Kasutajainfo

Alfred Bester

18.12.1913-30.09.1987

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Alfred Bester ·

The Stars My Destination

(romaan aastast 1956)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1956; oktoober – 1957; jaanuar [algversioon]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Tiiger! Tiiger!»
Tallinn «Varrak» 2010 (F-sari)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
4
1
4
0
Keskmine hinne
3.941
Arvustused (17)

Viimasel ajal on mulle külge hakanud komme kirjanike teoseid kahekaupa lugeda . Besteri puhul võib väidelda, et "The Demolished Man" ning arvustatav tekst autori loomingu kaalukama osa just moodustavad. Ja erinevad nad üksteisest nagu öö ja päev.

Peamine eeldus, mis antud romaani puhul omaks võtta tuleb, on see, et mõtte jõul on võimalik end teleporteerida. Tõsi, üksnes maa piires ning varemkülastatud kohtadesse ning et võime väga sürr ei tunduks, on esimesed kümmekond lehekülge nähtuse tutvustamisele pühendatud.

Edasi. Kosmoselaevas abitult triiviv Gulliver Foyle märkab teist laeva, mis ta päästa võiks kuid seda ometi ei tee. Sellest sündinud viha ja kättemaksuhimu viivad pääsemise järel imelise metamorfoosini - sobival hetkel kättejuhtunud varandust ja väljapeilitud olulisi isikuid kasutades saab rentslijõmmist suurilma mõistatuslik tegelane, kes samm-sammult ihaldatud kättemaksule ligineb. XXV saj. mõjukate isikute eestvõtmisel jahitakse samal ajal ka teda ennast.

Süzhee kopeerib niisiis teatud määral Dumas-vanema "Krahv Monte-Cristot", kuid teostus on päris meeletu. Pöörase tempoga jõhker tekst, mida ilmestavad müstilised detailid (nt. peategelase tiigrimask) ning sekkaeksinud jaburused (näiteks kirjeldab Bester enesepiitsutajate sekti, kel on kombeks endal tajuorganid amputeerida; sealjures tean isegi mina, et tajumisvõimest isoleeritud inimene väga kiiresti hulluks läheb), on üsna ilmne eeskuju uue laine autoritele. Soovitada seda väga erilist teost aga ma küll kellelegi ei julge (esimesed paarkümmend lehekülge on arusaamatud, esimesed sada võrdlemisi igavad), kui siis Mustale Kassile, sest romaanis on üsna palju ka sellist mida küberpungiga seostada võiks :)

Teksti loeti inglise keeles

Bester pälvis esimesena Hugo auhinna (1953, The Demolished Man). Siiski peetakse ta peateoseks kolm aastat hiljem ilmunud romaani "The Stars My Destination". Paljud peavad seda isegi selle sajandi parimaks üksikuks ulmeromaaniks. Arvamusel on katet, sest teost on ka praegu NAUDING lugeda ning selle mõju küberpunk-suunale on silmnähtav.

Nagu Bester isegi on tunnistanud, on üldsüzhee laenatud "Krahv Monte-Cristolt". Kosmoselaev "Nomad" on teinud avarii ja ainus ellujäänu Foyle saadab kosmosesse appikutsesignaale. Üks lähedalt möödasõitev laev ei reageeri SOS-signaalide peale. Selline nurjatus nõuab verist kättemaksu, Foylest saab hoopis teine mees, ta suudab end päästa ja uskumatult tõhusalt kätte maksta. Teose teeb suureks tulevikuühiskonna kujutamine – hiigelkorporatsioonide määratu mõju ja rikkus – aga eelkõige napid ja väga tabavad üksikdetailid (näit. Marsil kehtiv lintshimisseadus: ükskõik keda võib kohapeal kohtuta hukata, kui ta ohustab või hävitab taime!).

Mõningad apsud teaduslikus tagapõhjas (usuhullud, kes püüavad vabaneda aistidest; müstiline aine PyrE) ei häiri. Teos kuulub kindlalt mu lemmikromaanide esitosinasse.
Teksti loeti soome keeles

Peaks ikka natuke vinguma ka, et asi päris kiidukooriks kätte ei läheks. Raamatus on palju väga häid kohti (eriti meeldis mulle loo alguseks olnud teleportatsiooni juhusliku avastamise ja esialgse uurimise lugu), kuid tervik on miskipärast natuke ebaveenev ja sisaldab ka mitte nii häid detaile (no kasvõi seesama PyrE).

Võiks öelda, et minu silmis on raamatul üks SF-romaanidel esinev levinud puudus - selle asemel, et kirjeldada mingeid tegevusliine ja tegelasi, püütakse "üle kapata" kogu maailmast, seda tehakse aga liialt pealiskaudselt. Lugeda raamat siiski kõlbab.

Ja usuhullud olid minu meelest lahedad :-)

Teksti loeti inglise keeles

Väga hea ning meeletult tempokas raamat. Kuigi süzhee on banaalne (üks mees tõuseb tuhast, et maksta kätte neile kes ta surema jätsid. See on üsna selgelt laenatud "Krahv Monte-Cristost".), on see hästi teostatud. Mõningad "apsud", nagu siin eespool välja toodi, just minuarvates vürtsitavad seda.
Teksti loeti inglise keeles

Kummaline. Inimesed räägivad, et see pidada olema hea, isegi väga hea raamat. Minus suutis see tekitada põhiliselt ebameeldivustunde ja peletas mu Besteri loomingust eemale umbes kymneks aastaks, kehastades endas enam-vähem kõike seda mis mulle kirjandusteose juures vastu hakkab. Võimalik et praegu yle lugedes oleks mu arvamus teistsugune. Paraku puudub yle lugemiseks vähimgi tahtmine.
Teksti loeti vene keeles

Teate - see lugu on totaalne jama. Ja teate miks? Sel pole sügavust rohkem kui õlikilel veepinnal. Esimesed kümme lehekülge andsid muide lootust, et midagi sealt tuleb - no et tollal oli vast lugejale vaja mõnda asja pikemalt seletada etc etc ja selline teleporteerumise avastamine ja kasutusele võtmine oli päris loogiline. Siis aga pöörab uskumatuks mölluks. "Uskumatuks" otseses mõttes. Kui võrrelda umbes samast ajast pärit Sheckley või Harrisoniga, siis viimaste teosed on sama lootusetult ebaloogilised, usutamatud ja võimatu maailmaga, ent seal saab vähemalt nalja. Minul isiklikult läks suu viltu juba siis, kui mööduv tähelaev pidurdas, paar ringi ümber tüübi vraki tegi ja edasi sõitis - ulmeautor võiks ikka võtta vaevaks omale selgeks teha erinevused auto ja kosmoseraketi liikumises. Siis paneb tüüp kuidagimoodi ühe mootori käima (laev hakkab liikuma, mitte kohapeal tiirutama!!!) ja tahab Jupiterile sõita, satub aga kusagil asteroidil kükitavate pärismaalaste juurde (need püüdsid kiirendusega liikuva raketi kuidagi kinni, kuigi neil ei olevat muud peale sajanditega kogunenud vrakkide ja muu prahi!!!). On naljakas küll, kui mitte öelda "hale", ja sellist jama on kõik koolieelikutele mõeldud mangad täis. Mina isiklikult panin sealkohas - umbes 20-ndal lehel - toru hargile, kuid otsustasin raamatu siiski lõpuni lugeda, kuna tegemist nii kuulsa teosega.

Aga seegi pole veel kõige hullem. Teleporteerumist kasutab kasvõi McCaffey oma lohelugudes, aga kui seal on (vähemalt esimestes raamatutes) üsna huvitav maailm ja tegelastel hing sees, siis Besteri tegelased on veidralt käituvad hälvikud, keda ta liigutab nagu malendeid ja mul isiklikult on täiesti ükskõik, mis neist saab, ma ei usu ühtki nende motiivi, ma ei tunne neile kaasa etc etc. Jahitakse mingit PyrE-d ja ma loodan terve raamatu, et see ei ole mingi müstiline viimsepäevarelv, deus ex machina, ja mu lootused ei täitu. Tegelasele hakkab ilmuma ta ise põlevana ja ma loodan kogu raamatu, et ei ole ometi nii hullusti, et kusagil põledes saavutab ta veel ka ajas rändamise võime, ja ma pean pettuma...

Nii et tempokas, pöörane, põnev ja hoogne raamat, aga soovitavalt tarbimiseks enne 10-ndat eluaastat.

Teksti loeti inglise keeles

Romaani lühiiseloomustuseks sobiks ehk kõige paremini väljend «vaese mehe Hyperion». Kusjuures see pole mõeldud halvustuseks - lihtsalt Bester oli «Tähti» kirjutades ajast 40 aasta võrra vaesem, kui Simmons oma Hyperioni-tetraloogiat kirja pannes, ja SF-i puhul on juba kümnelgi aastal paraku kõva kaal...

Romaanis on feelingut, on mastaapi! On kahjuks ka nõrku kohti (nagu see õnnetu PyrE), mis ei lubagi viit panna. Loogikaapsud - kui neist lähtuda, siis tuleks suurem osa möödunud sajandil kirjutatud SF-i üldse julmalt maha kanda... Besteri kergelt crazy stiil ei pruugi muidugi kõigile meeldida, aga mulle läks küll peale. Ja lõpp oli tõsiselt hea. Need, kes Hyperioni-saaga lõpuni lugenud, oskavad ilmselt paralleele tõmmata.

Neljale + ka veel sappa!

Teksti loeti inglise keeles

Hinde osas mõtlesin tükk aega, aga jõudsin siis järeldusele, et ei suuda leida põhjust, miks maksimumhinnet mitte panna. Jah, tegu on väga omapärase raamatuga mulle seni tundmatult autorilt. Võimalik, et vahetult pärast raamatu lõpetamist on mulje veel liiga värske, et selle mõju enda jaoks tervikuna hoomata.

Raamat meenutab veidi 19. sajandi seiklusjuttu ja mitte ainult kohatiste retrofuturistlike elementide poolest(viktoriaanlike kommete taaselustumine ja arhailiste sõidukite kasutamine rikkurite poolt). Astronaudid on siin näiteks mitte väljaõppinud spetsialistid nagu reaalses maailmas, vaid samasugune alamklass nagu lihtmadrused 150 aasta eest. Nagu ka Foyle`i olukorra kirjeldus raamatu algul toob silme ette mingi vrakil triiviva merehädalise hoopis varasemast kirjandusest. Autori lembus füüsiliselt (ja valdavalt ka vaimselt) moonutatud tegelaste vastu näib aga isegi kuhugi romantismiajastusse kuuluvat. Lisaks tiigrinäoga Foyle`ile kohtame siin veidras suunas arenenud nägemismeelega, ent muidu pimedat rikkuritütart, hallinahkset ümbritsevatele inimestele ohtlikku radioaktiivset endist teadlast ja mingil hetkel koguni tervet "värdjate tsirkust".

Ausaltöeldes ei usu ma hästi, et üheaegselt nii jäärapäiselt loll ja labiilse käitumisega tüüp nagu Foyle suudaks üldse kättemaksu kavandamisel nii kaugele jõuda. Tegelikult on Foyle`i tegelaskuju tervikuna veidi vasturääkiv ja psühholoogiliselt usutamatu. Ajudeta jõmm, elegantne intrigaan, kinnisideega fanaatiline kättemaksja ja siiras patukahetseja-kõik see on üheaegselt liiga palju. Ja ega siin eriti tegelaskujusid, kellele kaasa elada, polegi-peale Jisbella on kõik veidrikud ja maniakid.

Teksti loeti eesti keeles

Ma olen nõus eelarvustajatega kes väidavad et see lugu on täielik jama. Mitte ainult jaburate stseenide, nagu kosmoselaevaga ümber põgeniku ringide tegemise, vaid ka selle poolest, et ma absoluutselt ei adunud, mis kogu selle asja mõte oli. Noh, heakene küll, kosmiline krahv Monte Cristo (kusjuures kummardus ja mativõtmine Monte Cristolt mulle istus vägagi, sest mulle meldib väga ka originaal), aga mis kogu selle asja point oli? Siin võib ka muidugi olla tegemist asjaoluga et raamatu ilmumise hetkest on möödas juba üle poole sajandi ja mis võis 50ndate lugejat ahhetama panna, mõjub praegu kergelt piinlikult ja tahtmatult koomiliselt.

Ütleme nii, et romaani osad, mis kirjutatud Dumas` peale mõeldes tõstavad hinde punkti võrra ülespoole, muidu oleks siia ka üks priske ja rasvane "kaks" laekunud.

Jama.

Teksti loeti eesti keeles

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut ei saa võtta, kui klassikalist ulmeromaani. Minu silmis on see midagi enamat. Väidetavalt sai Bester raamatu kirjutamisel innustust artiklist, kus räägiti II Maailmasõja aegsest meremehest, kes 133 päeva hulpis Vaiksel ookeanil, sest mööduvad alused kartsid peatuda, kuna kahtlustasid vaenulike allveelaevade poolt üles seatud lõksu. "Krahv Monte-Cristo" süžee kasutamine tundus selle juures kõige loogilisem, kuid minu arust pole sisu selle raamatu juures kõige põhilisem. See on vaid vahend autori poolse seisukoha esitamiseks ning kirja on see pandud sellise kerguse, sümbolismi ning rikkalike ja veidrate detailidega, mis enamasti iseloomustab ainult maagilist realismi. Sellepärast pole minu arust ka erilist mõtet teosest otsida midagi reaalset ja loogilist. Ulme on ainult kuub, millese autor enda nägemuse on rüütanud. Samahästi oleks ta võinud ilmselt kasutada ka argisemaid motiive, kuid siis poleks tema seisukoht ilmselt nii häst välja joonistunud. Minule igatahes väga meeldis. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Ma liigitaksin selle loo pigem muinasjutu kategooriasse. Kui siin nii palju kiitvaid arvustusi ei oleks olnud, siis pillanuks ma selle teose juba poole peale jõudes käest. Kõige enam meenutas tegevus mulle Desmond Morrise raamatut "Jason imedemaal", aga tollest on mulle jäänud vähemalt head mälestused.
Teksti loeti eesti keeles

Asi läks minu jaoks jamaks juba täiesti alguses. Absoluutselt vastik peategelane, kellega end mingil moel samastama ei kipu (mis kuradi pärast ma peaksin huvi tundma sellise tegelase käekäigu vastu?), lamedad ja tühised kõrvaltegelased, absoluutselt usutamatu maailm, jaburus jaburuse otsa, teose pealiskaudsus. See teos on ju PAROODIA! Ulmekirjanduse paroodia, ilma vaimukuseta paroodia. Iga järjekordse jaburduse juures torkas taas pähe sõna paroodia ja neid jaburdusi oli raamatus väga palju (ei viitsi hakati neid kirjeldamagi). Ulmekirjaniku ülesanne on mittereaalne maailm muuta lugejale usutavaks, et lugeja usiks, et selline maailm on kuskil või millalgi võimalik. Bester mind oma maailma võimalikkuses mitte kõige vähematki veenda ei suutnud. Iseenesest on ju jauntimise mõte suurepärane, aga ka selle idee oli autor suutnud naeruvääristada oma pealiskaudsuse ja läbimõtlematusega.* *Raamatukaanel on tutvustus/reklaam: ""Tiiger! Tiiger!" kuulub kindlalt ulmeklassikasse ja kuigi see avaldati esmakordselt 1950. aastatel, pole romaan vananenud ka praegu". Seda lugedes suudan vaid nördinult õlgu kehitada. Vastik lugemiselamus (kusjuures ma annan hinde 2 tõesti harvadel juhtudel).
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis väga Besterni loodud omapärane ja üle vindi keeratud tuumapunk maailm. Fantaasialend lippas hästi, tegelasedolid värvikad ning põnevad ja tegevus püsis ühtlaselt tempokas ning ladusalt loetav.

Olen nõus Taavi Kaljuga, et mõned autori poolt tehtud teaduslik-tehnilised või stiililised apsud pigem muudavad maailma värvikamaks ja humoorikamaks. Maksimumpunktid.
Teksti loeti eesti keeles

Pikalt kõhklesin, kas panna kolm või viis.

Otsustasin viie kasuks. Pool raamatut on väga häiriv ja ilgele peategelasele on võimatu kaasa elada. Siis pöörab asi melodraamaks, kus jälle on peategelasele võimatu kaasa elada, sest temast saab pateetiliste kõnede meister ja inimesed ju nii ei räägi omavahel. Lugemisnauding, mis teose läbimisega kaasnes, oli suhteliselt madal - õblukest raamatut lugesin kahe nädala vältel, rutem ei läinud alla.

Aga samas oli teos ere. Häiriv. Mitte süžeeliselt kaasahaarav, aga lugemisega paralleelselt kulgeva elu sees ikkagi mõtteidhaarav. Ja ta ei jätnud vastikut maiku lõpus (nagu oleksin millegi limase sisse astunud ja see ei tule kinga küljest maha, nagu nt paljud tugevalt pessimistlikud ja depressiivsed teosed jätavad) vaid pigem "sattusin paljajalu tuha sisse - alguses kõrvetas, aga kui ära harjusin, oli päris mõnus"- tunde.

Ma kindlasti mõtlen sellele raamatule veel palju ja sageli. Selle tavapärasest sügavama pildilise ning emotsionaalse meeldesööbimise eest siis ka maksimumhinne. Ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles

The Stars My Destination on kosmoseooperi stiilis ulmelugu. Millalgi 24. sajandil on avastatud, et tahte jõul teleporteerumine (seda hakatakse fenomeni avastaja järgi kutsuma "jauntimiseks") pole muud, kui õpitav oskus. Peagi oskavad seda praktiliselt kõik inimesed ja maailm muutub tundmatuseni.
 
Kuid see võime ei ulatu kosmosesse, kus peab hakkama saama masinate jõul. Nõnda leiabki loo algus aset ühel triivival kosmoselaevavrakil, kus pärast õnnetust on ainsana ellu jäänud juhmardist ja jõhkardist madrus Gully Foyle. Siis aga möödub vrakist teine kosmoselaev, mis ei tee tolle saadetud hädasignaale märkamagi ja Foyle vannub kättemaksu...
 
Peab tunnistama, et siin romaanis on kindlasti palju head ja meeldejäävat. Ehk parimaks osaks on kõik, mis maailmaehitusse puutub, alates jauntimisest. Selle fenomeni avastamine on juba iseenesest lõbusasti kirja pandud, kuid siis mõeldakse kiiresti läbi ka kõik muu sellest tulenev.
 
Näiteks igasugused meetmed ja vastumeetmed jauntimise toetamiseks või tõkestamiseks. Siis erinevad mõjud majandusele ja ühiskonnale (eraldi rõhutatult naistele), mis annab huvitava ja mõistetava seletuse sellele, paljuski kommetes kuskile 19. sajandi lõpu tasemele taandunud süsteemile.
 
Sellega läheb hästi kokku teine mitmes Besteri teoses kasutatud teema, kus maailma valitsevad erinevad suurettevõtted ja riigid on jäänud vaid tühiseks reliktiks. Kogu see osa, kus erinevad rikkurid kasutavad antiikseid autosid ja muid ajast-arust liikumisvahendeid näitamaks, et nad saavad endale mitte-jauntimist lubada, on sealjuures väga andekas.
 
Lugu ise on selle kõrval natuke õhuke. Autor ise on ka välja toonud Alexandre Dumas' "Krahv Monte-Cristo" kättemaksuloo eeskujuna kasutamist ning kohati on see üsna ilmne. Siiski on just selles võrdluses tegevust siinse romaani mahu jaoks liiga palju ning kogu see kihutamine ühest paigast ja stseenist teise jääb lõpuks pisut pinnapealseks.
 
Tegelased pole sealjuures ka palju paremad. Peategelane Foyle on paras lurjus, kuid erineval viisil on tõprad ka kõik teised tegelased. Naistegelased on selles võrdluses meestest ehk kriipsukese võrra paremad, kuid üldiselt ei ole siin eriti kedagi, kelle käekäigule rohkem kui üldisest huvist tähelepanu pöörata.
 
Kuid kuidagi on tervik ikkagi rohkem kui hea. Kogu teost kannab mingi metsik, pöörane energia, nagu paneks peategelane Foyle oma kättemaksuhimulise tätoveeritud tiigrinäoga elama ja leegitsema isegi tähed kuival paberil. Just selle tunde pärast jääb see teos kindlasti säravalt meelde, hoolimata kõigest muust.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Ats Miller
1962
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Ei ühine kiidulauluga. Tähendab, viga on minus, raamat on hästi kirjutatud. Aga esiteks ma tean, mis seal juhtub. No elus vast vähemalt poole tosina sellesisulise filmiga aega raisatud. Teiseks puudub minus usk üleloomulikku ja kui ma seda suudaksin võtta mänguna, et miks mitte, siis religioosse teksti mõju ületab minu jaoks hea maitse piirid. Veelkord, ma mõistan inimesi, kellele see raamat meeldib. Minus lihtsalt puudub igasugune usk üleloomulikku, veel vähem religiooniga seotud atribuutidesse. Ja raamatut lugedes ma avastasin, et eksortsismil on üks ühine joon zombidega -- kui filmis võib neid mõlemaid teinekord meelelahutuseks vaadata, siis lugeda neist on lihtsalt nüri.
***
Kordan igaks juhuks, et see on raamat, mida tegelikult tasub läbi lugeda -- klassika ja päris hästi kirjutatud! Ent minu maitse on nagu on ja ma ei pane hindeid lihtsalt selleks, et teiste moodi olla...
Teksti loeti eesti keeles

Hm.
 
Kui Taivo mult reedesel Tallinna ulmikute kogunemisel küsis, mis ma sellest loos arvan, siis vastasin: "Sa vihkad inimesi ja kipud targutama, aga muidu on hea lugu." See oli kiiruga, lahkumisel öeldud lause, ja ma tunnen, et pean natuke vast selgitama, mida ma sellega mõtlesin.
 
Kõigepealt, jah, lugu käsitleb seda, mis "Lõputus juunis" praktiliselt täielikult puudu on -- kultuuri. Loos ei juhtu peaaegu midagi. Samas, nagu eelarvustajad märgivad, on tegu nõudliku žanriga ja Taivo veab selle välja -- lugu kannab, seda on täiesti võimalik lugeda. Kuigi, jah, kohati läheb targutamiseks (nagu eelarvustja märkis). Ma tean, et Taivo lühendas seda lugu, kuid vast oleks tasunud lühendada pisut teistmoodi ja (kuigi see on küll kirjanduslik, kuid natuke kunstlik võte) luua mingi teise loo sissetoomisega pinget -- olgu see kuritegu, sõjaoht, looduskatastroof või mis iganes.
 
Teiseks, saatetiimi karakterid oleks võinud natuke sügavamad olla. Ja õige mitmes kohas justkui hakkas asi arenema, ent loos ei jõudnud see kuhugi. Miks ei oleks võinud kerakujuline tüüp avastada liikumise ja teise sugulus tulla sisse kohe alguses; midagi oleks saanud teha ka daamiga (nagu ka eespool öeldud).
 
Kolmandaks jääb ikkagi täiesti segaseks, kuidas see maailm ikkagi toimis. Aga see selleks. Lugu pole sellest; väga palju jääb kaadri taha.
 
Mis puutub seda inimvihkajalikkust, siis võib-olla on see vale sõna ja parem oleks olnud öelda, et autor kipub moraliseerima. Või veel täpsemalt -- Taivol tuleb hästi välja üks teatud inimtüüp, mis meie kõigi õnneks on päriselus ainult üks paljudest tüüpidest. Aga siinkohal läheks kriitika isiklikuks ja see pole viisakas.
 
Ühesõnaga, ma ei ole erapoolik lugeja. Mina lugesin suure huviga ja muigasin õige mitmes kohas; mitte nendes kohtades, kus Taivo seda mõtles, eks ole. Aga ka objektiivselt -- on mõtlemisainet ja tuleb lugu kokku küll.
Teksti loeti eesti keeles

Lisan siia baasi, kuna ilmselt ulme (tegevus toimub tulevikus).
Hästi lühikeseks kokkuvõtteks võib öelda, et vaese mehe ja hästi seebine Leo Kunnas.
USA-Hiina konflikt, mis algab Lõuna-Hiina merel ja (pisike spoiler) areneb tuumalöökide vahetamiseks.
Ma vist ei räägi sisu liigselt ära -- sest see saab selgeks suhteliselt alguses --, et kogu lugu põhineb sellel, et hiinlased on saavutanud sõjalise ülekaalu elektroonikas ja kõik ameeriklaste targad relvad osutuvad lahingus kasutuks. Olgu, aga see on ka üks loo suuremaid miinuseid -- mitte et see võimatu oleks, aga et ameeriklased sellest ei õpi, vaid oma laevu suuremas koguses tapale saadavad...
Miks selline hinne? Tõtt-öelda alustasin lugemist väga suurte ootustega. Elliot Ackerman on tuntud ja tunnustatud kirjanik ja teeninud aastaid USA mereväes ja Afganistanis, teine autor James G. Stavridis, on eruadmiral, kes kah kümmekond raamatut avaldanud. Lugemise käigus kasvas kõigepealt rahulolematus, siis tekkis selline hämmeldunud pettumus -- et mida...
Kui ma oleks kindel, et raamat on omalaadne maksahaak USA mereväele ja laiemalt armeele ja riigikorrale üldse, tõstaksin hinnet 1-2 palli. Samas... kuidas seda öelda... nii pooletoobisena need ikka ei käitu, kui siin raamatus (kui ajalugu vaadata). Või on tegu hoiatusromaaniga? Sel juhul kitsalt suunatud hoiatusromaaniga, millel puudubki meie jaoks laiem taust (jääb ainult kirjanduslik väärtus, aga see, nagu öeldud, on sel juhul napi loogikaga ja seebine).
Mõnes mõttes on raamat muidugi tüüpiline tänapäeva ilulemine inimsuhete ümber (mis kindlasti on täis minevikudraamasid ja üks miljonile kokkusattumusi). Seda ei ole tegelikult halb lugeda (inimesel, kes seda ei talu, oleks muidu üldse väga vähe lugeda... ehh, kuidas ma igatsen taga kuldajastut!) On päris meeldivaid karaktereid ja on ka suurust ja lihtsalt inimlikkust.
Nii et ma ei tea, kas ma julgen seda raamatut soovitada. Raamatuna täiesti ok. Kui tegevus toimuks mingis paralleelmaailmas, oleks ka paremini seeditav (jutt pole ainult USA meeletust tölplusest, selliseid mitte päris siia planeedile sobivaid detaile on veel). Reaalsuslähedase tulevikuanalüüsina - nõrk.
Aga korra lugeda tegelikult tasub.
Teksti loeti inglise keeles
6.2021

 

Hakkasin lugema esimese arvustuse pärast. Et mastaapne ja paralleelmaailmad ja autor natuke taustatööd teinud ja igav ei hakka... Well, no offence, eks ole, aga ma tean taas üht tegelast, kelle arvustusi lugedes, ütleme, meenub mulle nüüdsest selle raamatu valus rehalaks.
 

Sest ma olen tõsiselt pettunud. Jah, raamat on mastaapne. Jah, autor on võtnud vaevaks natuke uurida planeedi ajalugu ja kõige parem osa raamatust ongi erinevate maailmade n-ö konstruktsioonid. Selle kohta tõsised kiidusõnad; teatud mõttes hoidsid need mind üldse lugemas.
 

Mul on sellele raamatule kolm etteheidet [NB! sisaldavad spoilereid!]:
 

1. Jah, kogu aeg oli justkui põnev, kogu aeg juhtus midagi... Aga ma ei ole enam teismeline, kes luges vaimustusega Burroughsi „Marsi printsessi” taolisi lugusid. Põnevus, eriti tänapäeva kirjutamisstiili kunstlik, tehniliste võtetega saavutatud põnevuse näilisus on viimane asi, mille pärast ma raamatut loen. Põnevus üksi on tühi – kui lugu ei kanna ja tegelased korda ei lähe... Ja kui miljardiaastase teadvusliku, paralleelmaailmade vahel liikuda suutva olendi n-ö avatari sees läheb kriitilisel hetkel tulevahetuseks – saate aru, tulevahetuseks! –, ja keegi kõigist neist ülitarkadest selle võimaluse peale ei ole tulnud... Odav! Ajuvaba! Masendavalt odav ja ajuvaba, muud pole öelda...
 

2. Mis juhib teise punkti juurde – minule ei läinud tegelastest praktiliselt keegi korda. Jah, oli ka kordaminevaid tegelasi, näiteks ühe paralleeli rotist (st rotimoodi, rotilaadsetest elukatest arenenud) teadlane, kelle „suurim vara” oli ta pere. Aga peategelased on kaks teismelist tüdrukut ja nagu praegune aeg nõuab, lesbid. Ja hirmus oluline on ära öelda, et kui pärast mängitakse läbi tosinaid hävinguni viivaid ajajooni, siis uau, nende armastus oli kõigis püsiv... Ja Maa geniaalseim matemaatik on transvestiit. Ja nii edasi. Kas on keegi, kes juba ei ole suutnud ära arvata, kes on raamatu halvim tegelane? Loomulikult valge vanemapoolne heteromees. Ehk siis ideoloogiliselt kallutatud sõnnikut võib, aga ei pea kirjutama. Oli näiteks Strugatskite „Purpurpunaste pilvede maa”, kus kerkiv punane lipp „Nõukogude Kommunistlike Vabariikide Liidu nimel” nii väga ei häirinudki, ja oli Martõnovi „220 päeva tähelaevas” – nüri paskvill (kuigi vähemalt kiirendused-trajektorid olid ju seal ka üsna pädevalt välja arvutatud...) Vat „The Doors of Eden” on see viimane.
 

3. Kogu see lugu, kui järele mõelda, on lihtsalt idiootlik. See, kuidas Maa miljardiaastases skaalas tuuakse kõik erinevad arenenud tsivilisatsioonid just ühte punkti kokku selleks hetkeks, kui kogu see kompott hakkab hävima... No minge te ka teate küll kuhu! („220 päeva tähelaevas” maandusid ju ka kaks esimest ekspeditsiooni Marsile praktiliselt kõrvuti...) Jah, sellele on mingi hädine põhjendus välja mõeldud... Ja lõpplahenduseks pakutakse välja midagi sellist, mille peale peaks tulema keskmise Turkmenistani ettevõtte mitte liiga purjus juhtkond ajurünnaku esimesel viiel minutil. Loomulikult ei tule selle peale ei miljardiaastane planeedisuurune olend, kes üldse tekitas need paralleelmaailmad, ega planeedisuurune külmunud ookeanis toimiv sadade miljonite aastate vanune hiidaju ega ükski neist kirjeldatud tsivilisatsioonidest... vaid need kaks lesbiplikat... Ja paha on ikka väga paha (st „võttis hapniku asemel viskit kaasa” – tasemel paha) ja tema seltskonna vorm meenutab – arvasite juba ära? – üht teatud suures sõjas lüüa saanud riiki XX saj esimeses pooles. Ja nii edasi.
 

Nii et kokkuvõttes – see oleks isegi hea, kui see veel natuke halvem oleks.
 

Teksti loeti inglise keeles

No ma saan ka esimene olla...
Tegu on Bobiverse IV raamatuga (We Are Legin, For We Are Many ja All These Worlds).
Maailm on suhteliselt rahulik ja Bob otsustab minna uurima, kuhu kadus Bender. Kusagil esimestes osades läks ta uusi maailmu avastama ja üle sajandi pole temast midagi kuulda olnud; läks ta enne, kui Bobid avastasid silmapilkse side. Õige varsti leiab Bob ta minekuteel midagi huvitavat ja, olles kindlaks teinud, et Bender keeras kah otsa sinnapoole, läheb uurima. Muidugi, arvestades, et Bender vait jäi, vääääääääga ettevaatlikult...
Ka selles raamatus, nagu algse triloogia viimastes osades, antakse tegevus paljud Bobi koopiate silmade läbi; see "nende ainus naine" on ka pundis. Lisaks seega Bobi ja mõnede ta sõprade seiklustele leitud "megastructure"-is toimub suur hulk tegevust ka mujal. Bobiverse on lõhenenud, Bobide kaugemad koopiad on Bobist nii kaugele triivinud, et polegi tegelikult enam Bobid. Üks grupp neist nimetab end Starfleet ja üritab teistele peale suruda Star Trekist tuntud napakat Prime Directive'i, ehk keeldu leitud tsivilisatsioonidega ühendust võtta. Nendega läheb sisuliselt sõjaks. Siis on veel nn Skippies, kes tahavad luua AI-d ja susivad omamoodi. Ja asjasse hakkavad sekkuma ka vahepeal siiski tekkinud mõned uued "replica"-d, ehk pärast surma n-ö rauda valatud inimesed. Ühesõnaga, madinat ja rahmeldamist on palju.
Kokkuvõttes, hea. Aga kõige suurem etteheide autorile on sama, mis eelmiste raamatute puhul -- ta justkui keerutab kokku liiga palju ja siis lahendab olukorra üsna deus ex machina stiilis.
Teksti loeti inglise keeles

Diloogia, mis algab Mustandiga (Tšistovik) ja käib nii masendavalt alla, et lihttsalt kahju kohe. Esimene osa oli päris hea, selle raamatu puhul on tunne, nagu autor ise ka ei teaks, kuhu ta tahab välja jõuda. On seiklust, on justkui mingit rabelemist, aga mida edasi, seda totakamaks läheb, kuni lugu lõplilkult piinlikult lössi vajub.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, see raamat sai enne otsa, kui korralikult lugema sai hakata. Saab nõus olla etteheidetega, et inimesed jäid natuke üheplaaniliseks. Ja kuidagi nagu pisut kunstlik oli see pinge kruvimine; mis paneb mõtlema, et raamatu lühidus ei ole alati voorus... Samas mina erilisi plusspunkte krabide eest ei annaks -- noh, loetud igasugu jäletistest küll. Samas, plusspunktid päris hästi läbi mõeldud alien-maailma eest.
 
Et lugeda kindlasti tasub, kuigi mina arvasin pealkirja järgi kusagil poole peal ära, kuidas pahadele pasunasse antakse.
Teksti loeti inglise keeles

Hm, igavesti hoogne raamat, täis veidrat kola. (See viimane määratlus haarab nii olendeid kui tehnikat kui kõike muud.) Võimalik, et ma olen viimasel ajal nii palju igasugust jama lugenud, et mulle see päris meeldis. Sihuke pretensioonitu ja häppi endiga. No ja oli tunda, et mõnel tegelasel on narrative shield, nagu seda nimetatakse -- no mitte ei saa surma...
Aga ikkagi oli vahelduseks mõnus nii korraga alla neelata... :-)
Teksti loeti inglise keeles

Jah, ma olen tglt pikki aastaid teadnud, et Silveri arvustused on omalaadne huumorivorm, millest ainult tema ise lõpuni aru saab. Noh, eks see ole nagu puukentsefaliidi vaktsiiniga -- mõne aasta tagant tuleb uuendada...
Aga panna 4 jutusarnasele ollusele, mis mitte igasuguse kirjandusliku lati alt mitte lihtsalt läbi ei mahu, vaid roomab mutina kusagilt väga sügavalt... Jah, lugesin. Praegu mõtlen, kas see on kõige abitum solk, mida ma kunagi lugenud olen... ei, ilmselt on see siiski liialdus... kuigi hetkel ei meenu hullemat...
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin, sest teos on Hugo 2019. a nominentide nimekirjas 6.
 
Et viisakas, eriliste ambitsioonideta põnevik. Postapo, nõidumine, indiaanlased ja muu sihuke värk, mis üldiselt seostub YA-ga. Peategelane on vinge nõidsõdalastibi. Raamat on naistekas selles mõttes, et üsna alguses astub sisse tema sidekick, temast natuke väiksem kena noormees, kes teab päris palju neist koletistest, mis selle maagia ja tsivilisatsiooni allakäiguga otseselt seotud.
 
Tähendab, rohkem polegi öelda. Loed... justkui päris tore. Alles hiljem tuleb mõte, et milleks...
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin, sest Hugo 2019. romaanikategooria nominentide viies.
 
Nojah. Iseenesest mul juba on üks negatiivne kogemus autoriga. Aga vähemalt on ta korralikult kirjutama õppinud. Loo algus oli hea. Mitte küll minu maitse, mulle ei paku eriti midagi pseudoajalooline jura mingite suvaliste mõttetust elust, aga see oli hästi kirjutatud. Loo arenedes polnud ka asi kõige hullem ja ega midagi muutnud ka taipamine, et krt, see on ju liigagi tuttav muinasjututöötlus. ;-) Seni veel heas mõttes.
 
Ütleme, ma ei ole selle raamatu peale üldse kuri. No ei ole minu tass teed. Aga veelkord, päris hästi kirjutatud ja ma tean - üldse mitte kõige jaburamaid ja mõne koha pealt ju väga meeldivaid -- inimesi, kellele see võiks meeldida... :-P  
Teksti loeti inglise keeles

Hugo 2019 romaanidest 4.
 
Raamat algab hästi. Joonistatakse suurejooneline pilt hoopis teistsugusest Galaktikast ja siis tuuakse sisse peategelased. Päris lahedalt absurdsed. Möla jookseb, kõik on nagu hästi. Ja siis tekivad kõigi Maa inimeste juurde suured sinised flamingod, kes hakkavad neid harjutama mõttega... noh, et meie kujutletav koht universumis on pehmelt öeldes ülehinnatud. Selles staadiumis võib veel teatud ideoloogilised luulud andeks anda.
 
Spoiler alert! Või mis spoiler -- seda räägitakse peaaegu igas raamatututvustuses -- kogu see lora on sellest, kuidas inimkond peab n-ö oma tuleviku eest võitlema ülegalaktilises eurovisioonis. Ühesõnaga, Douglas Adamsi Pöidlaküüdi... noh, hommage. Ainult et välja ei vea.
 
Ühesõnaga, kui ma olin ca 30 leheküljel, olin kindel, et siit tuleb 4 või 5. Aga siis hakkas kogu see jura tasapisi tüütama. Et jah, vinge, kuidas autor on suutnud nii jabura maailma välja mõelda ja selle ümber nii palju päris hästi kõlavat teksti produtseerida... Aga see ei ole ka nii hea, et ma viitsiks seda paljalt teksti enda pärast (minu versioonis) 240 lk lugeda.
 
Võib-olla ma muudan tulevikus hinnet. Võib-olla ma peaksin sellele raamatule kunagi tulevikus, kui rohkem aega, veel ühe võimaluse andma. (ehk siis ma pole seadnud endale ülesandeks lugeda kõik Hugo nominendid läbi mõttega, et kas on midagi SH sarja jaoks võtta...) Ehk võib-olla olen ebaõiglane -- nagu öeldud, algus oli päris lahe... Võib-olla oleks sellest saanud 3x lühema hea raamatu?  
Teksti loeti inglise keeles