Mnjaa.. selle raamatu peale mõeldes meenub muretu lapsepõlv, kui seda raamatut kapsaks sai loetud ;). Siberi kytid on märganud, et osad kohalikud linnud ei lenda sygisel mitte lõunasse suvitama, nagu normaalsetes peredes kombeks vaid hoopiski põhja. Kusjuures kevadel tulevad sealt jälle tagasi. Lisaks sellele olla kunagi põhja suunas rännanud miski tshuktside poolt välja tõrjutud kohalike suguharu, kellest sellest ajast peale midagi kuulda pole olnud. Sellest teeb nupukas vene teadlane (nimi ei tule meelde) järelduse, et kuskil sealkandis peab olema senitundmatu ja sooja kliimaga maa. Organiseeritakse ekspeditsioon. Leitaksegi vulkaanilise päritoluga saar, mille kraatris elutsevad peale lindude ning tolle eelpoolmainitud suguharu veel terve plejaad mujal välja surnud looma- ja taimeliike. Idee iseenesest on muidugi Conan Doyle'i pealt maha viksitud. Aga teostus on erinev. Kui "Kadunud Maailm" oli rohkem seiklusjutt, siis "Sannikovi Maa" meenutab natuke populaarteaduslikku raamatut. Tänapäeval tundub selle raamatu stiil ilmselt mõnevõrra vanamoeline. Aga sellegipoolest.. "Plutoonia" juba anti kordustrykina välja, miks mitte ka "Sannikovi Maa". Seda enam, et minu meelest on ta "Plutooniast" oluliselt parem.