Ikalduse kätte. Nüüd peab Vana Olija poolt kokkulapitud supermees Pham Nuwen koos naissoost kaaslase Ravna ja veidrate puuloomadest olenditega “kõrgelt” “alla” lendama ning universumi päästma.

Lugu on suurepäraselt mastaapne, kuna hõlmab biljoneid (tõlkest võetud :)) tähti, triljoneid kilomeetreid ja miljoneid tsivilisatsioone nii siin kui sealpool singulaarsust. Erinevate füüsikasedusetga Tsoonide ideed on pea kõik teised arvustajad kiitnud ja samuti on hea leid karjamõistusega Küüniseid sääl kolkaplaneedil. Loo arenedes kirjeldab Vinge hästi, kuidas Kõrg- või Kesk-Teispoolsusest alla tulles kiirused drastiliselt langevad ja tehnika reaalajas rumalaks kolaks taandub. Lahe!

Galaktiline side toimib sarnaselt meil kümnendid tagasi levinud populaarsete uudisgruppide stiilis. Mind see ei häirinud, pigem selline armas Strugatskite “raadiogrammilik” detail. Seda oli üsna vahva lugeda, sest enda tõsisem internetistaaž sai alguse ajal, mil taoline infovahetamise maailm oli asendumas uute meediumitega. Võib-olla oleks võinud tekstis kirjeldatud andmeedastuskiiruste osas piirduda üldisemate terminitega (olematu, aeglane, kiire) vs. bitid ja kilobaidid (lairibaühendus?!). Seda enam, et Võimud ja eriti võimulemb Ikaldus pidi läbi (isegi meie mõistes) pisikeste kanalite kogu kosmilist tsirkust sünkroonselt juhtima – vähemalt kõrgematel tasemetel.

Kuigi “Sügavik taevas” oli palju konktreetsema süžeega lugu hulga piiratumal alal, esines ka seal kohati venimist, vaatamata sellele, et see oli hiljem kirjutatud. Seega olin VV lugejana oma ristsed saanud ja “Leek” ei tundunud nii veniv või segane olevat. Vähemalt tegelased olid üksteisest selgelt eristatavad (“Sügaviku” Altmäe, Altküla vs “Leegi” Uitleja, Puunikerdaja, Rohevars). Vinge kirjeldas mõlemas raamatus hästi nn alama rassi tegutsemisi ja motiive, kuid “Leegis” jäi mujal galaktikas toimuv üsna pinnapealseks. Mind huvitanuks väga, mida see Ikaldus endast täpsemalt kujutas ja kuidas ta galaktikat anastas. Nagu on teiste pooltki välja toodud, ei suutnud kuidagi kaasa tunda biljonite(:p) (inimeste k.a.) huku üle, kuna neid sündmusi mainiti ainult põgusalt läbi uudisnupukeste ja raamatu peakuri jäi üldse kuidagi väga kaugeks. Hoopis rohkem tõmbus mu süda kokku siis, kui Pham jumalana taevas pendeldades teadmatusest kiirguriga süütuid koerlasi niitis. Neile tundsin ma kaasa, elasin ja higistasin koos nendega. Siiski pean ära ära märkima, et too sinine pulk pakkus ka üsna emotsionaalseid hetki.

Põgusa tegevuse ja mölluga vahemaailmas nimega Püha Üritus (või mis pagan see oligi?), andis VV meile ometigi võimaluse natuke lähemalt selle põneva ilmaruumiga tutvuda. Võimalik, et autor plaanib kunagi sündmustest Teistpoolsuses eraldi loo kirjutada, sest seal on ainest ikka kuhjaga. Pika romaani lõpus võis autoril võhm väljas olla, sest lahendus jäi kuidagi mannetuks ja kuri sai mitmel rindel liiga kergelt palga kätte. Veidi nagu “käed-rippu-ja-siis” moment. Samas võib vastu väita, et ega me tegelikult ei saanudki pihta, mida täpselt Vastumeede ja Ikaldus endast kujutasid, miks peaks ka nende kokkupõrge ning tagamaad mõistetavad olema. Lugu oli vist millestki muust…

Mõlemad romaanid on võitnud Hugo ja teisigi nimekaid auhindu, mida ei saa neile sugugi pahaks panna. Nii astun ka mina viie tärni klubisse.

Teksti loeti eesti keeles

See oli mu jaoks tõeliselt nauditav raamat. Ega muidu poleks ka soovinud ligemale 500-leheküljelist tellist teist korda läbi lugeda. Vinge on loonud huvitava maailma huvitavate tulnukrasside ja sündmustega. Kosmosetsoonid, kus füüsika toimib teisiti, jumaliku olemuseni arenenud rassid, skroodisõitjad, liitmõistusega koeralaadsete olendite planeet - sellega võidab mu tähelepanu ja kui lugu on ladusalt kirjutatud, siis on üsna kindel, et pooleli ma raamatut ei jäta. Romaani ülesehitus toob teksti vaheldust, jälgides kaht tegevusliini, miks vaikselt üksteisele lähenevad, nendele on lisatud veel üldise tausta täiustamiseks tolle universumi "uudiskirjades" liikuvad tekstid, kus erinevad grupeeringud arutavad toimunud katastroofi üle.
Ulmefännile peaksin seda peaaegu et kohustuslikuks lugemiseks.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019

Autorite sildid: