Kasutajainfo

Kristin Schwengel

Teosed

· Kobo Abe ·

Daiyon Kampyoki

(romaan aastast 1959)

ajakirjapublikatsioon: «Sekai» 1958; juuli - 1959; märts
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Neljas jääaeg»
««Loomingu» Raamatukogu» 1966; nr. 11-13

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
6
5
1
1
Keskmine hinne
3.357
Arvustused (14)

Kui olukord pole viimasel ajal paranenud, siis on Kobo Abe ilmselt ainus Jaapani ulmekirjanik, kelle teos eesti keeles kättesaadav on. KA oli üsna mitmekesise ampluaaga kirjamees, kes on kirjutanud nii SF kui kriminulle, "Neljas Jääaeg" on üsna tüüpiline katastroofiromaan. Tüüpiline, kuid siiski mitte päris. Katastroof on nimelt virtuaalne. Peategelane ehitab ennustusmasina, masina, mis sisestatud informatsiooni baasil on võimeline ennustama tulevikku. (Paistab, et kaoseteooriast, sünergeetikast jms pole autor kuulnudki - tulevik on jäigalt determineeritud ja tuleneb rangelt minevikust.) Püüdes otsida sobivat "objekti" masina võimete proovimiseks, osutub minategelane koos oma abilistega mõrva tunnistajaks. Siit hargnevadki sündmused, mis tänu ennustusmasina erakordsetele võimetele viivad hoolikalt varjatava riikliku saladuse avastamiseni. Tulemas on uus jääaeg ja suur veeuputus. Viimase vastu valmistumise käigus on riiklikes salalaborites loodud alveeinimesed. Mis edasi, lugege ise. Veel. Raamatus kirjutatakse, et esimesena maailmas loodi ennustusmasin Liidus. Ma ei usu, et põhjuseks oleks niivõrd autori nõukogudesõbralikus (kuigi "roosa" KA vist ikkagi oli), kuivõrd soov ameerika sõpru pisut tonksata. (Jaapani lüüasaamisest ja Hiroshimast ning Nagasakist oli vaid paarkümmend aastat möödas) Raamat ei jätnud mulle väga tugevat muljet, arvan siiski, et selle lugemisele kulutatud aeg pole maha visatud.
Teksti loeti eesti keeles

Noh, sisu jutustas Wõrokas ülalpool piisavalt lahti. Räägiks muljest.

Romaan mõjub üsna kummaliselt ning ajuti painavalt. Mõjub ka vist üsna omapäraselt. Võimalik, et ma nüüd siin lihtsustan, aga suur osa Kobo Abe tekstidest, mida ma lugenud olen mõjuvad mulle üsna üheselt. Jääb mulje nagu püüaks autor jaapani keeles ja jaapanipäraselt oma lugejatele euroopaliku kirjanduse põhitõdesid ümber jutustada.

Tagantjärgi mõjub «Neljas jääaeg» justkui tüüpiline euroopalik (või ameerikalik) SF romaan, mis on jaapani filtrist läbi lastud. Loomulikult pole see etteheide, lugeda oli mõnus ja raamat jäi meelde just selle võõrastava tunde tõttu.

Paneks hindeks 5, aga kahjuks olen hiljem lugenud Sakyo Komatsut ja Koji Tanakat jt. jaapani ulmekirjanikke... seetõttu jääb siiski neli. Ka pole ma hiljem soovinud Kobo Abe romaani enam üle lugeda... kuigi, kes seda lugenud veel pole võiksid seda kindalsti teha, väärt kirjatükk siiski.

Järelmärkuseks veel, et romaani tõlkis vene keelde Arkadi Strugatski, soovituseks seegi...

Teksti loeti eesti keeles

Ootamatu oli see raamat. Kobo Abelt olin varem lugenud vaid "Luitenaist", mis oli vapustav. Ootasin ehk midagi sama head ja seepärast olin pettunud (seepärast ka 4: Abe on paremaid asju kirjutanud ::)) ). Pidevalt tundus nagu oleks midagi analoogilist kuskilt lugenud, ent samas oli asi täiesti võõras... Aga ometi mingist küljest ta meeldis mulle, ilmselt väga realistlikud tegelaskujud. Usutav maailm, vahvad reaktsioonid ei tekkinud nagu kahtlustki, et seda kõike ei võiks toimuda... Eriti Jaapanis. Soovitan kõigile soojalt :)
Teksti loeti eesti keeles

Paras keskmine lugemistükk. Midagi erilist ta endast muidugi ei kujuta, kuid ajab siiski asja ära hädapärast. Kõigele vaatamata ei ole siiski tekkinud soovi seda raamatut teist korda kätte võtta. See eelmainitud Luitenaine oli mõnevõrra parem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, millesse on kokku koondatud päris kenake kogus jaburaid ideid. Autoril pudub ilmsesti ähmanegi ettekujutus programmeerimisest(kuigi peategelane on programmeerija), kust muidu vaäited nagu: programmeerimine on masinakeeles küsimuste esitamine või kvalitatiivse reaalsuse muutmine kvantitativseks - jama. Lisaks sellele vähkreb Kobo ka sügaval lõssenkismis või milleski selest veel totramas (nagu kahjuks ka paljud teised ulmeautorid üle maailma). Ja ennustusmasinat ennast ei maksa vist mainidagi :-)

Sellegi poolest oli "Neljas jääaeg" omamoodi nauditav lugemine. Tal oli siiski selge võõrapärane fiiling, mis võimaldas paljusid asju mida ehk muidu ei usuks siiski tõsiselt võtta: äkki jaapanlased olekski nõus endale kalasabad taha kasvatama ja tagasi merre elama minema - lõpus oli juba peaaegu tunne, et nii ongi.
Hoolimata selest, et alguses tekitasid kirjeldused hämaraist maa-alustest basseinidest ja neis pesitsevaist amfiibolendeist ka parajat kõhedust.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu eelpool lahti jutustatud, enamiku hinnangutegagi jääb vaid nõustuda. Kõhklesin kaua kolme ja nelja vahel, sest raske on seda raamatut kellelegi tõsimeeli soovitada, kummatigi on tegemist piisavalt omapärase nägemusega, mis kuhja põrunud ideedega selgelt teistest eristub. "3" tuli ikkagi sellepärast, et ideed ise on terve mõistusega vastuolus. Kuivõrd aga mõne Lääne autori sulest oleks teos isegi vast "2" saanud, tuleb hinne kenasti kokku - on jaapanipärane (rõhutaksin - sobivates oludes toimiksid jaapanlased umbes nii jah!), korralikult teostatud ja uudne. Aga mitte eriti põhjendatud fantastiliste elementide kuhjamine näib mulle tuttavate näidete põhjal selle maa ulmele omane olevat - meeleolu on tähtsam, kui maailma sisemine loogika.
Teksti loeti eesti keeles

See oli omapärane raamat. Natuke tühi nending, aga muud ei oskagi lisada. Lugesin selle läbi, vahepeal haaras isegi väga kaasa, aga nüüd mõni aeg hiljem ei meenu nagu suurt midagi. Mitteusutavuse tunnet ei tekkinud, mitte, et seal poleks selgeid jaburdusi, vaid selle teose "ontoloogiline universum":) töötas. Ühesõnaga meeleolu loomises on japsid vahest et isegi parimad.
Teksti loeti eesti keeles

Kuskil 12. lehekülje kandis hakkasin mõtlema selle üle, et polegi ammu enam BAAS-is millelegi "üht" pannud. Siis tulin, vaatasin arvustusi ja otsustasin ikkagi edasi lugeda. Halvale teele juhtisite mind, seltsimehed, halvale... Sest romaan on saast.

Asi pole mitte niivõrd geneetikaeelses bioloogias ning kaoseteooria ja transistorieelses informaatikas-matemaatikas, selle võiks kirjutamisaastat arvestades veel kuidagi ära seedida (kuigi Mendel on 19. sajandi mees ning kaoseteooriaga hakati kah 20. sajandi alguses juba peale). Aga laused nagu "Kas siis loomad naeravad või nutavad?" (lk 109), "Elevant saavutab sugulise küpsuse neljakümne aastaga" (lk 158) ning allveemaja katusel seisev helikopter (lk 167) ei jäta kahtlust, et autori seisund pidi kõnealuse teose kirjutamise ajal ikka raske küll olema...

Teine põhjus, miks seda romaaniräbalat ilgeks pidada, on muidugi pidev kummardamine NSVL-i ja kommunismi suunas - viis aastat pärast seda, kui oli lõppenud ajajärk, mis nõudis ohvriks umbes kuuskümmend miljonit inimelu...

Kolmandaks lisanduvad ilmselged loogikaapsud, näiteks peategelase vestlus palgamõrtuskaga kohvikus, kus palgamõrtsukas teatab, et allub vaid kirjalikele korraldustele... Kirbanud siis laua nurga peal talle kirjalik korraldus valmis, milles asi?!

Lõpuks jääb vaid üle tsiteerida autorit ennast: "Mitmel sambal maailm just püsib, seda ma täpselt ei tea, kolm neist on aga tõenäoliselt küll vaimupimedus, võhiklus ja nürimeelsus."

Teksti loeti eesti keeles

Lugemisest on möödas oma 15 aastat. Ma mäletan selgelt raamatu kaanekujundust, inimest, kellelt ma selle laenasin ja tingimusi, milles ma seda lugesin, kuid sisust meeles vaid mingi hiigelsuure veeuputuse lähenemine. Ju seal siis ei olnud ulme koha pealt midagi erilist, sest igasugused asimovid ja bradburyd tollest ajast on ju kenasti meeles. Samas kirjutab Abe hästi. Üldmulje - nagu oleks nobelist kirjutanud Godzilla loo.
Teksti loeti eesti keeles

 

Kōbō Abe (7. märts 1924 – 22. jaanuar 1993) kirjanikunimi oli Kimifusa Abe (安部 公房, Abe Kimifusa). Ta looming on mitmetahuline - on luuletusi, romaane, näidendeid, inimene oli lisaks muusik, fotograaf ja leiutaja. Ka oli tal oma teater (“Abe Studio”). Stiililiselt meeldis talle absurdne ja sürrealistlik lähenemisviis.

Raamat on kui isegi mitte kõige esimene siis üks esimestest jaapani sci-fi teostest, pannes aluse vastava subkultuuri tekkele. Kuna pärit on raamat isiklikust ulmeväljakutsest siis ilmselt on tegu ulmega. Aga see määratlus ei ütle suurt midagi sest pigem on tegu Lihtsalt Hea Raamatuga(tm), mille võib ju kuhugi žanrikasti suruda aga niipea kui selja keerad korraks siis uuesti vaadates on ta läinud hoopis mujale. Noh, nagu kass või väike laps. Krimka? Ikka, on laipu, on uurimist. Hoiatusromaan? Oi, kahtlemata, üsna jälk tegelikult. Jälk siis vaimselt, kusagil teise veerandi peal pani ikka kulme kergitama. Mida edasi seda vastikumaks raamat läks… kuidas seda nüüd ütelda - raamat pole halb, kaugeltki mitte! Aga ta maalib väga naturalistlike vahenditega ühe võimalikest tulevikupiltidest - ning see on laotud väga korralikule ja tugevale teadusevundamendile.

Enda peas hakkasid ühel hetkel tekkima paralleelid Michael Crichtoni aastal 1990 ilmunud suurepärase “Sauruste pargiga” (jah, see, mille nimi originaalis on “Jurassic Park” ning mille järgi on palju halbu filme tehtud). Mõlemas raamatus on äärmiselt olulisel kohal teaduslik komponent, kus aretatakse olemasolevat teadmust edasi mõnevõrra ulmelises suunas. Suunas, mis ei pruugigi tingimata ilmvõimatu olla. Kui Crichton kirjeldab meile igapäevaelust mitte niiväga tuttavat maailma siis Abe jutustus on liigagi närivalt tuttavlik ja kõnnib meie praeguse elutee kõrval.

Või kas ongi enam tänapäeval tegu ulmega?

Sisust ka mõne sõnaga. Peategelaseks on professor Katsumi, kes ehitab ennustusmasinat. Samal ajal ehitavad ka venelased samasugust masinat ning raamatu esimene kolmandik räägibki natukene nõuka-ajast tuttaval toonil võidurelvastumisest, kus ühel ja teisel pool ehitatakse järjest võimsamaid masinaid. Mingil hetkel liigub raamat justkui krimka-maailma aga see vaibub ruttu kuna tekivad järjest… tõsisemad probleemid sest masin ennustab inimkonnale sünget tulevikku. Ilma raamatu sisu ära rääkimata ei tahakski edasi minna. Eks saab vihjeid mingis mõttes ju pealkirjastki.

Kahjuks ei teinud raamatu lugemise ajal märkmeid aga mõned lahedad väljendid jäid silma. Üks oli vanasõna stiilis “pole mõtet riisi kalju peale külvata” ja teine oli higist pärlendava otsaesise kohta kus laubal olid “higiherned”.

Eraldi kiidan veel raamatu mahtu - 175 lehekülje peale on mahutatud nii põlvkondade erisust ja võitlust, technopõnevikku, tulevikuhoiatust kui silmi niiskeks kiskuvat osa. Ei taha küüniliseks minna aga tänapäeval punutaks sellest materjalist ilmselt 1500+ lehekülge triloogiat või midagi veel rõlgemat.
 

Üks äärmiselt oluline ja vajalik romaan millest ilmselt paljud pole teadlikud. Eks praeguseks on seda teemat märksa rohkem lahatud aga igasugune algne, protoulme on võluv. Eks teinekord on ka kopituslõhna küljes - aga mitte antud juhul, oh ei! Raamatu hoiatussõnum on endiselt aktuaalne ning moraalsed ja eetilised dilemmad teravamad kui kunagi varem. Rääkimata sellest, et teadlaste kätetöö rakendamine mõne muu ning mitte enam õilsate kavatsustega vankri ette… O tempora, o mores!

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Midagi siin on ning tagaukse kaudu endast väljumise teema üle olen isegi vahel mõelnud. Jutt lõppeb aga suvalise koha pealt ära ning üleüldse tundub autor olevat kuidagi kõhklev ja ebakindel. Tüüpiline algaja tekst.
Teksti loeti eesti keeles

Siin on mõningaid häid mõtteid ja isegi lehekülgi (tüdruku päeviku algus on nii umbes paarikümne lk. ulatuses tõeliselt hea), aga üldiselt on see raamat risuhunnik. Platvorm, millel see kõik lasub, on seejuures dänikenism - et kunagi elasid Maal või külastasid seda õilsamad ja suuremad ja pikaealisemad jne. liigid kosmosest ja meie oleme kuidagimoodi nende järeltulijad. Ei külastanud ja ei ole. Kedagi appi tulemas ka ei ole, kui me siin kõik peesse keerame.
Teksti loeti eesti keeles

Romaanist paistab kaugele, et see on kirjutatud andeka inimese loometee alguses: pseudodokumentalistika on tavaliselt noore kirjaniku võte ja kogu teksti viib tasakaalust välja mõõdutundetu lõpumöll  tuldpurskavate elektrijuhtmete ja linna mööda hulkuva verega kaetud koletisega. Lugeda tasub eelkõige ajaloolisest huvist.
 
Romaan pani aluse Kingi kirjanikukarjäärile ja selle pehmekaanelise väljaande õiguste eest sai ta praeguses rahas kopsti üle miljoni. Võis koos perekonnaga kopitavast keldrikorterist välja kolida ja soliidselt kirjanikuks hakata. Valdav enamus autoreid (ka USAs) unistavad sellisest jaagupotist kogu elu. Pehmekaanelist müüdi esimese aasta jooksul üle miljoni eksemplari.
 
Iga menuki edu taga on kirjandusvälised põhjused; kirjandusteosele võidakse suur hulk krobelust andeks anda, kui see õiget nooti tabab. Nähtavasti on siin koos mitu teemat, mis 1970-ndate keskpaiga USA-s lugejates resoneerusid. Meie ei suuda seda kunagi lõpuni mõista, sest ajaline ning ruumiline distants on liiga suur - nii näiteks on kogu see usuhulluse teema eestlase jaoks tundmatu maa.
Teksti loeti eesti keeles

Faber on hea kirjanik ja see on hästi kirjutatud romaan.   Suurkorporatsioon värbab Maa peal enda poolt hallatud planeedile pastorit, kes pärismaalaste hulgas misjonitööd teeks. Konkurss on meeletu, tuhandeid inimesi käib komisjoni eest läbi. Peategelane on konkursi võitja, endine alkohoolik ja narkomaan, kes kunagi jalaluud murdnuna haiglas med. õe poolt kristlusse pöörati, tollega hiljem abiellus ning Londonis oma kiriku asutas.
 
 
Faber jutustab hästi ja tihedalt - näiteks sobib stseen romaani algusest. Mees ja naine, kes üksteist väga armastavad, sõidavad koos lennujaama, et saata mees viieks aastaks kaugesse võõrasse maailma misjonäriks. Kas ta sealt elusalt tagasi tuleb, teab vaid Jumal, kes ta selle töö jaoks välja valis. Poole sõidu pealt ütleb naine, et kuule, ma praegu mõtlesin, et võib-olla me ei saa enam kunagi seksida. Tõmba siia parkimistaskusse ja teeme veelkord. Teevad siis autos kähku veel korra ja sõidavad lennujaama. Seal on pagasisabas Ameerikasse naasev turistiperekond 3- ja 5-aastaste lastega. Olek on nagu ikka väheke närviline, 3-aastane kipub jonnima ja üldse. Pastori naine siis istub tolle juurde lennujaama põrandale maha ja mängib temaga samal ajal kui pastor vanematega tühjast-tähjast vestleb ja pinget maha võtab. Nad on palju aastaid juba niimoodi tegutsenud erinevate tulemustega. Sellest võib tulla võimalus neid pöörata - aga ei pruugi. Võivad ka lihtsalt lahku minna ja ainsaks usu kohta käivaks repliigiks on "God bless you" lahkumisel.
 
 
Mõni muu autor oleks kirjutanud ilma selliste detailideta. Lihtsalt, et hakkasid kodust sõitma, jõudsid lennujaama, sinna siis hüvastijätustseeni ja aidaa...
 
 
Lõpuks aga kippus jamaks minema. Esiteks läks tegelastel võõral planeedil auto katki ja nad hakkasid jala baasi poole tagasi jalutama, omamata erilist ettekujutust vahemaast ega ühtegi sidevahendit. Sellise jama kirjapanek näitab, et autor on oma eesmärkide nimel enda loodud maailmast ning selle toimimise loogikast juba parasjagu irdunud... Heakene küll, võib olla planeete, mille atmosfääris on raadioside palju keerulisem kui meil, aga mingi piipitamine ikka läbi tuleb. Tsivilisatsioonis, mis rändab tähtede vahel ringi, lihtsalt ei juhtu selliseid lugusid (sihilik aurupunk on muidugi iseasi).
 
 
Teiseks, lõpuks ilmneb, et põliselanikud on organismid, millel ei olevat haavade paranemise võimet ja iga nõelatorge võib neile saatuslikuks saada. Pärismaailmas ei tohiks selliste õnnetukeste evolutsioon hulkraksetena eriti kaua kulgeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ei ole see fiktsionaalne teatmeteos romaan. Kuna tekstidel puudub omavahel seos peale ühise teema ning siia on lõdvalt lülitatud teistegi autorite laaste, saab žanrimääratlus olla vaid "kogumik". Muutsin ära.
 
Tore lugemine, aga ma olen siiski rohkem narratiivse proosa austaja.
Teksti loeti eesti keeles

King väidab sissejuhatustes, et aeg-ajalt kirjutasid talle surmamõistetud või vähihaiged ja palusid tal ära öelda, kuidas lugu lõppeb... Eks teos üks selliste õnnetute eneseabikirjandus olegi.
 
Kingi tugev külg pole ei maailmaloomine ega süžeekudumine ja seda ta teisal ("Kirjutamisest") ka avameeli tunnistab. King on tõeliselt hea siis, kui põnevust üles kruvib või kirjutab detailselt kellegi läbielamistest mingis ebatavalises olukorras. "Laskuris" näitab ta ennast ootuspäraselt kehva maailmalooja ning fabuleerijana, kuid loobub üllatuslikult demonstreerimast seda, mida hästi oskab.
Teksti loeti eesti keeles

Autor saatis kaks debüütteksti üheskoos ning üks neist ilmus "Algernonis" 3/2019 ning teine "Loomingus" 5/2019. Kuigi "Bulgarini karjamaa" on mõnevõrra siledam kui "Simulatsioon", ei ole arengust seega õige rääkida. Mõlema teksti tugevam külg on kirjatehnika ning ka "Bulgarini karjamaa" hea hinne sisaldab avanssi debüüdi puhul.
 
Kirjatehnika on aga ka väga oluline ning kui autor edasi kirjutab ja originaalsemate ideede leidmiseks jõudu pingutab, võiks meil mõne aasta pärast üks hea jutukirjanik juures olla.
Teksti loeti eesti keeles

Bahadurid natuke literatuursemas vormis.
 
Ajalooline osa jäi liiga kuivaks faktijoruks. Iga tagasivaade oleks võinud sisaldada hetke, milles jutustaja pidanuks mingi valiku tegema - sest kogu jutt on ju sellest, kas on võimalik valiku tegemisest hoiduda ja vaikselt kuhugi prakku pugeda. Praegusel kujul ei toeta tagasivaated loo põhimotiivi.
Teksti loeti eesti keeles

Seda lugu on raske hinnata.
 
Ühelt poolt mulle meeldib enesesse süübimise teema ja autor arendab seda täitsa hästi. Teiselt poolt on jutt üsna fragmenteeritud. Mitte lootusetult / loetamatult fragmenteeritud, kuid siiski natuke rohkem, kui mulle tavaliselt meeldib.
 
Kolmandalt poolt on aga nii neetult etteaimatav, et lõpuks tuleb mängu mingi... ütleme pimeduse poole jõud. Muidugi võib seda oletada juba autori nime järgi, aga teksti põhjal ka. Lugeja osaks jääb vaid jälgida, kuidas täpselt autor jutujärje sinnani juhib. Natuke meelevaldse võrdlusena - kui kõik teavad, et Tallinn-Tartu maantee teises otsas on Tartu, siis kui põneva tekstikogumi kulgejat juhtivad liiklusmärgid moodustavad...?
 
Põhiküsimus on, kas sellist lugu on üldse võimalik kirjutada nii, et finaal poleks etteaimatav? Kui jah, siis kuidas? Pakkuda alternatiivse võimalusena välja mingi realistlik põhjendus? Aga ega peale vaimuhaiguse eriti muid variante selleks pole ning vaimuhaigus on ülimalt kulunud motiiv... Ning selle usutavaks muutmiseks peaks samas tekstikorpuses (autori loomingus, ajakirja numbris, kogumikus) eksisteerima ka mõni tekst, mis just niimoodi lõppeb.
 
Eks see vist olegi ulmekirjanduse vanima ning kulunuma alamžanri üldine häda, et säng jutuvoolu jaoks on aastasadadega ära kivistunud. Kui mingid tegelased kosmoselaevas loksuvad ning uue planeedi juurde jõuavad, on autoril veel kõik võimalused lahti, sest juba kosmoselaev ise on loo žanriliselt ära defineerinud ning autor ei pea selle päarst muretsema. Kummaliste juhtumitega algav õudusjutt tuleb aga tingimata mingisse õudsesse finaali juhtida, muidu poleks see õudusjutt.
Teksti loeti eesti keeles

Maailm on äge ja selles toimub hulk toredaid stseene (punase kivi juures näiteks), aga süžee on väga lihtsameelne. Muud pole mul isandate Abramovi, Hargla ja Milleri põhjalikele arvustustele lisada.
 
Ja siis see kaasarvustaja, kelle jaoks kõik tuleb lahti kirjutada ja Jumala pärast ei või kuhugi mitmeti tõlgendatavaid otsi jääda... Tunnen kaasa, kuid aidata ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpäraselt fantaasiavaene märulikirjanik Alastair Reynolds üritab käsitleda niiöelda suuri teemasid: kultuurimälu ja kirjaliku teksti rolli selle hoidmisel, kättemaksu ja andestust, uue alguse ja senistest traditsioonidest loobumise võimalikkust, religiooni kohta ajaloos. Ootuspäraselt on tulemus mannetu, väheveenev ja loogikavaba. Minu poolt seni loetuist on "Aeglased kuulid" kindlasti üks õnnetumaid Reynoldsi jutte ja tõenäoliselt läks see nii rappa just pretensiooni pärast märuližanrist välja murda ja öelda midagi sügavamat inimkonna ajaloo või saatuse kohta. Kõigil lihtsalt ei ole selleks ummi, proovigu palju tahavad...
 
Järelsõnas väidetakse (lk. 131), et "Reynoldsi tulevikutehnoloogiad püüavad üldiselt arvestada teadusliku võimalikkusega. Kirjanik ise on rõhutanud, et püüab oma fantaasiaga jääda tehnoloogilise arengu piiridesse, mida ta ise võimalikuks ja reaalseks peab." See võib ju muidugi täiesti nii olla, et kirjanik ise peab enda poolt kirjeldatud kauge tuleviku tehnoloogilisi lahendusi võimalikuks ja reaalseks, kuid paraku on paljud neist erakordselt äbarikud isegi tänapäeva mõistes, rääkimata ajast, kui tähelaevadega sadade koloniseeritud maailmade vahel ringi hüpatakse ja sõdu peetakse.
 
Konkreetselt "Aeglastes kuulides" tekib näiteks probleem, et tähelaeva muutmälu on pihta saanud ja ta peab hakkama oma püsimälu üle kirjutama, et oleks, kus jooksvaid andmeid hoida. Tulemusena läheb kaotsi kõik, mis selles on inimkonna kultuuri või teaduse kohta salvestatud ning robinsonaadi osalised üritavad midagigi päästa seintele kribades ning tükikaupa oma implantaatidesse salvestades. Kontseptsioon on häbiks nii tõsiteadusliku ulme žanrile kui ulmekirjandusele kui visionäärlikule või ideede kirjandusele üldse.
 
Esiteks näib kauge tuleviku tähelaeva infosüsteemi kirjeldus olevat inspireeritud sellest, mida kokkujooksva Windowsiga arvutirondi kasutaja näeb ja kuuleb - hanguvad aknad, kõvaketta lõputuna tunduv krabin. Teiseks, suurusjärgud ei klapi. Kõigi praeguseni maailmas avaldatud raamatute, ajakirjade jne. mahu suurusjärk on 100 TB. 30 TB SSD võib praegu igaüks poest osta mingi 12k euro eest. Kui üldse maailmas miski kiiresti odavamaks läheb, siis on see bait andmekandjal ning ammu enne tähelaevade ajastut võiks salvestusmahu poolest igaüks inimkonna kirjalikku pärandit taskus kaasas kanda. Neil seal olid kaasas seadmed, kust tuli paar fotot ära kustutada, et mõnele raamatule ruumi teha. Kolmandaks, igasuguse vähegi kriitilise infosüsteemi juurde käib dubleerimine ja varundamine. Reynoldsi tähelaev suudab küll oma sadadele asukatele aegade lõpuni süüa teha, aga kuskile nurka sama kaua kestev hävimatu vabrikuseadistustega mälublokk tekitada oli liiga keeruline.
 
Niiöelda ulmekirjanik, kes ei suuda arvestada isegi kirjutamisaegse tehnoloogiaga, on lihtsalt hale. Ja see oli ainult üks näide lühiromaani paljudest totrustest; jääaegade või niinimetatud keskaegse põllumajanduse kohta ma parem ei hakkagi...
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi ja sujuvalt kirjutatud, küllaltki põnev.
 
Jah, nagu eelpool öeldud, oli peategelasel vahel ka lihtsalt õnne - kuid minu arust siiski veel enam-vähem mõistlikkuse piirides. Tema ja tema sõbrad kuulusid kindlasti tehisuniversumis kõige paremini orienteeruvate inimeste hulka ja tõenäosus, et keegi neist võinuks 5 või rohkema aasta jooksul kõige muu hulgas ka ideaalse PacMani ära mängida, on siiski võrdlemisi suur. Väga tõenäoliselt oli seda teinud ka suur hulk teisi mängijaid, sh. 6ikuid. Usutavuse säilitamiseks olekski võinud PacMani auhind lisaks peategelasele veel kellelgi taskus olla.
 
YA kui žanri üldtuntud omapära on hillitsetud romantika. Paljudel juhtudel ei suuda autor seda tegelastepäraseks teha - sel ajal, kui tegelased esimest arglikku suudlust vahetavad, oleksid reaalsed teismelised ammu juba kuskil nahistanud. Cline'i romaanis seda probleemi ei ole, sest tegelased istuvad kogu vaba aja kuskil koopas ja mängivad arvutimänge - loomulikult ei ole neil päriselus midagi ega saagi olla (erandiks oli paks must tibi, kes oli ka päriselus üsna iseseisev). OASIS-e küberbordelle oli mainitud, kuid olnuks loogiline, kui samadel alustel saanuks ka kasutajad omavahel ühtida. Selle võimaluse kõrvalejätt on ilmselt tõesti lõiv alamžanri reeglitele, kuid norida selle kallal ei viitsi.
 
Sündmustik oli üldjuhul loogiline, väikeste konarustega. Koos mängukonsooliga oleks võinud peategelane ka uued riided võrgust osta. Suur Punane Nupp muidugi on jama, selle jaoks on varukoopiad.
Teksti loeti eesti keeles

Veikol oli juba 2002. aastal sarnase ideega jutt: http://baas.ulme.ee/?autor=94&teos=47750
 
Veiko oma sai maksimumhinde, paneme sellele siin siis palli võrra vähem. Loginovi oma viga, et "Algernoni" ei loe ja eesti ulme klassikat ei tunne.
Teksti loeti eesti keeles

Loginov on muidugi tubli nobenäpp-jutukirjutaja, seda on stiilistki tunda, aga käesolev tekst on paraku jama. Alates tegevuskohaks valitud pensionile läinud pätiide planeedist, mis on ühiskonnana täiesti ebausutav, on jama ja hiljem mandub kõik selle üle ohkimiseks, kui tore ikka on raamatuid lugeda. Võib muidugi mõista, et see on kirjanikele südamelähedane motiiv, mis teosest teosesse kordub, aga siiski, saagem üle, et suur osa inimkonnast sellest essugi ei hooli... Ainuke helge hetk oli see, kuidas peategelast telefoni teel mõnitatakse ja see päästab ka hinde rahuldavaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mõni mõte on selline, et selle teostamise katsetest võiks pigem loobuda kui ilmselget vägistama hakata. Siin siis mees, kes on aastaid otsinud maailma päästmiseks vajalikku vidinat ja selle ennast suurtesse ohtudesse pannuna lõpuks leidnud, keerab 30 km enne omade juurde jõudmist sisse kuhugi linnakesse, kus tal tekivad igasugused probleemid. Probleemid ei lahenegi ja lõpuks saadab ta enda eest 6-aastase kohaliku jõmpsika vidinat ära viima õigesse kohta. Paraku ei ole seda mõtet võimalik niimoodi teostada, et see nõmedalt välja ei tuleks: 30 km on heas vormis täismehe jaoks kõige rohkem päevateekond ja keegi ei ole nii idioot, et enne seda viimast otsa kolmeks päevaks kuhugi molutama jääb. Pikemat vahemaad oleks jällegi 6-aastasel lootusetu läbida. Enda niimoodi nurka värvimise ja kangekaelselt selle juurde jäämise eest ei saa autorile üle 3 punkti kuidagi anda.
 
Jutt vene keeles siin koos aastaga 2010: https://lleo.me/arhive/fan2010/magic.html
Teksti loeti eesti keeles

Mõte, et ajas saab ükskõik kui kaugele hüpata umbes telefonikõne energiakuluga on nii totter, et vajutab paraku oma jälje ka kõigele ülejäänule. Ajamasin on muidugi üleüldse kontseptsioon, mille üle ei tasu tõsiselt arutada, aga mingi sündsustunne võiks ikkagi ka selle juures säilida.
Teksti loeti eesti keeles