Kasutajainfo

Alfred Bester

18.12.1913-30.09.1987

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Alfred Bester ·

The Stars My Destination

(romaan aastast 1956)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1956; oktoober – 1957; jaanuar [algversioon]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Tiiger! Tiiger!»
Tallinn «Varrak» 2010 (F-sari)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
4
1
4
0
Keskmine hinne
3.941
Arvustused (17)

Viimasel ajal on mulle külge hakanud komme kirjanike teoseid kahekaupa lugeda . Besteri puhul võib väidelda, et "The Demolished Man" ning arvustatav tekst autori loomingu kaalukama osa just moodustavad. Ja erinevad nad üksteisest nagu öö ja päev.

Peamine eeldus, mis antud romaani puhul omaks võtta tuleb, on see, et mõtte jõul on võimalik end teleporteerida. Tõsi, üksnes maa piires ning varemkülastatud kohtadesse ning et võime väga sürr ei tunduks, on esimesed kümmekond lehekülge nähtuse tutvustamisele pühendatud.

Edasi. Kosmoselaevas abitult triiviv Gulliver Foyle märkab teist laeva, mis ta päästa võiks kuid seda ometi ei tee. Sellest sündinud viha ja kättemaksuhimu viivad pääsemise järel imelise metamorfoosini - sobival hetkel kättejuhtunud varandust ja väljapeilitud olulisi isikuid kasutades saab rentslijõmmist suurilma mõistatuslik tegelane, kes samm-sammult ihaldatud kättemaksule ligineb. XXV saj. mõjukate isikute eestvõtmisel jahitakse samal ajal ka teda ennast.

Süzhee kopeerib niisiis teatud määral Dumas-vanema "Krahv Monte-Cristot", kuid teostus on päris meeletu. Pöörase tempoga jõhker tekst, mida ilmestavad müstilised detailid (nt. peategelase tiigrimask) ning sekkaeksinud jaburused (näiteks kirjeldab Bester enesepiitsutajate sekti, kel on kombeks endal tajuorganid amputeerida; sealjures tean isegi mina, et tajumisvõimest isoleeritud inimene väga kiiresti hulluks läheb), on üsna ilmne eeskuju uue laine autoritele. Soovitada seda väga erilist teost aga ma küll kellelegi ei julge (esimesed paarkümmend lehekülge on arusaamatud, esimesed sada võrdlemisi igavad), kui siis Mustale Kassile, sest romaanis on üsna palju ka sellist mida küberpungiga seostada võiks :)

Teksti loeti inglise keeles

Bester pälvis esimesena Hugo auhinna (1953, The Demolished Man). Siiski peetakse ta peateoseks kolm aastat hiljem ilmunud romaani "The Stars My Destination". Paljud peavad seda isegi selle sajandi parimaks üksikuks ulmeromaaniks. Arvamusel on katet, sest teost on ka praegu NAUDING lugeda ning selle mõju küberpunk-suunale on silmnähtav.

Nagu Bester isegi on tunnistanud, on üldsüzhee laenatud "Krahv Monte-Cristolt". Kosmoselaev "Nomad" on teinud avarii ja ainus ellujäänu Foyle saadab kosmosesse appikutsesignaale. Üks lähedalt möödasõitev laev ei reageeri SOS-signaalide peale. Selline nurjatus nõuab verist kättemaksu, Foylest saab hoopis teine mees, ta suudab end päästa ja uskumatult tõhusalt kätte maksta. Teose teeb suureks tulevikuühiskonna kujutamine – hiigelkorporatsioonide määratu mõju ja rikkus – aga eelkõige napid ja väga tabavad üksikdetailid (näit. Marsil kehtiv lintshimisseadus: ükskõik keda võib kohapeal kohtuta hukata, kui ta ohustab või hävitab taime!).

Mõningad apsud teaduslikus tagapõhjas (usuhullud, kes püüavad vabaneda aistidest; müstiline aine PyrE) ei häiri. Teos kuulub kindlalt mu lemmikromaanide esitosinasse.
Teksti loeti soome keeles

Peaks ikka natuke vinguma ka, et asi päris kiidukooriks kätte ei läheks. Raamatus on palju väga häid kohti (eriti meeldis mulle loo alguseks olnud teleportatsiooni juhusliku avastamise ja esialgse uurimise lugu), kuid tervik on miskipärast natuke ebaveenev ja sisaldab ka mitte nii häid detaile (no kasvõi seesama PyrE).

Võiks öelda, et minu silmis on raamatul üks SF-romaanidel esinev levinud puudus - selle asemel, et kirjeldada mingeid tegevusliine ja tegelasi, püütakse "üle kapata" kogu maailmast, seda tehakse aga liialt pealiskaudselt. Lugeda raamat siiski kõlbab.

Ja usuhullud olid minu meelest lahedad :-)

Teksti loeti inglise keeles

Väga hea ning meeletult tempokas raamat. Kuigi süzhee on banaalne (üks mees tõuseb tuhast, et maksta kätte neile kes ta surema jätsid. See on üsna selgelt laenatud "Krahv Monte-Cristost".), on see hästi teostatud. Mõningad "apsud", nagu siin eespool välja toodi, just minuarvates vürtsitavad seda.
Teksti loeti inglise keeles

Kummaline. Inimesed räägivad, et see pidada olema hea, isegi väga hea raamat. Minus suutis see tekitada põhiliselt ebameeldivustunde ja peletas mu Besteri loomingust eemale umbes kymneks aastaks, kehastades endas enam-vähem kõike seda mis mulle kirjandusteose juures vastu hakkab. Võimalik et praegu yle lugedes oleks mu arvamus teistsugune. Paraku puudub yle lugemiseks vähimgi tahtmine.
Teksti loeti vene keeles

Teate - see lugu on totaalne jama. Ja teate miks? Sel pole sügavust rohkem kui õlikilel veepinnal. Esimesed kümme lehekülge andsid muide lootust, et midagi sealt tuleb - no et tollal oli vast lugejale vaja mõnda asja pikemalt seletada etc etc ja selline teleporteerumise avastamine ja kasutusele võtmine oli päris loogiline. Siis aga pöörab uskumatuks mölluks. "Uskumatuks" otseses mõttes. Kui võrrelda umbes samast ajast pärit Sheckley või Harrisoniga, siis viimaste teosed on sama lootusetult ebaloogilised, usutamatud ja võimatu maailmaga, ent seal saab vähemalt nalja. Minul isiklikult läks suu viltu juba siis, kui mööduv tähelaev pidurdas, paar ringi ümber tüübi vraki tegi ja edasi sõitis - ulmeautor võiks ikka võtta vaevaks omale selgeks teha erinevused auto ja kosmoseraketi liikumises. Siis paneb tüüp kuidagimoodi ühe mootori käima (laev hakkab liikuma, mitte kohapeal tiirutama!!!) ja tahab Jupiterile sõita, satub aga kusagil asteroidil kükitavate pärismaalaste juurde (need püüdsid kiirendusega liikuva raketi kuidagi kinni, kuigi neil ei olevat muud peale sajanditega kogunenud vrakkide ja muu prahi!!!). On naljakas küll, kui mitte öelda "hale", ja sellist jama on kõik koolieelikutele mõeldud mangad täis. Mina isiklikult panin sealkohas - umbes 20-ndal lehel - toru hargile, kuid otsustasin raamatu siiski lõpuni lugeda, kuna tegemist nii kuulsa teosega.

Aga seegi pole veel kõige hullem. Teleporteerumist kasutab kasvõi McCaffey oma lohelugudes, aga kui seal on (vähemalt esimestes raamatutes) üsna huvitav maailm ja tegelastel hing sees, siis Besteri tegelased on veidralt käituvad hälvikud, keda ta liigutab nagu malendeid ja mul isiklikult on täiesti ükskõik, mis neist saab, ma ei usu ühtki nende motiivi, ma ei tunne neile kaasa etc etc. Jahitakse mingit PyrE-d ja ma loodan terve raamatu, et see ei ole mingi müstiline viimsepäevarelv, deus ex machina, ja mu lootused ei täitu. Tegelasele hakkab ilmuma ta ise põlevana ja ma loodan kogu raamatu, et ei ole ometi nii hullusti, et kusagil põledes saavutab ta veel ka ajas rändamise võime, ja ma pean pettuma...

Nii et tempokas, pöörane, põnev ja hoogne raamat, aga soovitavalt tarbimiseks enne 10-ndat eluaastat.

Teksti loeti inglise keeles

Romaani lühiiseloomustuseks sobiks ehk kõige paremini väljend «vaese mehe Hyperion». Kusjuures see pole mõeldud halvustuseks - lihtsalt Bester oli «Tähti» kirjutades ajast 40 aasta võrra vaesem, kui Simmons oma Hyperioni-tetraloogiat kirja pannes, ja SF-i puhul on juba kümnelgi aastal paraku kõva kaal...

Romaanis on feelingut, on mastaapi! On kahjuks ka nõrku kohti (nagu see õnnetu PyrE), mis ei lubagi viit panna. Loogikaapsud - kui neist lähtuda, siis tuleks suurem osa möödunud sajandil kirjutatud SF-i üldse julmalt maha kanda... Besteri kergelt crazy stiil ei pruugi muidugi kõigile meeldida, aga mulle läks küll peale. Ja lõpp oli tõsiselt hea. Need, kes Hyperioni-saaga lõpuni lugenud, oskavad ilmselt paralleele tõmmata.

Neljale + ka veel sappa!

Teksti loeti inglise keeles

Hinde osas mõtlesin tükk aega, aga jõudsin siis järeldusele, et ei suuda leida põhjust, miks maksimumhinnet mitte panna. Jah, tegu on väga omapärase raamatuga mulle seni tundmatult autorilt. Võimalik, et vahetult pärast raamatu lõpetamist on mulje veel liiga värske, et selle mõju enda jaoks tervikuna hoomata.

Raamat meenutab veidi 19. sajandi seiklusjuttu ja mitte ainult kohatiste retrofuturistlike elementide poolest(viktoriaanlike kommete taaselustumine ja arhailiste sõidukite kasutamine rikkurite poolt). Astronaudid on siin näiteks mitte väljaõppinud spetsialistid nagu reaalses maailmas, vaid samasugune alamklass nagu lihtmadrused 150 aasta eest. Nagu ka Foyle`i olukorra kirjeldus raamatu algul toob silme ette mingi vrakil triiviva merehädalise hoopis varasemast kirjandusest. Autori lembus füüsiliselt (ja valdavalt ka vaimselt) moonutatud tegelaste vastu näib aga isegi kuhugi romantismiajastusse kuuluvat. Lisaks tiigrinäoga Foyle`ile kohtame siin veidras suunas arenenud nägemismeelega, ent muidu pimedat rikkuritütart, hallinahkset ümbritsevatele inimestele ohtlikku radioaktiivset endist teadlast ja mingil hetkel koguni tervet "värdjate tsirkust".

Ausaltöeldes ei usu ma hästi, et üheaegselt nii jäärapäiselt loll ja labiilse käitumisega tüüp nagu Foyle suudaks üldse kättemaksu kavandamisel nii kaugele jõuda. Tegelikult on Foyle`i tegelaskuju tervikuna veidi vasturääkiv ja psühholoogiliselt usutamatu. Ajudeta jõmm, elegantne intrigaan, kinnisideega fanaatiline kättemaksja ja siiras patukahetseja-kõik see on üheaegselt liiga palju. Ja ega siin eriti tegelaskujusid, kellele kaasa elada, polegi-peale Jisbella on kõik veidrikud ja maniakid.

Teksti loeti eesti keeles

Ma olen nõus eelarvustajatega kes väidavad et see lugu on täielik jama. Mitte ainult jaburate stseenide, nagu kosmoselaevaga ümber põgeniku ringide tegemise, vaid ka selle poolest, et ma absoluutselt ei adunud, mis kogu selle asja mõte oli. Noh, heakene küll, kosmiline krahv Monte Cristo (kusjuures kummardus ja mativõtmine Monte Cristolt mulle istus vägagi, sest mulle meldib väga ka originaal), aga mis kogu selle asja point oli? Siin võib ka muidugi olla tegemist asjaoluga et raamatu ilmumise hetkest on möödas juba üle poole sajandi ja mis võis 50ndate lugejat ahhetama panna, mõjub praegu kergelt piinlikult ja tahtmatult koomiliselt.

Ütleme nii, et romaani osad, mis kirjutatud Dumas` peale mõeldes tõstavad hinde punkti võrra ülespoole, muidu oleks siia ka üks priske ja rasvane "kaks" laekunud.

Jama.

Teksti loeti eesti keeles

Põnev ja hästi kirja pandud lugu, lisaks palju fantaasiat ja lõbusaid vahepalasid. Mulle meeldis ja hindeks tubli "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut ei saa võtta, kui klassikalist ulmeromaani. Minu silmis on see midagi enamat. Väidetavalt sai Bester raamatu kirjutamisel innustust artiklist, kus räägiti II Maailmasõja aegsest meremehest, kes 133 päeva hulpis Vaiksel ookeanil, sest mööduvad alused kartsid peatuda, kuna kahtlustasid vaenulike allveelaevade poolt üles seatud lõksu. "Krahv Monte-Cristo" süžee kasutamine tundus selle juures kõige loogilisem, kuid minu arust pole sisu selle raamatu juures kõige põhilisem. See on vaid vahend autori poolse seisukoha esitamiseks ning kirja on see pandud sellise kerguse, sümbolismi ning rikkalike ja veidrate detailidega, mis enamasti iseloomustab ainult maagilist realismi. Sellepärast pole minu arust ka erilist mõtet teosest otsida midagi reaalset ja loogilist. Ulme on ainult kuub, millese autor enda nägemuse on rüütanud. Samahästi oleks ta võinud ilmselt kasutada ka argisemaid motiive, kuid siis poleks tema seisukoht ilmselt nii häst välja joonistunud. Minule igatahes väga meeldis. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Ma liigitaksin selle loo pigem muinasjutu kategooriasse. Kui siin nii palju kiitvaid arvustusi ei oleks olnud, siis pillanuks ma selle teose juba poole peale jõudes käest. Kõige enam meenutas tegevus mulle Desmond Morrise raamatut "Jason imedemaal", aga tollest on mulle jäänud vähemalt head mälestused.
Teksti loeti eesti keeles

Asi läks minu jaoks jamaks juba täiesti alguses. Absoluutselt vastik peategelane, kellega end mingil moel samastama ei kipu (mis kuradi pärast ma peaksin huvi tundma sellise tegelase käekäigu vastu?), lamedad ja tühised kõrvaltegelased, absoluutselt usutamatu maailm, jaburus jaburuse otsa, teose pealiskaudsus. See teos on ju PAROODIA! Ulmekirjanduse paroodia, ilma vaimukuseta paroodia. Iga järjekordse jaburduse juures torkas taas pähe sõna paroodia ja neid jaburdusi oli raamatus väga palju (ei viitsi hakati neid kirjeldamagi). Ulmekirjaniku ülesanne on mittereaalne maailm muuta lugejale usutavaks, et lugeja usiks, et selline maailm on kuskil või millalgi võimalik. Bester mind oma maailma võimalikkuses mitte kõige vähematki veenda ei suutnud. Iseenesest on ju jauntimise mõte suurepärane, aga ka selle idee oli autor suutnud naeruvääristada oma pealiskaudsuse ja läbimõtlematusega.* *Raamatukaanel on tutvustus/reklaam: ""Tiiger! Tiiger!" kuulub kindlalt ulmeklassikasse ja kuigi see avaldati esmakordselt 1950. aastatel, pole romaan vananenud ka praegu". Seda lugedes suudan vaid nördinult õlgu kehitada. Vastik lugemiselamus (kusjuures ma annan hinde 2 tõesti harvadel juhtudel).
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis väga Besterni loodud omapärane ja üle vindi keeratud tuumapunk maailm. Fantaasialend lippas hästi, tegelasedolid värvikad ning põnevad ja tegevus püsis ühtlaselt tempokas ning ladusalt loetav.

Olen nõus Taavi Kaljuga, et mõned autori poolt tehtud teaduslik-tehnilised või stiililised apsud pigem muudavad maailma värvikamaks ja humoorikamaks. Maksimumpunktid.
Teksti loeti eesti keeles

Pikalt kõhklesin, kas panna kolm või viis.

Otsustasin viie kasuks. Pool raamatut on väga häiriv ja ilgele peategelasele on võimatu kaasa elada. Siis pöörab asi melodraamaks, kus jälle on peategelasele võimatu kaasa elada, sest temast saab pateetiliste kõnede meister ja inimesed ju nii ei räägi omavahel. Lugemisnauding, mis teose läbimisega kaasnes, oli suhteliselt madal - õblukest raamatut lugesin kahe nädala vältel, rutem ei läinud alla.

Aga samas oli teos ere. Häiriv. Mitte süžeeliselt kaasahaarav, aga lugemisega paralleelselt kulgeva elu sees ikkagi mõtteidhaarav. Ja ta ei jätnud vastikut maiku lõpus (nagu oleksin millegi limase sisse astunud ja see ei tule kinga küljest maha, nagu nt paljud tugevalt pessimistlikud ja depressiivsed teosed jätavad) vaid pigem "sattusin paljajalu tuha sisse - alguses kõrvetas, aga kui ära harjusin, oli päris mõnus"- tunde.

Ma kindlasti mõtlen sellele raamatule veel palju ja sageli. Selle tavapärasest sügavama pildilise ning emotsionaalse meeldesööbimise eest siis ka maksimumhinne. Ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles

The Stars My Destination on kosmoseooperi stiilis ulmelugu. Millalgi 24. sajandil on avastatud, et tahte jõul teleporteerumine (seda hakatakse fenomeni avastaja järgi kutsuma "jauntimiseks") pole muud, kui õpitav oskus. Peagi oskavad seda praktiliselt kõik inimesed ja maailm muutub tundmatuseni.
 
Kuid see võime ei ulatu kosmosesse, kus peab hakkama saama masinate jõul. Nõnda leiabki loo algus aset ühel triivival kosmoselaevavrakil, kus pärast õnnetust on ainsana ellu jäänud juhmardist ja jõhkardist madrus Gully Foyle. Siis aga möödub vrakist teine kosmoselaev, mis ei tee tolle saadetud hädasignaale märkamagi ja Foyle vannub kättemaksu...
 
Peab tunnistama, et siin romaanis on kindlasti palju head ja meeldejäävat. Ehk parimaks osaks on kõik, mis maailmaehitusse puutub, alates jauntimisest. Selle fenomeni avastamine on juba iseenesest lõbusasti kirja pandud, kuid siis mõeldakse kiiresti läbi ka kõik muu sellest tulenev.
 
Näiteks igasugused meetmed ja vastumeetmed jauntimise toetamiseks või tõkestamiseks. Siis erinevad mõjud majandusele ja ühiskonnale (eraldi rõhutatult naistele), mis annab huvitava ja mõistetava seletuse sellele, paljuski kommetes kuskile 19. sajandi lõpu tasemele taandunud süsteemile.
 
Sellega läheb hästi kokku teine mitmes Besteri teoses kasutatud teema, kus maailma valitsevad erinevad suurettevõtted ja riigid on jäänud vaid tühiseks reliktiks. Kogu see osa, kus erinevad rikkurid kasutavad antiikseid autosid ja muid ajast-arust liikumisvahendeid näitamaks, et nad saavad endale mitte-jauntimist lubada, on sealjuures väga andekas.
 
Lugu ise on selle kõrval natuke õhuke. Autor ise on ka välja toonud Alexandre Dumas' "Krahv Monte-Cristo" kättemaksuloo eeskujuna kasutamist ning kohati on see üsna ilmne. Siiski on just selles võrdluses tegevust siinse romaani mahu jaoks liiga palju ning kogu see kihutamine ühest paigast ja stseenist teise jääb lõpuks pisut pinnapealseks.
 
Tegelased pole sealjuures ka palju paremad. Peategelane Foyle on paras lurjus, kuid erineval viisil on tõprad ka kõik teised tegelased. Naistegelased on selles võrdluses meestest ehk kriipsukese võrra paremad, kuid üldiselt ei ole siin eriti kedagi, kelle käekäigule rohkem kui üldisest huvist tähelepanu pöörata.
 
Kuid kuidagi on tervik ikkagi rohkem kui hea. Kogu teost kannab mingi metsik, pöörane energia, nagu paneks peategelane Foyle oma kättemaksuhimulise tätoveeritud tiigrinäoga elama ja leegitsema isegi tähed kuival paberil. Just selle tunde pärast jääb see teos kindlasti säravalt meelde, hoolimata kõigest muust.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Kuidagi kummalise mulje jättis see romaan. Stiili kohta ei suuda ma leida paremat sõna kui "unelev". Ja see 6000 aasta tagune tulevik mõjus tõesti kummaliselt 20. sajandi keskpaiga või isegi varasema aja moodi (taaselustunud duellipidamise komme), seda ka arvestades asjaolu, et see tulevikunägemus pärineb 70 aasta tagusest ajast. Kui mõni teine tol ajastul kirjutanud autor vähemalt püüdis kauge tuleviku teemal usutavalt fantaseerida (näiteks Asimov oma televiisorite abil juhitavate kosmoselaevade ja tuumajõul töötavate pesumasinatega), siis Simak vähemalt käesolevas romaanis seda eriti ei üritagi ja ilmselt pole see ta jaoks ka eriti oluline.
Ülalmainitud asjaolud pole tegelikult mõeldud etteheidetena ja kirjanduslikus mõttes (kasvõi need Wyomingi osariigi, mis on ka tänapäeval väga hõredalt asustatud, looduse kirjeldused) on "Mängud ajas" üsna tugev romaan - võrreldes kasvõi samast ajast pärinevate Asimovi ning Heinleini suhteliselt kuivade tekstidega. Kokkuvõttes tundub miinusega "4" minu poolt käesolevale romaanile õiglase hindena.   
Teksti loeti eesti keeles

"Ave Maria" (huvitav, et eestikeelse tõlke pealkirjast on sõna "projekt" välja jäetud") on kõvasti fantaasiarikkam kui autori kaks eelmist romaani - mängus on tulnukad, suur osa tegevusest leiab aset väljaspool Päikesesüsteemi ja ka maavälise elu otsijate poolt üldiselt tunnustatud "Kuldkihara tsooni" teooriale heidetakse siin kahtlus nii minategelasest teadlase poolt loodud hüpoteeside kui ka sündmustiku arengute läbi. Muus osas nagu Weir ikka - kosmos, palju füüsikat, matemaatikat ja tehnoloogiat ning eluohtlike situatsioonide lahendamist vastavate oskuste läbi. Sarnaselt eelarvustajatele ei tahakski romaani kohta ülemäära palju paljastada, et mitte tulevaste lugejate lugemisrõõmu rikkuda. 
See, kuidas "Ave Marias" globaalsel tasandil maailmalõpuohuks valmistuti, meenutas natuke Liu Cixini tuntud romaanitriloogiat. Sündmustiku edasiandmine mittelineaarses vormis oli autori poolt tegelikult õnnestunud võte, kuna vastasel juhul võinuks lugeja mitmesajaleheküljelisest valmistumisest kosmoselennuks ära tüdineda. Ja omamoodi on kummaline, kui kiiresti teaduslikus fantastikas tehtud tulevikuprognoosid vananevad - romaanis kirjeldatud Ameerika-Vene-Hiina sõbralik kosmosekoostöö ning Roskosmose oluline roll maailma päästmisel tunduvad juba aasta pärast selle ilmumist üsna vähetõenäoliste tulevikuperspektiividena.
"Ave Maria" meeldis mulle natuke rohkem kui "Marslane" ja "Artemis", ent hindeks jääb siiski "4" - midagi jääb mu jaoks nagu maksimumhindest puudu, võib-olla võinuks romaan veidi lühem ja kontsentreerituma sündmustikuga olla. 
Teksti loeti eesti keeles

Oma lugemuse põhjal võin (natuke üldistatult ja mõningate eranditega) nentida, et Zelaznyl tulid mütoloogiliste elementidega ja suuremal või vähemal määral fantasy žanrisse liigituvad tekstid välja paremini kui žanripuhas teaduslik fantastika. Seda seisukohta kipub kinnitama ka käesolev, viimatimainitud kategooriasse kuuluv romaan. Kui Toomas Aasa arvustuses on kritiseeritud romaani lõpuosa, siis minu meelest hakkas igavavõitu tekst just lõpupoole paremaks kiskuma - tulid mängu vähemalt üks huvitavalt kujutatud tulnukas, rohkem huumorit ja ka mõned poeetilised võõrmaailma-kirjeldused. Väga seda romaani kiruda ka ei tahaks ja ehk on õigus Liisal, et mitmekordne lugemine jätab sellest parema mulje - seega hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Loo inspiratsiooniallikaks on Italo Calvino romaan "Nähtamatud linnad", mida ma ise lugenud pole, ent milles on kuuldavasti juttu Marco Polost, kes pajatab Hubilai-khaanile väljamõeldud linnadest. Belialsi loo tegevus toimub kauges kosmilises tulevikus ja Hubilai asemel on siin kosmiline valitseja Primarh, kellele minategelane pajatab väljamõeldud maailmadest (planeetidest)...
"Häilitud puuga" on Belials teinud seda, mida ta eesti ulmekirjanikest ehk kõige paremini oskab - pannud kirja äärmiselt poeetilisi ning sugestiivseid kirjeldusi sisaldava teksti, "poeemi proosas", mis meenutab mõningaid ta ammuseid töid nagu "Helesiniste Liivade laulu". Minu meelest on "Häilitud puu" kogumiku "Surnud mehe käsi" uutest lugudest parim. 
Teksti loeti eesti keeles

Süngelt poeetilistes toonides kosmosesõja lugu, mis on autori sõnul inspireeritud "ühest venekeesest luuletusest". Sarnaselt looga "Või tõstes relvad ..." tekkisid ka "Maailmalõpuvalgust" lugedes paralleelid autori poolt eesti keelde tõlgitud tulevikusõja-teemaliste Vene ulmelugudega. 
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on järjega Joel Jansi loole "Langtoni maailm". Ehkki viimase pealkiri tuli mulle tuttav ette, avastasin üllatusega, et ma polegi seda lugenud, mistõttu Belialsi lühikesest saatesõnast ja Jansi loo sisukokkuvõttest oli mulle üsnagi palju kasu.
Lugusid uurimisbaasist võõrplaneedil ja baasi mehitava teadlastest ning muudest isikutest koosneva kollektiivi kokkupuutest kohaliku mõistusliku eluvormiga on ulmes kirjutatud vist lõputult. Käesolev panus sellesse lõputusse teemasse pole iseenesest sugugi paha.
Teksti loeti eesti keeles

Lähitulevikus toimuvas sõjas ründavad kaevikus asuvaid Eesti sõdureid venelaste asemel igasugused mütoloogilised peletised. Rühm valdavalt intellektuaalsema taustaga mobiliseerituid peab kaevikus filosoofilist vaidlust, et mis siis õieti toimub ja mis on õieti reaalsus...
Üsna keeruline ja filosoofiaalastest vihjetest tiine tekst, ehkki madinat on siin ka. Huvi filosoofia vastu tuli autori puhul ausaltöeldes paraja üllatusena, sest ühestki ta varasemast tekstist ma seda eriti ei mäleta.
Teksti loeti eesti keeles

Düstoopiline lugu surematutest tulevikusõduritest, mille masendav-närune õhustik koos sõjateemaga meenutab natuke Belialsi koostatud uuema vene ulme antoloogiates esinevaid tekste (võimalikud inspiratsiooniallikad?).
Eriti ei meeldinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu mainisin "Aekadioni pärandi" arvustuses, on Moorcocki "Elricu"-tsükkel autorit ilmselt oluliselt mõjutanud, ent nii ta stiil kui ka maailm on teistsugused. Maailmade peamiseks erinevuseks on vast asjaolu, et erinevalt Moorcocki Melnibonest pole Kalmsteni Aekadion üks riik fiktiivses maailmas, vaid omaette paralleelmaailm, mida multiversumi teiste osadega ühendavad portaalid. Kohati oleks see multiversum justkui mingi muistsetest müütidest pärit koht, siis aga tulevad mängu aurupungilikud elemendid ("Aekadioni pärandit" lugedes meenus kuskilt loetud vaimukus, et absoluutselt igas paralleelmaailmas peavad eksisteerima tsepeliinid) või siis pigem moodsale ühiskonnale viitavad kladedega ametnikud. Rääkimata sigarettidest ja päikeseprillidest - ning ka Liisa Berezkini mustvalgetest illustratsioonidest peegeldub vaheldumisi pigem 19. sajandile omane ja sügavalt muistne õhustik.
Aekadioni nimi kõlab vanakreekalikult ja nagu ka Raul Sulbi on kogumiku järelsõnas maininud, meenutab kirjeldatud maailma elanike ellusuhtumine natuke muistse Kreeka müüte. Südamesse paigutatud kivid annavad aekadionlastele üleloomulikud füüsilised võimed ja pika eluea, millega kaasneb ülbe suhtumine teiste maailmade elanikesse. Samas tundub vähemalt loo peategelaste põhjal, et peamiselt füüsiliste parameetritega need eelised piirduvadki - pehmelt öeldes manipulatiivne ja kahepalgeline käitumine ning ainult hedonismile keskenduvad ajaviitevormid näitavad end kõrgemaks tõuks pidavaid aekadionlasi liigagi inimlikena. Ega tekita ka ükski lugude tegelastest erilist sümpaatiat - ka Kaaren, kelle traagiline elukäik justkui kaastunnet tekitama peaks, on tegelikult üsna ebameeldiva mõttemaailma ja käitumisega isik.
Natuke võib ehk nõustuda Andri arvustusega selles osas, et kogumik mõjub justkui visandlikult ja luudel on veidi vähe liha peal. Hinnangu osas pean nentima sama, mida paljude Kalmsten tekstide puhul (suurepärane lühiromaan "Raske vihm" siinkohal erandiks) - korralikud neljaväärilised tekstid, mis ei suuda mind päris nii palju vaimustada või kõnetada, et neile maksimumhinnet anda. Iseenesest on käesolev kogumik Eesti ulmemaastikul siiski tubli saavutus. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku viimane lugu nii sõna otseses mõttes kui ka tegevustiku lineaarsust silmas pidades... ehk lugu sellest, mis Kaarnast lõpuks edasi sai. Midagi olulist välja lobisemata on sellest loost üsna raske pikemalt rääkida. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku teise teksti sündmustik käivitub veidi enne Aekadioni hukku ja lugejale tutvustatakse detailsemalt sündmusi, mis viisid "Aekadioni pärandis" kirjeldatuni, avades ka laiemalt tegevusmaailma ning toimunu uusi tahke. 
Lühiromaani sündmustik käivitus natuke liiga venivalt ja aeglaselt, ent lõpp (ehkki lugejale suuresti ette teada) mõjus päris võimsalt. 
Teksti loeti eesti keeles

"Kaarnalaulu" avaloos avab autor omapärast aurupungilikku fantaasiamaailma, kus hävinud Aekadioni tsivilisatsiooni viimased esindajad inimeste maailmas ellu jääda proovivad. See põhiline süžeeliin näib olevat tugevalt inspireeritud Moorcocki "Elricu"-tsüklist, ent nii Kalmsteni stiil kui ka loodud maailm on hoopis teistsugused - lisaks maagiale eksisteerivad siin ka rongid ja tsepeliinid ning koguni päikeseprillid (sigarettidest rääkimata). Loo sündmustiku käivitab Aekadioni põgenikust naissõdalase Gaili ehk Kaarna ootamatu taaskohtumine Haldemariga, kes oli kord Aekadionist põgenemise järel talle algul kasuisa ja siis armsama eest - kuni saatuslikud sündmused nende vahele vihkamise tekitasid...
Pean tunnistama, et lühijuttude arvustamine on mu jaoks pahatihti üks üsna keeruline ja tüütu tegevus ning lühilugudest pikalt rääkimise ja nende analüüsimise oskust pole ma kunagi täielikult omandada suutnud. Käesoleva loo kohta võiks vast veel öelda, et päris õnnestunud sissejuhatus ja huvitekitaja Aekadioni maailma vastu. 
Teksti loeti eesti keeles

Veiko Belials on Arvi Nikkarevi kõrval praegu üks kahest Eesti vene keelest tõlgitud ulmeantoloogiate koostajast. Mulle on Belialsi antoloogiatest seni enim meeldinud esimene, Strugatskite loomingut ja selle pastišše sisaldav "Keskpäeva varjud". Kui esimestes antoloogiates domineeris pigem nõukogulik optimism, siis viiendas antoloogias "Raevu päevad 2" jõudis Putini ajastu vene ulme düstoopiline ja lootusetu äng juba täiesti üle pea kasvada. 
Käesolev, kuues Belialsi antoloogia, teeb võrreldes "Raevu päevadega" ängi osas kerge sammu tagasi. Nagu pealkirjastki arvata võib, on antoloogia keskendunud ennekõike militaarulmele ja koostaja on jaganud selle kaheks osaks: esimene pool alapealkirjaga "Kaitsjad" sisaldab seitset lugu võitlusest kosmiliste sissetungijatega ja teine pool "Viimase sõja viimane sõdur" keskendub pigem apokalüptiliste tagajärgedega relvakonfliktidele. Mulle isiklikult meeldis antoloogia esimene pool kõvasti rohkem (esimeses pooles sisaldus ka mu lemmiklugu, Zoritši lühiromaan "Kirved ja lootosed"). Teises pooles hakkas teisele "Raevu päevade" antoloogiale omane äng taaskord veidi välja lööma (täpsemalt Gelprini ja Terina lugudes). 
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides lugu kosmosesõja järgsest laastatud Maast ja golemiteks kutsutud tehissõduritest, keda sõjajärgses ühiskonnas vihatakse...
Kohati päris süngelt poeetiline lugu, ent mitte nii hea, et sellele "3-st" kõrgemat hinnet anda. Moodsate Vene ulmeautorite komme kirjeldada tulevikku nii lohututes toonides, et üldine õhustik meenutab pigem Stalini-aegset Nõukogude Liitu kui meie tänapäeva, mõjub ausaltöeldes üsna hämmastavalt (see mulje tugineb nii Belialsi koostatud antoloogiatele kui ka mõnedele Skarabeuse tõlkeraamatutele, aga eelkõige esimestele).
Teksti loeti eesti keeles

Alkohoolikust kosmosepiloot rammib tongis peaga oma laevaga sajanditevanust mahajäetud militaar-kosmosejaama, mida asustavad vaid omaenda elu elama hakanud robotid, ja jääb sinna lõksu. Järgnevad sündmused kujunevad mehe jaoks tõeliselt hirmutavateks...
Päris korralikult kirjutatud hoogne lugu, mille süžee mõjub üsna situatsioonikomöödialikult, samas on keeruline öelda, kas autor on seda mõelnud koomilise ulmena või mitte. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu viimase sõja viimasest elusolevast 102-aastasest veteranist ja tema elust maailmast isoleeritud tornelamus. Otseselt paha lugu polnud, aga erilist muljet ka ei jätnud - hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas rakendada robootika esimest seadust militaarrobotitele? Vastus: sõdimine (kaugtulevikus ja kosmoses) ongi ainult robotite pärusmaa, inimesi nad puutuda ei tohi ja sõjategevus peab toimuma asustatud piirkondadest eemal. Inimesed omakorda peavad sõjaväljadelt eemale hoidma - või vähemalt selline on vaikiv kokkulepe...
Loo sisu kohta rohkem rääkida ei tahakski - tegu on üsna ideetiheda ja puänteeritud tekstiga. Suurt vaimustust ei tekitanud, aga üldiselt täiesti lugemiskõlblik.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi lähitulevikus on "pilusilmad" (ehk siis Jaapani, Hiina, mõlema Korea ja Mongoolia koalitsioon) otsustanud Vene Kaug-Ida valdustele käpa peale panna, mille tulemuseks on suur sõda. Loo sisuks on Kamtšatka rindel viibivate Vene sõdurite tegevus... kes pole aga sugugi tavalised sõdurid, vaid surnuist ellu äratatud ja küborgideks muudetud. Loo keskmes ongi suuresti "elavate surnute" hingevaevad oma "ebaloomuliku" eksistentsi ja eelkõige selle pärast, et uued, tehislikud kehad ei lase neil seksiga tegelda...
"Peaaegu nagu inimestel" pole ilmselt otseselt halb lugu (mistõttu "kolmest" madalamat hinnet panna ei tahaks), aga üldiselt jätavad igasugused "kaotatud inimsusest" rääkivad lood mind sügavalt külmaks ja hindes peegeldub ka lugemiselamus. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tulnukate rünnaku eest põgenevas kosmoselaevas hukkunud neurotehnikust, kelle teadvus asub mõtte jõul juhitava sipelgakujulise roboti sisse ja kes püüab seeläbi veel surmajärgselt teisi laevalviibijaid päästa. Täitsa kõlbas lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kui kosmiline inimkond satub sõjas toilangideks kutsutud reptiilse tulnukrassiga ootamatult kaotusseisu, saadetakse toilangide koduplaneedile alistumisläbirääkimisi pidama lühiromaani minategelane, vanemleitnandiks degradeeritud sõjaväelane Iskander Effendišahh koos veel kahe sõjaväelasega. Sihtkohta jõudes hakkavad aset leidma veidrad sündmused ja ühel hetkel selguvad seosed toimuva ning kunagiste sündmuste vahel, mis Effendišahhi degradeerimiseni viisid...
"Kirved ja lootosed" on huvitav lühiromaan. Lugedes jääb sellest suuresti mulje kui tugeva loodusteadusliku taustaga militaarulmest - autorid (pseudonüümi taga peitub tegelikult kirjanike paar) omavad üheaegselt nii matemaatika- kui ka filosoofiaharidust ja mõisteid nagu "mittelineaarne ruum" või "gravikonverterid" puistatakse vähemalt minusuguse humanitaari jaoks muljetavaldavas koguses. Ja kui oled juba harjunud mõttega, et eks see üks teaduslik-tehnilise taustaga põnev kosmoseseiklus on, keerab asi otsapidi sotsiaalsesse ulmesse ning lõpplahendus muutub piisavalt komplitseerituks, et tekitab tunde, nagu oleksid lugedes liiga tähelepanematu olnud või oleks ehk mõni nüanss kahe silma vahele jäänud. Teaduslik-tehnilisele küljele lisandub ka kultuurilooline element (toilangide ühiskond ja kombed on päris värvikalt ning põnevalt kirja pandud) ja lõpptulemusena moodustuv tervik on igati hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus toimub kauges tulevikus, kui inimkond on suuresti alistunud Palkajateks kutsutud tulnukatele. Minategelane Jo ja tema elukaaslane Liza on astunud teiste seal Palkajate teenistusse ning nende koduks on saanud tulnukatele kuuluv tehas-kosmoselaev Marrakech. Mingil hetkel hakkab Jole selguma tõde nii tema enda kui ka Marrakechil toimuva kohta tervikuna, mis on märksa õõvastam kui lihtsalt kollaboratsionistlik palgaorjus...
Hinnanguna Horsuni loole võin öelda sama, mis mitmete teiste käesoleva antoloogia (ja üldse Belialsi koostatud-tõlgitud vene ulme antoloogiates sisalduvate) lugude kohta: korralikult teostatud, aga erilist vaimustust äratada ei suutnud. Naljaka detailina torkas silma, et kui Marrakechil teenivatel kollaborantidel on valdavalt inglisepärased nimed, siis Palkajate vastu võitlemist jätkavate vaprate radikaalide kosmoselaevad kannavad nimesid nagu Admiral Ušakov ja Kuban...
Teksti loeti eesti keeles

Kargetes toonides kosmosesõja-lugu, lühike ja taaskord puänteeritud. Millegipärast meenusid kaks asja Eesti ulmes - Kunnase "Gort Ashryni" triloogia ja Kazmenko loo tõlkija ning antologiseerija Belialsi Memphise-maailm. 
Omapärane lugu, aga päris niipalju ei meeldinud, et maksimumhinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Ega palju selle loo kohta rääkida saagi, ilma et midagi olulist välja lobiseks. Ehk võib mainida neidsamu märksõnu, mida ka mitmete teiste antoloogia "Viimase sõja viimane sõdur" lugude kohta - kosmosesõda tulnukatega ja ootamatu puänt. 
Korralikult teostatud, ehkki ei midagi vapustavat. 
Teksti loeti eesti keeles