Kasutajainfo

Kristin Schwengel

Teosed

· Kobo Abe ·

Daiyon Kampyoki

(romaan aastast 1959)

ajakirjapublikatsioon: «Sekai» 1958; juuli - 1959; märts
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Neljas jääaeg»
««Loomingu» Raamatukogu» 1966; nr. 11-13

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
6
5
1
1
Keskmine hinne
3.357
Arvustused (14)

Kui olukord pole viimasel ajal paranenud, siis on Kobo Abe ilmselt ainus Jaapani ulmekirjanik, kelle teos eesti keeles kättesaadav on. KA oli üsna mitmekesise ampluaaga kirjamees, kes on kirjutanud nii SF kui kriminulle, "Neljas Jääaeg" on üsna tüüpiline katastroofiromaan. Tüüpiline, kuid siiski mitte päris. Katastroof on nimelt virtuaalne. Peategelane ehitab ennustusmasina, masina, mis sisestatud informatsiooni baasil on võimeline ennustama tulevikku. (Paistab, et kaoseteooriast, sünergeetikast jms pole autor kuulnudki - tulevik on jäigalt determineeritud ja tuleneb rangelt minevikust.) Püüdes otsida sobivat "objekti" masina võimete proovimiseks, osutub minategelane koos oma abilistega mõrva tunnistajaks. Siit hargnevadki sündmused, mis tänu ennustusmasina erakordsetele võimetele viivad hoolikalt varjatava riikliku saladuse avastamiseni. Tulemas on uus jääaeg ja suur veeuputus. Viimase vastu valmistumise käigus on riiklikes salalaborites loodud alveeinimesed. Mis edasi, lugege ise. Veel. Raamatus kirjutatakse, et esimesena maailmas loodi ennustusmasin Liidus. Ma ei usu, et põhjuseks oleks niivõrd autori nõukogudesõbralikus (kuigi "roosa" KA vist ikkagi oli), kuivõrd soov ameerika sõpru pisut tonksata. (Jaapani lüüasaamisest ja Hiroshimast ning Nagasakist oli vaid paarkümmend aastat möödas) Raamat ei jätnud mulle väga tugevat muljet, arvan siiski, et selle lugemisele kulutatud aeg pole maha visatud.
Teksti loeti eesti keeles

Noh, sisu jutustas Wõrokas ülalpool piisavalt lahti. Räägiks muljest.

Romaan mõjub üsna kummaliselt ning ajuti painavalt. Mõjub ka vist üsna omapäraselt. Võimalik, et ma nüüd siin lihtsustan, aga suur osa Kobo Abe tekstidest, mida ma lugenud olen mõjuvad mulle üsna üheselt. Jääb mulje nagu püüaks autor jaapani keeles ja jaapanipäraselt oma lugejatele euroopaliku kirjanduse põhitõdesid ümber jutustada.

Tagantjärgi mõjub «Neljas jääaeg» justkui tüüpiline euroopalik (või ameerikalik) SF romaan, mis on jaapani filtrist läbi lastud. Loomulikult pole see etteheide, lugeda oli mõnus ja raamat jäi meelde just selle võõrastava tunde tõttu.

Paneks hindeks 5, aga kahjuks olen hiljem lugenud Sakyo Komatsut ja Koji Tanakat jt. jaapani ulmekirjanikke... seetõttu jääb siiski neli. Ka pole ma hiljem soovinud Kobo Abe romaani enam üle lugeda... kuigi, kes seda lugenud veel pole võiksid seda kindalsti teha, väärt kirjatükk siiski.

Järelmärkuseks veel, et romaani tõlkis vene keelde Arkadi Strugatski, soovituseks seegi...

Teksti loeti eesti keeles

Ootamatu oli see raamat. Kobo Abelt olin varem lugenud vaid "Luitenaist", mis oli vapustav. Ootasin ehk midagi sama head ja seepärast olin pettunud (seepärast ka 4: Abe on paremaid asju kirjutanud ::)) ). Pidevalt tundus nagu oleks midagi analoogilist kuskilt lugenud, ent samas oli asi täiesti võõras... Aga ometi mingist küljest ta meeldis mulle, ilmselt väga realistlikud tegelaskujud. Usutav maailm, vahvad reaktsioonid ei tekkinud nagu kahtlustki, et seda kõike ei võiks toimuda... Eriti Jaapanis. Soovitan kõigile soojalt :)
Teksti loeti eesti keeles

Paras keskmine lugemistükk. Midagi erilist ta endast muidugi ei kujuta, kuid ajab siiski asja ära hädapärast. Kõigele vaatamata ei ole siiski tekkinud soovi seda raamatut teist korda kätte võtta. See eelmainitud Luitenaine oli mõnevõrra parem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, millesse on kokku koondatud päris kenake kogus jaburaid ideid. Autoril pudub ilmsesti ähmanegi ettekujutus programmeerimisest(kuigi peategelane on programmeerija), kust muidu vaäited nagu: programmeerimine on masinakeeles küsimuste esitamine või kvalitatiivse reaalsuse muutmine kvantitativseks - jama. Lisaks sellele vähkreb Kobo ka sügaval lõssenkismis või milleski selest veel totramas (nagu kahjuks ka paljud teised ulmeautorid üle maailma). Ja ennustusmasinat ennast ei maksa vist mainidagi :-)

Sellegi poolest oli "Neljas jääaeg" omamoodi nauditav lugemine. Tal oli siiski selge võõrapärane fiiling, mis võimaldas paljusid asju mida ehk muidu ei usuks siiski tõsiselt võtta: äkki jaapanlased olekski nõus endale kalasabad taha kasvatama ja tagasi merre elama minema - lõpus oli juba peaaegu tunne, et nii ongi.
Hoolimata selest, et alguses tekitasid kirjeldused hämaraist maa-alustest basseinidest ja neis pesitsevaist amfiibolendeist ka parajat kõhedust.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu eelpool lahti jutustatud, enamiku hinnangutegagi jääb vaid nõustuda. Kõhklesin kaua kolme ja nelja vahel, sest raske on seda raamatut kellelegi tõsimeeli soovitada, kummatigi on tegemist piisavalt omapärase nägemusega, mis kuhja põrunud ideedega selgelt teistest eristub. "3" tuli ikkagi sellepärast, et ideed ise on terve mõistusega vastuolus. Kuivõrd aga mõne Lääne autori sulest oleks teos isegi vast "2" saanud, tuleb hinne kenasti kokku - on jaapanipärane (rõhutaksin - sobivates oludes toimiksid jaapanlased umbes nii jah!), korralikult teostatud ja uudne. Aga mitte eriti põhjendatud fantastiliste elementide kuhjamine näib mulle tuttavate näidete põhjal selle maa ulmele omane olevat - meeleolu on tähtsam, kui maailma sisemine loogika.
Teksti loeti eesti keeles

See oli omapärane raamat. Natuke tühi nending, aga muud ei oskagi lisada. Lugesin selle läbi, vahepeal haaras isegi väga kaasa, aga nüüd mõni aeg hiljem ei meenu nagu suurt midagi. Mitteusutavuse tunnet ei tekkinud, mitte, et seal poleks selgeid jaburdusi, vaid selle teose "ontoloogiline universum":) töötas. Ühesõnaga meeleolu loomises on japsid vahest et isegi parimad.
Teksti loeti eesti keeles

Kuskil 12. lehekülje kandis hakkasin mõtlema selle üle, et polegi ammu enam BAAS-is millelegi "üht" pannud. Siis tulin, vaatasin arvustusi ja otsustasin ikkagi edasi lugeda. Halvale teele juhtisite mind, seltsimehed, halvale... Sest romaan on saast.

Asi pole mitte niivõrd geneetikaeelses bioloogias ning kaoseteooria ja transistorieelses informaatikas-matemaatikas, selle võiks kirjutamisaastat arvestades veel kuidagi ära seedida (kuigi Mendel on 19. sajandi mees ning kaoseteooriaga hakati kah 20. sajandi alguses juba peale). Aga laused nagu "Kas siis loomad naeravad või nutavad?" (lk 109), "Elevant saavutab sugulise küpsuse neljakümne aastaga" (lk 158) ning allveemaja katusel seisev helikopter (lk 167) ei jäta kahtlust, et autori seisund pidi kõnealuse teose kirjutamise ajal ikka raske küll olema...

Teine põhjus, miks seda romaaniräbalat ilgeks pidada, on muidugi pidev kummardamine NSVL-i ja kommunismi suunas - viis aastat pärast seda, kui oli lõppenud ajajärk, mis nõudis ohvriks umbes kuuskümmend miljonit inimelu...

Kolmandaks lisanduvad ilmselged loogikaapsud, näiteks peategelase vestlus palgamõrtuskaga kohvikus, kus palgamõrtsukas teatab, et allub vaid kirjalikele korraldustele... Kirbanud siis laua nurga peal talle kirjalik korraldus valmis, milles asi?!

Lõpuks jääb vaid üle tsiteerida autorit ennast: "Mitmel sambal maailm just püsib, seda ma täpselt ei tea, kolm neist on aga tõenäoliselt küll vaimupimedus, võhiklus ja nürimeelsus."

Teksti loeti eesti keeles

Lugemisest on möödas oma 15 aastat. Ma mäletan selgelt raamatu kaanekujundust, inimest, kellelt ma selle laenasin ja tingimusi, milles ma seda lugesin, kuid sisust meeles vaid mingi hiigelsuure veeuputuse lähenemine. Ju seal siis ei olnud ulme koha pealt midagi erilist, sest igasugused asimovid ja bradburyd tollest ajast on ju kenasti meeles. Samas kirjutab Abe hästi. Üldmulje - nagu oleks nobelist kirjutanud Godzilla loo.
Teksti loeti eesti keeles

 

Kōbō Abe (7. märts 1924 – 22. jaanuar 1993) kirjanikunimi oli Kimifusa Abe (安部 公房, Abe Kimifusa). Ta looming on mitmetahuline - on luuletusi, romaane, näidendeid, inimene oli lisaks muusik, fotograaf ja leiutaja. Ka oli tal oma teater (“Abe Studio”). Stiililiselt meeldis talle absurdne ja sürrealistlik lähenemisviis.

Raamat on kui isegi mitte kõige esimene siis üks esimestest jaapani sci-fi teostest, pannes aluse vastava subkultuuri tekkele. Kuna pärit on raamat isiklikust ulmeväljakutsest siis ilmselt on tegu ulmega. Aga see määratlus ei ütle suurt midagi sest pigem on tegu Lihtsalt Hea Raamatuga(tm), mille võib ju kuhugi žanrikasti suruda aga niipea kui selja keerad korraks siis uuesti vaadates on ta läinud hoopis mujale. Noh, nagu kass või väike laps. Krimka? Ikka, on laipu, on uurimist. Hoiatusromaan? Oi, kahtlemata, üsna jälk tegelikult. Jälk siis vaimselt, kusagil teise veerandi peal pani ikka kulme kergitama. Mida edasi seda vastikumaks raamat läks… kuidas seda nüüd ütelda - raamat pole halb, kaugeltki mitte! Aga ta maalib väga naturalistlike vahenditega ühe võimalikest tulevikupiltidest - ning see on laotud väga korralikule ja tugevale teadusevundamendile.

Enda peas hakkasid ühel hetkel tekkima paralleelid Michael Crichtoni aastal 1990 ilmunud suurepärase “Sauruste pargiga” (jah, see, mille nimi originaalis on “Jurassic Park” ning mille järgi on palju halbu filme tehtud). Mõlemas raamatus on äärmiselt olulisel kohal teaduslik komponent, kus aretatakse olemasolevat teadmust edasi mõnevõrra ulmelises suunas. Suunas, mis ei pruugigi tingimata ilmvõimatu olla. Kui Crichton kirjeldab meile igapäevaelust mitte niiväga tuttavat maailma siis Abe jutustus on liigagi närivalt tuttavlik ja kõnnib meie praeguse elutee kõrval.

Või kas ongi enam tänapäeval tegu ulmega?

Sisust ka mõne sõnaga. Peategelaseks on professor Katsumi, kes ehitab ennustusmasinat. Samal ajal ehitavad ka venelased samasugust masinat ning raamatu esimene kolmandik räägibki natukene nõuka-ajast tuttaval toonil võidurelvastumisest, kus ühel ja teisel pool ehitatakse järjest võimsamaid masinaid. Mingil hetkel liigub raamat justkui krimka-maailma aga see vaibub ruttu kuna tekivad järjest… tõsisemad probleemid sest masin ennustab inimkonnale sünget tulevikku. Ilma raamatu sisu ära rääkimata ei tahakski edasi minna. Eks saab vihjeid mingis mõttes ju pealkirjastki.

Kahjuks ei teinud raamatu lugemise ajal märkmeid aga mõned lahedad väljendid jäid silma. Üks oli vanasõna stiilis “pole mõtet riisi kalju peale külvata” ja teine oli higist pärlendava otsaesise kohta kus laubal olid “higiherned”.

Eraldi kiidan veel raamatu mahtu - 175 lehekülje peale on mahutatud nii põlvkondade erisust ja võitlust, technopõnevikku, tulevikuhoiatust kui silmi niiskeks kiskuvat osa. Ei taha küüniliseks minna aga tänapäeval punutaks sellest materjalist ilmselt 1500+ lehekülge triloogiat või midagi veel rõlgemat.
 

Üks äärmiselt oluline ja vajalik romaan millest ilmselt paljud pole teadlikud. Eks praeguseks on seda teemat märksa rohkem lahatud aga igasugune algne, protoulme on võluv. Eks teinekord on ka kopituslõhna küljes - aga mitte antud juhul, oh ei! Raamatu hoiatussõnum on endiselt aktuaalne ning moraalsed ja eetilised dilemmad teravamad kui kunagi varem. Rääkimata sellest, et teadlaste kätetöö rakendamine mõne muu ning mitte enam õilsate kavatsustega vankri ette… O tempora, o mores!

Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles