Kasutajainfo

Leonid Leonov

31.05.1899-1994

Teosed

· Voltaire ·

Micromégas

(jutt aastast 1752)

Hinne
Hindajaid
1
1
3
1
0
Keskmine hinne
3.333
Arvustused (6)

Najah... Papi suurm6tleja otsustas oma filosoofiat ja ideid ulmevormis laiematele rahvamassidele tutvustama hakata. No mis seal siis ikka, m6te pole ju paha. Eriti kui m6tted head. Kahjuks aga on Voltaire toona ehk uudsena v6i ka ebatavalisemana tunduda v6inud ideed n11dseks ajaks aegunud v6i veidi laiemalt levinud. Jutt ise aga on aegunud koos ideedega. Ei, v2ga hull ta ei ole, aga siiski selline teos, mida nautida ei suudaks ma mitte. P6him6tteliselt on ehk tollele teosele k6ige l2hemal 1ldtuntud teostest P8idlak11di-saaga Adamsilt. Sellele vastavalt see jutu p6him6te ju areneb. Ehk on kolmesaja aasta p2rast ka Adams sama aegunud? Sjah, aga n11d veidi loost veidi l2hemalt ka. Paar teise t2hes1steemi asukat otsustavad noorusuljuses r2ndama minna ja satuvad juhuslikult ka meie planeedile, mis v22rib nende meelest nigelaima koha tiitlit Universumis. Neil 6nnestub aga saada kontakt m6ne maalasega ja... noh, v2hemalt ei ole me mitte k6ige lootusetumad.
Teksti loeti eesti keeles

"Micromegas" ei ole aegunud. Et tegu on valmiga, võib siit praegugi ammutada mõtlemisainet. Lõppude lõpuks ei ole inimene ega tema rumalus ja hoolimatus ju aegade möödudes kahanenud. Kõik on sama.Loomulikult on Voltaire`i stiil ja ka "Micromegase" tegevuspaik meie jaoks lapsikud. Aga mis siis. Voltaire oli, on ja jääb üheks II aastatuhande Euroopa vaimu suurimaks kandjaks.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oleks iial osanud arvata, et võin leida Voltaire BAASist. Olgu mu kolm talle kirjanduslikuks kinnituseks.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti keeles täitsa ilmunud, kuid kardetavasti kahe silma vahele jäänud. Samas kogumikus teisega (mitte-ulmelise Kohtlasega võrreldes) suhteliselt nõrk ja mitte eriti huvitav.
Teksti loeti eesti keeles

Kooli kohustuslik kirjandus ja mulle täitsa meeldis. Andis võimalust arutada erinevate detailide üle ja kuigi mõned asjad võivad olla aegunud, siis on seal mõtteid mis ka praegust ühiskonda puudutavad.Väärtulik kül jah pigem filosoofilisest kui ulmelisest poolest.Omamoodi üllatunud olin minagi, et Voltaire siit eest leidsin, aga kui juba siis juba...
Teksti loeti eesti keeles

Üpris tabav satiir, mis sobis hästi minu huumorimeelega ja – mis seal siis salata – ka maailmavaatega. Ega protoulme puhul muidugi ei ole tõsiteaduslikkust – ehkki toda siin vist taodeldud polnudki – otsida mõtet, aga selle jutustuse sõnumist kantuna võiks arvata, et vahest tundub paarisaja aasta pärast meie tänapäevane teaduslik paradigma naljakas.
Lisanduseks eelarvustajate kommentaaridele on lugu eesti keeles välja antud vähemalt kolmel korral ja kahes erinevas tõlkes (1936, 1979 & 1996). Minu jaoks jättis 1996. aasta väljaandes "Mikromegas" aga hoopis "Kohtlase" varju. Samas Juri Lotmani essee oli väga huvitav lugemine.
Teksti loeti eesti keeles
x
Tormi Ariva
2000
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Jabur-groteskne jutustus lihtsameelsest noormehest Candidest ja tema seiklustest, mis viivad ta väga erinevatesse maailma paikadesse. Raamatus olid oma helgemad hetked ja tõeterad, aga lõppkokkuvõttes oli absurdsust minu jaoks liiga üle võlli keeratud ning lugu seetõttu igasuguse usutavuse ja suure osa nauditavusest kaotanud.
Teksti loeti eesti keeles

Üpris tabav satiir, mis sobis hästi minu huumorimeelega ja – mis seal siis salata – ka maailmavaatega. Ega protoulme puhul muidugi ei ole tõsiteaduslikkust – ehkki toda siin vist taodeldud polnudki – otsida mõtet, aga selle jutustuse sõnumist kantuna võiks arvata, et vahest tundub paarisaja aasta pärast meie tänapäevane teaduslik paradigma naljakas.
Lisanduseks eelarvustajate kommentaaridele on lugu eesti keeles välja antud vähemalt kolmel korral ja kahes erinevas tõlkes (1936, 1979 & 1996). Minu jaoks jättis 1996. aasta väljaandes "Mikromegas" aga hoopis "Kohtlase" varju. Samas Juri Lotmani essee oli väga huvitav lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi pean Conan Doyle'ist väga lugu, oleks see jutuke vast kirjutamata võinud jääda. Tuleb vaid tänulik olla, et Sherlock Holmes oli skeptik ning mitte harras pseudoteaduste uurija.
Teksti loeti eesti keeles

Veider lugu hüperintrovertsest mehest, kes ükskord öösel koju minnes on tunnistajaks sellele, kuidas tema armas mööbel (vist kogu maja sisustus) uksest välja kõnnib ja öhe kaob. Parasjagu huvitav lugu, samuti peategelane, kes muuseas on väga paranoiline, kuid mingit sügavamat sisu või puänti justkui polegi.
 
"Kes teab?" paistab olevat Maupassanti viimane jutt ning kirjanik ise muutus elu lõpupoole aina sarnasemaks loo peategelasega, kes, nagu ta isegi, lõpetas hullumajas.
Teksti loeti eesti keeles

"Vaimude maja" on üpris põnev lugu ühest kummitavast majast Londonis, selle uurimisest ja aeglaselt lahtirulluvast süngest ajaloost. Kirjatükk on saavutanud mõneti kultusliku staatuse kummituslugude hulgas, eriti kiidetakse kirjaniku head kõheda õhkkonna loomise oskust. Kahjuks on autor olnud huvitatud – mis selle aja õuduskirjanike hulgas vististi üsna levinud oli – pseudoteadustest ja kogu lugu püüab ta ratsionaliseerida animaalse magnetismi vaatevinklist, mis mulle pisut vastukarva on. Loo mõned tahud jäävad mulle natuke segaseks, aga see ei pruugi olla autori probleem.
Teksti loeti eesti keeles

See ei ole minu hinnangul just kõige paremini välja kukkunud antoloogiake, ükski lugu ei tekitanud minus jäägitut poolehoidu. Esimene lugu (Bulwer-Lyttoni oma) oli vast kõige huvitavam, aga teised tundusid küllaltki ebavajalikud ning keskpärased. Kõiki lugusid ühendas sünge õhkkond, aga tervikuna ei ole kogumik midagi erilist.
 
Mind üllatas, et kõik jutustused polnudki Aaviku enda tõlgitud, ta oli vaid viimase pala kaastõlkijaks märgitud. Tore on raamatukese juures see, et lõpus on natuke taustateavet ka autorite kohta, mida – ma kujutan ette – tollal mitte kõige lihtsam ei olnud välja kaevata.
Teksti loeti eesti keeles

Sarnaselt eelmise mahuka "Asumi" eelloo köitega, jätab ka "Edasi, Asum" mõneti ebavajaliku mulje. Liiga palju on minu jaoks siin olukordi, kus tohutus impeeriumis on ainult käputäis inimesi, kellest kõik sõltub (ja kes kõik üksteist tunnevad või on omavahel koguni suguluses). Otsad viiakse kokku ja nukravõitu lõpul on oma võlu, aga sellegipoolest pole lugu midagi erilist. Ometi meeldib mulle inimkonnaga läbi aja kaasarändava R. Daneel Olivawi motiiv.
 
Naljakas on eestikeelse väljaande puhul see, et kui eelmise raamatu tõlge oli väga kehv, on vahepeal tehtud oluline vangerdus ja viletsa tõlke asemel on lugejad teise tõlkija käe läbi saanud korraliku, ent asjatundmatu tõlke: mitmed väljendid on tõlgitud teisti kui esialgse triloogia tõlgetes ja mõned asjad on suisa tõlkimata jäänud.
Teksti loeti eesti keeles

Selline muhe lühike jutuke. Kõnnib mees metsas, muremõtted peas, ja ühtäkki jookseb tema juurde karihiir, kes püüab nirgi küüsist pääseda. Kõik ei ole siiski päris nii nagu alguses paistab...
 
Jutt on (minu teada) autori (seni) ainus eesti keeles ilmunud ulmepala, siin-seal on avaldamist leidnud paar krimi või põnevuslugu. Minus tekitas see Arthur Porgese vastu igatahes huvi. Jaan Kaplinski tõlge on hea, ainult pealkirja tähendusest ei õnnestu mul siiamaani päriselt aru saada.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma raamatuga alustasin, kippus vägisi tekkima mulje, et autor suhtub elusse ja (Ameerika) ühiskonda väga küüniliselt, üksteise järel kirjeldati erinevaid ebameeldivaid, valelikke ja ahneid tõpraid. Üsna kiiresti aga muutus romaan oma grotesksuset hoolimata huvitavaks, koguni põnevaks. Mulle väga meeldis romaani killustatud ülesehitus, kuigi paistab, et see on miskipärast põhiline põhjus, miks teos paljudele lugejatele vastukarva on. Omaette tunnustamist väärib autori laiaulatuslik uurimistöö ning tõik, et osa romaanist on tõsiselt vaimukas (nt. papagoi repliigid ja Gandler-Kreukheimi sündroomi avastamine).
 
Loodetavasti on raamatu kirjutamise ajast seadlusandlus paremaks muutunud ja teadusringkondades sedasorti valskuseid vähem.
Teksti loeti eesti keeles

"Nooruse" 1983. aasta novembrinumbris trükiti ära kolm II üleliiduliselt noorte ulmekirjanike seminarilt pärit juttu. Kaks esimest, "Puu" ja "Talvik", mulle erilist muljet ei jätnud, Vitali Babenko "Külmik" seevastu oli oma absurdihuumori ja omamoodi helgusega mulle vägagi meeltmööda. Jutuke tekitas autori vastu huvi, seda enam, et üks eelarvustajatest on öelnud, et Babenko kontos on veel tunduvalt paremaid lugusid.
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee mulle meeldis. Autorile omaselt oli lastud kujutlusvõimel lennata ja kohati oli lugeda väga lõbus. Täiuslikkusest jäi midagi puudu, aga sellegipoolest on "Rumal küsimus" väga hea ja sügava sisuga jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on kentsakalt lummava looga. Kummaline, kummaline, aga lõppeb helgel toonil. Kirjeldaksin juttu kui unenäolist, mis küll loo omadusena minu enda jaoks ei evi mingit kvaliteedimärki, aga seekord on teisiti. Lugege 1986. aasta Vikerkaart (kui paberil kohe ei leia, siis DIGARis on olemas) ja lugege Panshini juttu ka.
Teksti loeti eesti keeles

Lühike, lihtne, suurepärane ja väga vaimukas lugu unistuste täitumise võimalikkusest. Kui südames tead, et oled vales kohas, siis tuleb oodata võimalust, et õiglus jalule seada.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu kujutab endast ühe robotarheoloogi väga lühikest heietust teemal, kes olid inimesed ja mille poolest nad robotitest siis õigupoolest erinesid. Jutustus on kirjutatud vaimukas võtmes, aga mulle ta sügavat muljet ei jätnud. Ehk on mõne jaoks kõnekas tõik, et jutu on tõlkinud Ain Raitviir, ilmselt siis talle omal ajal meeldis.
 
Loo autor on omaette mõistatus, paistab et tegemist on mingist pika ajalooga ja väärika perekonna võsuga, kelle sulest ongi ilmunud ISFDB andmetel vaid see üks jutuke, mida on ometi tõlgitud väga paljudesse keeltesse. Huvitav fenomen.
Teksti loeti eesti keeles

Sellesse jutukesse on kokku pandud mitmed erinevad õuduskirjanduse elemendid, mis sellisel kujul ei moodusta head tervikut, lugu ei ole minu alandliku arvamuse kohaselt paraku ei kõhe, huvitav ega millegi poolest eriline. Kuna pala on (lühendatult) tõlgitud, siis ma igaks juhuks rohkem ei laida, tervikut ju lugenud pole, aga taolisel kujul tundub täiesti ülearune jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Hirmu ja õuduse juttude sarja 14. raamatuke kinnitas minu arusaama, et Johannes Aavik oli täiesti harukordne inimene. See konkreetne köide näitab väga hästi missuguse intensiivsuse, ideede ja visiooniga ta meie keelt uuendas. Tekst on täis pikitud tema loodud uusi sõnu ja vorme, mille tähendust ja vahel ka päritolu või sünonüüme teistest keeltest (minu teada oskas ta vähemalt seitset keelt) Aavik lehekülgede allservas lahkab. Mõnel leheküljel on selliseid märkuseid üle kümne, kusjuures ehkki mõned sõnad on tundmatud ja mõjuvad veidralt, siis – ma usun – vähemasti pooled tunduvad praegu juba väga harjumuspärased ja kohati ei tuleks selle pealegi, et need põliskeelest pärit pole. Lisaks on raamatu taga veel päris palju juttu kasutatud keeleuuenduste kohta ja kaks väikest sõnastikku – on näha, et antoloogia on valminud pühendunud koostaja käe all. Ka küljendus on tasemel.
 
Kogumiku kolmest Poe novellist olid kaks minu jaoks uued: vaid "William Wilsonit" olin varem lugenud (ja see on tollelt autorilt üks minu lemmikuid). "Tulihobu" on pigem selline kahjutu väike jutuke – kuid sellegipoolest evib head Poe'le omaselt sünget salapära täis õhustikku – ent "Jonnakuse paharett" on midagi natuke kõrgemast klassist: pooleldi filosoofilis-psühholoogiline arutlus, pooleldi roimajutt. Minu hinnangul on tegemist väga hea kolmikuga Poe loomingust.
Teksti loeti eesti keeles

See pole just eriti silmapaistev lisandus "Asumi" sarjale, kuid ta kirjeldab üht peatükki tolles laiahaardelises inimkonna ja inimlikkuse loos ning seejuures piisavalt hästi, et Asimovil on õnnestunud vältida oma margi täistegemist.
 
Kurb on eestikeelse väljaande juures tõsiasi, et – nagu ka keegi eelarvustajatest liigagi isiklikuks minnes märkinud on – tõlge on tõepoolest kehv, kusjuures ma ei ole selles osas väga nõudlik lugeja ja harva tuleb ette, et ma selle pärast nuriseksin. Palju sagedasem on imetlus ja austus tõlkija vastu, kui raamatus mõnda eriti hästi voogavat lauset loen. Vigu on palju, alustades näiteks sellest, et seal, kus ilmselgelt on jutt hologrammist, kasutab tõlkija järjepidevalt sõna holograaf. Veel rohkem on kahju sellest, et kardetavasti annab Eesti Raamat koos ülejäänud sarja raamatute uustrükkidega ka kõnealuse teose välja samas tõlkes. Raamatut ennast veel väljas ei ole, aga tõlkija nimeks on igatahes märgitud sama nimi, mis juures eelnevalgi tõlkel. Loodetavasti vähemalt kohendatakse viletsat tõlget enne taaskordset väljaandmist.
Teksti loeti eesti keeles

Lühike jutustus ei jätnud sügavat muljet. Melanhoolsust oli, tulevikumaailm joonistati väga süngetes toonides välja, aga päris sellist nukrat võlu nagu olen kohanud mõnedes Bradbury juttudes, minu jaoks ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Tollest loost kumas läbi mingisugust soojust, oli nii hoogsat kelmikomöödiat – nagu eelnevaltki mainitud –, ent samas ka ääretut humanismi ja helgust. Tekst tekitas huvi autori ülejäänud loomingu vastu ning ühtlasi küsimuse, kuna Horisondis oli märge, et tõlge on lühendatud, kas on originaalversioon ehk veelgi parem või terviklikum. Jäi mulje, et lühiromaan annab muuhulgas huvilisele päris hea ülevaate van Goghi elust.
Teksti loeti eesti keeles

"Andromeda" on väga põnev (lugemise ajal tekkisid paralleelid Dan Browni romaanidega, kes on küll mõnevõrra Crichtonist noorem) tõsiteaduslik raamat. Huvitavaks tegi ta minu jaoks see, et teadusvaldkonnad, millega peamiselt sündmuste käigus tegeletakse, on bioloogia ja meditsiin. Annab tunda, et kirjanik on nendes teemades kodus ja pikki ägedaid sõnu tuleb nagu kahurist.
 
Raamatu stiil on hästi lakooniline, isegi kuiv, aga see vaid tugevdab illusiooni dokumentaalteosest. Torkas silma, et naistegelasi oli vähevõitu ja kõik nad üsna ebaolulistes rollides, ent teadusmaailm tõenäoliselt oligi tollal paraku selline. Mulle meeldisid vahele torgatud laused stiilis: "Kui väga nad sel hetkel eksisid."; "Ta oleks pidanud seda ideed edasi arendama enne kui oli liiga hilja." ja "See oli saatuslik viga." Need lisasid muidu kuidagi huumorivaesele tekstile vürtsi.
 
Kuigi pealtnäha on tegemist esimese kontakti looga – kui sedagi – siis tegelikult on suurema tähelepanu all inimeste ja tehnika vahekord ja suurjõudude vääritud teod külma sõja ajal. Mida täiuslikumaks areneb tehnoloogia, seda võõrama ja tühisemana tundub selle kõrval inimene.
Teksti loeti eesti keeles

Väga põnev hea salapärase õhustikuga jutt. Poe laseb ka lugejal oma kujutlusvõimet rakendada, et mõistatada, mis siis õigupoolest sündis ja kas kõik ikka oli nii nagu see peategelasele tundus. Jutustus näib osutavat, et ei tohiks jätta kasutamata võimalusi olla hea, ennast parandada või oma väärtegusid heastada.
Teksti loeti eesti keeles

"Lugu loos" tüüpi seikluslik jutustus, mis kirjeldab merd kui midagi võimsat ja inimese jaoks veel salapärast või arusaamatut. Mõnusalt pingeline ja kõhe ning ka viimane lause on täpselt omal kohal.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane ja endiselt väga vaimukas lugu balsameerimise võludest. Minu jaoks kogumiku "Novelle" parim. Ühtlasi on tegemist üsna ulmelise looga, kuna Poe kirjeldab Vana-Egiptust ühiskonda kui väga kõrgelt arenenud tehnoloogia ja teadusega tsivilisatsiooni, olgugi, et ta teeb seda satiirilises võtmes (ja naerab oma kaasaegsete üle).
Teksti loeti eesti keeles

Selle kogumiku parimateks külgedeks on minu arvates mitmekülgsus ja hea tõlge. Väga huvitavaks teeb lugemise romantiline keelekasutus. On tõesti nii süngust, pinget, salapära, seiklust, nalja kui ka päris õõvastavat. Eriti meeldis mulle viimane lugu, "Mõni sõna muumiaga".
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei olnud varasemalt eriti tuttav ei Kingi ega ka õuduskirjandusega laiemalt, aga see tekst osutas tõigale, et need vead tuleb parandada. Lugu on sünge, atmosfäär rõhuv, jutustamine meisterlik. Pinge kerib aeglaselt, ent pidevalt kuni vältimatu lõpplahenduseni. Ja kogu selle kõheduse juures on siin juures mingit hubasust, mis võib tulla jutustuse vormist (kirjad ja päevikusissekanded). Toob ju ka tõlkija välja, et Kingi kirjutisi lugedes vaatad sa juhtunut pealt, mitte ei satu ise jubedate sündmuste keskele. Tõlge on samuti hea. Lugemise ajal küll tekkis korra kartus, et midagi on ehk vahelt ära jäetud (ilmus "Jeruusalemm" ju ajalehe järjejutuna), kuid see võis olla ka alusetu paranoia.
Teksti loeti eesti keeles