Kasutajainfo

Alfred Bester

18.12.1913-30.09.1987

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Alfred Bester ·

The Stars My Destination

(romaan aastast 1956)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1956; oktoober – 1957; jaanuar [algversioon]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Tiiger! Tiiger!»
Tallinn «Varrak» 2010 (F-sari)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
4
1
4
0
Keskmine hinne
3.941
Arvustused (17)

Viimasel ajal on mulle külge hakanud komme kirjanike teoseid kahekaupa lugeda . Besteri puhul võib väidelda, et "The Demolished Man" ning arvustatav tekst autori loomingu kaalukama osa just moodustavad. Ja erinevad nad üksteisest nagu öö ja päev.

Peamine eeldus, mis antud romaani puhul omaks võtta tuleb, on see, et mõtte jõul on võimalik end teleporteerida. Tõsi, üksnes maa piires ning varemkülastatud kohtadesse ning et võime väga sürr ei tunduks, on esimesed kümmekond lehekülge nähtuse tutvustamisele pühendatud.

Edasi. Kosmoselaevas abitult triiviv Gulliver Foyle märkab teist laeva, mis ta päästa võiks kuid seda ometi ei tee. Sellest sündinud viha ja kättemaksuhimu viivad pääsemise järel imelise metamorfoosini - sobival hetkel kättejuhtunud varandust ja väljapeilitud olulisi isikuid kasutades saab rentslijõmmist suurilma mõistatuslik tegelane, kes samm-sammult ihaldatud kättemaksule ligineb. XXV saj. mõjukate isikute eestvõtmisel jahitakse samal ajal ka teda ennast.

Süzhee kopeerib niisiis teatud määral Dumas-vanema "Krahv Monte-Cristot", kuid teostus on päris meeletu. Pöörase tempoga jõhker tekst, mida ilmestavad müstilised detailid (nt. peategelase tiigrimask) ning sekkaeksinud jaburused (näiteks kirjeldab Bester enesepiitsutajate sekti, kel on kombeks endal tajuorganid amputeerida; sealjures tean isegi mina, et tajumisvõimest isoleeritud inimene väga kiiresti hulluks läheb), on üsna ilmne eeskuju uue laine autoritele. Soovitada seda väga erilist teost aga ma küll kellelegi ei julge (esimesed paarkümmend lehekülge on arusaamatud, esimesed sada võrdlemisi igavad), kui siis Mustale Kassile, sest romaanis on üsna palju ka sellist mida küberpungiga seostada võiks :)

Teksti loeti inglise keeles

Bester pälvis esimesena Hugo auhinna (1953, The Demolished Man). Siiski peetakse ta peateoseks kolm aastat hiljem ilmunud romaani "The Stars My Destination". Paljud peavad seda isegi selle sajandi parimaks üksikuks ulmeromaaniks. Arvamusel on katet, sest teost on ka praegu NAUDING lugeda ning selle mõju küberpunk-suunale on silmnähtav.

Nagu Bester isegi on tunnistanud, on üldsüzhee laenatud "Krahv Monte-Cristolt". Kosmoselaev "Nomad" on teinud avarii ja ainus ellujäänu Foyle saadab kosmosesse appikutsesignaale. Üks lähedalt möödasõitev laev ei reageeri SOS-signaalide peale. Selline nurjatus nõuab verist kättemaksu, Foylest saab hoopis teine mees, ta suudab end päästa ja uskumatult tõhusalt kätte maksta. Teose teeb suureks tulevikuühiskonna kujutamine – hiigelkorporatsioonide määratu mõju ja rikkus – aga eelkõige napid ja väga tabavad üksikdetailid (näit. Marsil kehtiv lintshimisseadus: ükskõik keda võib kohapeal kohtuta hukata, kui ta ohustab või hävitab taime!).

Mõningad apsud teaduslikus tagapõhjas (usuhullud, kes püüavad vabaneda aistidest; müstiline aine PyrE) ei häiri. Teos kuulub kindlalt mu lemmikromaanide esitosinasse.
Teksti loeti soome keeles

Peaks ikka natuke vinguma ka, et asi päris kiidukooriks kätte ei läheks. Raamatus on palju väga häid kohti (eriti meeldis mulle loo alguseks olnud teleportatsiooni juhusliku avastamise ja esialgse uurimise lugu), kuid tervik on miskipärast natuke ebaveenev ja sisaldab ka mitte nii häid detaile (no kasvõi seesama PyrE).

Võiks öelda, et minu silmis on raamatul üks SF-romaanidel esinev levinud puudus - selle asemel, et kirjeldada mingeid tegevusliine ja tegelasi, püütakse "üle kapata" kogu maailmast, seda tehakse aga liialt pealiskaudselt. Lugeda raamat siiski kõlbab.

Ja usuhullud olid minu meelest lahedad :-)

Teksti loeti inglise keeles

Väga hea ning meeletult tempokas raamat. Kuigi süzhee on banaalne (üks mees tõuseb tuhast, et maksta kätte neile kes ta surema jätsid. See on üsna selgelt laenatud "Krahv Monte-Cristost".), on see hästi teostatud. Mõningad "apsud", nagu siin eespool välja toodi, just minuarvates vürtsitavad seda.
Teksti loeti inglise keeles

Kummaline. Inimesed räägivad, et see pidada olema hea, isegi väga hea raamat. Minus suutis see tekitada põhiliselt ebameeldivustunde ja peletas mu Besteri loomingust eemale umbes kymneks aastaks, kehastades endas enam-vähem kõike seda mis mulle kirjandusteose juures vastu hakkab. Võimalik et praegu yle lugedes oleks mu arvamus teistsugune. Paraku puudub yle lugemiseks vähimgi tahtmine.
Teksti loeti vene keeles

Teate - see lugu on totaalne jama. Ja teate miks? Sel pole sügavust rohkem kui õlikilel veepinnal. Esimesed kümme lehekülge andsid muide lootust, et midagi sealt tuleb - no et tollal oli vast lugejale vaja mõnda asja pikemalt seletada etc etc ja selline teleporteerumise avastamine ja kasutusele võtmine oli päris loogiline. Siis aga pöörab uskumatuks mölluks. "Uskumatuks" otseses mõttes. Kui võrrelda umbes samast ajast pärit Sheckley või Harrisoniga, siis viimaste teosed on sama lootusetult ebaloogilised, usutamatud ja võimatu maailmaga, ent seal saab vähemalt nalja. Minul isiklikult läks suu viltu juba siis, kui mööduv tähelaev pidurdas, paar ringi ümber tüübi vraki tegi ja edasi sõitis - ulmeautor võiks ikka võtta vaevaks omale selgeks teha erinevused auto ja kosmoseraketi liikumises. Siis paneb tüüp kuidagimoodi ühe mootori käima (laev hakkab liikuma, mitte kohapeal tiirutama!!!) ja tahab Jupiterile sõita, satub aga kusagil asteroidil kükitavate pärismaalaste juurde (need püüdsid kiirendusega liikuva raketi kuidagi kinni, kuigi neil ei olevat muud peale sajanditega kogunenud vrakkide ja muu prahi!!!). On naljakas küll, kui mitte öelda "hale", ja sellist jama on kõik koolieelikutele mõeldud mangad täis. Mina isiklikult panin sealkohas - umbes 20-ndal lehel - toru hargile, kuid otsustasin raamatu siiski lõpuni lugeda, kuna tegemist nii kuulsa teosega.

Aga seegi pole veel kõige hullem. Teleporteerumist kasutab kasvõi McCaffey oma lohelugudes, aga kui seal on (vähemalt esimestes raamatutes) üsna huvitav maailm ja tegelastel hing sees, siis Besteri tegelased on veidralt käituvad hälvikud, keda ta liigutab nagu malendeid ja mul isiklikult on täiesti ükskõik, mis neist saab, ma ei usu ühtki nende motiivi, ma ei tunne neile kaasa etc etc. Jahitakse mingit PyrE-d ja ma loodan terve raamatu, et see ei ole mingi müstiline viimsepäevarelv, deus ex machina, ja mu lootused ei täitu. Tegelasele hakkab ilmuma ta ise põlevana ja ma loodan kogu raamatu, et ei ole ometi nii hullusti, et kusagil põledes saavutab ta veel ka ajas rändamise võime, ja ma pean pettuma...

Nii et tempokas, pöörane, põnev ja hoogne raamat, aga soovitavalt tarbimiseks enne 10-ndat eluaastat.

Teksti loeti inglise keeles

Romaani lühiiseloomustuseks sobiks ehk kõige paremini väljend «vaese mehe Hyperion». Kusjuures see pole mõeldud halvustuseks - lihtsalt Bester oli «Tähti» kirjutades ajast 40 aasta võrra vaesem, kui Simmons oma Hyperioni-tetraloogiat kirja pannes, ja SF-i puhul on juba kümnelgi aastal paraku kõva kaal...

Romaanis on feelingut, on mastaapi! On kahjuks ka nõrku kohti (nagu see õnnetu PyrE), mis ei lubagi viit panna. Loogikaapsud - kui neist lähtuda, siis tuleks suurem osa möödunud sajandil kirjutatud SF-i üldse julmalt maha kanda... Besteri kergelt crazy stiil ei pruugi muidugi kõigile meeldida, aga mulle läks küll peale. Ja lõpp oli tõsiselt hea. Need, kes Hyperioni-saaga lõpuni lugenud, oskavad ilmselt paralleele tõmmata.

Neljale + ka veel sappa!

Teksti loeti inglise keeles

Hinde osas mõtlesin tükk aega, aga jõudsin siis järeldusele, et ei suuda leida põhjust, miks maksimumhinnet mitte panna. Jah, tegu on väga omapärase raamatuga mulle seni tundmatult autorilt. Võimalik, et vahetult pärast raamatu lõpetamist on mulje veel liiga värske, et selle mõju enda jaoks tervikuna hoomata.

Raamat meenutab veidi 19. sajandi seiklusjuttu ja mitte ainult kohatiste retrofuturistlike elementide poolest(viktoriaanlike kommete taaselustumine ja arhailiste sõidukite kasutamine rikkurite poolt). Astronaudid on siin näiteks mitte väljaõppinud spetsialistid nagu reaalses maailmas, vaid samasugune alamklass nagu lihtmadrused 150 aasta eest. Nagu ka Foyle`i olukorra kirjeldus raamatu algul toob silme ette mingi vrakil triiviva merehädalise hoopis varasemast kirjandusest. Autori lembus füüsiliselt (ja valdavalt ka vaimselt) moonutatud tegelaste vastu näib aga isegi kuhugi romantismiajastusse kuuluvat. Lisaks tiigrinäoga Foyle`ile kohtame siin veidras suunas arenenud nägemismeelega, ent muidu pimedat rikkuritütart, hallinahkset ümbritsevatele inimestele ohtlikku radioaktiivset endist teadlast ja mingil hetkel koguni tervet "värdjate tsirkust".

Ausaltöeldes ei usu ma hästi, et üheaegselt nii jäärapäiselt loll ja labiilse käitumisega tüüp nagu Foyle suudaks üldse kättemaksu kavandamisel nii kaugele jõuda. Tegelikult on Foyle`i tegelaskuju tervikuna veidi vasturääkiv ja psühholoogiliselt usutamatu. Ajudeta jõmm, elegantne intrigaan, kinnisideega fanaatiline kättemaksja ja siiras patukahetseja-kõik see on üheaegselt liiga palju. Ja ega siin eriti tegelaskujusid, kellele kaasa elada, polegi-peale Jisbella on kõik veidrikud ja maniakid.

Teksti loeti eesti keeles

Ma olen nõus eelarvustajatega kes väidavad et see lugu on täielik jama. Mitte ainult jaburate stseenide, nagu kosmoselaevaga ümber põgeniku ringide tegemise, vaid ka selle poolest, et ma absoluutselt ei adunud, mis kogu selle asja mõte oli. Noh, heakene küll, kosmiline krahv Monte Cristo (kusjuures kummardus ja mativõtmine Monte Cristolt mulle istus vägagi, sest mulle meldib väga ka originaal), aga mis kogu selle asja point oli? Siin võib ka muidugi olla tegemist asjaoluga et raamatu ilmumise hetkest on möödas juba üle poole sajandi ja mis võis 50ndate lugejat ahhetama panna, mõjub praegu kergelt piinlikult ja tahtmatult koomiliselt.

Ütleme nii, et romaani osad, mis kirjutatud Dumas` peale mõeldes tõstavad hinde punkti võrra ülespoole, muidu oleks siia ka üks priske ja rasvane "kaks" laekunud.

Jama.

Teksti loeti eesti keeles

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut ei saa võtta, kui klassikalist ulmeromaani. Minu silmis on see midagi enamat. Väidetavalt sai Bester raamatu kirjutamisel innustust artiklist, kus räägiti II Maailmasõja aegsest meremehest, kes 133 päeva hulpis Vaiksel ookeanil, sest mööduvad alused kartsid peatuda, kuna kahtlustasid vaenulike allveelaevade poolt üles seatud lõksu. "Krahv Monte-Cristo" süžee kasutamine tundus selle juures kõige loogilisem, kuid minu arust pole sisu selle raamatu juures kõige põhilisem. See on vaid vahend autori poolse seisukoha esitamiseks ning kirja on see pandud sellise kerguse, sümbolismi ning rikkalike ja veidrate detailidega, mis enamasti iseloomustab ainult maagilist realismi. Sellepärast pole minu arust ka erilist mõtet teosest otsida midagi reaalset ja loogilist. Ulme on ainult kuub, millese autor enda nägemuse on rüütanud. Samahästi oleks ta võinud ilmselt kasutada ka argisemaid motiive, kuid siis poleks tema seisukoht ilmselt nii häst välja joonistunud. Minule igatahes väga meeldis. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Ma liigitaksin selle loo pigem muinasjutu kategooriasse. Kui siin nii palju kiitvaid arvustusi ei oleks olnud, siis pillanuks ma selle teose juba poole peale jõudes käest. Kõige enam meenutas tegevus mulle Desmond Morrise raamatut "Jason imedemaal", aga tollest on mulle jäänud vähemalt head mälestused.
Teksti loeti eesti keeles

Asi läks minu jaoks jamaks juba täiesti alguses. Absoluutselt vastik peategelane, kellega end mingil moel samastama ei kipu (mis kuradi pärast ma peaksin huvi tundma sellise tegelase käekäigu vastu?), lamedad ja tühised kõrvaltegelased, absoluutselt usutamatu maailm, jaburus jaburuse otsa, teose pealiskaudsus. See teos on ju PAROODIA! Ulmekirjanduse paroodia, ilma vaimukuseta paroodia. Iga järjekordse jaburduse juures torkas taas pähe sõna paroodia ja neid jaburdusi oli raamatus väga palju (ei viitsi hakati neid kirjeldamagi). Ulmekirjaniku ülesanne on mittereaalne maailm muuta lugejale usutavaks, et lugeja usiks, et selline maailm on kuskil või millalgi võimalik. Bester mind oma maailma võimalikkuses mitte kõige vähematki veenda ei suutnud. Iseenesest on ju jauntimise mõte suurepärane, aga ka selle idee oli autor suutnud naeruvääristada oma pealiskaudsuse ja läbimõtlematusega.* *Raamatukaanel on tutvustus/reklaam: ""Tiiger! Tiiger!" kuulub kindlalt ulmeklassikasse ja kuigi see avaldati esmakordselt 1950. aastatel, pole romaan vananenud ka praegu". Seda lugedes suudan vaid nördinult õlgu kehitada. Vastik lugemiselamus (kusjuures ma annan hinde 2 tõesti harvadel juhtudel).
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis väga Besterni loodud omapärane ja üle vindi keeratud tuumapunk maailm. Fantaasialend lippas hästi, tegelasedolid värvikad ning põnevad ja tegevus püsis ühtlaselt tempokas ning ladusalt loetav.

Olen nõus Taavi Kaljuga, et mõned autori poolt tehtud teaduslik-tehnilised või stiililised apsud pigem muudavad maailma värvikamaks ja humoorikamaks. Maksimumpunktid.
Teksti loeti eesti keeles

Pikalt kõhklesin, kas panna kolm või viis.

Otsustasin viie kasuks. Pool raamatut on väga häiriv ja ilgele peategelasele on võimatu kaasa elada. Siis pöörab asi melodraamaks, kus jälle on peategelasele võimatu kaasa elada, sest temast saab pateetiliste kõnede meister ja inimesed ju nii ei räägi omavahel. Lugemisnauding, mis teose läbimisega kaasnes, oli suhteliselt madal - õblukest raamatut lugesin kahe nädala vältel, rutem ei läinud alla.

Aga samas oli teos ere. Häiriv. Mitte süžeeliselt kaasahaarav, aga lugemisega paralleelselt kulgeva elu sees ikkagi mõtteidhaarav. Ja ta ei jätnud vastikut maiku lõpus (nagu oleksin millegi limase sisse astunud ja see ei tule kinga küljest maha, nagu nt paljud tugevalt pessimistlikud ja depressiivsed teosed jätavad) vaid pigem "sattusin paljajalu tuha sisse - alguses kõrvetas, aga kui ära harjusin, oli päris mõnus"- tunde.

Ma kindlasti mõtlen sellele raamatule veel palju ja sageli. Selle tavapärasest sügavama pildilise ning emotsionaalse meeldesööbimise eest siis ka maksimumhinne. Ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles

The Stars My Destination on kosmoseooperi stiilis ulmelugu. Millalgi 24. sajandil on avastatud, et tahte jõul teleporteerumine (seda hakatakse fenomeni avastaja järgi kutsuma "jauntimiseks") pole muud, kui õpitav oskus. Peagi oskavad seda praktiliselt kõik inimesed ja maailm muutub tundmatuseni.
 
Kuid see võime ei ulatu kosmosesse, kus peab hakkama saama masinate jõul. Nõnda leiabki loo algus aset ühel triivival kosmoselaevavrakil, kus pärast õnnetust on ainsana ellu jäänud juhmardist ja jõhkardist madrus Gully Foyle. Siis aga möödub vrakist teine kosmoselaev, mis ei tee tolle saadetud hädasignaale märkamagi ja Foyle vannub kättemaksu...
 
Peab tunnistama, et siin romaanis on kindlasti palju head ja meeldejäävat. Ehk parimaks osaks on kõik, mis maailmaehitusse puutub, alates jauntimisest. Selle fenomeni avastamine on juba iseenesest lõbusasti kirja pandud, kuid siis mõeldakse kiiresti läbi ka kõik muu sellest tulenev.
 
Näiteks igasugused meetmed ja vastumeetmed jauntimise toetamiseks või tõkestamiseks. Siis erinevad mõjud majandusele ja ühiskonnale (eraldi rõhutatult naistele), mis annab huvitava ja mõistetava seletuse sellele, paljuski kommetes kuskile 19. sajandi lõpu tasemele taandunud süsteemile.
 
Sellega läheb hästi kokku teine mitmes Besteri teoses kasutatud teema, kus maailma valitsevad erinevad suurettevõtted ja riigid on jäänud vaid tühiseks reliktiks. Kogu see osa, kus erinevad rikkurid kasutavad antiikseid autosid ja muid ajast-arust liikumisvahendeid näitamaks, et nad saavad endale mitte-jauntimist lubada, on sealjuures väga andekas.
 
Lugu ise on selle kõrval natuke õhuke. Autor ise on ka välja toonud Alexandre Dumas' "Krahv Monte-Cristo" kättemaksuloo eeskujuna kasutamist ning kohati on see üsna ilmne. Siiski on just selles võrdluses tegevust siinse romaani mahu jaoks liiga palju ning kogu see kihutamine ühest paigast ja stseenist teise jääb lõpuks pisut pinnapealseks.
 
Tegelased pole sealjuures ka palju paremad. Peategelane Foyle on paras lurjus, kuid erineval viisil on tõprad ka kõik teised tegelased. Naistegelased on selles võrdluses meestest ehk kriipsukese võrra paremad, kuid üldiselt ei ole siin eriti kedagi, kelle käekäigule rohkem kui üldisest huvist tähelepanu pöörata.
 
Kuid kuidagi on tervik ikkagi rohkem kui hea. Kogu teost kannab mingi metsik, pöörane energia, nagu paneks peategelane Foyle oma kättemaksuhimulise tätoveeritud tiigrinäoga elama ja leegitsema isegi tähed kuival paberil. Just selle tunde pärast jääb see teos kindlasti säravalt meelde, hoolimata kõigest muust.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Johannes Koit
16.12.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuigi Vene ulmel on minu reeglina alati oma koht, ei tähenda see veel, et iga sellest kultuuriruumist pärit teos mulle ka meeldib. Käesolev raamat ainult kinnitab seda fakti. "Moskva 2042" peaks olema satiir. Sellest saan ma aru nagu ka teose sõnumist. Kahjuks ei jõua mulle kohale, miks autor seda sellises vormis teeb? Mulle jättis raamat kohutavalt labase mulje. Loomulikult leidus raamatus ka päris vahvaid kohti, kuid neid oli liiga vähe, et üldpilti kuidagi mõjutada. Sarnaselt eelarvustajaga ootasin mina kirjelduste järgi šedöövrit, kuid sain hoopistükis ülimalt lihtsakoelise ning pikale venitatud anekdoodi. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus toimub renessanssi aegset Itaaliat meenutaval poolsaarel, mille kaks suurvõimu on omavahel ära jaganud. Pärast paarkümmend aastat kestnud okupatsiooni veab vastupanu ainult üks õnnetu seltskond ja seda ka mitte just kõige üllamatel motiividel. Nad püüavad taastada oma kodukoha nime, mille üks anastajatest kättemaksuks oma poja surma eest kõikide inimeste, välja arvatud selle paiga elanikud, mälust kustutas. Ülejäänud on valitseva olukorraga enam-vähem rahul. See aga vabadusvõitlejaid väga ei morjenda. Neil on oma eesmärk, mille nad vahendeid valimata täita kavatsevad.Kuigi suures plaanis mõjub lugu igati eepiliselt, jätavad detailid kohati ikka päris kõvasti soovida. Peategelaste ettevõtmised kulgevad ilma suuremate probleemideta, mistõttu kaob ka igasugune ohutunne ning põnevus. Sellest hoolimata on tegemist väga põneva lugemisega. Autor on hästi tabanud vanakooli seiklusjuttude põhilisi omadusi ning kasutab neid oskuslikult enda tarbeks ära, lisades nendele ka tänapäeva kirjanduses levinud allhoovusi. Selles suhtes üsna mitmekihiline ning nauditav raamat. Ei saa öelda, et päris iga päev sellist kraami lugeda viitsiks, kuid vahete vahel küll. Mõjub täitsa värskendavalt. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmas, kus maagia kasutamine on kõige kõrgema karistuse ähvardusel keelatud, on just maagia normaalse elu lahutamatuks koostisosaks. Peategelane seisab raske valiku ees, kas päästa seadust rikkudes oma tütar või muuta seaduse rikkumine üldse ülearuseks? Mõlemad variandid kätkevad endas nii varjatud kui varjamata ohte. Nagu hiljem selgub, suuremaid kui ta arvata oleks osanud.Lugu ise just väga originaalne ei ole. See kulgeb üsna etteaimatavat rada pidi algusest lõpuni ning autor ei häbene ka sellist tüüpi jutule omaseid klišeesid kasutada. Õnneks teeb ta seda nii hästi, et see ei muutu kordagi igavaks või tüütuks. Jutu kõige suuremaks miinuseks on loogikale teatav läbi sõrmede vaatamine. Peategelane suudab küll alkeemia toel mingisuguse imetabase aparaadi ehitada, kuid tütre haigusele ta sellest abi ei leia. Väheke kummaline või mis? Ja selliseid pisiasju on veel, kuid ilmselt oleks nende joonde ajamine lõppenud avaldamata jäänud looga. Teisest küljest on selline lihtsustatud lähenemine just vajalik, et autori sõnum mõjule pääseks. Lühiromaan sisaldab ka omamoodi tarbimisühiskonna kriitikat, mis juhib ilusasti tähelepanu sellele, mida arulage raiskamine endaga kaasa võib tuua. Jutus on see kõik väga hästi puust ja punaseks tehtud. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid see oli autori valik ning seda ei saa talle ka ette heita, sest lugu ju toimib. Pakub üheaegselt nii põnevust, meelelahtust kui mõtlemisainet. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu puhul valdavad mind kahetised tunded. Ühest küljest see justkui meeldis mulle, teisest jällegi mitte eriti. Hea mulje jättis eelkõige maailm, mis oli mitmekülgne ning keeruline. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid sellest hoolimata või just selle tõttu igasuguste lugude jutustamiseks just sobilik paik. Samuti oli huvitav lugeda planeedil valitseva ühiskonnakorralduse kohta. Ei kujuta külle eriti ette, et sellised süsteemid päriselt toimida võiksid, kuid kui autor need vähegi usutavalt kirja suudab panna, siis mina vaidlema ei hakka. Autori kiituseks võib öelda, et selle ülesandega tuli ta enam-vähem toime. Raamatu põhiliseks puuduseks on nõrgad tegelased. Juba "Avaloni ududest" oli selge, et meeste kujutamine valmistab autorile probleeme. "Tormikuningannas" leiab see ainult kinnitust, mis polekski eriti hull, kui naistega oleks kõik korras. Kahjuks ei ole. Kõik tegelased moodustavad üsna ühtse massi, milles sugu ei oma tähtsust, ning kogu võimalik põnevus, mis hästi üles sätitud maailmast tulla võiks, sumbub segasesse tundlemisse, millel pole saba ega sarvi. Kõige selle põhjal ei saa ma siiski välistada, et ma seda sarja tulevikus üldse ei puudutaks. Midagi selles ikkagi oli, sellepärast ka kolm
Teksti loeti eesti keeles

Füüsiku haridusega Alastair Reynolds viljeleb põhiliselt hard-SF`i ning modernset kosmoseooperit. Erinevalt paljudest teistest samal suunal tegutsevatest autoritest on tema lugude keskmes eelkõige inimene, mitte tehnoloogia ja/või selle arengust tingitud sotsioloogilised, poliitilised ning ühiskondlikud muutused. Muidugi leiavad tema loomingus käsitlemist ka need teemad, kuid siiski üritab ta rohkem tähelepanu pöörata üksikisikule. Või vähemalt nii mulle tundub."Suur Marsi müür" koondab endast kahte lugu, mis kuuluvad Revelation Space nimelisse sarja. Mõlema peategelaseks on Nevil Calvain. Esimene jutt vormilt pigem seiklusjutt, teine kriminull. Mõlemad on ühtviisi head, kuigi vaimustusest just lakke hüppama ei pane. Põhiliseks puuduseks lugude juures on keskpärane süžee, tugevuseks aga kirjaniku napp ning konkreetne stiil. Lõppkokkuvõttes meeldis. Vahelduseks igasugusele muule sogale. Neli
Teksti loeti eesti keeles

"Suurest Marsi müürist" tuntud Nevil Clavain avastab koos oma ühendujatest sõpradega Diadeemi nimeliselt planeedilt ameeriklaste koloonia, mille asunikud on kõik salapärasel viisil otsa leidnud. Mingil kummalisel põhjusel hakkab ta asja uurima ning avastab selle käigus kohutava tõe. Oma olemuselt üsna tavaline krimka, mida vürtsitavad Reynoldsi tulevikumaailma detailid. Kübeke parem kui "Suur Marsi müür", kuid siiski liiga tavaline. Kõige suuremaks puuduseks on nõrk intriig. Autor näeb küll kõvasti vaeva, et lugu usutavana hoida, kuid sellest hoolimata jääb liiga palju küsitavusi õhku rippuma. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Tulevik. Päikesesüsteemis käib võimuvõitlus mingisuguse koalitsiooni ja ühendujate vahel. Esimestele ei meeldi, et teised (nano)tehnoloogiaga liiga sõbralikud suhted sisse seadnud on. Maha on peetud isegi üks sõda ning järgmine on kohe algamas. Loo peategelane üritab seda ära hoida. Paraku ei sõltu temast suurt midagi. Üldiselt kena lugu, mille kõige nõrgemaks kohaks on peategelane. Probleemiks pole mitte tema tähtsusetus, vaid tuimus. Kuigi ta ise on sündmuste keskmes, annab ta neid edasi justkui kõrvaltvaataja, mille tõttu on talle ka üsna raske kaasa elada. Kui peategelane ei hooli, siis miks peaks seda tegema lugeja? Kui see pole just taotluslik, milles ma kahtlen. Erilist muljet ei jätnud, kuid autori ülejäänud loomingu vastu siiski mingit huvi tekitas. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Üsna stiilipuhas vestern Clint Eastwoodi ning Segio Leone vaimus. Peategelane on tüüpiline Metsiku-Lääne püstolikangelane, üksjagu küüniline ning karmikoeline, kes tuleb peale pikka eemalolekut tagasi oma kodulinna, sest tal on seal veel mõned lõpetamata asjad ajada. Lihtsalt alanud lugu omandab aga üsna pea eepilised mõõtmed ning mängu sekkuvad müstilised jõud ning globaalsed salaorganisatsioonid.Üleüldiselt hea raamat, mille suurimaks miinuseks on liigne venitamine. Kindlasti oleks olnud võimalik kogu sündmustik ka väiksemale lehekülgede arvule mahutada, kuid sellisel juhul poleks tõenäoliselt tegu enam Tarlapiga. Autorile meeldib meeletult lobiseda, lõputult arutleda ning oma seisukohti läbi peategelase lugejateni tuua. Kõik see oleks andestatav, kui ta end teatud maalt kordama ei hakkaks. Õnneks kukub see tal vähe paremini välja, kui mõnel teisel kohalikul (ulme)kirjanikul, kellele sama viga ette on heidetud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu sai seda lugu "Algernonist" loetud ning see jättis väga hea mulje. Isegi oma lõpetamata kujul ning hoolimata ohtrast positiivsest vastukajast, mis tekst sai, paistis, et autor ei kavatsegi seda kunagi valmis kirjutada. Hiljuti ilmunud Sanderi jutukogu "Õhtu rannal" tõestab, et päris nii see ikkagi ei olnud. "Galahar" ilmus selles põhjalikult ümber töötatud ning lõpetatud kujul. Jutt on endiselt hea, kuid sellist vaimustust, mis mind kunagi valdas, ma endas leida ei suutnud. Ilmselt on selles süüdi vahepeal tarbitud ulme hulk, sest käesolev lugu tekitas ohtralt igasuguseid assotsiatsioone. Eelkõige Poul Andersoni "The Queen of Air and Darknessi" ja kunagi telekas jooksnud seriaaliga "Earth 2". Teisega rohkem kui esimesega. Kuigi need seosed ei räägi otseselt "Galahari" kahjuks, võib neid siiski süüdistada ahha-efekti mitte tekkimises. Muidugi, eks kohtumine tundmatuga olegi üsna raske valdkond, milles uudsusega särada, sest see teema on ulmekirjanike paelunud põhimõtteliselt žanri tekkimisest saati. Sander oma teosega kedagi tõenäoliselt üllatada ei suuda, mis ei tähenda, et see midagi väärt ei oleks. Kohalikul ulmemaastikult on "Galahari" näol tegemist endiselt väga kõva teosega. Sellepärast ka viis
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen ma nõus enamuse eelarvustajate hinnangutega, et Sander teab KUIDAS kirjutada, aga MILLEST kirjutada, pole ta veel pihta saanud. Käesolev jutt on selles suhtes natuke erandlik. Lugu algab, kui peategelane jõuab väikesesse allkäigutrepi viimastel astmetel olevasse linna N. kubermangus. Autor näeb suurt vaeva õhustiku loomisega ning laseb sellega ka endale natuke jalga, sest kogu see sõnavaht mõjub eputamisena stiilis: vaadake kui hästi ma sõnu seada oskan. Õnneks kuskil poole peal hakkab ka midagi juhtuma, tempo tõuseb natuke ning tekst omandab mingi mõtte. See päästab ka jutu, muutes tüütuna alanud literatuuritsemise üsna meeldivaks lugemiselamuseks. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

"Lõputuse piirid" on nii võrmilt kui sisult jutukogumik, mida ümbritseb raamlugu. Iseenesest mitte just kõige halvem idee erinevate tekstide ühtede kaante vahele koondamiseks. Kahjuks see käesoleval juhul väga hästi ei toimi, sest raam on üllatavalt nõrk. Jutud seevastu aga päris head. Kui peaks nüüd objektiivselt tervikut arvustama, siis selline kooslus väga positiivset hinnangut ei saaks. Õnneks seda siin tegema ei pea, mistõttu tuleb hinne ka kõrgem, kui see tegelikult olema peaks, sest koostisosade headus varjutab kenasti terviku nõrkuse ära. Suures plaanis pole Bujoldi Milesi saaga midagi erilist, kuid ajaviitena on see kindlasti kõvasti parem kui mõni suuremate ambitsioonidega sari. Mina igatahes selle lugemisele läinud aega raisatuks ei pea. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Miles siis jälle olukorras, millest esmapilgul väljapääsu ei paista olevat. Loomulikult ainult esmapilgul... Sellist tüüpi vangla, kus peategelane on oma kaaskannatajatega võrreldes ilmselgelt halvemas olukorras, on päris kena nõks põnevuse kasvatamiseks, mis pealekauba ka täiesti toimib. Vähemalt enamasti. Olen nõus, et päästeoperatsioon jätab natuke punnitatud mulje, kuid sellest hoolimata pean ma seda juttu samanimelise kogumiku parimaks. Eelkõige just tempo pärast, mis on peadpööritav põhimõtteliselt algusest kuni lõpuni. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Jälle kistakse Miles mingisugusesse afääri, mille tagamaadest tal tegelikult eriti aimu ei ole. See kord peab ta päästma mingisuguse geeniteadlase, kes tahab oma tööandjate juurest plehku panna. Loomulikult pole lugu tegelikult nii lihtne, kui esialgu paistab. Milesile tekkinud jamast välja tulemine muidugi erilisi raskusi ei valmista. Nagu üks eelarvustaja kenasti kokku võttis - tüüpiline Bujold. Hea lihtne lugeda, kohati naljakas, kohati jälle põnev, kuid lõppkokkuvõttes ei midagi erilist. Kindel neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina ootasin ka poliitilistest intriigidest kubisevat kosmoseseiklust ning sain hoopistükis täiesti tavalise detektiviloo. Paras üllatus, kuid õnneks mitte ebameeldiv, sest mulle sellist tüüpi krimikirjandus meeldib. Eriti veel kui see on hästi teostatud, mida "Leinamäed" üldjoontes ka on. Negatiivselt mõjub liigne etteaimatavus, mida mingil määral tasakaalustab jutu rõhuasutus. Tähtis ei ole puänt, vaid mida sellega öelda tahetakse. Puudega peategelase tegutsema panemine kohta, kus isegi kõige pisem puue põhjustab väga suuri ebakõlasid, on kena lüke, mis toob autori sõnumi kenasti esile. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina I see jutt väga meeldis, Mina II pani õlgu kehitama, Mina III üldse mitte. Kokku kolm. Lihtne ja loogiline ju. Tegelikult mitte, sest nii jääb hinnang üsna pealiskaudseks ning skemaatiliseks. Sama asi vaevas ka juttu. Suurepärane idee, kuid nõrk teostus. Liiga episoodiline. Kuigi lõigud olid võrdlemisi lühikesed, nõudsid need pidevat süvenemist, sest erinevatest nimedest hoolimata olid tegelased liiga üheülbalised. Jutule ei tulnud kasuks ka mannetu lõpp, mis nullis hea idee täielikult ära. Loo kõige tugevam külg oli stiil, kuid see ei tule ilmselt kellelegi erilise üllatusena, et autor kirjutada mõistab. Kokkuvõttes kolm
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja on raamatu sisu kenasti kokku võtnud, kuigi mõningad asjad, mis talle ebaselgeks jäid, on autor siiski tekstis ära põhjendanud. Muidugi ei pruugi neid tähele panna või ära tunda, sest tegemist on ühe igavama, halvima ja absurdsema raamatuga, mida ma viimasel ajal lugenud olen (ja ma loen üsna palju igavat, halba ja absurdset kirjandust, kuid see on juba omaette teema).Kui ma peaksin seda teost ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see loll. See võtab kokku nii tegelaste käitumise kui sisu. Leidsin end lugedes pidevalt mõtlemas, et peaks kirja panema asjad, mis selles raamatus valesti on, kuid jõudsin järeldusele, et see oleks puhas minu aja raiskamine, sest lõppkokkuvõttes nothing makes any sense.Positiivse poole pealt peaks võib-olla mainima autori kirjaoskust. See on olemas, sest sõnad on kenasti reas ning neist moodustuvad isegi laused. Kui nüüd nali kõrvale jätta, siis stiil oli täitsa olemas, aga kasu polnud sellest grammigi. Hernehirmutist võib ju ehtida kõige ilusama garderoobiga, kuid see ei muuda fakti, et ernehirmutis jääb ikkagi hernehirmutiseks. Selliste raamatute valguses ma ei imesta, et ulmekirjanduse maine tavalugejate silmis nii madal on. Sellepärast ka üks, kuigi objektiivselt võttes oleks ka kahe välja venitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka kogumik pigem meeldis, kuig mõned jutud panid tõsiselt õlgu kehitama. Fantasy vastu pole mul midagi, aga kunstmuinasjutud (sisult ja vormilt) ei istu mulle kohe kuidagi. Kuidagi liiga punnitatud mulje jätavad need.Seevastu religioon kui nähtus pakub keskmisest rohkem huvi küll ning erinevalt ühest eelarvustajast ei pea ma seda teemat laibamõnitamiseks. Käesolevas kogumikus on kolm usuga seotud teksti. Kaks Itaalia autorite poolt kirja pandud ning üks Soome. Üsna huvitav oli erinevatest kultuuriruumidest tulnud kirjanike lähenemisi antud temaatikale lugeda. Oli sarnaseid, oli erinevaid jooni.Kõige rohkem meeldis mulle aga "Juuksevaibakudujad" just oma võrdlemisi absurdse idee pärast. Samuti oli minu arust väga tugev tekst "Conan, igavene" ning ka nimilugu täitis kenasti oma eesmärki. Vaieldamatult nõrgim oli "Täiskuusirp".Igatahes on suurepärane, et meil on kirjastus, mis jätkuvalt tegeleb anglo-ameerika keeleruumist välja jäävate riikide ulme tutvustamisega. Kui ei midagi muud, siis vähemalt silmaringi avardab ikka
Teksti loeti eesti keeles

Pensionieelikust Conan lõikab lõpuks seda, mida on terve elu külvanud. Hoolimata Conani tegelaskuju suhtelisest ühekülgsusest, on mulle tema lood alati meeldinud, sest ta ei pea pikalt igasuguste moraaliküsimuste üle aru. Donato Altomare "Conan, igavene" algab üsna samas vaimus, kuid muutub hiljem märksa tõsisemaks. Kangelane pole pelgalt tuim tapamasin vaid inimene, kes peab lõpuks ka oma tegude eest vastutama. See on huvitav lähenemine ning tuleb tunnistada, et mõneti meeldib mulle isegi rohkem kui originaal. Kuigi tegelaskuju on sama, on Howardi ja Altomare stiilid siiski piisavalt erinevad, et neil vahet teha. Mulle meeldivad siiski mõlemad. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Naiivsevõitu muinasjutt, mis algab nõrgalt ning lõppeb ka umbes samaväärselt. Kuigi hoogu on loos piisavalt, ei kisu see endaga kaasa, milles on põhiliselt süüdi mitte just kõige originaalsem sisu. Võib-olla kunagi ammu oleks see jutt isegi mulle mingit muljet avaldanud, kuid praegu pani ainult nõutult õlgu kehitama. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan alla eelarvustajate seisukohale, et tegemist on ideeskeletiga, millele võiks hulganisti liha luudele kasvatada ning korraliku romaani vormida. Muidugi nõuaks see hulganisti rohkem tööd ja vaeva, kui ühe jutu kirja panek, ning tulemus ei pruugiks enam olla sugugi hea. Lühiduses peitub ka omamoodi võlu ning see lugu on selles suhtes täiesti võluv. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi ajarändude teemal on huvitav spekuleerida, pole see tegelikult eriti tänuväärne tegevus, sest mingit uut vaatenurka selle juures on väga raske leida. Ometi paljud autorid ikkagi lähevad sellele libedale teele. Enamus ebaõnnestub, kuid mõni siiski suudab midagi lugemisväärset kirja panna. Daniela Piegai "Lugu kadunud lapsest" žanrit ümber ei kujunda, kuid sellest hoolimata on tegu täitsa toreda looga, mis keskendub rohkem emotsioonidele kui tegevusele. Arvestades autori ning peategelase sugu on see ka täiesti mõistetav. Mõneti muutis see mind küll natuke ettevaatlikuks, sest pelgasin liigset tundlemist, kuid õnneks püsis kõik kuni lõpuni kenasti tasakaalus. Natuke häiris küll tegelaste motivatsioon, mille põhjendused olid üsna kahtlase väärtusega, kuid üldmuljet see rikkuda ei suutnud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mul kulus ikka päris jupp aega, et pealkirja ning eelmise arvustuse järgi meelde tuletada, millest antud lugu oli. Kuidagi sain sellega igathes hakkama, mis muidugi ei räägi eriti jutu kasuks. Tegelikult muidugi asi nii hull ei ole ning lugu on päris nauditav oma mittemidagiütlevas lihtsakoelisuses. Hea lihtne lugeda, korraks ajas isegi muigama, kuid mitte mingit sügavamat muljet ei jätnud. Meelelahutus, mis muud. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kolm noort jäävad peopealt kojuminekuga natuke hilja peale ning satuvad selle tõttu Kaku kabeli nimelises kohas kurjade jõududega vastamisi. Õnneks on pundis üks nõiahakatis, kes teab rohkem, kui see loo sisemist loogikat arvesse võttes võimalik on. Loo idee iseenesest paha ei ole. Kuigi see on võrdlemisi kulunud, annab sellest hea tahtmise korral midagi teha. Autor aga otsustab teist teed minna. Ta valib peategelasteks tüübid, kellele on nende lolluse tõttu üsna raske kaasa elada ning paneb nad olukordadesse, kuhu terve mõistusega inimesel on praktiliselt võimatu sattuda. See kahjuks ei ole veel kõik. Lisaks selgub poole jutu peal, et üks tegelane grupist on veel üsna võimekas nõid, kes teab, kuidas kurjaga toime tulla. Niisama lihtsalt... No ei usu ma seda kõike, vähemalt mitte selliselt esitatuna. Mingi teise nurga alt seevastu küll. Kaks
Teksti loeti eesti keeles

Üks eriti karm tüüp avastab hibernatsioonist ärgates, et üks tema neerudest on une ajal tuuri pandud. Vana on vihane ning asub kohe oma puuduvat organit taga ajama. Järgneb ohtralt möllu ja madinat. Üldiselt omal kombel üsna tore jutt, mis oleks võinud olla vähe paremini kirja pandud. Samas sobis esitluslaad jällegi peategelase mentaliteediga parajalt kokku. Igatahes, muljet ei avaldanud, kuid vastu ka ei hakanud. Tugev kolm
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti tore lugu, mis teeb seda, mida see tegema peab. Pikaajalisest avakosmoses viibimisest tulenevad foobiad on päris hea mõte, kuidas üsna sirgjooneliselt kulgevale süžeele pisut pinget lisada. Samuti väärivad kiitust detailid. Kiire, pingeline ning põnev. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles