Kasutajainfo

Kristin Schwengel

Teosed

· Kobo Abe ·

Daiyon Kampyoki

(romaan aastast 1959)

ajakirjapublikatsioon: «Sekai» 1958; juuli - 1959; märts
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Neljas jääaeg»
««Loomingu» Raamatukogu» 1966; nr. 11-13

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
6
5
1
1
Keskmine hinne
3.357
Arvustused (14)

Kui olukord pole viimasel ajal paranenud, siis on Kobo Abe ilmselt ainus Jaapani ulmekirjanik, kelle teos eesti keeles kättesaadav on. KA oli üsna mitmekesise ampluaaga kirjamees, kes on kirjutanud nii SF kui kriminulle, "Neljas Jääaeg" on üsna tüüpiline katastroofiromaan. Tüüpiline, kuid siiski mitte päris. Katastroof on nimelt virtuaalne. Peategelane ehitab ennustusmasina, masina, mis sisestatud informatsiooni baasil on võimeline ennustama tulevikku. (Paistab, et kaoseteooriast, sünergeetikast jms pole autor kuulnudki - tulevik on jäigalt determineeritud ja tuleneb rangelt minevikust.) Püüdes otsida sobivat "objekti" masina võimete proovimiseks, osutub minategelane koos oma abilistega mõrva tunnistajaks. Siit hargnevadki sündmused, mis tänu ennustusmasina erakordsetele võimetele viivad hoolikalt varjatava riikliku saladuse avastamiseni. Tulemas on uus jääaeg ja suur veeuputus. Viimase vastu valmistumise käigus on riiklikes salalaborites loodud alveeinimesed. Mis edasi, lugege ise. Veel. Raamatus kirjutatakse, et esimesena maailmas loodi ennustusmasin Liidus. Ma ei usu, et põhjuseks oleks niivõrd autori nõukogudesõbralikus (kuigi "roosa" KA vist ikkagi oli), kuivõrd soov ameerika sõpru pisut tonksata. (Jaapani lüüasaamisest ja Hiroshimast ning Nagasakist oli vaid paarkümmend aastat möödas) Raamat ei jätnud mulle väga tugevat muljet, arvan siiski, et selle lugemisele kulutatud aeg pole maha visatud.
Teksti loeti eesti keeles

Noh, sisu jutustas Wõrokas ülalpool piisavalt lahti. Räägiks muljest.

Romaan mõjub üsna kummaliselt ning ajuti painavalt. Mõjub ka vist üsna omapäraselt. Võimalik, et ma nüüd siin lihtsustan, aga suur osa Kobo Abe tekstidest, mida ma lugenud olen mõjuvad mulle üsna üheselt. Jääb mulje nagu püüaks autor jaapani keeles ja jaapanipäraselt oma lugejatele euroopaliku kirjanduse põhitõdesid ümber jutustada.

Tagantjärgi mõjub «Neljas jääaeg» justkui tüüpiline euroopalik (või ameerikalik) SF romaan, mis on jaapani filtrist läbi lastud. Loomulikult pole see etteheide, lugeda oli mõnus ja raamat jäi meelde just selle võõrastava tunde tõttu.

Paneks hindeks 5, aga kahjuks olen hiljem lugenud Sakyo Komatsut ja Koji Tanakat jt. jaapani ulmekirjanikke... seetõttu jääb siiski neli. Ka pole ma hiljem soovinud Kobo Abe romaani enam üle lugeda... kuigi, kes seda lugenud veel pole võiksid seda kindalsti teha, väärt kirjatükk siiski.

Järelmärkuseks veel, et romaani tõlkis vene keelde Arkadi Strugatski, soovituseks seegi...

Teksti loeti eesti keeles

Ootamatu oli see raamat. Kobo Abelt olin varem lugenud vaid "Luitenaist", mis oli vapustav. Ootasin ehk midagi sama head ja seepärast olin pettunud (seepärast ka 4: Abe on paremaid asju kirjutanud ::)) ). Pidevalt tundus nagu oleks midagi analoogilist kuskilt lugenud, ent samas oli asi täiesti võõras... Aga ometi mingist küljest ta meeldis mulle, ilmselt väga realistlikud tegelaskujud. Usutav maailm, vahvad reaktsioonid ei tekkinud nagu kahtlustki, et seda kõike ei võiks toimuda... Eriti Jaapanis. Soovitan kõigile soojalt :)
Teksti loeti eesti keeles

Paras keskmine lugemistükk. Midagi erilist ta endast muidugi ei kujuta, kuid ajab siiski asja ära hädapärast. Kõigele vaatamata ei ole siiski tekkinud soovi seda raamatut teist korda kätte võtta. See eelmainitud Luitenaine oli mõnevõrra parem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, millesse on kokku koondatud päris kenake kogus jaburaid ideid. Autoril pudub ilmsesti ähmanegi ettekujutus programmeerimisest(kuigi peategelane on programmeerija), kust muidu vaäited nagu: programmeerimine on masinakeeles küsimuste esitamine või kvalitatiivse reaalsuse muutmine kvantitativseks - jama. Lisaks sellele vähkreb Kobo ka sügaval lõssenkismis või milleski selest veel totramas (nagu kahjuks ka paljud teised ulmeautorid üle maailma). Ja ennustusmasinat ennast ei maksa vist mainidagi :-)

Sellegi poolest oli "Neljas jääaeg" omamoodi nauditav lugemine. Tal oli siiski selge võõrapärane fiiling, mis võimaldas paljusid asju mida ehk muidu ei usuks siiski tõsiselt võtta: äkki jaapanlased olekski nõus endale kalasabad taha kasvatama ja tagasi merre elama minema - lõpus oli juba peaaegu tunne, et nii ongi.
Hoolimata selest, et alguses tekitasid kirjeldused hämaraist maa-alustest basseinidest ja neis pesitsevaist amfiibolendeist ka parajat kõhedust.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu eelpool lahti jutustatud, enamiku hinnangutegagi jääb vaid nõustuda. Kõhklesin kaua kolme ja nelja vahel, sest raske on seda raamatut kellelegi tõsimeeli soovitada, kummatigi on tegemist piisavalt omapärase nägemusega, mis kuhja põrunud ideedega selgelt teistest eristub. "3" tuli ikkagi sellepärast, et ideed ise on terve mõistusega vastuolus. Kuivõrd aga mõne Lääne autori sulest oleks teos isegi vast "2" saanud, tuleb hinne kenasti kokku - on jaapanipärane (rõhutaksin - sobivates oludes toimiksid jaapanlased umbes nii jah!), korralikult teostatud ja uudne. Aga mitte eriti põhjendatud fantastiliste elementide kuhjamine näib mulle tuttavate näidete põhjal selle maa ulmele omane olevat - meeleolu on tähtsam, kui maailma sisemine loogika.
Teksti loeti eesti keeles

See oli omapärane raamat. Natuke tühi nending, aga muud ei oskagi lisada. Lugesin selle läbi, vahepeal haaras isegi väga kaasa, aga nüüd mõni aeg hiljem ei meenu nagu suurt midagi. Mitteusutavuse tunnet ei tekkinud, mitte, et seal poleks selgeid jaburdusi, vaid selle teose "ontoloogiline universum":) töötas. Ühesõnaga meeleolu loomises on japsid vahest et isegi parimad.
Teksti loeti eesti keeles

Kuskil 12. lehekülje kandis hakkasin mõtlema selle üle, et polegi ammu enam BAAS-is millelegi "üht" pannud. Siis tulin, vaatasin arvustusi ja otsustasin ikkagi edasi lugeda. Halvale teele juhtisite mind, seltsimehed, halvale... Sest romaan on saast.

Asi pole mitte niivõrd geneetikaeelses bioloogias ning kaoseteooria ja transistorieelses informaatikas-matemaatikas, selle võiks kirjutamisaastat arvestades veel kuidagi ära seedida (kuigi Mendel on 19. sajandi mees ning kaoseteooriaga hakati kah 20. sajandi alguses juba peale). Aga laused nagu "Kas siis loomad naeravad või nutavad?" (lk 109), "Elevant saavutab sugulise küpsuse neljakümne aastaga" (lk 158) ning allveemaja katusel seisev helikopter (lk 167) ei jäta kahtlust, et autori seisund pidi kõnealuse teose kirjutamise ajal ikka raske küll olema...

Teine põhjus, miks seda romaaniräbalat ilgeks pidada, on muidugi pidev kummardamine NSVL-i ja kommunismi suunas - viis aastat pärast seda, kui oli lõppenud ajajärk, mis nõudis ohvriks umbes kuuskümmend miljonit inimelu...

Kolmandaks lisanduvad ilmselged loogikaapsud, näiteks peategelase vestlus palgamõrtuskaga kohvikus, kus palgamõrtsukas teatab, et allub vaid kirjalikele korraldustele... Kirbanud siis laua nurga peal talle kirjalik korraldus valmis, milles asi?!

Lõpuks jääb vaid üle tsiteerida autorit ennast: "Mitmel sambal maailm just püsib, seda ma täpselt ei tea, kolm neist on aga tõenäoliselt küll vaimupimedus, võhiklus ja nürimeelsus."

Teksti loeti eesti keeles

Lugemisest on möödas oma 15 aastat. Ma mäletan selgelt raamatu kaanekujundust, inimest, kellelt ma selle laenasin ja tingimusi, milles ma seda lugesin, kuid sisust meeles vaid mingi hiigelsuure veeuputuse lähenemine. Ju seal siis ei olnud ulme koha pealt midagi erilist, sest igasugused asimovid ja bradburyd tollest ajast on ju kenasti meeles. Samas kirjutab Abe hästi. Üldmulje - nagu oleks nobelist kirjutanud Godzilla loo.
Teksti loeti eesti keeles

 

Kōbō Abe (7. märts 1924 – 22. jaanuar 1993) kirjanikunimi oli Kimifusa Abe (安部 公房, Abe Kimifusa). Ta looming on mitmetahuline - on luuletusi, romaane, näidendeid, inimene oli lisaks muusik, fotograaf ja leiutaja. Ka oli tal oma teater (“Abe Studio”). Stiililiselt meeldis talle absurdne ja sürrealistlik lähenemisviis.

Raamat on kui isegi mitte kõige esimene siis üks esimestest jaapani sci-fi teostest, pannes aluse vastava subkultuuri tekkele. Kuna pärit on raamat isiklikust ulmeväljakutsest siis ilmselt on tegu ulmega. Aga see määratlus ei ütle suurt midagi sest pigem on tegu Lihtsalt Hea Raamatuga(tm), mille võib ju kuhugi žanrikasti suruda aga niipea kui selja keerad korraks siis uuesti vaadates on ta läinud hoopis mujale. Noh, nagu kass või väike laps. Krimka? Ikka, on laipu, on uurimist. Hoiatusromaan? Oi, kahtlemata, üsna jälk tegelikult. Jälk siis vaimselt, kusagil teise veerandi peal pani ikka kulme kergitama. Mida edasi seda vastikumaks raamat läks… kuidas seda nüüd ütelda - raamat pole halb, kaugeltki mitte! Aga ta maalib väga naturalistlike vahenditega ühe võimalikest tulevikupiltidest - ning see on laotud väga korralikule ja tugevale teadusevundamendile.

Enda peas hakkasid ühel hetkel tekkima paralleelid Michael Crichtoni aastal 1990 ilmunud suurepärase “Sauruste pargiga” (jah, see, mille nimi originaalis on “Jurassic Park” ning mille järgi on palju halbu filme tehtud). Mõlemas raamatus on äärmiselt olulisel kohal teaduslik komponent, kus aretatakse olemasolevat teadmust edasi mõnevõrra ulmelises suunas. Suunas, mis ei pruugigi tingimata ilmvõimatu olla. Kui Crichton kirjeldab meile igapäevaelust mitte niiväga tuttavat maailma siis Abe jutustus on liigagi närivalt tuttavlik ja kõnnib meie praeguse elutee kõrval.

Või kas ongi enam tänapäeval tegu ulmega?

Sisust ka mõne sõnaga. Peategelaseks on professor Katsumi, kes ehitab ennustusmasinat. Samal ajal ehitavad ka venelased samasugust masinat ning raamatu esimene kolmandik räägibki natukene nõuka-ajast tuttaval toonil võidurelvastumisest, kus ühel ja teisel pool ehitatakse järjest võimsamaid masinaid. Mingil hetkel liigub raamat justkui krimka-maailma aga see vaibub ruttu kuna tekivad järjest… tõsisemad probleemid sest masin ennustab inimkonnale sünget tulevikku. Ilma raamatu sisu ära rääkimata ei tahakski edasi minna. Eks saab vihjeid mingis mõttes ju pealkirjastki.

Kahjuks ei teinud raamatu lugemise ajal märkmeid aga mõned lahedad väljendid jäid silma. Üks oli vanasõna stiilis “pole mõtet riisi kalju peale külvata” ja teine oli higist pärlendava otsaesise kohta kus laubal olid “higiherned”.

Eraldi kiidan veel raamatu mahtu - 175 lehekülje peale on mahutatud nii põlvkondade erisust ja võitlust, technopõnevikku, tulevikuhoiatust kui silmi niiskeks kiskuvat osa. Ei taha küüniliseks minna aga tänapäeval punutaks sellest materjalist ilmselt 1500+ lehekülge triloogiat või midagi veel rõlgemat.
 

Üks äärmiselt oluline ja vajalik romaan millest ilmselt paljud pole teadlikud. Eks praeguseks on seda teemat märksa rohkem lahatud aga igasugune algne, protoulme on võluv. Eks teinekord on ka kopituslõhna küljes - aga mitte antud juhul, oh ei! Raamatu hoiatussõnum on endiselt aktuaalne ning moraalsed ja eetilised dilemmad teravamad kui kunagi varem. Rääkimata sellest, et teadlaste kätetöö rakendamine mõne muu ning mitte enam õilsate kavatsustega vankri ette… O tempora, o mores!

Teksti loeti eesti keeles
x
Killu
1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

See on suurepärane maailm. Selline huvitav, piisavalt realistlik, aga imeliste asjade võimalusega. Kui ma esimest korda selle raamatu avastasin, siis lugesin igal õhtul umb. 30 lk. Selleks, et saaks kauem aega selles maailmas olla. Tundub, nagu autor olekski loonud vägavägahea maailma, mille kirjeldamist ta nautis. Lõpetada niisugust lugu muidugi ei saa, sest sellel lool ei olegi lõppu. Ning siis ta pidi kuhugi mauhti punkti panema, ning punkt sai küllalt kesine ja hollywoodilik. Tegelikult saaks sellest vist väga hea filmi. Häid ulmefilme on ju nii vähe... Ainult, et milliseid liine välja jätta?

Mulle imponeerisid väga ka de Linti loodud tegelaskujud, igaühe erinev ja selge karakter. Eriti suurepärane on varesetüdrukute kirjeldus. See paneb nii kaasa elama, et kipun ennast vahest Zia`ga identifitseerima :)

Ma olen üritanud leida, kelle ümber see lugu kõige enam keerleb. Alguses ma arvasin, et Lily. Siis tõuseb aga esile Hank: jazzifänn Hank, kes annab sellele raamatule vanade heade standardite heli... Ja struktuuri :P

Pärast mõtlesin, et äkki on see kõik Maida ja Zia üks päev ja üks seiklus.

Praegu mulle tundub, et see on lugu Kerryst. või Kerryst ja Katyst, olenevalt sellest, kas me usume Kerryt või hoopis dr. Stiles`i. Sest see raamat jätab tegelikult mõlemad otsad lahtiseks.

Sellepärast see mulle meeldibki. Kõik on võimalik. Ning vaatamata viletsale lõpule, saab raamat hindeks viie. Sest lõppu ma ignoreerin. Ka ülelugedes.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Oli küll hea, pean ma kõiki eelnevaid arvustajaid kordama....

Kui tõmmata paralleele, siis kõige enam on sarnasusi Dan Simmonsiga (kes on vaenlane? keda me kuidas hävitame) ja Ben Bovaga (mis on simulatsioon? mis on mäng? kus on tõelisuse piir). Samas on need ka kaks kolmest olulisimas joonest raamatus. Tulemus on paraku minu jaoks juba pisut trafaretne (surmav mäng), aga lugemiselamust see siiski palju ei vähendanud, kuivõrd haarav stiil, huvitavad detailid ja kaasakiskuvad tegelased selle kompenseerisid.Enderi kõrval, kui mitte rohkem, paelus mind Valentine. Sest mis Enderist saab oli teatud määral etteaimatav, samuti ta ei arenenud teab-kui palju, muutus küll osavamaks, kuid putukate hävitamise ajal oli ta täpselt samasugune inimene kui päris raamatu alguses (kuigi 11 aastane võiks 6 aastasest küllalt palju erineda). Valentine seevastu arenes enam, sai tasapisi ka täiskasvanuks jne jne. Oleks isegi tahtnud pisut enam Valentine`st lugeda :)
Raamat on kahes mõttes nukker ja hoiatav-- esiteks fakt, et Ender ei arenenud--niisugune üksluine (arvuti)mäng paneb mingi piiri isegi geniaalsele isikule, üksluisus ja ühe fakti treenimine lapseeas on ohtlik ühiskonna mõttes. Nii Valentine kui Peter olid kindlasti ühiskonnale vajalikumad, kasulikumad ja omaette ka õnnelikumad (eriti Peter). Eelkõige sellepärast, et neil oli vabadust normaalselt areneda.
Teiseks militarism. Me viime ka kõige andekama komandöri sinna, et ta ei mõtle. Me hävitame oma ümbrust kiiresti ja mõtetult, nagu oleks võimalik maailmale restart teha ja otsast peale proovida. Seda meil ei ole. Sõda ei tohiks võtta kui arvutimängu, kumab sellest (ja teistest sedasorti raamatutest). Mitte, et nad sõda ja tapmist hukka mõistaksid, aga totaalselt hävitamist, mõttetut rünnakut küll. Enderi kuriteod ei olnud mitte nonde poiste tapmine (kuigi geneetilise tulevikuga, aga siiski üksikud elemendid, kelle hävitamine ei muutnud oluliselt tsivilisatsooni-- poleks hävinud nemad, oleks hävinud Ender, aga maailm mitte), kuivõrd planeedi hävitamine terve tsivilisatsiooni, kultuuri hävitamine (kes vist ei tahtnudki meid lõpuks tappa). Sõda tuleb lõpetada enne hävingut...(et Ender nii kole paha ei oleks, talle jäetigi vist kookon).

Ja veel kaks asjaolu:
--raamatul oli lõpp. Ta sai otsa. Ühtegi järge küll enam lugeda ei taha, see lugu on läbi, midagi kaasakiskuvat pole enam ütelda. Hoian järgedest kaugele eemale

--Hiiglasemäng oli tore ja vahva, ainult, et iga laps, kes mõnevõrra arvutis seiklusmänge on mänginud tuleb hoobilt selle peale, mis hiiglaseda teha. Ja pärast mitmekordset katsetamist ka siis kui see on esimene seiklusmäng (adventure), mida ta üleüldse mängib. Kes ei tule, on ikka väga rumal. Ma imestan, miks nad nii suurt paanikat tegid :)=
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Idee oli väga hea, rõveduste konstentratsioon ehk veidi suur... Kuid kuni keskpaigani mõjuv (ei, ausõna, paari päeva jooksul, kui mõni mu tuttav jäi pikemaks ajaks tasaselt naeratama, tekkis soov küsida, "kas sul on tõugud peas" brrr). Ent lõpp tuli kuidagi tortsi, pärast filmilikku keerutamist, puänt läks selles pisut kaduma. Raamatu viimane kolmandik oli kuidagi väga "kokkusoditud", oleks oodanud senise rahuliku tooni ja arengu jätkumist. Sellepärast raamat nelja saabki. Loetav. Üle keskmise.
Teksti loeti eesti keeles

Tükk aega pole midagi nii head lugenud kui käesolev raamat. Esiteks pani iga üksik lause vaimustuma, samuti tegevusliin, mis algab tüüpulmeteosest ja läheb aina segasemaks ja segasemaks, kuni jõuab järsku reaalsuse ja ulme piirimaile (st viimaseid sündmused lausa kisuvad end lihtsalt illustratsioonidena, ülekantud tähendusega võtma).

Raamat on sünge ja arusaamatu, kuid kindlate sündmustega, millel on justkui ühine nimetaja, kuid siis justkui mitte, vahepeal ka koomiline, niisugune nagu inimese elu ise kipub olema. (eriti hetkel kui ta enda üle juurdlema hakkab ja eriti Jaapanis).

Jaapani ulme erineb euroopa-ameerika omast selle poolest, et kui viimases on tähelepanu keskmeks ühiskond ja maailm, siis jaapanlased keskenduvad inimesele (see ei tähenda, et mõnikord maailma ei kirjeldataks ja loodaks, näiteks Shirow puhul), ent pühendatakse aega tegelase arenemisele, tegelased muutuvad teose jooksul, pole mitte illustratsioonid suuremale kooslusele vaid vaadeldud kui omaette indiviidid... Maailm jääb siin tahaplaanile (antud juhul ei ole siin midagi uut, pigem meie tavamaailm, kus juhtub kummalisi asju). Seega ka ulmelises vormis tegeldakse üksiku siseelu ja probleemidega, mis ümberringi paistab, seda lastakse aimata, aga ei ehitata täielikult välja.

Muide, paralleele leiab mõnevõrra vene kirjandusest, näiteks Strugatskite raamatus "Miljard aastat enne maailmalõppu" on ka raskuspunktid selliselt asetatud (kuid meenutame siinkohal, et üks Strugatskitest oli ka jaapani keele tõlk, seega võib arvestada mõningaid mõjusid :)= ). Kuid käesolev raamat on minu arvates parem ja kaasakiskuvam. Lihtsam lugeda, kogu aeg toimub midagi, kuid samas selle tegevustiku taha on peidetud omajagu probleeme, inimese arengut puudutavaid küsimusi ning ka tundeid. Jaapani kirjandus suudab tungida sügavale inimese hinge ja seal äratada armastuse ja kurbuse-- need sügavad tunded, mida me peidame ja teistele harva näitame. Jaapanlased tuletavad kunsti kaudu meelde, et need on olemas (eks sellises stressirohkes ühiskonnas vist teisiti ei saagi).

Aga ka rõõmsal, õnnelikul ja muretul inimesel on seda raamatut hea lugeda :)

Eessõnas on Agu Sisask raamatut kui allegoorilist kirjeldanud. Seda on ta ka. Aga kindlasti on ta loetav ja vaadeldav kui puhtakujuline ulmeteos.

Soovitan kõigil lugeda. Saab eheda ülevaate jaapani ulmest ja kirjutamisstiilist. Kobo Abe teosed panid mind jaapani keelt õppima, tahaks teda originaalis lugeda :)

Ja kui saaks, paneks kõrgema hinde kui 5.

Teksti loeti eesti keeles

Alguses see raamat mulle ei meeldinud. Tundus selline üheplaaniline, logisev jne jne.

Aga kui ma avastasin juba kolmandat korda, et tahan seda raamatut veel lugeda, siis hakkasin tasapisi ümber hindama. Raamatu järgi ei tõusnud käsi mitte seepärast, et tunnikeseks head ajaviidet leida ja/või reaalsusest välja astuda (nagu näiteks Pratchetti puhul, keda ma ka omajagu hindan) vaid millegi muu pärast.

Esiteks on raamat kirjutatud väga kaasahaaraval viisil, minategelane on niivõrd tugev ja sugestiivne, et ka kaugelt raamaturiiulist tirib enese poole

.Raamat on eelkõige sellest, kuidas inimesed teineteist ei mõista. Borthanil leiti, et see pole võimalik, ning halvustati liigset oma isikust rääkimist-- nagunii ei tule midagi välja (see on minu hüpotees muidugi, aga loost jäi niisugune mulje). Ajapikku muutus ilmselt see tugevamaks, kuni igasugune mina-st rääkimine muutust keelatuks, see kõlas kui roppus... MIs tähendas seda, et inimene ei saanud ühiskonna poolt mingit tagasisidet, kas tema enesekujutlus on adekvaatne. Pisut parandasid seda küll sidusõed-vennad, aga siiski jäeti inimene endasse üksi.

Tegelikult ei parandanud see muidugi probleemi üksteisemõistmisel, sest nüüd ei parandanud keegi enam sinu kujutlust teistest. MInu arvates ongi Silverbergi üks probleeme just üksteise ja enesemõistmine ja hindamine. Liiga palju enesest kõneldes kaotab inimene reaalsustaju, aga ka vastupidi ne viib sinnasamasse. Tema rõhk on pigem sellel, et rääkimine on siiski ainus mis meil on, ent lisaks on siiski siin näidatud ka, et rääkijal peab olema kuulama, niisama tühjendajatest ei olnud kasu.

Ja imerohi-- oli see üldse rohi, minu silme läbi pigem midagi muud, narkootikum, mis ehk annab mingi tunnetuse, aga mis on selle reaalne kasu.. Kui seda sünnist saati kõik kasutaksid-- on siis enam vahet inimeste vahel, siis me pole enam indiviidid vaid suure indiviidi osakesed, kellel on ehk oma kitsas roll, aga isik kui niisugune kaoks. On see hea või halb, on tegelikult juba uue romaani teema.Hiljem tarvitama hakates võib mõju aga olla... hukatuslik, see rikub inimese lootused, kui hea oli Kinnallil mõelda armastusest sidusõe vastu ja tasapisi loota, et tedagi armastatakse, kuid see rohi võttis talt viimasegi, mis tal oli.

Selle rohu läbi toob Silverberg sisse teise küsimuse-- kui palju me peaksime teisest inimesest teadma, kas meil on vaja täielikku temaks muutumist. Ning siin annab ta konkreetsema vastuse: ei. Meil ei oleks lootust ja unistusi ning lõppude lõpuks natuke vildakad kujutluspildid annavad toitu fantaasiale. Ning samas, kas inimene suudaks enam midagi üleüldse luua, kui temas olev oleks kõigile kättesaadav kui üldse privaatsust ei jääks ? Millegipärast ühiskond , mis mainitud rohtu kasutas oli vähemarenenud, kui enesessekapseldunu. Planeedil oli valida kahe äärmuse vahel: kas teineteise ajudes hulkumine, otsimine, või siis enesearendamine, loomine ja ühiskonna ehitamine. Kuigi meie silme läbi probleemse, ent ma ei julgeks ütelda, et õnnetuma kui teise...

Seega-- inimene vajab privaatsust, kuid seda ei tohi siiski fetisheerida. Olge omaette, kuid tutvustage ennast vahel ka teistele, inimene on üksildane karjaloom :)
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jään nõusse, et liiga palju paralleele oli "Hiromandi kokteiliga", ainult et käesolev raamat on mõnevõrra kehvem. Siiski on tõepoolest omajagu toredat huumorit ja toredaid ideid. Lugedes pole piinlik, et autor on pingutanud, et iga hinna eest _ulme_lugu kirjutada, vaid on lihtsalt lugu jutustanud. Vahvat lugu, iga eestlasest ulmesõber peaks kindlasti lugema !
Teksti loeti eesti keeles

Väga armas Pratchett. Võluv. Teravmeelne. Nii hästi pole ameerika turiste keegi karrikeerinud. Ja ka mitte ainult turiste, vaid üldse teatavat pealiskaudset suhtumist (ja muide heatahtlikult, ta ei kritiseeri, vaid heidab mõnusat nalja, mitte välistades, et nii ongi hea elada. Kui keegi sinust aru ei saa, siis räägid aeglaselt ja kõva häälega).
Teksti loeti inglise keeles

Maailm oli kahjuks natuke liiga skemaatiliselt ehitatud, ei saa selle toimimisest ettekujutust.. Lohede ja ratsanike suhe oli päris huvitavalt esitatud ja küllaltki kaasakiskuv, lohede iseloomud olid huvitavad, kahjuks inimesed polnud nii täpselt välja arendatud (peale peategelase Lessa võib-olla). Parim raamatu juures on nn. "maailma hõng": muistendid, rääkimisstiil, suhtlusviisid... Lugeda soovitan küll, tuju teeb heaks, võimaldab pageda tavalissusest ära... Muide raamat algab väga kaasakiskuvalt... Siiamaani värisen ja kujutan elavalt ette tüdrukut, kes hirmust nuutsuvalt valvewheri pessa jookseb...
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu ostmine läks mul täpselt nagu Väravaga Naiste Maale-- lugesin poes esimese lehekülje läbi ja see võlus niivõrd, et pidin raamatu kohe ära ostma.Natuke kippus see raamat küll venima, mõningad kohad tüütasid... Ja lõpp valmistas ka pisut pettumuse, mitte niivõrd süzee kuivõrd selle väljakirjutamise mõttes... Olen ka selles mõttes Kalevipojaga natuke nõus, et pole kindel, kas see maailm niisugusena püsida oleks suutnud, ma ei ole päris kindel, kas niisuguste parameetrite viimisel meie tavaühiskonda see just sel moel edasi toimiks...Aga tegelased olid taas huvitavad, tundus, nagu Tepper kritiseeriks just praegust ühiskonda (ehkki mitmed inimesed on mind veennud, et see on hoopis tüüpiline 1960-70 USA ühiskond... ei tea, ei oska ütelda, mulle siit maalt tundus asi kole kaasaegsena). Kummaline on lugeda raamatut, kus järsku tunned ära mõned iseenda vestlused kaaslastega. Kõikvõimalikud tehnilised aspektid mind ei häirinud, see polnud tähelepanu keskmes, oli suures osas välja kujundamata, nii et lugeja võis sinna ise ennast rahuldava süsteemi välja mõelda. See oli siiski raamat inimeste mõttemaailmast. Praeguste inimeste. (seega saab raamat siiski hindeks viie. Küll miinusega).Soovitan kõigil lugeda, ent hoiatan: ei ole nii hea, kui "Värav Naiste Maale"...
Teksti loeti eesti keeles

Pole ühtegi teist nii head sedatüüpi raamatut lugenud (gender-ulme). Lugesin ja nautisin iga sõna. Nii palju elutarkust pole ka tükk aega ühestki raamatust kumanud...Tepperi hea külg on see, et peale nauditavate lausete ja mõtete on tal veel huvitav tervik ka, tihti väga põnevate karakteritega kirjanikel jääb tervikust puudu. Nagu Miladygi ma ei nõustu sellega, et geenid kõik ära määravad... mingi hulk agressiivsust ehk siiski, aga kas see muutub teotahteks või sõjakuseks on vist siiiski kasvatuse otsustada.Ja kui ka eeldada, et Tepperil on õigus, siis ühe vea tegid nad seal maailmas siiski, nad unustasid ära, et ka mõned naised on agerssivsed (nagu näiteks Myra :-) või teised kes ära põgenesidmustlaste juurde). Need oleks tulnud ka eraldada, kui nad oma "tõuaretust" oleks edukalt läbi viia tahtnud....Aga raamat oli ise tõesti huvitav, soovitan kõigil lugeda
Teksti loeti eesti keeles

Kaks märksõna raamatu kohta oleksid: väikese lapse maailm ja hirm. Need on ühtlasi kaks head aspekti sellest raamatust. Raamatus on aeg-ajalt kirjeldatud maailma, kus teadmistel on tilluke roll, sest neid teadmisi õieti polegi, ainult taju... Rohu maitse, valguse taju, mitte niivõrd selge nägemine, kuivõrd abstraktne valguse-tunne. Fantastiline! Aga maailm ei lähe palju selgemaks, aga ta omandab reeglid. Ja kui harjunud reeglid ära võetakse ja laps paisatakse mujale, millest tal on ähmane ettekujutus ning mida ta ka kardab.... Siis kaotab ta pea... Keegi ei seleta talle uusi reegleid... Ei võta vaevaks tema mõisusesse süüvida, sest ei usuta, et see mõistus üldse olemas on.... Tüüpiline täiskasvanute ja laste suhete kirjeldamine, nii see aspekt, et last ei peeta mõistusega olendiks, kui ka see, et teda peetakse masinaks, mis täiskasvanu mõtteid hoobilt kinni püüab ja üheselt tõlgendab. Ja keegi ei võta vaevaks seletada....
Aga tegelikult oleks see raamat võinud märksa parem olla. Idee oli küll väga hea, aga lahendus keskpärane. Kokku neli :-) Algus, st proloog ja ühtlasi esimene lause oli jälle kole vilets... Mind millegipärast ärritavad romaanid, mis algavad: sinine (punane, valge...) päike valgustas.... Kuidagi odav... Ja lõppu sel lool nagu polnudki... Lihtsalt sai ootamatult otsa... Häiriv
Teksti loeti eesti keeles

Nii armas ühiskond oli. Lausa lust oleks niisuguses elada. Sellepärast raamat vist üldse hindamisväärt ongi :-). Rahulik oli lugeda, aeg-ajalt oli sündmusi... Olen lugenud niisugust, kus tegelased olid sarnased, aga ühiskonda peaaegu et polnud, sündmustest rääkimata. "Kuum maa" vist oli tolle nimi. See on igastahes märksa parem. Tõeline pisut alla keskpärase nõukogude kirjutis
Teksti loeti eesti keeles

Üks vaheseid King'i teoseid, mille kohta voin ytelda, et toesti meeldis. Tegelased olid olemas, mitte ainult skeemidena, kellele pean luha luudele kasvatada, vaid tegelased, kelle arengut sai jalgitud, taitsa ponevusega kohe. Muidugi liigne lohisevus nagu Kingil ikka, aga kunstlikku oudusetekitamist siin ei olnud. Nagu Carrie''s naiteks. Mehe "hulluksminek" oli fantastiliselt kirjeldatud... Lopp jai natukene kummaliseks, nagu noaga katkiloigatud. Jalle yks tyypiline Kingi viga. Tihti mul alles tekib huvi tegelaste vastu, kui romaan ara lopeb. See oli kyll natuke parem, nagu alguses yteldud, tegelased said marksa rutem omaseks ... Olen nainud ka kaht filmi, need olid selles suhtes paremad, et oli ara voetud pisut lohisevaid tegevusi, samuti lopp oli parem... Yldse olen alati motelnud, et Kingi teoste pohjal tehtavad filmid peaksid paremad olema, kui teosed ise... Sest seal on eelkoige tegevus, mitte kujud, vaadatavad syndmused, mitte ettekujutatavad ja motisklemapanevad.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Vilets. Igav. Ei midagi uut, ei mingeid karaktereid... Lihtsalt pliiatsiotsast väljaimetud lugu.. Kas siis rahalistel või grafomaanlikel kaalutlustel.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu ise oli hea, eriti Hal'i (arvuti) kuju. Ainult, et kuidagi ühekülgne, ühetähenduslik... Nimelt on selle loo põhjal tehtud arvutimäng (mille syzee on täielikult kirjutanud H. Ellison, kes mängib ka Hal'i). Selles on veel palju kõrvalliine, tegemist on märksa filosoofilisema ja põnevama looga, kui novell ise... Niisiis mängige, aga enne lugege noveel ka läbi, muidu kaotate suure hulge lugemisrõõmu :) Ei oska ise midagi optimismi või pessimismi kohta ütelda.... Aktsepteerin seda kui ühte tulevikuvarianti. Ja mulle meeldib Hal. Tema on see, kes eelkõige novellist meelde jääb... Tema monoloogid on impressiivsed... Pärast lugemist (/kuulmist Ellisoni esituses) kordasin ikka ja jälle Hate. Hate. .... Siiamaani kisub uuesti kätte võtma... Ent ikkagi, nii irooniline kui see ka pole, on see esimene novell, millest samateemaline arvutimäng mitmeid kordi paremaks on osutunud. Kas esimene samm Hal'i suunas ?
Teksti loeti inglise keeles

Lihtsalt andekas lugu. Nii idee kui teostus, mulle meeldisid karakterid.. kuidagi säravad ja inimlikud. Kõiki jälgides kiskus suu naerule, nii vahvad olid... Iga lause vääris läbilugemist, mitu korda kohe. Ja kõige andekam oli ssee, et need laused andsid kokku veel terviku ka. Meisterlik.
Teksti loeti inglise keeles

Idee on fantastiline... Ehkii mitte päriselt originaalne... Meenutagem selle koha peal Shaw `Pygmalioni`. See lugu siin ainult lõpeb teisiti. `Algernon` pole kahjuks täielikult välja kirjutatud. Häirivaks siin loos on kindlasti ebatõepärasus meditsiinilises mõttes. inimese taandareng ei kulge niimoodi, kui üldse see taandareg võimalik on. Algernoniga juhtunu oli veel kuidagi usutav, Charliega mitte... Charlie hakkas järsku kaotama oma mälust mõningaid fakte ja kirjaoskust... Aga kultuur jäi talle alles.. Kuidagi ebausutav... Aga edasi mõningaid emotsioone, mis tekkisid kohe pärast loo läbi lugemist

Ja nad tegid Charlie`st geeniuse. Charlie ise ei mõistnud veel, ta tahtis saada samasuguseks, nagu kõik teised...
Samasuguseks. Ja ühel hetkel sai temast geenius, mõistmata alguses, et teised ei ole võrdsed, pärast mõistes ja kurvastades ja siis leppides
. Geeniusel ja idioodil on sarnaseid jooni, aga idioot on märksa õnnelikum... Ta leiab alati palju sõpru, nagu Charlie isegi lõpus kommenteerib.
Geenius ei leia tavaliselt. Vaid mõne üksiku. Ja suur osa maailmast tõukab ta ära, keerab selja, loobib kividega: mis ta siis on nii intelligentne. Juba Aadam ja Eeva said karistatud teadmisejanu pärast, mainitakse. Hullukese üle ainult naerdakse, haletsetakse, mõnikord tuntakse ka lihtsat poolehoidu. Hulluke ise ei hooli, ei saa ehk aru...

Aga ma usun Charliesse ja tema tulevikku. Lõppude lõpuks oli tal "mottivatsjooni", tõsist, märksa rohkem kui Algernonil (ehkki too oli üks eriline hiir), tõsisemat kui juustutükk.
Tal oli tahe, kuskil kummalisest kohast tulnud abstraktne tahe saada targemaks, algul võrdseks, hiljem, kogenuna, tahtis ta tagasi seda tunnet, mis oli siniste räbaldunud kaantega raamatut lugedes..
. Ma-mõistan-tunne, ma-mõtlen-välja-tunne ja niisama naudingutunne... Ta oli neid kogenud.
Ja see kõik, ehkki faktid kadusid, andis talle järsku suure kohvritäie elutarkust. Charlie Gordon jäi mõnes mõttes geeniuseks edasi, ilmajäänuna aktiivsest, paindlikust mõistusest hakkas ta asju mõtestama, jäädes 37-aastaseks poolkirjaoskamatuks suhtlemishgeeniuseks.

Täiskasvanute kooli õpetajanna ei peaks kurb olema: operatsioon andis Charliele midagi, mida enamustel tavainimestest polnud. Lisaks veel tema lõpmatu tulevikuusk. Ilus sai olema see maailm ´, kus Charlie elas, sama ilus kui see, kus ta oleks saanud geeniusena elada. Erineva rikkusega, aga niisama hinnatav. Charlie jäi igavikku, nii avastuste kui paljude inimeste südames..

Ja Algernon? Teda meenutab vaid muinasjutt, mida üks vanaks jäänud õpetajanna oma lastelastele jutustab.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mnjah. Alguses oli raamat peaaegu et haarav, aga mida edasi,s eda rohkem ära vajus. Üks süzee, üks mõte, trafaretne arendus... Aga päris kenad asjade kirjeldused... Kirjutatud nii umbes 10-12-aastastele, "lahedaks lugemiseks" Ei tekita probleeme. Lugemisoskust ehk arendab... Ja ikkagi, ühest päästavad mõningad vahvad kirjeldused.
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes neid arvustusi üritasin oma mälust välja kiskuda, seda kustkandist Jefremov häirivalt punane on. Ei leidnud. Ju 8 aastat tagasi ei pannud seda tähele. Lugesin raamatu üle... Ikka ei olnud häirivalt punane, ehkki kommunistlikke elemente oli küll. Aga Jefremov oli ju üks neist, kes sellesse tõsiselt uskus. Ja tema kirjeldatud tulevikumaailm oli tõesti selline, millena ta lootis kommunismimaailma näha. Aga päris ilus teine... Kõigil on riideid selga panna, kõigil on süüa, inimesed pürgivad vaimsete väärtuste järele... Loevad, naeravad, nutavad, armuvad õnnetult... Päris vahva maailm on. Ja Jefremov oskab seda kirjeldada. Hea on lugeda, nauditav kohe. Eriti praegu, mil poliitiline alatoon on kadunud. Hea ulmekirjandusega on üldse nii, et alguses on ta mingil moel poliitiline (ikka on, inimene elab ju mingis maailmas, ja ulmekirjanikud panevad ühiskonda teravalt tähele), inimesed loevad ja hindavad ühiskonnakriitikat. Pärast kaob alltekst ära, aga lugu on ikka hea lugeda...
Teksti loeti eesti keeles

Vahva oli. Tore lugemine, eriti inglise keeles... LUB-is ilmunud raamat (nagu pahatihti selles seerias) polnud väga hea tõlkega... Ehkki ka mitte väga hull, nauditav. :) Eriti vahav on loo humoristlik tõepärasus: rikkused ei tule kuskil plaff! vaid reaalselt... peategelane tahab osta maja Havaile (v6i miski muu sooja koha saar). Ta ei saa kuradilt mitte maja, aga kyll sureb ta onu, kes p2randab talle vajaliku summa. Ning ilmub üks arhitekt ka, vajaliku projektiga. Ja nii edasi ja nii edasi. Ning muidugi see osa, kus peategelane endale haiguse avastab ja pudelit tagasi tahab saada... Rääkimata fantastilisest lõpust (jätagi rääkimata, lugege ise). Niisiis ütleks veel, soovitan kõigil läbi lugeda... Hea on. Rohkem suurt polegi ütelda, miski väga sügav teos pole, aga eluterve, ebatavaliselt eluterve Stevenson :)
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Alustasin saaga lugemist sellest raamatus (juhuslikult, sattus mulle näppu). Ja kui pärast ka teisi lugesin... siis ei tundunudki, et millestki palju ilma oleks jäänud :) Aga kummaline oli... Omapärane, huvitavate ideedega. Ideede väljaütlemine tunduski LeGuini eesmärk olevat... Ja üks mõte tuli veel raamatut lugedes pähe: hea adventure stiilis arvutimängu saaks... ja just sedasorti raamat, et hea kirjutamise puhul võiks mäng raamatu ülegi lüüa (nagu juhtus Harlan Ellisoni novelliga "I have no mouth, but I must scream"). Aga jah... kuigi oli vahva lugemine, jäi siiski midagi puudu... Võib olla peaks originaalis üle lugema. Aga ei taha enam. Miski on, mis ei pane seda raamatut uuesti kätte võtma... ja ma ei tea mis see on...
Teksti loeti eesti keeles

Millisest otsast see raamat küll ulme on, ei oska ma välja mõelda. Horror ta küll on, aga väga kaudselt. Jubedusmomendid tulevad inimesest enesest, sellest, et me oleme niisgused nagu oleme. Ent raamat ise on fantastiline ja kõik teised sõnad takkapihta. Tegelased on nii nelja kuni kaheteist aastased poisid (autor kommenteeris, et ei taha kujutada sugudevahelisi probleeme ega ka teismeliste omi). Nagu eelpool mainitud, satuvad nad lennuõnnetuse tagajärjel ühele saarele (saare kirjeldus on tohutu haarav, imeline). Kuna täiskasvanuid ei ole hakkavad nad oma ühiskonda looma.. Alguses on kena, võetakse eeskujuks "Korallsaar" ja puha... Edasi läheb aga kõik realistlikult, ei mingit korraldatust... Raamatus on 4 peategelast, väga uhke karakterid kõik... Väga inimlikud, niisugused ühed inglise poisid just on. Kaks neist saavad loo käigus surma: tapetakse teiste poolt... Lapsed on julmad, näitab Golding, eriti siis kui valvajat ei ole... Ja lapsed ei suuda end ise kasvatada. Veel leiab ta inimese hirm on kõige jubedam asi. Hirm ja viha teistuguse vastu paneb tegelased Põssat narrima: on ju too neist ehk targem, kuid saamatum. Autori sümpaatia tundub kalduvat Simonile, tagasihoidlikule, mõtlikule poisile... Mina aga ei oska niisugust tüüpi päriselt hinnata ja seetõttu ka tähele panna. Mulle meeldis Põssa, tema trahulik mõistlikus ja kummaline oskamatus (ja ehk ka tahtmatus) positsioone luua. Kõige huvitavam aga on ehk Ralphi areng: sündinud poliitik (nagu ka Jack). Ent kui Jack oli jõupoliitik, siis Ralph oli arenenud ühiskonna poliitik, "aumees". Ent laste ühiskond ei ole arenenud, ei saagi olla... Ehk ainult siis kui Ralphi suguseid oleks rohkem (neid on kahjuks aga alati vähe). Ta tundub vanem kui teised, ideaalide ja unistustega. Loo alguses on ta siiski vaid poisike, kes teoreetiliselt teab, kuidas on hea ja kuidas tuleb käituda... ja tahab seda kõike teha... Loo käigus hakkab ta järjest rohkem ja rohkem mõtlema. Tema saab targemaks, inimlikumaks, sel ajal, kui teised rohkem metsistuvad, või alluvad hirmule (mitte küll Põssa, aga tema saab surma, enne kui probleem täiesti teravaks läheb. Simon ka vähem, tema jääb endassetõmbunuks). Lapsed hakkavad sõdima... Kõigepealt nad mängivad, aga mängu käigus kaotavad nad tõelisusetaju... Sellele aitab kaasa söögihankimine: oma esimest siga ei suuda nad tappa, aga pärast ei tunta tapmise ees enam mingit hirmu, ega vastikust. Tantsitakse ümber lõkke, sõjamaalingud näol ja kätel... Võigas, kuid ometi nii usutav, nii realistlik. Kui hulk lapsi niiviisi omapäi jääks, siis midagi taolist kindlasti ka juhtuks. Metsikus on meis kõigis olemas. See kaob pikapeale, ideaalid saavad omaks... Kuidas? Erinevalt. Ralphi näide on raamatus toodud. Aga niisugusi on vähe. Ise tahaks endast teda uskuda, tahaks, olen palju mõelnud, aga ei suuda vastata. Ehkiki imetlen ikkagi Põssat. Tema oli tulevane suur teadlane, nagu Ralph tulevane poliitik... Mis sai teistest? Ei tea.. Usutatavasti muutusid nad taas vanemate (või kasvatajate) kuulekateks lasteks ja neist said päris mõistlikud inimesed... Üks asi väärib veel mainimist: merekarp, karp mis teeb puhudes suursugust häält. Karp, mis muutub korra sümboliks (ja näitab kuivõrd vastuvõtlikud me oleme kõiksugu sümbolitele). Karbi hääl kutsub kokku koosoleku, karp on võim. Ja selle purunemisega (ja Põssa surmaga) algab anarhia... Samuti jääb meelde Ralphi mõte raamatu lõpust, kui teised plaanivad teda tappa. On öö. Ralph teab, et järgmine hommik tuleb ajujaht ja et "üks teivas tehti mõlemast otsast teravaks". Siis mõtleb Ralph: mis oleks, kui ma nüüd läheksin laagrisse ja ütleksin "mul on praegu tsurr". Heidaksin magama ja sööks." Aga ta teab, ta tunneb, et see ei ole enam võimalik. Miski asi, miski harjumus ja usk on kadunud... Kui lihtsalt harjumused hävivad. Raamatu lõpp on ka ilus.. ma ei ootanud, et selline raamat niimoodi lõpeb... Eriti see osa kus Ralph vaatab saarele: "hetkeks vilksatas ta ajus hägune mälestus kummalisest võlusärast, mis kunagi oli hõljunud selle ranna kohal. Aga nüüd oli saar nagu kuivanud, kõrbenud puutükk". Kogu teoses on fanatstiline sümboolika, kuid mitte ülespuhutud, häiriv, vaid vajalik, sümboolika, mis teose nii sügavaks teeb.... Ja lõpuks, päris lõpuks, täiskasvanu ilmumise tõttu, hakkavad nad siiski inimesteks.. Ja Ralph, kes on vahepeal palju vanemaks saanud, lapseeast välja kasvanud, nutab "kaotatud süütuse pärast ja pimeduse pärast, mis on inimese südames ja sellepärast, kuidas lendas sügavikku truu ja tark sõber, keda hüüti Põssaks".
Teksti loeti eesti keeles

Clarke on seda mitu korda ymber kirjutanud... See oli lugu, mllega ta ise rahul polnud. Mulle kahjuks on kätte sattunud ainult eesti keelne variant, mis küll heana ei tundunud... Aga mõni teine variant olevat parem. Ei tea. Aga tegelased olid lihtsakoelised, ja lisaks veel eelpoolmainitud asjaolu, et ühiskond oli mitteusutav. Algab ta päris paljutõotavalt, loona, jutustusena, aga hiljem kaob süzee ja jutustuslikkus ära, ja ta hakkab targutama. Just targutama: omapäraseid mõtteid nagu teosest eriti ei leidnudki... Mõni hulk ideid muidugi oli. Aga kõik nad olid lihtsakoelised, ei tekitanud soovi selle teema üle arutleda või järele mõtelda. Pärast raamatu läbi lugemist panin ta käest ja unustasin. Midagi, mille kohta teiste mõtteid kuulda tahaks ei leidnud. Kirjutatud muidugi oli päris kenasti, mingit vastikust küll ei teki, kui raamatu peale mõtlen. Kui mingiks lennureisiks raamatut vaatan, siis kiiruga võin selle kaasa haarata ka :) Aga ikkagi... Keskpärane oli. Millestki ilma ei jää, kui seda ei loe.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis mitmel korral lugemisel häiris kummaliste dekoratsioonidega, mis jätsid temast paljutki varju...Ulmega on sel raamatul küll kaudne seos, aga mnesugune siiski, fist fantastikaga eelkõige. Aga oma olemuselt on ta minu arvates siiski sromaan, sellest kuidas kurat kord armastas ühte naist, kelle nimeks oli Margarita. Armastuse ümber on palju lehvivaid kujundeid, muud siblivat maailma, mis paistab ehk isegi veider, kui sa ise vaatad eelkõige oma armastust.
Teksti loeti eesti keeles