Kasutajainfo

Vernor Vinge

2.10.1944-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Vernor Vinge ·

A Fire Upon the Deep

(romaan aastast 1992)

eesti keeles: «Leek sügaviku kohal»
Tartu «Fantaasia» 2010 (Sündmuste horisont, nr 17)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
9
0
0
0
Keskmine hinne
4.526
Arvustused (19)

Fire Upon the Deep taastas mu vahel kaduva usu hard sf-sse. Siin raamatus on Vinge suutnud v6tta teaduslikud p6him6tted ning need kombineerida oma erakordselt elava fantaasiaga -- ning saanud ha"mmastamapanevalt originaalse resultaadi. Vahel on Vinge kujutlusv6imet ja"rgida peaaegu k6he, osa tema ideesid on t6esti niiv6rd uudsed. Samas pole see raamat ylesehitatud ainult ideedele, siin on ka p6nev syzhee ning tegelaskujud, kellele kaasa elada. Vahel hakitud kirjutamisstiil on Vinge ainus n6rkus, ning selle v6ib talle raamatu yldise tugevuse taustal andeks anda. Syzheest nii palju: mingi eriti ohtliku kurjuse eest p6genev kosmoselaev ha"damaandub planeedil, mille p6liselanikud on intelligentsed ja telepaatilised hundisarnased elukad, kelle tsivilisatsioonitase vastab umbes meie keskajale. Ellu ja"a"vad ainult kaks last -- 6de ja vend, kes siis v6istlevate hundiparteide? ka"tte langevad. Laeva hukust j6uab teade koduplaneedile, ning korraldatakse pa"a"steoperatsioon. Samas on tekkinud katastroofiline olukord -- juba mitu tsivilisatsiooni on langenud uue kurjuse (mis on yks eriti vastik tehisintelligents) ohvriks... Vinge galaktikas on fyysikaj6ud erinevad, olenevalt galaktika osast. Keskosa on "Unthinking depths", millest pole eriti midagi teada. Siis tuleb "Slow Zone", seal, kus ka meie Pa"ike on, kus ilmselt to"o"tavad meile tundud seadused, ning erilist telepaatiat ei leita. "Beyond" on a"a"realad, kus ilmselt saab valguse kiirusest kiiremini s6ita ja telepaatia jne. on levinud. See on tsivilisatsiooni ala, ning inimesed on seal alles uustulnukad. Ja siis tuleb "transcend" kus elavad Power`id, m6istetamatud jumalataolised olendid. Pean ytlema, et see galaktika konseptsioon meeldis mulle hirmsasti -- ning andis aluse p6neva jutu kirjutamiseks. Lisaks meeldis mulle veel Vinge idee ylivanast arvutiv6rgust, mis tsivilisatsioone yhendab, ning Vinge t6esti suurepa"rast kujutlus intelligentsete hundisarnaste olendite rassist, ning uue, arenenud tehnoloogia m6just nende yhiskonnale. Soovitan kindlasti lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Milady on sellest Hugo pälvinud romaanist andnud pika ja põhjaliku ülevaate. V. Vinge on jälle kord kirjutanud vinge romaani, sedapuhku kosmoseooperi. Selles ulmevallas on areng olnud eriti silmatorkav. Praegused autorid (kasvõi näiteks Vinge, Simmons, Brin ja Banks) on nii teadusliku tagapõhja kui ka tegelaskujude usutava kujutamise poolest mitme pea jagu üle "kuldaja" klassikutest nagu "Doc" Smith, E. Hamilton jne.

Ma ei tea, kuivõrd originaalne on V. Vinge, kuid idee mitmekihilisest galaktikast, mille igas kihis kehtivad omad füüsikaseadused, on eriliselt mõnus ja antud romaanis isegi hädavajalik. Aeglases tsoonis kehtivad meile teadaolevad loodusseadused (valguse kiirus on suurim võimalik kiirus jne.). Kõrgeltarenenud tsivilisatsioonid paiknevad galaktika äärealadel (The Beyond-tsoon), kus vähem kui tunniga võib läbida valgusaastaid. Miljonid planeedid on omavahel ühenduses (side+ reisimine) ning seetõttu ääretult kaugele arenenud. Kõik kardavad isegi juhuslikult aeglasse tsooni sattumist.

Teoses on kõikvõimalikke eluvorme, kuid inimtegelaste kõrval on meeldejäävamateks Tines World`i elanikud. Neljast kuni kuuest hunditaolisest olendist koosneval grupil (pack`il) on ühine mõistus. Üksikolendid on mõistuseta, grupisisene ühendus on telepaatiline. Grupid ei või üksteisele läheneda, siis mõistused segunevad ning järgneb hullumeelsus. Need ebaharilikud pack`id on kaasahaaravalt ja hästi kujutatud, nende saatus pakub lugejale huvi. Ühinen ameerika ulmehuviliste arvamusega, andes kõrgeima võimaliku hinde 5+.
Teksti loeti inglise keeles

Väga põhjalik sisuülevaade on eespoolarvustajate poolt antud.

Tahaks vaid märkida, et liiga paks oli see raamat, kahtlaselt seebiseks kiskus kohati. Ma saan aru, kui Vinge oleks KIRJANIK suurte tähtedega, kelle rittaseatud sõnad iseenesest ülimat väärtust omavad... Paraku oli suur osa sellest, mis hundikampade poole kihutavas kosmoseraketis toimus, igavavõitu ja etteaimatav.

Oleks Vinge 200 leheküljele asja ära mahutanud, oleks viie plussi saanud.

Teksti loeti inglise keeles

Kõige huvitavam on see kihilise universumi idee. Et vastavalt arengutasemele nihkuvad tsivilisatsioonid ka ruumis kõrgemale-kaugemale ning viimaks jumalastuvad. Kirja on lugu pandud nii, et sobib ühest küljest küberpungi austajatele. Paha levib ju sidekanaleid pidi nagu arvutiviirus, aint et kord kohale jõudes võtab üle mitte arvuti, vaid kogu planeeditäie elanikke. Võrgus toimuv mõttevahetus on taustana kah väga loomutruu, just selle poolest, et lisaks asjalikele arvamustele ummistavad liste ka igatsugu idiootsused. No näiteks et inimesed sobivad viirusekanjateks ilmselt seepärast, et neil on kuus jalga...
Ning teisest küljest on raamat väärt lugemismaterjaliks ka Lassie-fännidele. Kuidas kutsadel kamba peale kollektiivne mõistus tekib, on ju päris hea mõte. Vihjamisi on juttu veel paljudest võõreludest, lähemalt on kirjeldatud rääkiva puu ja mõtleva ratastooli salakavalat sümbioosi...
Liiga paks on see raamat kahtlemata, imho just Lassie`de osas. Ja etteaimatav ka. Kui lõpuni jäävate lehekülgede hulk ikka väheneb ja olukord ikka kriitilisemaks muutub, ei jäägi ju muud võimalust kui jumal masinast välja lasta. Otsesõnu ja kõikelahendavalt. Autorile on inspireerivalt mõjunud Norras käimine. Ma pole päris kindel, kas põhjamaine nimedesüsteem - identifitseerumine kellegi poja või tütrena - jäi talle endale arusaamatuks või iseloomustab ta selle mittearusaamise kaudu kirjeldatud inimrühma, skandinaavia neegrite kaugeid järeltulijaid... Põhjust pisikesteks etteheideteks leiaks veel ja veel, ometi pole need pannud mind kahtlema hindes, mida teos väärib.
Nüüd veel küsimus, kas selle teose tõlkimine eesti keelde oleks otstarbekas. Kaldun eitava vastuse poole. Autoril on suur hulk "oma" termineid. Nende tõlkimine oleks töömahukas ja tulemus paratamatult kohmakas. Nii et parimalgi juhul oleksid kaod siiski üsna suured.
Teksti loeti inglise keeles

Sellele raamatule peab "5"e ära panema – üle pika aja olen taas käes hoidnud teost, mille ühe hooga läbilugemist takistab vaid selle pikkus ;-) Sisu ja põhilisi momente on eelarvustajad, esmajoones Milady seletanud, nii et nendel peatuda pole mõtet, samuti on mainitud peamist puudust – kohati ebavajalikku pikkust ja teatud venimist umbes teose keskel, kus jõujooned on juba maha joonistatud, tegelased kirjeldatud ja liikuma pandud ning jääb vaid oodata, millal nad nüüd lõpuks ometi ninapidi kokku põrkavad. Kui veel eraldi mainida (minu silmis) vajakajäämisi, siis ehk tundusid teatud madinad ülepingutatud – ma ju tean, et see tegelane peab siin veel pääsema, misasja ta seal siis nii pikalt kõrbeb... Üldiselt aga peab teost vaid kiitma, sest ideed olid huvitavad, teostus professionaalne ja sisu tasakaalus. Ka järele mõeldes pean ühinema samuti juba kõlanud väitega, et vaatamata puudustele on harva midagi nii suurepärast loetud.

Eraldi tahaks kommenteerida seda Musta Kassi poolt tõstatatud tõlkimiseprobleemi. Saan muidugi aru elukutsest tulenevast meeleheitest (juba näiteks `Blight` – kui lihtsalt `Hävitaja`, läheb kaduma botaaniline seenehaiguse varjund. `Tõbi`?) ja järgmist paunastust tõesti ei tahaks, ent silme eest läheb mustaks, kui vaadata, kui palju rotterit ära on tõlgitud, samas kui teos, millega võrreldes eelmainitute väärtus muutub eristamatuks peldikupaberist, on tõlkimata...

Teksti loeti inglise keeles

Raamatu võib seada ühte ritta 80-ndate mastaapsete n.-ö. teisepõlve kosmoseooperitega (Banks, Simmons, Brin), kus peategelasekstõuseb kirjaniku poolt loodud universum. Kui toodud reas on näiteksBanks kasutanud võrdlemisi stereotüüpseid valikuid, siis Vinge on,vastupidi, ilmselt kõige fantaasiarikkam. Just see mitmekihilinegalaktika, millele ka eelkõnelejad on viidanud. Romaani meeldejäävamateks lehekülgedeks on need, mil kirjeldatakse sündmusi kahe tsooni piiril.

Täiesti arvestatavad on ka süzhee ja võõraste eluvormidekujutamine. Samuti romaani osaks olevad regulaarsed väljavõttedsidekanalist, mis mind küll algul häirisid, kuid ajapikku vaat ethuvitavamaks muutusid kui vahetut sündmustikku kandev tekst.

Tuntav tagasilöök tuleb kesksete tegelaste valikul ja lähiplaaniskujutamisel, mis kokkuvõttes ei luba plussiga neljast rohkemat anda.Moodsad ajad! Mulle on võrdlemisi selgusetuks jäänud, mis ajendabinimhingede analüüsis, noh, mitte just vapustava andega varustatudkirjamehi ronima võõrale kapsamaale, s.o. valima oma kesksetekstegelasteks jonnakalt vastassoost või lapseeas isikuid. Romaaninaistegelastena on välja kukkunud ebaloomulikud, silmini viha täistirtsud, kes ägavad oma elukoorma all. Lapstegelane on seevastu naguaus pioneer mõnest nõukogude lastekirjanduse varasalve kuuluvastteosest.

Ei saa ka mööda omapoolse kommentaari andmisest tõlkimisprobleemile,õieti selle käsitlusele. Ülalolev näide illustreerib esmajoones seda, ettõlkimisotsuse tõlkija ülesandeks jätmine on umbes samavõrdmõttekas lüke kui riigivalitsemises kindrali kaitseministri toolileistutamine. Kardetavasti on "Tuli sügaviku kohal" sarnaste raamatutetõlkimise aeg küll läbi, paraku on sellel hoopis teised põhjusedkui tekstis aeg-ajalt ettetulev tõlkimatu sõnademäng.

Teksti loeti eesti keeles

Vigu oli sellel raamatul selliseid, nagu Andri eespool nimetas, kuid need polnud siiski nii määravad, et oleks väga heale hindele mõju avaldanud.

BTW: ma eriti ei usu, et Andri seda raamatut aastal 2003 eesti keeles luges. Võibolla miski ajahoovus?
Teksti loeti eesti keeles

Pärast pikka kõhklust otsustasin ikkagi "viie" ära panna... Noh, et isenesest ju vahva raamat ja päris põnev, ning "neli" oleks kuidagi ebaõiglane, isegi plussiga. Kogu see universum on päris omanäoline ja originaalne, nagu ka huntide tsivilisatsiooni kirjeldus, süžee on ka hoogne ning ei veni väga. Kõvasti on vihjeid rootsi autori Harry Martinsoni ulmepoeemile "Aniara". Kosmoselaeva nime eestikeelne tõlge aga toob igale Tallinna ööeluga vähegi kursis olevale inimesele muige suule.

Raamatu põhiliseks nõrkuseks on tegelaskujud, nagu Andrigi maininud. Johanna oli neist veel üks sümpaatsemaid, meenutab ta siis "nõukogude pioneeri" või mitte, nagu ka Kirjamees... ent üldiselt olid need hundikarjad üksteisega väga sarnased ja raamatus polnudki eriti kedagi, kellele kaasa elada. Samuti oli erinevalt hundiplaneedist ülejäänud universum jäetud detailselt lahti kirjutamata, mis oli minu meelest omakorda miinuseks. Veidi rohkem põnevaid maailmu ja eksootilist õhustikku kulunuks kindlasti ära.

Teksti loeti eesti keeles

Midagi sisulist on eelnevatele arvustustele raske lisada, jääb vaid nentida et ülal loetletud puudused ei luba mul maksimaalset hinnet seekord välja panna.
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatuga on nii, et pool mulle meeldis ja pool mitte. Meeldis see pool, mis oli kosmoses. Teise poole üle mõeldes oleks kirjanik vast ajapikku päris hea raamatu saanud. 5/3 keskmine neli.

Kosmoses toimuv meenutas Reynoldsit, ka selles osas, et oli Ikaldus, mis käis ringi ja kõrgtehnoloogiat õgis. Täitsa mõnna. Kirjavahetus uudisgruppides, tsoonides galaktika – hästi tehtud.

See teine pool – planeedil sebivad lapsed ja karjaintellekt – jättis minu jaoks küllaltki soovida. Jah, tõepoolest, päris põnev idee, et kui oleks selline kari, siis kuidas ta hakkama saaks. Ainult et see idee oli kirjanikul lõpuni läbi mõtlemata, toores.
a) Raamatu lõpus mainitakse möödaminnes, et ujumine võrdub enamiku jaoks hullumeelsusega, kuna mõtted vees ja õhus levivad erineval kiirusel. Halloo, mis nipiga selline rahvas siis ookeanisaari asustab? Ehitab laevu ja sõidab nendega ringi – riskides hulluks minekuga, kui mõne peeskonnaliikme liige üle parda lendab? Ei ole lihtsalt usutav.
b) Rääkimata sellest, et enne karja intsestist rääkima hakkamist oleks võinud veidi tõuaretuse põhimõtetega tutvuda, mitte umbmäärast kujutluspilti pakkuda, kuidas kirjaniku arvates asjad olla võiks. Neil tüüpidel oleks pidanud liiniaretus väga levinud olema.
c) Tajude maailm. Täiesti kõrvale on jäetud see, kui olulist rolli mängiks sellise liigi juures haistmine. Kõigi imetajate juures mängib. Inimene on täielik friik nägemisele keskendumise poolest. See, kui hästi mingi loom (eriti koer) inimese näoilmeid loeb, oleneb väga sellest, kuidas tal peas silmad paiknevad. Jahikoertel on silmad pigem kolju külgedel, et nad näeks laiemalt ning keskenduvad liikumisele. Dekoratiivkoertel on silmad pigem kolju eesküljel, reetina on ringikujuline ning nemad tõesti loevad inimese näoilmeid päris hästi – aga paraku jahis ei ole neist tolku. Ehk siis, need koera moodi kiskjad oleks pidanud saama teha ühte kahest – kas jahtida saaki või lugeda nende hulka kukkunud inimese näoilmeid. Oleks nad tema kehakeemiat lugenud, ei oleks sellist dilemmat. Oleks neil olnud mingi jagunemine jahtijateks ja teadlasteks, poleks ka sellist vastuolu olnud.
d) Mismõttes neil polnud seni kedagi, kelle lähedale oleks saanud minna ja puudutada? Vankreid vedavate loomadega polnud ju probleemi, kaisuta palju tahad.

Ja raamatu lõpus Vastumeetme aktiveerimise juures tabasin end mõttelt – et mille kuradi jaoks oli seda üldse vaja sealt planeedilt ära viia? Ma saan aru, et hukka saanud fregatis oli mingi jubin või jupp, mida oleks Perverssusel vaja läinud – kuigi tegelikult selgub, et ta sai ilma selleta ka jube hästi hakkama. Aga Vastumeede? Sellega ei tehtud ju kõik see aeg midagi. Hallitas omaette, vanemad keelasid näppida. Milleks seda siis kuskile tassida, oleks sealsamas Straumlil lahti lastud ja olekski kõik korras olnud. (Umbes nagu see, et oleks nad kotkaste seljas lennanud, oleks seiklus nädalaga läbi saanud... )

Teksti loeti eesti keeles

Vernon Vinge "Tuli sügaviku kohal" on üks kummaline raamat. Vähemalt minu arust. Alguses oli väga raske lugema saada. Need ühise mõistusega karjaolendid on küll igati vahva mõte, kuid mind millegipärast see ei köitnud. Siis siirdus tegevus kosmosesse ja asi läks märksa paremaks. Lennukad ideed, veidrad tegelased, huvitav maailm. Päris korralik kosmoseooper kohe. Mulle hakkas isegi tunduma, et see raamat võib mulle väga meeldida. Kahjuks pidin pettuma ning umbes poole peal ajas mind naispeategelase naiivsus ja lauslollus juba parajalt vihale. Ma saan aru, et see oli tegevuse seisukohalt vajalik, sest muidu oleks raamat õige ruttu läbi saanud, kuid ma lihtsalt ei suuda rumalatele inimestele kaasa elada. Lõppkokkuvõttes tuleb jällegi nentida, et väga huvitava maailmaga, kuid keskpärase sündmustiku ning lamedate tegelastega raamat. Napi nelja veab välja, eelkõige just ideede pärast, kuid mitte rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Korralik lugemine. Mitmekihiline galaktika oli huvitav leid, aga hundikarjandusega seonduvat oli natuke liiga palju. Kokkuvõttes neli.
Teksti loeti eesti keeles

Suur hulk ulmevaldkonna kirjandust baseerub sellel, et kirjanikul tuleb pähe huvitav idee, mida siis mõttes ringi veeretades pisitasa edasi arendatakse ja mille ümber lugu kirjutatakse. "Leek sügaviku kohal", ehk siis algkeeles "A Fire Upon the Deep" kuulub just sellesse kategoorias, kuid ühe erandiga -- selles loo aluseks pole mitte üks kontseptsioon, vaid kaks, plus kamaluga pisemaid ideekübemeid.

Ühe idee aluseks on Shrekist tuttav sookolli ja Eesli omavaheline aasimine:

"Näiteks ... eee ... sookollid on nagu sibulad."
"Nad haisevad?"
"Jah ... Ei!"
"Nad ajavad su nutma?"
"Ei!"
"Kui nad päikese kätte jätta, siis nad lähevad pruuniks ja hakkavad ajama väikeseid valgeid võrseid?"
"EI! KIHID! Nad on kihilised!"

Ehk siis universum on kihiline. "All" on kihid aeglasemad ja algelisemad, füüsika on pisut teistsugune ning valguse kiirus on absoluutne piirang. "Üles" minnes olukord muutub, võimalikuks saavad erinevad tehnoloogiad, mis aeglastes tsoonides polnud võimalikud, näiteks valgusest kiirem transport, targad masinad ning erinevad väljatehnoloogiad. Tsivilisatsioonid pürivad arenedes järjest kõrgemale kuni jõuavad lõpuks kihtideni, kus on võimalik oma füüsilise keha hüljata ning muutuda jumalalaadseks.

Raamatu üks kahest põhilisemast liinist toimub kosmoses, kus kunagi luku taha pandud kuri superteadvus uuesti valla lastakse. Õnneliku juhuse tõttu läks osadel süüdlastel korda plehku pista Vastumeetmega, mille abil saab kurjust uuesti kontrolli alla võtta. Ometigi ei lähe kõik hästi ning laev Vastumeetmega teeb hädamaandumise planeedil, kus elavad intelligentsed koeralaadsed olendid. Kohe kui see informatsioon teatavaks saab muutub see planeet ootamatult kõikide jaoks äärmiselt huvipakkuvad. Paraku asub see aga universumi aeglasemas osas ...

Raamatu teine liin, tehniliselt võttes isegi teine ja kolmas, leiavad aset selle planeedil. Hädamaandumise teinud laevast pääseb eluga kaheksaaastane poiss ja kaheteistaastane tüdruk. Täiskasvanud tapeti kõik rünnaku käigus, mille käigus koeralaadsed elukad laeva hõivasid ning kui teoreetiliselt magab kapslites veel suur hulk muid lapsi, pole ei lastel, ega koertel oskusi neid elustada. Ning viimastel puudub asja vastu ka huvi.

Petselt selgub, et koerad on nii öelda kobarintelligentsed, kuigi oma tsivilisatsiooni arengus kusagil Maa pimedates sajandites. Neil on väikeste karjade peal ühine teadvus, mida siis kas vereliini pidi või sobivaid isendeid lisades on võimalik jooksvalt täiendada. Ükshaaval võttes ei ole need elukad oluliselt intelligentsemad loomadest kuid alates neljast on neil oma mina ning inimestega võrreldav intelligents. Asja teeb huvitavaks see, et omavahel suhtlevad liikmed mitte telepaatia vaid heli abil, vahetades informatsiooni nagu omavahel ühendatud arvutid seda teeks. See on ka raamatu teine vedav idee -- selgub näiteks, et koertel on raskusi nii vee kui raadiote kasutamisega, kuna neis liiguvad nende mõtted tavakeskkonnast erineva kiirusega ning tänu sellele on nõuab kohanemist. Lisaks ei saa need karjad omavahel liiga lähestiku minna ilma (ajutiselt) mõistus kaotamata, sest erinevate liikmete omavaheline helipõhine kommunikatsioon läheb kakofooniaks.

Koerteteema areneb kogu asja juures veelgi, sest nagu selgub on omavahel verivaenus kaks koerte riiki, kellest kummalgi õnnestub üks laps endale saada. Kuna pimedate riigis on ka ühe silmaga mees kuningas, siis pisitasa laste tehnoloogilist pagasit kasutades hakkab mõlemas pooles toimuma tehnoloogiline revolutsioon, ilmuvad esimesed kahurid, jne. Ometigi ei lähe kõik libedalt, sest probleemiks osutuvad nii koerte kobarteadvus kui laste vanuselised eripärad -- ühe pime usaldus ja teise tiinekaea trots.

Nagu näha on loos mõtteainet enam kui küll ning autori nimi kannab edasi tema kirjutamisoskuse taset (Vinge). Hideks puhas viis.

Teksti loeti inglise keeles

‎"Leek sügaviku kohal" kohta peab ütlema esiteks seda, et oleks vist pidanud esmalt lugema "Sügavik taevas", väidetavalt on see nö eel-lugu. Ehk poleks siis kohe kõikide nende tsoonide ja kõrg- ning madalmaailmate värk esialgu nii kõvasti ajudele (ja üle pea käinud).

Aegamööda, kuni tuli taipamine, et mida autor mõtleb, hakkas raamat ka seda enam meeldima. Idee, et universum pole ühtne vaid on nö erinevate füüsikaliste omadustega tsoonid (vähemalt nii ma lõpeks aru sain). Oli üsnagi uudne. Teiste autorite juttudes on kosmos ikka kosmos. Healjuhul on lisatud veel mingi allruumi mõiste edasi liikumiseks aga muusoasas üks hõreda ainega asustatud tühi kuup.

Vinge maailmruumis on aga teatud tsoonid, kus ühes saab nt valmistada valgusest kiiremaid rakette ja tehismõistusi (ja neid kasutada) teises aga ime päkka. Autori järgi asus ka inimkonna päritoluplaneet Maa pimedas ruumiosas. Aegamööda on inimkond sealt aga valgusest aeglasemate rakettidega välja murdnud ja nüüd tegutseb laiemal skaalal.

Õnnetuseks on inimesed hakanud uudishimust näppima ühe vana transendentensuse (loo järgi siis viimane tase tsivilisatsioonide ja teadvuse arengus) arhiive ja sitt lendab laias kaares ventilaatorisse. Kunagine miljonite aastate vanune mõistus hakkab universumis ringi märatsema ja ainus rohi selle vastu asub kuskil kolkaplaneedil, mida asustavad koeri meenutavad karjamõistused (järjekordne jumalast vinge idee).

Ehk siis vägagi vingete ja värskete ideedega ulme, kus aga jällegi mõned samad miinused, mis Strossi Accelerandol, raske on esiti nn "reepeale" saada ja mõneti kummastavad tunduvad ka galaktilise interneti ühenduskiirused, mingised planeetide suurused ruuterid võiksid ikka kiiremini infot vahetada, kui kilobaite sekundis. Samas arvestades, et raamat pärineb 90nendate algusest ehk algeliste sissehelistamiskeskuste- ja modemite ajastust pole midagi imestada. Strossi teos on hilisem ja ka seepärast kiirused juba vingemad.
Teksti loeti eesti keeles

Mind häirib kohutavalt mõte, et kihilise universumimudeli ja karja-antropoloogia kokkumiksimine on turunduslik nõks selle või teise fännide äärmusgrupi kasvatamiseks ja suunamiseks. Et kui tahad lugeda üht, pead leppima teisega. Teisalt, luua ühe romaani tarbeks kaks maailma – see võtab käed klaviatuuril hardas austuses värisema. Mõlemad on nii loogika kui värskuse vaates korralikul tasemel, veaks ka iseseisvana kuus köidet välja, nagu sageli kombeks.

Esimene 0,5 punkti läheb maha uudisgruppide eest. Kui kõik muud komponendid on üsna ajatud, siis need reedavad kirjutamise kümnendi. Pole möödas veel kahtekümmet aastatki, aga juba häirib arhailine stiil. Kui meil on täna foorumid ja blogid, kus domineerivad pildid ja lingid, siis raske on uskuda, et neil on küll automaattõlge ent ainult üks font.

Teiseks lõpp. Kui pinget on nii pikalt kruvitud, siis oleks lahenduses oodanud suuremat draamat ja tulevärki. Liiga palju loogikat ja vähe efektseid kirjeldusi – kummaline, et ma seda ütlen, enamasti tunnen just vastupidi!

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin eesti keelde tõlgitud Vinge(d) raamatud läbi autori poolt loodud Mõttetsoonide maailma kronoloogilises järjekorras. Ehk siis kõigepealt Qeng Ho kaubitsejate ja Tõusjate vahelisest konfliktist SisseVälja tähe juures, mille lähistel elutses põnev ämblikulaadsete olendite tsivilisatsioon (“Sügavik taevas”). Selle järel sai ette võetud käesolev romaan “Leek sügaviku kohal”, mis on varem kirjutatud ja on tegelikult üsna lõdvalt omavahel seotud. Põhimõtteliselt ühendab neid üks peategelane, legendaarne Pham Nuwen, ja mõned vihjed inimkonna ajaloole/Phami minevikule Qeng Hos. Kui aus olla, siis võib neid kahte raamatut lugeda vabalt kirjutamise järjekorras, sest sel on omad plussid (kirjaniku areng), ja sisulises mõttes ei kaota midagi, kuna oluline mõju taustast arusaamisele puudub. Sama sarja kolmas romaan, “Taevalapsed”, paistab olevat otsene järg antud romaanile ja seega on “Leegis” aset leidvate sündmustega eeltutvumine hädavajalik.

Hästi lühidalt sisust: tähtedele liikunud inimkond päästab kogemata iidsest arhiivist valla Ikalduse-nimelise iidse kurjuse, mis üle galaktika jõudsalt levides ning terveid tähesüsteeme “õgides” lugematul arvul tsivilisatsioone hävitab või orjastab. Üksik laev pääseb leviku algfaasis imekombel minema ja kannab pardal salapärast Vastumeedet, mida ei osata tol hetkel ürgse kurjuse pidurdamiseks ära kasutada. Seltskond teeb Aeglases Tsoonis hädamaandumise planeedile, mida asustavad meie mõistes keskaja tasemel toimetavad minikarjamõistust omavad intelligentsed koerlased. Kogu galaktika on paanikas, Kõrg- ja Teispoolsuses surevad isegi jumalalaadsed Võimud Ikalduse kätte. Nüüd peab Vana Olija poolt kokkulapitud supermees Pham Nuwen koos naissoost kaaslase Ravna ja veidrate puuloomadest olenditega “kõrgelt” “alla” lendama ning universumi päästma.

Lugu on suurepäraselt mastaapne, kuna hõlmab biljoneid (tõlkest võetud :)) tähti, triljoneid kilomeetreid ja miljoneid tsivilisatsioone nii siin kui sealpool singulaarsust. Erinevate füüsikasedusetga Tsoonide ideed on pea kõik teised arvustajad kiitnud ja samuti on hea leid karjamõistusega Küüniseid sääl kolkaplaneedil. Loo arenedes kirjeldab Vinge hästi, kuidas Kõrg- või Kesk-Teispoolsusest alla tulles kiirused drastiliselt langevad ja tehnika reaalajas rumalaks kolaks taandub. Lahe!

Galaktiline side toimib sarnaselt meil kümnendid tagasi levinud populaarsete uudisgruppide stiilis. Mind see ei häirinud, pigem selline armas Strugatskite “raadiogrammilik” detail. Seda oli üsna vahva lugeda, sest enda tõsisem internetistaaž sai alguse ajal, mil taoline infovahetamise maailm oli asendumas uute meediumitega. Võib-olla oleks võinud tekstis kirjeldatud andmeedastuskiiruste osas piirduda üldisemate terminitega (olematu, aeglane, kiire) vs. bitid ja kilobaidid (lairibaühendus?!). Seda enam, et Võimud ja eriti võimulemb Ikaldus pidi läbi (isegi meie mõistes) pisikeste kanalite kogu kosmilist tsirkust sünkroonselt juhtima – vähemalt kõrgematel tasemetel.

Kuigi “Sügavik taevas” oli palju konktreetsema süžeega lugu hulga piiratumal alal, esines ka seal kohati venimist, vaatamata sellele, et see oli hiljem kirjutatud. Seega olin VV lugejana oma ristsed saanud ja “Leek” ei tundunud nii veniv või segane olevat. Vähemalt tegelased olid üksteisest selgelt eristatavad (“Sügaviku” Altmäe, Altküla vs “Leegi” Uitleja, Puunikerdaja, Rohevars). Vinge kirjeldas mõlemas raamatus hästi nn alama rassi tegutsemisi ja motiive, kuid “Leegis” jäi mujal galaktikas toimuv üsna pinnapealseks. Mind huvitanuks väga, mida see Ikaldus endast täpsemalt kujutas ja kuidas ta galaktikat anastas. Nagu on teiste pooltki välja toodud, ei suutnud kuidagi kaasa tunda biljonite(:p) (inimeste k.a.) huku üle, kuna neid sündmusi mainiti ainult põgusalt läbi uudisnupukeste ja raamatu peakuri jäi üldse kuidagi väga kaugeks. Hoopis rohkem tõmbus mu süda kokku siis, kui Pham jumalana taevas pendeldades teadmatusest kiirguriga süütuid koerlasi niitis. Neile tundsin ma kaasa, elasin ja higistasin koos nendega. Siiski pean ära ära märkima, et too sinine pulk pakkus ka üsna emotsionaalseid hetki.

Põgusa tegevuse ja mölluga vahemaailmas nimega Püha Üritus (või mis pagan see oligi?), andis VV meile ometigi võimaluse natuke lähemalt selle põneva ilmaruumiga tutvuda. Võimalik, et autor plaanib kunagi sündmustest Teistpoolsuses eraldi loo kirjutada, sest seal on ainest ikka kuhjaga. Pika romaani lõpus võis autoril võhm väljas olla, sest lahendus jäi kuidagi mannetuks ja kuri sai mitmel rindel liiga kergelt palga kätte. Veidi nagu “käed-rippu-ja-siis” moment. Samas võib vastu väita, et ega me tegelikult ei saanudki pihta, mida täpselt Vastumeede ja Ikaldus endast kujutasid, miks peaks ka nende kokkupõrge ning tagamaad mõistetavad olema. Lugu oli vist millestki muust…

Mõlemad romaanid on võitnud Hugo ja teisigi nimekaid auhindu, mida ei saa neile sugugi pahaks panna. Nii astun ka mina viie tärni klubisse.

Teksti loeti eesti keeles

See oli mu jaoks tõeliselt nauditav raamat. Ega muidu poleks ka soovinud ligemale 500-leheküljelist tellist teist korda läbi lugeda. Vinge on loonud huvitava maailma huvitavate tulnukrasside ja sündmustega. Kosmosetsoonid, kus füüsika toimib teisiti, jumaliku olemuseni arenenud rassid, skroodisõitjad, liitmõistusega koeralaadsete olendite planeet - sellega võidab mu tähelepanu ja kui lugu on ladusalt kirjutatud, siis on üsna kindel, et pooleli ma raamatut ei jäta. Romaani ülesehitus toob teksti vaheldust, jälgides kaht tegevusliini, miks vaikselt üksteisele lähenevad, nendele on lisatud veel üldise tausta täiustamiseks tolle universumi "uudiskirjades" liikuvad tekstid, kus erinevad grupeeringud arutavad toimunud katastroofi üle.
Ulmefännile peaksin seda peaaegu et kohustuslikuks lugemiseks.
Teksti loeti eesti keeles

A Fire Upon the Deep on tohutu haardega kosmoseooperi tüüpi ulmelugu. Selles ettekujutuses on meie galaktika puupüsti täis erinevaid mõistuslikke olendeid ning kirjapandud ajalugu ulatub miljardite aastate kaugusele minevikku. Kogu seda süsteemi raputab aga põhjalikult sündmus, kus ühe inimeste koloonia liikmed kuskil kadunud planeedi iidsetes arvutisüsteemides tuhnides päästavad valla kurja tehismõistuse, millesarnast veel nähtud pole.
 
Asjaolusid komplitseerib autori üsnagi geniaalne fantaasia sellest, et galaktika erinevates piirkondades toimivad füüsikaseadused erinevalt. Tuumale lähedal ei tööta enam isegi tavaline mehhaanika, samas kui kaugemal väljaspool on võimalikud imeasjad, nagu valguse kiirust ületav side- ja reisimiskiirus. Äärtest päris kaugel eksisteerivad juba mateeria endalt maha raputanud mõistusolendid, kes on peaaegu pooljumalate sarnased.
 
Selline ülesehitus teebki loo võimalikuks. Pärast kurja tehismõistuse äratamist saab üks inimeste laev põgenema, kandes endaga kaasas midagi üliolulist. Hädalised peidavad end pimesi galaktika sügavikku, kuhu on kõrgemal tehnikal väga raske jõuda. Tundmatul planeedil tehtud hädamaandumises satuvad kaks ellujäänut, teismeline tüdruk ja vaevalt kooliealine poiss aga kohe hädaohtu. Planeedi mõistuslik liik on umbes keskaegsel tasemel ning lapsed röövitakse võistlevate kuningriikide poolt.
 
Sellel lool on märkimisväärne hulk tasemeid. Kõige madalamal on hunditaoliste grupimõistusega olendite keskaegne võimuvõitlus planeedil, seejärel tulevad erinevad osapooled, kes kosmoselaevadega planeedi poole kihutavad, et peidetud saladus kätte saada, kõrgemal arutab kogu selle teema üle internetisarnane ülikirju tsivilisatsioonide võrgustik, ning kõige kõrgemal on enda teel tohutuid tähesüsteeme õgiv kuri tehismõistus (ja teiste olemasolevate supermõistuste vaevalt mõistetavad plaanid).
 
Ma pean ütlema, et see oli minu teine lugemine - esimest korda võtsin selle ette umbes kaheksa aastat tagasi, kui see maakeeles ilmus. Toonasega võrreldes on nii mõnigi asi nüüd originaalkeeles lugedes klaarimaks läinud - kuid üldine tunne on kummaliselt sarnane. Seda, natuke vastandlikku tunnet on nüüd ainult lihtsam sõnadesse panna.
 
Nimelt tahan kõigepealt kõrgelt kiita autori maailmaehitust, kuna ma arvan, et mõni ei kujuta ka terve elu jooksul ette sellist hulka ideid, nagu siin ühte raamatusse mahutatud on. Isegi planeedipõhine suhteliselt lihtne troonide mäng on imeliselt omanäoline sealse liigi grupimõistusliku iseärasuse tõttu. Kõrgel nende pea kohal käib aga juba tõsiselt kirju kosmoseooper, kus oluline roll on näiteks puutaolistel, ratastel sõitvates elektroonilistes pottides istuvatel patsifistlikel tulnukatel.
 
Mulle tundub aga, et natuke paradoksaalselt on see teos sellise sisu jaoks ühteaegu liiga pikk ja liiga lühike. Nagu ka esimesel lugemisel, tundus mulle jälle, et ainus osa mis tõesti südamesse läks, oli planeedil toimuv. Kuskil kaugemal toimuv päikesesüsteemide hukk, miljardite mõrvamine ja kurja mõistuse ähvardus terve galaktika neelamiseks tundusid... kuidagi õõnsad. Kuigi autor ilmselgelt proovis (näiteks tähelaevastike lahingus), siis ei suutnud ta minu arvates sellele osale õiget hinge sisse puhuda.
 
Selle saavutamiseks olekski vahest olnud vaja mitut sama suurt raamatut - nagu näiteks Dan Simmonsi Hyperioni-sari. Või siis oleks võinud kärpida kosmose osa ning jätta planeediseiklus selgeks põhiteemaks? Kindlasti on ka praegusel kujul tegemist tohutu tööga, mis on näide väga intelligentsest kosmoseooperist. Jääb ainult natuke kripeldama, et see kõige kõrgemast klassist nõnda väikese sammu tahapoole jääb.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Engine Summer on postapokalüptiline ulmelugu. Tegevus toimub millalgi määramata tulevikukauguses, kus maailmalõpust on möödas vähemalt mitu sajandit, vahest isegi paar aastatuhandet. Maailmalõpu-eelsest ühiskonnast on säilinud vaid muistendid ja legendid.
 
Lugu ise on esitatud jutustusena peategelaselt (noormees nimega Rush that Speaks) kellelegi kuulajale, kes aeg-ajalt täpsustavaid küsimusi esitab ja kogu juttu salvestab. Jutustaja olukord, kuulaja olemus ja loo salvestamise põhjus on algselt teadmata, kuid need asjad saavad jutustuse käigus kuni lõpplahenduseni järk-järgult selgeks.
 
Sisu poolest on see jutustus nagu kujunemislugu - peategelane alustab ajast, kus ta oli veel väike laps, kirjeldab oma kasvamist kommuunis nimega Warren, armumist tüdrukusse Once a Day ja soovi teda otsima minna, kui tüdruk kodunt kaob. Paralleelselt on peategelasel ka soov otsida sellest maailmast seletusi küsimustele, mida ta isegi vaevalt sõnastada oskab...
 
Minu arvates on selle loo põhiline väärtus jutustuse kujus ja vormis. Sisu on selgelt nõrgem, peategelase otsing on aeglane ja sihitu, nagu sügisene puuleht tuule käes. Samuti langeb enamus õnnestumisi talle pea pooljuhuslikult sülle. Natukene on see muidugi seotud loo enda filosoofiaga, kus Õige Tee on midagi sellist, mida saab otsida pigem tunde kui tahtega.
 
Jutustus ise aga on aga õrn ja lüüriline, loodus- ja tundepiltide kujutamisel isegi sarnane 19. sajandi romantikutele - lausa kummaline oli midagi sellist 70ndate ulmest leida. Ka tegevus on sellele vastavalt malbe ja siivas, vihas tõstetud kätt ega üle keevat kirge siit ei leia. See pole ka halb, maailmalõpu järgne elu ei peagi olema madmaxilik möll.
 
Mingis mõttes on see teos sarnane Ursula K. Le Guini kuulsale eksperimentaalromaanile "Always Coming Home", kus ammu unustatud apokalüpsise järel on peale kasvanud mitmes mõttes tervem ühiskond. Siin on tugevamalt näha hipiliikumise ideede mõju (erinevad psühhoaktiivsed ained on jutustuses päris olulised) aga sarnasemalt jälle taoismi-filosoofia kaja.
 
Terviktulemusena ei tõuse Crowley romaan aga päris sellisele kõrgusele. Hea on see kindlasti ka sellisena nagu see on. Selles on lihtsalt palju põnevaid kilde, mis lubaks nagu enamat, kui lihtsalt üks lüüriline unelus.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

A Case of Conscience on allegooriline ulmelugu, mis koosneb kahest üsna erinevast osast. Taustaks on 21. sajandi keskpaik, kus Külm sõda on rahumeelselt lõppenud ja maailm ühendatud ÜRO valitsuse alla. Avastatud on ka valguse kiirust ületav kosmoselendude-tehnoloogia. Loo sündmused lükkab käima aga asjaolu, et esmakordselt leitakse ilmaruumist üks intelligentse elu ja kultuuriga planeet.
 
Loo esimene pool jälgib nelja teadlast, kes on saadetud planeedile nimega Lithia kohalikke olusid uurima ja selle alusel raportit koostama. Lithia kliima on mahedalt ja rahulikult lähistroopiline ning planeedi reptiililaadne intelligentne liik ja selle kultuur on samuti sügavalt rahumeelne ja ratsionaalne. Ühele teadlasele, jesuiidist bioloogile Ramon Ruiz-Sanchezile hakkab aga tunduma, et kõik selle kultuuri juures oleks nagu teadlikult kujundatud risti vastupidiselt katoliku kiriku dogmadele...
 
Loo teine pool toimub pärast tagasi Maale jõudmist. Ruiz-Sancheze lithialasest sõber Chtexa on andnud talle kullese kujul kaasa oma poja, kes omaenda rahvast mitte kunagi nägemata kasvab nüüd üles inimeste kultuuris. Samal ajal pole aga Maal sugugi kõik korras, sest Külma sõja pärandina tekkinud maa-alune varjendielu mõjub halvasti inimeste vaimsele tervisele. Eriti just noorema põlvkonna rahulolematusest haarab kinni seesama lithialane nimega Egtverchi, kellest saab prohvetlik kihutuskõneleja...
 
Ma tahaks need kaks poolt just eraldi välja tuua, kuna lugemiskogemus oli nende puhul erinev nagu öö ja päev. Esimene pool oli oskuslikult kokku pandud ja viis kõik otsad andekalt kokku põhiosani, milleks oli nelja teadlase debatt selle planeedi ja kultuuri olemuse ja tuleviku osas. Kuigi katoliiklikku doktriini ma nii hästi ei tunne, et Ruiz-Sancheze loogikale vastu vaielda (kuigi tahaks), oli ideid religiooni ja ratsionalismi vastandlikust mõjust ühiskondades huvitav jälgida.
 
Teine pool oleks võinud olla see osa, kus need teemad lahendatakse. Kahjuks aga viskas autor praktiliselt kõik esimese osa huvitavad mõtted kõrvale ja alustas otsast peale, et teha... ei teagi täpselt mida. Korraks oli tunne, et see võib olla midagi Robert A. Heinleini "Võõrana võõral maal" sarnast (aga ei olnud). Siis tundus, et see on antikristuse-allegooria (aga ka nagu ei olnud). Lõpplahendus ei aidanud mõistmisele sugugi kaasa, kuigi see oli vähemalt üsna lõplik.
 
Nagu pärast vaatasin, siis avaldati esimene osa algselt lühiromaanina. Sinna tegelikult olekski autor võinud asja jätta, sest retro-Hugo ulmeauhind on selle eest täiesti ära teenitud. Romaaniks laiendatud versioon aga minu arvates küll enam 1959. aastal võidetud Hugo auhinda ei vääri - praktiliselt kõik väärtuslik on esimeses osas ning teine osa pole enam muud kui kasutu ballast. Kokku ei saa teos nii rohkem kui napilt positiivset hinnet.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Rogue Moon on psühholoogiline ulmelugu. Tegevus toimub millalgi kuuekümnendatel, kuid kahe erinevusega: Kuu-võidujooksus on ameeriklased raketitehnoloogias venelastest selgelt maha jäänud, aga samal ajal on nad avastanud transporteri-tehnoloogia, millega saab mateeriat energiasignaali abil teise kohta teleporteerida (algse objekti hävitamise hinnaga).
 
Transporterite abil on ameeriklased loonud Kuu tagaküljele salajase baasi. Kuid baasi lähedalt leitakse kohe mingisugune tulnukate ehitatud struktuur või artefakt. Uurimismeeskonnad, kes struktuuri sisenevad, surevad sealsete lõksude või fenomenide tõttu mõne minutiga. Lõpuks tuleb üks projekti juhtidest mõttele, et olukorra lahendamiseks on vaja ühte väga erilist meest...
 
Alustuseks tuleb öelda, et kui see kõik kõlas ühe hoogsa seikluse moodi, siis tegelikult on raamat sellest üsna kaugel. Enamuse loost moodustavad peategelaste psühholoogilised võimumängud. Juhtivteadlane Edward Hawks keskendub rangelt tulemusele, personalijuht Vincent Connington on amoraalne manipulaator ja seikleja Al Barker soovib domineerida kõike ja kõiki enda ümber.
 
Alguses meeldis see mõte (ja ka teostus) mulle väga - ma kindlasti ei oodanud seda, aga üllatus oli tore. Kahjuks aga hakkas see mulje edasi lugedes järjest maha käima. Pärast seda, kui algne pilt on paika pandud, käib see lugu keskkohast kuni lõpuni natuke nagu tühikäigul ringi ja ringi, ilma mingi edasiminekuta. Kuigi lõpplahendus tõmbab loo taas käima, on tühja auru loo mahtu arvestades siiski liiga palju.
 
Ma usun, et see lugu on andnud päris palju inspiratsiooni. Müstilise Kuu-artefaktiga seonduv tuletas meelde vendade Strugatskite teost "Väljasõit rohelisse" (teadlane spekuleerib isegi, et see struktuur võib olla kõigest äravisatud konservikarp). Uurijaid tappev ehitis esineb Alastair Reynoldsi sarnases lühiloos "Teemantkoerad". Transporteriga seonduv peegeldub Christopher Priesti raamatus "The Prestige".
 
Samas tundus mulle, et käesolevat lugu oli venitatud palju pikemaks, kui sisu poolest annaks. Hiljem vaatasin, et sellest eksisteerib ka peaaegu poole lühem lühiromaani-tüüpi versioon, ning usun ka ilma lugemata, et see võib palju parem olla. Vahest oli mu esialgne positiivne emotsioon liiga suur ja seetõttu ka hilisem pettumus suurem, kuid üle napilt positiivse hinde see teos siiski ei saa.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

The Man in the High Castle on alternatiivajalugu. Ajalugu muutub 1934. aastal, kui USA president Franklin D. Roosevelt mõrvatakse ja Ühendriigid jäävad Teise Maailmasõja ajal truuks populaarsele isolatsionismi-poliitikale. Ilma USA toidu ja varustuseta langeb Nõukogude Liit kiiresti. Suurbritannia lõigatakse oma kolooniate ressurssidest ära, kui geniaalne kindral Rommel vallutab Egiptuse ja haarab kontrolli Suessi kanali üle. Ja lõpuks... jõuab järg ka Ühendriikide kätte.
 
Raamatu tegevus toimub umbes 30 aastat peale sõja lõppu, Jaapani impeeriumisse kuuluval USA läänerannikul ning Kaljumäestiku neutraalses tsoonis, mille peamiseks eesmärgiks on eraldada esimest Saksa Reichi kuuluvast USA idaosast. Peategelasteks on Robert Childan, americana-antiigikaupmees; Frank Frink, oma päritolu varjav juut; Nobusuke Tagomi, Jaapani kaubandusatašee; Juliana Frink, džuudoõpetaja; ja Rudolf Wegener, salajase ülesandega Saksa ohvitser.
 
Childan, Frink ja Tagomi seotakse erineval viisil salajase kohtumisega, kus peaks midagi arutama San Franciscosse saabuvad pensionil Jaapani admiral ja Rootsi tööstur. Selle kohtumise aga pöörab pea peale Berliinist saabuv teade riigikantsler Martin Bormanni surmast ja sellele järgnev maailma raputav võimuvõitlus. Samal ajal suundub Juliana otsima salapärast "meest kõrgel lossis", kirjanikku, kes on avaldanud alternatiivajaloo sellest, kuidas Saksamaa ja Jaapan sõja kaotasid...
 
On natuke keeruline kirjutada raamatust, mida oled lugenud umbes kümme korda (nii tõlkes kui ka originaalis) - ja mida kavatsed tulevikus umbes sama palju üle lugeda. Aga kui püüda, siis võtaksin selle kokku umbes nii: siin raamatus ei toimu praktiliselt midagi olulist ja ühelgi tegelasel pole suuremat tähtsust, aga samas käsitleb see raamat suuri teemasid ja teeb seda täiesti imeliselt.
 
Ma ütleks, et kõige olulisem teema siin on kaotus. Seda rõhutab hästi asjaolu, et Saksa perspektiivi raamatus praktiliselt ei ole. On põnev, et isegi Jaapan ja Itaalia, kui nominaalsed võitjad, tunnevad selget kaotuseängi. Jaapani vanamoeline, veidi britilik impeerium tegeleb kaubanduse ja infrastruktuuriga, samas kui sakslased terveid kontinente ümber kujundavad ja rakettidega Marsile lendavad. Itaalia impeerium on aga lihtsalt opera buffa, sakslaste armust eksisteeriv naljanumber.
 
Selle kõrval on ka individuaalne kaotus. Sümpaatne aga kalestunud Frink on juudina surmast alati ainult sammu kaugusel. Childan on suhteliselt madal oportunist, aga tema häbi Jaapani okupatsioonivõimude ees lömitamisest kiirgab väga eredalt. Samal ajal on huvitav, kuidas võitjaid imetletakse ja vihatakse läbisegi. Selles mõttes on Jaapan nagu peegeldus meie aja Ameerikast - Childan näiteks tõdeb mingil hetkel irooniat taipamata, et jaapanlased on kogu oma kultuuri mujalt laenanud.
 
Kõige ulmelisem on ilmselt Saksamaa portreteerimine - see kombinatsioon megalomaaniast ja freudistlikust surmakultusest läheneb natuke küll karikatuurile, kuid autor on on sellele põhja loonud hea faktitäpsusega, mis meeldib tõenäoliselt igaühele, keda Teise Maailmasõja ajalugu huvitab. Mingis mõttes on see nagu varajane küberpunk, metsiku teaduse ja sisemise tühjuse kombinatsioon.
 
Ning loomulikult jookseb läbi Dicki üks põhiteemasid - mis on tõelisus? Eksisteerivad selged vihjed paralleeluniversumitele. Kõige põnevam on see, kus võitjariikideks olid Suurbritannia ja USA, kes omavahel võistlema hakkavad, kuid ilmneb ka, et see on vaid üks paljudest. Selle multiversumi-tasandi kõrval on aga ka lähedasem tasand, kus küsitakse, mis üldse eristab originaali ja koopiat (või kahte tõelist eksemplari, millest üks on kuulunud mõnele kuulsusele).
 
See teos on ulmekirjandus parimal võimalikul kujul. Veelgi enam – see on kirjandus parimal võimalikul kujul. Ja see näitab taas, miks kirjandus tervikuna oleks ilma ulmeta mõõtmatult vaesem.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

A Fire Upon the Deep on tohutu haardega kosmoseooperi tüüpi ulmelugu. Selles ettekujutuses on meie galaktika puupüsti täis erinevaid mõistuslikke olendeid ning kirjapandud ajalugu ulatub miljardite aastate kaugusele minevikku. Kogu seda süsteemi raputab aga põhjalikult sündmus, kus ühe inimeste koloonia liikmed kuskil kadunud planeedi iidsetes arvutisüsteemides tuhnides päästavad valla kurja tehismõistuse, millesarnast veel nähtud pole.
 
Asjaolusid komplitseerib autori üsnagi geniaalne fantaasia sellest, et galaktika erinevates piirkondades toimivad füüsikaseadused erinevalt. Tuumale lähedal ei tööta enam isegi tavaline mehhaanika, samas kui kaugemal väljaspool on võimalikud imeasjad, nagu valguse kiirust ületav side- ja reisimiskiirus. Äärtest päris kaugel eksisteerivad juba mateeria endalt maha raputanud mõistusolendid, kes on peaaegu pooljumalate sarnased.
 
Selline ülesehitus teebki loo võimalikuks. Pärast kurja tehismõistuse äratamist saab üks inimeste laev põgenema, kandes endaga kaasas midagi üliolulist. Hädalised peidavad end pimesi galaktika sügavikku, kuhu on kõrgemal tehnikal väga raske jõuda. Tundmatul planeedil tehtud hädamaandumises satuvad kaks ellujäänut, teismeline tüdruk ja vaevalt kooliealine poiss aga kohe hädaohtu. Planeedi mõistuslik liik on umbes keskaegsel tasemel ning lapsed röövitakse võistlevate kuningriikide poolt.
 
Sellel lool on märkimisväärne hulk tasemeid. Kõige madalamal on hunditaoliste grupimõistusega olendite keskaegne võimuvõitlus planeedil, seejärel tulevad erinevad osapooled, kes kosmoselaevadega planeedi poole kihutavad, et peidetud saladus kätte saada, kõrgemal arutab kogu selle teema üle internetisarnane ülikirju tsivilisatsioonide võrgustik, ning kõige kõrgemal on enda teel tohutuid tähesüsteeme õgiv kuri tehismõistus (ja teiste olemasolevate supermõistuste vaevalt mõistetavad plaanid).
 
Ma pean ütlema, et see oli minu teine lugemine - esimest korda võtsin selle ette umbes kaheksa aastat tagasi, kui see maakeeles ilmus. Toonasega võrreldes on nii mõnigi asi nüüd originaalkeeles lugedes klaarimaks läinud - kuid üldine tunne on kummaliselt sarnane. Seda, natuke vastandlikku tunnet on nüüd ainult lihtsam sõnadesse panna.
 
Nimelt tahan kõigepealt kõrgelt kiita autori maailmaehitust, kuna ma arvan, et mõni ei kujuta ka terve elu jooksul ette sellist hulka ideid, nagu siin ühte raamatusse mahutatud on. Isegi planeedipõhine suhteliselt lihtne troonide mäng on imeliselt omanäoline sealse liigi grupimõistusliku iseärasuse tõttu. Kõrgel nende pea kohal käib aga juba tõsiselt kirju kosmoseooper, kus oluline roll on näiteks puutaolistel, ratastel sõitvates elektroonilistes pottides istuvatel patsifistlikel tulnukatel.
 
Mulle tundub aga, et natuke paradoksaalselt on see teos sellise sisu jaoks ühteaegu liiga pikk ja liiga lühike. Nagu ka esimesel lugemisel, tundus mulle jälle, et ainus osa mis tõesti südamesse läks, oli planeedil toimuv. Kuskil kaugemal toimuv päikesesüsteemide hukk, miljardite mõrvamine ja kurja mõistuse ähvardus terve galaktika neelamiseks tundusid... kuidagi õõnsad. Kuigi autor ilmselgelt proovis (näiteks tähelaevastike lahingus), siis ei suutnud ta minu arvates sellele osale õiget hinge sisse puhuda.
 
Selle saavutamiseks olekski vahest olnud vaja mitut sama suurt raamatut - nagu näiteks Dan Simmonsi Hyperioni-sari. Või siis oleks võinud kärpida kosmose osa ning jätta planeediseiklus selgeks põhiteemaks? Kindlasti on ka praegusel kujul tegemist tohutu tööga, mis on näide väga intelligentsest kosmoseooperist. Jääb ainult natuke kripeldama, et see kõige kõrgemast klassist nõnda väikese sammu tahapoole jääb.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Slow River on küberpunk-tüüpi ulmelugu, kerge biotehnoloogilise kallakuga. Kuskil lähimas tulevikus toimuva loo peategelaseks on bakteritööstuse miljardäri-dünastia van der Oestide noorim tütar Lore, kes satub inimröövi ohvriks. Tal õnnestub enda vangistajate käest põgeneda, kuid erinevate kahtluste ja hirmude tõttu otsustab ta jääda Spanneri-nimelise pisisuli ja häkkeri juurde, kes ta tänavalt üles korjas...
 
Lugu ise on jaotatud kolmeks paralleelselt jooksvaks tegevusliiniks. Üks neist vaatab Lore kasvamist oma ülirikkas perekonnas, kus tundub, et kõik pole päris korras. Teine kirjeldab tema pool-kriminaalset elu koos Spanneriga ja kolmas tema katset ise hakkama saada, kui tema suhted Spanneriga (alguses teadmata põhjusel) halvaks on läinud.
 
Ma pean alustuseks ütlema, et kiiret seiklust siit oodata ei maksa. Küberpunk annab sellele loole eelkõige tausta ja õhkkonna, selle tuttava kõrgtehnoloogia ja agulielu segu, mis on siin päris hästi teostatud. Autor on ka olnud maailmaloomes meeldivalt hillitsetud ja realistlik, erinevalt nii mõnestki teisest punkautorist, kes kasutavad seda žanri puhta fantaasia pillerkaarideks.
 
Kuigi seda võiks lugeda ka kui müsteeriumikirjandust (igal tegevusliinil on oma saladus), on see lugu sisuliselt siiski eneseotsingu-rännak. Griffith järgib siin klassikalist võtet (mida olen tema juures varemgi tähele pannud), kus ta laseb peategelasel põrgust läbi käia, et too jõuaks lõpuks teadmisele, kes ta on ja mida tahab.
 
Kahjuks on vähemalt osa sellest rännakust minu peale pigem raisatud, kuna eneseotsing ei ole lihtsalt teema, mis minus enam kui kerget huvi tekitaks. Lisaks tundub peategelane natuke liiga tihti uskumatult rumal (mis on küll noorusega vabandatav). Kui lõpuks selgubki, et tal oli mitmes asjas õigus, siis tuleb see ainult ebamäärasest kõhutundest ja vedamisest, mis ei ole eriti rahuldustpakkuv lahendus.
 
Ma olen tegelikult üsna veendunud, et Griffith on hea kirjanik, sest tema keelekasutus on kaunis ning ta oskab luua meeldejäävaid stseene ja tegevusliine. Kõva SF sildi kannab ta samuti ausalt välja. Kellegi teise jaoks, keda teos rohkem kõnetaks, võiks lõpptulemus olla veel mitme kraadi võrra kõrgem.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Frankenstein on õudus-ulmelugu, mille sisu põhiteema (teadlase poolt surnukehadest kokku pandud ja elustatud inimkoletis jälitab kättemaksuhimuliselt oma loojat) on tuttav vist küll igaühele. Selle teadmiseks ei pea olema ei raamatut lugenud ega ka ühtegi loendamatutest selleteemalistest filmidest näinud.
 
Minu jaoks oli see Frankensteini neljas lugemine (esimene kord teose algkeeles). On huvitav, et sellest loost on mul iga kord jäänud hea mulje, kuigi need neli korda on üsna võrdselt nelja aastakümne peale jagatud. Õudne tundus see küll vaid kõige esimesel korral, kuid õudus polegi siin tegelikult kõige olulisem.
 
Mingis mõttes on see lugu ju lihtsalt romantiline tragöödia, mis laenab põhilise idee Sophokleselt. Peategelasele on selle järgi määratud saatus, mida ta võiks vältida, kuid oma uhkuse tõttu ei tee ta seda. See paneb aluse hukatusele, mis hävitab peategelase loo lõpuks vääramatult.
 
Samuti näen ma siin palju mõjutusi sarnaseid punkte kasutavast Samuel Taylor Coleridge poeemist "The Rime of the Ancient Mariner" (mida Frankensteinis ka teksti sees korra tsiteeritakse). Lisaks meresõidule polaaraladel ja peategelast tabavale needusele on seal üheks osaks ka surnute maagiline elluäratamine.
 
Tõesti, enamalt jaolt käitub ka Frankensteini koletis peaaegu kui maagiline olend. Teadlane märgib küll jutustuse käigus, et ta püüdis koletist luues inimest täiustada, ning seetõttu andis talle üliinimliku jõu ja vastupidavuse ning geniaalse mõistuse. Siiski läheneb koletise võime täpselt õigel ajal õiges kohas ilmuda fantaasia piiridele.
 
Kuid see koletis pole siiski maagia abil liikuma pandud golem või zombi. Loo tõeline teadusulmeline väärtus peitubki selles, et tema teaduslik loomine võis sellel ajahetkel tunduda juba lähimas tulevikus täiesti reaalsena - ning sama lähedaseks aga ikkagi kättesaamatult kaugeks on see jäänud kogu vahepealse kahesaja aasta jooksul.
 
Kui teost ka kritiseerida, siis on see kirja pandud tollal populaarses epistolaarses stiilis, mis siinkohal pigem häirib (kuigi kolm üksteise sisse peidetud jutustust on tehniliselt korralik mõte). Samuti varjutavad tegelaste peetavad pikad monoloogid siin nii mõneski kohas tegevuse, mis selle tulemusena venima jääb.
 
Seda korvab siiski autori stiil, mis on küll romantikule kohaselt ülevoolav ja lopsakas, kuid ka meeldivalt enesekindel. Paljud kriitikud toovad hinnangule juurde arvestamiseks välja, et autor oli lugu kirja pannes alles teismeline tütarlaps - kuid minu arvates pole siin allahindlusi teha vaja. Seda lugu ei peaks häbenema üheski vanuses autor.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Demolished Man on kriminaal-ulmelugu. Tegevus toimub millalgi sajandite kauguses tulevikus ja keskendub peamiselt kahe mehe vastasseisule. Üheks neist on Ben Reich, hiidkorporatsiooni Monarch juht ja üks rikkamaid inimesi Päikesesüsteemis. Teiseks on Lincoln Powell, politseiülem ja esimese klassi telepaat.
 
Kõige suurem erinevus tavamaailmaga tulebki sellest, et mingil hetkel on esile kerkinud telepaatiavõimetega inimesed (ise nimetavad nad end esperiteks). Oma võimete tõttu on nad ülimalt hinnatud igat sorti tippspetsialistide ametikohtadel. Ühe kõrvalefektina on kuritegevus peaaegu kadunud, sest telepaadid tabavad tavainimeste kriminaalseid mõtteid ja annavad nendest teada, mistõttu praktiliselt kõik sellised ettevõtmised ennetatakse.
 
Kuid Reich, kelle korporatsioon on ärivõitluses oma suurimale võistlejale D'Courtneyle alla jäämas, tuleb hulljulgele mõttele mõrvata D'Courtney kartelli juht ja kasutada järgnevat segadust tema äri üle võtmiseks. Kavalate võtete ja oskusliku planeerimise abil lähebki tal korda sooritada esimene mõrv peaaegu sajandi jooksul.
 
Juhtumi enda kätesse võtnud politseiülem Powell saab tugevaima võimaliku telepaadina muidugi kohe aru, et süüdi on Reich. Kuid siis peab ta hakkama tegelema kordades raskema ülesandega - tema meeskond peab kokku panema objektiivse tõendusmaterjali, mis tagaks selle, et Reich ka kohtus süüdi mõistetaks...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli minu jaoks üllatavalt tugeva teosega. Hoolimata ulmetaustast oli sisuliselt tegemist kriminaalromaaniga - lisaks veel suhteliselt haruldase tüübiga, kus kurjategija on lugejale teada juba algusest peale ning politseile praktiliselt kohe peale kuriteo toimepanemist. Põnevus tuligi eelkõige sellest, kuidas Reich oma kuritegu ette valmistas ja hlisemast võitlusest Powelli ja Reichi vahel asitõendite kogumiseks/hävitamiseks.
 
Erinevalt nii mõnestki ulmeteosest, mis on sidunud telepaatia erinevate totalitaarsete ühiskondadega (Philip K. Dick on seda võtet korduvalt kasutanud), võttis Bester siin minu arvates realistlikuma lähenemise. Nimelt on telepaatidel inimeste peades sorimine ilma loata keelatud ning eriti oluline on see, et telepaatilisel teel saadud info on igal juhul kohtus kasutuskõlbmatu. Nõnda pidigi politsei tööd tegema traditsioonilisel viisil.
 
Eraldi tahaks kiita teose õhkkonda. Besteri loodud kriminaalloos oli selget Raymond Chandleri või Dashiell Hammetti teoste sarnast noir-hõngu. Samuti meenutas selle raamatu üldine ühiskonnakujutis F. Scott Fitzgeraldi teoseid USA 1920-ndate aastate metsikust kapitalismist. Tegelaste osas oli meeldejääv see, et nii Reich kui Powell, kuigi muidu täielikud vastandid, lähtusid eelkõige mingist isiklikust moraalikoodeksist, millest nad isegi võitmise nimel üle ei astunud.
 
Kui tahta ka negatiivsemat poolt välja tuua, siis minu jaoks oli autor mitmes kohas liiga palju end freudismist inspireerida lasknud (loos mängitakse läbi nii Oidipuse kui ka Elektra kompleks). Noir-tüüpi teostele omaselt on tegelastele ka matšolikkust antud suurema kühvlitäiega ning sellesse suhtutakse läbivalt täiesti siiralt. Mõni irooniline pööre sellel teemal oleks teost tervikuna veel kõrgemale tõstnud.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Helliconia on kogumik kolmest tohutu haardega maailmaloome-ulmeloost (Helliconia Spring, Summer ja Winter). Tegevus toimub planeedil Helliconia, mille tingimused teeb eriliseks tema paiknemine kaksiktähesüsteemis. Nimelt on Helliconia põhitäheks nõrk Batalix, mille ümber teeb planeet tiiru umbes aastaga. Lisaks aga on need mõlemad võimsa tähe Freyr mõjuvallas, mille ümber teeb süsteem tiiru kahe ja poole tuhande aastaga. Nõnda kõigub planeedi kõige soojem piirkond selle aja jooksul subarktilise ja troopilise kliima vahel.
 
Sellisel tsüklilisusel on tohutu mõju Helliconia loodusele, aga ka tsivilisatsioonidele. Kohalik valitsev liik on täielikult inimeste sarnane (edaspidi võibki neid julgelt inimesteks nimetada) ning selle erinevad arenguetapid on paralleelsed inimkultuuridega, kuid lugu vihjab, et iga kahe ja poole tuhande aasta tagant saabuv jääaeg pühib kõik vahepealsed saavutused minema. Iga kultuur kas hukkub või regresseerub selle käigus ning vähesed kliima soojenemise ära oodata jõudnud inimesed peavad otsast peale alustama.
 
Lisaks inimestele on aga Helliconial veel üks mõistuslik liik. Fagoriteks kutsutud olendid on hiiglaskasvu, karvased ja sarvilised ning meenutavad faune või saatüreid. Sarnaselt mainituile on nad metsikud kütid ning paikne elu ja kultuur neid ei huvita. Lugu toob mingil hetkel ka välja, et fagorid on liigina inimestest mõõtmatult iidsemad ning inimesed tekkisid alles, kui hiigeltäht Freyr varem maailmaruumis hulkunud Batalixi ja sellega koos ka Helliconia kinni püüdis. Fagorid kutsuvad inimesi seetõttu "Freyri poegadeks".
 
Esimeses loos (Spring) on Helliconia parasjagu teel kõige sügavamast külmaperioodist kevade poole. Lumises maailmas on jäme ots fagorite käes ja vähesed inimasutused on arengus kuskil kivi- ja pronksiaja taseme vahel. Lugu ise toimub Oldorando nimelises asunduses, kus toimub võimuvõitlus poliitika ja religiooni vahel (koos paralleelse soorollide kõrvalteemaga), samal ajal kui lähedalasuv fagorite hord valmistub suurpealetungiks, et võimalikult palju inimasutusi enne kevadet hävitada...
 
Teises loos (Summer) on Helliconia umbes viissada aastat hiljem soojaperioodi kõrgpunktis. Oldorando on suure keskaegse Egiptuse-Bütsantsi-Ottomani tüüpi impeeriumi kese, kuid seda kimbutavad äärealade nooremad kuningriigid, kes on juba leiutanud algelised tulirelvad. Inimelanikkond on tohutult kasvanud ning palavuses loiuks ja tuimaks jäänud fagorid on suuremalt jaolt orjade ja pudulojuste rollis. Keskseks konfliktiks on impeeriumisisene võitlus võimuka kuid ebapopulaarse kuninga ja rahva armastatud kuninganna vahel...
 
Kolmandas loos (Winter) on taas möödunud umbes viissada aastat ning Helliconia liigub tagasi külmaperioodi poole. Eelmise loo noored põhjapoolsed kuningriigid on kasvanud 17. sajandi Euroopa tüüpi võimukeskuseks, mis on vana impeeriumi haarde sõjaliselt purustanud. Jahenev kliima aga hirmutab võimukandjaid ning nende valitsus muutub järjest despootlikumaks. Siin on peategelaseks endine sõdur Luterin, kes püüab repressioonide ja reetmiste kiuste lahinguväljalt tagasi koju jõuda...
 
Juhul, kui see kõik kõlas põnevalt ja lugema kutsuvalt, siis tahaks alustuseks kiiresti huviliste indu jahutada. Maailmaloome on nendes teostes küll suurepärane, aga praktiliselt kõik, mis puutub reaalsesse tegevusse, on selle kõrval igav. Eriti just esimeses ja teises osas käib lugeja eest läbi suhteliselt lame mass tegelasi, kelle hulgast ei tõuse esile kedagi, kelle eesmärkide või püüdluste osas huvi tekiks. Selles osas peab kiitma kolmandat osa, mis on just selge peategelase olemasolu tõttu eelmistest peajagu üle.
 
Ma saan aru, et konkreetsete inimeste asemel ongi siin peategelaseks Helliconia ise ning tsivilisatsioonide tõus ja langus loodusjõudude mängukannina. Kuid sellel juhul on enamus tekstist mõttetult raisatud ning parem oleks olnud kirjutada midagi Olaf Stapledoni teoste sarnast, kus üksikisikutele ja tegevusele ei antagi ajaloo uskumatu suurusega hoovuste kõrval eetriaega. Teisest küljest taas on täiesti võimalik kirjutada lugu, mis oleks nii seda kui teist - ja antud jutustuse kolmas osa saab sellega ka praktiliselt hakkama.
 
Lisaks käis parajalt närvidele tobe kõrvalliin, kus Maa inimesed olid Helliconiale tehiskaaslase ehitanud ja sealt oma koduplaneedile eksootilisi tõsielu-televisioonisaateid edastasid. Suurema loo kõrval oli see element absoluutselt ebavajalik. Jah, tehiskaaslase meeskonna allakäik ja häving on variatsioon samal teemal, mis Helliconia suurem lugu, aga absoluutselt kõik selle mõtte teostuse juures mõjus nii segavalt, et selle raamatutest õigel ajal välja toimetamine oleks ka kõige muu samaks jäämisel kõvasti plusspunkte andnud.
 
Selleks, et negatiivsust tasandada, pean ma lõpuks aga jälle kiitma maailmaloomet. Meelde jäävad inimeste ja fagorite surmavaen (ning varjatud bioloogiline sümbioos), inimesi kliima uskumatute variatsioonidega sobivaks muundavad eluliselt vajalikud haigused (kondipalavik ja rasvasurm) ning Helliconia eluslooduse veidrused, nagu surmasünd. Võimastele ideedele lisaks on kolmandas osas olemas isegi reaalselt loetav lugu. Kuid kui need raamatud ei oleks olnud ühtede kaante vahele pandud, ei oleks ma kunagi esimesest osast edasi lugenud.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

A Fall of Moondust on õnnetuse-ulmelugu, mis keskendub millalgi käesoleva sajandi keskpaiku Kuu peal turismigrupi sõidukiga juhtunud avariile ning sellele järgnevale päästeoperatsioonile. Tegemist on looga, kus otsest peategelast ei ole, selle asemel esineb lugejale üsna kirev ansambel osalejaid nii õnnetusse sattunud grupi kui ka olukorda lahendava meeskonna poolt.
 
Olulisemateks tegelasteks turismigrupi juures on sõiduki kapten Pat Harris ja tema abiline Sue Wilkins ning inkognito grupiga liitunud kosmoselendude veteran Hansteen. Päästjate poolt tõusevad omakorda esile probleemi avastaja astronoom Lawson, päästmist juhtiv insener Lawrence ja lugu kajastav ajakirjanik Spenser.
 
Lugu ise on väga lihtne. Kuutolmust koosneval merel turistidele lõbusõitu tegev laev vajub kuuvärisemise tagajärjel sügavale sellesama tolmu alla. Päästjatel tuleb asja lahendamiseks ära teha hulk teaduslik-tehnilisi ülesandeid, samal ajal kui lõksus olevas grupis tuleb pigem maadelda psühholoogiliste väljakutsetega. Ning nagu ikka, kui üks probleem on lahendatud, kerkib üles kohe teine.
 
Seda klassikalist jutustust lugedes tekkis kohe ilmne paralleel Andy Weiri hiljutise ja laialdast positiivset vastukaja saanud teosega "Marslane", mis oli samuti eelkõige tehnilisel baasil seisev ja kasutas täpselt sama "probleem-lahendus-probleem-lahendus" ülesehitust. Weiri raamatuga võrreldes on aga Clarke'i lugu veelgi voolujoonelisem.
 
Nimelt on sellist tehnikapõhist lugu kirjutades autorile kindlasti suureks kiusatuseks hakata seda vastukaaluks vürtsitama igasuguste paralleelsete suhtedraamade, minevikutraumade ja tööintriigidega. Mul on üsna hea meel, et Clarke ei soola selle kõigega üle vaid annab isegi olulisematele tegelastele neid asju ainult näpuotsaga.
 
Sest ilmselgelt on siin loos kangelasteks mitte niivõrd tegelased vaid sellised väärtused nagu Teadus ja Tehnika. See on optimistlik visioon sellest, kuidas ootamatustele astutakse julgelt vastu ja kõik lahendused leitakse arvutuslükatiga. Sellist ehedat siirust julgeks naiivseks nimetada ehk vaid kõige paadunum küünik.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Man Who Fell to Earth on ulmelugu tulnukast inimühiskonnas. Loo peategelaseks on tulnukas Thomas Jerome Newton (tema tõelist nime ei saa me kunagi teada), kes saabub Maale planeedilt Althea ühe salajase ülesandega.
 
Selle ülesande täitmiseks palkab ta parima patendiadvokaadi ning hakkab tasapisi turule laskma imeliselt head tarbetehnoloogiat, mis põhineb tema planeedi mõõtmatult suurematel teadussaavutustel. Nõnda teenib ta üsna kiiresti tohutu varanduse, mille ta suunab kosmosetehnoloogia arendamise projekti. Kuid siis hakkab tema heaks töötav teadlane Nathan Bryce kahtlustama, et tegemist ei saa olla inimesega...
 
Ma peaks alustama sellest, et tegevust on siin loos üsna vähe. Kui raamatu lõpukolmandiku pööre ja lõpplahendus välja arvata, siis kirjeldabki eelnev kokkuvõte enamiku raamatu sisust ära. Kuid lugedes on selge ka see, et tegevus ei ole üldse selle loo mõtteks.
 
See lugu räägib kõige enam üksildusest. Peamised kõrvaltegelased teadlane Nathan ja töölisklassist pärit tüdruk Betty Jo, kelle Newton majapidajaks võtab, on samuti erinevatel inimlikel viisidel üksildased. Kuid miski ei ületa seda piiritut üksildust, mida tunneb tulnukas Newton talle täielikult võõras keskkonnas.
 
Newton näeb oma loomulikul kujul nii inimesesarnane välja, et mingit erilist maskeeringut ta ei vaja, kuid samas on ta ka piisavalt erinev, et torgata kohe silma kui veidrik või ebard. Maa raskusjõud ja kuumus on tema õrnale füüsisele rusuv (kuigi ta valiti missioonile just oma rassi kohta atleetliku kehaehituse pärast). Kuid kõige keerulisem on talle elu koos olenditega, kes tema jaoks on midagi samaväärset, kui meile on treenitud ahvid.
 
Newtoni jaoks ei tähenda see füüsiline ja vaimne raskus aga viha või põlgust. Pigem vajub ta järk-järgult baudelaire'ilikku spliini, lootusetusesse ja tüdimusse. Seda võimendab veelgi alkohol, mida ta aeglaselt järjest enam ja enam tarbima hakkab. Kontrast vastsaabunud tulnuka vahel, kes suudab juua ainult vett, ja pudelite kaupa džinni neelava tulnuka vahel raamatu teises pooles on üks mõjuvamalt teostatud võtteid siin loos.
 
Raamatu viimase kolmandiku pööre ja lõpplahendus on mingis mõttes kogu sellele loole loogilised lahendused. Samas on just eriti lõpp nii kaledalt kurb, et seda on raske unustada. Ning kõike seda on autor teinud tulnukas-inimühiskonnas teemaga, mida näiteks filmides ja telesarjades on kõige enam kehva huumori vedamiseks kasutatud.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

The Long Tomorrow on postapokalüptiline ulmelugu. Mingil hetkel on tuumasõda maha peetud ning lääneliitlased on sotsialismileeri üle võidu saavutanud. See on aga olnud Pyrrhose võit, sest tuumasõja hävingus on kokku varisenud kogu industriaalühiskond. Nagu selgub, on hilisema eluga Ameerikas kõige paremini hakkama saanud erinevad kristlikud traditsionalistid, eelkõige erinevad anabaptistlikud rühmad, kes ei kasutanud tehnoloogiat ka enne hävingut.
 
Raamatu tegevusaja alguseks on hävingust möödas peaaegu sada aastat ja Ühendriikidest on saanud rahulik pastoraalühiskond, kus on keelatud tehnoloogia (jõelaevade aurumasinad on selle puhul laeks). Samuti on keelatud suurlinnade tekkimine, mis tehnoloogia arengut toetada võiks.
 
Loo peategelane on talupoiss Len Colter, kes koos oma nõbu Esauga unistavad elust väljaspool nende küla. Nad on kuulnud ka jutte müstilisest Bartorstownist, kus peaks muistne tehnoloogia veel alles olema. Siis aga satub kummalise juhuse tõttu nende kätte raadioaparaat...
 
Ma pean ütlema, et ma ei lähenenud sellele teosele eriti suurte ootustega, sest nii suur osa selle tutvustusest tundus üsna kulunud. Postapokalüptiline tehnoloogiaeelne põlluharijate ühiskond, mida valitseb religioon, on asi, mida on liigagi palju nähtud. Lisame veel salajase teadlaste seltsi ja klišee on täielik.
 
Seepärast hämmastaski mind see, kui targalt Brackett selle looga ümber oli käinud. Raamatu pastoraal pole mitte religioosne düstoopia vaid enamuses ürgkristlikult rahu ja ligimesi armastav (aga mitte ka utoopia, sest leidub fanaatikuid ja hullumeelseid sekte). Peategelase vanemad on head ja armastavad ning ei hukku traagiliselt. Samuti pole teadlaste salajane Bartorstown see, mida lugeja esialgu arvata võiks.
 
Kui üldse midagi kritiseerida, siis ehk ainult peategelast, kes kipub aeg-ajalt juhm ja lapsik olema - kuid teatud mõttes võibki seda kujunemisromaanist oodata. Lõpplahendus annab igal juhul ka sellele kriitikale vastuse (selleks peab küll viimase leheküljeni ootama).
 
Kui erinev kriitika teistelt ulme suurmeistritelt, mida ma hiljem lugesin, jõuab selle raamatu puhul järeldusele "peaaegu tippteos", siis mina jätan sealt hinnangust "peaaegu" ära.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

The Book of the New Sun: Volumes I and II (Shadow & Claw) on kogumik kahest eepilisest fantaasialoost The Shadow of the Torturer ja The Claw of the Conciliator, mis moodustavad esimese poole The Book of the New Sun nimelisest saagast. Peategelaseks, kelle jutustuse kaudu me lugu näeme, on Severiani nimeline mees, kes on Piinamismeistrite gildi liige ühes keskaegset tüüpi fantaasiamaailmas nimega Urth.
 
Esimeses raamatus (Shadow) jutustab Severian oma õpipoisiajast Piinamismeistrite Gildis ning sellest, kuidas ta sealt kaastunde üles näitamise tõttu pagendatakse. Oma teel kaugele ääremaale, kuhu ta saadetud on, satub ta kokku kahe saladusliku naise, Agia ja Dorcasega ning tema kätte satub poolkogemata müstiliste võimetega kivi...
 
Teises raamatus (Claw) jätkub Severiani jutustus oma rännakust. Ta kohtub mässajate juhi Vodalusega, kes juhib ülestõusu kohaliku valitseja Absoluutse koja Autarki vastu ning asub teda toetama. Autarki sõdurid aga vangistavad ta ja heidavad ta Absoluutse koja vangikambritesse...
 
Ma pean ütlema, et selle raamatu hindamine oli väga keeruline. Ühest küljest meeldib mulle päris palju asju Wolfe'i kirjutamisstiili juures. Oma maailma kirjeldamise jaoks on tal varuks tohutul hulgal arhailist sõnavara, millest on väga palju kasu õige tunde tekitamiseks - lugeja tunneb selgelt just keele kaudu sellise hilisantiikse kuni varakeskaegse maailma hingust, nagu autor plaaninud on.
 
Üldiselt on mulle samuti meeltmööda see, et autor sulle kõike kandikul ette ei too vaid peidab loo sisse erinevaid tasandeid ja tähendusi. Seda on siin samuti päris palju (on näiteks üsna selge, et Urth on meie enda maailm kuskil ülikauges tulevikus) ning kindlasti läks mingi hulk vihjeid ka minust mööda.
 
Siin aga kritiseeriks ma tõsiselt teist raamatut (Claw), kus autor on selle vindi täielikult põhja keeranud. Kui esimeses raamatus (Shadow) oli mul võimalik üsna selgelt jälgida, mis toimub, siis teises on juba väga keeruline mõista, kes tegelastest teeb mida, miks, ja mis eesmärgil. Ning kui sellest veel vähe ei oleks, siis liigub ka tegevus täielikul teosammul. Tüdimus ja tülpimus panid mind teise raamatu lugemise käigus korduvalt pead raputama.
 
Peategelane ei olnud mulle vastumeelne, kuigi tegemist oli üsna külma ja tundetu tegelasega. Natuke häiris mind ainult see, et kuigi me tema õpipoisiaega päris pikalt näeme, ei saa me tema õpitust eriti selget ülevaadet. Selle tulemusena tunduvad tema poolt mingil hetkel demonstreeritavad märkimisväärsed võimed ja oskused natuke nagu varrukast tõmmatud olevat.
 
Kahju on nõnda palju negatiivset välja tuua, sest märkimisväärset on siin raamatus paljugi. Vahest oli mu huvi esimeses raamatus kõrgele tõusnud ja seetõttu ka pettumus teises sellevõrra suurem. Siiski ei saa ma seda heas usus ja tahtes lugemiseks soovitada - või kui, siis ainult esimest raamatut (Claw), mis on ka täiesti eraldiseisvana olemas. Sealt edasi minemata jätmine on minu arvates pigem võit kui kaotus.
 
Hinnang 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Random Acts of Senseless Violence on düstoopialik noorte-ulmelugu. Jutustus on esitatud peategelase, 12-aastase Lola Harti päeviku vormis. Lola juudisoost perekond kuulub jutustuse alguses kõrgemasse keskklassi. Temal ja tema nooremal õel on korter Manhattanil, haritud vanemad (isa filmitööstuse stsenarist, ema endine ülikooli õppejõud) ja kohad parimas tüdrukute erakoolis.
 
Autor on aga asetanud tegevuse alternatiivsetesse 90-ndatesse, kus kõik meie ajaloo Ühendriikide 80-ndate probleemid (töötleva majanduse järk-järguline kollaps, narkoprobleemid, gängiprobleemid) on pidevalt hullemaks muutunud, mistõttu hakkavad mured juba ka Lola perekonnani jõudma.
 
Nii tulebki välja, et peategelase vanemad ei ole rahadega just kõige mõistlikumalt ümber käinud. Seega, kui majandusprobleemid filmitööstusesse jõuavad ja isa paar viimast projekti läbi kukuvad, on perekond sisuliselt pankrotis ja peab kolima vaesesse linnapiirkonda. Tundub, et kõige paremini kohaneb muutustega just Lola, kes suudab endale kohapeal kaks omaealist tüdrukut (mustanahalise ja latiino) sõpradeks leida...
 
Minu jaoks oli tegemist üllatavalt tugeva teosega. Päevikuvorm on minu arvates selline võte, mida on lihtne teha, kuid raske hästi teha. Womack aga teeb siin kaks märkimisväärset asja.
 
Esiteks kirjutab ta usutava ja huvitava versiooni 12-aastase tüdruku päevikust. Teiseks mängib ta andekalt teose jooksul kirjastiiliga, sest mida kauem peategelane slummis uute sõpradega aega veedab, seda rohkem sigineb tema keelde tänavaslängi. See on pikk ja peaaegu märkamatu protsess, aga raamatu esimesed ja viimased kümme lehekülge on lõpuks hämmastavalt erinevad.
 
Teisest küljest aga ei jätnud maailmaehitus mulle erilist muljet. Tegemist on omamoodi retro-futurismiga, kuid millegipärast jäi see siiski üsna võõraks. Vahest on asi selles, et 80-ndad on meile ajas ikkagi niivõrd lähedal, et nendel otseselt põhinev düstoopia ei anna sellist efekti, nagu näiteks auru- või diiselpunk annaks. Või siis selles, et peategelase päeviku kaudu näeme vaid tillukest osa kõigest, mis toimumas on.
 
Lõpuks aga on siiski tegemist hea romaaniga (see on ka osa sarjast, kuid antud teosel on lõpplahendus olemas ja otseselt edasi lugema ei pea). Eriti torkab see silma selle jama taustal, mida noorteulme sildi all tonnide ja tonnide kaupa toodetakse.
 
Hinnag: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
12.2019

This Is the Way the World Ends on satiiriline tuumasõja-apokalüpsise ulmelugu. Peategelaseks on keskealine hauakivide graveerija George Paxton, kes elab koos oma naise ja eelkooli-ealise tütrega vaeselt aga õnnelikult. Kaheksakümnendate tuumasõja-võidujooksu tingimustes on populaarseks muutunud igapäevaselt kantavad kaitseülikonnad ning kuna Paxton ei saa neid endale lubada, kirjutab ta alla veidrale lepingule, millega ta ühe sellise vähemalt oma tütrele saab.
 
Kuid mõeldamatu saabki ühel päeval teoks ning ootamatult puhkenud tuumasõda hävitab maailma ja inimkonna. Paxton aga leiab end ärgates veidralt allveelaevalt, kuhu on koos temaga mingi kummalise meeskonna poolt vangistatud veel viis ameeriklast - poliitik, kindral, diplomaat, kirikupea ja matemaatikageenius. Tundub, et, igaüks neist esindab mingit olulist aspekti tuumarelvade süsteemi eksistentsi juures.
 
Peagi selgub, et allveelaeva meeskond on tuleviku-inimesed, kes ei saa inimkonna hukkumise tõttu enam kunagi eksisteerida. Tuumasõja ühe uskumatu efektina aga on nad saanud katki rebitud aja ja ruumi kaudu ajutiselt minevikku kehastuda. Õiglases vihas oma eksistentsi röövimise tõttu on nad otsustanud pidada kohtuistungi nende üle, keda toimunu eest sümboolselt vastutavaks pidada võib...
 
Ma pean ütlema, et ulmega on siin tegemist küll, kuid satiiri element on kindlasti esikohal. Autor sarnaneb selle poolest paljuski Kurt Vonnegutiga, kes armastas kirjatöödes sarnast kombinatsiooni kasutada. Paralleelid Vonneguti romaaniga "Kassikangas", mis parodeerib samuti tuumasõja-võidujooksu ja maailmalõppu, on ka täiesti olemas, samuti on paljude Ühendriikide elu asjaolude pilamine just tema teostest juba varem nähtud.
 
Siiski on siinses loos midagi täiesti iseomast. Autor suudab eriti just peategelasega seoses luua selliseid tõeliseid siira helguse hetki, mis teevad peagi järgneva õuduse ja võllahuumori veel mõjusamaks. Jutustuses ei ole autor kunagi kõrvalseisja, aga ta ei astu ka üle selle piiri, mis muudaks ta kantslist või veoauto kastist tõde kuulutavaks propagandistiks.
 
Võib isegi öelda, et tulevikuinimeste pikk kohtuistung, mille käigus vastastikkuse hävitamisähvarduse põhimõtte asjaolusid lahatakse, on nõnda põhjalikult pro et contra esitatud, et kuni kohtuotsuse välja kuulutamiseni ei olnud ma tulemuses veendunud.
 
Suur osa sellest temaatikast on küll praeguseks iganenud ning selles mõttes teenib detailsus siin pigem ajaloolist huvi, mitte ei panusta suuremasse pilti. Nii ei räägigi see lugu otseselt millestki enamast kui Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vaheliselt tuumarelva-võidujooksust, olles sellega ajas, ruumis ja mõttes üsna piiratud, eriti praegusest ajast vaadatuna. Väga hea, aga sisult ja vormilt ka väga spetsiifiline.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Fairyland on küberpunk-tüüpi ulmelugu, hästi tugeva biotehnoloogilise kallakuga. Raamat koosneb kolmest loost, mis leiavad aset käesoleva sajandi teise poole Euroopas, vastavalt Londonis, Pariisis ja Tiranas. Neid lugusid seob keskse tegelasena Alex Sharkey, biohäkker ja psühhoaktiivsete viiruste looja, kes segatakse poolkogemata biorobotite vabastamisüritusse ja selle tulemustesse.
 
Esimeses loos on Alex noor biohäkker, kes toodab teadvust mõjutavaid viiruseid ning on kimpus Triaadidega, kellele ta võlgu on. Ta kohtub salapärase tüdruku Milenaga, kellel on eesmärk anda teadvus laialdaselt kasutatavatele lapsesuurustele biorobotitele, keda kutsutakse Nukkudeks. Koostöö eest on ta valmis Alexit aitama...
 
Teises loos on möödunud kümme aastat ja Milena tegevuse tulemusena on tekkinud vabastatud biorobotite kogukond, kes kutsuvad end Haldjateks. Nende suurim pesa asub Pariisi lähedal mahajäetud EuroDisneylandi varemetes. Kui aga pesa ümbruskonnas hakkavad pagulaste lapsed kaduma minema, otsustab parameedik Morag Gray midagi ette võtta...
 
Huvitav on lugejana jälgida, milline lugemisteekond erinevate teoste puhul avaneb. Fairyland on minu arvates selline raamat, mis alustab hästi tugevalt, kaotab kuskil teises pooles järje käest ning lõpetab mingil põhjusel jama ja segadusega. Ehk siis esimene lugu on suurepärane, teine on hea kuni pettumust valmistava lahenduseni ja kolmas on algusest lõpuni kehv.
 
See võib olla seotud sellega, et erinevalt esimesest kahest loost ei ole kolmandas (mis toimub Tiranas ja selle lähedal Albaania kodusõja ajal) võimalik enam hoomata, mis on erinevate tegelaste ja osapoolte eesmärk ja mis tegevused selleni viima peaks. Kõik see, mis varem oli tähtsust omanud, taandus lihtsalt müraks.
 
Sellest hoolimata tuleb kiita autorit maailmaloome eest. Tema Euroopa kannatab kliimamuutuse all, suur kuristik laiutab eakate ja jõukate põliselanike ning pagulaste massi viletsuse vahel ja biohäkkimise mõjud erinevates valdkondades on hirmuäratavad. Lõpuks on selle maailma biorobotid erineval viisil õõvastavad nii Nukkudena kui ka Haldjatena.
 
Kõige parem ongi ehk see, et autoril on tugev bioloogiataust ning tema ulme on kirjutatud kõva SF vaimus, kus püütakse reaalse teaduse tuleviku kasutusviise mõtestada. Samas, vahest võttis ta siin ette natuke üle jõu käiva ülesande, sest lõpus ei osanud ma enam arvata, kas ta üldse soovib enam mingit selget lugu jutustada.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Flow My Tears, the Policeman Said on unenäoline ulmelugu. Peategelaseks on kuulsusest telesaatejuht Jason Taverner, kes satub ootamatult eks-armukese rünnaku ohvriks ja viiakse haiglasse. Ärgates avastab ta end aga viletsast motellitoast. Ta asub võtma telefonikõnesid, kuid abi ei leia ning avastab õudusega, et selles maailmas pole teda mitte kunagi olemas olnud.
 
Enne pole ta rikka, kuulsa ja geneetiliselt täiustatuna pidanud Ühendriikides eksisteeriva karmi politseirežiimi pärast muretsema. Nüüd aga peab ta kiiresti tegutsema, et mitte politsei või rahvuskaardi esimesest kontrollpunktist joonelt sunnitöölaagrisse sattuda.
 
Tema esimesest kokkupuutest politseiga õnnestub tal geniaalse dokumendivõltsija Kathy Nelsoni abil pääseda. Õnnetuseks aga taipab süsteem tagantjärele, et ringi jalutab mees, keda pole olemas. Nõnda satub ta üsna kiiresti kõrge politseijuhi, neurootilise Felix Buckmani huviorbiiti. Tegevus võtab veel omaette pöörde, kui tundub, et politseijuhi salapärane õde Alys teab midagi sellest, miks Taverneriga niimoodi juhtunud on...
 
Ma arvan, et kuigi siin loos on palju elemente, mis Dicki romaanidest üldiselt läbi käivad, on tegemist siiski tähelepanuväärse teosega. Alustada võib kohe alternatiivajaloolisest maailmaloomest - muutepunkt on toimunud millalgi 60ndate lõpus või 70ndate alguses, kui tudengite mässud Vietnami sõja vastu eriti karmilt maha suruti. Sellest alates kasvama hakanud politseiriik on toimumisaja 1988ndaks aastaks juba uskumatu haardega.
 
Igasugused väikesed taustaviited meie maailmast erineva suhtumise osas annavad palju juurde. Mõnes mõttes valitseb selles politseiriigis hämmastav vabadus, mis puutub narkootikumidesse, seksi ja erinevatesse veidratesse liikumistesse. Samuti on huvitav erinevate üliinimlike võimete eksisteerimine geenimanipulatsioonide tulemusena. Need kõik on asjad, millel loole suurt mõju ei ole, kuid mis täiendavad maailma tunduvalt.
 
Tegelased on samuti head. Taverner on ülbe meediatäht, kelle (sõna otseses mõttes) rentslisse langemine paneb aga talle peaaegu kaasa tundma. Tema peavastane Buckman on uskumatu võimuga kuid kõigub oma närvidega pidevalt sisemise kokkuvarisemise noateral. Taverneri armuke Heather on küünik, dokumendivõltsija Kathy on üsna peast segi ning salapärane Alys asuks nagu väljaspool igasuguseid ühiskondlikke norme.
 
Samas viis see kõik aga teose ainsa põhimõttelisel probleemini - ühelegi tegelasele otseselt kaasa elada polnud eriti võimalik. Ainus vähegi normaalne inimene selles jutustuses on üks kõrvaltegelasest keraamik. Kogu tegevus, ehkki hästi kokku pandud ja andekalt lahendatud, jäi seetõttu natuke külmaks ja kaugeks.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Half Past Human on düstoopialik ulmelugu. Teos kujutab ette tulevikku, kus praeguse tühise seitsme miljardi asemel on inimkonna hulk jõudnud kolme triljonini. Selleks, et sellise hulga eksistents võimalik oleks, on tehtud radikaalseid muutusi. Kogu Maa biosfäär on kohandatud taimse toidu tootmiseks (ebaefektiivsed loomad on ammu kadunud) ning inimesed on põllumaa kokkuhoiu huvides surutud sügavatesse maa-alustesse šahtlinnadesse, mida kutsutakse Pesadeks.
 
Selleks, et sellistes massides elamine võimalik oleks, on Pesade inimesi aja jooksul geenimanipulatsioonidega töödeldud, et loomupärast agressiivsust vähendada. Tulemuseks on aga ka uudishimu ja algatusvõime langus, mitmed füsioloogilised muutused peale selle. Siiski elab maapinnal veel käputäis algseid inimesi, kuid kuna Pesade elanikud peavad neid kahjuriteks, kütitakse neid kui loomi ja nad peavad hakkama saama kiviaegse tehnoloogiaga.
 
Lugu jälgib peamiselt kahe peategelase, Tinkeri ja Mosese tegevust, kui erinevad põhjused sunnivad neid Pesast põgenema ning kuidagi maapinnal hakkama saama. Lisaks aga sekkub maapealsesse tegevusse ka salapärane robot, kellel tundub olevat mingi oma eesmärk...
 
Ma pean ütlema, et see selle raamatu lugemine oli üsna vastuoluline kogemus. Autorit peab tunnustama selle eest, et ta võttis mingil ajal oluliseks teemaks olnud ülerahvastuse-hirmu ja keeras selle oma töös nii täielikult maksimumi kui võimalik. Kolm triljonit on täiesti kujuteldamatult suur number (hetkel on näiteks kogu maailmas umbes niipalju puid, kui viiteid uskuda).
 
Samuti on autor näinud päris palju vaeva bioloogia ja füsioloogia teemadega, mida pikalt lahatakse. Tema taust arstiteaduses on hästi märgata, kuigi tema omapärane stiil kasutada maksimaalselt meditsiinilist erialasõnavara absoluutselt kõigest rääkides hakkab mingil hetkel tüütama.
 
Samas, kui maailma ülesehitus on huvitav, siis suurem osa raamatu reaalsest tegevusest oli üsna sisutühi. Maapealsete kiviaja-inimeste vastandamine maa-alustele Pesa elanikele tundus üsna kulunud võttena, keskendumine ainult Pesa elule oleks minu arvates tulemust palju parandanud. Lõpplahendus (mis oli roboti salaplaaniga seotud) oli üsna ettenähtav ja lame.
 
Selle teose tõmbabki minu jaoks üsna napilt positiivsele poolele ainult maailmaehitus. Tegemist ei ole labase düstoopiaga, vaid läbimõeldud ja suhteliselt heatahtliku süsteemiga, mis püüab lihtsalt kolmele triljonile inimesele piiratud tingimustes maksimaalselt heaolu pakkuda. Õudust tekitab siin peamiselt meie praeguse elu kaugus sellest ning mõned loogilised tabuteemad (näiteks institutsionaliseeritud lapsetapp ja kannibalism).
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Bring the Jubilee on alternatiivajalugu, väikese SF elemendiga. Ajalugu muutub 1863. aastal, kui Ühendriikide kodusõjas õnnestub Konföderatsiooni vägedel Gettysburgi lahingus saavutada täielik võit. Pärast seda on kindral Leel võimalik oma plaan Pennsylvania sõjakäigust ellu viia. Lõuna väed võtavad kõigepealt Washingtoni linna piiramisrõngasse ning umbes aasta aega hiljem purustavad nad lisaks veel Philadelphia all Uniooni viimased armeed, võites sellega sõja.
 
Jutustuse tegevus toimub aga peaaegu sada aastat hiljem, ning seda esitatakse meile peategelase Hodge McCormic Backmakeri mälestuste kaudu. Vahepealse ajaga on Konföderatsioon viinud täide oma unistuse Lõunapoolsest strateegiast ning kiskunud Hispaania impeeriumilt enda kätte enamuse Kesk- ja Lõuna-Ameerika rikastest kolooniatest, tõustes sellega maailma suurvõimuks. Unioon aga on neile osaks saanud hävitustöö ja rahulepingu karmide tingimuste tõttu jäänud kiduma ning seal lokkab uskumatu viletsus.
 
Peategelane on pärit maapiirkonna kehvikute perest, kuid loomupärase andekuse ja intelligentsi toel töötab ta end üles, tõustes lõpuks tunnustatud ajaloolaseks, kelle uurimisobjektiks on Lõuna Vabadussõda (nagu seda selles maailmas nimetatakse). Kuna rahapuudus kummitab Unioonis aga ka parimaid teadlasi, haarab ta kinni võimalusest töötada ekstsentrilise Lõuna miljonäri heaks, kes võimaldab erinevatel suurepärastel teadlastel ühes rahulikus maakohas uurimistööle keskenduda. Huvitaval kombel töötab seal aga ka selle miljonäri geniaalne pojatütar, kelle uurimisobjektiks on temporaalne füüsika...
 
Ma pean ütlema, et sellel raamatul on päris palju märkimisväärseid tugevusi. Esimene pool raamatust on peategelase kujunemislugu, mis liigub üsna aeglaselt, kuid kasutab niimoodi tekkivat aega väga osavalt selleks, et tutvustada lugejale üsna teistsugust maailma ja ajalugu.
 
Unioonis on nimelt kaotusekibeduse ja viletsuse tõttu peale kasvanud veel hullem rassism kui Konföderatsioonis. Sealne poliitika on jagatud üdini korrumpeerunud elitistidest Viigide ja rahvamasside madalamatel tunnetel mängivate Populistide vahel ning tegutsevad äärmusrahvuslastest terroristid. Rahvusvahelisel areenil, mille seisu loo taustal lühidalt kuid põnevalt kujutatakse, ollakse samuti vaid tühiseks mängukanniks suurriikide käes.
 
Mis mulle veel meeldis, oli selle maailma ajaloolaste omavahelised vaidlused, mis peategelase teadustööga seoses ära tuuakse. Nimelt eksisteerib täielik konsensus, et Konföderatsiooni võit oli algusest peale vältimatu. Sellisele sündmuste post factum ratsionaliseerimisele vastuseks on meil hästi komponeeritud lõpplahenduse juures võimalik ka näha, kui väikestest asjadest saatus sõltuda võis.
 
Küll aga on mul vaja ära tuua üks suurem miinus loo teisest poolest, mis toimub peamiselt teadlaste eraldatud kommuunis. Siin püüab autor nimetatud geniaalsest füüsikust huvitavat tegelast arendada, kuid keerab selle hullu teadlase ja armukadeda naise stampidega parajaks karikatuuriks. Lisaks tuuakse sisse mitte ainult armulugu vaid absoluutselt ebavajalik armukolmnurk. See tähendab, et eelviimase neljandiku lugemine oli vahepeal üsna piinarikas tegevus.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Arslan on apokalüptiline ulmelugu maailmavallutajast. Nimitegelane, noor kindral Turkestanist on ootamatult haaranud võimu Nõukogude Liidus, sundinud seejärel alistuma Ameerika Ühendriigid ning nende kahe üliriigi kombineeritud võimu abil allutanud endale järjest Lääne-Euroopa, Hiina ja lõpuks ka ülejäänud maailma.
 
Lugu antakse edasi aga hoopis kahe peategelase jutustuste kaudu, kes on pärit Iowa osariigi Kraftsville'i väikelinnast. Arslan on ühe oma armeeosaga liikumise käigus juhuse tahtel seal peatunud ning otsustanud, et sellest tähtsusetust kohast saab lühikeseks ajaks tema peakorter, kust ta hakkab ellu viima oma visiooni uue maailmakorra osas (selleks, nagu välja tuleb, on tal plaan A ja plaan B).
 
Üheks neist peategelastest on Franklin Bond, kohaliku keskkooli direktor, kelles ilmneb niipalju tahtejõudu ja stoilist enesekindlust, et ta tõuseb pea kohe uue võimu all sealse piirkonna administraatoriks (ning salaja ka vastupanuliikumise juhiks). Teine on Hunt Morgan, poiss sealtsamast keskkoolist, kelle Arslan saabumisõhtul vägistab ning seejärel endale püsivalt armukeseks võtab.
 
Nende kahe peategelase kaudu antakse edasi jutustus elust Arslani kehtestatud uue režiimi all, neile osaks saavatest kannatustest ja muutumisest ning portree mõistatuslikust ja mitmekülgsest maailmavallutajast. Lõpuks hakkab väga aeglaselt välja tulema ka see, mismoodi Arslan selle kõigega hakkama sai ning mis tema lõppeesmärgiks on...
 
Ma pean kõigepealt välja tooma, et globaalsest taustast hoolimata toimub raamatu tegevus tervenisti ühes kohas, nimetatud väikelinnas. Sellest, mis toimub mujal maailmas saab teada ainult Arslani poetatud infokildude ja raamatu teises pooles ka Hunti lühikeste tagasivaadete kaudu (ta on mõnda aega Arslani rännakutel kaasas). Samuti pole see teos selgelt mitte tegevuse-, vaid karakteripõhine.
 
Ning tunnistama peab, et Enghil on karakterite loomise oskust. Franklin on tugev ja kõigutamatu tegelane, kuid mingis mõttes ka selle tüübi dekonstruktsioon. Arslan on geniaalse ja karismaatilise sfinksiliku koletisena midagi Makedoonia Aleksandri ja hunnide Attila vahepealset (autori taust antiikajaloos paistab siin mitmest kohast). Kõige huvitavam on aga Hunt, kelle vastuoluline saatus Arslani seksuaalse vägivalla ohvrina on teatavalt sümboolne Kraftsville'i ja kogu ülejäänud maailma saatuse osas.
 
Kahjuks pole mul endal aga viimase temaatika nüansside ja tähenduste vastu piisavalt huvi ja ei teki emotsionaalset tagasisidet, mis vähendab raamatu mõjuvust. Muidugi on seda teost võimalik võtta ka poolmüütilise loona barbarist maailmavallutajast (taaskord antiikajaloo teema), aga siis osutub jälle suur osa tegelaste sisekaemusest ja -võitlusest pigem koormavaks. Ma ei ole kindel, kas kahte nii erinevat skaalat on üldse võimalik kokku panna - aga autor on teinud vähemalt märkimisväärse katsetuse.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

R.U.R. on näidendi vormis ulmelugu roboti-apokalüpsisest. Näidendi peategelaseks on Helena, täpselt nimetamata riigi presidendi idealistlik tütar. Loo alguses saabub ta saarele, kus asub maailma võimsaima ettevõtte, "Rossumi Universaalsed Robotid" peakorter ja tootmiskeskus. Tema eesmärgiks on robotite ajaloo kohta rohkem teada saada ning võimalusel algatada robotite vabastusliikumine. Kohapeal armub ta aga ettevõtte peajuhti Domaini ja otsustab sinna jääda.
 
Kümme aastat pärast loo algust on muutused maailmas toimunud peadpööritava kiirusega. Lisaks töölisrobotitele on nõudluse tõttu mingil hetkel hakatud tootma ka sõjaroboteid. Lisaks on uuemad robotimudelid hakanud tundma vastumeelsust ebaefektiivsetelt inimestelt käskude saamise osas. Lõpuks, kui need uuemad mudelid revolutsiooni välja kuulutavad, hävitatakse kõik inimesed ülikiiresti. Kuid selle hävingu käigus läheb kaduma robotite loomise salajane meetod...
 
Tegemist on üsna lihtsa ja lühikese lugemisvaraga. Ajalooliselt on muidugi märkimisväärne, et selline vägagi moodne idee juba sada aastat tagasi nii põhjalikult välja kujundati. Lisaks on tegu just selle teosega, mis leiutas ja populariseeris sõna "robot" - kuigi näidendis on tegu tänapäevases mõistes pigem kloonide või androididega (bioloogilised, mitte mehhaanilised tehisinimesed).
 
Positiivse poole pealt võib veel välja tuua Čapeki dialoogid, mis on tihti andekalt iroonilised. Samuti on loodud õhustikus tunda väga ehtsat 20nda sajandi alguse Saksa ekspressionismi / Itaalia futurismi tulevikuvaadet (tänapäevaks küll pigem retro-tulevik). See tuletab meelde, et sarnast maailmakujundust kasutavaid kaasaegseid diiselpunk-tüüpi lugusid võiks rohkem olla.
 
Kahjuks aga on tegelaste osa selle loo kõige nõrgem pool. Praktiliselt kõik sellest käputäiest inimtegelastest, kes sellel saarel ettevõtte juhtimisega tegelevad, on hullu professori tüüpi veidrikud, kes üksteisest üsna vähe erinevad ja kelle saamatus mingil hetkel enam isegi koomiline ei ole. Peategelase Helena käitumine on ka algusest lõpuni üsna arusaamatu, kõige enam veel tema armumise ja abielu osa. See segab lugemist ikka tunduvalt, kuigi tekst on alla saja lehekülje ning hõredas näidendikirjavormis veel pealegi.
 
Üldiselt arvan ma, et seda teost tasub lugeda eelkõige siis, kui on olemas põhimõtteline huvi niisuguste temaatiliste alustekstide vastu. Visioon on siin ikkagi muljetavaldav ja näpuotsaga Tšehhi huumorit on ka abiks. Samas ei maksa oodata, et tegemist oleks mingi erilise unustatud pärliga. Praeguse pilguga vaadates on see kokkuvõttes pigem nõrgavõitu.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Emphyrio on ulmelugu hästi väikese satiirilise elemendiga. Peategelaseks on Ghyl, puunikerdusmeister Amiante poeg, kes kasvab üles planeedil nimega Halma millalgi täpsustamata tulevikukauguses. Kuigi eksisteerivad tähtedevahelised lennud, valitseb Halmal range pseudofeodaalne kord, millel on aga ka märkimisväärsed moodsa hoolekandeühiskonna tunnused.
 
See süsteem on üles seatud meelega, sest range keeld igasuguse tööstuse osas võimaldab käsitööliste gildidel arendada ja toota ülikõrgelt hinnatud tarbekunsti, mis on planeedi peamiseks ekspordi- ja tuluallikaks. Käsitöölistele on tagatud töö, elukohad, ühistransport ja sotsiaalhoolekanne, kuid kogu süsteem kuulub samas käputäiele aristokraatidele.
 
Ghyl tunneb süsteemi vastu seletamatut vastumeelsust. Teda inspireerib vana legend muistse kangelase Emphyrio kohta, kes olevat aastatuhandete eest tulnukate invasiooni peatanud ainult ausalt tõtt rääkides, kuigi ta pidi selle eest lõpuks oma eluga maksma.
 
Peale tema isa surma ühele üleastumisele järgnenud karistuse tõttu, süveneb vastumeelsuse tunne Ghylis veelgi. Koos mõne sõbraga kaaperdab ta ühe aristokraadi kosmoselaeva ning asub sellega teekonnale, kus ta saab teada vapustavaid asju oma planeedi sotsiaalmajandusliku süsteemi ja Emphyrio muistse legendi tegelikkuse kohta...
 
Selle raamatu lugemine oli natuke veider kogemus, kuna see jagunes päris selgelt kaheks osaks. Kõigepealt veedab see üsna pika aja jälgides Ghyli kasvamist, tema suhet isa ja sõpradega ning tutvustab selle kaudu põhjalikult planeedil eksisteerivat süsteemi. See on üsna aeglane ja detailne arenguromaani tüüpi kirjutis. Autoril on kindlasti väga annet selliste ulmeliste-anakronistlike maailmade kirjeldamise peale.
 
Kuid kui sellise rahuliku ajaveeretamisega on kulutatud umbes kaks kolmandikku raamatust, siis pööratakse lugu järsku kiiretempoliseks seikluseks. Tegevus, avastused ja paljastused järgnevad üksteisele ootamatu kiirusega, et jõuda lõpuks ka viimase pöördeni, mis kõik uude valgusesse seab.
 
See lahendus oli küll andekas ning tagasi vaadates oli see ka kenasti varasemalt ette antud info sisse ära peidetud. Siiski ei jäänud mulle lõpuks muljet heast tervikust. Esimene pool loost oli autori andekusest hoolimata veniv, teine pool aga selle taustal harjumatult kiire rahmeldamine. Lõpplahendus, kuigi andekas, seda ebakõla kompenseerida ei suutnud.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Dying Inside on ulmelugu telepaadist, kes on oma võimet kaotamas. Peategelane David Selig on juudisoost ameeriklane, kes on väikesest peale suutnud end ümbritsevate inimeste mõtteid lugeda. Olles selle võimega üles kasvanud, tundub teistsugune elu talle kujuteldamatu. Keskealiseks saanuna peab ta aga endale tunnistama, et just selline tulevik teda ees ootab.
 
Kuid samuti pole ka senine elu koos selle võimega peategelast kuidagi hellitanud. Talle pole loo alguspunktiks alles jäänud ühtegi armastatut, pereliiget ega sõpra. Samuti on ta hoolimata oma võimest ja loomupäraselt teravast mõistusest langenud nii madalale, et hoiab endal hinge sees vaid oma vana ülikooli tudengitele sularaha eest kursusetöid kirjutades.
 
Lugu jutustatakse peamiselt peategelase enda mõtete ja tagasivaadete kaudu, kuigi päris kauge lapsepõlve puhul nihutab autor vaatepunkti hoopis kolmanda isiku juurde. Põhilisteks tegelasteks on tema vanemad; siis õde, kes teda südamepõhjast vihkab; kaks armastust, kellest ta ilma on jäänud; ja lõpuks üks teine telepaat, kes peategelasest radikaalselt erineb.
 
Ma pean selle raamatu puhul jälle ütlema, et Silverbergi peetakse õigusega suurmeistriks. Kui tegemist oleks näiteks lihtsalt biograafilise romaaniga, ilma telepaatia aspektita, siis seisaks see täie õigusega kõrgel kohal americana-žanris näiteks Philip Rothi ameerika-juudi kogukonnast ainest saavate romaanide kõrval. Aga esiteks on ulmeline aspekt siin vaieldamatult raamatu hingeks ja teiseks on Silverberg minu arvates tehniliselt tugevam veel kui Roth.
 
Peategelane on küll enamuse oma eluajast olnud neurootiline ja ebameeldiv isik, kuid loo toimumisajaks on ta juba oma elu raisatuse ja ande tuhmumise osas resigneerunud ja leidnud endas mingi sedasorti maheduse, mis kaasneb täieliku lüüasaamisega. Tema sisekaemus ei ole seetõttu kibe, vaid pigem eleegiline.
 
See lugu räägibki eelkõige kaotusest. Mitte ootamatust ja traagilisest kaotusest vaid lõputust väikeste kaotuste jadast. Me sureme vähehaaval iga möödunud päevaga, nagu Seneca kunagi Luciliusele kirjutas. Ning nii head raamatut vähehaaval suremisest ei oleks võimalik kirjutada, kui ulmet olemas ei oleks.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Land Under England on düstoopialik ulmelugu. Peategelaseks on noor Anthony Julian, roomlastest pärineva briti Julianuste aadlisuguvõsa viimane esindaja. Nende perekond on ammu vaesunud ja ei oma palju muud kui tagasihoidlikku eluaset oma iidsete maavalduste nurgas, keiser Hadrianuse müüri lähedal.
 
Tema isa on romantik, kes unistab möödunud aegade ja eriti just Rooma impeeriumi vägevusest. Just isa mõju tõttu on Anthonyl täiuslikud teadmised antiikajaloost ja perfektne ladina keel. Kui aga tema isa Esimesest maailmasõjast naaseb, on isa muutunud kalestunuks, endassetõmbunuks ja tema huvi ajaloo vastu on peaaegu maniakaalne.
 
Peagi kaob Anthony isa ootamatult. Asja uurides avastab peategelane, et nende suguvõsas on kadumisi ette tulnud ka varasematel sajanditel ning kroonikate vihjed räägivad veidratest maa-alustest roomlastest, kelle juurde pääseb Hadrianuse müüri salakäikude kaudu...
 
Ma pean ütlema, et see raamat kombineerib üsna huvitaval viisil mitmeid seikluslugude tuntud teemasid. Seiklustest maapõues on tuntuim ilmselt Jules Verne'i "Reis maakera südamesse", kadunud maailma lugudele on lausa nime andnud Arthur Conan Doyle "Kadunud maailm" ja vanad roomlased on templirüütlite ja atlantislaste kõrval üsna tavalisteks kadunud tsivilisatsioonide säilinud esindajateks.
 
Samas on siin loos kindlasti nendest näidetest oluliselt vähem seiklust ja rohkem ulmet. Maa-alune roomlaste tsivilisatsioon on säilitanud antiikse kultuuri vaid pealiskaudselt, nagu riietuse, laevade ja relvade osas. Kõiges muus on nad pea kahe tuhande vahepealse aasta jooksul radikaalselt muutunud, arendades välja telepaatia ning tarumõistuse viisil juhitava elukorralduse.
 
Tõenäoliselt ongi kirjeldused sellest tsivilisatsioonist teose kõige huvitavamad osad. Ma ei ole kohanud nii head katset luua inimeste põhjal ühiseluliste putukate tüüpi ühiskonda. Autoril on tõsiselt korda läinud ülesanne luua midagi täiesti võõrast, nii käitumise kui ka reaktsioonide poolest (sellise külma viisakuse täiuslikkust peategelase suhtes poleks ma kindlasti oodanud).
 
Selles osas pole see kindlasti lihtsakoeline seiklus ega ka jäme satiir (arvestades, et aasta on 1935 ja prototüübiks on roomlased, ei ole autori allegooriat raske mõista).
 
Samas aga võtab selline õnnestumine teoselt teiselt poolt punkte maha. Nimelt pole enamus seikluse-osast eriti huvitav, vaid koosneb peamiselt peategelase ringiuitamisest, kus teda ähvardavad ohud on üsna minimaalsed. See küll paraneb natuke raamatu päris lõpus, kus mängitakse läbi üsna oidipaalne poja ja isa kokkupõrge, kuid enne seda oleks raamatule kasuks tulnud oluliselt vähem pimedas ekslemise kirjeldusi.
 
Lõpuks annabki see kokku, hoolimata loo mõne elemendi märkimisväärselt heast õnnestumisest, ühe üsna tugeva OK ja kahjuks mitte enamat.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

The Deep on ulmelugu, mis segab oskuslikult fantaasia-, SF- ja õudusžanri elemente. Peategelaseks on veider nimetu ja sootu isik, kes leitakse halastajaõdede poolt keskaegset tüüpi maailma lahinguväljalt. Peahaava tõttu on ta mälu täielikult kaotanud, kuid terveneb peagi ning näitab seejärel välja uskumatut õppimisvõimet ja üliinimlikku jõudu.  
 
Selles maailmas toimub pidev võimuvõitlus kahe ülikusoo vahel, keda kutsutakse Mustadeks ja Punasteks (loo alguses kuulub troon Mustade kätte ja peategelane satub omakorda Punaste leeri). Lisaks sellele on oluliseks jõuks erapooletu Hallideks kutsutav õpetlaste gild ning kõiki eelnevaid kimbutavad püssidega rändhõimud, kes nimetavad end Õiglasteks.  
 
Peategelane arvab end mäletavat, et ta on pärit tähtede juurest. Selle maailma elanikud on aga kindlad, et maailm on lame ja seisab tühjusest (the Deep) tõusva samba peal. Rändhõimud, kes elavad just maailma äärealadel, räägivad lisaks sellele, et maailma all magab koletis Leviaatan, kes on end ümber samba põiminud. Peategelane tunneb selle koletise osas arusaamatut tõmmet ning läheb teda otsima, et vastuseid saada...  
 
Ma pean ütlema, et selle raamatu lugemine oli parajalt maniakaalne teekond. Päris raamatu alguses õrritab autor korraks mõttega, et peategelane on mingit tüüpi tehisinimene, kuid jätab siis selle tahaplaanile ning hakkab tegelema peamiselt sealse maailma ja erinevate kohalike osaliste tutvustamisega.  
 
Siin ei raisata küll aega pikkade jutustustega, vaid pannakse võimuvõitluse mehhanism täistuuridel käima ja lugeja peab ise pingutama, et järele jõuda. Kuigi fantaasiamaailma ülesehitus tundub stamplik, pigistab autor siit siiski välja mitmekülgsed ja usutavad karakterid, tehes mõnekümne leheküljega seda, mille jaoks näiteks George R.R. Martin sadu lehti kulutab.  
 
Siiski hakkab seda mõõkade maru lugedes väsimus ligi hiilima - vahest tegevuse kiiruse pärast, vahest aga Punaste leeri (kus vaatepunkt peamiselt asub) tegelaste sarnaste nimede ühtesulamise tõttu. Jõudes tekstiga natuke rohkem kui poole peale, oli mu arvamus autori vaieldamatust osavusest hoolimata juba langustrendis.  
 
Siis aga lükatakse kõik muu tahaplaanile ning fookusesse tõuseb peategelase otsing. Ning see on koht, kus raamat eelnevat kuhjaga tagasi maksma hakkab. Seal on nii kõva SF virvendusi, "Alice imedemaal" tüüpi muinasjutu-sümbolismi kui ka lovecraftilikku õudust. Lõpplahendus annab veel võimaluse kõike eelnevat ümber mõtestada.    
 
Ilmselt tõmbaks objektiivsem hinnang sellelt loolt kitsaskohtade tõttu rohkem punkte maha - kuid targad lõpplahendused on mulle väga meeltmööda.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles